Obsah (8)

§ 63§ 66§ 363§ 362§ 61§ 352§ 361§ 186

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-68-09 Otsuse kuupäev 22. oktoober 2009 Kohtukoosseis Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Ott Järvesaar ja Lea Kivi Ko

§ 63

lg 1 kohaselt on ka tunnistaja ütlused tõendiks, mida tuleb hinnata kogumis teiste tõenditega. Ka leidis ringkonnakohus, et V. Balabinile mõistetud karistus vastab süü suurusele ja isikule. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

1. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni V. Balabini kaitsja vandeadvokaat M. Sikut, kes leiab, et see otsus on ebaseaduslik. V. Balabini süüdimõistmine U. K.-le narkootilise aine edasiandmises on rajatud oletustele. Kassaator leiab jätkuvalt, et tunnistajatena üle kuulatud T. T. ja U. K. käsitamine usaldusväärse tõendiallikana ei ole põhjendatud - sisuliselt on tegemist kaassüüdistatavatega. Kaitsja märgib kassatsioonis, et V. Balabini süüküsimuse lahendamisel eirati kriminaalasjas nr 3-1-1-121-06 tehtud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuse punktis 12 toodud seisukohta, mille kohaselt on keskmiseks narkootilist joovet tekitavaks koguseks ca 1 gramm puhast amfetamiini ühe keskmise isiku kohta. Kaitsja taotleb V. Balabini kuriteo ümberkvalifitseerimist KarS § 183 lg 1 järgi ja karistuse kergendamist.
2. Lõuna Ringkonnaprokuratuuri eriasjade prokurör Marju Persidskaja märgib kassatsioonivastuses, et kohtuotsused on seaduslikud ja põhjendatud ning kassatsiooni rahuldamiseks alust ei ole. Prokuröri hinnangul vastavad T. T. ja U. K.

§ 66lg 1 tunnustele ning nende ülekuulamine tunnistajatena ei ole rikkunud V.

Balabini õigust õiglasele kohtupidamisele. V. Balabini kuritegu on õigesti kvalifitseeritud. Kohtute järeldused amfetamiini suure koguse kohta on põhjendatud ning kooskõlas Riigikohtu praktikaga. Samuti ei ole alust V. Balabinile mõistetud karistuse vähendamiseks. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 6. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et kassatsiooni väited ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks alust ei anna. Taotledes kaitsealuse tegude ümberkvalifitseerimist KarS § 183 lg 1 järgi ja sellest tulenevalt ka mõistetud karistuse kergendamist, soovib kassaator Riigikohtult sisuliselt maa- ja ringkonnakohtu otsustega kindlakstehtud asjaolude ümberlükkamist ja V. Balabini kaitseversiooniga haakuvate uute faktiliste asjaolude tuvastamist.

§ 363lg 5 kohaselt ei või Riigikohus aga faktilisi asjaolusid tuvastada.

Küll on Riigikohus

§ 362

p 2 alusel pädev tühistama kohtuotsuse, kui ilmneb kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine. Seejuures hõlmab kriminaalmenetlusõiguse järgimise kontroll ka kassatsioonikohtu järelevalvet selle üle, kas tõendite hindamisel on menetlusõigusest kinni peetud (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. juuni
2. a kohtuotsus kriminaalasjas nr 3-1-1-33-08 - RT III, 2008, 31, 211, p 7).
3. Kassaator leiab, et V. Balabini süüditunnistamine U. K.-le narkootilise aine edasiandmises on rajatud oletustele, sest T. T. ja U. K. käsitamine usaldusväärse tõendiallikana ei ole põhjendatud - sisuliselt on tegemist kaassüüdistatavatega. Kolleegium nende väidetega ei nõustu. 7.1 Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt on tunnistajatele U. K.-le ja T. T.-le esitatud teises kriminaalasjas (nr 08260103639) kahtlustus V. Balabinilt 60 grammi amfetamiini ebaseaduslikus omandamises. U. K. tunnistajana ülekuulamist taotles kohtuistungil prokurör, kaitsja sellele vastuväiteid ei esitanud (kd 2, lk 66). T. T. kuulati kohtus tunnistajana üle aga kaitsja enese taotlusel kui oluline tõendi allikas (kd 2, lk 78-79). Kohtuistungi protokollist nähtuvalt selgitati nendele tunnistajatele ka ütluste andmisest keeldumise võimalusi ja hoiatati seejärel ütluste andmisest keeldumise või teadvalt vale ütluse andmise eest (kd 2, lk 64, 72 ja 79). Kriminaalkolleegium märgib, et tunnistaja ja süüdistatava (kahtlustatava) poolt antavate ütluste erinevus seisnebki eeskätt selles, et esimesel juhul hoiatatakse isikut valeütluste andmise eest, teisel juhul aga mitte. Samas on kolleegium varasemas praktikas leidnud, et sellel erinevusel ei ole tõendite hindamisel määravat tähtsust, kuivõrd

§ 61

lg 1 kohaselt ei ole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu - kohus hindab kõiki tõendeid kogumis ja alles selle tulemusena teeb järelduse ütluste usaldusväärsuse kohta. (Vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. veebruari
2. a kohtuotsus kriminaalasjas nr 3-1-1-80-08 - RT III 2009, 9, 57, p 12). Osundatud kohtuotsuses märkis kriminaalkolleegium sedagi, et

§ 66

lg 2 kohaselt ei või kriminaalasjas tunnistajana osaleda samas asjas kahtlustatav või süüdistatav. 7.2 Käesolevas kriminaalasjas ei ole U. K. ja T. T. kahtlustatavad ega süüdistatavad ning kohus on hinnanud nende poolt tunnistajatena kohtus antud ütlusi kogumis oma siseveendumuse kohaselt. Seda, millised tõendamiseseme asjaolud ja millistele tõenditele tuginedes maakohus tõendatuks luges, on maakohtu otsuse põhiosas ka kajastatud. Kohtu siseveendumuse kujunemine on kohtuotsuse põhjenduste alusel lugejale jälgitav, kohtu seisukohad on selged, ammendavad ja vastuoludeta. Väiteid selle kohta, et V. Balabini süüditunnistamine rajaneb oletustele, sest T. T.-d ja U. K.-d ei saa käsitada usaldusväärse tõendiallikana, esitas kaitsja juba apellatsioonis. Ringkonnakohus kontrollis neid väiteid ja põhjendas oma otsuses, miks ei ole T. T. ja U. K. ütluste arvestamisel tegemist menetlusõiguse rikkumisega (kd 2, lk 151). Kriminaalkolleegiumi hinnangul ei ole kohtud seega käesolevas asjas tõendite hindamisel kriminaalmenetlusõigust rikkunud. 8. Kassaator väidab, et kriminaalasjas nr 3-1-1-121-06 tehtud otsuse kohaselt on keskmiseks narkootilist joovet tekitavaks koguseks ca üks gramm puhast amfetamiini isiku kohta, mistõttu saab suurest kogusest narkootilisest ainest KarS § 184 lg 1 tähenduses rääkida alates kümnest grammist puhtast amfetamiinist, käesolevas asjas ei ole kohtud aga Riigikohtu neid seisukohti järginud. Kriminaalkolleegium kassaatori sellise käsitlusega ei nõustu ja märgib järgmist. 8.1 Kriminaalasjas nr 3-1-1-121-06 tehtud otsuses (RT III 2007, 9, 73) rõhutas Riigikohus, et narkootilise aine koguse määratlemisel on tähtsus vaid narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ning nende lähteainete seaduse (NPALS) § 31 lg 3 esimesel lausel, mille kohaselt on suur selline kogus narkootilist ainet, millest piisab narkojoobe tekitamiseks vähemalt kümnele inimesele. Sellest tulenevalt selgitas Riigikohus, et lahendades küsimust, kas ebaseaduslikult käideldud narkootilise aine kogus on suur, tuleb kohtul esmalt võtta seisukoht, milline on konkreetse narkootilise aine kogus, millest piisab narkojoobe tekitamiseks ühele keskmisele isikule. Nimetatud asjaolu tuleneb tõsiasjast, et narkootilised ained on liigiti enda toimeomadustelt äärmiselt erinevad. Seejuures tuleb aluseks võtta puhta, mitte aga segatud aine kogus. Järgneva sammuna tuleb tuvastada, millises koguses narkootilist ainet isik käitles ning kas sellest piisab narkojoobe tekitamiseks kümnele isikule või mitte (vt viidatud otsuse p 11). Seda, et narkootilise aine suure koguse kindlaksmääramisel tuleb lähtuda üksnes NPALS § 31 lg 3 esimesest lausest ja võtta aluseks vaid puhta, mitte aga segatud narkootilise aine kogus, mis tähendab seda, et seguaine mass iseenesest ei saa olla aluseks rääkimaks narkootilise aine suurest kogusest karistusseadustiku eriosa tähenduses, on Riigikohus selgitanud hiljem korduvalt (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtuotsused kriminaalasjades nr 3-1-1-52-07 RT III 2007, 33, 266, p 10, nr 3-1-1-101-07 - RT III 2008, 15, 100, p 8, 3-1-1-67-08 - RT III 2008, 49, 341, p 12). Seega on kriminaalkolleegium jätkuvalt seisukohal, et narkootilise aine segu puhul saab aine suurest kogusest rääkida vaid siis, kui segus sisalduvast puhtast narkootilisest ainest piisab narkojoobe tekitamiseks vähemalt kümnele inimesele. 8.2 Kassaatori väide selle kohta, nagu oleks Riigikohus kriminaalasjas nr 3-1-1-121-06 tehtud otsuses asunud seisukohale, et ühele keskmisele isikule on narkootilise joobe tekitamiseks vajalik üks gramm puhast amfetamiini, on ekslik ja seda on Riigikohus selgitanud ka kriminaalasjas nr 3-1-1-67-08 tehtud otsuses. Viidatud otsuse p-s 14 selgitas kriminaalkolleegium järgmist: "Kriminaalasi nr 3-1-1-121-06 vaadati Riigikohtus läbi kaitsja kassatsiooni alusel. Selles väideti, et kohtud on kohaldanud vääralt materiaalõigust. Faktilisi asjaolusid, s.h maakohtu järeldust, et keskmiseks narkojoovet tekitavaks amfetamiini koguseks on 1 gramm puhast ainet, kohtumenetluse pooled ei vaidlustanud. Maakohtu poolt tuvastatud asjaolude ümberhindamine Riigikohtu lahendis oleks olnud ebaseaduslik, sest

§ 352

lg 6 lubab Riigikohtul kassatsiooni piiridest väljuda vaid siis, kui ilmnenud materiaalõiguse ebaõige kohaldamine on süüdistatava olukorda raskendanud või kui on oluliselt rikutud kriminaalmenetlusõigust. Nimetatud aluseid selles kriminaalasjas ei esinenud. Samuti keelab

§ 363lg 5 Riigikohtul ise faktilisi asjaolusid tuvastada.

Vastavasisulise kassatsiooni puudumise tõttu polnud Riigikohtul õigust kohtute poolt tuvastatut ka sisuliselt kontrollida ning seetõttu pidi Riigikohus tegema ja tegigi otsuse maakohtus tõendatuks loetud faktiliste asjaolude põhjal. Seda arvestades on eksitav väide, nagu oleks Riigikohus kõnealuses otsuses asunud seisukohale, et ühele keskmisele isikule on narkootilise joobe tekitamiseks vajalik 1 gramm puhast amfetamiini." Osundatud otsuse p-s 13 rõhutas kolleegium sedagi, et narkootilise aine suur kogus kui KarS § 184 järgi kvalifitseeritava kuriteo koosseisuline tunnus on tõendamiseseme osa, mis tuleb kohtul igas kriminaalasjas tuvastada, järgides kõiki tõendamisreegleid. 8.3 Käesolevas asjas tegid kohtud kindlaks, et V. Balabin omandas tuvastamata ajal ja viisil vähemalt 53 grammi narkootilist ainet amfetamiini ja andis seda

1. aastal edasi alljärgnevalt: A. T.-le ühe grammi kaupa kokku vähemalt viiel korral, K. P.le ühe grammi kaupa kokku vähemalt kahel korral, J. T.-le kokku viis grammi kümnel korral, E. V.-le ühe grammi ja U. K.-le nelikümmend grammi. Nendelt tunnistajatelt narkootilist ainet ära ei võetud, sest A. T., K. P., J. T. ja E. V. olid aine ära tarvitanud ja U. K.-le antud aine oli müüdud edasi tundmatutele isikutele. Seega oli käesolevas asjas tegemist olukorraga, kus tuvastati küll narkootilise aine müük tarvitajatele, kuid seda, millise kontsentratsiooniastmega ainega oli tegu, ei olnud võimalik tuvastada. V. Balabinilt saadud narkootilist ainet õnnestus ära võtta vaid B. E.-lt. Eksperdiarvamuse kohaselt sisaldas see valge pulbriline aine massiga 0,9 grammi amfetamiini. Puhta amfetamiini kogust ekspert aga ei tuvastatud, sest sellist küsimust eksperdile ei esitatud. 8.4 Lahendamaks küsimust sellest, kas V. Balabini poolt ebaseaduslikult käideldud narkootilise aine kogust saab pidada suureks karistusseadustiku eriosa tähenduses, hindas ja analüüsis maakohus põhjalikult tunnistajate ütlusi nende kogumis. Tunnistajad selgitasid, et ostsid V. Balabinilt amfetamiini ja andsid ühtlasi ütlusi selle kohta, kui mitme narkojoobe tekitamiseks neile piisas ühest grammist ostetud ainest. Neid ütlusi analüüsides tuvastas kohus, et V. Balabini poolt ebaseaduslikult käideldud narkoaine ühest grammist piisas ühele isikule keskmiselt nelja narkojoobe tekitamiseks. Sellest tegi kohus järelduse, et tunnistajatele E. V.-le, K. P.-le, K. T.-le ja J. T.-le kokku edasiantud kolmeteistkümnest grammist amfetamiinist piisas narkootilise joobe tekitamiseks viiekümne kahele keskmisele tarvitajale - seega käitles V. Balabin narkootilist ainet suures koguses. U. K.-le edasiantud neljakümnest grammist amfetamiinist piisas narkootilise joobe tekitamiseks lisaks veel kümnetele inimesele. Ringkonnakohus märkis apellatsiooni väidetele vastates, et maakohtu selline järeldus põhineb maakohtus uuritud tõenditel ja on matemaatiliste arvutuste pinnalt loogiliselt põhjendatud. 8.5 Kriminaalkolleegium on varasemas praktikas selgitanud, et kui on tõendatud narkootilise aine müümine tarvitajatele ühekordse annusena, kuid hilisemalt on võimatu kindlaks teha, millise kontsentratsiooniastmega ainega oli tegu, on tõepoolest loogiline väita, et narkootilist ainet on käideldud koguses, millest piisab narkootilise joobe tekitamiseks (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtuotsus kriminaalasjas nr 3-1-1-121-06, p 13). Käesolevas asjas on kohtud kohtus uuritud tõenditele tuginedes tuvastanud nii narkootilise aine annused, mida V. Balabin tunnistajatele edasi andis kui ka selle, mitu korda sai nende annuste abil narkojoobe tekitada. Kriminaalkolleegiumi hinnangul on kohtud seega kõiki tõendamisreegleid järgides tuvastanud amfetamiini ebaseadusliku käitlemise V. Balabini poolt koguses, millest piisas narkootilise joobe tekitamiseks enam kui kümnele inimesele. Seetõttu on V. Balabinile KarS § 184 lg 1 järgi süüksarvatud kuriteo tunnus - narkootilise aine suur kogus - kohtute poolt nõuetekohaselt tuvastatud.
2. Eeltoodu alusel ja juhindudes

§ 361p-st 1, jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tartu Ringkonnakohtu 25.

märtsi

1. a kohtuotsuse muutmata ja V. Balabini kaitsja kassatsiooni rahuldamata.
2. V. Balabini kaitsja on esitanud taotluse riigi õigusabi osutamise eest tasu väljamõistmiseks. Taotluse kohaselt soovib kaitsja 1080 krooni väljamõistmist, millele lisandub käibemaks 18 %, s.o 194,40 krooni, seega kokku 1274 krooni ja 40 senti. Esitatud taotlus vastab justiitsministri
3. jaanuari
4. a määruse nr 2 "Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord ja tasumäärad ning riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatus ja kord" § 1 lg-s 2, § 2 lg 3 p-s 1 ja § 8 lg-s 1 kehtestatud tasumääradele ja tuleb rahuldada.

§ 186lg 2 alusel tuleb see summa välja mõista V.

Balabinilt. Hannes Kiris, Ott Järvesaar, Lea Kivi