RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine Kohtuistungil osalenud isikud Eesti

§ 26(vastu võetud 26.

oktoobril 2005) osas, mis piirab ajaliselt pärimistunnistuse esitamist kohalikule omavalitsusele ja sätestavad tagastamise menetluse lõpetamise, vastuolus põhiseadusega (PS). 3. Harju maavanem vaidles kaebusele vastu, leides, et kaebajal puudub kaebeõigus maavanema tegevuse vaidlustamiseks. Vastustaja tegevusega ei kaasnenud õigusvastast viivitust maa tagastamise menetluses. Kaebusest nähtuvalt pöördus kaebaja maa tagastamise nõudeõiguse pärimiseks notari poole alles 2006. a sügisel, kuid pärimisõiguse tunnistus tulnuks esitada Paldiski Linnavalitsusele hiljemalt 27. augustiks 2006. 4. Kaasatud isik Paldiski Linnavalitsus leidis, et kaebus on põhjendatud. Paldiski Linnavalitsuse korraldus ei riku kellegi, sh riigi materiaalseid õigusi ja on õiguspärane. 5. Tallinna Halduskohus jättis 25. novembri 2008. a otsusega haldusasjas nr 3-07-2481 kaebuse rahuldamata. Kohus põhjendas otsust järgnevalt:

1. a)Harju maavanema 28. septembri 2007. a korraldus nr 1986-k ja 30. oktoobri 2007. a korraldus nr 2249-k ei ole haldusaktid, sest ei tekita kellelegi õigusi ega kohustusi. Samuti pole tegemist halduskohtus eraldi vaidlustatavate toimingutega. Maavanema ettepanekust kohalikule omavalitsusele kerkinud vaidluste lahendamiseks on ette nähtud erikord: kohaliku omavalitsuse poolt ettepanekuga nõustumise tulemusel antud haldusakti võib vaidlustada isik, kelle õigusi see rikub, ning kohaliku omavalitsuse mittenõustumisel maavanema ettepanekuga võib maavanem pöörduda protestiga halduskohtusse;
2. b)E.-J. Nilssoni pärand avanes 24. jaanuaril 1993 ja kaebaja võttis kogu pärandi vastu. Seega pidi ta tulenevalt MaaRS § 192 lg-st 3 ja MaaRSMS §-st 26 esitama õigusvastaselt võõrandatud maa asukohajärgsele kohalikule omavalitsusele pärimisõiguse tunnistuse maa tagastamise nõudeõiguse pärimise kohta hiljemalt 27. augustil 2006. Kaebaja esindaja selgituste kohaselt pöördus kaebaja maa tagastamise nõudeõiguse pärimiseks notari poole alles 2006. a sügisel, sai notariaalse pärimisõiguse tunnistuse 31. oktoobril 2006 ja edastas selle samal päeval Paldiski Linnavalitsusele. Pärimisõiguse tunnistusest nähtuvalt on see koostatud 30. oktoobril 2006 ja edastatud notari poolt Paldiski Linnavalitsusele 6. novembril 2006. Asjaolu, et pärimisõiguse tunnistuse Paldiski Linnavalitsusele edastamise hetkeks ei olnud linnavalitsus maa tagastamise menetlust lõpetanud, ei oma tähtsust;
3. c)kuna kaebaja ei ole seaduses sätestatud tähtaja jooksul esitanud õigusvastaselt võõrandatud maa asukohajärgsele kohalikule omavalitsusele pärimisõiguse tunnistust nõudeõiguse pärimise kohta, on ta MaaRSMS § 26 kohaselt kaotanud õiguse nõuda maa tagastamist. Vabariigi Valitsuse 5. veebruari 1993. a määruse nr 36 "Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise kord" p 62 alusel on maavanemal kohustus kontrollida maa tagastamise toimiku materjale ja maa tagastamise korralduse vastavust õigusaktidele. Sama punkti kohaselt tagastatakse puuduste esinemisel materjal koos puuduste kõrvaldamise ettekirjutusega valla- või linnavalitsusele. Seega ei olnud maa tagastamise menetluse seiskumine maavanema järelevalve tõttu õigusvastane;
4. d)kohus ei nõustu kaebajaga, et MaaRSMS § 26 on vastuolus põhiseadusega. Kaebaja ei ole väidet põhjendanud. 6. Gunbritt Elfrida Olsson esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada Tallinna Halduskohtu 25. novembri 2008. a otsuse. Apellatsioonkaebust põhjendati järgnevalt:
5. a)kohtupraktikas ei ole välja kujunenud selget seisukohta, kas maavanema järelevalve dokumentide näol on tegu haldusaktidega või toimingutega. Kaebaja leiab, et need on haldusaktid;
6. b)ORAS § 161 lg 1 ja MaaRS § 192 lg 2 sätestavad, et kui kohalik omavalitsus ei ole vara tagastamise või kompenseerimise otsust teinud, on nõudeõiguse pärimisõiguse tunnistuse väljaandmise aluseks õigustatud subjektiks tunnistamise otsus. ÕVVTK Harju maakonnakomisjoni 16. mai 1997. a otsuses nr 10902 oli vara tagastamise objekt määratletud valesti. Nõudeõiguse pärimise objekt määratleti õigesti komisjoni 30. novembri 2006. a otsusega nr 12353, mis on ka pärimisõiguse tunnistuse väljaandmise aluseks. Seega tuleb MaaRS § 192 lg-s 3 nimetatud tähtaega arvestada 30. novembri 2006. a otsuse õigustatud isikule teatavaks tegemisest;
7. c)tulenevalt ORAS § 12 lg-st 7, Vabariigi Valitsuse 28. augusti 1991. a määruse nr 161 "Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise kord" p-dest 23 ja 281 ning õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra p-dest 7.1, 19, 23-25, 49, 56 lg 5 on kohalik omavalitsus kohustatud suhtlema õigusvastaselt võõrandatud vara taotlejaga, nõudma temalt kirjalikult toimingute tegemist ja dokumentide esitamist ning enne vara tagastamise menetlemise lõpetamist kirjalikult andma õigustatud subjektile tähtaja puuduste kõrvaldamiseks ning teatama võimalikest tagajärgedest. Kui kohalikul omavalitsusel tekib kahtlus, et vara taotleja on surnud, saab ta isiku surmast ja tema pärijatest teada näiteks saatkonna kaudu. Kolmas isik antud asjas ei ole kordagi taotleja või tema pärija poole pöördunud, mistõttu ei ole ta täitnud suhtlemiskohustust;
8. d)MaaRSMS § 26 ja MaaRS § 192 lg-t 3 tuleb kohaldada koosmõjus teiste omandireformi sätetega, õiguse üldpõhimõtete ja hea haldustavaga. MaaRSMS § 26 olnuks kohaldatav, kui kohalik omavalitsus oleks mõistliku aja jooksul ja nõuetekohaselt teavitanud õigustatud subjekti või tema pärijat tema kohustustest, nende tähtaegadest ja kohustuste mittetäitmise tagajärgedest;
9. e)maavanem peab järelevalvet teostades arvestama isiku usalduse kaitsega;
10. f)kaebaja viitas nii kaebuses kui ka kohtuistungil, et MaaRSMS (jõustunud 1. jaanuaril 2003) § 12, MaaRS §

§ 26(vastu võetud 26.

oktoobril 2005) on vastuolus PS §-ga 32 osas, mis piirab ajaliselt pärimistunnistuse esitamist kohalikule omavalitsusele.

1. Harju maavanem palus jätta G. E. Olssoni apellatsioonkaebuse rahuldamata, leides jätkuvalt, et kaebajal puudub kaebeõigus. Vastustaja ei nõustunud apellandi seisukohaga, et MaaRS § 192 lg-s 3 sätestatud tähtaega tuleb arvestada ÕVVTK Harju maakonnakomisjoni
2. novembri
3. a otsuse nr 12353 õigustatud subjektile teatavaks tegemisest.
4. novembri
5. a otsusega tehti parandus üksnes maaüksuse Lutas-Aadus A-19 asukoha osas, kuna ekslikult oli märgitud maaüksuse asukohaks Väike-Pakri, mitte Suur-Pakri saar. Maareformi seaduse muutmise seaduse eelnõu seletuskirja kohaselt oli seadusandja sooviks MaaRS §

§ 26

kehtestamisel välistada olukorda, kus maareform jääb pikemaks ajaks venima seetõttu, et õigustatud subjektiks tunnistatud isiku pärijad, kellel on olnud piisavalt aega ja võimalusi asjakohaste menetlustoimingute teostamiseks, ei näita üles huvi tagastamise menetluse lõpetamise vastu. Sätted ei anna kohalikule omavalitsusele kaalutlusõigust, kas maa tagastamise menetlus lõpetada või mitte. Kaebaja väide, et MaaRS §

§ 26on vastuolus PS §-ga 32, on alusetu.

Riigikohus on märkinud, et PS §-st 32 ei tulene Eesti riigi kohustust tagastada või kompenseerida vara, mis õigusvastaselt võõrandati teise riigi poolt. 8. Tallinna Ringkonnakohus jättis 7. aprilli 2009. a otsusega haldusasjas nr 3-07-2481 G. E. Olssoni apellatsioonkaebuse rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohus põhjendas otsust järgnevalt:

1. a)maavanema korralduste näol on tegemist menetlustoimingutega. Maavanema korraldustel ei ole haldusevälistele isikutele vahetut õiguslikku mõju, need ei tekita, muuda ega lõpeta õigussuhteid. Riigikohus on tunnustanud menetlustoimingute vaidlustamise õigust teatud juhtudel. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra p-ga 62 tagatakse maavanema järelevalvefunktsiooni täitmine kohaliku omavalitsuse tegevuse üle: kohalikud omavalitsused edastavad pärast tagastamiskorralduse tegemist maa tagastamise toimiku maavanemale, kes kontrollib toimiku ja korralduse vastavust õigusaktidele. Puuduste esinemisel tagastatakse materjal koos puuduste kõrvaldamise ettekirjutusega kohalikule omavalitsusele. Kui materjal on koostatud nõuetekohaselt, edastab maavanem katastritoimiku katastripidajale maaüksuse maakatastris registreerimiseks. Maavanema tegevusest sõltus, kas kaebaja saab reaalselt talle Paldiski Linnavalitsuse 5. juuli 2007. a korraldusega nr 306 antud õigushüve või mitte, sest üksnes maavanema pädevuses oli katastritoimiku katastripidajale edastamine. Maavanem ei teostanud järelikult kohaliku omavalitsuse haldusakti üle tavapärast järelevalvet, vaid tema tegevusest sõltus haldusakti täitmine. Seega võib käesolevas haldusasjas rakendada Riigikohtu poolt kohtuasjades nr 3-3-1-56-08 ja 3-3-1-62-08 esitatud seisukohta, mille kohaselt toimingu vaidlustamine on võimalik, kui vaidlustatav tegevus venitaks õigusvastasuse korral põhjendamatult menetluse lõpuleviimist;
2. b)vaidlust ei ole selles, et kaebaja rikkus alates 27. novembrist 2005 kehtiva MaaRS § 192 lg-s 3 ja MaaRSMS §-s 26 sätestatud tähtaega. Asjakohane ei ole kaebaja seisukoht, et 9-kuulist tähtaega tulnuks lugema hakata Harju Maavalitsuse ÕVVTK komisjoni 30. novembri 2006. a otsusest. Nimetatud otsusega parandati üksnes 16. mai 1997. a otsuses esinenud viga maaüksuse asukohaga seonduvalt. Tegemist ei olnud muudatusega, mis oleks omandireformi objektiks lugenud täiesti uue vara. Haldusasjades nr 3-06-1587 ja 3-07-1211 tehtud kohtuotsustes on ringkonnakohus leidnud, et alates 27. novembrist 2005 kehtiva MaaRS § 192 lg-s 3 ja MaaRSMS §-s 26 sätestatud tähtajad ei ole ennistatavad ning maareformi kohustatud subjektil ei ole maa tagastamise menetluse jätkamise osas kaalutlusõigust. Ringkonnakohus jäi selle seisukoha juurde ja leidis, et tegemist ei ole menetlustähtaegadega, mille üle võiks haldusorgan ise otsustada, vaid antud juhul on seadusandja ette näinud nii tähtaja konkreetse toimingu tegemiseks kui ka selle mittejärgimise tagajärjed. Järelikult oli järelevalvemenetluse alustamine ja ettepaneku tegemine kohalikule omavalitsusele vastustaja poolt põhjendatud. Olukorras, kus pärimisõiguse tunnistus on jäänud tähtaegselt esitamata haldusorgani süül (nt teavitamiskohustuse täitmata jätmine), on kaebajal võimalik oma õigusi kaitsta kahju hüvitamise kaebusega;
3. c)kaebaja viitas MaaRS §

§ 26vastuolule PS § 32 lg-ga 4, mille kohaselt peab pärimisõigus olema tagatud.

Ringkonnakohus ei nõustu vastustajaga, et vaidlusalune regulatsioon PS § 32 kaitsealasse ei kuulu. Kui vara on juba tunnistatud omandireformi objektiks, isik on õigustatud oma vara tagasi saama, kuid vara tagastamine on välistatud üksnes pärimisõiguse teostamist lühendava tähtaja seadmise tõttu, on võimalik kontrollida, kas sellise piirangu seadmine on põhiseaduspärane. Põhiseadus ei välista pärimisõiguse teostamise tähtajalist piiramist. Ringkonnakohus ei tea, kuidas toimus Rootsis kaebaja poolt pärast tema ema surma vara pärimine, kuid lähtub eeldusest, et kaebaja võttis pärandvara vastu tervikuna, sh ka õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise nõude. Seega saab väita, et MaaRS §

§ 26piiravad kaebaja õigust saada pärand enda omandisse. Maa

RS § 192 lg 3 muudatuse eesmärk oli maareformi lõpuleviimise kiirendamine ning arvestades, et 2005. aastaks oli maareform kestnud juba 14 aastat, on tegemist legitiimse eesmärgiga. Ringkonnakohus möönis, et ei saa välistada pärimisõiguse tunnistuse esitamisele seatud tähtajalise piirangu ebaproportsionaalsust olukordades, kus tunnistuse esitamine ei ole võimalik objektiivsete takistuste tõttu (nt kohtuvaidlus pärijate vahel), kuid kohus saab teostada üksnes konkreetset normikontrolli, seega tuleb kontrollida, kas ka käesolevas vaidluses esineb selliseid asjaolusid. Ringkonnakohtu hinnangul on piirang sobiv eesmärgi saavutamiseks - konkreetse tähtaja sätestamine pärimisõiguse tunnistuse esitamiseks aitab oluliselt kaasa maareformi menetluse kiirendamisele. Piirang on antud juhul ka vajalik. Kuigi isiku õigusi piiraks vähem regulatsioon, mis ei oleks imperatiivne ning võimaldaks kohalikul omavalitsusel tähtaega ennistada ja/või tagastamismenetluse lõpetamise otsustamisel kaaluda, ei oleks selline abinõu sama efektiivne. Piirang on mõõdukas. Riigil on oluline huvi, et maareform lõpeks ning maa omandi küsimustes saabuks õigusselgus. MaaRS sätestab, et maareformi eesmärgiks on luua eeldused maa efektiivsemaks kasutamiseks. Olukorras, kus omandireformi objektiks tunnistatud maade osas ei ole tagastamist otsustatud ca 10 aasta jooksul, ei ole see eesmärk täidetud. Kuigi maa tagastamise menetluse lõpetamine riivab kaebaja õigusi, ei pea ringkonnakohus seda riivet ebaproportsionaalseks. Pärand avanes 1993. aastal ja maa tunnistati omandireformi objektiks 1997. aastal, kuid kaebaja pöördus kohaliku omavalitsuse poole esmakordselt 2006. a sügisel. Kaebaja ei ole ise olnud piisavalt hoolikas ja selgitanud välja pärandvara koosseisu. 9. Kohtunik Viive Ligi lisas ringkonnakohtu otsusele haldusasjas nr 3-07-2481 eriarvamuse, milles ta leiab, et kohtuotsuses antud MaaRS § 192 lg 3 tõlgendus viib ebaproportsionaalse tulemuseni nii käesolevas kui ka paljudes teistes kohtutes arutusel olevates asjades. Eriarvamust põhjendati järgnevalt:

1. a)kuni 27. novembrini 2005 kehtis regulatsioon, mille kohaselt kohaldati nõudeõiguse pärimisele Eesti tsiviilseaduse sätteid ilma piiranguteta. Tol ajal kehtinud pärimisseaduse kohaselt tuli pärimiseks pärand vastu võtta, milleks tuli pärimisseaduse §-s 118 sätestatud tähtajal esitada notarile avaldus, mille notar tõestab. Pärand loeti vastuvõetuks ka juhul, kui §-s 118 sätestatud tähtajal asuti pärandvara või selle osa valdama, kasutama või käsutama. Notar võis anda pärandi vastuvõtmiseks või sellest loobumiseks tähtaja ning pärima õigustatud isiku avalduse alusel seda mõjuvatel põhjustel pikendada. Samuti võis nimetatud tähtaega ennistada kas notar või kohus. Pärimisseaduse § 118 lg 3 kohaselt ei saanud pärandit vastu võtta ega sellest loobuda, kui pärandi avanemisest oli möödunud 10 aastat. Selline pärimise korraldus oli juurdunud rahva arusaamadesse ning pärimisõiguse realiseerimiseks seadusemuudatusega antud 9-kuune tähtaeg, mille pikendamine või ennistamine pole võimalik, on sätte eesmärgi - maareformi lõpuleviimise kiirendamine - suhtes ebaproportsionaalselt pärima õigustatud isikute õigusi piirav. Piirangut võib pidada sõnamurdlikuks, sest lühendati oluliselt varem kehtinud pärandi vastuvõtmise tähtaega. Eriti paistab selle sätte rangelt siduvana võtmise ebaõiglane toime silma juhtudel, mil kohalikule omavalitsusele olid teada pärima õigustatud isiku andmed, kuid kohalik omavalitsus ei teavitanud isikut pärimistunnistuse esitamise tähtajast ja esitamata jätmise tagajärgedest. Samuti võib pärimistunnistuse esitamine viibida vaidluste tõttu pärijate vahel või muudel mõjuvatel põhjustel;
2. b)õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra p 56 lg 5 kohaselt teatab kohalik omavalitsus menetlustoimingu tegemise tähtaja koos õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korras sätestatud vajalike toimingute loeteluga õigustatud subjektile kirjalikult. Õigustatud subjektile tähtaja teatavakstegemise kohustus tuleneb ka õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra p 49 viimasest lausest. Kohus on selgitanud välja, et kaebaja aadress oli tagastamise toimikus olemas, seega kohalikule omavalitsusele teada, ning haldusorgani õiguspärase käitumise korral oleks puudused maa tagastamise lõpuleviimiseks olulistes dokumentides tõenäoliselt tähtaegselt kõrvaldatud. Sellises olukorras ei realiseeru MaaRS § 192 lg 3 ega MaaRSMS § 26 mõte ja eesmärk;
3. c)seepärast tuleb MaaRS §

§ 26

tõlgendada selliselt, et kohalikul omavalitsusel on õigus mõjuvate põhjuste olemasolul pärimisõiguse tunnistuse esitamise tähtaeg ennistada. Reeglid tähtaegade ennistamiseks haldusmenetluses sätestab HMS § 34 ning HMS § 34 lg 5 kohaselt võib seaduses ette näha juhud, mil tähtaega ei saa ennistada. Isegi kui leida, et HMS ei ole maareformi läbiviimisel kohaldatav, on tegemist haldusmenetluse üldpõhimõttega, millest on mõistlik ka reformi läbiviimisel lähtuda. MaaRS ega MaaRSMS ei näe ette, et tähtaja ennistamine ei ole lubatav, samas oli HMS

1. oktoobriks 2005 juba mõnda aega kehtinud ja seega selles seaduses sätestatud põhimõtetega õigusloomes ilmselt arvestati; d) antud asjas ennistas linnavalitsus pärimistunnistust vastu võttes ja menetlust jätkates vaikivalt tähtaja. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
2. Gunbritt Elfrida Olsson esitas Tallinna Ringkonnakohtu
3. aprilli
4. a otsusele haldusasjas nr 3-07-2481 kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada halduskohtu ja ringkonnakohtu otsused ja teha asjas uue otsuse, millega rahuldada G. E. Olssoni kaebus. Kassaator ei vaidlusta ringkonnakohtu käsitlust kaebeõiguse lahendamisel. Nõustuda ei saa aga ringkonnakohtu seisukohaga, et puuduvad andmed selle kohta, kas kaebaja võttis pärandi kuni
5. novembrini 2005 kehtinud MaaRS § 192 lg 3 kohaselt õigeaegselt vastu. Selle asjaolu üle ei ole kohtus vaidlust olnud. G. E. Olssoni hinnangul ei olnud Harju Maavalitsuse ÕVVTK komisjoni
6. novembri
7. a otsuses tegemist üksnes maaüksuse asukohta puudutanud vea parandamisega. Kuni
8. novembrini 2006 ei olnud kindlaks määratud õigusvastaselt võõrandatud vara koosseis. MaaRS §

§ 26tõlgenduse osas nõustub kassaator kohtunik Viive Ligi eriarvamuses esitatuga.

Kohalik omavalitsus ei täitnud teavitamiskohustust, mis on hea haldustava põhiprintsiip, ning seetõttu oli Paldiski Linnavalitsuse poolt tähtaja ennistamine õiguspärane. Maavanema ettepanek oli õigusvastane, sest puudub kolmanda isiku või avalik huvi, mida korralduse kehtetuks tunnistamisega kaitsta. Juhul kui kohus eeltooduga ei nõustu, tuleb kaaluda MaaRS §

§ 26vastuolu Põhiseadusega.

Kassatsioonkaebuses juhib kassaator Riigikohtu tähelepanu asjaolule, et erinevad kohtud on teistes haldusasjades tõlgendanud käesolevas asjas vaidluse all olevaid sätteid erinevalt.

1. Harju maavanem vaidleb kassatsioonkaebusele vastu ning palub selle jätta rahuldamata.
2. Paldiski Linnavalitsus nõustub kassatsioonkaebusega. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT I
3. Kõigepealt kontrollib kolleegium Gunbritt Elfrida Olssoni kaebeõigust. HKMS § 7 lg 1 sätestab, et kaebusega võib halduskohtusse pöörduda isik, kes leiab, et haldusakti või toiminguga on rikutud tema õigusi või piiratud tema vabadusi. MaaRS § 15 lg 3 sätestab, et maa tagastamise korraldamise üle teostab järelevalvet maavanem. ORAS § 17 lg 9 kohaselt teostab järelevalvet vara tagastamise üle Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras maavanem, kellel on õigus rakendada Vabariigi Valitsuse seaduses (VVS) sätestatud abinõusid. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra p 62
4. lõigu alusel esitab valla- või linnavalitsus maa tagastamise toimiku ja katastritoimiku koos riigi maakatastrile esitatava katastriüksuse registreerimise avaldusega kümne päeva jooksul tagastamiskorralduse tegemise päevast arvates maavanemale, kes kontrollib maa tagastamise toimiku materjali ja maa tagastamise korralduse vastavust õigusaktidele. Puuduste esinemisel tagastatakse materjal koos puuduste kõrvaldamise ettekirjutusega valla- või linnavalitsusele. VVS § 85 lg 4 sätestab, et kui maavanem leiab, et kohaliku omavalitsuse volikogu või valitsuse üksikakt kas täielikult või osaliselt ei vasta põhiseadusele, seadusele või seaduse alusel antud muule õigusaktile, võib ta esitada kirjaliku ettepaneku viia üksikakt või selle säte 15 päeva jooksul põhiseaduse, seaduse või muu õigusaktiga vastavusse. Kui volikogu või valitsus ei ole 15 päeva jooksul pärast maavanema kirjaliku ettepaneku saamist üksikakti või selle sätet põhiseaduse, seaduse või muu õigusaktiga kooskõlla viinud või on keeldunud seda tegemast, pöördub maavanem halduskohtumenetluse seadustikus ettenähtud korras protestiga halduskohtusse.
5. Kolleegium nõustub ringkonnakohtu seisukohaga, et vaidlusaluste korralduste näol on tegemist menetlustoimingutega. Arvestades ORAS § 17 lg-t 9, tuleb õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra p 62 tõlgendada koosmõjus VVS § 85 lg-ga
6. Nagu kolleegium on varasemalt leidnud eluruumide erastamise seaduse osas (vt Riigikohtu halduskolleegiumi määrus kohtuasjas nr 3-3-1-61-08, p 12), tuleb ka õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra p-s 62 nimetatud ettekirjutust mõista kui VVS § 85 lg 4 järgset ettepanekut. VVS § 85 lg-st 4 tuleneb, et kohalik omavalitsus ei ole kohustatud maavanema ettepanekut täitma. Seega puudub ettepanekul otsene mõju kassaatori õigustele, ettepanek on suunatud kohalikule omavalitsusele. Lõppastmes otsustab oma korralduse kehtetuks tunnistamise üle Paldiski Linnavalitsus, kelle vastavat otsust on kassaatoril võimalik vaidlustada.
7. Kaebuses on G. E. Olsson toonud välja, et maavanema korraldus nr 2249-k põhjustab maa tagastamise menetluses olulise viivituse ning rikub seega kaebaja õigust tema avalduse menetlemisele mõistliku aja jooksul. On tõsi, et Riigikohus on lubanud menetlustoimingute vaidlustamist olukorras, kus menetlustoiming rikub isiku õigusi sõltumata menetluse lõpptulemusest (vt nt Riigikohtu halduskolleegiumi otsus haldusasjas nr 3-3-1-86-06, p 21). Kolleegium on möönnud ka seda, et viivitus haldusmenetluse läbiviimisel võib kujutada endast menetlusosalise subjektiivsete õiguste iseseisvat rikkumist sõltumata menetluse lõpptulemusest (vt Riigikohtu halduskolleegiumi otsus asjas nr 3-3-1-62-08, p 9). Menetlustoimingute vaidlustamine enne lõpliku haldusakti andmist on siiski võimalik üksnes erandjuhtudel. Kolleegium on seisukohal, et käesoleva asjaga analoogilistes asjades võib just maavanema ettepaneku vaidlustamine tuua kaasa haldusmenetluse pikenemise, kuivõrd on võimalik, et kohalik omavalitsus ei nõustu maavanema ettepanekuga ning põhjendab seda sedavõrd veenvalt, et maavanem ei pöördugi protestiga halduskohtusse. Arvestades, et VVS § 85 lg 4 annab kohalikule omavalitsusele ainult 15 päeva maavanema ettepaneku osas seisukoha võtmiseks, ei saanud maavanema vaidlustatav tegevus käesolevas asjas põhjustada menetluses olulist viivitust, mis võiks menetluse lõpptulemusest sõltumata rikkuda kaebaja subjektiivseid õigusi. II
8. Kuigi kaebus jääb rahuldamata kaebeõiguse puudumise tõttu, peab kolleegium vajalikuks täiendavalt märkida järgmist.
9. MaaRS § 192 lg 3 sätestas
10. juulist 2000 kuni
11. novembrini 2005 kehtinud redaktsioonis, et pärandi vastuvõtmiseks või sellest loobumiseks tuleb nõudeõigust pärima õigustatud isikul esitada pärandi avanemise koha notarile avaldus ühe aasta jooksul pärandi avanemisest.
12. juulil 2000 jõustunud maareformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduse § 26 lg 2 sätestas kuni
13. jaanuarini 2003, et kui pärand on avanenud enne
14. juulit 2000, tuleb nõudeõigust pärima õigustatud isikul esitada avaldus pärandi vastuvõtmiseks või sellest loobumiseks pärandi avanemise koha notarile ühe aasta jooksul
15. juulist 2000 arvates. Alates
16. novembrist 2005 sätestab MaaRS § 192 lg 3, et üheksa kuu jooksul pärandi avanemisest arvates tuleb õigusvastaselt võõrandatud maa asukohajärgsele kohalikule omavalitsusele esitada pärimisõiguse tunnistus nõudeõiguse pärimise kohta. Kui nõutavat tunnistust ei esitata, tagastamise menetlus lõpetatakse ning kompenseerimise menetlust ei alustata.
17. novembril 2005 jõustunud maareformi seaduse muutmise seaduse § 26 sätestab, et kui pärand on avanenud enne
18. novembrit 2005 ja nõudeõigust pärima õigustatud isik või nõudeõiguse pärinud isik ei ole õigusvastaselt võõrandatud maa asukohajärgsele kohalikule omavalitsusele esitanud pärimisõiguse tunnistust nõudeõiguse pärimise kohta, peab ta selle esitama üheksa kuu jooksul
19. novembrist 2005 arvates. Kui pärimisõiguse tunnistust nimetatud tähtaja jooksul ei esitata, tagastamise menetlus lõpetatakse ning kompenseerimise menetlust ei alustata.
20. Ringkonnakohus leidis, et need sätted ei võimalda kohalikule omavalitsusele kaalutlusõigust tagastamismenetluse lõpetamise osas, samuti ei ole tähtaega võimalik pikendada ega ennistada. Kolleegium nõustub ringkonnakohtu seisukohaga, et MaaRS §

§ 26

sõnastusest tulenevalt ei anna need kohalikule omavalitsusele võimalust kaaluda, kas lõpetada menetlus või mitte.

1. a oktoobris vastu võetud maareformi seaduse muutmise seaduse seletuskirjas selgitatakse MaaRS § 192 lg 3 muudatust järgmiselt: "Tänaseks enam kui 13 aastat kestnud maareformi jooksul peaks kõigil olema olnud piisavalt aega ja võimalusi asjakohaste menetlustoimingute teostamiseks. Kui aga õigustatud isikud ei avalda tähtaegselt soovi oma õigusi realiseerida, tuleks nad lugeda nõudeõigusest loobunuteks. Selline, võib-olla suhteliselt jõuline, lähenemine aitaks oluliselt kaasa maareformi kiirendamisele." Seega on kolleegiumi jaoks veenev normi grammatilisest tõlgendamisest tulenev järeldus, et tegemist ei ole menetlustähtajaga, mida on vastavalt HMS §-le 34 võimalik ennistada, vaid materiaalõigusliku tähtajaga, mille ületamise osas on seadusandja ette näinud imperatiivse tagajärje - päritud maa tagastamise nõudeõiguse kaotamise. Et MaaRSMS § 26 on sisult analoogne MaaRS § 192 lg-ga 3, tuleb seda tõlgendada samamoodi. Kolleegium nõustub ka ringkonnakohtu seisukohaga, et juhul kui pärimisõiguse tunnistus jääb tähtaegselt esitamata haldusorgani süül, on isikul võimalik oma õigusi kaitsta kahju hüvitamise kaebusega.
2. Kassaator tõstatab ka küsimuse MaaRS §

§ 26põhiseaduspärasusest.

Arvestades, et käesolev kaebus jääb rahuldamata kaebeõiguse puudumise tõttu, ei kontrolli Riigikohus vaidlusaluste normide põhiseaduspärasust. Kolleegium ei välista, et objektiivsete takistuste korral pärimisõiguse tunnistuse õigeaegseks esitamiseks (nt kohtuvaidlus pärijate väljaselgitamiseks) võib säte olla vastuolus põhiseadusega. 20. Arvestades HKMS § 92 lg-t 1, § 92 lg 7 teist lauset ja asjaolu, et vastustaja Harju maavanem ei ole kohtult taotlenud menetluskulude väljamõistmist kaebajalt, jäävad menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Kassatsioonkaebuse esitamisel tasutud kautsjon arvatakse vastavalt HKMS § 90 lg 2 teisele lausele riigituludesse. Tõnu Anton, Jüri Põld, Harri Salmann