) § 23 lg-st 3 tuleneb, et kohtutäituri tasu ei saa nõuda, kui ei täideta rahalist nõuet, mille täitmiseks täitemenetlus toimub. Ka sellest sättest tulenevalt ei saa kostja temalt vaidlusaluseid kulusid nõuda. Ühes täitemenetluses tekkinud täitekulude sissenõudmine teises täitemenetluses võib kaasa tuua olukorra, kus võlgnik peab tasuma rohkem täitekulusid, sest viidatud olukorraga kaasneb ka teises täitemenetluses tekkinud täitekulude tasumise kohustus. Hageja leidis, et kohus peaks TMS § 38 lg 1 jätma kohaldamata vastuolu tõttu põhiseadusega.
lg 3 kohaselt on kohtutäituril keelatud sõlmida kokkuleppeid, mis reguleeriksid kohtutäituri tasu kandmise kohustust seaduses sätestatust erinevalt. Täitekulusid reguleerib TMS ja osaliselt ka
. TMS § 38 lg 2 järgi kannab täitekulud võlgnik. TMS § 38 lg 2 kohaselt nõuab täitekulud võlgnikult sisse täitekulude otsuse alusel kohtutäitur, kes otsuse tegi. Mitte ühestki seadusesättest ei tulene, et kohtutäitur peaks kulud sisse nõudma samas täitemenetluses või et sel eesmärgil uue täitemenetluse algatamine oleks välistatud. Seda seisukohta kinnitab ka TMS § 2 lg 1 p 16, milles on sätestatud, et täitekulu väljamõistmise otsus on eraldi täitedokument. Täitekulude sissenõudmise õiguse kaotamine on sedavõrd oluline õiguslik tagajärg, et see peaks selgesõnaliselt tulenema konkreetsest seadusesättest. Hageja leiab, et ta ei ole täitekulude osas võlgnik, sest täitemenetluse lõpetamisel sissenõudja avalduse alusel lasub täitekulude tasumise kohustus sissenõudjal ja mitte võlgnikul. Kohtu hinnangul tulnuks võlgnikul sellise väite alusel oma õigusi kaitsta TMS §-des 217 ja 218 sätestatud alustel ja korras ning mitte TMS § 221 lg-s 1 sätestatud hagi esitamisega. Maakohus ei nõustunud ka sisuliselt hageja väitega. Täitemenetluse alustamise aluseks olevat täitedokumenti ei ole tühistatud. Hageja sõlmis täitemenetluses nr 027/2007/1612 sissenõudjaks olnud isikuga kompromissilepingu, milles reguleeriti täitmisele pööratud nõudeid. Pooled lahendasid kompromissi korras täitemenetluse väliselt täitemenetluse algatamise aluseks olnud nõuded. See aga ei tähenda, et sissenõudjal ei oleks olnud alust täitemenetlust algatada. See asjaolu, et täitemenetluse lõpetamise avalduse esitas sissenõudja, ei ole praegusel juhul hagi rahuldamise aluseks. Määrav on see, miks avaldus esitati. Avaldus esitati seetõttu, et hageja ja kõnealune sissenõudja sõlmisid kompromissilepingu. Täitekulud kannab sellisel juhul võlgnik ning seadus ei anna alust teistsuguseks õiguslikuks tagajärjeks ka siis, kui võlgnik täidab täitmisele pööratud kohustuse täitemenetluse väliselt või kui võlgnik saavutab täitmisele pööratud nõude lõppemise mingi muu tehinguga, näiteks kompromissilepinguga. Tsiviilasjas nr 2-07-51949 tehtud määrustest ei saa järeldada, et hageja oleks viidatud tsiviilasjas esitanud täitemenetluse lubamatuks tunnistamise nõude või et kohus oleks tühistanud täitemenetluse nr 027/2007/1612 aluseks olnud nõude. See asjaolu, et viidatud täiteasja algatamise aluseks olnud vaidlus lahendati kohtuliku kompromissiga, ei tähenda, et kompromissil oleks TMS § 221 lg-s 1 sätestatud toime. Kohtutäiturile seadusega antud õigus nõuda ettemaksu ei muuda TMS § 38 lg-s 1 sätestatud põhimõtet, et täitekulud kannab võlgnik. Täitekulude ettemaksu nõudmise regulatsiooni eesmärk on luua kindlus olukorras, kus hiljem võlgnikult täitekulude sissenõudmine tema maksevõimetuse tõttu ei õnnestu. Asjaolu, et kohtutäitur ettemaksu ei nõudnud, ei võta iseenesest võlgnikult kohustust kanda täitekulusid. Ettemaksu mittenõudmine kulude kandmise kohustust ei lõpeta. Viited TMS §-le 42 ei ole kohased, sest selles reguleeritakse tasutud täitekulude tagasinõudmist. Selle sätte kohaldamisel on kaks eeldust: võlgnik on täitekulud juba tasunud ja täitedokument tühistatakse. Praegusel juhul ei ole täidetud neist kumbagi - täitedokumenti ei ole tühistatud ja võlgnik ei ole ettemaksu tasunud.
lg 1 kohaselt muutub kohtutäituri tasu sissenõutavaks täitmisteate võlgnikule kättetoimetamisest alates.
lg-st 3 ei tulene, et nõude osalise sissenõudmise korral kohtutäituri tasu nõue lõpeks.
lg 3 eesmärgiks on reguleerida seda, kui palju võib kohtutäitur täitmisel saadud rahast tasuna endale võtta ja kui palju peab ta andma edasi sissenõudjale ja seda olukorras, kus võlgnikult saadud rahast kogu sissenõutava nõude ja kohtutäituri tasu maksmiseks ei piisa. See aga ei tähenda, et juhul, kui võlgnikult ei õnnestu korraga kogu võlgnetavat summat kätte saada, siis kohtutäitur ei võiks hiljem lisaraha saamiseks täitetoiminguid teha.
Praegusel juhul oli mitu täitedokumenti: esiteks täitemenetluses nr 027/2007/1612 sissenõudja poolt täitmisele pööratud nõue ning teiseks kolm täitekulude võlgnikult väljamõistmise otsust. Need kõik on täitmisele pööratud nõuded ja
lg-s 3 ei ole välistatud mitte ühegi nõude maksmapanemist, vaid on nähtud ette, et kui täitmisel on sissenõudja rahaline nõue ja kohtutäituri tasu nõue, siis ei saa kohtutäitur mittetäieliku täitmise korral kogu raha endale võtta, vaid peab osa sissenõudjale andma. Juhul kui täitmisel on või täitmisele on jäänud ainult kohtutäituri nõuded võlgniku vastu, siis
lg 3 ei kohaldu.
lg-t 3 tuleb kohaldada koos sama paragrahvi lg-ga 1.
§-s 23 on reguleeritud üksnes kohtutäituri tasu, mis on üksnes üks osa täitemenetluse kuludest. Maakohus leidis, et TMS § 38 lg 1 ei ole põhiseadusega (PS) vastuolus. Hageja ei ole esile toonud asjaolusid, mille alusel saaks asuda seisukohale, et TMS § 38 lg 1 oleks PS-iga vastuolus. Selliseid asjaolusid ei suutnud ka kohus tuvastada. TMS § 38 lg-s 1 sätestatud üldine lähtekoht, et täitekulud kannab võlgnik, on õige ja põhjendatud ning selle põhimõtte põhiseaduspärasuses ei ole alust kahelda. See, et täitemenetluse kulud kannab võlgnik ka siis, kui täitmisele pööratud nõue lõpeb seetõttu, et võlgnik ja sissenõudja reguleerivad omavahelised õigussuhted kompromissiga, on ka igati põhjendatud ning põhiseaduspärane, sest õigustatud on see, kui võlgnik kannab täitemenetluse kulud siis, kui ta täidab nõuded kas täitemenetluses või täitemenetluse väliselt või kui võlgnik saavutab täitemenetluse toimumise ajal nõude lõppemise kas tasaarvestuse, kompromissi või muul alusel.
§-dega 21 ja 22 õigus saada tasu ja vajalike kulutuste eest hüvitist.
-s ega TMS-s ei ole sätestatud, et kohtutäituril ei ole õigust saada täitekulusid juhul, kui sissenõudja esitab võlgnikuga sõlmitud kompromissi alusel kohtutäiturile menetluse lõpetamiseks avalduse ja täitur selle alusel menetluse lõpetab. Ka ei ole nendes õigusaktides reguleeritud tekkinud olukorda selliselt, et täitekulu hüvitamise kohustus oleks üle läinud sissenõudjale. Seega tuleb kohaldada TMS § 38 lg-t 1, mille kohaselt kannab täitekulud võlgnik.
lg 2 järgi on kohtutäituril keelatud sõlmida kokkuleppeid seaduses sätestatud tasumäärade ja tasu võtmise korra muutmiseks. Võlgnik oleks saanud täitekulusid vältida, kui ta oleks sissenõudjaga enne täitemenetluse nr 027/2007/1612 algatamist kompromissi sõlminud või sissenõudja nõude rahuldanud, või osaliselt vältida, kui ta oleks nõude vabatahtlikult täitnud selleks kohtutäituri antud tähtaja jooksul. Kui sissenõudja esitab võlgnikuga pärast täitemenetluse algatamist sõlmitud kokkuleppe alusel kohtutäiturile avalduse ja palub täitemenetlus lõpetada, ei ole täitedokument tühistatud, nagu on sätestatud TMS § 42 teises lauses), vaid pooled on sõlminud kokkuleppe vaidluse lahendamiseks. Sellises olukorras oleks mõistlik, kui pooled lepiks kokku ka juba tekkinud täitekulude vastastikuses hüvitamises, kuid kui nad seda ei tee, ei saa see mõjutada kohtutäituril juba tekkinud õigust saada täitekulusid ja võlgnikul juba tekkinud kohustust täitekulud hüvitada. Kohaldada ei saa
lgt 3, kuna selles on reguleeritud olukorda, kui rahaline nõue nõutakse sisse osaliselt, kuid praeguses vaidluses sundtäitmist sissenõudja ja võlgniku kokkuleppe tõttu ei toimunudki. Ringkonnakohus nõustus maakohtu järeldustega, mille kohaselt TMS § 38 lg 1, milles on sätestatud üldine seisukoht, et täitekulud kannab võlgnik, ei ole vastuolus ei PS §-ga 32 ega mõne muu PS-i sättega. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 7. Hageja palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega tunnistada sundtäitmine lubamatuks või saata asi lahendamiseks ringkonnakohtule. Alternatiivselt palub hageja jätta kohaldamata
lg 1 selle vastuolu tõttu põhiseadusega ja teha uue otsuse, millega tunnistada sundtäitmine lubamatuks. Kassatsioonkaebuse kohaselt kohaldas ringkonnakohus seadust valesti, kui asus seisukohale, et
lg-s 3 sätestatud kohtutäituri põhitasu proportsionaalsuse nõue väljaspool täitemenetlust täidetud nõude korral ei kehti. Tegelikult täitmist väljaspool täitemenetlust ei toimunud, sissenõudja loobus kokkuleppel hagejaga kohtulikus kompromissis oma nõudest. Olukorras, kus õigusaktides ei ole otsesõnu sätestatud kohtutäituril saada oleva põhitasu suurust, kui rahalist nõuet üldse ei täideta, tulnuks analoogia alusel kohaldada
Seega oleks kohtutäituri tasu suurus protsentväärtuse võtmisel nullist null krooni.
lg-s 1 esitatud mõiste "sissenõutavus" ei viita materiaalõiguslikule kategooriale, mis õigustaks ringkonnakohtu seisukohta, et esimese täitetoimingu tegemisega muutub tasu nõue sissenõutavaks ja jääbki sissenõutavaks, sõltumata menetluse edasisest käigust.
lg-s 1 on kindlaks määratud see, millal kohtutäituril tekib menetlusõiguslikult eeldus põhitasu sissenõudmiseks tulemist TMS § 56 lg 2 ja § 38 lg 2 järgi.
lg 1 otstarbeks ei saa olla kohtutäiturile täistasu garanteerimine teise isiku arvel, sõltumata tegevusest täitemenetluses ja rollist võla sissenõudmisel. Kogu tasusüsteem rajaneb proportsionaalse tasu põhimõttele,
Proportsionaalse tasu võtmise põhimõte on ka õiguslikult loogiline, mitterahalise nõude korral on õigus tasu saada vaid siis, kui nõue täidetakse. Rahalise nõude korral aga tuleb kohaldada
lg-t 3, tasu on kausaalne selle aluseks oleva toimingu eduka lõpuleviimisega, mitte abstraktne õigus saada raha. Kassatsioonkaebuses kohtutäituri põhitasu kohta esitatud argumendid kehtivad ka täitemenetluse alustamise tasu ja kohtutäituri kantud kulude kohta. Kulude kohta kehtib eriregulatsioon, millega on nõude täitmata jätmise korral kulude kandmise risk jaotatud sissenõudja ja kohtutäituri vahel, nagu tuleneb
Kui Riigikohus peab õigeks kohtute tõlgendust
lg-te 1 ja 3 osas, palub kassaator tunnistada
lg 1 vastuolus olevaks PS §-ga 12 ja § 32 lg-ga 2 ning jätta norm kohaldamata.
Kui kohtutäituril tekib õigus saada tasu juba pärast esimese täitetoimingu tegemist ning see säilib ka juhul, kui sundtäitmist tegelikult toimunud ei ole, on tegemist PS § 32 lg 2 ebaproportsionaalse riivega. Kohtutäituri põhitasu sissenõutavaks muutumine esimese täitetoimingu tegemisel on sobiv abinõu kindlustamaks kohtutäiturile väärikat tasu vastutusrikka töö eest, kuid ei ole vajalik. Samuti ei ole tegemist mõõduka abinõuga. Lisaks omandiõigusele on rikutud ka PS § 12 lg-s 1 sätestatud võrdsuspõhimõtet. Ebavõrdselt koheldakse võlgnikke, kelle vastu on rahaline nõue, ja võlgnikke, kelle vastu on mitterahaline nõue. Viimasel juhul muutub kohtutäituri põhitasu sissenõutavaks täitetoimingute lõpetamisel. Kostja leiab vastuses kassatsioonkaebusele, et kassatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
§-s 2512 on sätestatud kohtutäituri põhitasu määr sissenõude summa suurusest lähtudes. Kohtutäituri tasu konkreetse ametitoimingu tegemise eest (täitetoimingu sisust lähtudes) on ette nähtud nt
§-des 2513-2517, ning §-des 2521-2523 (viimati viidatud sätetes nimetatud lisatasuks). Seega kasutatakse kohtutäituri tasustamisel nn segasüsteemi, mille kohaselt tasu ei koosne ainult iga konkreetse ametitoimingu tegemise eest saadavast tasust. Kohtutäituri seaduse § 23 lg 1 esimese lause kohaselt muutub rahalise nõude täitmisel täitemenetluse alustamise tasu ja põhitasu sissenõutavaks täitmisteate kättetoimetamisega võlgnikule.
lg 1 ning § 23 lg 1 esimese lause kohaselt tekib kohtutäituril õigus saada tasu neil juhtudel, mil kohtutäiturile on esitatud täitmisavaldus ja ta on alustanud täitemenetlust, milles on kätte toimetatud täitmisteade. Üldjuhul ei ole tasu saamise õiguse tekkimiseks vaja rohkem täitetoiminguid teha, osaliselt on erandeid käsitletud allpool p-s 10. Seega tekib kohtutäituril õigus saada tasu ka juhul, mil sundtäitmisele esitatud nõue pärast täitmisteate kättetoimetamist võlgnikule rahuldatakse ilma kohtutäituri otsese tegevuseta, nt kui võlgnik või kolmas isik maksab võla otse sissenõudjale, samuti ka juhul, mil sissenõudja esitab pärast täitmisteate kättetoimetamist kohtutäiturile avalduse täitemenetlus lõpetada. TMS § 48 p-s 1 on antud sissenõudjale õigus nõuda täitemenetluse lõpetamist, olenemata põhjustest. Kolleegium nõustub kohtute seisukohaga, et ei
-is ega TMS-is ei ole sätestatud võlgniku võimalust mitte maksta täitekulusid (sh kohtutäituri tasu) juhul, kui sissenõudja esitab võlgnikuga sõlmitud kompromissi alusel kohtutäiturile menetluse lõpetamise avalduse ja kohtutäitur selle alusel menetluse lõpetab. 10. Järgmisena lahendab kolleegium küsimuse, kas kohtutäituril on käesoleva otsuse p-s 9 kirjeldatud juhul õigus saada kogu põhitasu. Kolleegium ei jaga hageja arusaama, et
lg 3 kehtib ka siis, kui sundtäitmise käigus kohtutäituri otsese tegevuse tulemusel rahalist nõuet ei täideta.
lg 3 esimese lause kohaselt, kui sundtäitmisel olev rahaline nõue nõutakse sisse osaliselt, võib kohtutäitur tasuna sisse nõuda üksnes summa, mis on võrdeline sissenõutud nõudesummaga. Kolleegium leiab, et nimetatud sätet saab kohaldada juhul, mil täitemenetluse tulemusena nõutakse sisse osa rahalisest nõudest. Vastasel korral ei oleks
Seetõttu on ekslik hageja seisukoht, et olukorras, mil rahalist nõuet üldse ei täideta, tuleks analoogia alusel kohaldada ainult lähedast õigussuhet reguleerivat
Praegusel juhul on kohtud tuvastanud, et täitemenetluse tulemusel rahalist nõuet sisse ei nõutud. Samas leiab kolleegium, et
lg-t 3 on võimalik tõlgendada ja kohaldada koostoimes
lg-ga 2 (ja sama sisuga TMS § 25 lg-ga 2).
lg 2 kohaselt, kui täitedokument täidetakse enne täitedokumendi vabatahtlikuks täitmiseks antud tähtaja möödumist, võib võlgnikult nõuda kohtutäituri tasu, sealhulgas menetluse alustamise tasu, üksnes pooles ulatuses seaduses ettenähtust. Nimetatud sätte eesmärk on motiveerida võlgnikku nõuet kiiresti täitma, kuna kohtutäituri tasu vähendatakse juhtudel, mil kohtutäitur ei ole pidanud tegema muid täitetoimingud peale täitmisteate kättetoimetamise. Täitmisteates antakse võlgnikule TMS § 24 lg 3 p 7 kohaselt teada
Seega sõltub kohtutäituri tasu ka täitetoimingute mahust. Kolleegiumi arvates on kohtutäituri ametitegevuse tasulisuse ja samas töömahu ning tasu proportsionaalsuse põhimõtet silmas pidades
Tõlgendus kehtib nii juhul, mil sundtäitmisele esitatud rahaline nõue rahuldatakse pärast vabatahtliku täitmise tähtaja möödumist täielikult täitemenetluse väliselt või sissenõudja esitab muul põhjusel täitemenetluse lõpetamise avalduse ja kohtutäitur on teinud enne seda kas ainult ühe täitetoimingu (täitmisteate saatmine) või mitu täitetoimingut, kui ka juhul, mil nõue rahuldatakse täitemenetluse väliselt või sissenõudja esitab avalduse vabatahtliku tasumise tähtaja jooksul, mil kohtutäitur ei ole üldjuhul (erand nt TMS § 64 lg 2) teinud muid täitetoiminguid peale täitmisteate saatmise. Kolleegium märgib selguse huvides, et tõlgendus ei kehti juhtudel, mil sissenõudja esitab täitemenetluse lõpetamise avalduse seetõttu, et nõude rahuldamine on toimunud kohtutäituri vahendusel (nt vara arestimise ja müügi teel). Kolleegium on seisukohal, et
lg 2 eesmärk on see, et võlgnikult ei tohi eespool nimetatud juhtudel nõuda tasu üle 50% täismäärast, kuid see ei tähenda, et alati võib nõuda täpselt 50%. Sellise tõlgendusega välditakse olukorda, mil kohtutäitur võib võlgnikult nõuda väga suure nõudesumma korral kohtutäituri tasuna üle 300 000 või ka üle 400 000 krooni (vt
Kolleegiumi hinnangul tuleb
lg-d 2 ja 3 tõlgendada nii, et eespool nimetatud juhtudel võib kohtutäitur nõuda tasu proportsionaalselt tehtud täitetoimingute hulga ja mahuga. Seejuures on võimalik üldise eeskujuna lähtuda
lg-s 3 sätestatud tasu proportsionaalsuse põhimõttest - mida suurem osa võlast õnnestub sisse nõuda, seda suuremat tasu võib kohtutäitur võlgnikult nõuda. Ülekantuna täitetoimingute hulgale ja mahule tähendab see
lg 2 tähenduses seda, et mida rohkem ja mahukamaid täitetoiminguid on kohtutäitur teinud, seda suuremat tasu (kuid seejuures mitte üle 50% täismäärast) võib kohtutäitur võlgnikult nõuda.
lg-te 2 ja 3 selline tõlgendamine loob olukorra, mil kohtutäitur peab tegema tasu suuruse kohta otsuse, mis sarnaneb kohtute tehtava nn diskretsiooniotsusega (vt nt Riigikohtu
lg-d 2 ja 3 nii, et menetluse alustamise tasu on kohtutäituril õigus võlgnikult nõuda täismääras. 11. Järgmisena võtab kolleegium seisukoha kassatsioonkaebuse väite kohta, et
lg-s 1 esitatud mõiste "sissenõutavus" ei viita materiaalõiguslikule kategooriale, mis õigustaks ringkonnakohtu seisukohta, et esimese täitetoimingu tegemisega muutub tasu nõue sissenõutavaks ja jääbki sissenõutavaks, sõltumata menetluse edasisest käigust.
lg 1 esimeses lauses kasutatud ja täitmisteate kättetoimetamisega seotud mõistet "sissenõutavus" ei saa samastada võlaõigusseaduse § 82 lg-s 7 (ja TsÜS § 147 lg-s 2) kasutatud sissenõutavuse mõistega. Arvestades juba
lg-ga 3 ei või kohtutäitur rahalise nõude sundtäitmise korral kohe pärast täitmisteate kättetoimetamist nõuda võlgnikult kohtutäituri põhitasu täies ulatuses tasumist, sest edasise täitemenetluse käigus võib selguda, et nõue suudetakse rahuldada vaid osaliselt. Sel juhul oleks kohtutäituril õigus nõuda põhitasu üksnes
Üldjuhul tehakse kohtutäituri tasu otsus siiski täitemenetlust alustades, sest täitmisteates tuleb võlgnikule näidata, milline on maksimaalne võimalik kohtutäituri tasu suurus ja milline on selle (otsuse p-s 10 antud tõlgenduse kohaselt maksimaalne) 50%-line suurus, kui nõue täidetakse vabatahtliku täitmise tähtaja jooksul. See ei muuda aga kohtutäituri tasu täitmisteate kättetoimetamise hetkest veel sissenõutavaks. Täitmisteate kättetoimetamine annab kohtutäiturile põhimõttelise õiguse saada lisatingimuste saabumisel kohtutäituri tasu, lähtudes kohtutäituri ametitegevuse tasulisuse põhimõttest. Kolleegium juhib tähelepanu Riigikohtu
Eelneva põhjal asub kolleegium seisukohale, et kohtutäituril on õigus tasule ja kulude hüvitamisele pärast esimese täitetoimingu tegemist, st pärast täitekutse võlgnikule üleandmist või selle üleantuks lugemist." Samale järeldusele on jõutud veel Riigikohtu
jaanuarist
Rahalise nõude rahuldamise korral täitemenetluse väliselt muutub kohtutäituri tasu sissenõutavaks ajast, mil kohtutäitur saab nõude rahuldamisest teada. Kui sissenõudja esitab täitemenetluse lõpetamise avalduse, muutub kohtutäituri tasu sissenõutavaks avalduse kohtutäiturini jõudmisest. Kui mingil põhjusel ei ole võimalik sissenõutavuse hetke määrata, muutub tasu sissenõutavaks hiljemalt rahalise nõude rahuldamisele suunatud täitemenetluse lõpetamisega. Kolleegium peab ekslikuks kassatsioonkaebuse järeldust, et kui
lg-s 1 ei ole reguleeritud sissenõutavust materiaalõiguslikus mõttes, siis tuleb rahalise nõude korral lähtuda
Kohtutäituri tasustamine ametitegevuse tasulisusest lähtudes ei muutu sellest, et kohtutäituri tasu ei muutu sissenõutavaks
Sissenõutavus saabub ajaliselt hiljem, sh ka neil juhtudel, mil nõue rahuldatakse väljaspool täitemenetlust või sissenõudja esitab avalduse täitemenetluse lõpetamiseks muul põhjusel. 13. Kuivõrd asjas tuleb kohaldada
lg-d 2 ja 3 nende koostoimes, tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Praeguses tsiviilasjas ei ole kohtud tuvastanud, kas ja milliseid täitetoiminguid tegi kohtutäitur sissenõudja avalduse alusel lõpetatud täiteasjas nr 027/2007/
Kõigepealt viitab kolleegium TMS § 37 lg-le 1, mille kohaselt on täitekuludeks kohtutäituri tasu ning kohtutäituri ja sissenõudja või kolmanda isiku poolt pärast täitemenetluse alustamist täitemenetluseks tehtud vajalikud kulutused. Seega koosnevad täitekulud TMS § 37 lg 1 kohaselt kahest komponendist, kohtutäituri tasust ning täitekuludest nn kitsamas mõttes, nt dokumentide edastamise kulud, enampakkumise korraldamise kulud jms. Käesolevas punktis käsitleb kolleegium täitekulusid kitsamas mõttes. TMS § 38 lg 1 kohaselt kannab täitekulud võlgnik. Erandina on TMS §-s 42 nähtud võlgnikule ette õigus nõuda tasutud täitekulude tagastamist sissenõudjalt, kui sundtäitmise aluseks olev täitedokument on tühistatud. Kolleegiumi arvates ei saa praegusel juhul TMS § 42 kohaldada, sest selle sätte eesmärk on jätta täitekulud sissenõudja kanda neil juhtudel, mil täitedokument on võlgniku initsiatiivil tühistatud. Samuti ei ole praegusel juhul alust kohaldada TMS § 221 lg-t 4, mille kohaselt kannab sissenõudja täitekulud juhul, mil rahuldatakse võlgniku esitatud sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi. Kohtud on tuvastanud, et võlgnik ei ole nimetatud hagi esitanud, täitemenetlus lõpetati tsiviilasjas nr 2-07-51949 sõlmitud kohtuliku kompromissi alusel. Kolleegium leiab, et kui pärast täitemenetluse alustamist ja enne nõude rahuldamist väljaspool täitemenetlust või sissenõudja avaldust täitemenetlus lõpetada on kohtutäitur kandnud täitekulusid, tuleb võlgnikul need hüvitada.
lg 1 annab kohtutäiturile õiguse nõuda sissenõudjalt enne täitemenetluse alustamist ettemaksu seadusega sätestatud ulatuses.
lg 2 kohaselt tagastatakse ettemaks sissenõudjale juhul, kui kohtutäituri tasu on võlgnikult täielikult sisse nõutud.
lg 3 kohaselt, kui täitemenetlus tuleb lõpetada nõude rahuldamiseta, ei tagastata sissenõudjale kohtutäituri tasu ettemaksu ning see jääb kohtutäiturile täitemenetluse kulude katteks. Kolleegiumi arvates ei muuda ega asenda viimati nimetatud säte TMS-is sätestatud vajalike täitekulude hüvitamise korda. Ettemaksu nõudmine ei ole kohtutäituri kohustus, vaid õigus. Kui ettemaksu nõutud ei ole, ei saa kohaldada ka
Kui kohtutäitur nõudis sissenõudjalt ettemaksu ning täitemenetlus lõpetati nõude rahuldamiseta, ei välista
lg 3 võlgnikult TMS § 37 ja § 38 lg 1 alusel nende vajalike täitekulude sissenõudmist, mis ületavad sissenõudja ettemaksu. Selline tõlgendus tagab kohtutäiturile tehtud vajalike täitekulude hüvitamise ega too kaasa tagajärgi, mil seaduses madalate määradena kehtestatud ettemaks (vt
) ei kata palju suuremaid täitekulusid.
lgs 3 on reguleeritud kohtutäituri ja sissenõudja vahel ettemaksu tasumisega tekkivat suhet. Kolleegium märgib lisaks, et kui täitemenetlus piirdub ainult täitmisteate kättetoimetamisega, siis katab täitekulud täitemenetluse alustamise tasu
Praeguses asjas ei ole kohtud tuvastanud, kas sissenõudja tasus kohtutäiturile ettemaksu, kas toimiku lehtedel 22 ja 23 nähtuvad täitekulud on tehtud sissenõudja avalduse alusel lõpetatud täiteasjas nr 027/2007/1612, ega ka seda, kas nimetatud täitekulud olid vajalikud TMS § 37 mõttes. Asja uuel läbivaatamisel tuleb need asjaolud tuvastada, et otsustada täitekulude väljamõistmise võimalikkuse üle, st kas ja millises ulatuses on kohtutäituri täitekulude otsuste sundtäitmine lubatud. Kolleegium märgib, et kuigi üldjuhul tuleb kitsamas mõttes täitekulude vaidlustamiseks esitada kohtutäiturile kaebus, mitte sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi, on praegu menetlusökonoomia põhimõttest lähtuvalt otstarbekas lahendada esitatud hagi raames ka täitekulude vajalikkuse küsimus. 15. Vastuseks kassatsioonkaebuse väidetele
Kolleegium on andnud otsuse eelnevates punktides
lg-tele 2 ja 3 tõlgenduse, mille kohaselt sõltub kohtutäituri tasu ka tehtud täitetoimingute hulgast ja mahust. Arvestades seda, et praeguses asjas ei ole alama astme kohtu seisukohta täitetoimingute hulga ja mahu ning kohtutäituri tasu kohta, ei ole võimalik hinnata kohtutäituri seaduse asjakohaste normide vastavust põhiseadusele. Kolleegium märgib, et tulenevalt otsuse p-des 11 ja 12 esitatud seisukohtadest ei kohelda ebavõrdselt võlgnikke, kelle vastu on rahaline nõue, ja võlgnikke, kelle vastu on mitterahaline nõue.
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.