Obsah (5)

§ 7419§ 741§ 42§ 22§ 28

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-86-09 Otsuse kuupäev 26. oktoober 2009 Kohtukoosseis Eesistuja Eerik Kergandberg, liikmed Lea Kivi ja Priit Pikam

) § 7419 lg-t 1 ja § 741 lg-t

1. V.K. suhtes alustatud kriminaalmenetlus KarS § 424 tunnustel lõpetati
2. oktoobril 2008, kuna selgus, et teo toimepanemise ajal ei olnud jõustunud
3. augustil 2008 tehtud kohtuvälise menetleja otsus, millega menetlusalust isikut karistati

§ 7419lg 1 järgi.

2. jaanuari
3. a kohtuvälise menetleja otsusega mõisteti V.K-le karistuseks

§ 7419

lg 1 järgi rahatrahv 69 trahviühikut, s.o 16 140 krooni.

§ 7419

lg 2 alusel võeti lisakaristusena menetlusaluselt isikult 7 kuuks ära mootorsõiduki juhtimise õiguse.

1. Kohtuvälise menetleja otsuse peale esitas V.K. maakohtule kaebuse, milles taotles otsuse tühistamist osas, milles temalt võeti ära mootorsõiduki juhtimise õigus. Kaebaja märkis, et sõiduki juhtimise õiguse sai ta alles
2. septembril 2008, s.o pärast teo toimepanemist. Kaebaja leidis, et juhtimisõiguse võib ära võtta ainult isikult, kellel on see olemas. Kaebuse kohaselt ei ole lisakaristuse pikkus proportsionaalne rikkumise raskusega ja paneb kaebaja perekonna raskesse olukorda. Samuti palus V.K. vähendada talle mõistetud rahatrahvi suurust.
3. Viru Maakohtu
4. märtsi
5. a kohtuotsusega jäeti kohtuvälise menetleja otsus muutmata ja kaebus rahuldamata. Maakohus leidis, et mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmist lisakaristusena võib kohaldada ka isikutele, kellel ei ole juhtimisõigust. Kohtuotsuse kohaselt ei kuulu rahuldamisele ka taotlus rahatrahvi vähendamiseks, kuna isik on korduvalt toime pannud väärtegusid. Kohus pidas põhjendatuks, et isikule mõisteti rahatrahv, mis ületab varasemate rikkumiste eest mõistetud karistusi. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
6. Viru Maakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni V.K. kaitsja vandeadvokaat Eduard Bulattšik, kes taotleb maakohtu otsuse tühistamist menetlusalusele isikule mõistetud lisakaristuse osas. 5.1 Kassaator leiab, et mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmist kui lisakaristust ei saa kohaldada isikule, kellel teo toimepanemise ajal ei olnud juhtimisõigust. Sellisele järeldusele võib jõuda

§ 741

teksti pinnalt, mille kohaselt mootorsõiduki juhtimise eest vastava kategooria mootorsõiduki juhtimise õiguseta isiku poolt karistatakse rahatrahvi või arestiga. Lisakaristuse kohaldamise võimalust säte ette ei näe. 5.2 Täiendavalt märgib kaitsja, et lisakaristuse kohaldamist V.K-le välistavad ka muud asjaolud. Pärast juhtimisõiguse saamist ei ole menetlusalune isik liiklusnõudeid rikkunud. Samuti nõuavad tema tööülesanded vältimatult mootorsõiduki juhtimist, mille kohta esitab kaitsja tõendi isiku töökohalt. Kassatsiooni kohaselt tasub V.K. graafikujärgselt rahatrahve, mis on talle mõistetud sõiduki juhtimisel toimepandud väärtegude eest.

1. Kassatsioonivastuses ja Riigikohtu kriminaalkolleegiumi istungil leidis kohtuvälise menetleja esindaja, et kohtuotsus on seaduslik ning kassatsioon tuleb jätta rahuldamata. Isikule mõistetud karistus on vastavuses talle etteheidetava teo raskusega. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
2. Kolleegium leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu osas, milles V.K-le kohaldati lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmist. 7.1 KarS § 50 näeb ette võimaluse kohaldada juhtimisõiguse äravõtmist lisakaristusena liiklusalase väärteo eest.

§ 42

kohaselt on juhtimisõiguse äravõtmine liiklusseaduse või selle alusel antud õigusakti nõuete rikkumisega seotud süüteo eest kohtu poolt mõistetud või kohtuvälise menetleja poolt määratud põhi- või lisakaristus, mille sisuks on keeld juhtida sõidukit. 7.2 Karistusseadustiku üldosas sätestatud lisakaristused põhinevad küll süülisel teol, kuid täidavad samas ka isiku õiguspärasele käitumisele suunamise ja ühiskonna turvalisuse tagamise ülesannet, mistõttu on nende kohaldamisel oluline tähendus preventiivsetel kaalutlustel. Süütegude ärahoidmise eesmärgi saavutamiseks on lisakaristusega võimalik teatud ajavahemikuks piirata isiku õigusi, muu hulgas välistades tegutsemise valdkonnas, millega oli toimepandud tegu seotud. Laias laastus võib seejuures liigitada isikult lisakaristusena äravõetavaid õigusi selle järgi, kas tegemist on seaduse alusel antava spetsiifilise õigusega (relvaluba, riigisaladuse töötlemise õigus) või üldise õigusega, mis ei nõua Eesti õiguskorras täiendavat seaduse alusel väljastatavat luba (loomapidamisõigus, ettevõtlus). Lisakaristuse kohaldamine väljendub selle liigituse kohaselt vastavalt kas seaduse alusel antud õiguse äravõtmises või tulevikku suunatud karistusõiguslikus keelus tegutseda konkreetses valdkonnas. Seega tuleb otsustada, kuidas rakenduvad kirjeldatud põhimõtted mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmisele. 7.3

§ 22

lg 1 kohaselt võib mootorsõidukit juhtida isik, kellel on vastava kategooria mootorsõiduki juhtimise õigus.

§ 28

lg 1 kohaselt antakse juhtimisõigus Eesti kodanikule, kelle alaline elukoht on Eestis, ja elamisloa alusel Eestis viibivale välismaalasele, kui nende vanus ja terviseseisund vastavad kehtivatele nõuetele ja kui nad on saanud vastava ettevalmistuse ning edukalt sooritanud nõutava liiklusteooria- ja sõidueksami. Nendest sätetest tuleneb, et igal inimesel mootorsõiduki juhtimisõigust a priori ei ole, kuna seda tuleb riigilt taotleda liiklusseaduses ja selle alusel antud õigusaktides sätestatud tingimustel. Seega puudub isikul õigus mootorsõidukit juhtida, kui talle ei ole sellist õigust seaduses ettenähtud korras antud. Mootorsõiduki juhtimise eest isiku poolt, kellel juhtimisõigus puudub, karistatakse

§ 741lg 1 järgi.

Kolleegium järeldab, et vaatamata

§ 42

sõnastusele, mis räägib keelust, on juhtimisõiguse äravõtmisel tegemist siiski seaduse alusel antud õiguse äravõtmisega. 7.4 Eeltoodust tulenevalt leiab Riigikohtu kriminaalkolleegium, et mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmine lisakaristusena eeldab teo toimepanemise ajal sellise õiguse olemasolu süüdistataval või menetlusalusel isikul. Ei ole võimalik ära võtta sellist õigust, mida isikul ei olegi olemas. Kirjeldatud põhimõtet ei väära ka tõsiasi, et käesolevas asjas oli isikul kohtuotsuse tegemise ajal mootorsõiduki juhtimise õigus olemas. Menetlusaluse isiku olukorda ei saa halvendada tema enda seaduskuulekas käitumine, s.o mootorsõiduki juhtimise õiguse taotlemine.

1. Kolleegium märgib, et seadusandjal on muu hulgas võimalik seadusega piirata juhtimisõiguse andmist isikule, kes on karistatud liiklusalase süüteo toimepanemise eest või kelle suhtes süüteomenetlus sellise rikkumise eest parasjagu läbi viiakse.
2. Kuna kolleegium rahuldab kassaatori taotluse, ei käsitle ta muid kassatsioonis toodud põhjendusi, mis seonduvad isikult juhtimisõiguse äravõtmise lubamatusega.
3. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes VTMS § 175 p-st 1 ja § 174 p-st 8 tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Viru Maakohtu
4. märtsi
5. a otsuse osaliselt, s.o V.K-le lisakaristuse kohaldamise osas. Muus osas jäetakse maakohtu otsus muutmata. Kaitsja kassatsioon tuleb rahuldada. Eerik Kergandberg, Lea Kivi, Priit Pikamäe