RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine RESOLUTSIOON KOHTUMÄÄRUS 3-3-1-72-09 9. novem

§ 1029(b)

§ 1349

); 3) kuritegelik kokkulepe rahapesuks (Ameerika Ühendriikide seadustiku 18.

§ 1956(h)).

1. Harju Maakohus tunnistas
2. mai
3. a määrusega asjas nr 1-09-4658 S. Grinevitši Ameerika Ühendriikidele väljaandmise õiguslikult lubatavaks.
4. Vabariigi Valitsus otsustas
5. juuli
6. a korralduse nr 289 (edaspidi korraldus nr 289) p-ga 1 anda S. Grinevitši Ameerika Ühendriikidele välja õigusega süüdistada teda Ameerika Ühendriikides kuritegelikus kokkuleppes panna toime: juurdepääsuseadmetega seonduv pettus (Ameerika Ühendriikide seadustiku 18.

§ 1029(b)

§ 1349

) ning kuritegelikus kokkuleppes rahapesuks (Ameerika Ühendriikide seadustiku 18.

§ 1956(h)).

S. Grinevitšit ei saa ilma Eesti Vabariigi valitsuse nõusolekuta kriminaalvastutusele võtta ega karistada muude enne väljaandmist toime pandud kuritegude eest kui need, millega seoses luges kohus väljaandmise õiguslikult lubatavaks (korralduse nr 289 p 2).

1. S. Grinevitš esitas
2. juulil 2009 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus tühistada korraldus nr
3. Kaebaja väitis, et korralduses nr 289 on rakendatud ebaõigeid materiaalõiguslikke norme ja kõiki asjakohaseid norme ei ole kohaldatud. Eesti Vabariik ja Ameerika Ühendriigid sõlmisid
4. novembril 1923 väljaandmislepingu (
5. a leping). Eesti Vabariigi valitsus ja Ameerika Ühendriikide valitsus allkirjastasid
6. veebruaril
7. a väljaandmislepingu, mis jõustus
8. aprillil 2009 (
9. a leping). Puudub kokkulepe ÜRO konventsiooni art 18 lg-te 9-29 kohaldamiseks. Seega
10. a lepingu art 22 lg-st 3 tulenevalt peab antud juhul lisaks korralduses nr 289 toodud õigusaktidele kohaldama ka
11. a lepingut, mis sisaldab lisatingimusi väljaandmiseks. Harju Maakohtu
12. mai
13. a määrus kriminaalasjas nr 1-09-4658 on puudustega, ebamäärane, üldsõnaline ning olulises osas motiveerimata. Kohtumääruses puudub kaebajale süüks arvatavate kuritegude kvalifikatsioon ning nende õigusliku lubatavuse kontroll. Kohtumääruse ebamäärasus ja olulises osas motiveerimata jätmine ning kuriteokvalifikatsioonide õigusliku lubatavuse kontrolli sisuline puudumine tekitas kaalutlusvigu edasistes menetlusetappides. Maakohtu
14. mai
15. a määruses puudub loetelu kuritegudest, mille suhtes luges kohus väljaandmise õiguslikult lubatavaks. Seetõttu puudub kaebajal õiguskindlus, mis osas teda võib väljaandmise korral Ameerika Ühendriikides karistada. Seega jätab Eesti Vabariik oma kodaniku ilma igasugusest kaitsest. Süüdistusaktis tuvastatud asjaolude alusel puudub õiguslik alus kaebaja väljaandmiseks ÜRO konventsiooni art 3 lg 1, art-te 5, 6 ning art 16 lg-te 1, 2, 4 ja 6 alusel. ÜRO konventsiooni art 2a järgi on kuritegeliku ühendusega tegemist siis, kui on korraldatud ühendus, mis tegutseb kooskõlastatult, koosneb vähemalt kolmest isikust ning need isikud panevad kooskõlastatult toime raske kuriteo eesmärgiga saada rahalist või muud materiaalset kasu. Ka karistusseadustiku (KarS) § 255 lg 1 kohaselt tuleb kuritegeliku ühendusena käsitada kolmest või enamast isikust koosnevat ühendust. Süüdistusaktist nr 09 Cr. 35 nähtub, et kahtlustatakse kaebaja seotust "CC-3" ja "CC-4"-ga, keda ei ole tuvastatud ega vahi alla võetud. Tuvastamata on nende identiteedid, asukoht ning tegevuse ulatus ehk tuvastamata on nende olemasolu. Täielikult on tuvastamata kuritegeliku organiseeritud ühenduse olemasolu (kolm või enam isikut organiseeritud grupis). ÜRO konventsiooni art 16 kohaselt antakse selle konventsiooni alusel välja organiseeritud kuritegelikke ühendusi ja isikuid, kes on toime pannud kuriteo konventsiooni mõttes. Konventsiooni art 16 lg 1 grammatilise tõlgenduse järgi saab konventsiooni alusel välja anda üksnes isikuid, kelle poolt kuriteo toimepanemine on tuvastatud. Kaebajat süüdistatakse kuritegeliku ühenduse loomises isikutega, kelle identiteeti või olemasolu ei ole suudetud tuvastada.
16. a lepingu art 11 sätestab, et "kui aga redusolijat ainult süüdistatakse mingisuguses süüteos, siis tuleb esitada nõuetaval kombel kinnitatud ärakiri vangistuskäsust selles riigis, kus süütegu korda saadetud, ja tunnistusest, mille põhjal sarnane käsk välja antud, ühes muude tõendustega, mida peetakse oluliseks selles asjas." Antud hetkel ei ole edastatud nimekirja tunnistajatest ja ärakirja sellest, mis põhjusel selline vangistuskäsk on välja antud. Seega ei saa kaebajat ka
17. a lepingu sätete kohaselt Ameerika Ühendriikidele välja anda. Kaebaja võeti vahi alla Eestis ning tema kriminaalasja uuriti Eestis teadmises, et kriminaalasja menetlemine siin ka lõpetatakse ning teda karistatakse Eesti karistusõiguse alusel. Arusaamatuks jääb, mis põhjusel soovib Eesti riik loobuda oma põhiseaduse §-st 13 tulenevast kohustusest enda kodanikku kaitsta, rikkudes seeläbi põhiseaduse § 24 ja §
19. a lepingu art 8 kohaselt ei ole kumbki lepinguosalistest kohustatud oma kodanikke välja andma. Väljaandmine on kaalutlusotsus. Vaidlustatud korraldusest ei nähtu, miks loobub Eesti Vabariik oma suveräänsest karistusvõimust ning annab kaebaja välja Ameerika Ühendriikidele. Kaalutlusõiguse kohaldamata jätmine on kaalutlusviga, mistõttu vaidlustatud korraldus on materiaalselt õigusvastane ning tuleb tühistada. Kaalumata on järgmised asjaolud: käsitletud ei ole kohtumääruse puudusi seoses sellega, milliste kuritegude suhtes peeti väljaandmist õiguslikult lubatavaks; ei selgu, kuidas kavatseb Eesti Vabariik kaitsta kaebajat pärast Ameerika Ühendriikidele väljaandmist seoses asjaoluga, et õigusliku lubatavuse määruses ei ole nimekirja karistamiseks lubatavatest kuritegudest; korralduses nr 289 pole arvestatud, et Ameerika Ühendriikides süüdimõistmise korral karistatakse kaebajat kuni 57,5 aasta pikkuse vangistusega ning Eesti Vabariigis ootaks kaebajat süüdimõistmise korral kuni 12 aasta pikkune vangistus. Kaebaja väljaandmine Ameerika Ühendriikidele on ebaproportsionaalne, kuna teda võib oodata ligi neli korda pikem vabadusekaotus kui Eesti Vabariigis. Läbiotsimise käigus arestiti kaebaja elukohast ja pangalaekast tekkinud kahjude katteks ca 1,5 miljonit kr sularaha ja teisi väärtuslikke esemeid. Tekitatud kahju suurus on süüdistusakti kohaselt umbes 92 000 USD. On ilmne, et USA pangaasutuste tsiviilnõue kaebaja vastu rahuldatakse täies ulatuses.
20. Tallinna Halduskohus jättis
21. juuli
22. a otsusega haldusasjas nr 3-09-1549 S. Grinevitši kaebuse rahuldamata. Halduskohus leidis, et esmalt tuleb tulenevalt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
23. mai
24. a määruse asjas nr 3-1-1-39-09 p-dest 16, 17 ja 19 käsitleda kaebaja väiteid õigusliku lubatavuse kohta ning seejärel kontrollida, kas korralduses nr 289 esineb kaalumisviga. Kaebaja väljaandmise otsustamise õiguslikuks aluseks olevad ÜRO ja EN konventsioonid on kohaldatavad ka ilma kahepoolse väljaandmislepinguta ning Eesti Vabariigi ja Ameerika Ühendriikide vaheliste väljaandmislepingute nimetamine vaidlustatud korralduses ei olnud vajalik. Kaebaja arutlused ÜRO konventsiooni art 18 kohaldatavuse üle ei ole asjakohased, kuna praegusel juhul on asjakohane art
25. ÜRO konventsiooni ratifitseerimise seaduse § 3 sätestab, et ÜRO konventsiooni art 16 lg 5 alusel deklareerib Eesti Vabariik, et ta käsitab ÜRO konventsiooni isiku väljaandmiseks teiste osalisriikidega tehtava koostöö õigusliku alusena. Kohus ei analüüsi neid väiteid, mis on seotud kahepoolsete väljaandmislepingute nõuete väidetava täitmata jätmisega. Halduskohus ei käsitle maakohtu määruse võimalikke puudusi, vaid üksnes kaebuses toodud sisulisi vastuväiteid väljaandmise õigusliku lubatavuse kohta. Korralduses nr 289 on konkreetselt määratletud kuriteod, milles kaebaja välja antakse. Seega maakohtu määruse võimalikud puudused, millistes kuritegudes saab kaebaja välja anda, ei ole viinud Vabariigi Valitsust sisuliselt vale otsuseni. ÜRO konventsiooni art 16 ja art 2a kohaselt tuleb ÜRO konventsiooni alusel isiku väljaandmiseks muude teokoosseisu elementide kõrval tuvastada vähemalt kolmest isikust koosneva ühenduse olemasolu. See vastab KarS § 255 lg-s 1 sätestatud kuritegelikku ühendusse kuulumise määratlusele. Asjaolust, et süüdistusaktis ei ole teiste kuritegelikku gruppi kuulunud isikute identiteete avaldatud, ei saa järeldada, et nende olemasolu ei ole tuvastatud. Süüdistusaktis on kaasvandenõulasi nimetatud CC-1, CC-2, CC-3 ja CC-
26. Väljaandmistaotlusele lisatud kirjalike põhjenduste punktist 8 nähtub, et
27. a veebruaris ja märtsis vahistati kaks S. Grinevitši kaasvandenõulast New Yorgi linna Brooklyni linnaosas kaardipettusega tegelevas rühmituses osalemise pärast. Nimetatud isikud on teinud Ameerika Ühendriikide ametivõimudega koostööd ja andnud kaardipettuste toimepanemise kohta informatsiooni. Kriminaaluurimise huvides ei ole seetõttu süüdistusaktis avaldatud vahistatud isikute tegelikke identiteete, vaid neid on nimetatud varjunimedega. Selline põhjendus isikute süüdistusaktis tuvastamata jätmiseks on aktsepteeritav. Seetõttu ei välista süüdistusaktis teiste isikute identiteedi avaldamata jätmine kaebaja väljaandmist ÜRO konventsiooni art 16 alusel. Kaebaja poolt teo toimepanemine, samuti tema süü tuvastatakse alles Ameerika Ühendriikides toimuvas kriminaalmenetluses. Halduskohus ei saa süüdistusaktis kirjeldatud kuritegude tõendatusele hinnangut anda. Kaebuses esitatud väited ei lükka ümber järeldust, et väljaandmine on õiguslikult lubatav. Väljaandmise õiguslikku lubatavust ei ole vaja kontrollida elementide osas, mida kaebuses ei ole selgesõnaliselt kahtluse alla seatud. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja suhtes toimus samade kuriteofaktide osas kohtueelne uurimine nii Eesti Vabariigis kui ka Ameerika Ühendriikides. ÜRO ja EN konventsioonidest tuleneb riigi õigusasutustele üldine kohustus teha koostööd eesmärgiga tagada, et tõsised kuriteod ei jääks karistamata ning kedagi ei karistataks sama teo eest mitu korda (ÜRO konventsiooni art 1, EN konventsiooni preambul). ÜRO konventsiooni art 16 lg-d 10 ja 16 ning EN konventsiooni art 24 lg 6 sätestavad aut dedere aut judicare printsiibi, mis annab liikmesriikidele kaalutlusõiguse otsustamaks, kas anda oma kodanik välja või karistada teda ise. Kaalutlusõiguse teostamist eeldab ka kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 452 lg
28. Vaidlustatud korralduses on arvestatud asjaoluga, et kannatanud, tunnistajad ja teised kahtlustatavad asuvad Ameerika Ühendriikides ning kõigi nimetatud isikute Eesti Vabariiki toimetamine ei ole võimalik. Tegemist on mõistliku kaalutlusega põhjendamaks, miks tuleks kriminaalmenetlust jätkata Ameerika Ühendriikides. Puudub alus kahelda, et kaebajale võimaldatakse Ameerika Ühendriikides vähemalt sama õiglane kohtumenetlus kui Eestis. Kaebajal puudub subjektiivne õigus nõuda, et tema kriminaalmenetlus toimuks Eesti Vabariigis ja teda karistataks Eesti karistusõiguse alusel. Seega ei rikuta põhiseaduse § 24 lg-t
29. Võib eeldada, et kaebaja väljaandmine Ameerika Ühendriikidele raskendab kaebaja ja tema vanemate vahelist suhtlemist. See ei tähenda siiski, et korraldus nr 289 sekkub ebaproportsionaalselt kaebaja perekonnaellu. Kaebaja väljaandmise poolt räägib avalik huvi, mis seisneb rahvusvahelises koostöös võitluseks kuritegevusega. Väljaandmise instituut on vajalik selleks, et kuriteo toimepanemises süüdistatav isik ei saaks enda kriminaalvastutusele võtmist välistada ainuüksi siirdumisega teise riiki. Kaebaja vanemad ei ole veel pensioniealised ja kohtul puuduvad andmed selle kohta, et nende materiaalne olukord ei võimaldaks neil oma poega Ameerika Ühendriikides külastada või et ilma poja toetuseta satuksid nad Eestis raskesse majanduslikku olukorda. Puuduvad tõendid kaebaja vanemate tervislike probleemide kohta. Kaebajal on võimalik taotleda enda ületoomist Eestisse vangistuse jätkamiseks. Seega ei rikuta põhiseaduse §
30. Vabariigi Valitsus ei pidanud korralduses nr 289 käsitlema kaebaja väidet, miks on maakohtu määruses käsitlemata see, millistes kuritegudes peeti väljaandmist õiguslikult lubatavaks. Puudub alus arvata, et kaebajale mõistetakse süüdimõistmise korral maksimaalne (kuni 57,5 a pikkune) karistus. Karistuse määramisel on kohtul avar otsustamisruum. Tsiviilhagi rahuldamine sõltub ennekõike selle tõendatusest, mille perspektiive halduskohus ei hinda. Ühtlasi ei ole kindel, kas Ameerika Ühendriikide kohus mõistab kaebaja süüdi.
31. S. Grinevitš palus apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu
32. juuli
33. a otsus ja teha asjas uus otsus, millega kaebus rahuldatakse ning tühistatakse korraldus nr
34. Apellant väitis, et korraldus nr 289 on õigusvastane, sest selle andmisel ei ole kohaldatud kõiki asjaomaseid õigusnorme. Kokkulepe ÜRO konventsiooni art 18 lg-te 9-29 kohaldamiseks puudub. Väljaandmistaotlus esitati
35. aprillil 2009, mistõttu tuleb kohaldada
36. a lepingut. ÜRO konventsiooni art 16 lg 7 paneb liikmesriigile kohustuse kohaldada välislepingut, kui väljaandmisleping võimaldab taotluse saanud osalisriigil väljaandmisest keelduda. Kuna süüdistusaktis puudub nimekiri tunnistajatest ning muud tõendused, siis ei saa
37. a lepingu art-st 11 tulenevalt kaebajat Ameerika Ühendriikidele välja anda. Puudub tõendus selle kohta, et apellant oleks üldse olnud seotud kuritegeliku organiseeritud ühendusega. Maakohtu määruses puudub apellandile süüks arvatavate kuritegude kvalifikatsioon ning nende õigusliku lubatavuse kontroll. Seega on apellant jäetud ilma põhiseaduse §-s 13 sätestatud riigi ja seaduse kaitsest. Kuna maakohtu määruses puudub kuritegude loetelu, milles ei tohi apellanti välja anda, siis võib see kahjustada apellandi huve pärast väljaandmist. Isikul puudub õiguskindlus, mis osas teda võib väljaandmise korral Ameerika Ühendriikides karistada. Tuvastamata on kolme või enama isikuga kuritegelik rühmitus ning ÜRO konventsiooni alusel ei ole apellandi väljaandmine lubatav. Kuritegeliku organiseeritud ühenduse loomisena ei ole kvalifitseeritav S. Grinevitši suhtlemine interaktiivse suhtlusprogrammi ICQ kaudu mingitel kindlaks tegemata teemadel. Kui nimetatud vestluste sisu on tuvastatud ja neist ilmneb kuritegelik seos isikute vahel, peaksid Ameerika Ühendriigid edastama vestluste sisu koos väljaandmise taotlusega, sest tegemist on oluliste tõenditega. Halduskohus rikkus uurimisprintsiipi, jättes väljaandmise õigusliku lubatavuse kontrollimata muude elementide osas, mida kaebuses selgesõnaliselt kahtluse alla ei seatud. Halduskohus ei ole piisavalt kontrollinud kaalutlusõiguse teostamist, st kas haldusakti andmisel on järgitud diskretsiooni piire ja eesmärki ning proportsionaalsuse, võrdse kohtlemise ja muid õiguse üldtunnustatud põhimõtteid. Ainult väga domineeriv avalik huvi saab erahuvi üles kaaluda. Halduskohus ei ole põhjendanud, miks on Ameerika Ühendriikide huvi õiguskorra ja isikute kaitseks suurem apellandi huvist, et kriminaalmenetlus viiakse läbi Eesti Vabariigis. Kuna väljaandmise puhul on vajalik, et tegu oleks karistatav nii taotluse esitanud kui ka taotluse saanud riigis, siis on kriminaalmenetluse välistamine võimatu. Apellant võeti vahi alla Eestis ja ka tema kriminaalasja uuriti siin. Rikutud on apellandi põhiõigust kohtualluvuse valikule ja õigust eraelu puutumatusele. Kohus ei ole käsitlenud apellandi võimalusi saada väljaandmise korral Ameerika Ühendriikides õigusabi ja selle võimalikku kvaliteeti. Samuti pole käsitletud, millised on need otstarbekuse kaalutlused, mille alusel peaks apellandi Ameerika Ühendriikidele välja andma. EN konventsiooni art 24 lg-st 5 tulenevalt tuleb kohaldada ka
38. a lepingut, mille art 11 sätestab väljaandmisele oluliselt karmimad tingimused.
39. a lepingu kohaldamist ei saa piirata ka asjaolu, et täidetud on KrMS §-s 442 sätestatud tingimused. Ka ÜRO konventsiooni art 16 sätestab, et kui kahe riigi vaheline väljaandmisleping võimaldab osalisriigil väljaandmisest keelduda, tuleb seda lepingut kohaldada.
40. Tallinna Ringkonnakohus jättis
41. augusti
42. a otsusega haldusasjas nr 3-09-1549 S. Grinevitši apellatsioonkaebuse rahuldamata ning halduskohtu
43. juuli
44. a otsuse muutmata. Ringkonnakohus leidis, et apellandi väljaandmine on õiguslikult lubatav alljärgnevatel põhjustel. Kuna Ameerika Ühendriikide Justiitsministeerium esitas Eesti Vabariigile taotluse apellandi väljaandmiseks
45. aprillil 2009, siis
46. a leping kohaldamisele ei kuulu. ÜRO konventsiooni art 16 tulenevalt ei saa Eesti ja Ameerika Ühendriikide vahel
47. a lepingu täiendavat kohaldamist väljaandmisele pidada iseenesest konventsiooni mõttega kokkusobimatuks. Asjaolu, et konventsioon ei eelda kahepoolsete väljaandmislepingute sõlmimist, kui mõlemad pooled teatavad, et käsitavad väljaandmiseks tehtava koostöö õigusliku alusena konventsiooni, ei saa järeldada, et konventsioon kahepoolsete väljaandmislepingute sõlmimist või olemasolevate lepingute kohaldamist piiraks. Asjakohane ei ole viide, et konventsioonidest ei tulene riigile kohustust eelistada väljaandmise menetluses võimalikku kahepoolset väljaandmislepingut, kui see on väljaantavale isikule konventsioonist soodsam, sest see ei anna riigile õigust jätta olemasolev kahepoolne väljaandmisleping kohaldamata, kui vastav kohustus tuleneb siseriiklikust õigusest. ÜRO konventsiooni art 16 lg-st 7 tuleneb konventsiooni osalisriigile igal juhul vähemalt õiguslik alus keelduda väljaandmisest, kui tema siseriiklik õigus või sõlmitud väljaandmisleping on konventsioonist rangem ning näeb ette aluse väljaandmisest keeldumiseks. ÜRO konventsiooni art 16 lg-t 7 ei saa tõlgendada selliselt, et nimetatud säte iseenesest piirab kuriteos süüdistatava isiku väljaandmist olukorras, kus on täidetud vähemalt üks sättes ettenähtud tingimus. Olukorras, kus Eesti seadus näeb ette vajalikud piirangud, võimaldab ÜRO konventsiooni art 16 lg 7 isiku konventsioonile tuginedes välja anda sõltumata sellest, milline regulatsioon on sätestatud väljaandmislepingus. Järelikult on ÜRO konventsiooni seisukohalt väljaandmise otsustamiseks viidatud õiguslikest alustest lähtumine piisav. Kuivõrd EN konventsiooni art 24 lg 5 ja ÜRO konventsiooni art 16 lg 7 on samasisulised, tuleb ka EN konventsiooni art 24 lg-t 5 tõlgendada sellega samal viisil. EN konventsiooni art 24 lg-ga 5 ei ole vastuolus isiku väljaandmise otsustamine üksnes seaduse ja konventsiooni alusel ning kahepoolset väljaandmislepingut täiendavalt kohaldamata. Kriminaalmenetluse seadustiku kohaselt ei ole isiku väljaandmise vältimatuks eelduseks seatud kahepoolse väljaandmislepingu olemasolu. Kui väljaandmistaotluse esitanud riigiga on Eestil kahepoolne väljaandmisleping sõlmitud, siis ei või Vabariigi Valitsus seda väljaandmise otsustamisel ignoreerida. Eesti ja Ameerika Ühendriikide vahel sõlmitud väljaandmisleping on konventsioonide ja kriminaalmenetluse seadustiku suhtes erinorm, mida tuleb täiendavalt kohaldada. Vabariigi Valitsusel olnuks kohustus keelduda apellandi Ameerika Ühendriikidele väljaandmisest ka juhul, kui selle välistab
48. a leping. Kahepoolse väljaandmislepingu olemasolu annab konventsioonide osalisriigile õiguse kohaldada konventsioonide sätteid üksnes niivõrd, kuivõrd see ei ole väljaandmislepinguga vastuolus, mitte aga loobuda konventsioonide kohaldamisest ka ülejäänud osas. Esitatud andmed on piisavad ka
49. a lepingu art 11 lg 5 kohaselt. Selles sättes nimetatud "vangistuskäsu aluseks oleva tunnistuse" ja "muude oluliseks peetavate tõenduste" all tuleb mõista KrMS § 442 lg 2 p-s 1 nõutavaid andmeid väljaandmistaotluse aluseks oleva kuriteo toimepanemise aja ja koha ning muude tehiolude kohta, mis võimaldavad täitval riigil veenduda, et esitatud süüdistus ei ole ilmselgelt alusetu või fabritseeritud ning kriminaalmenetluse läbiviimiseks on isiku väljaandmine põhjendatud. See ei eelda tingimata asjas ütlusi andnud tunnistajate või teiste süüdistatavate nimelist loetlemist, vaid põhjendatud juhtudel võivad teiste puudutatud isikute andmed olla ka varjatud, kui selleks on oluline ja mõistlik põhjus.
50. a leping ei näe ette täiendavaid piiranguid isiku väljaandmisele võrreldes KrMS §-ga
51. Vaidlustatud korralduse nr 289 õigusvastasust ei tingi ainuüksi asjaolu, et Vabariigi Valitsus ei kohaldanud apellandi väljaandmise otsustamisel
52. a lepingut, sest selle kohaldamata jätmine ei mõjutanud asja otsustamist. Apellandi etteheited maakohtu määrusele on ainetud ja kohus kontrollib üksnes sisulisi vastuväiteid väljaandmise õiguslikule lubatavusele. Olukorras, kus väljaandmise õigusliku lubatavuse kontrollimisel tehtud maakohtu määrus ei ole edasikaevatav (vt Riigikohtu määrus asjas nr 3-1-1-3909), peab väljaandmise õiguslik lubatavus olema halduskohtumenetluses kontrollitav igakülgselt, sest vastasel korral puuduks menetlusalusel isikul nimetatud ulatuses väljaandmismenetluses üldse kaebeõigus, mis oleks aga vastuolus põhiseaduse § 15 lg 1 esimeses lauses sätestatud kohtutee garantiiga. Halduskohtu pädevust väljaandmisotsuse põhjendatuse ja esitatud tõendite igakülgsel hindamisel ei piira ka asjaolu, et väljaandmine on lahutamatult seotud kriminaalmenetlusega. Apellandi organiseeritud kuritegelikku ühendusse kuulumine on isiku väljaandmise otsustamiseks süüdistusaktis piisavalt tõendatud. Vaidlustatud korralduses ei esine kaalumisvigu alljärgnevatel põhjustel. Halduskohus piirdus väljaandmise õigusliku lubatavuse kontrollimisel põhjendatult üksnes kaebaja väidete hindamisega olukorras, kus menetlusosaliste vahel polnud vaidlust ning ka kohtul endal ei olnud põhjust arvata, et esineb mõni muu väljaandmist välistav asjaolu. Halduskohus ei ole uurimispõhimõtet rikkunud. Kriminaalmenetluse läbiviimine ühe kuritegeliku rühmituse liikmete suhtes ühes ja samas riigis võimaldab asja tõhusamat menetlemist ja aitab tõde paremini välja selgitada. Kuna apellanti ja teisi kuritegeliku rühmituse liikmeid kahtlustatakse raskete kuritegude küllaltki pikaajalises toimepanemises, millega põhjustati olulist otsest varalist kahju väga suurele hulgale inimestele, siis tuleb avalikku huvi sellise kuriteo arvatavate toimepanijate suhtes kriminaalmenetluse võimalikult igakülgseks ja tõhusaks läbiviimiseks pidada väga tungivaks. Tegemist ei ole menetlusaluse isiku üleviimisega seadusega määratud kohtualluvusest teise kohtu alluvusse, mistõttu ei rikuta põhiseaduse § 24 lg-t
53. Põhiseaduse § 26 piiramist õigustav legitiimne eesmärk on olemas, sest apellandi väljaandmine on väljaandmistaotluse ja sellele lisatud dokumentide kohaselt vajalik nii avaliku korra ja teiste inimeste õiguste ja vabaduste kaitseks kui ka kuriteo tõkestamiseks ning kurjategijate tabamiseks. Apellandi vanemad ei ole pensioniealised, puuduvad andmed, et nende majanduslik olukord või terviseseisund ei võimaldaks neil oma poega külastada Ameerika Ühendriikides või ilma poja toetuseta satuks ohtu nende toimetulek Eestis. Õigeksmõistmise korral saab ta Eestisse naasta viivitamata pärast kohtumenetluse lõppemist, süüdimõistmise puhul aga taotleda enda vangistuse jätkamiseks ületoomist Eesti Vabariiki. Seega on eraelu puutumatuse riive proportsionaalne. Apellant ei ole ringkonnakohtule esitanud mingeid konkreetseid põhjendusi, miks ta arvab, et Ameerika Ühendriikides toimuvas kriminaalmenetluses ei oleks talle tagatud Eestis toimuva menetlusega võrreldav professionaalne õigusabi. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
54. S. Grinevitš palub kassatsioonkaebuses tühistada halduskohtu
55. juuli
56. a otsus ja ringkonnakohtu
57. augusti
58. a otsus haldusasjas nr 3-09-1549 ning saata asi uueks läbivaatamiseks halduskohtule. Kassaator nõustub ringkonnakohtu seisukohaga, et kohaldada tuleb nii ÜRO ja EN konventsioone kui ka
59. a lepingut. Vabariigi Valitsus esitas oma seisukohad ringkonnakohtule hilinemisega. Ringkonnakohus arvestas otsuse koostamisel nimetatud seisukohaga. Ühtlasi jättis ringkonnakohus hilinemisega esitatud seisukoha kassaatorile edastamata. Seega on kohus oluliselt rikkunud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 229 lg-t 4, § 331 lg-t 1, § 659, § 642 lg-t
60. Kohus ei ole hinnanud tõendeid objektiivselt ning igakülgselt, mis puutub kuritegeliku organiseeritud ühenduse tuvastamise fakti. Lisaks on jäetud olulises osas põhjendamata kuritegeliku organiseeritud ühenduse tuvastamise fakt esitatud tõendite ehk süüdistusakti pinnalt. Kuritegelik side, mis vastaks kuritegeliku organiseeritud ühenduse tingimusele kassaatori ja CC-3 vahel on tuvastamata. Kui ei ole tuvastatud kuritegeliku ühendusse kuulumine, siis ei saa kassaatorit ÜRO konventsiooni alusel välja anda. Seega on ringkonnakohus rikkunud TsMS § 436 lg-t 1 ja § 442 lg-t 8, hinnates süüdistusakti tõendina ning tuvastades sellest lähtuvalt kuritegeliku organisatsiooni fakti. Kuna kohus ei põhjendanud otsust, siis rikuti TsMS § 669 lg 1 p-i
61. ÜRO konventsiooni art 16 lg-t 7 tuleb tõlgendada viisil, mille kohaselt ei saa süüdistatavat isikut välja anda, kui on täidetud vähemalt üks väljaandmist keelav tingimus. Kui väljaandmist piirab kas välisleping või seadus, siis on Vabariigi Valitsus kohustatud seda kohaldama tulenevalt põhiseaduse §-st
62. Kohus kohaldas ÜRO konventsiooni art 16 lg-t 7 vääralt. Ringkonnakohus on jätnud alusetult kohaldamata
63. a lepingu art 11 lg
64. Kuna kohus ei ole tuvastanud kuritegeliku organisatsiooni fakti, mis on üheks eelduseks nii
65. a lepingu kui ka ÜRO konventsiooni alusel isiku väljaandmiseks, on nimetatud õigusnormide kohaldamine lubamatu, sest õigusnormi eeldused on täitmata. Ringkonnakohus on seega ebaõigesti kohaldanud ÜRO konventsiooni art 16 lg-id 1 ja 7, art-t 2a ning EN konventsiooni art 24 lg-t
66. Kuna isiku väljaandmine riivab põhiõigusi, siis on ainuõige, kui Riigikohus vaataks üle väljaandmise juhtumi, et tagada ühtne kohtupraktika.
67. Vabariigi Valitsus palub oma vastuses jätta kassatsioonkaebus rahuldamata ning haldus- ja ringkonnakohtu otsused muutmata. Vabariigi Valitsus väidab, et korraldus nr 289 on antud kooskõlas KrMS § 452 lg-ga 1, ÜRO konventsiooni art 3 lg-ga 2, art-tega 5 ja 6 ning art 16 lg-tega 1, 2, 4 ja 6 ning EN konventsiooni art-ga 8, art 24 lg 1 p-ga a ja lg-ga
68. Ühtlasi on täidetud
69. a lepingu nõuded ning puuduvad kassaatori väljaandmist välistavad asjaolud. Kaalutluste tulemusena järeldus, et
70. a lepingu kohaldamine ei muudaks asja otsustust. Kassaatori väljaandmise otsustamine toimus ÜRO ja EN konventsioonide alusel. Vabariigi Valitsuse vastus ringkonnakohtule esitati
71. juulil
72. Vabariigi Valitsuse
73. augusti
74. a täiendav vastus sisaldas ainult kokkuvõtlikku ülevaadet varasematest seisukohtadest. Kohus ei ole menetlusnormi oluliselt rikkunud, kuna
75. augusti
76. a vastus ei sisaldanud täiendavaid argumente. Kassaatori väljaandmine on süüdistusakti p 14 ja p 18 kohaselt piisavalt tõendatud. Seega on ringkonnakohus tõendeid hinnanud objektiivselt ja igakülgselt ning otsus on põhjendatud. ÜRO konventsiooni art 16 lg 7 annab osalisriigile õigusliku aluse keelduda väljaandmisest, kui seda nõuab siseriiklik õigus või väljaandmisleping, kuid nimetatud säte ei piira väljaandmist, kui üks tingimus on täidetud. Praegusel juhul on ÜRO konventsiooni art 16 lg 7 tingimused täidetud. Ringkonnakohus ei ole eelmainitud õigusnormi kohaldamisel materiaalõigust rikkunud. Rahvusvahelise kriminaalõigusalase koostöö kohaselt, kui kaks riiki viivad läbi kriminaalmenetluse ühe isiku suhtes samade kuritegude toimepanemise kahtlustuses, siis lepitakse kokku, milline riik lõpetab oma menetluse, vältimaks ne bis in idem põhimõtte rikkumist. Ameerika Ühendriigid ja Eesti Vabariik pidasid selleteemalisi läbirääkimisi. Ühtlasi asuvad kannatanud, tunnistajad ja kahtlustatavad Ameerika Ühendriikides. Ameerika Ühendriikide kriminaalmenetluses puudub võimalus kriminaalmenetlus üle anda teistele riikidele. Tegemist on käimasoleva kriminaalmenetlusega, kus alles toimub tõe tuvastamine ning süüküsimus on otsustamata. Süüdistatava vahetu viibimisega kohtus tagatakse tema õigus osaleda tõendite uurimises ja kaitseõigus. Kuriteod, milles kassaatorit süüdistatakse, on rasked, riigipiire ületavad ning paljude kannatanutega. Ühtlasi on kahjusummad suured. Kui kassaatori materiaalsed võimalused ei luba tal palgata kaitsjat, siis on ka Ameerika Ühendriikides võimalus riigi abile. Kassaator ei ole põhjendanud, miks Ameerika Ühendriikides toimuvas kriminaalmenetluses ei tagata Eesti menetlusega võrreldav õigusabi, puudub õiglane kohtupidamine ja ei respekteerita inimõigusi ja väärikust. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
77. Välisriigile isiku väljaandmise menetlus jaguneb eelmenetluseks Justiitsministeeriumis ja Riigiprokuratuuris, väljaandmise õigusliku lubatavuse kohtulikuks kontrollimiseks ja täitevvõimu pädevusse kuuluvaks väljaandmise otsustamiseks (KrMS § 443). Välisriigile isiku väljaandmise õigusliku lubatavuse kontrollimine allub Harju Maakohtule (KrMS § 446). Seega toimub kriminaalmenetluse seadustiku kohaselt isiku väljaandmise menetlus kolmes etapis, milleks on eelmenetlus, õigusliku lubatavuse kohtulik kontroll ning täitevvõimu pädevusse kuuluv väljaandmise otsustamine. Ühtlasi sätestab KrMS § 446 pädevusnormi, mille kohaselt õigusliku lubatavuse kontrolli teostab maakohus.
78. Rahvusvaheline kriminaalmenetlusalane koostöö hõlmab väljaandmist välisriigile, riikide vastastikust abi kriminaalasjades, välisriigi kohtuotsuse täitmist, alustatud kriminaalmenetluse ülevõtmist ja üleandmist, koostööd Rahvusvahelise Kriminaalkohtu ja Eurojustiga ning loovutamist Euroopa Liidu liikmesriigile (KrMS § 433 lg 1). Rahvusvahelises kriminaalmenetlusalases koostöös lähtutakse kriminaalmenetluse seadustiku 19.

sätetest, kui Eesti Vabariigi välislepingutes, Euroopa Liidu õigusaktides ja rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtetes ei ole ette nähtud teisiti (KrMS § 433 lg 2). Riigikohtu kriminaalkolleegium asus

1. mai
2. a määruses asjas nr 3-1-1-39-09 (p 18) järgmisele seisukohale: "Tulenevalt KrMS § 433 lg-tes 1 ja 2 märgitust peavad kriminaalmenetlejad väljaandmismenetluses lähtuma vaid KrMS XIX peatükis sisalduvatest pädevusnormidest (arvestades rahvusvahelis-õiguslikke eriklausleid) ning kriminaalmenetluse seadustiku teistes peatükkides sätestatust vaid niivõrd, kuivõrd see pole vastuolus KrMS XIX peatükis sätestatuga." Kolleegium leiab, et maakohtus toimuv isiku väljaandmise õigusliku lubatavuse kontroll hõlmab ka selle, kas konventsioonid ning kahepoolsed välislepingud (praegusel juhul ÜRO ja EN konventsioonid ning
3. a leping) lubavad isiku väljaandmise õiguslikult lubatavaks tunnistada või mitte, kuna konventsioonide ning kahepoolsete välislepingutega on reguleeritud, millistele tingimustele väljaandmine peab vastama ja millistel juhtumitel tuleb isik välja anda.
4. Riigikohtu kriminaalkolleegium asus
5. mai
6. a määruses asjas nr 3-1-1-39-09 järgmisele seisukohale:"[---] [I]siku välisriigile väljaandmismenetlus kui tervik koosneb kõigepealt Justiitsministeeriumis ja Riigiprokuratuuris toimetatavast eelmenetlusest, seejärel väljaandmise õigusliku lubatavuse kontrollimisest üldkohtus, siis täitevvõimu pädevusse kuuluvast isiku väljaandmise lõplikust otsustamisest ja lõpuks väljaandmisotsuse vaidlustamiseks esitatud kaebuste lahendamisest halduskohtusüsteemi poolt. [---] Seega kujutab isikute välisriigile väljaandmine kui tervik endast rahvusvahelis-õigusliku iseloomuga riiklikku tegevust, mitte aga kriminaalmenetlust. Niisiis otsustatakse riiklikul tasandil kahe riigi suhete üldist konteksti ning väljaandmist taotleva riigi demokraatlikkust arvestades, kas isik antakse välisriigile välja või mitte. Kuna kõnealuse riikliku tegevuse õiguspärasust on Eestis pädevad kontrollima halduskohtud, siis ongi väljaandmise puhul tagatud nii kohtukaebe- kui ka edasikaebeõigus halduskohtumenetluse vahendusel." Selles haldusasjas on nii haldus- kui ka ringkonnakohus tuginenud Riigikohtu
7. mai
8. a määrusele asjas nr 3-1-1-39-09 (p-d 16, 17 ja 19) ja asunud seisukohale, et ka nemad on pädevad kontrollima väljaandmise õiguslikku lubatavust olukorras, kus KrMS § 446 kohaselt kuulub selline pädevus maakohtule. Maakohus on juba tunnistanud kassaatori Ameerika Ühendriikidele väljaandmise õiguslikult lubatavaks. Kassaatori väited puudutavad eelkõige ÜRO ja EN konventsioonide ning
9. a lepingu kohaldamist ning nende rikkumist. Seetõttu tuleks Riigikohtu halduskolleegiumil kassatsioonkaebuse lahendamisel kontrollida, kas ÜRO ja EN konventsioonide ning
10. a lepingu kohaselt on kassaatori väljaandmine Ameerika Ühendriikidele õiguslikult lubatav või mitte.
11. Halduskolleegium leiab, et kuna kriminaalkolleegiumi määruse p-dest 16, 17 ja 19 selgub, et ka halduskohus on pädev õiguslikku lubatavust kontrollima, mille aga KrMS § 446 expressis verbis välistab, siis on pädevusnormi (KrMS § 446) ja kohtupraktika vahel lahknevus. Seadusest tulenevalt ei saa halduskohus teostada sisulist kontrolli maakohtu lahendi üle. Eeltoodu tõttu on halduskolleegium seisukohal, et eelpool viidatud kriminaalkolleegiumi lahendist tulenevalt tuleb välja selgitada, kas halduskohus omab pädevust õiguslikku lubatavust kontrollida või mitte. Arvestades eelmainitud kaalutlusi, tuleb asi anda HKMS § 68 lg 1 alusel lahendamiseks haldus- ja kriminaalkolleegiumi vahelisele erikogule. Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Jüri Põld