← Eesti

3-1-1-76-09

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-76-09 Otsuse kuupäev 29. september 2009 Kohtukoosseis Eesistuja Lea Kivi, liikmed Eerik Kergandberg ja Priit Pika

§ 424järgi Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu 28.

aprilli

  1. a kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-08-8124 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik R. M. kaitsja vandeadvokaat Priit Tartu, kassatsioon Asja läbivaatamise kuupäev
  2. september 2009, kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
  3. Tühistada Pärnu Maakohtu
  4. veebruari
  5. a ja Tallinna Ringkonnakohtu
  6. aprilli
  7. a kohtuotsused R. M. süüditunnistamises ja karistamises KarS § 424 järgi.
  8. Mõista R. M.

§ 424järgi õigeks.

  1. Kassatsioon rahuldada osaliselt.
  2. Jätta kriminaalmenetluse kulud summas 196 krooni riigi kanda. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  3. Pärnu Maakohtu
  4. veebruari
  5. a otsusega tunnistati R. M. süüdi KarS § 424 järgi ja teda karistati rahalise karistusega 220 päevamäära (11 000 krooni). Karistusseadustiku § 50 lg 1 p 1 alusel võeti temalt lisakaristusena ära mootorsõiduki juhtimise õigus 4 kuuks.
  6. R. M. tunnistati KarS § 424 järgi süüdi selles, et tema, olles
  7. septembri
  8. a Lääne Politseiprefektuuri otsusega LS § 7419 lg 1 alusel karistatud mootorsõiduki joobes juhtimise eest, juhtis
  9. detsembril 2007 kl 22.09 ajal X maakonnas X vallas Päriveres mootorsõidukit Mitsubishi Galant taas alkoholijoobes. 2.1 Maakohus leidis, et süüdistatava poolt mootorsõiduki joobes juhtimist tõendavad tunnistajate H. H. ja A. T. ütlused, mille usaldusväärsuses ei tekitanud kahtlust ka tunnistajate M. Mä., M. Me., M. T. ning süüdistatava versioon toimunust. Pole usutav, et politseitöötajatena tööülesandeid täitnud tunnistajad oleksid sündmuse kohta andnud erapoolikuid ja R. M. süüstavaid valeütlusi. Samuti ei ole usutav, et politseinikud oleksid eksinud, pidades parkivat sõidukit hoopis sõitvaks. H. H. ütluste kohaselt nägi ta süüdistatava sõidukit parklas tagurdamas. Süüdistatava auto kõrvale jõudes sõiduki mootor enam ei töötanud, kuid politseiauto peatamise hetkel oli Mitsubishi Galanti roolis R. M. Ühtlasi märkis kohus, et A. T. ütlused on lubatavaks tõendiks. 2.2 Süüdistatav ja tunnistajad M. Me. ning M. T. kinnitasid, et sõiduauto võtmed olid M. T. käes, mille tõttu ei saanud R. M. temale kuuluva autoga sõita. M. T. aga sündmuskohal ei viibinud. Kuivõrd süüdistatav vahetult peale sündmust auto võtmete puudumise kohta politseile midagi ei avaldanud, on sellist väidet hiljem raske, kui mitte võimatu kontrollida. 2.3 Alkoholijoove 0,26 mg/l tuvastati süüdistataval indikaatorvahendiga Lion
  10. Ka joobeseisundi meditsiinilise tuvastamise akti kohaselt esinesid R. M-l alkoholi tarvitamise tunnused. Samuti tunnistas süüdistatav kohtuistungil, et oli alkoholi tarvitanud. Omades kehtivat väärteokaristust mootorsõiduki joobes juhtimise eest, pani ta
  11. detsembril 2007 mootorsõidukit alkoholijoobes juhtides toime KarS § 424 järgi kvalifitseeritava kuriteo.
  12. Pärnu Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni R. M. kaitsja vandeadvokaat Priit Tartu, taotledes selle tühistamist ja õigeksmõistva otsuse tegemist.
  13. Tallinna Ringkonnakohtu
  14. aprilli
  15. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata. 4.1 Ringkonnakohus nõustus maakohtu järeldusega, et politseiametnik A. T. ütlused on kriminaalasjas lubatavaks tõendiks. Vastupidised kaitsja väited on muu hulgas vastuolus Riigikohtu kriminaalkolleegiumi poolt analoogilises kriminaalasjas nr 31-1-47-08 tehtud otsuses väljendatud seisukohtadega. 4.2 Maakohus jõudis kõigi tõendite kogumis hindamise tulemina põhjendatud järeldusele, et R. M. juhtis süüdistuses märgitud ajal alkoholijoobes mootorsõidukit. Süüdistatava väite, mille kohaselt olid sõiduki võtmed hoopis M. T. käes, kummutas maakohus õigustatult kui paljasõnalise. Olukorras, kus politseitöötaja koostab väärteoprotokolli, milles süüdlasele heidetakse ette auto juhtimist alkoholijoobes vahetult enne politseinike saabumist sündmuskohale ja juhiistmel oleval isikul puuduvad sõiduki võtmed, on võtmete puudumine esimeseks vastuväiteks esitatud süüdistusele. Vaid sellisel viisil saab süüdistust auto juhtimise kohta ümber lükata. Hilisemad põhjendused, miks seda koheselt politseinikele ei avaldatud või võtmete fakti puudumise tõendamine tunnistajate ütlustega ei ole arvestatavad sellesisulise väite usaldusväärseks lugemisel ning võtmete puudumise tõendamisel. Väärteoprotokollis sisalduv avaldus "võtmeid polnud ees" pole samastatav väitega, et võtmeid polnud üldse olemas. Kuivõrd süüdistatav ja M. T. seletasid, et viimane läks korraks lähedalasuvasse elukohta ja pidi koheselt naasma ning sõiduki võtmed olid tema käes, olnuks eelkirjeldatud asjaolude politseiametnikele avaldamisega võimalik neid ütlusi kontrollida. Seda ei ole aga tehtud. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
  16. Tallinna Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni R. M. kaitsja vandeadvokaat P. Tartu, kes taotleb maa- ja ringkonnakohtu süüdimõistvate otsuste tühistamist ja õigeksmõistva otsuse tegemist. Samuti palub kaitsja otsustada süüdistatavale kriminaalmenetluse kulude hüvitamine. Kassaatori põhiseisukohad on kokkuvõtlikult järgmised. 5.1 R. M. ei vaidlusta kriminaalmenetluse raames tuvastatud asjaolu, et ta viibis süüdistusaktis märgitud ajal ja kohas temale kuuluva sõiduauto juhikohal. Samuti nõustub süüdistatav sellega, et ta oli tarvitanud alkoholi, milline fakt on kindlaks tehtud joobeseisundi meditsiinilise tuvastamise aktiga. Küll ei nõustu R. M. kohtute järeldusega, mille kohaselt juhtis ta mootorsõidukit alkoholijoobes. Kohtud on vastava asjaolu tuvastamisel tuginenud ühekülgselt uuritud tõenditele ja eelistanud A. T. ning H. H. ütlusi ülejäänud tunnistajate ja süüdistatava versioonile. 5.2 Politseiametnike ütluste kohaselt nägid nad umbes 100 meetri kauguselt, kuidas sõiduauto parklas tagurdas ja kui nad 5-6 sekundi pärast sündmuskohale jõudsid, istus selle sõiduki roolis R. M. Nende asjaolude pinnalt järeldasid A. T. ja H. H., et süüdistatav juhtis sõidukit. Seevastu M. T., M. Me., M. Mä. ja süüdistatava ütlustega ei ole kohtud arvestanud ega usutavalt põhistanud, miks neid ei loeta usaldusväärseks. Nende tunnistajate ütlustes ei ole midagi eluliselt usutamatut ja need haakuvad omavahel selles, et R. M. ei juhtinud ega saanud süüdistuses märgitud ajal mootorsõidukit juhtida. Otsuse tegemisel tulnuks kohtutel tugineda kõigile tõenditele, mitte pelgalt nendele, millised süüdistuse versiooni kinnitavad. 5.3 Süüdistatav avaldas juba väärteoprotokolli koostamise ajal, et tema mootorsõidukit ei juhtinud, auto seisis parklas, ta istus juhi kohal ja võtmeid ei olnud süüteluku ees. R. M. eeldas põhjendatult, et neid väiteid kontrollitakse. Ka tunnistajad avaldasid juba kohtueelsel uurimisel, et süüdistatavale kuuluva auto võtmed olid M. T. käes. Ringkonnakohus asus alusetult seisukohale, et need väited on paljasõnalised. Kassaatorile jääb arusaamatuks, kuidas saab olla paljasõnaline väide, mille õigsust kinnitavad kolm tunnistajat. Kumbki politseiametnik ei kontrollinud koheselt, kas autol on võtmed süütelukus või mitte, kuigi süüdistatav sellele tähelepanu juhtis. Põhjendamatu on etteheide, mille kohaselt pidanuks ta sündmuskohal avaldama, et auto võtmed puuduvad, kummutamaks väidet sõiduki juhtimise kohta. Samavõrd saab politseiametnikele ette heita sellise fakti kontrollimata jätmist. 5.4 Kõigi asjaolude kogumis pole välistatud, et politseiametnikud nägid manöövrit, mille sooritas parklast lahkumisel M. T., kes sõitis temale kuuluvat autot ära viima. Mõlemad politseinikud kinnitasid, et parklasse suundumisel tuli neile vastu sealt väljunud auto. Vastavalt KrMS § 7 lg-le 3 tuleb kriminaalmenetluses kõrvaldamata kahtlus tõlgendada süüdistatava kasuks.
  17. Kassatsioonile esitatud vastuses leiab ringkonnaprokurör Kristine Tamm, et R. M. suhtes tehtud kohtuotsus on seaduslik ja põhjendatud ning kassatsioon tuleks selles toodud alustel jätta rahuldamata. Lähtudes
  18. juulist 2009 kehtivast KarS § 424 redaktsioonist ei ole aga R. M. poolt toimepandu enam käsitatav kuriteona, mille tõttu tuleb süüdistatav KarS § 5 lg 2 alusel õigeks mõista. 6.1 Alates
  19. juulist 2009 nähakse KarS §-s 424 ette vastutus mootorsõiduki või trammi joobeseisundis juhtimise eest. Liiklusseaduse § 20 lg 31 kohaselt loetakse juht joobeseisundis olevaks, kui tema ühes grammis veres on vähemalt 1,50 milligrammi alkoholi või ühes liitris väljahingatavas õhus on vähemalt 0,75 milligrammi alkoholi. R. M-l tuvastati veres oleva alkoholi sisalduseks 0,38 promilli (0,18 mg/l). 6.2 Liiklusseaduse § 20 lg 31 p 2 kohaselt loetakse juht alkoholijoobes olevaks ka siis, kui tema ühes grammis veres on vähemalt 0,50 milligrammi alkoholi või ühes liitris väljahingatavas õhus on vähemalt 0,25 milligrammi alkoholi ning väliselt on tajutavad tema tugevasti häiritud või muutunud kehalised või psüühilised funktsioonid ja reaktsioonid, mille tõttu ta ei ole ilmselgelt võimeline juhtima sõidukit liikluses nõutava kindlusega. Kriminaalasja tehioludest ei nähtu, et süüdistatav oleks olnud sellises seisundis, mistõttu vastab tema tegu alates
  20. juulist 2009 LS § 7419 väärteokoosseisule. Nendel põhjustel tuleb R. M.

§ 424järgi õigeks mõista ja jätta kriminaalmenetluse kulud riigi kanda.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT I

  1. Kassaator taotleb süüdistatava õigeksmõistmist eeskätt põhjusel, et mootorsõiduki joobeseisundis juhtimine ei ole usaldusväärselt tõendatud. Kriminaalkolleegium sellise seisukohaga ei nõustu, kuivõrd kassatsioonis korratakse väiteid, millele maa- ja ringkonnakohus on juba piisava üksikasjalikkusega vastanud. Vaidlustatud kohtuotsustes on kooskõlas kriminaalmenetluse seadustiku nõuetega näidatud, millised süüdistuses kirjeldatud asjaolud loetakse tõendatuks ja millistele konkreetsetele tõenditele ning miks seejuures tugineti (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  2. märtsi
  3. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-5-08 - RT III 2008, 14, 93, p 12.1). Eelöeldust tulenevalt ei anna kaitsja väited alust maa- ja ringkonnakohtu järelduste kummutamiseks. II
  4. Prokurör asub kassatsioonivastuses seisukohale, et alates
  5. juulist 2009 vastab R. M. poolt toimepandud tegu LS §-s 7419 sätestatud väärteokoosseisule, mille tõttu tuleb süüdistatav kriminaalmenetluse raames õigeks mõista. Kolleegium märgib esmalt, et tulenevalt KarS § 5 lg-test 1 ja 2 on isiku süüditunnistamine ja karistamine võimalik üksnes juhul, kui tema poolt toime pandud tegu on olnud jätkuvalt karistatav igal ajahetkel arvates teo toimepanemisest kuni kohtuotsuse jõustumiseni. Isiku süüditunnistamine ja karistamine on välistatud nii siis, kui kohus leiab, et isiku tegu ei vasta toimepanemise ajal kehtinud kuriteokoosseisule, kui ka juhul, mil teo karistatavus on ära langenud alles hiljem (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  6. oktoobri
  7. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-35-08 - RT III 2008, 38, 253, p 18). Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 352 lg-st 6 tuleb seetõttu kontrollida, kas süüdistatavale etteheidetav tegu on jätkuvalt kriminaalkorras karistatav.
  8. Karistusseadustiku §-s 424 nähakse alates
  9. juulist 2009 ette vastutus mootorsõiduki või trammi juhtimise eest joobeseisundis. Seejuures ei oma enam karistusõiguslikku tähendust isiku varasem karistatus seoses mootorsõiduki joobeseisundis juhtimisega. Liiklusseaduse ja karistusseadustiku ning nendega seonduvate seaduste muutmise seadusega (RT I 2008, 54, 304) muudeti oluliselt ka joobeseisundi mõistet ja tunnuseid puudutavat õiguslikku regulatsiooni. Tulenevalt kõnealuse seaduse § 7 lg-st 4 kohalduvad liiklusseaduse ja karistusseadustiku muudatused isikute suhtes, kelle kohta ei ole tehtud jõustunud kohtuotsust enne
  10. juulit
  11. Kassatsiooni esitamise tõttu ei ole süüdistatava suhtes tehtud kohtuotsused jõustunud.
  12. Alates
  13. juulist 2009 jõustunud liiklusseaduse redaktsiooni kohaselt määratletakse joobeseisundit kui alkoholi, narkootilise, psühhotroopse või muu sarnase toimega aine tarvitamisest põhjustatud terviseseisundit, mis avaldub väliselt tajutavates häiritud või muutunud kehalistes või psüühilistes funktsioonides ja reaktsioonides (LS § 20 lg 3). Vastavalt LS § 20 lg 31 p-le 1 loetakse juht alkoholijoobes olevaks, kui tema ühes grammis veres on vähemalt 1,50 milligrammi alkoholi või ühes liitris väljahingatavas õhus on vähemalt 0,75 milligrammi alkoholi. Liiklusseaduse § 20 lg 31 p 2 kohaselt loetakse juht alkoholijoobes olevaks ka siis, kui tema ühes grammis veres on vähemalt 0,50 milligrammi alkoholi või ühes liitris väljahingatavas õhus on vähemalt 0,25 milligrammi alkoholi ning väliselt on tajutavad tugevasti häiritud või muutunud kehalised või psüühilised funktsioonid ja reaktsioonid, mille tõttu ta ei ole ilmselgelt võimeline juhtima sõidukit liikluses nõutava kindlusega. Seega on alates
  14. juulist 2009 KarS § 424 järgi karistatav mootorsõiduki või trammi juhtimine, mil isikul tuvastatud alkoholijoove ületab LS § 20 lg 31 p-des 1 ja 2 sätestatud alkoholijoobe määrasid ning kõnealuse sätte punktis 2 märgitud juhul on isiku käitumises täiendavalt tuvastatud sellised välised muutused, mille pinnalt on võimalik järeldada, et isik ei ole ilmselgelt võimeline juhtima sõidukit liikluses nõutava kindlusega. Kui eelpool kirjeldatud alternatiivsed tingimused täidetud ei ole, tuleb kaaluda süüdlase vastutust LS §-s 7419 ettenähtud väärteo eest.
  15. Joobeseisundi meditsiinilise tuvastamise akti kohaselt oli R. M. veres 0,38 promilli (0,19 mg) alkoholi. Akti kohaselt orienteerus R. M. ajas ja kohas, tema artikulatsioon oli selge, liigutused aeglased, kõnd kand-varvas sirgjoonel täpne ning ta suutis teostada sõrme-nina katset (lk 7). Kriminaalkolleegium märgib, et kriminaalasja materjalidest nähtuvalt ei ületanud süüdistatava veres oleva alkoholi hulk LS § 20 lg 31 p-des 1 ja 2 sätestatud määrasid ning tema käitumises ei ole tuvastatud selliseid väliseid muutusi, mille pinnalt olnuks võimalik sedastada, et ta juhtis mootorsõidukit alkoholijoobes KarS § 424 mõttes. Nendel asjaoludel saab nõustuda prokuröri kassatsioonivastuses märgituga, mille kohaselt ei vasta R. M. käitumine käesoleval ajal enam KarS § 424 objektiivsetele tunnustele. Seetõttu tuleb süüdistatav vastavalt KrMS § 309 lg-le 2 õigeks mõista. III
  16. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 361 p-st 7 tühistab kriminaalkolleegium maa- ja ringkonnakohtu otsused ning mõistab R. M.

§ 424järgi õigeks.

Kaitsja esitas kassatsioonis taotluse otsustuse tegemiseks, mille kohaselt tuleks riigil hüvitada menetluskulud vastavalt kuluhüvitise määramise otsusele. Kriminaalmenetluse seadustiku § 181 lg-s 1 sätestatakse, et õigeksmõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud riik, arvestades KrMS §-s 182 sätestatud tsiviilhagiga seotud menetluskulude hüvitamist puudutavaid erandeid. Kriminaaltoimiku materjalide kohaselt on menetluskuluks toimiku koopia valmistamise tasu 40 krooni ja ekspertiisitasu 156 krooni, mis tuleb kooskõlas KrMS § 181 lg-ga 1 jätta riigi kanda. Valitud kaitsjale makstud tasu kohta ei ole õigusabikulude kandmist ja nende suurust kajastavaid dokumente esitatud. Tulenevalt varasemas kohtupraktikas omaksvõetud seisukohtadest ei ole sellise taotluse esitamine peale kohtu lahkumist nõupidamistuppa lubatav, mille tõttu tuleb hilinenult esitatud taotlus jätta läbi vaatamata (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30. detsembri 2008. a määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-70-08 - RT III 2009, 1, 3, p 14 ja 12. jaanuari 2009. a määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-78-08 - RT III 2009, 3, 11, p 8). Nendel asjaoludel rahuldab kriminaalkolleegium kassatsiooni osaliselt. Lea Kivi, Eerik Kergandberg, Priit Pikamäe

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.