3-1-1-74-09

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-74-09 Otsuse kuupäev

1. september 2009 Kohtukoosseis Eestistuja Lea Kivi, liikmed Ott Järvesaar ja Eerik Kergandberg Kohtuasi Väärteoasi A. P. karistamises LS § 7416 järgi Vaidlustatud kohtulahend Viru Maakohtu
2. märtsi
3. a otsus asjas nr 4-09-1418 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik A. P. kaitsja vandeadvokaat Oleg Nišajevi kassatsioon Asja läbivaatamise kuupäev
4. september 2009 Istungil osalenud isikud A. P. kaitsja vandeadvokaat Oleg Nišajev ja kohtuvälise menetleja esindaja Ida politseiprefektuuri komissar Martin Rist RESOLUTSIOON
5. Tühistada Viru Maakohtu
6. märtsi
7. a otsus A. P. karistamises LS § 7416 järgi ja saata väärteoasi samale kohtule uueks arutamiseks.
8. Rahuldada kaitsja kassatsioon. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
9. A. P-le koostati väärteoprotokoll selle kohta, et juhtides
10. detsembril 2008 Sillamäel X puiesteel mootorsõidukit ei vähendanud ta X pst N maja juures reguleerimata ülekäigurajale lähenedes sõidukiirust ega peatunud, et anda teed ülekäigurajal teed ületavale jalakäijale. Sellega rikkus A. P. LE § 46 nõudeid, pannes toime LS §-s 7416 sätestatud väärteo. Kohtuvälise menetleja
11. detsembri
12. a otsusega karistati A. P. 50 päevamäära suuruse rahatrahviga.
13. A. P. esitas kohtuvälise menetleja otsuse peale maakohtule kaebuse, taotledes otsuse tühistamist ja väärteoasjas menetluse lõpetamist. Kaebaja märkis, et ta ei vähendanud ülekäigurajale lähenedes sõidukiirust, sest oli veendunud, et tee ületamise võimalust ootavaid jalakäijaid polnud. Kõnniteel liikus üks mees ülekäiguraja suunas, kuid ta oli sõidutee servast kaugemal kui 3 meetrit. Jalakäija jõudis kaebaja väitel ülekäiguraja ette alles peale seda, kui tema juhitud sõiduk oli ülekäiguraja ületanud. Märk ?Ülekäigurada? on osutusmärk ning selle kaugus sõidutee äärest võib olla kuni 2 meetrit. Seega ka ootetsooni pikkus ei või olla pikem kui 2 meetrit. Autojuht peab vähendama kiirust või peatuma ainult juhul, kui jalakäija ootab tee ületamist ootetsoonis või on juba alustanud tee ületamist. Kaebaja märkis veel, et väärteoprotokoll põhines videosalvestusel, mis oli tehtud nii, et puudus võimalus õigesti hinnata jalakäija ja sõiduauto asukohta.
14. Viru Maakohtu
15. märtsi
16. a otsusega jäeti kohtuvälise menetleja otsus muutmata ja A. P. kaebus rahuldamata. Kohus märkis, et A. P. väide, nagu asunuks jalakäija kaugemal kui ülekäiguraja ootetsoon ning tema juhitud auto jõudis enne jalakäija ootetsooni astumist ülekäiguraja ületada, on ümber lükatud kohtuistungil demonstreeritud videosalvestusega. Väärteoprotokolli koostamise aluseks olnud videosalvestuselt on selgelt näha ülekäiguraja poole astuv meessoost jalakäija, kes on sunnitud peatuma ülekäiguraja serval, et lasta läbi A. P. poolt juhitud auto. Jalakäija seisatumine on selgelt fikseeritud ning seega on õigus kohtuvälisel menetlejal, et A. P. ei andnud teed ülekäigurada ületavale jalakäijale. Kohus leidis, et videosalvestis sündmuskohalt on kaalukas tõend A. P. süüdimõistmiseks väärteo toimepanemises. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
17. A. P. kaitsja vandeadvokaat Oleg Nišajev esitas maakohtu otsuse peale kassatsiooni, milles taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja väärteoasjas menetluse lõpetamist VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel. Kaitsja märgib, et maakohtu otsuses viidatud videosalvestist ülekäigurajast ei ole väärteoasja toimikus ning seda ei ole ka väärteoasja materjalide juurde võetud. Seetõttu on kaitsja arvates ebaseaduslik ja alusetu kohtu seisukoht, nagu oleks A. P. väited ümber lükatud kohtuistungil demonstreeritud videosalvestisega. Kassaatori hinnangul on eelnimetatud videosalvestis, mida juriidiliselt ei eksisteeri, ainsaks A. P. süüstavaks tõendiks, sest kohtus ei kuulatud üle sündmuskohal viibinud politseinikku, kes oli tunnistajana andnud ütlusi kohtuvälises menetluses. Kaitsja leiab, et maakohus on otsuse teinud üksnes toimiku materjalidele tuginedes, lähtudes üksnes kohtuvälise menetleja paljasõnalistest seisukohtadest.
18. Kohtuväline menetleja esitas kassatsioonivastuse, milles taotleb maakohtu otsuse muutmata ja kassatsiooni rahuldamata jätmist. Kohtuväline menetleja leiab, et A. P. poolt väärteo toimepanemine on tõendatud videosalvestisega. Kuna salvestis on kasutatav üksnes spetsiaalse arvutiprogrammiga, siis ei ole võimalik videosalvestist kuhugi mujale salvestada. Kuna kohtuistungil uuriti videosalvestist vahetult, siis on ainetu kaitsja seisukoht, et seda tõendit ei ole uuritud. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
19. Kolleegium märgib esmalt, et VTMS § 123 lg 2 kohaselt tuleb kohtuvälise menetleja karistusotsuse peale esitatud kaebuse lahendamisel maakohtus arutada väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Kohus peab välja selgitama VTMS §-s 133 loetletud küsimused, mis on kaebuse lahendamisel otsustava tähtsusega. Kohtuvälise menetleja karistamisotsuse muutmata jätmiseks peab kohus tõendatud asjaoludele tuginedes argumenteerima, miks ta leiab, et väärtegu on toime pandud, kas see tegu on õigesti kvalifitseeritud ning kas selle väärteo on süüliselt ning õigusvastaselt toime pannud menetlusalune isik. Ühtlasi peab kohus kontrollima, kas kohtuväline menetleja on järginud menetlusõigust (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
20. juuni
21. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-49-04 - RT III 2004, 17, 207, p 6 ning
22. märtsi
23. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-2-08 - RT III 2008, 12, 86, p 7.3).
24. Käesoleva väärteoasja menetlemisel ei ole maakohus kolleegiumi arvates järginud VTMS § 123 lg-st 2 ja §-st 133 tulenevaid nõudeid. Kohtuotsuses märgitakse kõigepealt, et puudub alus kohtuvälise menetleja karistusotsuse tühistamiseks. Seejärel öeldakse, et väärteotoimiku lehekülgedel 5-7 paiknevad A. P. enese poolt sündmuskohal tehtud fotod, millest ilmneb, et ülekäigurada on tähistatud nii "sebra" triibutusega kui ka nõutavas kohas paikneva "Ülekäiguraja" märgiga ning et mõlemal pool tänavat on puud, mis oluliselt kitsendavad ülekäigurajale läheneja nähtavust. Lõpuks nenditakse kohtuotsuses, et A. P. kaitseväited on kummutatud kohtuistungil demonstreeritud videosalvestisega. Seega on alust väita, et kui kohtuvälise menetleja poolt
25. detsembril
26. a koostatud karistusotsuses (tl 22) märgitu kohaselt on A. P-le süüksarvatud väärteo toimepanemine loetud tuvastatuks kahele tõendile - tunnistaja (väärteoprotokolli koostamisel osalenud politseiametniku) ütlustele ja videosalvestusele tuginevalt, siis Viru Maakohtu
27. märtsi
28. a otsuse tõenduslikust baasist on ka tunnistaja ütlused välja jäänud. Maakohus ise on sellist olukorda põhjendanud järgmise lausega: "kohus leiab, et antud tõend videosalvestus sündmuskohalt - on ainus ja kaalukas tõend A. P. süüdimõistmiseks väärteo toimepanemises".
29. Kooskõlas VTMS §-s 2 ja KrMS § 363 lg-s 5 sätestatuga ei või Riigikohus tuvastada faktilisi asjaolusid ja seega puudub Riigikohtul ka pädevus lugeda käesoleva väärteo puhul A. P. käitumisega seoses midagi teisiti tuvastatuks, kui seda tegi maakohus. Küll aga on Riigikohus pädev kontrollima, kas maakohus tuvastas väärteo faktilised asjaolud kooskõlas menetlusseadusega ehk teisisõnu öeldes ? kas kohus järgis tõendamisel menetlusseadust.
30. VTMS § 31 lg-st 1 tulenevalt peab tõendamisel väärteomenetluses üldjuhul järgima kriminaalmenetluse seadustiku vastavaid sätteid. Kooskõlas KrMS § 63 lg-ga 1 tähendab see, et väärteoasjas võib iseseisvaks tõendiks olla muuhulgas ka foto või film või muu teabesalvestis ning seega videosalvestiski. Kuid nii nagu mistahes muudegi tõendite puhul on selle videosalvestise kui tõendi kontrollimise, hindamise ja lõppkokkuvõttes ka kasutamise lubatavuse vältimatu eeldus, et salvestis oleks tõendina nõuetekohaselt vormistatud. Tõendi nõuetekohasest vormistatusest ei saa rääkida siis, kui seda tõendit väärteoasja materjalide juures ei ole. Kui mingit tõendit väärteoasja materjalide hulgas ei ole, ei saa menetlusõiguslikus mõttes rääkida ka selle uurimisest. Seda põhimõttelist seisukohta ei saa kuidagi väärata kohtuvälise menetleja väide, et kuna salvestis on kasutatav üksnes spetsiaalse arvutiprogrammiga, siis ei ole võimalik videosalvestist kuhugi mujale salvestada. Salvestise tõendina vormistamine ei peagi esmajoones ja peamiselt tähendama selle ümbersalvestamist (vt edasiselt p-s 11 märgitut). Kui aga mingit teavet nõuetekohaselt tõendina vormistada ei saa, siis jääb see süüteomenetluses tõendamisel kasutamata.
31. Salvestiste kui iseseisvate tõendite vormistamise nõudeid on käsitletud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
32. mai
33. a otsuses nr 3-1-1-21-09 ( RT III 2009, 26). Selles kohtulahendis on tõdetud, et KrMS § 63 lg-s 1 on seadusandja kõnealuste salvestiste kui iseseisva tõendiliigi all pidanud eeskätt silmas uurimistoimingute käigus tehtud ning nende toimingute käiku ja tulemusi kajastavaid salvestusi, mis kokkuvõttes vormistatakse vastava uurimistoimingu protokolli lisana ja mille seos kriminaalasjaga nähtub selle protokolli tekstist. Tulenevalt KrMS § 113 lg-st 4 võidakse jälitusprotokollilegi vajadusel lisada jälitustoiminguga saadud salvestusi. Välistatud ei ole seegi, et tõendite kogumisel võtavad menetlejad isikutelt ära mitmesuguseid varem saadud salvestisi. Samuti võivad erinevad isikud selliseid salvestisi anda menetlejaile üle omal initsiatiivil. Kuid kolleegiumi arvates saavad sellised salvestised sõltuvalt nende sisust olla käsitatavad kas asitõenditena või dokumentidena ja nende vormistamisel tuleb järgida KrMS III peatüki
34. jaos sätestatut. Mistahes muul salvestisel, mida ei ole eelnevalt nimetatud ei saa süüteomenetluses olla tõenduslikku tähendust, nenditakse Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
35. mai
36. a otsuses nr 3-1-1-21-
38. Kolleegium leiab, et ka käesolevas väärteomenetluses tulnuks kõnealune videosalvestis vormistada silmas pidades tõendamise ja tõendite kogumise üldreegleid (KrMS
39. peatüki
40. jagu), samuti dokumentide ja asitõendite kogumise ning vormistamise eriregulatsiooni (KrMS III peatüki
41. jagu). Väärteomaterjalidest (üldjuhul vastavast määrusest) peab olema näha, kuidas ning kuna on kõnealune salvestis saadud. Vajadusel tuleb astuda erinevaid täiendavaid menetluslikke samme selleks, et tõendusliku tähendusega teave muutuks tajutavaks. Nii näiteks võidakse videosalvestuse üksikutest kaadritest teha väljatrükke ja vajadusel toimetada ka nende väljatrükkide vaatlust. Salvestise tõendina vormistamisel on oluline tagada, et sellel leiduvat informatsiooni oleks võimalik hiljem kontrollida.
42. Väärteoasja täies ulatuses arutamise põhimõtte eiramist ning tõendite kogumise ja fikseerimise korra rikkumist tuleb kriminaalkolleegiumi hinnangul käsitada väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena VTMS § 150 lg 2 mõttes, sest need on kaasa toonud ebaseadusliku ja põhjendamatu kohtuotsuse. Seetõttu ja juhindudes VTMS § 174 p-st 7 ning § 175 p-st 2, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Viru Maakohtu
43. märtsi
44. a kohtuotsuse ja saadab väärteoasja uueks arutamiseks samale kohtule. Lea Kivi, Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg