Obsah (6)

§ 654§ 64§ 658§ 691§ 230§ 149

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Tsiviilasja hind Riigikohtus Menetlusosalised ja

) § 230 lg-te 1 ja 2 järgi ning tulenevalt ka Riigikohtu seisukohtadest tsiviilasjades nr 3-2-1137-07 ja 3-2-1-146-05 tõendada, et raha ülekandmiseks oli seaduslik alus. Kostja ei ole tõendanud, et osa kliente oleks tasunud kaabeltelevisiooni teenuse eest hagejale (kostjal oleks pidanud see summa jääma klientidelt laekumata). Samuti ei ole kostja nimetanud asjaolusid, milles seisnes hageja raamatupidamise puudulikkus, ning ei ole ka esitanud selle kohta tõendeid. Kui kostja leiab, et tõendamist vajavaid asjaolusid kinnitavad tõendid on hageja käes, oli kostjal õigus esitada kohtule taotlus tõendite väljanõudmiseks hagejalt. Kostja sellist taotlust esitanud ei ole. Lisaks ei ole hagejal võimalik tõendada negatiivset asjaolu � seadusliku aluse puudumist. Kostja kahtlus, et üks väike ettevõte kannab üle alusetult 220 000 krooni ilma õigusliku aluseta ja ei pööra sellele tähelepanu enam kui kolme aasta vältel, ei ole põhjendatud. Narva Linnakohus kuulutas

1. mai 2002 otsusega välja hageja pankroti.
2. detsembrist 2003 on hageja pankrotihalduriks Siim Roode, kes esitas
3. augustil 2004 kostjale kirjaliku järelpärimise vaidlusaluste ülekannete kohta. Kostja sellele ei vastanud ja pankrotihaldur esitas
4. juunil 2005 hagiavalduse kohtule. Kuigi hageja pankrotimenetlus on kulgenud aeglaselt, ei anna asjaolu, et alles
5. aastal määratud pankrotihaldur avastas alusetult üle kantud summad, põhjust väita, et hageja ei ole huvitunud õigusliku aluseta üle kantud summadest. Pankrotihaldur selgitab välja võlausaldajate nõuded ja määrab kindlaks pankrotis äriühingu varade koosseisu. Seetõttu on põhjendatud, et pankrotihaldur ei esitanud nõuet kostjale kohe pärast pankroti väljakuulutamist. Kohus leidis, et hageja nõue kostja vastu on esitatud mõistliku aja jooksul ning kostja väide, et hageja viivitas nõude esitamisega tahtlikult, ei ole põhjendatud. Hageja on arvestanud viivist alates
6. juulist 2002, lähtudes VÕS §-s 94 sätestatud viivisemäärast, s.o Euroopa Keskpanga põhifinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta
7. jaanuari ja
8. juulit, millele VÕS § 113 kohaselt lisandub 7% aastas. Kostja taotles viivise vähendamist. Kohus mõistis kostjalt välja viivise 37 499 krooni 55 senti. Samuti mõistis kohus ajavahemiku eest
9. märtsist 2008 kuni põhivõla täieliku tasumiseni välja 220 585 krooni 65 sendi suuruselt põhivõlalt arvutatud viivise, mille määraks on 3% aastas.
10. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotles kohtuotsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega jätta hagi rahuldamata ja muuta vastavalt menetluskulude jaotust, mõistes välja hagejalt kostja kasuks menetluskulud. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
11. Tartu Ringkonnakohus tühistas
12. aprilli
13. a otsusega maakohtu otsuse osas, millega jäeti menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohus tegi selles osas uue otsuse, millega mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 11 029 krooni ja riigituludesse 13 000 krooni riigilõivu. Muus osas jättis ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohus nõustus maakohtu otsuse põhjendustega ega korranud neid oma otsuses kooskõlas

§ 654lg-ga 6.

Õige pole kostja väide, et maakohus ei järginud Viru Ringkonnakohtu juhiseid ega tuvastanud hagi aluseks olevaid asjaolusid ning jagas ebaõigesti tõendamiskoormuse poolte vahel. Ringkonnakohus nõustus maakohtu põhjendustega, et asjas on tõendatud hagejal vara vähenemine. Asjas ei ole vaidlust selle üle, et hageja kandis oma arvelduskontolt kostjale üle nelja maksekorralduse alusel kokku 220 585 krooni 65 senti. Õige ei ole kostja väide, et hageja ei ole tõendanud, et nende maksekorraldustega raha ülekandmise tulemusena vähenes hageja vara. Ka juhul, kui eeldada, et hageja omandas raha kolmandatelt isikutelt ekslikult, siis muutus ta raha omanikuks hetkest, kui raha temale üle anti. Pooled ei vaidle selle üle, et 220 585 krooni 65 senti kanti hageja kontolt üle kostjale, seega on maakohus õigesti tuvastanud kostjal vara suurenemise ja põhjusliku seose nende vahel. Ringkonnakohus ei nõustunud kostja väidetega, et maakohtu otsus on üllatuslik tõendamiskoormuse jaotuse osas ning ettepanek esitada lisatõendeid tehti üksnes hagejale. Toimikust nähtub, et enne hagi esitamist

1. augustil 2004 pöördus hageja pankrotihaldur kostja poole taotlusega saata ülekannete aluseks olevate lepingute koopiad. Kostja sellele kirjale ei vastanud. Maakohtu istungil kinnitas kostja esindaja kirja saamist. Maakohtus toimunud asja arutamisel ei soovinud pooled lisatõendeid esitada. Hageja esitas kirjalikus vastuses toodud väidete tõendamiseks hageja ja kostja sõlmitud kaabeltelevisioonivõrgu müügilepingu. Kostja taotles kostja seadusliku esindaja P. Kerni tunnistajana vande all ülekuulamist, sest viimane oskaks anda selgitusi lepingu sõlmimise asjaolude kohta. Hageja palus kostjat täpsustada tunnistaja ülekuulamise põhjust. Kostja selgitas, et tunnistaja teab kirjeldada müügilepingu sõlmimise asjaolusid ja kinnitada, et lepingu sõlmimisega läks kostjale üle õigus saada klientidelt lepingujärgset tasu. Hageja teatas kohtule, et kostja esitatud asjaoludel ei nõustu ta tunnistaja ülekuulamisega, kuna hageja arvates ei ole see põhjendatud. Toimikust nähtub, et maakohus ei kuulanud üle kummagi poole tunnistajat ja pooled asja läbivaatamisel enne Viru Ringkonnakohtu lahendit ka uusi tõendeid esitada ei soovinud. Maakohus ei selgitanud pooltele tõendamiskoormust ega teinud ettepanekut konkreetsete asjas tähtsate asjaolude tõendamiseks ühele poolele. See ei ole otsuse tühistamise aluseks. Ringkonnakohtu lahendist tulenevalt olid pooltele teada need asjaolud, mida tuli tõendada. Pooltel oli hagi esitamisest peale vaidlus selle üle, kes pooltest peab tõendama, et rahaülekannetel oli õiguslik alus. Maakohus jagas õigesti tõendamiskoormuse. Hageja tõendas, et tema kandis kostjale üle raha ning sellega vähenes hageja vara ja suurenes kostja vara. Hageja kinnitas, et temal ei ole ülekannete aluseks olevaid dokumente ja hageja juhatuse liikmed ei suutnud ülekannete tegemist põhjendada. Ringkonnakohus leidis, et sellises olukorras, kus kostja ei nõustu raha tagasi maksma, lasub temal tõendamiskoormus, et ülekannetel oli õiguslik alus. Hageja ei saa tõendada negatiivset asjaolu, et ülekannetel ei olnud alust. Kostja on jäänud põhjenduste juurde, et eelduslikult oli tegemist poolte sõlmitud müügilepinguga kostjale üleläinud klientide ekslike maksetega hagejale, mis hageja edasi kostjale kandis. Kostja eeltoodud väite tõendamine oleks piisav, et jätta hagi rahuldamata, kuid kostja ei ole oma väiteid tõendanud. Seda ei tõendaks ka tunnistaja ülekuulamine. Kostja väitis, et hagejalt kostjale laekuma pidanud maksete ülekandmist tõendab maksekorraldusel märgitud aadress, kus asus hageja kontor. Hageja esitas vastuväite, et kõik kliendid läksid üle
2. juuni
3. a lepinguga ja ülekannete tegemise ajal ei olnud hagejal enam aadressil Vahtra 3 kassat, sest hagejal ei olnud enam kliente, kellelt makseid vastu võtta. Ringkonnakohus märkis, et kui hageja tasutu oli kostja klientide maksed, siis peaks kostja tõendama, milliste konkreetsete
4. juunil
5. a sõlmitud lepinguga üleantud klientide maksed on kostjale laekumata ja mil viisil luges kostja need tasutuks hageja ülekannete alusel. Ringkonnakohus leidis, et kostja etteheited maakohtule selle kohta, et kostjale ei antud võimalust tõendeid esitada, on põhjendamatud. Asja arutati kohtus alates
6. juunist 2005 ning kostja ei soovinud esitada tõendeid, mis oleksid tema väiteid kinnitanud, seega ei ole alust saata asja uueks läbivaatamiseks põhjusel, et anda kostjale võimalus oma väiteid tõendada. Kostja ei ole apellatsioonkaebuses esitanud taotlust lisatõendite esitamiseks. Kostja väited, mille kohaselt hageja on nõude esitanud vastuolus hea usu põhimõttega, ei ole põhjendatud. Kui hageja juhatuse liikmed ei andnud pankrotihaldurile selgitusi ülekannete õigusliku aluse kohta ja selle kohta ei ole ka dokumentaalseid tõendeid, siis oli hageja õigustatud hagi esitama. Hageja pöördus enne hagi esitamist järelepärimisega selgituse saamiseks kostja poole, kuid kostja ei vastanud sellele. Õige on kostja seisukoht, et kohtukulude suhtes oleks maakohus pidanud kohaldama tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 3, mille kohaselt enne
7. jaanuari 2006 alustatud menetluse puhul kohaldatakse menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut.
8. jaanuarini 2006 kehtinud

§ 64

lg 1 kohaselt riigilõivu, mille tasumisest hageja on vabastatud, mõistab kohus kostjalt välja riigituludesse võrdeliselt hagi rahuldatud osaga. Kuna hageja oli maakohtus riigilõivu tasumisest vabastatud, siis tuleb hagi esitamisel tasumisele kuulunud riigilõiv 13 000 krooni mõista kostjalt välja riigituludesse. Õigusabikulude katteks mõistis ringkonnakohus kostjalt hageja kasuks välja 11 029 krooni. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

1. Kostja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu ja maakohtu otsused tühistada ning teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ning muuta vastavalt menetluskulude jaotust. Kui Riigikohus ei pea võimalikuks asjas uue otsuse tegemist, palub kostja saata asi uueks arutamiseks Viru Maakohtule või Tartu Ringkonnakohtule. Tartu Ringkonnakohus ei arvestanud Viru Ringkonnakohtu
2. oktoobri
3. a otsusest tulenevaid kohustuslikke seisukohti. Tartu Ringkonnakohus ei tuvastanud vaidlustatud otsuses vara alusetust omandamisest tuleneva kohustise tekkimiseks vajalikke tingimusi. Maakohus märkis paljasõnaliselt, et kohus loeb kahju tekkimise tõendatuks sellega, et hageja vara vähenes. Maakohtu otsus oli tõendamiskoormuse osas üllatuslik ning kohus jagas tõendamiskoormuse hageja ja kostja vahel valesti. Viru Maakohtu
4. märtsi
5. a istungil keeldus hageja lisatõendite esitamisest. Kohus aga ei teinud kostjale ettepanekut esitada lisatõendeid. Maakohus leidis otsuses, et kostja ei ole nimetanud ega tõendanud asjaolusid, milles seisnes hageja raamatupidamise puudulikkus. Kostja ei saa vastutada hageja raamatupidamise puudulikkuse eest. Hageja raamatupidamise puudulikkus ei vabasta hagejat hagi tõendamise kohustusest. Kui hageja pole täitnud oma kohustust raamatupidamise korraldamisel ja hageja juhatuse liikmed ei suuda ülekannete tegemist põhjendada, on hageja käitumine ilmses vastuolus hea usu põhimõttega ja sellisel juhul ei ole õigustatud tõendamiskoormuse panemine kostjale. Hageja keeldus kostja seadusliku esindaja P. Kerni vande all ülekuulamisest. Sellise käitumisega võttis hageja kostjalt võimaluse tsiviilasjas tõe tuvastamiseks ja tõendite esitamiseks. Kostja on teinud kõik temast mõistlikult oleneva enda väidete tõendamiseks ja esitanud kohtule enda valduses olnud tõendid vaidlusaluste ülekannete kohta. Ringkonnakohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse norme, kuna jättis arvestamata hageja käitumise vastuolu hea usu põhimõttega ja kohaldamata sellega seotud õigusnormid. Hageja käitumine viitab asjaolule, et hageja vara ei saanud väheneda, kuivõrd hageja ei ole nt kunagi pöördunud politseisse väidetavates alusetutes rahaülekannetes süüdi olevate isikute vastu kriminaalasja algatamiseks. Hageja pankrotihaldurid pole tuvastanud mingeid minetusi hageja juhtkonna tegevuses, kes vaidlusaluseid rahaülekandeid tegi. Hageja käitumine on vastuoluline ja ta on oma õigusi kuritarvitanud. Kuna hageja käitumine oli vastuolus hea usu põhimõttega, siis pidanuks ringkonnakohus arvestama, et hea usu põhimõtte jõud on kõrgem seadusest, tavast ja lepingust.
6. Hageja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu. Kostja väited Viru Ringkonnakohtu
7. oktoobri
8. a otsusest tulenevate kohustuslike seisukohtade arvestamata jätmise kohta on asjakohatud.

§ 658

lg-s 2 on sätestatud selgesõnaliselt, et ringkonnakohtu otsuses esitatud seisukohad on asja uuel läbivaatamisel kohustuslikud ainult tühistatud otsuse teinud kohtule. Viru Maakohtu otsus ei ole tõendamiskoormuse osas ebaõige ega kostjale üllatuslik. Sellest, et kohus palus hagejal esitada lisatõendeid, ei saanud kostja mõistlikult järeldada, et tõendamiskoormus lasub ainult hagejal. Lisaks märgib hageja, et kogu menetluse käigus vaidlesid pooled tõendamiskoormuse jaotuse üle ja kostja esitas kohtule ka tõendeid enda väidete tõendamiseks. Hagi rahuldamise aluseks ei ole mitte hageja raamatupidamise arvestuses kirjete või algdokumentide puudumine, vaid kohtute tuvastatud asjaolu, et vaidlusalused rahaülekanded tehti ilma seadusest või tehingust tuleneva aluseta. Arusaamatud on kostja väited hageja käitumise hea usu põhimõttega vastuolu kohta. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 12. Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebuse väited ei anna alust ringkonnakohtu otsuse muutmiseks. Ringkonnakohtu otsus tuleb jätta

§ 691p 1 alusel muutmata ning kassatsioonkaebus rahuldamata.

Riigikohus järgib ringkonnakohtu otsuse põhjendust. Ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud. TsK § 477 kohaldamise alused on kohtuotsuses seaduse nõuete kohaselt tuvastatud ja kohtu järeldused põhjendatud.

1. Pooled vaidlevad selle üle, kas hageja tehtud ülekannetel kostja kontole oli õiguslik alus. Samuti on kostja vaidlustanud kohtute seisukoha tõendamiskoormuse jagamise kohta. Kohtud on leidnud, et kuna hageja on tõendanud vaidlusaluse rahasumma ülekandmise kostja kontole, tulnuks kostjal omakorda tõendada, et raha ülekandmiseks oli seaduslik alus, st kas lepingust või muust seaduslikust alusest tulenes hageja kohustus vaidlusalune rahasumma kostjale tasuda. Õige on ringkonnakohtu seisukoht, et olukorras, kus kostja ei nõustu raha tagasi maksma, peab ta tõendama, et ülekannetel oli õiguslik alus. Riigikohus on käsitlenud tõendamiskoormust sarnases asjas ka oma
2. jaanuari
3. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-146-
4. Eelnimetatud kohtuotsuse punktis 27 Riigikohus leidis, et kui hageja tõendas raha võlgnikule ülekandmise, siis pidi kostja tõendama, et hagejal ei ole õigust raha tagasi saada. Seetõttu pidi kostja tõendama, et on olemas mingi alus rahasummade ülekandmiseks ning poolte tahe oli suunatud mingi olemasoleva kohustuse täitmisele. Seega on kohtud asjas õigesti jaganud tõendamiskoormuse ja kostja pidi tõendama, et tal oli õigus saada vaidlusalune summa.
5. Kostja on kogu menetluse kestel jäänud põhjenduse juurde, et eelduslikult oli vaidlusaluse summa näol tegemist poolte sõlmitud müügilepinguga kostjale üleläinud klientide ekslike maksetega hagejale, mis hageja kandis edasi kostjale. Ringkonnakohtu otsuse järgi piisaks kostja eeltoodud väite tõendatusest, et jätta hagi rahuldamata. Kolleegium nõustub ringkonnakohtu selle seisukohaga. Ringkonnakohus märkis otsuses, et nimetatud asjaolu ei tõendaks ka tunnistaja ülekuulamine. Kolleegiumi arvates pidas ringkonnakohus siin tunnistajana silmas äriühingu juhatuse liiget P. Kerni. Samas leiab kolleegium, et sellise asjaolu tõendamiseks oleks piisanud siiski tunnistajate ülekuulamisest. Näiteks saanuks kostja kolleegiumi arvates tõendada, et ülekannetel oli seaduslik alus, kui ta oleks taotlenud tunnistajatena üle kuulata kas või mõned klientidest, kes oleksid kinnitanud, et nad tarbisid kaabeltelevisiooni teenust edasi, kuid maksid ekslikult teenuse eest hagejale. Üldise tõendamisreegli kohaselt peab pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti (

§ 230lg 1).

Ringkonnakohus on põhjendatult leidnud, et kostja ei ole tõendanud oma väiteid, mis välistanuks hagi rahuldamise. 15. Ekslik on kostja tõlgendus

§ 658lg 2 kohta, mille kohaselt Viru Ringkonnakohtu 26.

oktoobri 2007. a otsuses esitatud seisukohad on siduvad Tartu Ringkonnakohtule asja uuel läbivaatamisel.

§ 658

lg-s 2 on sätestatud, et ringkonnakohtu otsuses esitatud seisukohad on asja uuel läbivaatamisel kohustuslikud ainult tühistatud otsuse teinud kohtule, kuid mitte Viru Maakohtu

1. märtsi
2. a otsuse seaduslikkust kontrollinud Tartu Ringkonnakohtule.
3. Kolleegiumi arvates ei anna ka ülejäänud kassatsioonkaebuse väited alust ringkonnakohtu otsuse muutmiseks ning kuna kolleegium järgib ringkonnakohtu otsuse põhjendust, siis ei pea ta nende käsitlemist otsuses vajalikuks.
4. Kassatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb kostja tasutud kautsjon arvata

§ 149lg 4 teise lause järgi riigituludesse.

Ants Kull, Peeter Jerofejev, Jaak Luik