Obsah (8)

§ 663§ 6§ 177§ 695§ 175§ 174§ 178§ 149

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus Asja läbiv

§ 663lg 6 alusel Harju Maakohtu kohtunikule, kes jättis 4.

märtsil 2009 määruskaebuse rahuldamata ja saatis selle edasi Tallinna Ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

1. Tallinna Ringkonnakohus tühistas
2. mai
3. a määrusega maakohtu määruse osaliselt menetluskuludelt viivise väljamõistmise osas. Kostja ei ole vaidlustanud temalt hageja tasutud riigilõivu 263 500 krooni väljamõistmist. Järelikult tuleb maakohtu määrus läbi vaadata ainult õigusabikulude väljamõistmise osas. Ebaõige on kostja väide, et maakohus oleks pidanud menetluskulude kindlaksmääramisel lähtuma enne
4. septembrit 2008 kehtinud Vabariigi Valitsuse
5. detsembri
6. a määrusest nr 306.

§ 6

kohaselt tehakse tsiviilasja menetlustoiming toimingu tegemise ajal kehtiva seaduse järgi. Menetlustoiminguks, millega määratakse kindlaks menetluskulud, on maakohtu määruse tegemine ja maakohus on õigesti kohaldanud sel ajal kehtinud Vabariigi Valitsuse

1. septembri
2. a määrust nr 137 lepingulise esindaja ja nõustaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäärade kohta. Avalduse esitamise ajal kehtinud normi kohaldamine menetluskulude kindlaksmääramisele oleks vastuolus

§-ga

1. Väljamõistetud õigusabikulude vähendamiseks ei anna alust kostja väide, et kulude suurus ei ole mõistlik. Tegemist oli keeruka vaidlusega, kus mõlemat menetlusosalist on esindanud kaks vandeadvokaati. Tsiviilasi on läbinud kolm kohtuastet; maakohus jättis oma otsusega hagi rahuldamata, hageja apellatsioonkaebuse alusel ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse ja rahuldas hagi ning Riigikohus jättis ringkonnakohtu otsuse muutmata. Eeltoodu tõttu oli põhjendatud kahe advokaadi kasutamine, mis tingis mõlema poole suured õigusabikulud. Ekslik on kostja väide, et hageja oleks pidanud esitama tunniarvestuse õigusabi osutamise kohta. Piisav on arvete, mille alusel tuli hagejal õigusabiteenuse eest tasuda, ja menetluskulude nimekirja esitamine. Menetluskulude nimekiri sisaldub hageja taotluses menetluskulude kindlaksmääramiseks.
2. juuni
3. a arve alusel tuli hagejal tasuda OÜ-le Advokaadibüroo Sven Sillar 362 500 krooni, millele lisandub käibemaks, ja
4. mai
5. a arve alusel Advokaadibüroo Glimstedt Straus & Partnerid OÜ-le 217 500 krooni, millele lisandub käibemaks. Esitatud on ka dokumendid õigusabikulude tasumise kohta, millest nähtub, et hageja on kulutused kandnud. Tulenevalt esitatud arvetest on hageja tasunud kokkulepitud protsendi rahuldatud nõuetest, mitte tunnitasu alusel. Advokatuuriseaduse § 61 lg 1 p 3 kohaselt võib tasu määrata osana kliendi kasust, mida ta saab õigusteenuse osutamise tõttu, ja lg 3 järgi võib kokkuleppel kliendiga seada tasu sõltuvusse advokaadi töö tulemusest ja muudest asjaoludest. Seega ei ole tulemustasu kohaldamine õigusabiteenuse osutamisel vastuolus seadusega. Samuti ei muuda see võimatuks hinnata osutatud õigusabiteenuse vajalikkust ja mahtu. Maakohus peab määrust tehes hindama lisaks tegelikele kuludele ka asja keerukust ja menetlemiseks kulunud aega ning lähtuma kehtestatud piirmääradest. Ebaõige on kostja väide, et väljamõistetavat õigusabikulu tuleb VÕS § 139 lg 1 alusel vähendada. Hageja hagi oli põhjendatud ja kuna kostja oma kohustust ei täitnud, siis oli vaja esitada kohtusse hagi. Kohtumenetlusega kaasnevad alati kulud, mis tuleb kanda kohtuvaidluse kaotanud poolel. Menetlusosaline peab arvestama, et vaidluse kaotamisel tuleb tal teise poole kulud hüvitada. Kulude hüvitamise ettenähtavuse tagab lisaks eeltoodule ka Vabariigi Valitsuse kehtestatud piirmäär, mis välistab võimaluse nõuda seal sätestatust suuremate õigusabikulude hüvitamist. Seega ei ole õige väide, et õigusabikulud on tekkinud hagejast tulenevatest asjaoludest ja ei olnud ettenähtavad. Vaidlust ei ole, et maakohtu väljamõistetud kulu on vastavuses Vabariigi Valitsuse
6. septembri
7. a määrusega nr 137.

§ 177

lg 2 järgi märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja ei ole

1. juuni
2. a taotluses soovinud kostjalt viivise väljamõistmist. Seega on maakohus välja mõistnud viivise ebaõigesti ja maakohtu määrus tuleb tühistada osaliselt viivise väljamõistmise osas. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
3. Kostja esitas Riigikohtule määruskaebuse, milles palub ringkonnakohtu määruse tühistada osas, millega kohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja 843 500 krooni, ja teha uue määruse, millega mõista kostjalt välja üksnes riigilõiv 263 500 krooni. Määruskaebuse kohaselt ei ole ringkonnakohus analüüsinud menetluskulude põhjendatust ja vajalikkust. Lähtutud on üksnes asja keerukusest ja piirmääradest. Ilma tegelikku kulude mahtu, st õigusabi osutamiseks kulutatud töötunde näitamata ei ole kohtul kulude põhjendatust võimalik hinnata. Valesti on kohaldatud Vabariigi Valitsuse
4. septembri
5. a määrust nr 137 õigusabikulude väljamõistmisel. Kohtuotsus asjas jõustus
6. mail 2008, avaldus esitati
7. juunil 2008 ja seetõttu tulnuks kohaldada Vabariigi Valitsuse
8. detsembri
9. a määrust nr 306, mis on hiljem küll kehtetuks tunnistatud. Hagi esitamisel ja menetlemisel sai hageja arvestada varem kehtinud määruses sätestatud piirmääradega. Tulemustasu ei saa selle olemuse tõttu (lisatasu töö tulemuslikkuse eest) lugeda vajalikuks menetluskuluks. Tulemustasu ei võimalda hinnata õigusabiteenuse vajalikkust ja mahtu. Seega tuleks kostjalt välja mõista üksnes riigilõiv. Teiselt menetluspoolelt kohtukulude väljamõistmise eesmärgiks on kahju hüvitamine menetluspoolele, kelle kasuks kohus otsuse tegi ja kes on seetõttu kohtusse pöördumise tõttu pidanud kandma kulusid. Kulude väljamõistmisel (kahju hüvitamisel) tuleb mh juhinduda VÕS-is sätestatud kahju hüvitamise üldistest põhimõtetest. Teist menetlusosalist ei saa asetada olukorda, mil ta on kohustatud hüvitama vastaspoole ja tema esindaja vahelise kokkuleppega kokku lepitud tasu, ainsa piiranguga, et see ei ületaks hagi hinnalt arvestatavat piirmäära. Teisel menetlusosalisel ei ole sellisel juhul võimalust kahju ette näha ja sellest tulenevalt kaaluda, kas ta soovib üldse menetlust jätkata või mitte.
10. Hageja leiab vastuses määruskaebusele, et ringkonnakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
11. Kolleegium leiab, et määruskaebus on osaliselt põhjendatud. Ringkonnakohtu määrus tuleb

§ 695

ja § 692 lg 1 p 2 alusel tühistada menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu osas, millega jäeti muutmata maakohtu määrus mõista kostjalt hageja kasuks välja õigusabikulud 580 000 krooni. Samuti tuleb tühistada maakohtu määrus osas, millega mõisteti kostjalt hageja kasuks välja õigusabikulud 580 000 krooni, ja saata asi tühistatud osas tagasi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Ülejäänud osas tuleb jätta määrused muutmata.

1. Praeguses asjas tuleb kassatsioonimenetluses esmalt lahendada vaidlus selle üle, kas menetluskulude kindlaksmääramisel saab aluseks võtta Vabariigi Valitsuse
2. detsembri
3. a määrusega nr 306 "Lepingulise esindaja ja nõustaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäärad" (edaspidi määrus nr 306) kehtestatud piirmäärasid, mis aga menetluskulude kindlaksmääramisel
4. jaanuaril 2009 enam ei kehtinud, küll kehtisid tsiviilasja menetluse kestel ja menetluskulude kindlaksmääramise avalduse esitamise ajal. Küsimuse lahendamisest võib sõltuda kostjalt väljamõistetavate menetluskulude suurus, sest alates
5. septembrist 2008 kehtivad kõrgemad piirmäärad, kui olid sätestatud määruses nr
6. Nimetatud kuupäeval jõustus Vabariigi Valitsuse
7. septembri
8. a määrus nr 137, millega kehtestati uued lepingulise esindaja ja nõustaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäärad.
9. Kolleegium juhib tähelepanu Riigikohtu
10. oktoobri
11. a määrusele tsiviilasjas nr 3-2-1-
12. Nimetatud määruses jõudis Riigikohus järelduseni, et menetluskulude kindlaksmääramisel ja väljamõistmisel tuleb arvestada ka sellega, milliseid kulutusi sai isik algselt ette näha. Kolleegium jääb selle seisukoha juurde. Praegusel juhtumil tähendab see seda, et kostja sai arvestada nende menetluskulude hüvitamise piirmääradega, mis olid kehtestatud Vabariigi Valitsuse
13. detsembri
14. a määrusega nr
15. Lisaks märgib kolleegium, et hageja soovib hüvitist nende toimingute eest, mis tehti määruse nr 306 kehtivusajal, mitte määruse nr 137 kehtivusajal. Samuti on õigusabikulud kantud määruse nr 306 kehtivusajal (II kd, tl 50, 52, 55). Määruse nr 306 § 1 lg 1 võimaldab kuni 2 500 000-kroonise tsiviilasja hinna korral teistelt menetlusosalistelt esindaja kuludena sisse nõuda maksimaalselt 235 000 krooni. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt, kui tsiviilasja hind on üle 2 500 000 krooni, suureneb kulude väljamõistmise piirmäär 2500 krooni võrra iga 50 000 krooni kohta. Seega oleks kokkuvõttes praeguses asjas maksimaalselt sissenõutav summa 472 500 krooni.
16. Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga, et õigusabikulude väljamõistmisel (praegusel juhul tulemustasu korral) tuleb hinnata ainult asja keerukust, menetlusele kulunud aega ja piirmäärasid. Iseenesest on õige, et kokkulepe tulemustasu kohta on lubatav advokatuuriseaduse § 61 lg 3 kohaselt. See aga ei tähenda, et tulemustasu korral ei tuleks hinnata õigusabikulude põhjendatust ja vajalikkust

§ 175lg 1 tähenduses.

Õigusabikulude põhjendatust ja vajalikkust ei ole aga võimalik hinnata ilma õigusabi osutamiseks tehtud toiminguid (ja sellele kulunud aega) teadmata. Selleks on õigusabi osutajal vaja kohtule esitada dokumendid õigusabi osutamisele kulunud aja ning tehtud toimingute kohta. Vastasel korral ei ole võimalik õigusabikulusid välja mõista.

§ 174lg 2 teise lause (enne 1.

jaanuari 2009. a kehtinud redaktsioonis) kohaselt lisatakse menetluskulude väljamõistmise avaldusele menetluskulude nimekiri ning kulusid tõendavad dokumendid. Kolleegiumi hinnangul tuleb

§ 175

lg 1 õigeks kohaldamiseks nimetatud lauset tõlgendada nii, et õigusabikulude kohta tuleb esitada ka dokument, millest nähtuks õigusabi osutamisele kulutatud aeg ning tehtud toimingud. Kui menetlusdokument oli puudustega, tuli kohtul tsiviilkohtumenetluse seadustiku mõtte kohaselt ka enne 1. jaanuari 2009 anda menetlusosalisele tähtaeg puuduste kõrvaldamiseks.

§ 174lg 5 (alates 1.

jaanuarist 2009 kehtiv redaktsioon) esimese lause kohaselt võib kohus anda menetlusosalisele tähtaja hüvitatavate menetluskulude täpsustamiseks või kohustada teda esitama menetluskulusid tõendavaid dokumente.

1. Eespool nimetatud põhjustel tuleb tühistada ringkonnakohtu määrus praeguse määruse p-s 12 nimetatud ulatuses. Võimaldamaks hagejal esitada kohtu antava tähtaja jooksul dokument õigusabi osutamisele kulutatud aja kohta ja võimaldamaks alama astme kohtutel hinnata õigusabikulude põhjendatust, tuleb tühistada ka Harju Maakohtu
2. jaanuari
3. a määrus praeguse määruse ps 12 nimetatud ulatuses. Hageja esitatava dokumendi põhjal tuleb kohtul uuesti hinnata õigusabikulude põhjendatust ja vajalikkust

§ 175lg 1 tähenduses.

Seejuures tuleb arvestada eespool nimetatud Vabariigi Valitsuse määruses nr 306 kehtestatud maksimummääradega ja seda, et kulude väljamõistmine maksimummääras on eelkõige kõrge tsiviilasja hinna korral õigustatud üksnes erandlikel juhtudel. 17. Kolleegium peab vajalikuks juhtida alama astme kohtute tähelepanu järgnevale.

§ 175

lg 3 kohaselt hüvitatakse mitmele lepingulisele esindajale tehtud kulutused, kui need olid tingitud asja keerukusest või esindaja vahetumise vajadusest. Kolleegiumi hinnangul on nimetatud lõikes pandud kohtutele kohustus analüüsida ja põhjendada menetluskulude kindlaksmääramise menetluses tehtavas lahendis seda, kas ja miks oli konkreetne tsiviilasi niivõrd keerukas, et tingis mitme esindaja kasutamise vajaduse. Selleks on kohtutel mh õigus nõuda avaldajalt selgitust

§ 174lg 5 alusel.

Heas usus toimiv menetlusosaline esitab sellekohased põhjendused menetluskulude kindlaksmääramise avalduses omal algatusel. Tsiviilasja ei muuda iseenesest keerukaks asjaolu, et menetlusosalised kasutavad mitut esindajat, vaid keerukus peab tulenema asja olemusest ja mahust. Praeguses tsiviilasjas on hageja teine esindaja toimiku materjalide kohaselt teinud esimese menetlustoimingu apellatsioonimenetluses, mitu kuud pärast apellatsioonkaebuse esitamist. Selleks toiminguks on

1. oktoobril 2007 ringkonnakohtule esitatud (mõlemad esindajad ühiselt) kohtukõne teesid (I kd, tl 180 jj). Iseenesest võib teise või lisaesindaja võtmine apellatsioonimenetluseks olla tingitud sellest, et pool kaotas kohtuvaidluse maakohtus, kuid mitme esindaja õigusabikulude väljamõistmiseks on oluline välja selgitada, kas tsiviilasi oli keerukas. Selleks on vaja kohtuasja materjalidega tutvuda ning selgelt põhjendada, milles seisnes asja keerukus. Sama kehtib ka ühe esindaja korral asja keerukuse hindamisel. Praegusel juhul on menetluskulude kindlaksmääramise menetlusele eelnenud hagiasjas õiguslik küsimus asja materjalide kohaselt seisnenud eelkõige selles, kas kostjal oli alust sõlmitud eellepingust taganeda, kas kostja pidi andma enne eellepingust taganemist hagejale täitmiseks täiendava tähtaja VÕS § 114 järgi, kas kostja taganemine oli kooskõlas hea usu põhimõttega ja kas hageja rikkus eellepinguga võetud kohustusi. Nimetatud küsimustele vastamiseks pidid kohtud hindama ka poolte esitatud tõendeid faktiliste asjaolude kohta. Ringkonnakohus on eelkõige tõendite hindamise alusel jõudnud järeldusele, et kostjal ei olnud alust eellepingust taganeda ja ta on õigustamatu taganemisega tekitanud hagejale kahju. Riigikohus on asjas tehtud lahendis mh täiendavalt selgitanud, et tegemist oli positiivse kahjuga, mitte usalduskahjuga, ning kohaldanud kahju väljamõistmise alusnormidena VÕS § 115 ja § 135 lg-t
2. Asjas ei ole olnud vaja süstemaatiliselt tõlgendada erinevate õigusaktide sätteid, kohaldada õiguse või seaduse analoogiat, Euroopa Liidu õigust vms, mis annaks alust lugeda tsiviilasja keerukaks eelkõige

§ 175

lg 3, aga osaliselt ka lg 1 tähenduses õigusabikulude vajalikkuse ja põhjendatuse hindamisel. Samas tuleb arvestada sellega, et asja keerukus võib seisneda ka tõendite hindamises, eelkõige kui hinnatavate tõendite maht on suur. Kolleegium märgib, et apellatsioonkaebuses on hageja tuginenud maakohtus esitatud õiguslikele seisukohtadele (tl 156-161). Seetõttu tuleb asja uuel läbivaatamisel mh analüüsida, kas teise esindaja kaasamine enne ringkonnakohtu istungit tõi kaasa täiendavate õiguslike seisukohtade esitamise, mille alusel ringkonnakohus pidas võimalikuks hageja hagi rahuldada. Kolleegiumi hinnangul võib teise esindaja õigusabikulude väljamõistmine poolelt tulla kõne alla eelkõige siis, kui teisel esindajal on teatud valdkonnas eriteadmised (nt patendiõiguses, kaubamärgiõiguses vms), mis on asjaolude või tõendite hindamiseks vajalikud. 18. Kolleegium märgib, et menetluskulude väljamõistmine toimub põhimõtteliselt samadel alustel kahjuhüvitise väljamõistmisega võlaõigusseaduse järgi. Siiski on menetluskulude väljamõistmiseks ette nähtud eraldi menetlus, mille põhimõtted on sätestatud tsiviilkohtumenetluse seadustikus ja selle alusel kehtestatud õigusaktides. Kuivõrd nimetatud õigusaktide alusel on võimalik menetluskulud välja mõista ka tulemustasu korral, vt praeguse otsuse p-d 15-17, ei kohaldata võlaõigusseadust. 19. Kolleegium märgib, et

§ 178lg 3 kohaselt ei hüvitata käesoleva määruskaebuse menetlemisel tekkinud kulusid.

20. Kostja määruskaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb talle

§ 149lg 4 esimese lause alusel tagastada kassatsioonikautsjon.

Praeguses asjas on kautsjoni tasunud kostja eest OÜ Advokaadibüroo Lillo & Lõhmus. Kostja on alates 1. jaanuarist 2009. a kehtiva

§ 149

lg 8 alusel Riigikohtule teatanud, et kautsjon tuleb määruskaebuse rahuldamise korral tagastada OÜ-le Advokaadibüroo Lillo & Lõhmus. Ants Kull, Peeter Jerofejev, Lea Laarmaa