Obsah (5)

§ 221§ 218§ 51§ 217§ 23

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus Asja läbiv

) § 218 järgi ja menetleda hagita menetluses. Hageja esitas

1. veebruaril 2009 hagiavalduse täpsustuse, milles jäi hagi ja selle põhjenduse juurde, palus võtta hagiavalduse menetlusse ning tunnistada Harju Maakohtu
2. juuli
3. a kohtumääruse sundtäitmise lubamatuks.
4. Harju Maakohus keeldus
5. märtsi
6. a määrusega hagiavaldust menetlusse võtmast. Määruse kohaselt võib kohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 371 lg 2 p 2 järgi hagiavalduse menetlusse võtmisest keelduda, kui hagi ei ole esitatud hageja seadusega kaitstud õiguse ega huvi kaitseks või eesmärgil, millele riik peaks andma õiguskaitset, või kui hagiga ei ole seda eesmärki võimalik saavutada. Vaatamata
7. veebruari
8. a kohtumääruses sisalduvatele kohtu selgitustele, ei ole hageja esitanud asjaolusid, mis täidaksid nende tuvastamise korral kohtumenetluses

§ 221

lg-s 1 sätestatud nõudenormi eeldused.

§ 221

lg 1 järgi sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamiseks saab võlgnikul olla õigustatud huvi siis, kui tal on sissenõudjaga materiaalõiguslik vaidlus sundtäitmisel oleva nõude üle. Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamise eesmärgiks on tuvastada, et sundtäitmisele antud nõuet ei eksisteeri ning hagi võimalik rahuldamine kõrvaldataks täitedokumendi sundtäidetavuse. Hageja ei ole märkinud, et sundtäitmisele võetud nõue oleks rahuldatud, ajatatud, tasaarvestatud või et nõuet ei ole näiteks algusest peale tekkinud. Hageja ei ole esitanud ühtegi vastuväidet täitedokumendist tuleneva nõude kohta, vaid on väitnud, et sundtäitmisele antud nõuet ei saa täita kohtutäitur. Seega ei vaidlusta hageja täitedokumendis dokumenteeritud nõuet materiaalõiguslikult. Hageja kaebab hagiavalduses kohtutäituri tegevuse peale täitemenetluse alustamisel, mis on aga

§-s 217 sätestatud kaebuse eesmärk. Hageja ei nõustunud sellega, et kohus käsitaks tema avaldust kaebusena kohtutäituri otsuse peale

§ 218järgi.

3. Hageja esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palus määruse tühistada. Määruskaebuse kohaselt peab kohtutäitur täitemenetluses kehtiva formaliseerituse printsiibi kohaselt kontrollima, kas täitmiseks esitatud dokument vastab formaalselt seaduse nõuetele, kuid ta ei pea kontrollima materiaalõiguslikke asjaolusid. Küsimus, kas jõustunud kohtumääruse alusel tekkinud nõue on massikohustus, on nõude hindamine, mida kohtutäitur ei pea kontrollima. Seega ei saa praegusel juhul esitada kaebust kohtutäituri tegevuse peale. Tegemist on materiaalõigusliku vaidlusega PankrS § 148 lg 1 p 1 tõlgendamise üle. Kostja pankrotiavalduse menetluses tekkinud menetluskulud ei ole pankrotimenetluse ajal halduri poolt oma ülesannete täitmisel tehtud tehingutest ja muudest toimingutest tekkinud kohustusteks.

§ 51lg-st 2 ning Pankr

S § 108 lg-st 1 ja §st 124 nähtub, et pankrotimenetluse ajal rahuldatakse võlgniku vastu esitatud nõuded pankrotiseaduses sätestatud korras. Kuna kohtumäärust ei ole tulenevalt pankrotimenetluse eripärast võimalik täita täitemenetluses, on hageja kohaseks õiguskaitsevahendiks sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi.

§ 221

lg-le 1 vastava hagi esitamise eesmärgiks võib olla mh tuvastada, et nõuet ei saa mingil põhjusel sundtäita. Kostja nõude sundtäitmise lubamatus tuleneb PankrS § 55, § 108 lg 1, § 124, § 143 lg 1, § 149 lg 1 ning § 150 lg 1 koosmõjust. Kuivõrd tegemist ei ole massikohustusega ning seadusandja on sundtäitmise võimaluse näinud ette üksnes massikohustuste täitmiseks, tuleb järeldada, et kõigi muude nõuete puhul ei ole sundtäitmine pankrotivara suhtes lubatud. Sundtäitmine kahjustaks hageja teiste võlausaldajate huve. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

1. Tallinna Ringkonnakohus jättis
2. mai
3. a määrusega maakohtu määruse muutmata ja määruskaebuse rahuldamata. Määruse kohaselt ei vaidlustanud hageja täitedokumenti, sellest tulenevat nõuet ega asjaolu, et täitedokument on jõustunud. Seega ei teki küsimust sellest, kas täitur pidi täitemenetluse alustamisel hindama nõude põhjendatust või täitedokumendi jõustumist. Kuna hageja arvates alustas kohtutäitur täitemenetluse põhjendamatult täitedokumendi alusel, mida ei saa täita täitemenetluse seadustikus sätestatud korras, vaidlustab hageja täitemenetluse alustamise õigsust. Otsustamaks, kas täitemenetluse alustamiseks ettenähtud eeldused on täidetud, ei pea täitur võtma seisukohta nõude materiaalõigusliku põhjendatuse kohta. Täitemenetluse alustamisel tuleb täituril mh otsustada selle üle, kas täitedokument kuulub täitmisele täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Isikul, kes ei nõustu kohtutäituri tegevusega, sh täitemenetluse alustamisel, on õigus esitada täituri tegevuse peale kaebus

§ 217

lg 1 alusel.

§ 221

lg-s 1 on sätestatud lahtine loetelu alustest, millega võlgnik võib põhjendada sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi, mistõttu on võimalikud ka selles sättes nimetamata alused. Samas peavad selle hagi aluseks olevad asjaolud olema võrreldavad viidatud sättes loetletud alustega. See, et säte hõlmab faktilisi asjaolusid, mis muudavad sundtäitmise konkreetses asjas lubamatuks, nähtub ka sama paragrahvi lg-st 2, milles on sätestatud hagi aluseks olevate faktiliste asjaolude kogumi tekkimise hetk kohtulahendi puhul.

§ 221

lg-d 1 ja 2 ei võimalda esitada sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi põhjendusel, et teatud liiki asjade puhul ei ole täitemenetluse seadustikus sätestatud täitmise kord kohaldatav. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 5. Hageja esitas ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palub alama astme kohtute määrused tühistada ja saata asja menetlusse võtmise otsustamiseks maakohtule. Hageja leiab, et ringkonnakohus kohaldas valesti

§ 221

, kui leidis, et hageja ei saa vaidlustada menetluskulude sundtäitmist, vaid pidi esitama kaebuse

§ 217alusel.

Kuna hageja nõude eesmärk on täitedokumendi täidetavuse kõrvaldamine, mitte täitedokumendi enda või selle jõustumise kõrvaldamine, on praegusel juhul kohaseks õiguskaitsevahendiks sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi. Kohtutäitur ei saa maakohtu

1. juuli
2. a määrust täita. Kuivõrd tegemist ei ole massikohustusega ning sundtäitmine on võimalik üksnes massikohustuste täitmiseks, ei ole praegusel juhul sundtäitmine pankrotivara suhtes lubatud. Kostja menetluskulude sundtäitmine kahjustaks teiste võlausaldajate huve. Hagi esitamise alused on võrreldavad

§ 221

lg-s 1 sätestatud alustega, sest pankrotihaldur on nõustunud sellega, et menetluskulude määrust tuleb täita. Samas on haldur seisukohal, et selline määrus tuleb täita pankrotimenetluses pärast seda, kui pankrotivarasse on laekunud vajalikud vahendid, ning silmas pidades pankrotiseaduse 9. peatükis sätestatut. Hagi esitamise alus on võrreldav

§ 221lg-s 1 nimetatud nõude ajatamisega.

1. Kostja ei ole määruskaebusele vastanud. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
2. Kolleegium leiab, et TsMS § 695 ning TsMS § 691 p 1 järgi tuleb jätta määruskaebus rahuldamata ja ringkonnakohtu määrus muutmata. TsMS § 689 lg 5 kohaselt järgib kolleegium ringkonnakohtu määruse põhjendusi.
3. Hageja eksib, kui leiab, et ringkonnakohus kohaldas valesti

§ 221

. Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi võib võlgnik

§ 221

lg 1 kohaselt esitada eelkõige põhjusel, et nõue on rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud. Hagi rahuldamine ei mõjuta täitedokumendi kehtivust ega õigusjõudu. Selles sättes nimetatud vastuväited on sama paragrahvi

1. lõike järgi kohtulahendi puhul lubatud üksnes siis, kui alus, millel vastuväited põhinevad, on tekkinud pärast kohtulahendi jõustumist. Praegusel juhul esitas võlgnik maakohtule hagi, milles vaidleb vastu täitedokumendi täitmise korrale. Hageja arvates ei saa kohtumäärust, millega mõisteti pankrotivõlgnikult välja kostja menetluskulud, täita täitemenetluses, vaid määrus tuleb täita pankrotimenetluses. Hageja ei vaidlusta täitedokumendist tuleneva nõude täidetavust. Seetõttu on ringkonnakohus õigesti leidnud, et hageja kaebab täitemenetluse alustamise õigsuse peale. Kuna sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagiga ei ole võimalik hageja taotletud eesmärki saavutada, on kohtud õigesti jätnud hagi TsMS § 371 lg 2 p 2 alusel menetlusse võtmata.
2. Kolleegium selgitab, et kui võlgnik ei nõustu kohtutäituri tegevusega täitemenetluse alustamisel, on tal

§ 217lg 1 kohaselt õigus esitada kaebus kohtutäituri tegevuse peale.

Sellise kaebuse eesmärgiks on vaidlustada kohtutäituri tegevust ja otsuseid täitedokumendi täitmisel või täitetoimingu tegemisest keeldumisel, s.o täitemenetluse korraldamisel. Seega puudutab kaebus eelkõige kohtutäituri tegevust täitetoimingute tegemisel. Kohtutäitur teeb

§ 23

lg 1 esimese lause alusel täitemenetluse toiminguid täitmisavalduse ja täitedokumendi alusel. Õige on ringkonnakohtu seisukoht, et täitemenetluse alustamisel peab kohtutäitur mh otsustama, kas täitedokument on täidetav täitemenetluse seadustikus ettenähtud korras. Võlgniku pankrotimenetluse kestel võib PankrS § 149 lg 1 esimese lause järgi üldkorras nõuda massikohustuse täitmist. Seega tuleb kohtutäituril pankrotivõlgniku vastu täitemenetluse alustamisel kontrollida mh seda, kas täitedokument on tehtud PankrS § 148 lg-le 1 vastava massikohustuse kohta. Selleks saab kohtutäitur kooskõlas täitemenetluses kehtiva formaliseerituse printsiibiga lähtuda täitedokumendis märgitud andmetest selle kohta, kas võlgnik on pankrotis (PankrS § 38). Kui kohtutäiturile esitatakse täitmiseks täitedokument pankrotivõlgniku vastu ja täitedokumendist ei nähtu, et tegemist on massikohustusega PankrS § 148 lg 1 mõttes, ei ole kohtutäituril formaliseerituse printsiibist lähtudes alust täitemenetlust alustada. Kui kohtutäitur on võlausaldaja avalduse alusel siiski pankrotivõlgniku vastu täitemenetluse alustanud, saabki pankrotivõlgnik kohtutäituri tegevuse peale esitada kaebuse

§ 217

alusel ja selles menetluses lahendatakse ka küsimus, kas tegemist on massikohustusega, s.o kas kohtutäitur võib teha täitedokumendi täitmiseks täitemenetluse toiminguid. 10. PankrS § 148 lg 1 p 1 järgi on massikohustuseks pankrotimenetluse ajal halduri poolt oma ülesannete täitmisel tehtud tehingutest ja muudest toimingutest tekkinud kohustused. Selle sätte alusel on massikohustuseks nt kohustused, mis on tekkinud varasemate kohtumenetluste jätkamisest halduri poolt. Praegusel juhul on täitedokumendiks kohtumäärus, millega hagejalt kui pankrotivõlgnikult mõisteti välja menetluskulud, mis tekkisid võlausaldajale kohtumenetluses, milles kuulutati ekslikult teist korda välja hageja pankrot. Teise pankrotimenetluse kõrvaldamisest tekkinud kohustused ei ole halduri muudest toimingutest tekkinud kohustusteks PankrS § 148 lg 1 p 1 tähenduses. Täitemenetluse alustamine kohustuse täitmiseks, mis ei ole massikohustuseks PankrS § 148 lg 1 järgi, on vastuolus pankrotiseaduse mõttega. PankrS § 2 järgi rahuldatakse võlausaldajate nõuded pankrotimenetluse kaudu pankrotiseaduses ettenähtud korras. Väljaspool pankrotimenetlust võlausaldaja nõude täitmine, mis ei ole massikohustus, kahjustab teiste võlausaldajate huve. Kolleegium leiab, et kui võlgniku arvates alustas kohtutäitur täitemenetlust täitedokumendi alusel, mis ei kuulu täitmisele täitemenetluse seadustikus sätestatud korras, saab võlgnik esitada

§ 217

lg 1 järgi kaebuse kohtutäituri tegevuse peale kümne päeva jooksul alates päevast, mil kaebuse esitaja sai teada või pidi teada saama otsuse või toimingu tegemisest, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. See tähtaeg on sama paragrahvi

1. lõike kohaselt ennistatav tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatud korras.
2. Kooskõlas TsMS § 162 lg-ga 1 ja § 173 lg-ga 1 jäävad poolte menetluskulud hageja kanda.
3. Määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu arvatakse kautsjon TsMS § 149 lg 4 teise lause alusel riigituludesse. Henn Jõks, Lea Laarmaa, Jaak Luik