Obsah (7)

§ 181§ 182§ 186§ 180§ 184§ 691§ 149

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus Asja läbiv

) § 124 lg 1 ja riigilõivuseaduse lisa nr 1 järgi tasuda riigilõivu 160 000 krooni. Ringkonnakohus leidis, et tulenevalt

§ 181

lg-st 2 on praegusel juhul piisav alus eeldada, et kavandatav menetluses osalemine on edukas ning asjas ei esine menetlusabi andmise piiranguid

§ 182lg 2 järgi.

Maksu- ja Tolliameti tõendi kohaselt oli kostjale tehtud

1. a väljamakseid 82 973 krooni ja tema abikaasale L. Farahile 298 879 krooni, seega kokku keskmiselt 31 820 krooni kuus. Perekonnas on kaks alaealist last. Tallinnas asuvad kinnistud ja Rakveres Seminari 5 asuv kinnistu on koormatud erinevate hüpoteekidega. Tallinnas asuv korteriomand ja garaaþiboks on antud üürile lepingu alusel Ukraina saatkonnale 6500 krooni eest kuus. Lisaks kuulub perekonnale
2. a sõiduauto Mazda. Menetlusabi taotleja ja temaga koos elavate perekonnaliikmete igakuised vältimatud püsikulutused on 13 200 krooni. Lisaks on menetlusabi taotlejal laenukohustus SEB Pangale 1407 krooni 95 senti kuus (kuni septembrini 2010), ta maksab autoliisingut Sampo Pangale 3705 krooni 30 senti kuus (kuni maini 2011) ja kaskokindlustust 500 krooni kuus. Viidates

§ 186

lg-le 1 ja Riigikohtu lahendile tsiviilasjas nr 3-2-1-134-08, ei arvestanud ringkonnakohus kostja majandusliku seisundi hindamisel tema laenukohustusega SEB Pangale 6948 krooni kuus, kuna kostja maksab seda Tallinnas asuva korteriomandi eest, mis ei ole perekonna kasutuses. Samuti ei arvestanud ringkonnakohus taotleja makseid 900 krooni kuus püsimaksega krediitkaardi kasutamise eest SEB Pangale ja makseid 1000 krooni kuus krediitkaardi kasutamise eest Nordea Bank Finland Plc Eesti filiaalile, kuna need ei ole perekonna jaoks mõistlikud ja vajalikud. Ringkonnakohus ei arvestanud kostja majandusliku seisundi hindamisel

§ 186

lg 1 alusel ka kostja kohustust tasuda tsiviilasjas nr 2-06-86-96 riigilõivu (kuumaksena) 4343 krooni 75 senti ning tasu advokaadibüroole U. Feldschmidt 5262 krooni ega tasu menetluskulude eest Eesti Vabariigi kasuks 5262 krooni kriminaalasjas nr 1-04-

1. Kostja pole märkinud ka nimetatud kulutuste kestust. Taotleja perekonna tulud on kuus keskmiselt 38 768 krooni (31 820 + 6948) ja vältimatud kulud kuus keskmiselt 18 813 krooni 25 senti (13 200 + 1407,95 + 3705,30 + 500). Lisaks on taotlejal võimalik saada üüritulu Rakveres Seminari 5 asuvalt kinnistult, kuna kostja on kinnitanud, et kinnistu ei ole ühegi isiku elukohaks. Kostja esitatud fotod ei tõenda, et nimetatud kinnistu oleks elamiskõlbmatu ja et seda ei oleks võimalik üürile anda. Taotluse lahendamisel arvestab ringkonnakohus ka sellega, et laenulepingu tähtaeg lõpeb septembris 2010 ja autoliisingu tähtaeg mais
2. Ringkonnakohus leidis, et kostja ja tema perekonna majanduslik seis ei võimalda tasuda kogu 160 000 krooni suurust riigilõivu.

§ 180

lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tuleb kostja vabastada 80 000 krooni riigilõivu tasumisest ja määrata, et 80 000 krooni riigilõivu tuleb tal tasuda kuumaksetena. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

1. Kostja esitas ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palub ringkonnakohtu määruse tühistada osas, millega jäeti kostja menetlusabi taotlus riigilõivu tasumisest vabastamiseks rahuldamata, ning teha uus määrus, millega vabastada kostja täielikult apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest. Alternatiivselt palub kostja vabastada ta apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest osaliselt ning määrata, et riigilõivu tuleb tasuda 3000 krooni suuruste kuumaksetena kuni riigilõivu täieliku tasumiseni. Kostjale on Maksu- ja Tolliameti tõendi kohaselt tehtud
2. a väljamakseid 82 973 krooni ja tema abikaasale L. Farahile 298 879 krooni, seega kokku keskmiselt 31 820 krooni kuus. Ringkonnakohus ei arvestanud, et tegemist on brutosummaga, millelt tuleb tasuda riiklikke makse. Perekonna igakuine netosissetulek on kokku 23 087 krooni. Kostja ning tema perekonnaliikmete kulud on 35 581 krooni kuus. Eeltoodust nähtuvalt ületavad kostja ning tema abikaasa igakuised kulutused nende sissetulekuid, mistõttu on nad sunnitud enda kohustuste täitmiseks kasutama osaliselt L. Farahi ja tema vanemate sääste. Ringkonnakohus on kostja tuluna käsitanud ka Tallinnas Vilmsi 29 asuva korteriomandi ja garaaþiboksi üürileandmisest saadavat 6500 krooni kuus, samas ei ole kohus kostja majandusliku seisundi hindamisel arvestanud kõnealuse korteriomandi soetamiseks võetud laenukohustust 6948 krooni kuus. Määruskaebuse esitaja hinnangul oleks põhjendatud üüritulu arvestamine tema majandusliku seisundi hindamisel üksnes juhul, kui arvesse võetakse ka nimetatud tuluallika - korteri - soetamiseks võetud kohustusi. Arusaamatu on ringkonnakohtu seisukoht, et kuivõrd korter ei ole perekonna eluasemeks, on tegemist ebavajaliku ning ebamõistliku kuluga, mille arvestamine ei ole

§ 186lg-st 1 tulenevalt põhjendatud.

Lisaks ei ole võimalik ka kõnealust kinnisasja võõrandada ning sellest saadava tulu arvel riigilõivu tasuda, kuivõrd korteriomandi käsutamise keelamiseks on kinnistusraamatusse kantud märge Danske Bank AS Eesti filiaali (AS Sampo Pank) kasuks. Eeltoodust tulenevalt ei ole määruskaebuse esitaja hinnangul kõnealusest kinnisasjast saadava tulu arvestamine menetlusabi taotluse lahendamisel põhjendatud. Kostja vältimatute kohustuste hulka kuulub ka võlgnevus Danske Bank AS Eesti filiaalile (endise nimega AS Sampo Pank) 770 711 krooni 43 senti, millele lisanduvad väljamõistetud kohtukulud 102 314 krooni. Nimetatud nõuete sundtäitmiseks on Harju piirkonna kohtutäitur Arvi Pink algatanud täitemenetluse, mille käigus on oodata ka eelnimetatud korteriomandi enampakkumist. Samuti jääb arusaamatuks Tartu Ringkonnakohtu seisukoht, et määruskaebuse esitaja maksed 900 krooni kuus püsimaksega krediitkaardi kasutamise eest SEB Pangale ja 1000 krooni kuus krediitkaardi kasutamise eest Nordea Bank Finland Plc Eesti filiaalile ei ole perekonna jaoks mõistlikud ega vajalikud kulutused. Erinevalt tema kohustustest erinevate pankade jm asutuste vastu, mis tuleb täita kindlaksmääratud ajal, ei ole laekumised tema pangakontole stabiilsed ning tihtipeale need hilinevad. Samuti ei ole kostjal sääste, millest vajadusel enda kohustused õigel ajal täita, mistõttu on krediitkaartide omamine tema jaoks vaieldamatult vajalik. Määruskaebuse esitaja teeb aeg-ajalt perekonna huvides ka suuremaid makseid, mis tema abikaasa talle hiljem osaliselt kompenseerib, kuid mida ta ilma krediitkaardita teha ei saaks. Lisaks aktsepteeritakse veebikeskkonnas erinevate maksete tegemisel (hotellide broneerimisel, lennupiletite vms ostmisel) maksevahendina vaid krediitkaarte. Krediitkaardi omamine on pigem tavapärane ega ole mingil juhul käsitatav ebavajaliku või ebamõistlikuna. Väär on ringkonnakohtu arusaam, et kostjal on võimalik saada Rakveres asuvalt kinnistult üüritulu. Kinnisomand on kehvas seisus ning seda ei saa ilma eelneva remondita üürida. Ringkonnakohus jättis vääralt arvestamata asjaolu, et kostja peab tasuma ka eelmises kohtumenetluses ajatatud riigilõivu 4343 krooni kuus ja advokaaditasu 5262 krooni kuus ning kriminaalasja menetluskulusid 5626 krooni. Tegemist ei ole ei ebavajalike ega ka ebamõistlike kulutustega, mida saaks määruskaebuse esitaja vältida ning võiks taotluse lahendamisel tähelepanuta jätta. Samuti jääb selgusetuks ringkonnakohtu märkus, et ta arvestab taotluse lahendamisel ka sellega, et laenulepingu tähtaeg lõpeb septembris 2010 ja autoliisingu tähtaeg mais 2011. Kostja tasuks nii laenumakseid, liisingumakseid kui ka riigilõivu osamakseid samal ajal. Kuivõrd praegusel juhul ületab ka pool apellatsioonkaebuse esitamisel tasumisele kuuluvast riigilõivust, s.o 80 000 krooni määruskaebuse esitaja kahekordse ühe kuu sissetuleku suures ulatuses, on S. Karakai hinnangul põhjendatud tema vabastamine kogu riigilõivu tasumisest. Vastuhagi esitamisel vabastati ta kogu riigilõivu tasumisest. Tulenevalt

§ 184

lg-st 4, kui menetlusosalisele on antud menetlusabi ja ta kaebab kohtulahendi edasi, eeldatakse, et menetlusabi andmine kehtib ka igas järgmises kohtuastmes. Ringkonnakohus ei ole põhjendanud, miks ta leiab, et kostja majanduslik olukord on võrreldes vastuhagi esitamisega muutunud. Kui kohus siiski leiab, et määruskaebuse esitaja tuleb vabastada riigilõivu tasumisest üksnes osaliselt, palub määruskaebuse esitaja määrata osamaksete suuruseks 3000 kuni 4000 krooni kuus. 6. Hageja vaidleb määruskaebusele vastu ja palub jätta määruskaebuse rahuldamata. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 7. Kolleegium leiab, et määruskaebus tuleb

§ 691p 1 ja § 695 alusel jätta rahuldamata ja ringkonnakohtu määrus muutmata.

8. Kostja väitel pole ringkonnakohus arvestanud asjaolu, et Maksu- ja Tolliameti tõendis on kostja ja tema abikaasa sissetulek märgitud brutosummana, millelt tuleb tasuda riiklikke makse. Kolleegium märgib, et menetlusosalise sissetulekuna tuleb arvestada netosissetulekut. Samas leiab kolleegium, et isegi kui ringkonnakohus arvestas brutosissetulekut, ei ole see praegusel juhul ringkonnakohtu määruse tühistamise aluseks, kuna kostja ja tema abikaasa majanduslik seisund võimaldab riigilõivu vähemalt osaliselt tasuda. 9.

§ 186

lg 1 kohaselt arvestatakse taotleja majanduslikku seisundit hinnates tema vara ja sissetulekut ning temaga koos elavate perekonnaliikmete vara ja nende sissetulekuid, tema ülalpidamisel olevate isikute arvu, eluasemele tehtavaid mõistlikke kulutusi ning muid tähendust omavaid asjaolusid.

§ 186

lg 2 kohaselt ei arvestata taotleja majanduslikku seisundit hinnates taotlejale kuuluvat vara, millele seaduse kohaselt ei saa sissenõuet pöörata. Samuti ei arvestata menetlusabi taotlejale kuuluvat ning tema ja temaga koos elavate perekonnaliikmete igapäevakasutuses olevat eluaset ega vajalikke sõiduvahendeid, kui nende arv ja väärtus on õiglases suhtes perekonna suuruse, sõiduvajaduse ning sissetulekuga. Kolleegium kordab oma varasemat seisukohta, et lapsetoetust ei saa taotleja majandusliku seisundi hindamisel arvestada. See tuleneb lapsetoetuse olemusest (vt Riigikohtu 13. novembri 2006. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-106-06, p 15). Riigikohus on 13. jaanuaril 2009. a tsiviilasjas nr 3-2-1-134-08 tehtud määruse p-s 9 selgitanud, et

§ 186

lg 1 mõtteks ei ole arvestada majanduslikku seisundit hinnates igasuguseid laenukohustusi, mis hageja endale võtnud on. Seaduse mõtteks ei ole arvestada soovilaenu ja väikelaenu olemasolu muude tähendust omavate asjaoludena. Ka eluasemelaenu olemasolu korral tuleb hinnata seda, kas tegemist on esitatud asjaoludel eluasemele tehtavate mõistlike kulutustega, kuna

§ 186

lg 1 võimaldab arvestada majanduslikku seisundit hinnates taotleja eluasemele tehtavaid mõistlikke, mitte ebamõistlikult suuri kulutusi. Kolleegium märgib, et eluasemele tehtavate mõistlike kuludena saab arvestada kulusid, mis on mõistlikus vastavuses taotleja perekonna suuruse ja vajadustega. Eluasemele tehtavateks mõistlikeks kuludeks saab pidada eelkõige eluaseme kasutamisega seotud kulusid (tasud vee, elektri, kütte jms eest). Kolleegiumi arvates võib eluasemele tehtavaks mõistlikuks kuluks pidada ka eluaseme soetamiseks võetud laenu tagasimakseid mõistlikus ulatuses. Kolleegium jääb selle seisukoha juurde ning leiab, et ringkonnakohus on põhjendatult arvestanud kostja tuluna Tallinnas Vilmsi 29 asuva korteriomandi ja garaaþiboksi üürileandmisest saadavat summat. Kuna tegemist ei ole kostja eluasemega, on ringkonnakohus jätnud põhjendatult arvestamata korteriomandi soetamiseks võetud laenukohustuse. Ringkonnakohus on siiski ekslikult märkinud kostja üürituluna 6948 krooni, mis on tegelikult laenukohustuse suurus. Kostja tegelikuks üürituluks oli 6500 krooni. See eksimus pole siiski ringkonnakohtu otsuse tühistamise aluseks. Ringkonnakohus on jätnud põhjendatult arvestamata kostja igakuised maksed pankadele krediitkaartide kasutamise eest, samuti kohustuse tasuda riigilõivu tsiviilasjas nr 2-06-86-96, advokaadikulusid ning kriminaalasja menetluskulusid. Kolleegiumi arvates ei saa eelnimetatud asjaolusid käsitada tähendust omavate asjaoludena

§ 186lg 1 mõttes (vt ka Riigikohtu 13.

jaanuari

1. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-134-08, p 8).
2. Kuna kolleegium jätab määruskaebuse rahuldamata, tuleb

§ 149lg 4 teise lause alusel arvata kautsjon riigituludesse.

Tambet Tampuu, Peeter Jerofejev, Jaak Luik