RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Tsiviilasja hind Riigikohtus Menetlusosalised ja

) §-de 180�185 mõttes. Hageja majandustegevus ja selle lõppemine ei olnud seotud kostjaga. Hageja väited ühise aadressi ja kontaktandmete, kattuvate tegevusalade, ühise raamatupidaja ning toitlustusasutuse nime kasutamise kohta ei ole asjas tähtsad, sest need ei ole ettevõtte ülemineku eelduseks. Ebaõige on hageja väide, et kostja jätkas hagejalt saadud varaga sama teenuse pakkumist. Kostja sõlmis

1. jaanuaril 2003 samade ruumide kasutamiseks üürilepingu OÜ-ga EstMill, kes on praeguseni Hiiu Pubis teenuse pakkujaks. Kostja ei ole kunagi selles restoranis toitlustusteenust pakkunud. Üürilepingu p 1.1 kohaselt anti ruumid üürile sihtotstarbeliselt kasutamiseks vabaaja veetmise kohana. Kostja eesmärgiks hagejaga müügilepingut sõlmides ei olnud omandatud varaga sama teenust pakkuda, kostja tegeleb peamiselt oma kinnisvara väljaüürimisega.
2. Harju Maakohus jättis
3. märtsi
4. a otsusega hagi rahuldamata ning mõistis hagejalt välja menetluskulu 25 432 krooni 34 senti kostja kasuks ning riigilõivu 28 000 krooni riigituludesse. Maakohtu otsuse kohaselt ostis kostja hagejalt
5. detsembril 2002 vara hinnaga 1 003 000 krooni. Lepinguga läks kostjale üle toitlustusettevõtte tavapärane vara (potid, pannid, taldrikud, klaasid, noad, kahvlid jne). Muud vara, sh Saku Õlletehase AS-ga sõlmitud leping ega töötajatega sõlmitud töölepingud, selle lepinguga kostjale üle ei läinud. See on tõendatud ka tunnistaja ütlustega. Hageja ei ole esitanud tõendeid, mis tõendaks ettevõtte kui asjade ja õiguste omandi või valduse kostjale tervikuna üleminekut. Eeltoodu eelduseks on osaühingu osanike otsus, mida kohtule esitatud ei ole. Osanike koosoleku
6. jaanuari
7. a protokollist nähtub, et hageja osanikud otsustasid välja kuulutada pankroti, milleks vajalikud toimingud pidi tegema juhatuse liige E. Liiver, kes on tsiviilasjas tunnistajaks ja kelle ütlustest selgus, et ta täitis juhatuse liikmena osanike otsust esitada kohtusse pankrotiavaldus. Müügilepinguga ei antud ettevõtet ning sellega seotud õigusi ja kohustusi üle

§ 182lg 2 järgi.

Vara üleandmise-vastuvõtmise aktist ei nähtu, et kostjale oleksid üle läinud hageja kohustused, sh töötajatega sõlmitud töölepingutest tulenevad kohustused. Hageja palgaleht tõendab töötajatega töölepingute lõpetamist poolte kokkuleppel

1. jaanuaril
2. Asjaolu, et kostja asu- ja tegevuskoha aadressiks on Pärnu mnt 325, Tallinn ja et sellel aadressil asuvaid ruume üüris kuni
3. jaanuarini 2003 hageja, ei tõenda, et kostja on hagejalt ettevõtte üle võtnud ning vastutab seetõttu ka hageja kohustuste eest. Kostja majandusaasta aruandes näidatud üheks põhitegevusalaks on kinnisvara rendile andmine. Asjaolu, et kostjale kuuluvates ruumides asukohaga Pärnu mnt 325 asub toitlustusasutus nimega Hiiu Pubi, ei tõenda hageja kohustuste üleminekut kostjale. Kostja sõlmis
4. jaanuaril 2003 samade ruumide üürilepingu OÜ-ga EstMill, kes on praeguseni seal teenuse pakkujaks. Seega tegeleb kostja omandi üürimise, mitte toitlustusteenuse osutamisega.
5. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Apellatsioonkaebuse kohaselt jättis maakohus tähelepanuta, et lisaks müügilepingule lõpetati hageja ja kostja kokkuleppel rendileping. Seega olid hageja ja kostja toimingud nende koostoimes suunatud ettevõtte üleandmisele. Kohus on jätnud hindamata pankrotihaldurile antud juhatuse liikme seletuse, et hageja tegevuse lõpetamisega jäi Saku Õlletehase mööbel kostja valdusesse, kes jätkas selle kasutamist samadel tingimustel. Maakohus ei ole tähelepanu pööranud asjaolule, et töölepingute üleminek on

§ 182lg 2 kohaselt ettevõtte ülemineku tagajärg, mitte ettevõtte ülemineku tingimus.

Töölepingute üleandmata jätmisest ei saa järeldada, et ettevõte ei ole üle läinud. Töötajatel, nagu ka teistel üleandja lepingupartneritel on ettevõtte üleminekule tuginedes õigus nõuda lepingutest tulenevate kohustuste ülevõtmist. Ettevõtte ülemineku sisustamine üleandja osanike otsuste kaudu ei tulene seadusest. Poolte tehingute tagajärjel sai hageja ettevõttest kostja ettevõte. Hagejalt saadud vara edasiandmine ei välista ettevõtte üleminekut. Ettevõte võib olla uuesti üle antud koos kõigi sellest tulenevate tagajärgedega. Kui hageja ei oleks kostjale ettevõtet üle andnud, ei oleks kostja saanud seda omakorda kolmandale isikule üle anda.

§ 183

lg 1 sätestab, et enne ettevõtte üleminekut tekkinud kohustuste eest, mis on ülemineku ajaks muutunud sissenõutavaks, vastutab üleandja võlausaldajate ees solidaarselt omandajaga. Eeldatakse, et omavahelistes suhetes üleandjaga on kohustatud isikuks ettevõtte omandaja. Kostja ei ole seda eeldust ümber lükanud. Kohtul ei olnud alust mõista riigilõiv välja hagejalt.

1. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ning palus jätta selle rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
2. Tallinna Ringkonnakohus tühistas
3. veebruari
4. a otsusega maakohtu otsuse menetluskulude jaotamise osas ja jättis riigilõivu hagejalt riigituludesse välja mõistmata. Ülejäänud osas jättis ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata. Apellatsioonimenetluse kulud jättis ringkonnakohus kummagi poole enda kanda. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt võib

§ 180

lg 1 kohaselt ettevõtte üleandja omandajaga sõlmitud lepinguga kohustuda andma omandajale üle ettevõtte. Sama paragrahvi 2. lõike järgi kuuluvad ettevõttesse ettevõtte majandamisega seotud ja selle majandamist teenivad asjad, õigused ja kohustused, mh ettevõttega seotud lepingud. Seega koosneb ettevõtte üleminek õiguste loovutamisest ja kohustuste ülevõtmisest. Ettevõtte tehingulise üleminekuga vahetub ettevõtte õiguste ja kohustuste kandja, mistõttu on omandaja suhtes tegemist õigusjärglusega. Kuna ettevõtte üleandmine on sisult tervikvara üleandmine, siis on see olemuselt universaalõigusjärgluse erijuhtum - üle läheb terviklik üleandjale kuulunud õiguste ja kohustuste kogum, teatav tervikvara, mis on isiku muudest õigustest ja kohustustest eristatav. Tekitamaks ettevõtte üleminekust tulenevaid tagajärgi ei piisa seega müügilepingust, vaid poolte tahe pidi olema suunatud ettevõtte kui terviku üleandmisele. Asjas ei ole tõendatud, et vaidlusaluse tehingu puhul oli tegemist ettevõtte koosseisu kuuluva tervikvara, s.o ettevõtte üleminekuga. Maakohus tuvastas vaidluse lahendamiseks tähtsad asjaolud õigesti. Ettevõtte üleminekuks on vaja, et ettevõtte majandamisega seotud asjade kõrval läheksid üle ka õigused.

§ 182

lg 2 kohaselt lähevad ettevõttesse kuuluvate asjade ja õiguste üleminekuga omandajale üle kõik üleandja ettevõttega seotud kohustused. Seega oli kohustuste ülemineku eelduseks asjade kõrval ka õiguste üleminek. Tõendatud on, et hageja ei andnud õigusi vaidlusaluse lepingu ega mõne teise lepinguga kostjale üle. Kostjale ei läinud üle käibevara 247 093 krooni 93 senti (sh raha kassas ja pangakontodel, nõuded jne) ega kohustused. Seetõttu ei ole müügileping ettevõtte ning sellega seotud õiguste ja kohustuste ülemineku aluseks

§ 182lg 2 järgi.

Hageja väide, et müügilepingu kõrge hind viitab, et lepingu esemeks oli ettevõtte tervikvara, ei ole asjakohane. Kõrge hind kinnitab pigem asjaolu, et lepingus märgitud vara kõrval ei olnud poolte tahe suunatud õiguste ja kohustuste võõrandamisele. Pealegi ei saanud sel juhul tehingu alusel vara eest saadud 1 003 000 krooni kahjustada võlausaldajaid. See, et hageja lõpetas samal ajal kostjaga ruumide üürilepingu ja AS-iga Saku Õlletehas mööbli kasutamise lepingu, ei kinnita hageja võlgade üleminekut kostjale. Hageja ei ole esitanud tõendeid, mida hinnates oleks saanud järeldada hageja ettevõtte kui asjade ja õiguste omandi või valduse kostjale tervikuna üleminekut. Ringkonnakohus nõustus hagejaga selles, et asjaolu, et kostja ei jätkanud samades ruumides toitlustusettevõtte pidamist, vaid andis ruumid uuesti üürile, ei tõenda iseenesest, et hageja ei andnud ettevõtet üle. Seda ei tõenda ka töötajatega töölepingute lõpetamine, mis on ettevõtte ülemineku tagajärjeks, mitte eelduseks. Samas ei ole õiged neist asjaoludest tehtud hageja järeldused. Kuna maakohus vabastas hageja riigilõivu tasumisest, tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse (TsMSRS) § 3 alusel jätta riigilõiv hagejalt riigituludesse välja mõistmata. Kuna kostja esitas taotluse apellatsioonimenetluse õigusabikulude hüvitamiseks ning ringkonnakohus jättis hageja apellatsioonkaebuse põhiosas rahuldamata ja esimese astme kohtu otsuse lõppjäreldused muutmata, jättis ringkonnakohus menetluskulud hageja kanda. Esimese astme kohus mõistis kostja õigusabikulud hagejalt välja võimalikus maksimummääras, mistõttu jättis ringkonnakohus kostja apellatsioonimenetluses kantud õigusabikulud tema enda kanda. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 7. Hageja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu ja maakohtu otsuse tühistada ning teha uue otsuse, millega hagi rahuldada. Hageja palub jätta menetluskulud kostja kanda. Kassatsioonkaebuse kohaselt ei tulene seadusest ringkonnakohtu seisukoht, et müügilepingu alusel ei läinud kostjale üle hageja ettevõte, kuna see leping hõlmab üksnes hageja asju, mitte aga hageja õigusi ja kohustusi. Kohustuste üleminek ei ole ettevõtte ülemineku eeldus, vaid on

§ 182lg 2 järgi selle tagajärg.

Seega ei saa ettevõtte üleminekut sisustada kohustuste ülemineku kokkuleppe olemasolu järgi. Ringkonnakohus ei ole otsuses selgitanud, milliste õiguste üle andmata jätmise tõttu ei toimunud ettevõtte üleminekut. Samuti on ringkonnakohus valesti leidnud, et ettevõtte ülemineku eelduseks on poolte tahe ettevõte kui tervik üle anda. Ettevõtte ülemineku hindamisel on oluline välja selgitada, kas poolte tahteks oli majandustegevuse jätkamiseks oluline vara üle anda. Lisaks leiab hageja, et ringkonnakohus ei ole hinnanud hageja väiteid ega tõendeid kogumis, millest nähtub ettevõtte üleminek kostjale. Rendileping lõpetati poolte kokkuleppel ning kostja kasutusse jäi kolmanda isikuga sõlmitud lepingu alusel hageja kasutuses olnud mööbel. Seega olid poolte toimingud suunatud ettevõtte üleandmisele. 8. Kostja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Ühtlasi palub kostja jätta menetluskulud hageja kanda. Kostja leiab, et ringkonnakohus on

§ 180õigesti kohaldanud ning ei ole tõendeid hinnates menetlusnorme rikkunud.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

1. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb jätta TsMS § 692 p 1 alusel muutmata ja kassatsioonkaebus rahuldamata.
2. Pooled vaidlevad selle üle, kas müügilepinguga, millega hageja müüs kostjale tavapärased toitlustusettevõtte asjad (potid, pannid, taldrikud, klaasid, noad, kahvlid jne), andis hageja kooskõlas

§-ga 182 kostjale üle ettevõtte. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga, et hageja ei andnud müügilepinguga kostjale üle ettevõtet.

1. Vaidlusaluse lepingu sõlmimise ajal kehtinud äriseadustiku § 5 lg 1 kohaselt on ettevõte majandusüksus, mille kaudu ettevõtja tegutseb. Ettevõte koosneb asjadest, õigustest ja kohustustest, mis on määratud või olemuselt peaksid olema määratud ettevõtte tegevuseks. Sama paragrahvi
2. lõike järgi kohaldatakse ettevõttesse või selle organisatsiooniliselt iseseisvasse osasse kuuluvate asjade ja õiguste omandi või valduse tervikuna üleminekul võlaõigusseaduses sätestatut.

§ 180

lg 1 esimese lause järgi võib ettevõtte üleandja omandajaga sõlmitud lepinguga kohustuda andma omandajale üle ettevõtte. Vastavalt tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 67 lg-le 1 on tehing toiming või omavahel seotud toimingute kogum, milles sisaldub kindla õigusliku tagajärje kaasatoomisele suunatud tahteavaldus. Selgitamaks, kas vaidlusaluse müügilepinguga andis hageja kostjale üle ettevõtte, st kas kostja vastutab

§ 183

lg 1 alusel ka hageja kohustuste eest, tuligi kohtutel anda hinnang müügilepingule. Ettevõttesse kuuluvad

§ 180

lg 2 kohaselt ettevõtte majandamisega seotud ja selle majandamist teenivad asjad, õigused ja kohustused, mh ettevõttega seotud lepingud. Ettevõttesse kuuluvad asjad antakse kooskõlas

§ 182

lg-ga 1 omandajale üle vastavate asjade üleandmise sätete järgi ja õigused vastavate õiguste üleandmise sätete järgi, lepingud aga lepingute ülevõtmise sätete järgi. Ettevõtte üleandja on kohustatud andma omandajale üle asjade valduse, registreerimisele kuuluva vara puhul tagama ka kannete tegemise registrites. Ettevõttesse kuuluvate asjade ja õiguste üleminekuga lähevad

§ 182

lg 2 järgi omandajale üle kõik üleandja ettevõttega seotud kohustused, mh töölepingutest tulenevad kohustused ettevõtte töötajate vastu, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Võlausaldaja või teise lepingupoole nõusolekut ei ole kohustuse või lepingu üleminekuks vaja, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

1. Eeltoodud sätete alusel on ringkonnakohus õigesti järeldanud, et ettevõtte ülemineku korral läheb omandajale üle ettevõte kui tervik (vt Riigikohtu
2. veebruari
3. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-700). Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga selles, et ettevõtte üleminekuks ei piisanud praegusel juhul asjade müügilepingust ja selle täitmisest, sest müügilepinguga ei ole praegusel juhul tõendatud hageja ettevõtte kui terviku kõnealune asjade ja õiguste olulises osas üleminek kostjale. Maakohus tegi kindlaks, et vaidlusaluse lepinguga andis hageja kostjale üle üksnes toitlustusettevõtte tavapärased asjad (potid, pannid, taldrikud, klaasid, noad, kahvlid jne). Seega läksid kostjale käsutustehinguga üle nende asjadega seotud õigused. Kolleegium leiab, et kuna ettevõtte ülemineku eelduseks on ettevõttesse kuuluvate asjade ja õiguste kogumi üleandmine, tuleb omandajale üle anda ettevõtte majandamisega seotud ja selle majandamist teenivad asjad ja õigused. TsÜS § 6 lg-s 3 sätestatud spetsialiteedi põhimõtte kohaselt tuleb iga ettevõttese kuuluv õigus üle anda eraldi käsutustehinguga. Praegusel juhul tuvastas maakohus, et hageja ei andnud kostjale üle õigusi, nt Saku Õlletehase AS-iga sõlmitud lepingut. Lisaks tuvastas ringkonnakohus, et kostjale ei antud üle ka käibevara ja nõudeid. Kuna kohtud on leidnud, et asjade müügilepingust ja selle täitmisest ei piisanud, tuvastamaks, et ettevõtte kui tervik on hagejalt üle läinud kostjale, ei ole ka hageja kohustused

§ 182lg 2 alusel kostjale üle läinud.

Seetõttu ei ole hagejal ka kostja vastu tagasinõuet

§ 183lg 1 teise lause järgi. 13. Kolleegium ei nõustu hagejaga selles, et ringkonnakohus on tõendite hindamisel rikkunud Ts

MS § 232 lg-tes 1 ja 2 sätestatut. Kohtud on hageja esitatud tõendeid hinnanud kogumis ja leidnud, et hageja ei ole esile toonud asjaolusid, millest nähtuks ettevõtte üleminek kostjale.

1. Kuna kostja ei ole kooskõlas TsMSRS § 3 lg-ga 1 ning enne
2. jaanuari
3. a kehtinud TsMS § 60 lg-ga 3 esitanud Riigikohtule kohtukulude nimekirja ja kuludokumente, jäävad kassatsioonimenetluses kantud kostja kohtukulud tema enda kanda.
4. Hageja kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon arvatakse TsMS § 149 lg 4 teise lause alusel riigituludesse. Ants Kull, Lea Laarmaa, Tambet Tampuu