Obsah (5)

§ 12§ 123§ 20§ 1§ 121

RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine RESOLUTSIOON Eesti Vabariigi nimel

) § 12 lg 1 p 5 järgi on üheks elamisloa andmise aluseks välisleping. E. Akopjan märgib, et taotleb elamisluba Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) artiklite 3 ja 8 alusel. E. Akopjan on Gruusia kodanik, kes viibib Eestis ebaseaduslikult alates

1. a. E. Akopjani väide, et ta asus Eestisse elama
2. a, ei vasta tõele, sest ta omas NSVL välispassi, mis oli välja antud
3. juunil 1991 Tbilisis, Gruusias. Seega elas E. Akopjan nimetatud ajal Gruusias ja tema taotlust välislepingu alusel ei saa pidada põhjendatuks, sest ta ei elanud Eestis püsivalt pärast
4. juulit
5. Seega pole E. Akopjani taotlus põhjendatud. Asjaolust, et ta elab
6. aastast Eestis, ei tulene täiendavaid õigusi, sest ta viibib Eestis ilma seadusliku aluseta ja pole kuni
7. aastani üritanud seadustada Eestis viibimist. Esmakordselt taotles ta elamisluba pärast seda, kui oli tehtud ettekirjutus Eestist lahkumiseks; 2)

§ 12

lg 4 p 1 kohaselt ei anta tähtajalist elamisluba välismaalasele, kes on elamisloa taotlemisel esitanud valeandmeid. E. Akopjan on esitanud elamisloa taotlemisel valeandmeid, varjates oma Gruusia kodakondsust. Elamisloa taotlemisel valeandmeid esitanud isikut tuleb

§ 12lg 6 ja § 12 lg 4 p 1 kohaselt lugeda ohuks Eesti riigi julgeolekule.

Asjaolu, et E. Akopjan on vabaabielus Eestis tähtajalise elamisloa alusel elava K. J. Ibrahimiga, kellega tal on laps D.D. Ibrahim, ei ole piisav E. Akopjanile tähtajalise elamisloa andmiseks, sest nii kooselu alustamise kui lapse sünni ajal puudus E. Akopjanil alus Eestis viibimiseks ning E. Akopjanil ja tema perekonnal on võimalik elada Gruusias. E. Akopjan on näidanud üles lugupidamatust Eesti Vabariigis kehtiva õiguskorra suhtes, viibides viisa kehtivusaja lõppemisest (

1. detsember 1994) Eestis seadusliku aluseta. Samuti ei täitnud ta
2. novembril 2003 tehtud ettekirjutust Eestist lahkumiseks vabatahtlikult.
3. KMA keeldus
4. juuni
5. a otsusega nr 20081205 tähtajalise elamisloa andmisest D.D. Ibrahimile. Otsuse põhjendused olid järgmised: 1) D.-D. Ibrahimi vanemate viidatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon ja laste õiguste konventsioon ei taga alaealisele õigust asuda elama teise riiki. Kuna D.-D. Ibrahimi isal on tähtajaline elamisluba välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKAS) alusel, siis on tal võimalus taotleda oma lapsele tähtajalist elamisluba sama seaduse alusel. Samuti oleks alaealisel võimalus taotleda elamisluba Eestis püsivalt ja seaduslikult elava vanema juurde

§ 123lg 1 p 1 alusel; 2) KMA võtab arvesse, et E.

Akopjanil puudus D.-D. Ibrahimi sünni hetkel seaduslik alus Eestis viibimiseks ja tema suhtes oli jõus lahkumisettekirjutus, mis on täitmata. E. Akopjan ja K. J. Ibrahim pidid aktsepteerima sellega seonduvat vastutust ja võimalikke tagajärgi, milleks on Eestist lahkumine. D.-D. Ibrahimil on võimalik koos emaga asuda elama Gruusiasse. Elamisloa andmisest keeldumisega ei lahutata last tema emast. D.-D. Ibrahimi huvid on kaitstud tema ema hoole all.

1. KMA kohaldas
2. juuli
3. a otsusega nr 1003984977 E. Akopjanile
4. novembril 2003 tehtud lahkumisettekirjutuse täitmise tagamiseks järelevalvemeetmed, kohustades teda elama kindlaksmääratud elukohas ja ilmuma igal esmaspäeval KMA büroosse registreerimisele ja ettekirjutuse täitmist tagavate asjaolude selgitamisele ning teavitada KMA-d elukohavahetusest või elukohast pikemast eemalviibimisest.
5. E. Akopjan esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotles KMA
6. juuni
7. a otsuse nr 20081186 tühistamist.
8. juulil 2008 esitatud kaebuses vaidlustab E. Akopjan tema suhtes kohaldatavaid väljasaatmistoiminguid. D.-D. Ibrahim taotles halduskohtule esitatud kaebuses KMA
9. juuni
10. a otsuse nr 20081205 tühistamist ning tema elamisloa taotluse uueks läbivaatamiseks kohustamist. Halduskohus liitis
11. juulil 2008 nimetatud kolm kaebust ühte menetlusse. E. Akopjan väitis kaebuses, et ta on Eestis elanud peaaegu 18 aastat, saabudes siia
12. aastal ja lahkudes ajavahemikul 1990-1994 vaid uue Eesti Vabariigi viisa vormistamiseks. Eestis elavad kõik tema sugulased, ta ise elab vabaabielus K. J. Ibrahimiga, kellel on Eestis elamisluba ja kellega on kaebuse esitajal ühine laps. Nii kaebuse esitaja kui ka tema elukaaslane sooviksid ametlikult abielluda, kuid seda soovi on senini takistanud täitmast kehtivate isikut tõendavate dokumentide puudumine. Elamisloa saamise õiguse alusteks on ÜRO kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvaheline pakt, EIÕK art-d 3, 8 ja 12, Genfi pagulasseisundi konventsioon ning VRKAS § 46 lõikele
13. Perekonna kaitse põhimõte on sätestatud ka EL nõukogu direktiivi 2004/83/ EÜ artiklis 23 ning direktiivis 2003/ 86/ EÜ. Kaebuse esitaja leidis, et vaidlusaluse otsuse tegemisel ei ole KMA hinnanud eelnimetatud välislepingute kehtivust kaebuse esitaja suhtes. Kaebaja perekond ei ähvarda riigi julgeolekut, ühiskondlikku turvalisust või riigi majanduslikku heaolu ega ohusta kaasinimeste õigusi ja vabadusi, mistõttu on nende perekonnaellu sekkumine lubamatu vastavalt põhiseaduse (PS) §-le 26 ning EIÕK artiklile
14. Ei ole alust väita, et ema ja lapse eraldamine toimub lapse huvides ning seetõttu rikuks E. Akopjanile Eesti elamisloa andmisest keeldumine ja selle tagajärjeks olev väljasaatmine E. Akopjani lapse õigusi. Võttes arvesse kaebuse esitaja perekondlikku olukorda (vanad haiged inimesed, teise elukoha puudumine), ei saa pidada teda nii ohtlikuks Eesti julgeolekule, et see õigustab perekonnapõhiõiguste piiramist. Kaebuse esitajat tuleb käsitada integreerunud välismaalasena, kes on Eestis elanud peaaegu 18 aastat ning kelle väljasaatmine on seetõttu vastuolus EIÕK artiklis 3 sätestatuga. E. Akopjan taotles
15. juulil 2008 halduskohtusse saabunud kaebuses väljasaatmise peatamist või lõpetamist väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 14 alusel. Ühtlasi taotles E. Akopjan peatada esialgse õiguskaitse korras kohtuotsuse jõustumiseni KMA
16. juuli
17. a otsuse nr 1003984977 kehtivus ja väljasaatmise sundtäitmine. Kaebust põhjendati olukorraga Gruusias ning sellega, et tal on Eestis halva tervisega vanemad, samuti sellega, et lahkumisettekirjutuse sundtäitmisel satub ta rasedana koos rinnalapsega Gruusiasse, kus pole kodu, tuluallikaid, sugulasi, abi ja töötamise võimalusi. D.-D. Ibrahimi kaebuses väideti, et tema suhtes tehtud otsus elamisloa andmisest keeldumise kohta on ebaproportsionaalne, ebapiisavalt motiveeritud ning rikub tema õigusi. Kaebuse esitaja on sündinud Eestis ja siin elavad kõik tema sugulased, tema isal on Eestis tähtajaline elamisluba. Seetõttu oleks tal võimalik saada elamisluba VRKAS § 46 lg 1 alusel. KMA ei ole tähtajalise elamisloa taotluse lahendamisel hinnanud välislepingute kehtivust kaebuse esitaja suhtes. Elamisloa andmisest keeldumine rikub talle PS §-des 26 ja 27 ning EIÕK artiklis 8, lapse õiguste konventsiooni artiklis 9, artikli 2 lõikes 1, artiklis 3, artikli 6 lõikes 2 ja artiklis 27 sätestatud õigust. Lapse eraldamine isast ei ole lapse huvides, kuivõrd laps on isa ülalpidamisel ning tal ei ole elupaika teises riigis. Samas ei saa isa ümber kolida välisriiki rahvusvahelise kaitse tõttu Eestis. KMA ei ole otsuse langetamisel arvestanud üldist ebastabiilset olukorda Gruusias.
18. Tallinna Halduskohus keelas
19. juuli
20. a määrusega HKMS § 121 lg 3 p 2 alusel E. Akopjani Eestist väljasaatmise, piiramata seejuures E. Akopjanile tehtud lahkumisettekirjutuse täitmise tagamise meetmete võtmist.
21. Tallinna Halduskohtu
22. septembri
23. a otsusega jäeti E. Akopjani ja D.-D. Ibrahimi kaebused rahuldamata järgmistel põhjendustel: 1) väär on kaebuste esitajate seisukoht, et nimetatud rahvusvahelistest lepingutest ja ka põhiseaduse viidatud sätetest tuleneb välismaalasele subjektiivne õigus saada igal juhul Eesti elamisluba. Põhiseaduse ning rahvusvahelistes lepingutes sisalduvaid perekonna põhiõiguste kaitse norme tuleb isikule elamisloa andmise üle otsustamisel arvestada; 2) kuna ei ole vaidlust selles, et E. Akopjan viibib Eestis ebaseaduslikult ja elab Eestis perekonnaelu koos Eestis tähtajalise elamisloa alusel viibiva elukaaslase ning nende ühise lapsega, siis tuleb sellises olukorras elamisloa taotluse lahendamisel kaaluda ühelt poolt riigi huvi riigi julgeoleku ja avaliku korra tagamise vastu ning elamisloa taotleja isikut iseloomustavatest andmetest ning tema varasemast käitumisest lähtuvaid mõjusid ja teiselt poolt isiku õigust perekonnaelu puutumatusele; 3)

§ 12

lg 4 p 1 kohaselt ei anta tähtajalist elamisluba välismaalasele, kes on esitanud elamisloa taotlemisel valeandmeid. E. Akopjan on elamisloa taotluses valeandmeid esitanud, varjates, et ta on Gruusia kodanik. E. Akopjani kuulumist Gruusia kodakondsusesse tõendavad tema Nõukogude Liidu välispassi kantud tempel ja Gruusia Suursaatkonna Eesti Vabariigis 28. mai 2008. a kiri KMA-le, milles märgitakse, et E. Akopjan on Gruusia kodanik. Ühtegi tõendit ega põhistatud väidet, et ta on Gruusia kodakondsusest loobunud, ei ole E. Akopjan elamisloa taotlemisel ega kohtumenetluses esitanud.

§ 12

lg 6 kohaselt käsitletakse elamisloa taotlemisel valeandmete esitamist ohuna Eesti riigi julgeolekule. Selline käsitlus on igati mõistlik ja vajalik, kuna enda kohta Eesti ametivõimudele valeandmeid esitava isiku puhul on igati põhjust kahelda tema tahtes ja suutlikkuses Eesti õiguskorda austada ja edaspidi õiguskuulekalt käituda; 4) kaebuse esitaja ei ole millegagi ümber lükanud vastustaja väidet, et esmakordselt asus E. Akopjan Eestis viibimist seadustama alles

1. a pärast seda, kui KMA oli talle teinud ettekirjutuse Eestist lahkumiseks. E. Akopjan ei täitnud ka talle tehtud ettekirjutust. Sellise käitumisega on E. Akopjan näidanud üles lugupidamatust Eesti õiguskorra vastu ning tema õiguste piiramine on põhjendatud; 5) isikute perekonnaelu puutumatusel oleks märksa suurem kaal olukorras, kus perekonnaelu või selle elementide (kooselu alustamine, abiellumine, lapse sünd jne) tekkimisel oleks isikul seaduslik alus Eestis viibimiseks. Olukorras, kus isik on Eestis ebaseaduslikult viibides otsustanud siin perekonnaelu alustada, väärib tema perekonnaelu puutumatus märksa väiksemat kaitset; 6) asjassepuutuvad ei ole kaebuses toodud viited Genfi pagulasseisundi konventsioonile ja välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seadusele. Nimelt ei ole E. Akopjan taotlenud Eestis varjupaika ega elamisluba välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse alusel. Sellest seadusest ei tulene elamisloa saamise õigust riigis ebaseaduslikult viibivale isikule, kes moodustab selles riigis perekonna rahvusvahelise kaitse saanud isikuga. Samal põhjusel ei ole asjakohane kaebuse esitaja viide Euroopa Liidu Nõukogu direktiivile 2003/86/EÜ perekonna taasühinemise õiguse kohta. Direktiiv puudutab olukordi, kus perekonda soovivad ühendada Euroopa Liidu liikmesriigis seaduslikul alusel viibiv kolmanda riigi kodanik ja tema välismaal elav (või erandina juba Euroopa Liidu liikmesriiki saabunud) perekonnaliige. Direktiivi eesmärk on kaitsta väljaspool Euroopa Liidu liikmesriiki varem tekkinud perekondi ja võimaldada neile taasühinemine Euroopa Liidu liikmesriigis, mitte aga kaitsta liikmesriigis ebaseaduslikult viibiva isiku õigust luua liikmesriigi territooriumil perekond liikmesriigis viibiva kolmanda riigi kodanikuga. Samamoodi on ka Genfi pagulasseisundi konventsiooni ja välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse eesmärk võimaldada pagulase staatuse saanud isikul võtta talle rahvusvahelise kaitse andnud riiki kaasa oma perekond, mitte aga kaitsta tema ja juba riigis ebaseaduslikult viibiva isiku perekonnaelu; 7) lapse õiguste konventsioonist ei tulene lapsevanema õigust nõuda elamisloa saamist. E. Akopjanile elamisloa andmisest keeldumine ei riku lapse õigusi, kuna E. Akopjanil on võimalik Eestist oma kodakondsusriiki lahkuda koos lapsega. Asjaolu, et E. Akopjani majanduslik olukord oleks Eestis tõenäoliselt parem kui Gruusias, ei saa olla määrava tähtsusega. Samuti ei ole E. Akopjanile elamisloa andmisest keeldumise kontekstis põhjust rääkida lapse ja tema isa lahutamisest, kuna lapse isal on samuti võimalik asuda elama Gruusiasse, taotledes seal vajadusel elamisluba elama asumiseks koos oma lapsega; 8) pikaajaline ebaseaduslik riigis viibimine ei saa ühelgi juhul anda isikule täiendavat õigust saada seaduslik viibimisalus. Pigem räägib see elamisloa andmise vastu, kuna isik on pikka aega õiguskorda eirates riigis viibinud. E. Akopjani püsiv elamine Eestis alates
2. a pole millegagi tõendatud. Samas pole sellel ka tähtsust. Nimelt andis
3. juulil 1993 jõustunud

§ 20teatud privileegid elamisloa saamisel üksnes isikutele, kes elasid enne 1990.

aasta

1. juulit Eestis endise Eesti NSV alalise sissekirjutuse alusel. Kaebuse esitaja ei ole sellisel alusel Eestis kunagi elanud; 9) on tõsi, et Gruusia teatud piirkondades on olukord ebastabiilne ning hiljuti toimunud sõjategevuse uuesti puhkemist ei saa välistada. Samas ei hõlma sõjaline kriis kogu Gruusia territooriumi. Vastustaja märkis kohtuistungil, et on välistatud isiku väljasaatmine riiki, kus tema elu võib ohtu sattuda. Kättesaadavate andmete põhjal ei saa väita, et Gruusia on selline riik või et Gruusia võimud ei suuda tagada oma kodanike turvalisust vähemalt kriisiga mittehõlmatud piirkondades; 10) E. Akopjani taotlus peatada või lõpetada väljasaatmismenetlus, on põhjendamatu. E. Akopjanile on juba
2. novembril 2003 tehtud ettekirjutus Eestist lahkumiseks. Kaebuse esitaja ei ole seda täitnud. VSS § 17 lg 1 kohaselt saadetakse väljasaadetav riiki, kust ta saabus Eestisse, välismaalase kodakondsusriiki, asukohariiki või kolmanda riigi nõusolekul sellesse riiki. Vaid valikuvõimaluse korral saab lähtuda väljasaadetava eelistusest. Käesoleval juhul ei ole teada ühtegi riiki peale Gruusia, mis võiks olla vastuvõtvaks riigiks, mistõttu tuleb kaebuse esitaja välja saata Gruusiasse. VSS § 171 kohaselt on isiku väljasaatmine keelatud, kui see võib tema suhtes kaasa tuua EIÕK artiklis 3, ÜRO piinamise ning muude julmade, ebainimlike või inimväärikust alandavate kohtlemis- ja karistamisviiside vastase konventsiooni artiklis 3 nimetatud tagajärje või surmanuhtluse kohaldamise. Pole alust arvata, et kaebuse esitajat ohustaks Gruusiasse asudes mõni eelpool loetletud tagajärgedest. Hinnates kaebuse esitaja väiteid Gruusia ebastabiilse olukorra kohta, tuleb arvestada, et ettekirjutus Eestist lahkumiseks tehti juba
3. a ja see on täitmata üksnes kaebuse esitajast sõltuvatel põhjustel. Õiguskuuleka käitumise korral oleks kaebuse esitaja pidanud juba viis aastat tagasi Gruusiasse suunduma ning selles olukorras ei saa ta tugineda sellele, et vahepeal on olukord Gruusias muutunud ebastabiilsemaks. Seega ei saa väita, et E. Akopjani väljasaatmine Gruusiasse on keelatud ja et väljasaatmine tuleb jätta kohaldamata VSS § 14 lg 4 p 3 alusel; 11) kaebuse esitaja on väitnud, et tal elavad Eestis halva tervisega vanemad. Kuna KMA seisukohast nähtuvalt elavad E. Akopjani vanemad Eestis ilma seadusliku aluseta, siis ei saa E. Akopjan õigustada Eestisse jäämist vajadusega viibida koos oma vanematega. Asja materjalidest nähtub, et Eestis elab seaduslikul alusel E. Akopjani õde, kes ilmselgelt saab vajaduse korral vanemaid vajalikul määral abistada; 12) vastustaja on õigesti märkinud, et soovides elada koos isaga Eestis, on võimalik taotleda D.D. Ibrahimile elamisluba elama asumiseks Eestis seaduslikult elava vanema juurde

§ 12lg 1 p 3 alusel.

Sellele võimalusele on KMA ka D.-D. Ibrahimi isa K. J. Ibrahimi tähelepanu sõnaselgelt juhtinud

1. detsembri
2. a kirjas. KMA soovitatud muudatust ei ole D.-D. Ibrahimi elamisloa taotluses aga tehtud. Samuti oleks Eestis rahvusvahelise kaitse saanud K. J. Ibrahimil õigus taotleda lapsele elamisluba välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse alusel, ent ka seda ei ole tehtud. Seetõttu ei ole asjassepuutuvad ka D.-D. Ibrahimi kaebuses toodud viited Genfi pagulasseisundi konventsioonile ning nimetatud seadusele; 13) KMA on põhjendatult seisukohal, et D.-D. Ibrahimile tähtajalise elamisloa andmisest keeldumine ei ole vastuolus lapse huvidega, kuna sedavõrd väikese lapse huvides on kahtlemata jääda koos emaga. D.-D. Ibrahimi ema E. Akopjanil aga puudub seaduslik alus Eestis viibida ja tal on kohustus Eestist lahkuda. Seega tuleb nõustuda KMA seisukohaga, et lapse huvid on kõige paremini kaitstud, kui laps lahkub koos emaga Gruusiasse. Võimalikuks alternatiiviks oleks jäämine Eestisse koos isaga, ent ilma emata. See ei oleks kahtlemata aga lapse huvides. Mis puudutab lapse eraldamist isast, siis see ei ole lapse huvides, ent käesoleval juhul oleks alternatiiviks lapse eraldamine emast, mis ilmselgelt on niivõrd väikese lapse puhul veelgi enam teda kahjustav. Seejuures isa kohustus last üleval pidada ei sõltu sellest, kas ta elab lapsega koos või mitte.
3. E. Akopjani ja D.-D. Ibrahimi apellatsioonkaebuses paluti tühistada halduskohtu otsus ning saata asi KMA-le uueks läbivaatamiseks.
4. Tallinna Ringkonnakohus jättis apellatsioonkaebuse rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohus nõustus halduskohtu tõlgenduste ja seisukohtadega ning ei pidanud vajalikuks neid korrata. Apellatsioonkaebuses ei ole välja toodud uusi vastuväiteid, mida halduskohus pole käsitlenud. Vastuseks apellatsioonkaebusele märkis ringkonnakohus järgmist: 1) valeandmete esitamine kaebaja poolt on tõendatud. Kaebajal oli Nõukogude Liidu välispass, milles sisalduva templi kohaselt oli ta Gruusia kodanik.
5. aastal toimunud kohtumenetluses, kus vaidluse all oli kaebajale tehtud lahkumisettekirjutus, kaebaja oma Gruusia kodakondsust ei eitanud. Käesolevas haldus- ja halduskohtumenetluses tehtud viide Gruusia kodakondsusseaduse §-le 32 on eksitav. Nimetatud normi kohaselt ei kaota isik kodakondsust automaatselt. Isiku saab Gruusia kodakondsusest vabastada vaid riigi presidendi otsusega. Kaebajal ei olnud alust eeldada, et ta pole enam Gruusia kodanik, kuna vastavasisulist otsust pole kaebajale teatavaks tehtud. Gruusia Vabariigi Suursaatkonna Eesti Vabariigis andmetel on kaebaja jätkuvalt Gruusia kodanik; 2) kaebajal on kõrgem haridus, elamisloa taotluse kohaselt on ta jurist. Seega ei saanud Gruusia kodakondsusseaduse ja selle § 32 regulatsioon jääda kaebajale arusaamatuks. Järelikult märkis kaebaja elamisloa taotlusse, et tal puudub kodakondsus, vähemalt mööndes, et tegemist võib olla tegelikkusele mittevastava informatsiooniga. Sellise käitumise eesmärk sai olla vaid haldusmenetluses enda seadmine soodsamasse olukorda.

§ 12lg 6 käsitleb põhjendatult valeandmete esitamist ohuna Eesti riigi julgeolekule.

Põhjendatud ei saa olla elamisloa andmine isikule, kes teadlikult püüab eksitada riiki, kus elamiseks ta luba taotleb; 3) halduskohus on otsuses käsitlenud kaebaja viiteid Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonile, ÜRO kodaniku- ja poliitiliste õiguste paktile, põhiseadusele, Genfi pagulasseisundi konventsioonile, välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seadusele, direktiivile 2003/86/EÜ. Ringkonnakohus vastavaid põhjendusi ei korda. Halduskohus on nõuetekohaselt hinnanud ka elamisloa andmisest keeldumise otsuste proportsionaalsust; 4) halduskohtu hinnangul lähtus KMA elamisloa taotluse lahendamisel D.-D. Ibrahimi huvidest. Ringkonnakohus nõustub, et esitatud taotlusest lähtuvalt on KMA taotluse lahendanud kõige sobivamal viisil. Lapsele taotleti elamisluba

12 lg 1 p 5, s.o välislepingu alusel. Vanemate poolt viidatud alused (põhiseadus, Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon, ÜRO piinamise ning muude julmade, ebainimlike või inimväärikust alandavate kohtlemis- ja karistamisviiside vastane konventsioon, lapse õiguste konventsioon) ei ole asjakohased, kui siseriiklikus õiguses on sobiv norm, mille alusel saab elamisluba taotleda. KMA selgitas haldusmenetluses korduvalt, et K. J. Ibrahimil on õigus taotleda D.-D. Ibrahimile elamisluba välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse alusel. Sellele vaatamata taotlust ei muudetud ja sooviti D.-D. Ibrahimile elamisluba välislepingust tulenevalt. Ringkonnakohus selgitas, et kui K. J. Ibrahim leiab, et tal ei ole võimalik koos perega Gruusiasse lahkuda, on tal jätkuvalt õigus esitada välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seadusest tulenev taotlus. Kui KMA selle rahuldab ja otsustab D.-D. Ibrahimile elamisloa anda, võib E. Akopjan esitada uue elamisloa taotluse; 5) ringkonnakohus juhtis kaebajate tähelepanu asjaolule, et vaidlustatud haldusaktid on antud

1. a juunis, s.o enne sündmusi Gruusias
2. a augustis. Kohus kontrollib haldusakti õiguspärasust selle andmise ajal. Järelikult ei saa KMA
3. juuni
4. a ja
5. juuni
6. a otsuseid hinnata
7. augustis toimunu valguses. Kui kaebajad leiavad, et olukord Gruusias on muutunud ning neil on alus saada elamisluba humaansetel kaalutlustel või välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seadusele tuginedes, peavad nad esitama uue taotluse; 6) seoses väljasaatmistoimingutega nõustub ringkonnakohus halduskohtuga ega hakka halduskohtu põhjendusi kordama. Kaebaja suhtes on tehtud kehtiv ettekirjutus Eestist lahkuda. Asjaolud, mille tõttu võib kohustus ilmuda iga nädal KMA-sse olla ebaproportsionaalne, on ilmunud pärast järelevalvemeetmete kehtestamist. Toimikust ei nähtu, et kaebaja oleks pöördunud KMA poole taotlusega muuta järelevalvemeetmeid. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
8. E. Akopjan ja D.-D. Ibrahim paluvad kassatsioonkaebustes tühistada halduskohtu ja ringkonnakohtu otsused ning saata asi uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule. Kassatsioonkaebusi põhjendatakse järgmiselt: 1) kassaatorid taotlesid elamisluba

§ 12lg 1 p 5 alusel, sest nende õigus elada Eestis tuleneb välislepingutest.

Nad taotlesid elamisluba EIÕK artiklite 3 ja 8, ÜRO kodaniku ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti artikli 23 alusel. Lisaks sellele selgitasid nad täiendavalt, et taotlesid elamisluba ka

1. juuni
2. a Genfi pagulasseisundi konventsiooni ning Lapse õiguste konventsiooni alusel. Ringkonnakohus jättis tähelepanuta, et kassaatorid selgitasid mitu korda KMA-le ja kohtule, et nad esitasid taotlused ka
3. juuni
4. a Genfi pagulasseisundi konventsiooni ja VRKAS § 46 lg 1 alusel kui rahvusvahelise kaitse saanud isiku perekonnaliikmed. K. J. Ibrahim on Eestis kaitsestaatuses vastavalt VRKAS artiklile
5. Nad taotlesid elamisluba ka VRKAS artikli 46 alusel. Väär on ringkonnakohtu väide, et lapse vanemate viidatud alused (põhiseadus, Euroopa inimõiguste konventsioon, ÜRO konventsioonid) pole asjakohased, kui siseriiklikus õiguses on sobiv norm, mille alusel saab taotleda elamisluba. Vastavalt Riigikohtu halduskolleegiumi
6. juuni
7. a määrusele asjas nr 3-3-1-16-97, ei tulene välismaalase õigus elada Eestis üksnes välismaalaste seadusest, vaid ka põhiseadusest ja Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonist; 2) kohus jättis arvestamata lapse huvid. D.-D. Ibrahimil puuduvad sotsiaalsed, kultuurilised ja perekonnasuhted Gruusiaga. Lapsel on tihe side Eestiga, ta on isa ülalpidamisel, tal pole elupaika teises riigis. Isa ei saa ümber kolida välisriiki, sest ta sai rahvusvahelise kaitse Eestis. Kohus kinnitas, et D.-D. Ibrahimi huvid on kaitstud tema ema hoole all. Arvestamata jäeti, et ka isal on õigus ja kohustus hoolitseda oma lapse eest, eriti olukorras, kus ka ema vajab hooldust ja abi. Hoolitsemine ei tähenda vaid materiaalset abi, vaid ka igapäevast abi, suhtlemist ja kasvatamist; 3) kohus jättis arvestamata, et E. Akopjani oht riigi julgeolekule on alusetult üle hinnatud, oht on pigem formaalne kui tõenäoline. Ebaõige on kohtu seisukoht, et E. Akopjan on elamisloa taotlemisel esitanud valeandmeid. E. Akopjan on korduvalt pöördunud Gruusia võimude poole päringutega Gruusia kodakondsusse kuulumise või mittekuulumise kohta ja pole saanud vastust. E. Akopjan on leidnud, et teda tuleb lugeda kodakondsuseta isikuks, kuna ta kaotas Gruusia kodakondsuse Gruusia kodakondsuse seaduse § 32 p B alusel. Elamisloa taotlusele lisatud selgituses selgitas E. Akopjan, miks teda tuleb lugeda kodakondsuseta isikuks. Kassaator sai alles halduskohtus tutvuda dokumentidega, millest Kodakondsus- ja Migratsiooniamet järeldas, et E. Akopjan on Gruusia kodanik; 4) kohus jättis arvestamata olukorra Gruusias. Kohtu väide, et E. Akopjan ja D.-D. Ibrahim võivad kolida kriisiga mittehõlmatud piirkondadesse, on alusetu. Olukorras, kus 200 000 inimest vajavad abi, kodu ja toitu, ei saa riik tagada kassaatoritele turvalisust ja tööd; 5) väär on kohtu seisukoht, et kui isik otsustas Eestis ebaseaduslikult viibides alustada perekonnaelu, siis väärib tema perekonnaelu puutumatus märksa väiksemat kaitset. Igaühel, sõltumata tema viibimise alusest, on õigus perekonnaelu puutumatusele. Lubatava sekkumise määr ei sõltu viibimise alusest, vaid sekkumise eesmärgist ja õigustusest. Kodakondsus- ja Migratsiooniamet pole esitanud tõendeid, et E. Akopjani perekonnaellu sekkumine on demokraatlikus ühiskonnas vajalik; 6) kohus tõlgendas valesti direktiivi 2003/86/EÜ perekonna taasühinemise õiguse kohta. Direktiivi artikli 2 järgi on perekonna taasühinemine kaitstud olenemata sellest, kas peresuhted tekkisid enne või pärast kõnealuse kolmanda riigi kodaniku sisenemist sellesse liikmesriiki; 7) väär on kohtu arvamus, et väljasaatmist ei saa lõpetada. Vastavalt VSS §-le 171 ei tohi välismaalast välja saata riiki, kuhu väljasaatmine võib välismaalase suhtes kaasa tuua Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklis 3, ÜRO piinamise ning muude julmade, ebainimlike või inimväärikust alandavate kohtlemis- ja karistamisviiside vastase konventsiooni artiklis 3 nimetatud tagajärje või surmanuhtluse kohaldamise. Alustades väljasaatmistoiminguid E. Akopjani suhtes, piiras KMA ebaproportsionaalselt tema EIÕK artiklites 3 ja 8 sätestatud õigusi.
8. Kodakondsus- ja Migratsiooniamet palub kassatsioonkaebustele menetlusluba mitte anda, menetlusloa andmisel aga jätta kassatsioonkaebused rahuldamata. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
9. Praegusel juhul on ühte kohtumenetlusse liidetud kolm vaidlust (haldusasja): D.-D. Ibrahimi kaebus talle tähtajalise elamisloa andmisest keeldumise otsuse peale, tema ema E. Akopjani kaebus E. Akopjanile tähtajalise elamisloa andmisest keeldumise otsuse peale ning E. Akopjani kaebus Kodakondsus- ja Migratsiooniameti otsuse peale, millega E. Akopjani suhtes kohaldati
10. novembril 2003 tehtud lahkumisettekirjutuse täitmise tagamiseks järelevalvemeetmed. I
11. Kõigepealt lahendab kolleegium vaidlused seoses tähtajaliste elamislubade andmisest keeldumisega. Kolleegium ei pea vajalikuks analüüsida kassatsioonkaebuse kõiki argumente. Olulisem on kirjeldada olemasolevaid õiguslikke regulatsioone ja viimastest tulenevaid õiguslikke võimalusi. 15.

§ 12lg 1 loetleb tähtajalise elamisloa andmise alused.

Tähtajalise elamisloa võib anda välismaalasele töötamiseks (p 1), ettevõtluseks (p 11), õppimiseks õppeasutuses vastavalt õppeasutuse taotlusele (p 2), elama asumiseks Eestis alaliselt elava lähedase sugulase juurde (p 3), kelle püsiv legaalne sissetulek tagab tema äraelamise Eestis (p 4) ja kelle elamisloa taotlus põhineb välislepingul (p 5). Kolleegium märgib, et tänu välismaalaste seaduse teistele sätetele ja välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seadusele on tähtajalise elamisloa andmise aluste ring laiem kui nähtub

§ 12lg 1 p-st 3.

Kuna erinevatel alustel elamisloa andmiseks on sätestatud erinevad tingimused, siis sõltub elamisloa taotlemise alusest taotluse rahuldamine või rahuldamata jätmine. Elamisloa andmise alusest sõltuvad ka elamisloa lõppemise alused. Kolleegium ei saa välistada, et tähtajalise elamisloa andmise alusest võivad sõltuda ka isiku õigusi puudutavad muud õigused, mida elamisloa taotlemisel silmas peeti.

1. Tähtajalise elamisloa taotleja peab märkima, millisel alusel ta elamisluba taotleb. Vabariigi Valitsuse
2. novembri
3. a määrusega nr 364 vastu võetud Tähtajalise elamisloa ja tööloa taotlemise, andmise, pikendamise ning kehtetuks tunnistamise korra ja välismaalase Eestist eemalviibimise registreerimise korra (Kord) § 64 p 2 järgi esitatakse tähtajalise elamisloa taotluses peale muude nõutavate andmete ka tähtajalise elamisloa taotlemise põhjus (töötamiseks; ettevõtluseks; õppimiseks õppeasutuses; elama asumiseks vanema, abikaasa, lapse, lapselapse või eestkostja juurde; piisava legaalse sissetuleku olemasolul; välislepingu alusel).
4. Tähtajalise elamisloa taotlemise aluse kindlaksmääramine on taotleja õigus ja selle õiguse teostamisel Kodakondsus- ja Migratsiooniamet taotleja asemele Korra järgi asuda ei saa. Kolleegium on seisukohal, et tähtajalise elamisloa taotluse saab lahendada üksnes selles märgitud aluse (elamisloa taotlemise põhjuse) piiridesse jäädes. Küll aga lasub Kodakondsus- ja Migratsiooniametil selgitamiskohustus. Korra § 7 lg 2, sätestab, et kui taotleja jätab taotluses esitamata nõutud andmed või ei esita kõiki nõutavaid dokumente või kui taotlus ei vasta määruses sätestatud nõuetele või on taotluses muid puudusi, määrab Kodakondsus- ja Migratsiooniamet taotlejale puuduste kõrvaldamiseks mõistliku tähtaja, selgitades, et kui puudusi ei kõrvaldata, jätab Kodakondsus- ja Migratsiooniamet taotluse läbi vaatamata.
5. D.-D. Ibrahim on sündinud
6. a Eestis. Taotluse D.-D. Ibrahimile elamisloa andmiseks esitas tema isa, kes on Iraagi kodanik K. J. Ibrahim, kellel on
7. aastast üheaastase kestusega tähtajalised elamisload VRKAS § 37, § 38 lg 2 ja § 39 alusel kui isikul, kes on VRKAS § 4 lg 3 järgi täiendava kaitse all. D.-D. Ibrahimi elamisloa taotlusele lisatud seletuse lõpus märgib K. J. Ibrahim: "Usun, et Eesti riik vaatab läbi minu seletuskirja tähelepanelikult ja annab minu lapsele Eesti tähtajaline elamisluba Välismaalaste seaduse § 12 lg 1 p 5 alusel" (tl 121). Kodakondsus- ja Migratsiooniamet palus
8. detsembri
9. a kirjaga K. J. Ibrahimilt hiljemalt
10. jaanuariks 2008 informatsiooni, millise välislepingu alusel elamisluba taotletakse, ning hoiatas, et muidu jääb taotlus läbi vaatamata. Sama kirjaga teavitas Kodakondsus- ja Migratsiooniamet K. J. Ibrahimi, et kui viimane soovib pojale elamisluba, siis on võimalik vormistada taotlus ümber tähtajalise elamisloa taotluseks elama asumiseks vanema (K. J. Ibrahimi) juurde. Kodakondsus- ja Migratsiooniameti kirjas märgiti, et täpsemat informatsiooni tähtajalise elamisloa taotlusest lapse elama asumiseks vanema juurde leiab Kodakondsus- ja Migratsiooniameti koduleheküljelt www.mig.ee või lähimast Kodakondsus- ja Migratsiooniameti büroost (tl 123). K. J. Ibrahim vastas
11. jaanuaril 2008: "Eeltoodust tulenevalt pöördun KMA poole palvega väljastada minu lapsele tähtajaline elamisluba Välismaalase seaduse § 12 lg 1 p 5 alusel." Vastuses nimetas ta Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni ja lapse õiguste konventsiooni. K. J. Ibrahim märkis vastuses ka VRKAS § 46 lg-t 1 (tl 124).
12. E. Akopjan teatas
13. oktoobri
14. a selgituses elamisloa taotluse juurde: "Soovin esitada elamisloa taotluse elama asumiseks oma elukaaslase juurde VS § 12 lg 1 p 5 aluse" (tl 75). Kodakondsus- ja Migratsiooniamet palus
15. jaanuari
16. a kirjaga E. Akopjani teatada
17. veebruariks 2008, millise välislepingu alusel E. Akopjan taotleb elamisluba (tl 93). E. Akopjan vastas
18. veebruaril 2008, et taotleb elamisluba Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni alusel (tl 94-95).
19. aprilli
20. a kirjas teatas E. Akopjan Kodakondsus- ja Migratsiooniametile, et taotleb elamisluba Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni, ÜRO kodaniku ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti ja Genfi pagulasseisundi konventsiooni alusel. Vastuses nimetati ka VRKAS § 46 lg-t 1 (tl 97).
21. Eeltoodust saab järeldada, et K. J. Ibrahim on järjekindlalt seisukohal, et D.-D. Ibrahimi tähtajalise elamisloa taotlus põhineb välislepingul, ja ka E. Akopjan on järjekindlalt seisukohal, et E. Akopjani tähtajalise elamisloa taotlus põhineb välislepingul.
22. K. J. Ibrahim ja E. Akopjan on elamislubade taotlemisel ning kirjavahetuses Kodakondsus- ja Migratsiooniametiga välislepinguna, millel elamisloa taotlus põhineb, nimetanud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni. Kolleegium on seisukohal, et Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon pole välisleping

§ 12lg 1 p 5 tähenduses.

Selles sättes peetakse silmas lepinguid, millega reguleeritakse elamisloa andmist. Samasugusele seisukohale on kolleegium asunud ka

1. juuni
2. a otsuses asjas nr 3-3-1-42-
4. Elamislubade taotlemise menetluses on K. J. Ibrahim ja E. Akopjan taotluste aluseks olevate välislepingutena nimetanud ka lapse õiguste konventsiooni, kodaniku ja poliitiliste õiguste rahvusvahelist pakti ja
5. juuli
6. a Genfi pagulasseisundi konventsiooni. Kolleegium on seisukohal, et ka need aktid, samuti
7. jaanuari
8. a pagulasseisundi protokoll ei sätesta elamisloa andmise aluseid ega ole välislepinguks

§ 12lg 1 p 5 mõttes.

1. See, kuidas Kodakondsus- ja Migratsiooniamet teavitas K. J. Ibrahimi vajadusest näidata leping, millele tugineb D.-D. Ibrahimi elamisloa taotlus, pole kolleegiumi arvates eksitav ja on piisav. Nimelt juhtis Kodakondsus- ja Migratsiooniamet K. J. Ibrahimi tähelepanu ka võimalusele taotleda D.D. Ibrahimile elamisluba Eesti seaduse alusel ning näitas, kust saab täpsemat informatsiooni, et esitada tähtajalise elamisloa taotlus lapse elama asumiseks vanema juurde. K. J. Ibrahim ei ole kasutanud võimalust taotleda pojale elamisluba Eesti seaduse alusel.
2. Kuna D.-D. Ibrahimi nimetatud lepingud pole välislepinguteks

§ 12lg 1 p 5 mõttes ning K.

J. Ibrahim ei järginud Kodakondsus- ja Migratsiooniameti soovitust ega taotletud D.-D. Ibrahimile tähtajalist elamisluba Eesti seaduse alusel, siis ei saanudki Kodakondsus- ja Migratsiooniamet D.D. Ibrahimi taotluse suhtes teha teistsugust otsust kui tähtajalise elamisloa andmisest keeldumine.

1. E. Akopjani teavitamine vajadusest ära näidata välisleping, mille alusel elamisluba taotletakse, on aga kolleegiumi arvates eksitav ega ole kohane. Ülalnimetatud välislepingud ei saa olla elamisloa andmise aluseks. On üldteada, et Eesti ja Gruusia vahel pole sõlmitud lepingut, mille alusel E. Akopjanile saaks anda tähtajalise elamisloa. Sellises olukorras on kolleegiumi arvates kohatu elamisloa taotleja tähelepanu juhtida sellele, et viimane peab ära näitama välislepingu, millel tema elamisloa taotlus tugineb. Ometi ei saa see olla E. Akopjani suhtes tehtud elamisloa andmisest keeldumise otsuse tühistamise aluseks. Nimelt ei oleks ka juhul, kui E. Akopjan oleks taotlenud tähtajalist elamisluba Eesti seaduse alusel, tema taotlust ilmselgelt saanud rahuldada (vt käesoleva otsuse punktid 26, 27, 28, 29, 31, 32, ja 33).
2. E. Akopjan on elamislubade taotlemisel ja kohtumenetluses viidanud ka välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seadusele, nimetamata seda seadust elamisloa taotlemise aluseks. E. Akopjani elukaaslaseks on Iraagi kodanik K. J. Ibrahim, kes viibib Eestis kui täiendava kaitse saaja VRKAS § 4 lg 3 mõttes ja on
3. aastast omanud üheaastase kestusega tähtajalist elamisluba VRKAS § 37 ja § 38 lg 2 alusel. Tänaseks on K. J. Ibrahimi tähtajaline elamisluba Kodakondsus- ja Migratsiooniameti
4. juuli
5. a otsusega VRKAS § 38 lg 2 ja § 39 alusel pikendatud kuni
6. detsembrini
8. VRKAS § 46 sätestab välismaalase perekonnaliikmele elamisloa andmise. VRKAS § 7 lg 2 mõttes on nii pagulase kui ka täiendava kaitse saaja perekonnaliikmeks tema abikaasa (p 1), tema ja tema abikaasa vallaline ja alaealine laps, sealhulgas lapsendatud laps (p 2), tema või tema abikaasa eestkostetav ja ülalpidamisel olev vallaline ja alaealine laps, sealhulgas lapsendatud laps; jagatud eestkoste korral on vajalik eestkostet jagava poole nõusolek (p 3), tema või tema abikaasa vallaline ja täisealine laps, kui laps ei ole terviseseisundi või puude tõttu suuteline iseseisvalt toime tulema (p 4) ning tema või tema abikaasa ülalpidamisel olev vanem või vanavanem, kui päritoluriigis puudub muudest perekondlikest sidemetest tulenev toetus (p 5). VRKAS § 7 lg 5 sätestab: "Käesolevas seaduses nimetatud perekonnaliikmeid käsitatakse perekonnana juhul, kui perekond oli olemas päritoluriigis, sealhulgas kui abielu oli sõlmitud enne Eestisse saabumist." Välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse eelnõu (726 SE I) seletuskirjas märgitakse, et vabaabielukaaslast ei loeta perekonnaliikmeks, "kuna Eesti õiguses ei ole abikaasa ja vabaabielukaaslane võrdsustatud." Sama eelnõu seletuskirjas rõhutatakse, et on oluline, et perekond oli olemas ja abielu oli sõlmitud juba päritoluriigis. Seega väljendub VRKAS § 7 lg-tes 2 ja 5 seadusandja teadlik ja selge otsustus.
9. VRKAS § 7 lg 2 p-s 1 antud pereliikme määratlus ei ole kolleegiumi arvates vastuolus direktiiviga 2004/83/EÜ, mis puudutab pagulast või muul viisil rahvusvahelist kaitset vajavat isikut ja tema perekonda. Direktiivi 2004/83/EÜ artikkel 2 määratleb pereliikmeid järgmiselt: "h) pereliikmed - järgmised pagulasseisundi või täiendava kaitse seisundi saaja perekonna liikmed, kes viibivad varjupaigataotluse ajal seoses rahvusvahelise kaitse taotlusega samas liikmesriigis, kuivõrd perekond oli juba olemas päritoluriigis: - pagulasseisundi või täiendava kaitse seisundi saaja abikaasa või temaga püsivas suhtes olev vabaabielukaaslane, kui asjaomase liikmesriigi õigusaktide või tava kohaselt koheldakse vabaabielupaare välismaalasi käsitlevate õigusaktide alusel võrdväärselt abielus paaridega, - esimeses taandes osutatud paari või pagulasseisundi või täiendava kaitse seisundi saaja alaealised lapsed, tingimusel et nad ei ole abielus ja on ülalpeetavad, sõltumata sellest, kas siseriikliku õiguse tähenduses on nad sündinud registreeritud abielust või registreerimata abielust või on nad lapsendatud; [---]" Seega lähtub ka direktiiv 2004/83/EÜ sellest, et direktiivi kohaldamiseks peab perekond olemas olema juba päritoluriigis ning seejuures on nõutav ka abielu. Vabaabielukaaslasele abikaasaga võrdsete õiguste andmise jätab direktiiv liikmesriigi otsustada.
10. Kolleegium on seisukohal, et E. Akopjanil ei ole ilmselgelt võimalik saada tähtajalist elamisluba välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse alusel, sest ta pole K. J. Ibrahimi perekonnaliige selle seaduse § 7 lg-te 2 ja 5 mõttes. Asja materjalidest nähtuvalt ei ole K. J. Ibrahim ja E. Akopjan abielus ning nende kooselu algas Eestis.
11. K. J. Ibrahim on D.-D. Ibrahimi elamisloa taotlemisel nagu ka E. Akopjan endale elamisloa taotlemisel viidanud välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seadusele, nimetamata seda seadust elamisloa taotlemise alusena. Kolleegium on seisukohal, et VRKAS § 7 lg 2 p-d 2 ja 3 ning lg 5 ei võimalda D.-D. Ibrahimil saada tähtajalist elamisluba välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse alusel. Kuid tulenevalt

§ 123lg-st 11 on D.-D.

Ibrahimil võimalik saada tähtajaline elamisluba

§ 123lg 1 p 1 alusel (alaealise lapse elama asumiseks Eestis püsivalt elava vanema K.

J. Ibrahimi juurde), kui vastav taotlus esitatakse. Seda on Kodakondsus- ja Migratsiooniamet K. J. Ibrahimile ka selgitanud. Kolleegium on seisukohal, et D.-D. Ibrahimile tähtajalise elamisloa taotlemist nimetatud alusel ei takista

§ 1

lg 21, mille järgi rahvusvahelise kaitse saajate Eestis viibimise aluseid reguleerib välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seadus. 31. Ka E. Akopjani puhul ei saa viimati nimetatud säte takistada elamisloa taotlemist välismaalaste seaduse alusel. Kolleegium arvab, et E. Akopjani puhul võiks tähtajalise elamisloa taotlemise aluseks olla

§ 121(abikaasa juurde elama asumine).

Samas saab tähtajalise elamisloa selle sätte alusel anda tähtajalise elamisloa alusel Eestis elava välismaalase abikaasale. Nimelt kasutab

§ 121legaalterminina kasutatavaid mõisteid "abikaasa", "abielu", "abielu lõppemine".

Järeldusele, et

§-s 121 peetakse silmas abielu, mitte kooselu, viitab ka Korra § 20 lg 1 p 2, mille järgi tuleb tähtajalise elamisloa taotlemisel Eestis elava abikaasa juurde elama asumiseks esitada abielu sõlmimist tõendav dokument, kui abielu on sõlmitud väljaspool Eestit. Kuna K. J. Ibrahim ja E. Akopjan ei ole abielus, siis puudus E. Akopjanil võimalus saada elamisluba

§ 121alusel.

1. Kolleegium märgib, et perekonna taasühinemist käsitleva direktiivi 2003/86/EÜ artikkel 4.1 paneb liikmesriigile kohustuse lubada oma territooriumile siseneda ja seal elada perekonna taasühinemist taotleva isiku abikaasal. Kolmanda riigi kodanikust vallalise elukaaslase suhtes sellist kohustust direktiivi järgi pole. Direktiivi artikli 4.2 järgi võib liikmesriik seaduse või määrusega ka sellisel isikul lubada oma territooriumile siseneda ja seal elada. Direktiivi preambuli lõige 4 näeb ette, et perekonna taasühinemine peaks olema igal juhul võimalik perekonna tuumiku, st abikaasa ja alaealiste laste puhul. Direktiivi preambuli lõige 5 näeb ette, et liikmesriigid peavad ise otsustama, kas nad soovivad lubada perekonna taasühinemist vallalistele elukaaslastele.
2. Kolleegiumi arvates ei ole sõlmitud abielu nõue iseenesest ebaproportsionaalne. Ebaproportsionaalseks võib see nõue osutuda näiteks siis, kui abielu sõlmimiseks on koos elavatest isikutest (vabaabielupaarist) sõltumatu õiguslik takistus (õiguslik takistus, mida elamisloa taotleja(d) ei saa kõrvaldada), näiteks puudub elukaaslasel võimalus saada abielulahutust. Perekonnaseadusest ja selle § 1121 lõike 1 alusel Vabariigi Valitsuse
3. mai
4. a määrusega nr 192 vastu võetud Perekonnaseisuasutusele perekonnaseisutoimingute tegemise või perekonnaseisutunnistuse või tõendi väljaandmise või uue eesnime, perekonnanime või isikunime andmise taotlemisel esitatavate andmete loetelust ei tulene, et abielu sõlmimiseks on vajalik Eestis viibimise seadusliku aluse olemasolu. Asja materjalidest nähtub, et E. Akopjani puhul on abielu sõlmimise ainsaks õiguslikuks takistuseks kehtiva isikut tõendava dokumendi puudumine ning puuduvad E. Akopjanist sõltumatud takistused saada isikut tõendav Gruusia dokument.
5. Kolleegium märgib obiter dictum korras, et välismaalaste seaduses puudub säte, mis võimaldaks alaealise lapse vanemale anda elamisluba, kui alaealine laps on Eesti kodanik või viibib Eestis elamisloa alusel. Kolleegiumi arvates võib sellise aluse puudumine, vististi sagedamini lapsega tihedat sidet omava isa puhul, kes pole lapse emaga abielus või pole lapse emaga enam abielus, olla vastuolus Eesti põhiseadusega kaitstava perekonnapõhiõiguse ja seejuures ka EIÕK artikliga
6. Kui tähtajaline elamisluba jääb andmata sellise sätte puudumise tõttu, siis on kõrvuti elamisloa andmisest keeldumise otsusega kohtus võimalik vaidlustada niisuguse regulatsiooni puudumise põhiseaduse vastasust.
7. E. Akopjan väidab kassatsioonkaebuses, et kohus tõlgendas valesti direktiivi 2003/86/EÜ artiklit 2, mille järgi perekonna taasühinemine on kaitstud olenemata sellest, kas peresuhted tekkisid enne või pärast kõnealuse kolmanda riigi kodaniku sisenemist sellesse riiki (vt käesoleva otsuse p 11 alap 6). Kolleegium on seisukohal, et sellel, kas K. J. Ibrahimi ja E. Akopjani vabaabielulised peresuhted tekkisid enne või pärast K. J. Ibrahimi sisenemist Eestisse, ei ole direktiivi kohaldamise seisukohalt tähendust, sest tegemist pole abikaasadega direktiivi 2003/86/EÜ artikli 4.1 mõttes. Seepärast puudub kolleegiumil vajadus analüüsida kassatsioonkaebuse viimatinimetatud väidet.
8. Kolleegium on seisukohal, et olukorras, kus E. Akopjani ja D.-D. Ibrahimi tähtajalise elamisloa taotluste rahuldamise aluseks olev välisleping puudus, polnud Kodakondsus- ja Migratsiooniametil vajadust põhjendada elamisloa andmisest keeldumist sellega, et E. Akopjan esitas elamisloa taotlemisel valeandmeid ning et nii väikese lapse huvid on paremini kaitstud ema hoole all. Ometi Kodakondsus- ja Migratsiooniamet seda tegi. Nende kaalutluste paikapidavus või paikapidamatus ei saa aga Kodakondsus- ja Migratsiooniameti otsuseid kolleegiumi eelpool esitatud põhjenduste tõttu käesolevas otsuses mõjutada. Sõltumata Kodakondsus- ja Migratsiooniameti vaidlustatud otsustes esitatud kaalutlustest ei oleks Kodakondsus- ja Migratsiooniamet kolleegiumi arvates saanud rahuldada E. Akopjani ja D.-D. Ibrahimi tähtajalise elamisloa taotlusi.
9. Kolleegium märgib, et

§ 12

lg 4 p 1 sätestab imperatiivselt, s.o selle sätte Riigi Teatajas avaldatud sõnastuse järgi kaalutlusõigust andmata, et tähtajalist elamisluba ei anta ega pikendata välismaalasele, kes on esitanud valeandmeid (sealhulgas oma varasema tegevuse kohta) viisa, elamisvõi tööloa taotlemisel või nende pikendamise taotlemisel ega omista tähendust valeandmete esitamise süülisusele või muudele asjaoludele. Samas on Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium 21. juuni 2004. a otsusega asjas nr 34-1-9-04 tunnistanud

§ 12

lg 4 p 1 ja § 12 lg 5 põhiseaduse vastaseks osas, mis ei näe pädevale riigiasutusele ette kaalutlusõigust elamisloa andmisest keeldumisel valeandmete esitamise tõttu. Elektroonilises Riigi Teatajas

§ 12

juures Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi kohtuotsus ei kajastu. Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi kohtuotsuse avaldamismärge on Elektroonilises Riigi Teatajas üksnes välismaalaste seadust muutvate ja täiendavate aktide üldises loetelus. Riigikohtu halduskolleegium arvab, et sellises olukorras pole kerge leida seadusest kehtivaid või kohaldamisele kuuluvaid sätteid.

1. D.-D. Ibrahimi ja E. Akopjani kassatsioonkaebused jäävad rahuldamata osas, milles kohtud lahendasid vaidluse neile tähtajalise elamisloa andmisest keeldumise peale. II
2. E. Akopjan taotles
3. juulil 2008 Tallinna Halduskohtusse saabunud kaebuses "peatada esialgse õiguskaitse korras ettekirjutuse 1003984977 täitmine". Silmas on peetud Kodakondsus- ja Migratsiooniameti
4. juuli
5. a otsust nr 1003984977, millega E. Akopjani suhtes kohaldati
6. novembril 2003 tehtud lahkumisettekirjutuse täitmise tagamiseks järelevalvemeetmeid, kohustades teda elama kindlaksmääratud elukohas, ilmuma igal esmaspäeval Kodakondsus- ja Migratsiooniameti büroosse registreerimisele ja ettekirjutuse täitmist tagavate asjaolude selgitamisele ning teavitada Kodakondsus- ja Migratsiooniametit elukohavahetusest või elukohast pikemast eemalviibimisest. Tallinna Halduskohus keelas
7. juuli
8. a määrusega HKMS § 121 lg 3 p 2 alusel E. Akopjani Eestist väljasaatmise, piiramata seejuures E. Akopjanile tehtud lahkumisettekirjutuse täitmise tagamise meetmete võtmist.
9. Samas on ringkonnakohus
10. juulil 2008 saabunud kaebust käsitlenud iseseisva kaebusena Kodakondsus- ja Migratsiooniameti
11. juuli
12. a otsus nr 1003984977 peale. Kolleegiumi arvates
13. juulil 2008 halduskohtusse saabunud kaebus sellist käsitlust ei võimalda, sest nimetatud dokumendis pole esitatud nõuet tühistada see otsus ega väiteid tõestamaks selle otsuse õigusvastasust. Kolleegium märgib, et kui käsitleda
14. juulil 2008 halduskohtusse saabunud menetlusdokumenti kaebusena Kodakondsus- ja Migratsiooniameti
15. juuli
16. a otsust nr 1003984977 otsuse peale, siis tuleks see kaebus jätta rahuldamata, sest
17. a tehtud lahkumisettekirjutus on jõus ja täitmata ning kohaldatud järelevalvemeetmed on ette nähtud VSS § 14 lg-s 2 ja pole lahkumisettekirjutuse täitmise eesmärgi saavutamiseks ebaproportsionaalsed. Seega jääb Kodakondsus- ja Migratsiooniameti
18. juuli
19. a otsus nr 1003984977 jõusse.
20. Kohtud on
21. juulil 2008 halduskohtusse saabunud E. Akopjani kaebust käsitlenud kaebusena, millega soovitakse tühistada või peatada
22. a E. Akopjanile tehtud lahkumisettekirjutuse sundtäitmine. Kodakondsus- ja Migratsiooniamet pole sellisele käsitlusele vastu vaielnud. Nimetatud kaebuse põhjendustes on A. Akopjan esitanud väited: "Leian, et käesoleval juhul on õigusvastane pöörata sundtäitmisele lahkumiskohustus minu suhtes, väljasaatmismenetlus tuleb peatada või lõpetada. [---] Leian, et antud juhul tuleb peatada minu väljasaatmine Eestist." E. Akopjan on viidanud nimetatud menetlusdokumendis VSS § 14 lg 4 p-le 3 ja lg 5 p-le 1 (tl 27). VSS § 14 lg 4 loetleb juhtumid, mil väljasaatmist ei kohaldata. Selles sättes loetletud alustest nähtuvalt tähendab väljasaatmise mittekohaldamine väljasaatmise lõppemist. VSS § 14 lg 4 p 3 näeb ette, et väljasaatmist ei kohaldata, kui väljasaatmine on seaduse järgi keelatud. VSS § 14 lg 5 p 1 järgi peatatakse väljasaatmine, kui kohus peatab lahkumisettekirjutuse sundtäitmise. E. Akopjani
23. juulil 2008 halduskohtusse esitatud kaebus on kolleegiumi arvates käsitatav taotlusena peatada VSS § 14 lg 5 p 1 lahkumisettekirjutuse sundtäitmine.
24. Tallinna Halduskohtusse
25. juulil 2008 saabunud kaebust on E. Akopjan põhistanud olukorraga Gruusias ning sellega, et tal on Eestis halva tervisega vanemad (tl 27, 28). Halduskohus on leidnud, et olukord Gruusias ei tingi väljasaatmismenetluse lõpetamist või peatamist ning E. Akopjani vanemate eest, kes elavad Eestis ilma seadusliku aluseta, saab hoolitseda ka Eestis seaduslikul alusel viibiv E. Akopjani õde (vt käesoleva otsuse p 7 alap-d 10 ja 11). Ringkonnakohus nõustus halduskohtuga (vt käesoleva otsuse p 10 alap 5). Ka Riigikohtu halduskolleegium nõustub kohtutega. E. Akopjani need väited ei anna alust peatada või lõpetada lahkumisettekirjutuse sundtäitmist.
26. Samas on Riigikohtu halduskolleegiumi arvates E. Akopjani puhul põhjus peatada lahkumisettekirjutuse sundtäitmine VSS § 14 lg 5 p 1 alusel. Kolleegium märgib, et põhjus lahkumisettekirjutuse sundtäitmise peatamiseks võib tekkida ja sageli tekibki pärast lahkumisettekirjutuse tegemist, sealhulgas kohtuvaidluste ajal. E. Akopjan väitis
27. juulil 2008 halduskohtusse saadetud kaebuses, et lahkumisettekirjutuse sundtäitmisel satub ta rasedana koos rinnalapsega Gruusiasse, kus pole kodu, tuluallikaid, sugulasi, abi ja töötamise võimalusi (tl 28). E. Akopjani nimetatud asjaolud ei ole väljasaatmise mittekohaldamise (lõpetamise) aluseks VSS § 14 lg 4 mõttes. Küll aga esineb E. Akopjani puhul alus kohaldada VSS § 14 lg 5 p
28. Kolleegium on seisukohal, et halduskohus pidanuks E. Akopjani neid väiteid arvesse võttes peatama lahkumisettekirjutuse sundtäitmise. Võttes arvesse E. Akopjani laste D.-D. Ibrahimi (sündinud
29. a) ja M. Ibrahimi (sündinud
30. a) vanust ning ilmselgeid raskusi vahetada elukohariiki koos nii väikeste lastega, tuleb E. Akopjani taotlus rahuldada ning Kodakondsus- ja Migratsiooniameti
31. novembri
32. a lahkumisettekirjutuse sundtäitmine peatada üheks aastaks Riigikohtu halduskolleegiumi otsuse teatavakstegemise päevast arvates. E. Akopjani kassatsioonkaebus rahuldatakse osas, milles kohtud jätsid rahuldamata tema taotluse peatada lahkumisettekirjutuse sundtäitmine. Halduskohtu ja ringkonnakohtu otsus tühistatakse selles osas. III
33. Kolleegium peab vajalikuks juhtida kassaatorite tähelepanu sellele, et kui K. J. Ibrahim leiab, et tal ei ole võimalik koos perega Gruusiasse lahkuda, on tal jätkuvalt õigus esitada

§ 123alusel taotlus saamaks D.-D.

Ibrahimile elamisluba. E. Akopjan võib endale tähtajalist elamisluba taotleda

§ 121alusel.

Kolleegium rõhutab, et

§ 121alusel tähtajalise elamisloa saamiseks on vajalik olla abielus.

45. Ringkonnakohus on märkinud, et kui Kodakondsus- ja Migratsiooniamet rahuldab D.-D. Ibrahimi taotluse ning otsustab D.-D. Ibrahimile elamisloa anda, siis võib E. Akopjan esitada uue elamisloa taotluse. Kolleegium märgib, et E. Akopjanil on võimalik tähtajalise elamisloa taotlus esitada ka enne D.-D. Ibrahimile elamisloa andmise taotluse rahuldamist. Ebaseaduslikult riigis viibiva välisriigi kodaniku, kes on abielus riigis seaduslikult viibiva välisriigi kodanikuga, õigus perekonnaelule on kolleegiumi arvates märksa tugevamalt kaitstud, kui tema alaealisel lapsel on tähtajaline elamisluba. Tõnu Anton, Jüri Põld, Harri Salmann