Obsah (4)

§ 120§ 65§ 68§ 274

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-90-09 Otsuse kuupäev 19. oktoober 2009 Kohtukoosseis Eesistuja Jüri Ilvest, liikmed Ott Järvesaar ja Lea Kivi Koh

§ 120järgi Vaidlustatud kohtulahend Tartu Ringkonnakohtu 5.

mai

1. a kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-08-12968 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik E.K. kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Vello Luik, kassatsioon Asja läbivaatamise kuupäev
2. oktoober 2009, kirjalik menetlus RESOLUTSIOON Tartu Ringkonnakohtu
3. mai
4. a otsus E.K. süüditunnistamises ja karistamises

§ 120järgi jätta muutmata, kassatsioon jätta rahuldamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu Maakohtu
2. veebruari
3. a otsusega tunnistati E.K. süüdi

§ 120

järgi ja teda karistati vangistusega 2 kuuks.

§ 65lg 2 alusel suurendas kohus mõistetud karistust Tartu Maakohtu 28.

mai 2007. a otsusega mõistetud ja kandmata 2 kuu vangistuse võrra, mõistes E.K-le liitkaristuseks 4 kuud vangistust.

§ 68lg 1 alusel luges kohus mõistetud karistuse kantuks E.K.

poolt

1. juunist kuni
2. novembrini 2008 eelvangistuses viibitud ajaga, s.o 5 kuu ja 18 päevaga. Lisaks märkis kohus, et E.K-lt alusetult vabaduse võtmise päevade arvuks tuleb lugeda 48 päeva.
3. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Ülle Hõrak ja E.K. kaitsja Vello Luik. Prokurör taotles maakohtu otsuse tühistamist, E.K. süüditunnistamist

§ 274lg 1 järgi ja tema karistamist 3 kuu ja 18 päeva pikkuse vangistusega.

Liitkaristuseks palus prokurör E.K-le

§ 65

lg 2 alusel mõista 5 kuud ja 18 päeva vangistust ja lugeda

§ 68lg 1 alusel see karistus kantuks.

Kaitsja taotles maakohtu otsuse tühistamist ja E.K. õigeksmõistmist.

1. Tartu Ringkonnakohtu
2. mai
3. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja mõlemad apellatsioonid rahuldamata. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
4. Tartu Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni E.K. kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Vello Luik, kes taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja palub E.K.

§ 120järgi õigeks mõista.

Kassaator leiab kokkuvõtlikult, et ei ole tõendatud, nagu oleks E.K. pannud toime

§ 120sätestatud kuriteokoosseisu tunnustele vastava teo.

Kaitsja arvates rikkus ringkonnakohus oluliselt kriminaalmenetlusõigust, kuna kohtuotsuse resolutiivosa järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele, samuti on rikutud poolte võistlevuse ja võrdse kohtlemise printsiipi.

1. Kassatsioonivastuses leiab ringkonnaprokurör Ü. Hõrak, et ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning kassatsiooni rahuldamiseks alust ei ole. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT I
2. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et kassatsioonis esitatud väited ei anna alust ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks. Sisuliselt taotletakse kassatsioonis Riigikohtult faktiliste asjaolude tuvastamist ja maa- ning ringkonnakohtu otsustes kindlakstehtud asjaolude ümberlükkamist. KrMS § 363 lg 5 kohaselt ei või aga Riigikohus faktilisi asjaolusid tuvastada. Kolleegium ei jaga kaitsja arvamust, nagu oleksid kohtud tõendamiseseme asjaolude tuvastamisel ja tõendite hindamisel rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust. Kohtute siseveendumuse kujunemine tõendite hindamisel on täielikult jälgitav. Faktiliste asjaolude tuvastamisel on järgitud kriminaalmenetluse norme ja näidatud piisava põhjalikkusega need tõendid, mis kinnitavad, et E.K. on talle süüksarvatud kuriteo toime pannud. Ühtlasi märgib kolleegium, et kassaator on vääralt mõistnud KrMS § 339 lg 1 p-s 8 ette nähtud kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise sisu. Olukorraga, kus kohtuotsuse resolutiivosa järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele, on tegemist siis, kui kohtuotsuse põhiosas kohtu poolt tuvastatuks loetud asjaoludest on resolutiivosas tehtud objektiivselt ebaõige järeldus. Kui kohtuotsuse resolutiivosa on loogilises kooskõlas põhiosast tulenevate järeldustega, ei saa rääkida KrMS § 339 lg 1 p-s 8 toodud menetlusõiguse olulisest rikkumisest, olenemata sellest, kas kassaator nende järeldustega nõustub või mitte.
3. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 361 p-st 1 jätab Riigikohus ringkonnakohtu otsuse muutmata ja kassatsiooni rahuldamata. II
4. Kohtupraktika ühtlustamiseks juhib kolleegium väljaspool kassatsiooni piire tähelepanu sellele, et lugedes 48 päeva, mille võrra E.K. eelvangistusaeg ületas talle mõistetud liitkaristust, ajaks, mil E.K-lt oli alusetult vabadus võetud, kohaldas Tartu Maakohus vääralt kriminaalmenetluse seadustikku ja riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seadust (AVVKHS).
5. KrMS § 314 p 6 kohaselt märgitakse õigeksmõistva kohtuotsuse resolutiivosas muu hulgas õigeksmõistetule kriminaalmenetlusega tekitatud kahju suurus. KrMS § 313, mis sätestab süüdimõistva kohtuotsuse resolutiivosa sisu, analoogilist punkti ette ei näe. Vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamist reguleeriva AVVKHS § 2 lg 1 sätestab, et hüvitise taotlemise õigus tekib isikul kas õigeksmõistva kohtuotsuse, süüdimõistva kohtuotsuse tühistamise või muutmise otsuse või menetluse lõpetamise määruse jõustumise või ametiisiku poolt isiku vabastamise otsuse tegemise päevast. AVVKHS § 2 lg 2 ls 1 kohaselt peab kohus, samuti prokurör, uurija või muu ametiisik, kes teeb sama paragrahvi lõikes 1 näidatud otsuse või määruse, selles näitama päevade arvu, millal isikult oli alusetult vabadus võetud. Viidatud sätetest järeldub, et süüdimõistva kohtuotsuse tegemisel puudub kohtul alus näidata otsuse resolutiivosas päevade arv, millal isikult oli alusetult vabadus võetud. See, et süüdistatava poolt eelvangistuses viibitud aeg ületab talle mõistetava karistuse kestust, ei tähenda seda, et karistust ületav eelvangistuse osa oleks käsitatav ajana, mil isikult on alusetult vabadus võetud. AVVKHS § 1 lg 1, mis loetleb ammendavalt isikute ringi, kellele hüvitatakse AVVKHS-s sätestatud korras alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju, ei nimeta süüdimõistetuid, kellele mõistetud karistus ei kata nende poolt kriminaalmenetluse käigus kohtu loal vahi all viibitud aega. Jüri Ilvest, Ott Järvesaar, Lea Kivi