Obsah (4)

§ 12§ 70§ 41§ 69

RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine RESOLUTSIOON Eesti Vabariigi nimel

) § 69, § 70 ning vangla direktori või Justiitsministeeriumi käskkirja alustel. V. Julini põhjendatud huviks on subjektiivsete õiguste ja vabaduste taastamine ning seaduse kaitse.

1. Tartu Halduskohtu
2. oktoobri 2008 määrusega haldusasjas nr 3-08-1168 tagastati V. Julini kaebus HKMS § 11 lg 31 p 1 alusel osas, millega taotleti Tartu Vanglalt kahjuhüvitamist 2000 kr, kuna V. Julin ei ole kinni pidanud seda liiki asjade eelnevaks kohtuväliseks lahendamiseks seadusega sätestatud korrast.
3. Tartu Halduskohus jättis
4. detsembri
5. a otsusega haldusasjas nr 3-08-1168 kaebuse rahuldamata. Halduskohus leidis, et kahjunõude esitamise kavatsust käsitatakse põhjendatud huvina toimingu õigusvastasuse tuvastamiseks. Toimingu õiguslik alus tulenes

§ 12

lg 1 p-dest 1 ja 3, § 69 lg-st 1, lg 2 p-st 5 ja lg 4 teisest lausest, § 70 lg 1 teisest lausest ning justiitsministri

1. mai
2. a määrusega nr 17 vastu võetud "Vangla saatemeeskonna ülesannete ja töökorra" (töökord) § 13 lg-st 1, § 30 lg-st 1 ja § 34 p-dest 2 ja
3. Kinnipeetavate saatmisel Tallinna Vanglast Tartu Vanglasse oli kõrgeimaks kohalviibivaks ametnikuks saatemeeskonna ülem, kes oli osundatud õiguslikul alusel volitatud vastava otsustuse langetamiseks. Käeraudade kasutamine oli ka sisuliselt õiguspärane. Tulenevalt

§ 12

lg 1 p-dest 1 ja 3 pidi vastustaja kinnipeetavate saatmisel tagama saadetavate eraldi hoidmise, kuna koos kaebajaga toimetati samas autos nii kinnipeetavaid kui ka vahistatuid, samuti viibis meessoost kinnipeetavatega samas saateautos üks naissoost kinnipeetav. Kuna vastustaja poolt kasutatavas saateautos ei olnud tehnilisi võimalusi saadetavate eraldi hoidmiseks, pidi vastustaja kasutama teisi meetmeid, et tagada saadetavate eraldi hoidmine ja turvalisus. Tunnistaja ütlustega on tõendatud, et osa saadetavatest käitus viisil, mis on käsitatav allumatusena töökorra § 30 lg 1 tähenduses. Tulenevalt töökorra § 34 p-dest 2 ja 3 oli käeraudade kasutamine õiguspärane.

§ 70

lg 1 teise lause kohaselt ei anna kaebuse rahuldamiseks alust asjaolu, et kaebaja ise ei käitunud allumatult, kuna vastustaja kohustuseks saatmisel oli muu hulgas kaebaja enda julgeoleku tagamine. Samuti ei anna alust kaebuse rahuldamiseks asjaolu, et käeraudu kasutati kogu saateülesande täitmise vältel. Vastustaja ei eiranud

§ 70

lg-s 2 sätestatud 12-tunnilist tähtaega, millest kauem ei tohi käeraudu kasutada. 5. V. Julin esitas apellatsioonkaebuse, milles palus halduskohtu otsuse tühistada ja kaebuse rahuldada. Apellant väitis, et halduskohus rikkus põhiseaduse § 12 ning õiglase kohtupidamise põhimõtet, kuna apellandi taotlust tunnistajate ülekuulamiseks ignoreeriti. Julgeoleku tagamiseks piisab, kui käerauad paigutatakse nii, et käed asuvad ees, aga mitte selja taga. Kogu sõidu ajal tundis apellant kätes valu, sest käerauad olid pingul. Tõele ei vasta vastustaja arvamus, et keegi tahtis saatmise käigus kellelegi kallale minna. Vanglaametnikud eirasid

§ 41

lg-s 1 sätestatud nõudeid ning rikkusid

§ 12lg-t 1.

Koos meessoost kinnipeetavatega oli autos üks naissoost kinnipeetav, eeluurimise all olevad ja süüdi mõistetud isikud. Juba etapi planeerimisel oleks pidanud arvestama eraldi hoidmise põhimõtet.

§ 69

rakendamine riivab intensiivselt isiku õigusi ja selleks peab olema seaduslik alus.

1. Tartu Ringkonnakohus rahuldas
2. märtsi
3. a otsusega haldusasjas nr 3-08-1168 apellatsioonkaebuse, tühistas Tartu Halduskohtu
4. detsembri
5. a otsuse, rahuldas V. Julini kaebuse ning tunnistas õigusvastaseks Tartu Vangla
6. novembri
7. a toimingu. Ringkonnakohus leidis, et apellant on põhjendatud huviks märkinud preventiivse huvi ja soovi esitada mittevaralise kahju hüvitamise nõuet. V. Julini saatmisel
8. novembril 2007 käeraudade kasutamine ei olnud õiguspärane, sest Tartu Vangla ei ole tunnistaja ütlustega ega muul viisil ümber lükanud apellandi selgitusi
9. novembril 2007 saatmise käigus toimunu kohta. Ühtlasi ei ole tunnistaja ütlustega tõendamist leidnud vajadus kasutada käeraudu ega ka erakorralise sündmuse toimumine. Ohjeldusmeetmete kasutamisel piiratakse kinnipeetava õigusi kõige ulatuslikumalt, mistõttu on tegemist rangeima täiendava julgeolekuabinõuga. Sellise iseloomuga meetme rakendamiseks peavad esinema vahetud ja olulised põhjused ning meetme kohaldamine peab toimuma vastavuses proportsionaalsuse põhimõttega. Tartu Vangla esitatud tõenditest, sh tunnistaja ütlustest ei nähtu, millega oli põhjendatud ja miks leiti, et on vältimatult vaja kõige rangema julgeolekuabinõu kohaldamine kaebaja suhtes tema saatmisel ühest vanglast teise. Asjas ei ole vaidlust, et kaebaja enne saatmise algust ega ka saateautos ei käitunud agressiivselt. Samuti ei ole asjas tuvastatud, et teised saadetavad oleksid saatmisel üksteise või saatjate suhtes käitunud agressiivselt või ohtlikult või et eelnevalt oleks kindlaks tehtud saadetavate kinnipeetavate või vahistatute poolt ründe või muu raske õiguserikkumise toimepanemise kavatsus. Tunnistaja ütluste kohaselt: "Käerauad olid ilmselt seetõttu, sest võis tekkida probleeme [---] kui on näha, et tegemist on isikutega, kelle pärast võib tekkida probleeme, paneme alati käerauad peale. Tol korral [---] keegi hakkas suitsu tahtma ja käerauad olid peal, seal olid vahistatud ja süüdimõistetud ja ka üks naine koos. [---] Tihtipeale võivad nad kanda suitsu kas kusagil pükstes või mujal, nad hakkavad lärmama ja nad on hakanud ka trelle lõhkuma. Käerauad pannakse peale selliste asjade ennetamise pärast. Käerauad panime Tallinna Vanglas." Tartu Vangla esindaja on toimiku materjalidest nähtuvalt
10. novembril 2008 toimunud halduskohtu istungil vastanud kaebaja küsimusele järgnevalt: "Kaebaja ei küsinudki suitsu, see ei omagi tähtsust, tekkis selline üldine sumin. Seal olid käerauad kõigil kinnipeetavatel." Eeltoodust ei nähtu õiguslikku alust apellandi saatmisel käeraudade kasutamiseks, sest ei ole tõendatud, et apellant oleks olnud põgenemiskalduvustega, saatmisel ohtlik teistele või iseendale või et oleks olnud andmeid tema poolt kavatsetavast raskest õiguserikkumisest. Eraldi hoidmise põhimõte ei õigusta kinnipeetava suhtes saatmisel ohjeldusmeetmena käeraudade kasutamist. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise alused on sätestatud

§ 69lg-s 1.

Kaebaja seletused ja tunnistaja ütlused ei kinnita töökorra § 30 lg-s 1 ja §-s 34 sätestatud erakorralise sündmuse toimumist

1. novembri
2. a saatmisel. Kohtutele ei ole esitatud dokumentaalseid tõendeid selle kohta, et selline väidetav erakorraline sündmus oleks töökorra kohaselt fikseeritud. Julgeoleku tagamine saatmisel on saavutatav ka relvastatud valve ning saatemeeskonna abil. Kinnipeetava suhtes ohjeldusmeetmena käeraudade kasutamine saatmisel ühest vanglast teise on õigustatud üksnes juhul, kui esinevad

§ 69lg-st 1 tulenevad alused.

Käeraudade kasutamine kõigi saadetavate kinnipeetavate suhtes n-ö igaks juhuks ei ole kooskõlas

§ 69lg 1 ja § 70 lg 1 mõtte ega eesmärgiga.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

1. Tartu Vangla palub kassatsioonkaebuses tühistada ringkonnakohtu
2. märtsi
3. a otsuse ning jätta jõusse halduskohtu
4. detsembri
5. a otsus haldusasjas nr 3-08-
6. Tartu Vangla väidab, et V. Julin kasutas oma menetlusõigusi pahauskselt. Ringkonnakohus võttis
7. jaanuari
8. a määrusega V. Julini apellatsioonkaebuse menetlusse. Tartu Vangla sai
9. jaanuaril 2009 ringkonnakohtult kutse ilmuda vastustajana
10. veebruaril 2009 toimuvale kohtuistungile. V. Julin esitas ringkonnakohtule
11. veebruaril 2009 avalduse apellatsioonkaebusest loobumiseks. Ringkonnakohus tegi otsuse
12. märtsil
13. Seetõttu rikkus ringkonnakohus oluliselt menetlusnorme, kuna jättis Tartu Vanglale teatamata, et V. Julin esitas apellatsioonkaebusest loobumise avaldusele loobumise avalduse. Kuna Tartu Vangla teadis, et V. Julin esitas apellatsioonkaebusest loobumise avalduse, siis jäi Tartu Vangla heauskselt ootama, et kohus lõpetaks haldusasja menetluse. Ringkonnakohus ei ole põhjendanud, miks ta ei pea tunnistaja ütlusi piisavaks olukorras, kus halduskohus seda pidas. Ühtlasi ei ole arvestatud sellega, et tunnistaja andis ütlusi poolteist aastat tagasi toimunud sündmuse kohta ning ta ei pidanud mäletama juhtumi kõiki üksikdetaile. Tartu Vangla esitas halduskohtule saateplaani, milles oli fikseeritud
14. novembril 2007 saatmisel erakorralise sündmuse toimumine ja saatemeeskonnale eelnevalt teadaolev informatsioon saadetavate võimalike julgeolekuriskide kohta. Saateplaan oli tunnistatud juurdepääsupiiranguga teabeks, mistõttu ei pidanud halduskohus võimalikuks seda tõendina kasutada ja tagastas selle ning tegi ettepaneku asendada see teise tõendiga. Kuna ringkonnakohus ei teavitanud Tartu Vanglat sellest, et V. Julin loobus apellatsioonkaebuse loobumisest, siis puudus võimalus esitada ringkonnakohtule sama tõendit. Ringkonnakohus oleks pidanud tegema ettepaneku dokumentaalse tõendi esitamiseks. Tulenevalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 275 lg-st 1 saab saateplaanis sisalduvast teabest teha väljavõtte, et seda tõendina kasutada. Ringkonnakohus jättis tähelepanuta asjaolu, et halduskohus nimetatud tõendi tagasi lükkas. Tartu Vangla möönab, et kinnipeetavate saatmisel käeraudade kasutamine on õigustatud siis, kui esinevad

§ 69lg-s 1 sätestatud alused.

Ringkonnakohus ei ole arvestanud seda, et käeraudade kasutamine ei ole kõige rangem meede ning et

§ 69eesmärk on eelkõige õiguserikkumise ärahoidmine.

Tegemist on ennetava abinõuga julgeoleku tagamiseks. Ringkonnakohus ei ole arvestanud olukorraga konkreetsel saatmisel ega mõistnud, et saatmisel ühest vanglast teise ongi turvarisk kõige suurem. Samuti oli saateautoos naine, vahistatuid, süüdimõistetuid ja alaealine, keda ei olnud võimalik üksteisest eraldada. Ühtlasi oli saadetavate hulgas negatiivselt meelestatud kinnipeetavaid. Ringkonnakohus ei ole põhjendanud, miks ei ole arvestatud seda, et V. Julinit olid varem teised kinnipeetavad rünnanud ning tema ümberpaigutamine toimus julgeolekukaalutlustel. Saateplaani kohaselt oli saatemeeskonnale teada, et V. Julin on vanglaametnike suhtes negatiivselt meelestatud, tekitanud endale tahtlikult kehavigastusi ja omanud vanglas keelatud esemeid. Tegemist on kinnipeetavaga, kellel oli reeglite järgimisega raskusi ja käitumine ettearvamatu. Kavatsus ei ole veel tegu, mistõttu ei ole seda võimalik kindlaks teha. Sõitvas bussis ei ole aega ega võimalust läbi viia menetlust tuvastamaks ühe või teise kinnipeetava konkreetseid kavatsusi. Etapeeritavad olid bussis ärritunud ja käitusid konfliktiohtlikult, mistõttu oli kõigi saadetavate suhtes vaja kohaldada käeraudu.

1. V. Julin palub jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata ning ringkonnakohtu otsuse muutmata. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
2. Riigikohtus seisneb vaidlus selles, kas volitusnormi kohaselt oli käeraudade kasutamine õiguspärane või mitte ning kas ringkonnakohus rikkus oluliselt menetlusnormi. Esmalt analüüsib Riigikohtu halduskolleegium volitusnormi, mis sätestab saatmisel ohjeldusmeetmena käeraudade kohaldamise õigusliku aluse (I). Seejärel peatub kolleegium ennetava meetme rakendamise kaalutlusõiguse kohtulikul kontrollil (II) ning kaebaja väitel, et teda käeraudade kohaldamisega piinati (III). Viimaks lahendab kolleegium menetluslikud küsimused (IV). I
3. Täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldatakse kinnipeetavale, kes süstemaatiliselt rikub vangistusseaduse või vangla sisekorraeeskirja nõudeid, kahjustab oma tervist või on suitsiidi- või põgenemiskalduvustega, samuti kinnipeetavale, kes on ohtlik teistele isikutele või vangla julgeolekule ning täiendavaid julgeolekuabinõusid võib kohaldada ka raske õiguserikkumise ärahoidmiseks (

§ 69lg 1).

Seega on täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise üldalused sätestatud

§ 69lg-s 1.

Mainitud säte asub vangistusseaduse teise peatüki kaheksandas jaos, milles on reguleeritud julgeoleku tagamine vanglas. Kinnipeetava viibimine väljaspool vangla territooriumi on erand-, mitte tavaolukord. Kolleegium leiab, et

§ 69

lg 1 otstarbeks on eelkõige sätestada täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine vangla sees. 11. V. Julini saatmise ajal (28. novembril 2007) kehtinud

§ 70

lg 1 teine lause sätestas saatmisel ohjeldusmeetme rakendamise kohta järgmist: "Ohjeldusmeetmeid võib kasutada ka kinnipeetava saatmisel." 12. Eeltoodust tulenevalt on kolleegium seisukohal, et

§ 70

lg 1 teise lause reguleerimisala on teistsugune, kui

§ 69lg 1 reguleerimisala.

Seetõttu on

§ 70

lg 1 teine lause saatmisel ohjeldusmeetmena käeraudade kasutamiseks iseseisev alus

§ 69lg 1 kõrval.

Kolleegium märgib, et kuigi saatmisel ohjeldusmeetmena käeraudade kasutamise õiguslik alus on sätestatud

§ 70

lg 1 teises lauses, ei ole siiski välistatud, et saatmise ajal võib tekkida olukord, millal on vanglal põhjendatud vajadus täiendavate ohjeldusmeetmete kohaldamiseks

§ 69lg-s 1 nimetatud põhjustel.

13. Nii haldus- kui ka ringkonnakohus on analüüsinud seda, kas saatmise ajal tekkis erakorraline sündmus töökorra § 30 lg 1 või saadetavate allumatus töökorra § 34 tähenduses. Kolleegium märgib, et kuna saatmisel ohjeldusmeetmena käeraudade kasutamise volitusnorm on sätestatud

§ 70

lg 1 teises lauses, mille õiguspärasust hinnatakse ex ante vaatlusviisist lähtuvalt (vt käesoleva otsuse p 16), siis puudub vajadus analüüsida seda, kas töökorra § 30 lg 1 ja § 34 koosseisud on täidetud või mitte. 14. Kolleegium peab obiter dictum korras vajalikuks

§ 70lg 1 teise lause ehk volitusnormi kohta märkida järgnevat.

Erinevalt pädevusnormist on volitusnormi reguleerimisala kitsam. Volitusnormiga luuakse materiaalõiguslik alus isiku põhiõiguste riivamiseks. Seetõttu, tulenevalt seadusereservatsiooni nõudest, peab volitusnormi reguleerimisala olema täpselt määratletud ning sellest peab nähtuma haldustegevuse sisu, ulatus ja maht. Käesoleval juhul on õigusnorm, mis reguleerib ohjeldusmeetme kohaldamise korda, puudulik, kuna sellest ei nähtu, kuidas ohjeldusmeedet tuleb kohaldada, selle rakendamist piiravaid tingimusi jms, mistõttu õigusriikliku seadusereservatsiooni nõue ei pruugi olla tagatud. II 15.

§ 70

lg 1 teise lause kohaselt otsustatakse ohjeldusmeetme kohaldamine kaalutlusõiguse alusel. Haldusmenetluse seaduse § 4 lg 2 kohaselt tuleb kaalutlusõigust teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve.

1. Ringkonnakohus asus seisukohale, et V. Julini suhtes käeraudade kasutamine ei olnud õiguspärane, kuna vangla ei ole tõendanud, et V. Julin oli põgenemiskalduvusega, saatmisel ohtlik teistele või iseendale või et oli andmeid tema poolt kavatsetavast raskest õiguserikkumisest. Sellisele seisukohale jõudmisel tugines ringkonnakohus asjaolule, et V. Julin ei käitunud enne saatmise saateautosse paigutamist ja saateautos agressiivselt. Ühtlasi märgiti, et ei ole tuvastatud, et saatmise käigus käitusid teised saadetavad üksteise või saatjate suhtes agressiivselt või ohtlikult või et eelnevalt tehti kindlaks saadetavate, kinnipeetavate või vahistatute ründe või muu raske õiguserikkumise toimepanemise kavatsus. Kolleegium peab vajalikuks märkida saatmisel kohaldatava ohjeldusmeetme kasutamise kohta, et tegemist on ennetava meetmega õigushüve kahjustuse vältimiseks, mis võib seisneda põgenemise takistamises, kaassõitjate (vanglameeskonna, saadetavate) elule ja tervisele suunatud julgeolekuriskide maandamises. Seega ei ole ennetava meetme eesmärgiks karistamine, vaid õigushüvede kahjustuse vältimine. Ennetava meetme rakendamine toimub tulevikku suunatud prognoosi alusel, milles haldusorgan annab piiratud teabe pinnalt hinnangu, kas kaitstava õigushüve kahjustus on tõenäoline. Ennetava meetme rakendamisel ei ole oluline, et kaitstava õigushüve kahjustus kindlasti saabuks, vaid see, et õigushüve kahjustus on tõenäoline. Seetõttu tuleb ennetava meetme õiguspärasuse kontrollimisel lähtuda ex ante vaatlusviisist, s.t arvestada saab neid asjaolusid, mis olid haldusorganile teada enne meetme rakendamist. Seetõttu ei saa kohus ennetava meetme (praegusel juhul ohjeldusmeetme) õiguspärasuse hindamisel lähtuda ex post vaatlusviisist, s.t võtta arvesse neid asjaolusid, mis ilmnesid pärast meetme rakendamist ehk seda, kas kinnipeetav käitus saateautos agressiivselt ja ohtlikult või mitte. Seega tuleb jätta tähelepanuta, kuidas saadetavad käitusid saatmise ajal. Tähtsust omavad ainult need tuvastatud asjaolud, mis esinesid siis, kui ohjeldusmeetmena otsustati kohaldada käeraudu.
2. Kolleegium märgib, et kohus ei saa ohjeldusmeetme kohaldamise õiguspärasuse hindamisel lähtuda otstarbekuse kriteeriumist, s.t, kas oli otstarbekas ohjeldusmeetmena käeraudu kohaldada või mitte ning millist ohjeldusmeedet tuli kohaldada. Kohtu ülesanne on kontrollida, kas kaalumisviga esines või mitte. Praegusel juhul ei ole vaidlust selles, et kaalutlusõiguse kasutamisel oleks vangla rikkunud diskretsiooni piire ja eesmärki, vaid selles, kas kaalutlusõigust teostati kooskõlas õiguse üldpõhimõtetega ja arvestati olulisi asjaolusid ning kaaluti põhjendatud huve. Seetõttu leiab kolleegium, et saatmisel tuleb ohjeldusmeetme kohaldamisel ühelt poolt arvestada sellega, et käeraudade kasutamisega piiratakse kinnipeetava füüsilist vabadust, kuna nii takistatakse kinnipeetava liikumisvõimalusi ja kinnipeetav on sunnitud viibima kindlas kehaasendis. Teiselt poolt on eesmärgiks ennetavalt vähendada saatmisel julgeolekuriske (põgenemisoht), ohtu kaassaadetavate ja saatemeeskonna elule ja tervisele ning järgida ka eraldatuse põhimõtet. Kuna volitusnormi kohaselt ei ole vangla tegevus suunatud tagajärgede likvideerimisele, vaid ennetamisele, siis ennetava meetme kohaldamisel ei ole tarvis ära oodata, kuni kinnipeetav saatemeeskonna liiget või saatebussis viibivat teist kinnipeetavat ründab või asub põgenema või paneb toime raske õiguserikkumise. Arvestada tuleb, et saatebussis on võimalused julgeolekuriske maandada väiksemad kui vanglas (suletud territoorium, erinevad eluosakonnad, kõrgendatud valve ja jälgimisvõimalused, erinevad järelevalvetoimingud).
3. Ohjeldusmeetme kasutamine ei tohi kesta üle 12 tunni (

§ 70lg 2).

Vaidlust ei ole selles, et ohjeldusmeetmena rakendati käeraudu vähem kui 12 tundi.

1. Kohtud on tuvastanud, et saateautos ei olnud võimalik kinnipeetavaid üksteisest eraldada, saateautos viibisid erinevast soost isikud, kinnipeetavad ja vahistatud ning ka alaealine. Eeltoodust tulenevalt on kolleegium seisukohal, et kuna kirjeldatud õigushüve on väga oluline ning julgeolekuriskid ja põgenemisoht on tõenäoline, siis on ohjeldusmeetmena käeraudade kohaldamine sisuliselt ainuvõimalik meede. III
2. V. Julin väidab, et käeraudade kasutamisega ohjeldusmeetmena rikuti põhiseaduse § 18 lg-t 1 ja EIÕK art-t 3, kuna käeraudade kohaldamisega teda piinati, sest käeraudade kasutamine põhjustas ebamugavust ja valu.
3. Põhiseaduse §-s 18 on sätestatud piinamise keeld. Ühtlasi tuleneb piinamise keeld EIÕK art-st
4. Kuna piinamise legaaldefinitsiooni eraldi sätestatud ei ole, siis lähtub kolleegium Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktikast (vt näiteks EIK
5. juuni
6. a kohtulahend nr 25803/94, Selmouni vs. Prantsusmaa) nimetatud mõiste sisustamisel ja
7. novembril
8. a Eesti suhtes jõustunud ÜRO piinamisvastase konventsiooni art-s 1 sätestatud definitsioonist, mille kohaselt on piinamine tegevus, millega inimesele tahtlikult tekitatakse tugevat füüsilist või vaimset laadi valu või kannatusi, et saada sellelt isikult või kolmandalt isikult teavet või ülestunnistusi; et karistada teda teo eest, mille on toime pannud tema ise või kolmas isik või mille toimepanemises teda kahtlustatakse; või et hirmutada teda või kolmandat isikut või et neid millekski sundida; või mis tahes diskrimineerimisel rajaneval põhjusel, kui sellise valu või kannatuste tekitajaks on ametiisik või muu isik, kes täidab ametiisiku ülesandeid, või kui seda tehakse nende kihutusel või nende väljendatud või vaikival nõusolekul. Eelmainitud artikli kohaselt ei hõlma piinamine seaduslike sanktsioonide kohaldamisest tulenevat, sellistele sanktsioonidele omast või nendega juhuslikult kaasnevat valu või kannatusi.
9. Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika kohaselt on väärkohtlemisega EIÕK art 3 mõistes tegemist siis, kui tegevus saavutab teatud minimaalse tugevusastme ning selle hindamisel tuleb arvestada juhtumi kõiki asjaolusid, näiteks kohtlemise kestust, selle füüsilisi ja vaimseid mõjusid, ning teatud juhtudel ka kannatanu sugu, vanust ja tervislikku seisundit (vt EIK
10. juuli
11. a otsus nr 54810/00, Jalloh vs. Saksamaa, p 67 ja seal viidatud kohtupraktika). Väärkohtlemise väide peab tuginema asjakohastele tõenditele (eespool viidatud EIK kohtulahend Jalloh vs. Saksamaa, p 67). Käeraudade või teiste ohjeldusmeetmete kasutamine ei ole reeglina hõlmatud EIÕK art 3 kaitsealaga, kui meedet kohaldati seaduslikul kinnipidamisel ja selle kohaldamisel kasutatud jõud ja avalik eksponeerimine ei väljunud sellest piirist, mis oli meetme kohaldamiseks mõistlikult vajalik (vt EIK
12. septembri
13. a kohtulahend nr 2570/04 Kucheruk vs. Ukraina, p 139 ja selles viidatud kohtupraktika).
14. Kolleegium leidis käesoleva otsuse punktis 19, et ohjeldusmeetmena käeraudade kohaldamine oli kooskõlas volitusnormiga ja seetõttu õiguspärane. V. Julin väidab, et käerauad põhjustasid valu. Kuid antud juhtumil puuduvad objektiivsed tõendid selle kohta, et V. Julinile käeraudade kohaldamisega kaasnesid selged ja meditsiiniliselt fikseeritud vigastused (verevalumid, tursed) vms tagajärjed. Kuna puuduvad tõendid selle kohta, et käeraudade kohaldamine põhjustas verevalumeid, turseid vms tagajärgi, siis ei ole tõendatud, et väärkohtlemine esines. Saatmisel käeraudade kohaldamise eesmärgiks ei olnud saadetavale füüsiliste ega vaimsete kannatuste põhjustamine, vaid ennetavalt hoida ära õigushüve kahjustus ning takistada põgenemist (vt käesoleva otsuse p-i 16). Ühtlasi märgib kolleegium, et piinamise määratlusega ei ole hõlmatud seaduspärase ennetava meetme (praegusel juhul käeraudade) kohaldamisel paratamatult kaasnevad mõõdukad kannatused, valu või üleelamised. Seetõttu ei ole käeraudade kohaldamisega rikutud põhiseaduse § 18 lg-t
15. IV
16. Tartu Vangla väide, et kohus rikkus oluliselt menetlusnormi, jättes menetlusosalise teavitamata sellest, et kaebaja oli esitanud loobumisavaldusest loobumise, on ekslik. Ringkonnakohus oli määranud istungi aja, mida ei muudetud. Seega kehtis esialgu määratud istungi aeg, millest vangla oli teadlik. Vangla esindaja istungile ei ilmunud.
17. Eeltoodu tõttu rahuldab kolleegium kassatsioonkaebuse ja tühistab ringkonnakohtu otsuse. Kolleegium jätab muutmata halduskohtu otsuse resolutsiooni, muutes halduskohtu otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele.
18. Tartu Vangla menetluskulude väljamõistmist ei taotle, mistõttu jäävad menetluskulud poolte endi kanda. Kautsjon tuleb tagastada (HKMS § 90 lg 2). Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Jüri Põld