Obsah (12)

§ 449§ 2§ 44§ 692§ 691§ 669§ 5§ 442§ 654§ 232§ 173§ 149

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Tsiviilasja hind Riigikohtus Menetlusosalised ja

) § 449 lg 1 kohaselt vaheotsusega kindlaks ühisvara koosseis, s.o määrata vara, mille jagamist on pooled õigustatud nõudma. Pärast vaheotsuse jõustumist jätkub menetlus ühisvarasse kuuluvate esemete väärtuse ja kummalegi poolele jääva vara kindlaksmääramiseks. Seejärel on pooltel võimalik esitada tõendeid vanamööbli, maalide ja muude esemete hinna kohta, milles pooled ei ole teineteise seisukohaga nõustunud. Maakohus ei nõustunud kummagi poole seisukohaga Kodilas asuva korteriomandi lahusvarasse kuulumise kohta. Korteriomand on poolte ühisvara olenemata sellest, kellelt saadud tööaastate eest hageja korteri erastas. Tõendatud ei ole, et elamust ära viidud vanamööbel ja maalid kuuluvad hageja lahusvara hulka ega see, et ära viidud mööbel, köögi- ja sanitaartehnika ning muud esemed müüdi selleks, et tasuda äriühingule võlg elamus tehtud tööde eest. Samuti ei ole tõendatud kostja väide, et elamus asuv mööbel on tema lahusvara, ega hageja väide, et elamus asuvad kööginõud, mis on hageja valduses olev ühisvara. Tõendatud ei ole, et hageja viis kodust ära lauanõud ja võimendi koos kõlaritega. Kostja ei ole täpsustanud, millisest elukohast hageja need esemed väidetavalt ära viis. Kuna vaidlusaluste sõidukite ja äriühingute osade omanik oli

1. aasta jaanuaris registrite järgi hageja, tuleb need hilisematele müügitehingutele vaatamata lugeda ühisvaraks. Asja lahendamisel ei ole oluline, et see vara on võõrandatud. Tõendatud ei ole ka hageja väidetud laenukohustuse olemasolu. Tunnistajate väited, et nad andsid hagejale laenu sularahas, ei ole usaldusväärsed. Kohtul ei ole alust kahelda, et pooltel oli kodus suures koguses sularaha, kuid miski ei tõenda, et tegemist oli hageja väidetud laenudest saadud rahaga. Hageja ei põhjendanud, miks ta ei rääkinud nendest laenudest kostjale, kuigi muudest majaga seotud tehingutest oli kostja sel ajal teadlik. Laenude võtmist ei tõenda ka hageja esitatud laenulepingud, kirjavahetus ega vara enampakkumise aktid. Ühisvara hulka ei saa kuuluda äriühingute omakapital ega muu vara ning poolte lapsele kuulunud sularaha ja isiklikuks tarbimiseks mõeldud käekett.
2. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsuse osas, milles maakohus määras resolutsioonis osaühingute nimiväärtused, ja määrata uue otsusega hagejale kuuluvate osade turuväärtus.
3. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus otsuse tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule. Apellatsioonkaebuse kohaselt tegi maakohus pooltele üllatuslikult vaheotsuse.

§ 449

lg-e 1 järgi on vaheotsust võimalik teha üksnes poole taotlusel ja kohus ei saa omal algatusel vaheotsust teha. Kui pooled ei taotle kohtult vaheotsuse tegemist, peab kohus lahendama asja tervikuna. Hageja taotles küll

1. märtsi
2. a vastuses kostja vastuhagile kohtult vaheotsuse tegemist, kuid kohus leidis
3. aprilli
4. a kohtuistungil, et vaheotsuse tegemine ei ole otstarbekas, kuna see venitab protsessi. Lisaks hindas maakohus hageja arvates tõendeid valesti ja jättis osa tõendeid hindamata. Sellest tulenevalt on ühisvara koosseis valesti kindlaks määratud. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
5. Tallinna Ringkonnakohus muutis
6. aprilli
7. a otsusega maakohtu vaheotsust ühisvara koosseisu osas. Apellatsiooniastmes kantud menetluskulud jättis ringkonnakohus poolte endi kanda. Ringkonnakohus leidis, et maakohus tegi asjas põhjendatult vaheotsuse. Riigikohus on
8. märtsi
9. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-10-08 leidnud, et vaheotsuse ühisvara koosseisu kindlaksmääramiseks võib teha juhul, kui ühisvara koosneb kunstiväärtustest ja kinnisasjadest, mille hindamiseks on vajalik teha ekspertiis. Menetlusökonoomia põhimõttest lähtuvalt ei ole otstarbekas teha kulukat ekspertiisi varaesemetele, mis ühisvara hulka ei kuulu. Kuigi abikaasade ühisvara jagamise hagi on oma olemuselt kujundushagi, on siiski võimalik

§ 2

eesmärki silmas pidades

§ 449

lg-t 1 laiendavalt tõlgendada ning lubada vaheotsuse tegemist ühisvara koosseisu kindlaksmääramiseks. Arvestades, et käesolevas asjas kuulub poolte ühisvara hulka palju vanavara ja antikvaarseid esemeid, mille väärtuse kindlakstegemine on keerukas ja selleks on vajalik määrata ekspertiis, on menetlusökonoomia põhimõttest lähtudes põhjendatud teha vaheotsus, et määrata kindlaks ühisvara koosseis. Õige on hageja väidetu, et maakohus ei teavitanud pooli 21. oktoobril 2008 toimunud kohtuistungil vaheotsuse tegemisest. Kohtuistungi protokolli kohaselt on maakohus lõpetanud poolte vaidlused ja lahkunud otsust tegema, olles enne teatanud otsuse teatavaks tegemise aja.

§ 449lg 1 järgi on vaheotsuse tegemine võimalik üksnes poole taotlusel.

Hageja taotles

1. märtsi
2. a vastuses vaheotsuse tegemist ühisvara koosseisu kindlaksmääramiseks. Maakohus jättis
3. aprilli
4. a istungil taotluse rahuldamata. Pärast seda on toimunud kaks kohtuistungit, kus vaheotsuse tegemist ei ole arutatud. Pooltele üllatuslikult vaheotsuse tegemine on küll menetlusnormi rikkumine, kuid rikkumist ei ole alust pidada oluliseks, kuna rikkumise tagajärjel ei ole maakohus teinud ebaõiget otsust ega oluliselt rikkunud poolte menetlusõigusi. Kuna hageja on menetluses taotlenud ühisvara koosseisu kindlaksmääramiseks vaheotsuse tegemist, ei ole maakohus

§ 449 lg-t 1 rikkunud, kuigi tegi vaheotsuse ilma poole taotluseta.

Menetluse selguse huvides oleks kohus pidanud küll pooltele selgitama, et kohus ei lahenda vaidlust sisuliselt, vaid teeb vaheotsuse, kuid menetlusökonoomiast lähtudes on vaheotsuse tegemine käesolevas asjas põhjendatud. Maakohus tuvastas õigesti, et veenvalt ei ole tõendatud ajaolu, et hageja sai füüsilistelt isikutelt laenu. Väidetavalt anti hagejale mõlemad laenud sularahas. Maakohus on piisavalt põhjendanud, miks sularahas 2 000 000 krooni laenamine ei ole usutav. Hageja ei ole selgitanud, milleks laene kasutati, st milliseid töid tehti elamu juures laenu arvel või milliseid asju selle raha eest osteti. Paljasõnaline väide, et laenatud raha kasutati elamu ehitamiseks, ei ole piisav, et saaks pidada usutavaks laenude saamist ja kasutamist hageja väidetud eesmärgil. Õige on, et ainuüksi asjaolu, et üks abikaasadest ei teadnud võetud kohustusest, ei anna alust arvata kohustus ühisvara hulgast välja, kuid maakohus ei ole tuginenud üksnes sellele asjaolule, vaid arvestas seda koosmõjus teiste tõenditega. Kontrollides apellatsioonkaebuste alusel maakohtu tuvastatud ühisvara koosseisu, leidis ringkonnakohus järgmist. Maakohus on otsuse resolutsioonis valesti märkinud, et ühisvara hulka kuulub OÜ-s Jääkaru & Ko kaks osa, millest kummagi nimiväärtus on 20 000 krooni. ÄS § 148 lge 4 järgi kuulub igale osanikule osaühingus üks osa. Seega kuulus ühisvara hulka üks osa nimiväärtusega 40 000 krooni. Samuti täpsustas ringkonnakohus maakohtu otsuse resolutsiooni, lisades ekslikult ärajäänud sõna ning kõrvaldades elamust äraviidud esemete loetelust korduse. Lisaks märkis ringkonnakohus, et vaheotsuse selguse huvides ei ole vaja loetleda otsuse resolutsioonis asju, mida kohus ei loe ühisvara hulka. Ringkonnakohus leidis, et ülejäänud osas on maakohtu otsus põhjendatud. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 9. Hageja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palub alama astme kohtute otsused tühistada ja saata asja uueks läbivaatamiseks maakohtule. Kassatsioonkaebuse kohaselt on ringkonnakohus

§ 449

lg-t 1 rikkudes leidnud, et maakohus võis teha asjas vaheotsuse ka poole taotluseta. Hageja esitas vaheotsuse tegemise taotluse, kuid maakohus jättis selle rahuldamata. Uut taotlust vaheotsuse tegemiseks ei esitanud kumbki pool. Kui taotlus on jäetud rahuldamata, ei ole kohtul enam taotlust, mida uuesti kaaluda. Seega juhul, kui kohus jättis hageja taotluse rahuldamata, tuli asja menetlust jätkata selliselt, nagu vaheotsuse tegemise taotlust ei oleks esitatud. Maakohus tegi vaheotsuse pooltele üllatuslikult. Ringkonnakohtu otsus on ka sisuliselt põhjendamata. Kohus ei ole põhjendanud, miks ta leiab, et füüsilistelt isikutelt saadud laenude maksmise kohustus ei kuulu ühisvara hulka. Seejuures ei põhjendanud ringkonnakohus, miks ta loeb kostja paljasõnalist väidet, et ta ei olnud laenudest teadlik ning hageja ei olegi laene võtnud, usutavamaks kui hageja esitatud laenulepinguid, tunnistajate ütlusi ja eksperdihinnangut. Kostja ei ole esitanud arvestatavat väidet selle kohta, milliste vahendite eest tema arvates maja ehitati. Ringkonnakohus jättis valesti kohaldamata perekonnaseaduse § 20 lg 2. Asjas on tõendatud, et hageja sõlmitud laenulepingute alusel anti hagejale kokku üle 2,5 miljoni krooni, mida kasutati poolte ühisvarasse kuuluva elamu ehitamiseks. Seega on tegemist perekonna huvides võetud kohustusega. 10. Kostja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 11. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu ja maakohtu otsus tuleb menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu

§ 692

lg 1 p 2 järgi tühistada ning saata asi

§ 691p 4 alusel uueks läbivaatamiseks maakohtule.

1. Pooled vaidlevad kassatsiooniastmes selle üle, kas maakohus võis teha asjas vaheotsuse. Asja materjalidest nähtuvalt palus hageja maakohtule
2. märtsil 2008 esitatud vastuhagi vastuses teha kohtul vaheotsuse poolte ühisvara koosseisu kindlaksmääramiseks (I kd, lk 221).
3. aprilli
4. a kohtuistungil, mis toimus mõlema poole osavõtul, jättis kohus hageja taotluse rahuldamata, märkides, et see ei ole otstarbekas, kuna venitab protsessi (I kd, lk 272). Järgmine kohtuistung, millel pooled osalesid, toimus
5. oktoobril
6. Selle istungi protokollist ei nähtu, et pooled oleksid taotlenud vaheotsuse tegemist (II kd, lk 110-117).
7. novembril 2008 tegi maakohus vaheotsuse, milles määras kindlaks poolte ühisvara koosseisu. Ringkonnakohus leidis, et pooltele üllatuslikult vaheotsuse tegemine ei ole menetlusõiguse normi oluline rikkumine, sest selle tagajärjel ei teinud maakohus ebaõiget otsust ega rikkunud oluliselt poolte menetlusõigusi. 13.

§ 449

lg 1 kohaselt, kui menetluses on hagi raha saamiseks, eelkõige tekitatud kahju hüvitamiseks ja nõutava rahasumma suuruse tõendamine on väga kulukas või keerukas ja nõude põhjendatuse või põhjendamatuse kohta on kohtul võimalik otsust teha, võib kohus poole taotlusel teha vaheotsuse nõude põhjendatuse või põhjendamatuse kohta. 17. märtsil 2008 tsiviilasjas nr 3-2-110-08 tehtud otsuses leidis Riigikohus, et menetlusökonoomia põhimõttest tulenevalt on võimalik

§ 449lg 1 alusel teha vaheotsus ühisvara koosseisu kindlaksmääramiseks.

Eeltoodu kohaselt saab kohus teha vaheotsuse üksnes poole taotlusel.

§ 449lg 1 ei anna kohtule võimalust teha vaheotsust omal algatusel.

Vaheotsuse tegemine poole taotluseta on kolleegiumi arvates menetlusõiguse normi oluliseks rikkumiseks

§ 669

lg 1 p 1 järgi, sest see ei ole kooskõlas ka

§ 5

lg-s 1 sätestatud dispositiivsuspõhimõttega, mille kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel. Kolleegium selgitab, et kui maakohus jätab rahuldamata poole taotluse vaheotsuse tegemiseks, kuid leiab kohtumenetluse käigus, et vaheotsuse tegemine oleks

§ 449

lg-s 1 sätestatu kohaselt siiski mõistlik, peab ta juhtima poolte tähelepanu vaheotsuse tegemise võimalusele ning selgitama, et poolel on võimalus taotleda vaheotsuse tegemist. 14. Kolleegium juhib tähelepanu ka kohtute otsuste muudele puudustele.

§ 442

lg-s 8 on sätestatud kohtu kohustus märkida otsuse põhjendavas osas mh tõendid, millele on kohtu järeldused rajatud, ning põhjendada, miks ta ei nõustu hageja või kostja faktiliste väidetega. Samuti on sellest sättest tulenevalt kohtul kohustus analüüsida otsuses kõiki tõendeid. Kui kohus mõnda tõendit ei arvesta, peab ta seda otsuses põhjendama. Ringkonnakohtu samad kohustused tulenevad

§ 654lg-test 4 ja 5.

Põhjendamata on kohtute seisukoht, et hageja väidetud laenukohustused füüsilistele isikutele on tõendamata. Maa- ega ringkonnakohus ei ole põhjendanud, miks ei ole hageja esitatud kirjalikud tõendid (laenulepingud) usutavad. Asja uuel läbivaatamisel peab maakohus kooskõlas

§ 232

lg-tes 1 ja 2 sätestatuga hindama kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt, arvestades, et eelduslikult ei ole ühelgi tõendil kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu. Tõendiga arvestamata jätmist tuleb

§ 442lg-s 8 sätestatu kohaselt põhjendada.

Kolleegium juhib maakohtu tähelepanu sellele, et hageja väidetud laenukohustuste tuvastamisel tuleb mh hinnata, kas pangalaenust jätkus elamu ehitamiseks. Riigikohtu varasema seisukoha järgi on perekonna huvides võetud kohustuse tuvastamisel oluline, et kohustus oleks võetud faktiliselt perekonna huvides. Ühise vastutuse tekkimiseks ei pea teine abikaasa võetud kohustusest tingimata teadlik olema (vt Riigikohtu 21. märtsi 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-13-07, p 23). 15. Menetluskulude jaotus jääb

§ 173lg 3 teise lause alusel maakohtu otsustada.

16. Hageja kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon tuleb

§ 149lg 4 esimese lause alusel tagastada.

Tambet Tampuu, Peeter Jerofejev, Villu Kõve