3-1-1-85-09

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-85-09 Otsuse kuupäev

1. oktoober 2009 Kohtukoosseis Eesistuja Ott Järvesaar, liikmed Eerik Kergandberg ja Lea Kivi Kohtuasi A.P. väärteoasi liiklusseaduse § 7422 lg-te 2 ja 4 järgi Vaidlustatud kohtulahend Harju Maakohtu
2. mai
3. a kohtuotsus väärteoasjas nr 4-09-5143 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik A.P. kaitsja vandeadvokaat Tarvo Lindma, kassatsioon Asja läbivaatamise kuupäev
4. september 2009 Istungil osalenud isikud A.P. kaitsja vandeadvokaat Tarvo Lindma RESOLUTSIOON
5. Tühistada Harju Maakohtu
6. mai
7. a kohtuotsus A.P. väärteoasjas LS § 7422 lg-te 2 ja 4 järgi ning saata väärteoasi samale kohtule uueks arutamiseks.
8. Kassatsioon rahuldada. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
9. Põhja Politseiprefektuuri
10. märtsi
11. a otsusega karistati A.P. liiklusseaduse (LS) § 7422 lg 2 järgi 70 trahviühiku (4200 krooni) suuruse rahatrahviga selle eest, et ta juhtis
12. veebruaril 2009 kl 17.12 paiku Harju maakonnas R vallas Tallinn - Tartu - Võru - Luhamaa tee x kilomeetril asulavälisel teel mootorsõidukit kiirusega 116 +/- 4 km/h, ületades lubatud sõidukiirust 22 km/h võrra. Liiklusseaduse § 7422 lg 4 alusel võeti temalt lisakaristusena ära mootorsõiduki juhtimise õigus 2 kuuks.
13. A.P. esitas Harju Maakohtule kaebuse, taotledes kohtuvälise menetleja otsuse tühistamist lisakaristuse, s.o mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmise osas.
14. Harju Maakohtu
15. mai
16. a otsusega (kohtuotsuses ekslikult kuupäevaks "
17. mai 2008") jäeti kohtuvälise menetleja otsus muutmata ja kaebus rahuldamata. Kohus märkis, et kuigi kaebuses väärteo toimepanemist ei vaidlustatud, avaldas menetlusalune isik kohtulikul arutamisel kahtlust selle kohta, kas ta ületas lubatud suurimat sõidukiirust või mitte. Kaebaja ei olnud veendunud, et mõõdeti just tema sõiduki kiirust. Need asjaolud on aga kohtu arvates tõendatud kiirusemõõteseadme kasutamise protokolliga, millest nähtuvalt liikus A.P. juhitud auto väärteoprotokollis märgitud ajal ja kohas kiirusega 116 km/h. Kiirust mõõdeti 353,2 meetri kauguselt, mõõteseade oli taadeldud ja sama päeva hommikul testitud. Menetlusalune isik liiklusseaduse nõuete rikkumist sündmuskohal ei vaidlustanud ja mõõteseadme kasutamise protokolli märkusi ega avaldusi ei teinud. Maakohus nõustus kohtuvälise menetleja otsusega ka lisakaristuse kohaldamise põhjendatuses. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
18. Harju Maakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni A.P. kaitsja vandeadvokaat Tarvo Lindma, kes taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja väärteoasja uueks arutamiseks saatmist samale kohtule. Kassaatori põhiseisukohad on järgmised. 4.1 Tulenevalt VTMS § 123 lg 2 nõuetest arutab maakohus väärteoasjas tehtud otsuse peale esitatud kaebust täies ulatuses, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud õiguslikke ja faktilisi asjaolusid. Selle sätte järgimata jätmisega rikuti oluliselt väärteomenetlusõigust. Kohtulahend saab kooskõlas KrMS § 15 lg-s 1 sätestatuga tugineda vaid tõenditele, mida kohtulikul arutamisel suuliselt esitati, vahetult uuriti ja protokolliti. Kohtuistungi protokollist nähtuvalt avaldas menetlusalune isik ütlusi andes selgelt, et vaidlustab mõõtetulemuse usaldusväärsuse ja soovib tunnistajatena küsitleda A.S-i, kes mõõteseadet kasutas ning S.A-d, kes menetlustoimingu juures viibis. Maakohus jättis taotluse rahuldamata, tuginedes otsuses vaid kiirusemõõteseadme kasutamise protokollile. Sellega rikuti menetlusaluse isiku kaitseõigust ja VTMS § 85 p-st 3 tulenevat tunnistaja kohtuistungile kutsumise nõuet. Tulenevalt VTMS § 123 lg-st 2 puudus kohtul alus tugineda pelgalt ühele kirjalikule tõendile, uurimata muid asjas tähtsust omavaid asjaolusid. Kuivõrd protokoll koostatakse menetlustoimingu tulemina, on vajalik menetlusosalistele võimaldada selle toimingu õiguspärasuse kontrollimist. Nendele nõuetele on osutatud ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
19. novembri
20. a otsuses väärteoasjas nr 3-1-1-107-
21. 4.2 Mõõteseadme kasutamise protokolli kohaselt teostati mõõtmist 353,2 meetri kauguselt ja sellel teelõigul liikus samaaegselt mitu sõidukit. Seejuures ei peatatud menetlusalust isikut mõõtmise kohas, vaid sellest eemal. Väärteoasjas on jäänud välja selgitamata, kuidas eristati mitme sõiduki hulgast just A.P. juhitava auto kiirust ja miks ei peatatud teda koheselt. Nende asjaolude kohta saanuks ütlusi anda politseiametnikud. Ühtlasi ei nähtu kiirusemõõteseadme kasutamise protokollist, millist seadet kasutati, sest mõõtevahendi identifitseerimist võimaldav number on üle kirjutatud, paranduse tegemise aeg ja koht pole aga tuvastatavad.
22. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi istungil jäi menetlusaluse isiku kaitsja kassatsioonis esitatud seisukohtade ja taotluste juurde. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
23. Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub kassaatori väitega, mille kohaselt rikkus maakohus oluliselt väärteomenetlusõigust, mis toob kaasa kohtuotsuse tühistamise ja väärteoasja uueks arutamiseks saatmise.
24. Väärteoasja materjalidest nähtuvalt taotles A.P. maakohtule esitatud kaebuses kohtuvälise menetleja otsuse tühistamist mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmist puudutavas osas. Kohtulikul arutamisel seadis ta aga kahtluse alla ka mõõtetulemuse usaldusväärsuse, taotledes kiirust mõõtnud ja selle juures viibinud politseiametnike A.S-i ning S.A. kohtuistungile kutsumist ja nende küsitlemise võimaldamist, selgitamaks, millisel viisil tehti kindlaks, et lubatust suurema kiirusega sõitis just menetlusalune isik. Maakohus jättis selle taotluse rahuldamata, asudes kohtuotsuses seisukohale, et väärteo toimepanek on tõendatud kiirusemõõteseadme kasutamise protokolliga. Samuti ei vaidlustanud A.P. sündmuskohal kiiruse ületamist ega teinud menetlustoimingu protokolli avaldusi või märkusi.
25. Tulenevalt VTMS § 123 lg-st 2 arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses (ab ovo), sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Olukorras, mil isik vaidlustab temale kohtuvälise menetleja otsusega väärteo toimepanemise eest määratud põhikaristuse raskust või lisakaristuse kohaldamise põhjendatust, pole kohtul võimalik märgitud küsimusi lahendada, kontrollimata eelnevalt väärteo koosseisupärasuse, õigusvastasuse ja süülisusega seonduvaid asjaolusid. Teisisõnu tuleb kohtul kirjeldatud tingimustel kaebuse piiridest olenemata hinnata, kas kaebuses nimetatud teole kohtuvälise menetleja poolt antud õiguslik hinnang on tervikuna õiguspärane või mitte (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
26. aprilli
27. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-20-09 - RT III 2009, 22, 158, p 12).
28. Asudes väärteo tõendatust sisuliselt analüüsima, on selliselt toiminud ka maakohus, kuid jätnud tähelepanuta kriminaalkolleegiumi varasemas praktikas omaksvõetud põhimõtte, et juhul, kui kohtulikul arutamisel tõusetuvad kahtlused menetlustoimingu käigu ja tulemuste usaldusväärsuse suhtes, tuleb need lähtuvalt uurimispõhimõttest täiendavate tõendite kogumise teel kõrvaldada (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
29. jaanuari
30. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-73-08 - RT III 2009, 1, 5, p 11).
31. Kiirusemõõteseadme kasutamise protokolli kohaselt mõõdeti menetlusaluse isiku juhitud sõiduki kiirust 353,2 meetri kauguselt ja samaaegselt liikus kõnealusel teelõigul mitu autot. Väärteoasja materjalidest nähtuvalt politseiametnikud A.P. mõõtmise kohas ei peatanud, vaid sõitsid talle järgi ja andsid peatumismärguande hiljem. Menetlusdokumentides kirjeldatud olustiku pinnalt on õigustatud kassaatori väide, et maakohtul tulnuks välja selgitada, missugusest metoodikast lähtuvalt määratlesid politseinikud mitme sõiduki hulgast lubatud suurima sõidukiiruse ületajana just A.P. juhitud auto. Samas olnuks oluline välja selgitada seegi, kas konkreetse auto sõidukiiruse kindlakstegemine oli võimalik kasutatud mõõteseadme omadustest tulenevalt. Vastuseid nendele küsimustele kiirusemõõteseadme kasutamise protokollist tuletada pole võimalik. Ühtlasi ei ole kohtulikul arutamisel kindlaks tehtud, miks ei peatatud A.P. koheselt, s.o mõõtmise kohas. Kaitsja on mõõtetulemuse usaldusväärsust kritiseerides esile toonud ka selle, et mõõteseadme kasutamise protokolli on tehtud ülekirjutus seadme identifitseerimist võimaldava numbri kohale, kuid paranduse tegija isik ja aeg pole tuvastatavad.
32. Kriminaalkolleegium leiab, et kuivõrd menetlusalune isik tõstatas kohtulikul arutamisel kahtluse mõõtetulemuse usaldusväärsusest, tulnuks maakohtul tema kaitseõiguse tagamiseks ning VTMS § 123 lg-st 2 tulenevate nõuete järgimiseks menetleja ametnikud üle kuulata, selgitamaks välja menetlustoimingu läbiviimise käiku puudutavad asjaolud ja võimaldamaks seeläbi kontrollida menetlusdokumendis talletatud tõendusliku teabe õigsust (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
33. aprilli
34. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-29-05 - RT III 2005, 16, 163, p 7). Pelgalt fakt, et menetlusalune isik möönab mingil menetlusetapil väärteo toimepanemist, ei võimalda kohtul jätta kohtuvälises menetluses tehtud otsuse aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid kontrollimata. Tuginedes kohtueelses menetluses koostatud kirjalikele tõenditele ja jättes nende pinnalt tõusetunud kahtlused kohtulikul arutamisel kõrvaldamata, rikkus maakohus oluliselt väärteomenetlusõigust VTMS § 150 lg 2 mõttes, mis toob vastavalt VTMS § 175 p-le 2 kaasa kohtuotsuse tühistamise.
35. Juhindudes VTMS § 174 p-st 7 ja § 175 p-st 2 tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Harju Maakohtu
36. mai
37. a otsuse A.P. väärteoasjas LS § 7422 lg 2 ning 4 järgi, saadab väärteoasja samale maakohtule uueks arutamiseks ja rahuldab kaitsja kassatsiooni. Väärteoasja uuel arutamisel tuleb kohtul võtta seisukoht A.P. taotluse suhtes, milles ta soovis A.S-i ja S.A. kohtuistungile kutsumist ning nende küsitlemise võimaldamist. Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg, Lea Kivi