RIIGKOHUS PÕHISEADUSLIKKUSE JÄRELEVALVE KOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Menetluse alus Asja läbivaatamine RESOLUTSIOON 3-4-1-10-09 29

) § 218 lg 3 kehtetuks, sest see on vastuolus kohaliku omavalitsuse põhiseaduslike tagatistega. Rapla Vallavolikogu taotlus jõudis Riigikohtusse 24. aprillil 2009. Lisaks Rapla Vallavolikogu otsuses nr 66 märgitud

§ 218

lg 3 kehtetuks tunnistamisele taotletakse

§ 218

lg 4, § 344 lg 2, § 654 lg 21 esimese lause ja § 677 lg 4 kehtetuks tunnistamist, kuna need sätted on vastuolus kohaliku omavalitsuse põhiseaduslike tagatistega. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED Rapla Vallavolikogu leiab, et

§ 218

lg-ga 3 võeti Rapla valla lepinguliseks esindajaks olevalt vallavalitsuse juristilt ära võimalus kaitsta valla huve Riigikohtu

1. novembri
2. a istungil tsiviilasjas nr 3-2-1-126-
3. Sätte kohaldamine tõi kaasa inimväärikuse riivamise, ametnik võrdsustus piiratud teovõimega isikuga, kes ei saa üldjuhul kohtus esindaja olla. Taotluses märgitud väited esindaja õiguste ja vabaduste piiramise kohta seonduvad ka valla õiguste ja vabaduste riivamisega, sest vald tegutseb üksnes oma esindajate kaudu. Valla esindaja õigusi piirates rikutakse põhiseaduslikku tagatist valla iseseisvuse kohta. Taotleja lisab, et esindaja valimise vabadus kuulub omavalitsuse õiguste hulka ning riigi kehtestatud kohtumenetlusseadused peavad tagama selle realiseerimise ja tõhusa kaitse.

§ 218

lg 3 ei teeni omavalitsuse õiguste tõhusat kaitset, vaid tekitab ebaotstarbekat toimetamist ja segadust uue esindaja leidmiseks. Esindaja valimine tsiviilvaidluse tarbeks on kindlasti kohaliku elu küsimus, milles ettekirjutuse tegemine riivab iseseisvust ning näitab seadusandja enam kui kummalist arusaamist demokraatiast. Põhiseaduse § 154 sätestab primaarsena omavalitsuse iseseisvuse, mis ei luba riigil sekkuda omavalitsuse sisemisse küsimusse, milleks esindaja valimine Riigikohtu menetluses vaieldamatult on.

sätetega piiratakse omavalitsuse õigust valida endale sobivaim ja usaldusväärseim esindaja ning sunnitakse vandeadvokaadi võtmisega tegema rahalisi kulutusi, mis ametniku volitamisel jääksid ära. Seetõttu ei lasta

sätetega omavalitsust tegutseda rahaliselt kõige ökonoomsemalt, samuti takistatakse omavalitsuse võimalust arvestada otsuse langetamisel ainult kogukonna huve.

§ 218

lg 4 korral on nähtavasti tegemist sättega, mis riivab menetlusosalise õigusi, sest selles sättes välistatakse tal võimalus iseseisvalt seisukohti esitada ja kohtukõnet pidada.

§ 218

lgte 3 ja 4 ebaõigeid reegleid kajastatakse ka

§ 344lg-s 2, § 654 lg-s 21 ja § 677 lg-s 4.

Riigikogu nimel on arvamuse esitanud Riigikogu põhiseaduskomisjon ja Riigikogu õiguskomisjon. 6.1 Riigikogu põhiseaduskomisjon leiab, et taotleja ei ole veenvalt põhjendanud, kuidas vaidlustatud sätted rikuvad kohaliku omavalitsuse põhiseaduslikke tagatisi. Esindaja valimise õigus kohtumenetluses ei tulene kohaliku omavalitsuse üksusele seetõttu, et tegemist oleks kogukonda puudutava ülesande lahendamisega, vaid seetõttu, et tegemist on avalik-õigusliku juriidilise isikuga, kellel on seaduses sätestatud ulatuses tsiviilkohtumenetlusõigusvõime ja tsiviilkohtumenetlusteovõime. Samuti tuleb eristada esindaja valimist ning esinduse korralduse kehtestamist, mida taotleja tegelikult vaidlustab. Komisjon on seisukohal, et vaidlustatud sätted ei sa rikkuda omavalitsuse põhiseaduslikke tagatisi ning taotlus tuleb jätta rahuldamata. 6.2 Riigikogu õiguskomisjon leiab, et taotleja on vaidlustanud tsiviilasjas lepingulist esindust puudutavad sätted, mis ei seondu kohaliku elu küsimuste otsustamise ja korraldamise sfääriga, milles tegutsemiseks on kohalikul omavalitsusel PS § 154 lg 1 kohaselt iseseisvus. Seega ei ole taotlus kooskõlas põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse (PSJKS) §-s 7 sätestatuga ning tuleb jätta rahuldamata. Justiitsminister leiab, et Rapla Vallavolikogu taotlus ei ole lubatav. Juhul kui Riigikohus peaks leidma, et tegemist on põhiseaduslikkuse järelevalve asjaga, leiab justiitsminister, et vaidlustatud sätted on kooskõlas põhiseadusega. Selgitamaks välja, kas kõnealune säte riivab kohaliku omavalitsuse garantiisid, tuleb esmalt uurida, kas tegu on kohaliku elu küsimusega. See, kuidas seadusandja on korraldanud õiguste realiseerimise mehhanismi kohtumenetluse näol, ei kujuta endast vastuolu kohaliku omavalitsuse põhiseadusliku garantiiga. Kohtumenetluse korraldus ei puuduta otseselt kohaliku omavalitsuse ja riigi suhteid, tagamaks kohaliku omavalitsuse iseseisvust oma kohaliku elu küsimuste otsustamisel ja korraldamisel. Põhiseadus on otseselt ette näinud, et kohtusse pääsemise õiguse tagamine (PS § 15) ning kohtumenetluse korra kehtestamine on riigi ülesanne. Kohtumenetluse normid tuleb PS järgi kehtestada konstitutsioonilise seadusena ning neid ei ole võimalik sätestada kohaliku omavalitsuse õigusaktiga. Õiguskantsler leiab, et taotlus ei ole lubatav. Taotluse esitaja 27. novembri 2008. a otsuse nr 66 p 1 järgi otsustas vallavolikogu esitada Riigikohtule taotluse tunnistada kehtetuks

§ 218lg 3.

Vallavolikogu tahe laieneb seega üksnes sellele normile.

§ 218

1g 4, § 344 lg 2, § 654 lg 21 esimese lause ja § 677 lg 4 osas ei ole taotlus lubatav juba seetõttu, et keegi ei ole volitatud laiendama volikogu taotlust. Taotlus on koostatud selles osas taotluse esitaja volitust ületades ja tuleb jätta tähelepanuta. Taotlus ei ole lubatav ka

§ 218lg 3 osas, sest see ei riiva kohaliku omavalitsuse üksuse enesekorraldusõigust.

Kohaliku omavalitsuse üksused osalevad õiguskäibes avalik-õiguslike juriidiliste isikutena, mistõttu neid võivad mõjutada kõik regulatsioonid, mille adressaadiks võib olla mis tahes juriidiline isik. Kuna kohaliku omavalitsuse üksuse põhiseaduslike tagatiste eesmärk on tagada tema positsioon riigi haldusorganisatsioonis ja olemuslik pädevus, siis saab enesekorraldusõigus olla riivatud ainult siis, kui seadusandlik meede riivab spetsiifiliselt kohaliku omavalitsuse üksust ning mitte kõiki õiguskäibes osalejaid ühtviisi. Vastasel korral muutuks kohaliku omavalitsuse üksuse PSJKS § 7 järgne kaebeõigus sisuliselt piiramatuks. Taotluse esitaja ei ole veenvalt näidanud, kuidas riivab

§ 218lg 3 spetsiifiliselt kohaliku omavalitsuse üksuse põhiseaduslikke tagatisi.

Eesti Maaomavalitsuste Liit leiab oma kirjas, et taotlus on õigustatud. Taotlus tuleneb Rapla valla praktikast, kus vaidlustatud piirang on osutunud takistuseks kohaliku omavalitsuse õiguste ja huvide kaitsel. VAIDLUSTATUD SÄTTED Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 218 lg-d 3 ja 4 sätestavad: "§ 218. Lepinguline esindaja [---]

§ 344lg 2 sätestab: "§ 344. Kohtukutse sisu [---]

§ 654lg 21 esimene lause sätestab: "§ 654. Ringkonnakohtu otsuse sisu [---]

§ 677lg 4 sätestab: "§ 677. Menetlusosalistele kassatsioonkaebusest teatamine [---]

§ 218lg 3 osas esimesed kaks punktis 15 viidatud nõudeist täidetud.

Riigikohtule esitas taotluse Rapla Vallavolikogu nimel Rapla Vallavalitsus, kes väidab, et

§ 218

lg-d 3 ja 4, § 344 lg 2, § 654 lg 21 esimene lause ja § 677 lg 4 on vastuolus kohaliku omavalitsuse üksuste põhiseaduslike tagatistega. Taotlusele lisatud Rapla Vallavolikogu

1. novembri
2. a otsuse nr 66 p 1 järgi otsustas vallavolikogu esitada Riigikohtule taotluse tunnistada kehtetuks üksnes

§ 218lg 3.

Taotlust esitama volitati otsuse p 3 kohaselt vallavalitsus. Seega ei ole

§ 218

1g 4, § 344 lg 2, § 654 lg 21 esimese lause ja § 677 lg 4 osas taotlus lubatav, kuna vallavolikogu ei taotlenud nimetatud sätete kehtetuks tunnistamist. Taotlus tuleb nimetatud normide osas jätta läbi vaatamata. Rapla Vallavolikogu väidab, et kuna esindaja valimine tsiviilvaidluse tarbeks

§ 218

lg 3 nõuete täitmiseks on kohaliku elu küsimus, siis riivab selles osas ettekirjutuste tegemine kohaliku omavalitsuse iseseisvust ehk kohaliku omavalitsuse üksuse põhiseaduslikke tagatisi. Kolleegiumi hinnangul ei ole

§ 218lg 3 korral täidetud otsuse p-s 15 nimetatud kolmas tingimus.

Vaidlustatud sätted ei saa riivata ehk ebasoodsalt mõjutada kohaliku elu küsimuste iseseisvat otsustamist. Asjakohane kohaliku omavalitsuse põhitagatis sisaldub PS § 154 lg-s 1, mille kohaselt otsustavad ja korraldavad kõiki kohaliku elu küsimusi kohalikud omavalitsused, kes tegutsevad seaduste alusel iseseisvalt. Sellest sättest tuleneb kohaliku omavalitsuse enesekorraldusõigus. Enesekorraldusõiguse põhisisuks on kohaliku omavalitsuse otsustus- ja valikudiskretsioon kohaliku elu küsimuste lahendamisel (RKPJK

1. jaanuari
2. a otsus kohtuasjas nr 3-4-1-9-06, p 22). Kohaliku elu küsimused on lähtuvalt sisulisest kriteeriumist need küsimused, mis võrsuvad kohalikust kogukonnast ja puudutavad seda ega ole vormilise kriteeriumi kohaselt haaratud või põhiseadusega antud mõne riigiorgani kompetentsi (RKPJK
3. juuni
4. a otsus kohtuasjas nr 3-4-1-4-07, p 12). Käesolevas kohtuasjas tuleb hinnata, kas tsiviilasjades esinduse instituudi tingimuste kehtestamine on kohaliku elu küsimus, millele laieneb omavalitsusüksuse enesekorraldusõigus. Kolleegiumi hinnangul ei ole tegemist kohaliku elu küsimusega. Kohtumenetluse korraldus, sh esindaja määramine on küsimus sellest, kuidas riik otsustab lahendada õigusvaidluste läbivaatamise korra. Põhiseaduses ei nähta ette, et kohtumenetluse korralduse otsustamine oleks kohaliku omavalitsuse pädevuses, ega tehta selles küsimuses PS
5. peatükis kohalikule omavalitsusele erandeid. Seega laieneb riigi kehtestatud kohtumenetluse korraldus ühtemoodi kõikidele juriidilistele ja füüsilistele isikutele. Kohaliku omavalitsuse üksused on avalik-õiguslikud juriidilised isikud, mistõttu võivad neid mõjutada kõik õigusaktid, mille adressaadiks on mis tahes juriidiline isik. Kohalikule omavalitsusele PS
6. peatükis sätestatud põhiseaduslike tagatiste eesmärk on tagada kohaliku omavalitsuse positsioon riigi haldusorganisatsioonis ja olemuslik pädevus. Seetõttu saab enesekorraldusõigus olla riivatud ainult siis, kui seadusandlik meede riivab spetsiifiliselt kohalikku omavalitsust, mitte kõiki õiguskäibes osalejaid ühtemoodi. Sarnasele järeldusele on Riigikohus jõudnud ka varasema praktika kohaselt (RKPJK
7. veebruari
8. a otsus kohtuasjas nr 3-4-1-2-03, p 13). Kuna tsiviilasjades esinduse instituudi tingimuste kehtestamine ei ole kohaliku elu küsimus, siis ei hõlma kohaliku omavalitsuse enesekorraldusõigus

§ 218lg-s 3 otsustatud küsimusi.

Nimetatud sättega ei ole võimalik kohaliku omavalitsuse üksuse enesekorraldusõigust vahetult riivata. Seadusandja ei ole

§ 218

lg-t 3 kehtestades otsustanud ise kohaliku elu küsimust ega sekkunud selle lahendamisse. Eelnevat arvestades ei ole

§ 218lg-ga 3 võimalik riivata kohaliku omavalitsuse üksuse põhiseaduslikke tagatisi.

Rapla Vallavolikogu taotlus ei ole seega nimetatud sätte osas lubatav ning kolleegium jätab selle läbi vaatamata. Märt Rask, Jüri Ilvest, Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Indrek Koolmeister