← Eesti

3-1-1-87-09

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-87-09 Otsuse kuupäev 10. november 2009 Kohtukoosseis Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Eerik Kergandberg ja Priit P

§ 209lg 2 p-de 1 ja 3 järgi Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu 5.

mai

  1. a otsus kriminaalasjas nr 1-07-9467 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik A.K. kaitsja vandeadvokaat Aadu Luberg, kassatsioon Asja läbivaatamise kuupäev
  2. september 2009, kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
  3. Mõista A.K.

§ 257järgi õigeks.

  1. Tühistada Harju Maakohtu
  2. veebruari
  3. a ja Tallinna Ringkonnakohtu
  4. mai
  5. a otsused osaliselt, s.o A.K-lt ja M.G-lt solidaarselt T.B. kasuks 360 000 krooni väljamõistmises ning A.K-lt L. ja T.N. kasuks 290 000 krooni väljamõistmises.
  6. Jätta T.B. ning L. ja T.N. tsiviilhagid läbi vaatamata.
  7. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu
  8. mai
  9. a otsus A.K. poolt kriminaalasja kohtulikus menetluses maakohtus ja ringkonnakohtus kaitsjale makstud tasust 30 000 krooni riigi kanda jätmises.
  10. Jätta A.K. poolt kriminaalasja kohtulikus menetluses maakohtus ja ringkonnakohtus kaitsjale makstud tasust riigi kanda 45 000 krooni.
  11. Muus osas jätta Harju Maakohtu
  12. veebruari
  13. a ja Tallinna Ringkonnakohtu
  14. mai
  15. a otsused muutmata.
  16. Kassatsioon rahuldada osaliselt. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  17. Harju Maakohtu
  18. veebruari
  19. a otsusega tunnistati A.K. ja M.G. KarS § 209 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi süüdi korduvas grupilises kelmuses. A.K. karistati vangistusega kolmeks aastaks. Karistus jäeti KarS § 74 alusel tingimisi täitmisele pööramata. M.G. karistati vangistusega kaheks aastaks. Karistus jäeti KarS § 73 alusel tingimisi täitmisele pööramata. A.K-lt mõisteti kelmusega tekitatud kahju katteks välja 290 000 krooni L.N. ja T.N. kasuks ning A.K-lt koos M.G-ga 360 000 krooni T.B. kasuks. 1.1 A.K. ja M.G. tunnistati süüdi selles, et nad lõid D.K-s tegelikest asjaoludest ebaõige ettekujutuse, mille tulemusel sõlmis D.K. notariaalse lepingu 465 000 krooni eest talle kuuluva korteriomandi müümise kohta A.K-le. Süüdistatavad lõid kannatanus ebaõige ettekujutuse sellest, et A.K. annab kannatanule materiaalset abi, korter jääb aga jätkuvalt D.K. omandisse ja valdusse. Tegelikkuses kannatanu ei soovinud korterit müüa ja ta ei saanud ostu-müügilepingus nimetatud rahast enamat kui 20 000 krooni. A.K. müüs korteriomandi edasi, tekitades kannatanule varalise kahju 445 000 krooni. 1.2 Samuti tunnistati A.K. ja M.G. süüdi selles, et nad lõid T.B.-s tegelikest asjaoludest ebaõige ettekujutuse, mille tulemusel sõlmis T.B. notariaalse lepingu 370 000 krooni eest talle kuuluva korteriomandi müümise kohta A.K-le. Süüdistatavad lõid kannatanus ebaõige ettekujutuse sellest, et A.K. annab kannatanule materiaalset abi, korter jääb aga jätkuvalt T.B. omandisse ja valdusse. Tegelikkuses kannatanu ei soovinud korterit müüa ja ta ei saanud ostu-müügilepingus nimetatud rahast enamat kui 10 000 krooni. A.K. müüs korteriomandi edasi, tekitades kannatanule varalise kahju 360 000 krooni. 1.3 A.K. tunnistati süüdi veel selles, et ta lõi L.L-is tegelikest asjaoludest ebaõige ettekujutuse, mille tulemusel sõlmis L.L. notariaalse lepingu 300 000 krooni eest enda korteriomandi müümise kohta A.K-le. A.K. lõi L.L-is ebaõige ettekujutuse sellest, et ta hakkab kannatanut materiaalselt abistama, korter aga jääb jätkuvalt L.L-i omandisse ja valdusse. Tegelikkuses kannatanu ei soovinud korterit müüa ja ta ei saanud ostu-müügilepingus nimetatud rahast enamat kui 10 000 krooni. A.K. müüs nimetatud korteriomandi edasi, tekitades kannatanule varalise kahju 290 000 krooni. 1.4 V. P. korteriomandi kelmuslikus omastamises mõisteti A.K. ja M.G. õigeks. A.K. mõisteti õigeks ka

§ 120järgi.

  1. Põhjendades enda siseveendumust, et A.K. ja M.G. on neile süüks arvatud teod toime pannud, osutas maakohus erinevate kuritegude silmanähtavale sarnasusele, kuigi kannatanud üksteist ei tundnud. Kohus märkis, et puuduvad tõendid selle kohta, et kannatanutele oleks ostu-müügilepingutes nimetatud summad ka tegelikult üle antud. Tekitatud väärkujutlus seisnes kohtu hinnangul selles, et korterite müügi notariaalsed lepingud sõlmiti materiaalse abi andmise ettekäändel väitega, et need lepingud ei too tegelikult kannatanutele kaasa korteriomandist ilmajäämist. M.G. roll seisnes kannatanutega pikaajalist tutvust ära kasutades A.K. palvel sobilike inimeste leidmises, nende veenmises nõustuda pakutava materiaalse abiga, kannatanutele raha üleandmise ja notari juures viibimises. Kohtu hinnangul on tema selline roll hinnatav kelmuse kaastäideviimisena.
  2. A.K. ja M.G. kaitsjad esitasid maakohtu otsuse peale apellatsioonid, milles taotlesid süüdistatavate õigeksmõistmist. 3.1 A.K. kaitsja hinnangul on ebaselge, milles seisnes L.L-i eksimus korteri müümisel. Apellant märkis, et puuduvad tõendid selle kohta, nagu ei oleks L.L-ile tasutud kogu tehingujärgset rahasummat. L.L-i testamendijärgsed pärijad L. N. ja T. N. ei ole L.L-i pärandit vastu võtnud, mistõttu ei ole neile A.K. poolt tekitatud mingit kahju ja nad ei saa esitada kriminaalmenetluses nõudmisi seoses L.L-i pärandiga. Kannatanud D.K. ja T.B. on notariaalsetes lepingutes kinnitanud kogu müügiraha kättesaamist. Apellandi arvates ennistas maakohus kriminaalmenetlusõigust oluliselt rikkudes kohtuliku uurimise ilma KrMS §-s 307 sätestatud asjaolude esinemiseta. Selle järgselt oli prokuröril võimalik esitada A.K-le uus süüdistus, millega süüdistatava olukorda raskendati, sest esialgne süüdistus ei sisaldanud KarS § 209 objektiivse koosseisu realiseerimiseks vajalikke elemente. Kaitsja palus kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks lugeda ka selle, et maakohus ei võtnud seisukohta A.K-le KarS § 257 järgi esitatud süüdistuses, milles ta oli antud kohtu alla, kuid millest prokurör kohtuistungil loobus. Samuti taotles apellant selle lugemist kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks, et A.K-lt mõisteti välja kriminaalmenetluse kulud ka selle süüdistuse osas, milles ta oli õigeks mõistetud. 3.2 Ka M.G. kaitsja arvates ei olnud kelmuse objektiivne koosseis tõendatud, sest puuduvad süüdistatavate poolt varalise kasu saamis kinnitavad tõendid. Kannatanu kantud võimalik kahju ei saa KarS § 209 koosseisu sisustada, kui puuduvad tõendid varalise kasu saamise kohta. Kaitsja arvates puudus M.G. käitumises ka kelmuse subjektiivne koosseis, sest M.G. pidas A.K. inimeseks, kes abistab hädasolijaid ja seetõttu soovitaski teda abivajavatele tuttavatele.
  3. Tallinna Ringkonnakohtu
  4. mai
  5. a otsusega tühistati maakohtu otsus osas, millega oli A.K. makstud kaitsjatasu jäetud täies mahus tema kanda. A.K. kasuks mõisteti riigieelarve vahenditest alusetu süüdistuse eest välja 10 000 krooni enammakstud kaitsjatasu. Samuti mõisteti riigieelarve vahenditest tema kasuks välja 20 000 krooni kaitsjatasu õigusabi eest ringkonnakohtus. 4.1 Ringkonnakohus leidis, et maakohus oli õigustatud pärast kohtulikke vaidlusi kohtuliku uurimise ennistama, sest kohtul oli tarvis saada selgust kannatanu L.L-i pärijate küsimuses. 4.
  6. Kohtukolleegium märkis, et kaitsja tõlgendus, nagu võimaldanuks maakohus selliselt prokuröril nn menetlusliku abikäe ulatamise vormis uue süüdistusakti esitada, on meelevaldne. Uue süüdistusaktiga ei muudetud etteheidetava käitumise faktoloogiat. Mõlema süüdistuse sisu kohaselt tekitati kannatanutele, sh L.L-ile pettusega varaline kahju. Pettus seisnes ettekujutuse loomises sellest, et materiaalse abi osutamise tagatisena küll tuleb korter notariaalselt vormistada A.K. nimele, kuid tegelikult jääb omandiõigus muutuseta. Muudetud süüdistusaktiga ei raskendatud süüdistatava olukorda, vaid täpsustati süüdistuse sisu. Süüdistaja poolt menetluse käigus uue süüdistusakti esitamine oli seaduslik. 4.
  7. Ringkonnakohus märkis ka, et kriminaalasi saadeti maakohtusse mahus, kus teiste tegude hulgas süüdistati A.K. ka omavolis KarS § 257 järgi. Sellest tulenevalt anti A.K. selles süüdistuses ka kohtu alla. Kuna kohtumenetluse käigus esitatud uus süüdistusakt seda süüdistust ei sisaldanud, siis kooskõlas KrMS § 268 lg-ga 1 puudus maakohtul pädevus võtta seisukohta selle varasema süüdistuse kohta, mis ei olnud enam kohtumenetluse esemeks. 4.
  8. Ringkonnakohtu arvates puudub alus seada kahtluse alla maakohtu otsuses märgitut, et lepingutes näidatud summasid kannatanutele ei makstud. L.L. sai tegelikult 10 000 krooni, D.K. 20 000 krooni ja T.B. 10 000 krooni ning sedagi mitte niivõrd korteriomandite eest, kuivõrd usaldusliku vahekorra tekitamiseks. Ringkonnakohtu arvates võidi kannatanutega kokku leppida mingites teistes tingimustes kui sätestati ostu-müügi lepingus. A.K. kinnituste kohaselt ta lubas kannatanuid materiaalselt abistada ja selle eest kannatanud müüsid talle oma korteriomandi ühes õigusega elada seal edasi kuni surmani. Seevastu kannatanute väidete kohaselt lubas A.K. neid materiaalselt abistada ja selle eest tuli talle tagatiseks anda korteriomand. Tagatiseks andmine nende arvates vaid vormistati korteri ostu-müügina, tegelikult seda müüa ei kavatsetud. Ringkonnakohus rõhutas sarnaselt maakohtuga kuriteoepisoodide omavahelist sarnasust kui kannatanute ütluste õigsust kinnitavat asjaolu. Seetõttu järeldas ka ringkonnakohus, et A.K. tegutses kelmuslikul eesmärgil ja et M.G. abistas teda selles. Süüdlaste poolt kasu saamine seisnes pettuse teel võõra vara endale saamises. Süüdlaste käitumise tulemusena aga tekitati kannatanutele varaline kahju. Pole välistatud, märkis ringkonnakohus, et muudes ostu-müügitehingutes toimisid A.K. ja M.G. ausate lepingupartneritena, kuid see ei saa olla neid õigustavaks tõendiks käesolevas kriminaalasjas. 4.5 Ringkonnakohtu hinnangul tunnistas maakohus käesolevas kriminaalasjas põhjendatult kannatanuteks L.N. ja T.N. kui L.Li testamendijärgsed pärijad. 4.6 Küll aga asus ringkonnakohus seisukohale, et maakohtu otsuses on ebaõigesti lahendatud A.K. kaitsjakulude küsimus. Kuna KrMS § 181 lg 1 kohaselt hüvitab õigeksmõistva kohtuotsuse korral menetluskulud riik ja A.K. mõisteti talle esitatud süüdistuses osaliselt õigeks, tulnuks talle õigeksmõistetud osas kaitsjakulu hüvitada. Kohtukolleegium märkis, et õigusabikulude tasumist tõendavate dokumentide kohaselt on A.K. maakohtus oma kaitsjale õigusabi eest tasunud kokku 75 520 krooni. Ringkonnakohus pidas sellest mõistlikuks summat suuruses 50 000 krooni. Kuludokumentidest ei nähtu, milline osa kaitsjale makstud tasust seondub süüdistusega, milles A.K. oli õigeks mõistetud. Ringkonnakohtu hinnangul võis selleks summaks süüdistuse kogumahtu arvestades olla 10 000 krooni ja see summa jäetigi riigi kanda. 4.7 Ringkonnakohtus A.K. kantud kaitsjakulu osas märkis ringkonnakohus aga, et tasutud 30 000 kroonist tuleb mõistlikuks pidada 20 000 krooni tasumist ja ka see summa tuleb KrMS § 185 lg 1 kohaselt jätta riigi kanda. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
  9. A.K. kaitsja vandeadvokaat Aadu Luberg esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsiooni, milles taotleb maa- ja ringkonnakohtu otsuste tühistamist ja uue otsusega A.K. õigeksmõistmist. 5.1 Kassaator kordab apellatsioonis märgitut, et A.K. suhtes rikuti ausa kohtumenetluse põhimõtet sellega, et ilma sellekohase sisulise põhjuseta uuendati asjas kohtumenetlus, millega tegi kohus prokuröril võimalikuks süüdistuse muutmise. 5.2 Kaitsja hinnangul loobus prokurör kohtuvaidluste käigus süüdistusest KarS § 257 järgi. Seega pidanuks maakohus A.K. selles süüdistuses õigeks mõistma. Kohus aga ei käsitle seda süüdistust üldse. Kui Riigikohus ei nõustu kaitsja taotlusega mõista A.K. kogu esitatud süüdistuses õigeks, taotleb kaitsja A.K. õigeksmõistmist omavolis ilma kriminaalasja maakohtusse uueks arutamiseks saatmata ja palub arvestada seda sammu ka kohtukulude jaotamisel. 5.3 Kassaatori arvates on A.K. ebaõigesti tunnistatud süüdi kelmuses L.L-i, T.B. ja D.K. suhtes. Kaitsja hinnangul on kõik kannatanud notari juuresolekul kirjalikult kinnitanud, et nad on enda korterite müügihinnaks oleva raha kätte saanud, mistõttu on alusetu ringkonnakohtu seisukoht, et sellekohased tõendid puuduvad. Ringkonnakohtu otsusest ei nähtu ka põhjendusi, miks tuleb kannatanute ütlusi raha mittesaamise kohta eelistada süüdistatava vastupidistele ütlustele, mida kinnitavad ka notarite ütlused ja kannatanute allkirjad lepingutes. Ühtlasi märgib kassaator, et L.L-i episoodis on ebaõigesti kannatanuteks loetud L.L-i pärijaid. Tegelikult ei ole need isikud pärandit vastu võtnud, mistõttu pärandaja õigused ja kohustused ei ole neile üle läinud. 5.4 Kaitsja vaidlustab ka kohtukulude kohta tehtud otsustust. Ringkonnakohus on pidanud mõistlikuks kaitsjatasuks maakohtu menetluses 50 000 krooni, kuigi süüdistatav on kaitsjale õigusabi eest tasunud 75 520 krooni. Kaitsja leiab, et mõistliku suurusega kaitsjatasu ongi reaalselt tasutu, s.o 75 520 krooni. Apellatsioonimenetluses on ringkonnakohus mõistliku suurusega tasuks lugenud 20 000 krooni, kuigi tegelikkuses tasus süüdistatav õigusabi eest 30 000 krooni, mida kaitsja peab ka mõistliku suurusega tasuks. Kassaator ei nõustu kohtukulude jaotusega ringkonnakohtu otsuses. A.K. mõisteti osas süüdistustes õigeks (

§ 120järgi ja süüdistuses § 209 lg 2 järgi V.P.

episoodis). Seetõttu mõisteti A.K. kasuks maakohtus kantud kriminaalmenetluse kuludena välja 10 000 krooni. Ringkonnakohtus mõisteti tema kasuks välja 20 000 krooni apellatsioonimenetluses makstud kaitsjatasu. Kassaator märgib, et prokurör loobus kohtuvaidluses süüdistusest KarS § 257 järgi, kuid kohtuotsuses see ei kajastunud, sest otsuses seda süüdistust mingilgi viisil ei käsitletud. See osa süüdistusest on jäetud arvesse võtmata ka kohtukulude jaotamisel.

  1. Prokurör esitas kassatsioonivastuse, milles taotles ringkonnakohtu otsuse muutmata jätmist ja kassatsiooni rahuldamata jätmist. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT I
  2. Kriminaalkolleegium ei nõustu kaitsja seisukohaga, et kriminaalasja kohtulikku uurimist uuendades on rikutud menetluse võistlevuse põhimõtet sel viisil, et prokurörile on "ulatatud menetluslik abikäsi" ja tal on võimaldatud esitada uus süüdistus. Maakohus uuendas menetluse igati põhjendatult seoses kannatanu L.L-i surma järgselt tõusetunud vajadusega selgitada, kes on tema pärija. Sellise asjaolu olulisus johtub Riigikohtu viimaste aastate praktikas korduvalt toonitatust, et kriminaalmenetluses saab kohus jätta tsiviilhagi läbi vaatamata üksnes erandlikel juhtudel (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  3. jaanuari
  4. a otsus asjas nr 3-1-1-47-07, RT III 2008, 6, 40, p-d 36-37). Seega on kannatanu pärija selgitamise vajadus käsitatav KrMS § 307 mõttes kriminaalasja lahendamiseks olulise asjaoluna.
  5. Kriminaalasja materjalide hulgas puuduvad andmed, mis võimaldaksid nõustuda kaitsja väitega, et kohus oleks lisaks eelnevalt käsitletud asjaolule soovinud uuendada kohtuliku uurimist ka uue süüdistuse esitamiseks. Samas tuleb nentida, et kohtuliku uurimise uuendamise järgselt ei ole keelatud uue süüdistuse esitamine KrMS § 268 lg-le 2 tuginevalt. Seejuures märgib kolleegium, et uue süüdistusakti koostamisega ei muudetud A.K-le ja M.G-le esitatud süüdistust põhimõtteliselt, vaid üksnes täpsustati kannatanutele tekitatud kahju.
  6. Küll aga tuleb kolleegiumi arvates nõustuda kassaatoriga selles, et kohtud ei ole menetlusõiguslikult õigesti lahendanud küsimust seoses sellega, et prokurör oli kohtuistungil loobunud A.K. süüdistusest KarS § 257 järgi. Arvestades, et prokurör oli kohtulikul arutamisel eelnevalt loobunud A.K. süüdistamisest nimetatud sätte järgi, on mõistetav, et prokuröri poolt pärast kohtuliku uurimise uuendamist KrMS § 268 lg 2 kohaselt koostatud uus süüdistusakt ei sisaldanud enam A.K. süüdistust KarS § 257 järgi. Kummatigi ei saa käsitletaval juhul maakohtu pädevuse hindamisel lähtuda pelgalt vaid KrMS § 268 lg-s 1 sätestatust ja väita, et kuna eelnevalt toimunud süüdistusest loobumise tõttu ei olnud A.K-le KarS § 257 järgi ette heidetav tegu enam uue süüdistusakti kohaselt kohtuliku uurimise esemeks, siis ei saanud maakohus seda süüdistust enda otsuses mingil moel kajastada. Kolleegium leiab, et käsitletava olukorra hindamisel tuleb tõlgendada KrMS §-des 268 ja 301 sätestatut nende koostoimes ja asuda seisukohale, et prokuröripoolsele süüdistusest loobumisele kohtuvaidluse käigus peab igal juhul järgnema ka õigeksmõistmine loobutud süüdistuse osas. Oluline on siinjuures rõhutada, et KrMS § 301 kohaselt peab süüdistusest loobumisele järgnema n-ö automaatne õigeksmõistmine ilma menetlust jätkamata. See tähendab, et menetluse jätkamine muudel põhjustel ja sõltumata kohtumenetluse uuest esemest ei saa enam kuidagi luua sellist olukorda, mis saaks õigeksmõistmise vajaduse välistada. Olukorras, kus prokurör on süüdistusest loobunud, peab kohus süüdistatava selles õigeks mõistma juba ainuüksi sel põhjusel, et välistada sama teo uus menetlemine. Prokuröri loobumine süüdistusest ei saa asendada kohtu õigeks- või süüdimõistvat otsust PS § 23 lg 3 tähenduses. Kirjeldatud kriminaalmenetlusõiguse rikkumine ei too endaga siiski kaasa kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks, kuna Riigikohtu kriminaalkolleegium saab käsitletava menetlusõiguse rikkumise ise kõrvaldada, mõistes A.K.

§ 257järgi õigeks.

II

  1. Lisaks eelnevalt käsitletud menetlusõigusliku sisuga argumentide esitamisele on kassaator kokkuvõtvalt väitnud ka seda, et tõendite hindamise vastuolulisuse ja mittejälgitavuse tõttu ei saa lugeda kelmuse koosseisu olemasolu A.K. käitumises tuvastatuks. Eeskätt on kassaator pidanud vastuoluliseks ringkonnakohtu otsuse p 2.2 teist lõiget järgmises sõnastuses: "Kirjalikku kinnitust raha kättesaamise kohta pole olemas. Kannatanud ütlesid notaritele, et nad on tehingutega lubatud rahasumma juba kätte saanud. Seda kinnitasid maakohtus ka notarid (vastasel juhul nad poleks saanud sama sisuga tehinguid kinnitada). Ringkonnakohtu arvates puudub alus seada kahtluse alla maakohtu otsuses näidatud tõendeid, mis kinnitavad, et lepingutes näidatud summasid kannatanutele ei makstud. L.L. sai 10 000 krooni, D.K. 20 000 krooni ja T.B. 10 000 krooni ning sedagi mitte korteriomandi eest, kuivõrd usaldusliku vahekorra tekitamiseks." Tsiteeritut kritiseerides märgib kassaator, et tegelikult on kõik kolm kannatanut notariaalsele lepingule antud allkirjadega kinnitanud, et nad on kogu lepingujärgse summa kätte saanud. Edasiselt leiab kassaator, et kohtulahendites puuduvad põhjendused, miks on korteri hinna saamise küsimuses kannatanute kirjalikud kinnitused lepingutel, süüdistatava ütlused ja notarite ütlused kokku vähem usaldusväärsed kui kannatanute hilisemad ütlused.
  2. Kuna ringkonnakohtu otsuse p-s 2 märgitu kohaselt on ringkonnakohus KrMS § 342 lg 3 p-le 1 tuginevalt nõustunud kõigi maakohtu põhjendustega A.K. käitumises kelmuse tuvastatuse kohta ning on omalt poolt lisanud vaid täiendavaid põhjendusi, siis ei ole õige ka ringkonnakohtu otsuse mingit osa analüüsida isoleeritult, vaid seda tuleb teha koos maakohtu otsuses märgituga. Nii on maakohtu otsuses tuginevalt notar Evi Paberiti ütlustele loetud tuvastatuks, et kui müüja kinnitab ostu-müügi lepingu sõlmimisel suuliselt raha saamist, siis ei saa notar seda kuidagi kontrollida. Notari ütlustest järelduvalt puudus maakohtul võimalus omistada kannatanute raha saamise kirjalikele kinnitustele otsustavat tõenduslikku tähendust, vaid nende ütluste alusel kindlaks tehtu seadis kahtluse alla kirjalike kinnituste tõelevastavuse ja sundis maakohut pöörama enam tähelepanu teistele tõenditele. Kolleegium leiab, et kõigi kuriteoepisoodide käsitlemisel on maakohus igati põhjendatult lugenud usaldusväärseteks kannatanute ütlused seetõttu, et sisuliselt samasuguseid ütlusi on andnud ka mitmed teised tunnistajad (L.L-i suhtes toimepandud teo osas näiteks L. ja T.N., V.R. ja T.K.). Samuti märgib kolleegium, et käesoleva kohtuasja eripära arvestades on nii maa- kui ka ringkonnakohus kannatanute ütluste usaldusväärseks tunnistamisel muuhulgas lähtunud ka kuriteoepisoodide silmanähtavast sarnasusest. Seda, et kuriteo toimepanemise viisi (nn modus operandi) sarnasus võib olla käsitatav iseseisva kaudse tõendina on aktsepteeritud ka Riigikohtu otsuses kriminaalasjas nr 3-1-1-32-05 (RT III, 2005, 17, 176).
  3. Kokkuvõtvalt nendib kolleegium, et maa- ja ringkonnakohtu otsustes sisalduva tõendite analüüsi pinnalt saab KarS § 209 lõikes 1 sätestatud kelmuse koosseisulised tunnused - petmine, eksimus, varakäsutus ja varaline kasu - lugeda A.K. käitumises tuvastatuks. A.K. poolt kannatanute petmine seisnes igakordselt kannatanutes väärkujutluse loomises, et notari juures ei vormistata tegelikult ostu-müügitehingut, vaid tagatis materiaalse abi eest, ja korter jääb kannatanu omandisse. Nimelt pettuse mõjul kujunenud eksimuse tulemusel tegid kannatanud neile äärmiselt ebasoodsa varakäsutuse. Sellise varakäsutuse tulemusel sai A.K. kannatanutele D.K.-le, T.B.-le ja L.L-ile kuulunud korterite omanikuks, tasudes kõigil kolmel juhul korteri kokkulepitud hinnast tegelikkuses vaid väikse osa. Seega sai A.K. iga tehinguga korteri kokkulepitud hinna ja tegelikult tasutud summa vahe väärtuses varalist kasu, millele ei vasta müüja nõuet, sest pettuse mõjul olid korteri müünud kannatanud kinnitanud, et nad on kogu müügihinnaks oleva summa kätte saanud. Nimetatud tehing oli õiguslikult kehtiv. Kuna müüjal ei olnud vahetult tehingust tulenevalt A.K. vastu tsiviilõiguslikult realiseeritavat nõudeõigust ja selline olukord oli kujunenud A.K. ja M.G. pettuse mõjul tekkinud eksimuse tõttu, siis oli kolleegiumi hinnangul õige maa- ja ringkonnakohtu väljendatud seisukoht, et A.K. ja M.G. tegevus tuleb kvalifitseerida kelmusena. III
  4. Kriminaalkolleegium ei nõustu aga maa- ja ringkonnakohtu otsuste põhjendustega osas, milles rahuldati T.B. ning L.L-i pärijate tsiviilhagid ja seda järgmistel kaalutlustel. D.K-l, T.B-l ja L.L-il ei tekkinud korterite ostu- müügilepingust vahetult realiseeritavat nõuet A.K. vastu, sest nad kinnitasid, et A.K. on lepingust tuleneva kohustuse nende suhtes täitnud. Seega oli leping formaalselt nõuetekohane ja õiguslikult kehtiv. TsÜS § 94 lg 2 kohaselt ei muuda tehingut tühiseks ka pettus, vaid pettuse mõjul tehtud tehingu võib petetu sama paragrahvi kolmanda lõike kohaselt tühistada. Kuna kannatanu T.B. ei ole tehingut tühistanud, puudub tal ka alus nõuda tehingu järgi võõrandatud korteri tagastamist või kahju hüvitamist. Seetõttu tuleb TsMS § 423 lg 2 p 2 kohaselt jätta T.B. hagi läbi vaatamata, sest hagiga ei ole hageja taotletavat eesmärki võimalik saavutada. 13.1 Kriminaalkolleegium nõustub kassaatoriga, et arutatavas kriminaalasjas on kohtud ebaõigesti käsitanud L.L-i testamendijärgseid pärijaid L. ja T.N. kannatanutena. L.L-i surma ajal kehtinud pärimisseaduse § 4 kohaselt pidi pärija pärimiseks pärandi vastu võtma. PärS § 117 lg 1 kohaselt tuli pärijatel pärandi vastuvõtmiseks esitada notarile sellekohane avaldus. Pärijad loeti PärS § 117 lg 3 kohaselt pärandi vastuvõtnuks ka siis, kui nad asusid pärandvara või selle osa valdama, kasutama või käsutama. L. ja T.N. ei ole kriminaalasja materjalidest nähtuvalt esitanud avaldust pärandi vastuvõtmiseks ega astunud ka muid samme, mis võimaldaks järeldada, et nad on pärandi vastu võtnud. Sellises olukorras ei saanud L. ja T.N. olla isikuteks, kellele on pärandaja õigused ja kohustused üle läinud. Seetõttu tuleb TsMS § 423 lg 2 p 2 kohaselt jätta L. ja T.N. hagi läbi vaatamata, sest nende õiguste rikkumine ei ole hagi alusena toodud faktilistele asjaoludele tuginedes võimalik. 13.2 Seejuures kordab kolleegium oma varasemat seisukohta, et vastavalt KrMS § 310 lg-le 1 rahuldab kohus süüdimõistva kohtuotsuse tegemisel tsiviilhagi täielikult või osaliselt või jätab selle rahuldamata või läbi vaatamata. Tsiviilhagi saab kohus jätta läbi vaatamata ainult siis, kui selleks on menetlusseadustikus ette nähtud alus. Kuna tsiviilhagi lahendamisel kriminaalmenetluses juhindutakse tsiviilmenetluse regulatsioonist, kui see ei ole vastuolus kriminaalmenetluse üldiste põhimõtetega, siis tuleb kriminaalmenetluses järgida ka tsiviilkohtumenetluse seadustikus - eeskätt selle §-s 423 - sätestatud hagi läbi vaatamata jätmise aluseid (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  5. jaanuari 2008 a otsus kriminaalasjas nr 3-1-147-07, RT III 2008, 6, 40, p-d 36-37). IV
  6. Kassaator vaidlustab ka ringkonnakohtu poolt kohtukulude väljamõistmist, märkides, et kaitsjale makstud tasu oli mõistlik reaalselt tasutud määras ning et A.K. kanda on jäetud ebaproportsionaalselt suur osa kohtukuludest. 14.1 Kriminaalkolleegiumi on varasemalt kohtukulude küsimuses asunud seisukohale, et otsustades valitud kaitsjale makstud tasu mõistlikkuse üle, tuleb kohtul lahendada küsimus selle tasu maksmise vajalikkusest ja põhjendatusest konkreetses kuriteoasjas ning arvestades selle asja keerukuse astet. Ei ole vähetähtis kaitsja poolt kohtuistungitel osalemiseks ja asja ettevalmistamiseks kulutatud aeg ja kohtu hinnang selle kohta, kas kaitsja poolt tehtud töö maht on olnud vajalik ja põhjendatud. Mitmete kohtuistungite korral tuleks hinnata ka seda, kas asja korduval arutamisel igaks istungiks ettevalmistamise maht suureneb või kahaneb. Samuti ei saa mööda minna asjaolust, kuidas see tasu, arvestades tehtud töö mahtu, suhestub sama töömahu täitnud määratud kaitsjale hüvitatava tasuga, aga samuti vabariigi statistiliselt keskmise kuutöötasuga (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  7. detsembri
  8. a määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-125-04, p 9). 14.2 Ringkonnakohus on arutatavas kriminaalasjas pidanud maakohtu menetluses kaitsjale makstud tasu mõistlikuks 50 000 krooni suuruses summas. Kriminaalkolleegium nõustub selles osas ringkonnakohtuga. Kolleegiumi hinnangul ei ole aga ringkonnakohus käesoleval juhul õigesti hinnanud õigeksmõistva osa suhet süüdistuse kogumahtu. A.K-le oli algselt esitatud süüdistus neljas kelmuses, ähvardamises ja omavolis. Maakohtu menetluses loobus prokurör süüdistusest omavolis ja Riigikohus mõistab käesoleva kohtuotsusega ta selles süüdistuses õigeks. Ähvardamises ja ühes kelmuses aga mõisteti A.K. õigeks juba eelnevalt. Seega oli A.K-le alusetult esitatud süüdistuse maht kaitsja töö mõttes kriminaalkolleegiumi hinnangul oluliselt suurem kui üks viiendik süüdistuse kogumahust, nagu saab järeldada ringkonnakohtu otsusest nähtuvast kulude jaotusest. Kolleegium leiab, et hinnates õigeksmõistmist puudutava osa suhet süüdistuse kogumahtu, tuleb A.K. poolt maakohtu menetluses kaitsjale makstud mõistlikuks loetud tasust jätta riigi kanda 25 000 krooni. 14.3 Apellatsioonimenetluses kaitsjale tasutud 30 000 kroonist luges ringkonnakohus mõistlikuks 20 000 krooni tasumist ja jättis KrMS § 185 lg-le 1 tuginedes nimetatud summa riigi kanda. Kolleegium nõustub ringkonnakohtu selle seisukohaga. V
  9. Koos A.K-ga tunnistati arutatavas kriminaalasjas kelmuse kaastäideviijana süüdi ka M.G., kellelt mõisteti kohtuotsuse alusel solidaarselt A.K-ga välja 360 000 krooni T.B-le kuriteoga tekitatud kahju katteks. M.G. kaitsja kassatsioonile ei andnud Riigikohus aga menetlusluba. Kriminaalkolleegium asub seisukohale, et kriminaalasja läbivaatamise piire tuleb tsiviilhagi osas laiendada ka M.G-le ning p-s 13 toodud põhjendustel tühistada maa- ja ringkonnakohtu otsusega temalt A.K-ga solidaarselt T.B. kasuks kuriteoga tekitatud kahju väljamõistmine. VI
  10. Eelnevast tulenevalt ja juhindudes KrMS § 361 p-st 7 ja § 362 p-st 2 tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Harju Maakohtu
  11. veebruari
  12. a ja Tallinna Ringkonnakohtu
  13. mai
  14. a otsuse tsiviilhagide rahuldamise osas ja teeb ise uue otsuse, millega jätab T.B. ning L. ja T.N. tsiviilhagid TsMS § 423 lg 2 p-le 2 tuginedes läbi vaatamata. Kolleegium mõistab A.K.

§ 257järgi õigeks.

Samuti tühistab kolleegium ringkonnakohtu otsuse A.K. poolt kaitsjale makstud tasu 30 000 krooni ulatuses riigi kanda jätmise osas ning jätab uue otsusega kaitsjale makstud tasust riigi kanda 45 000 krooni. Muus osas jätab kolleegium maa- ja ringkonnakohtu otsused muutmata. Kassatsiooni rahuldab kolleegium osaliselt. Hannes Kiris, Eerik Kergandberg, Priit Pikamäe

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.