RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Asja läbivaatamise kuupäev Eesti Vabariigi nim

§ 22lg 3, § 414 lg 3 p 2 ja § 415 lg 1 järgi Tallinna Ringkonnakohtu 15.

juuni

1. a kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-08-854 Eduard Pavljutšenko kaitsja vandeadvokaat Jelena Benevolenskaja, kassatsioon
2. november 2009, kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
3. Tühistada Harju Maakohtu
4. veebruari
5. a ja Tallinna Ringkonnakohtu
6. juuni
7. a kohtuotsused Eduard Pavljutšenko karistamises KarS §

§ 22lg 3 ning Svitlana Zaitseva karistamises Kar

S § 201 lg 2 p 2 järgi. 2. Mõista Eduard Pavljutšenkole KarS §

§ 22lg 3 järgi karistuseks 2 aastat ja 10 kuud vangistust, jättes temale Kar

S § 64 lg 1 alusel mõistetud liitkaristuse ja lõpliku ärakandmisele kuuluva karistuse muutmata.

1. Mõista Svitlana Zaitsevale KarS § 201 lg 2 p 2 järgi karistuseks 2 aastat vangistust. Karistusseadustiku § 73 lg-te 1 ja 3 alusel jätta mõistetud karistus tingimisi kohaldamata, kui Svitlana Zaitseva ei pane 3 aasta ja 6 kuu pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu.
2. Muus osas jätta maa- ja ringkonnakohtu otsused muutmata.
3. Kassatsioon rahuldada osaliselt.
4. Mõista Eesti Vabariigilt OÜ Benevolenskaja Advokaadibüroo kasuks välja 800 (kaheksasada) krooni Eduard Pavljutšenkole kassatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamise eest ja jätta see menetluskulu riigi kanda. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
5. Eduard Pavljutšenko anti kohtu alla süüdistatuna KarS § 418 lg 2 p 1, § 420 lg 1, §

§ 22lg 3, § 414 lg 3 p 2 (alates 15. märtsist 2007 Kar

S § 414 lg 2 p 2), § 415 lg 1 ja § 200 lg 2 p 7 järgi kvalifitseeritavate kuritegude toimepanemises. 1.1 Karistusseadustiku § 418 lg 2 p 1 järgi süüdistati E. Pavljutšenkot selles, et ta omandas eeluurimisel tuvastamata ajal, kohas ja isikult ebaseaduslikult tulirelva Mauser kaliibriga 7,65 mm ja 70 padrunit kaliibriga 7,65 mm. Süüdistatav hoidis püstolit ja laskemoona ebaseaduslikult kuni

1. a detsembrini/
2. a jaanuarini Märjamaal XXXXXXX külas XXXXX X, andes need seejärel edasi Vladimir Muravjovile. Samuti omandas E. Pavljutšenko
3. a jaanuaris Tallinnas XXX X-XX ebaseaduslikult V. Muravjovilt kasutamiskõlbliku tulirelva Mauser kaliibriga 7,65 mm ja 20 padrunit kaliibriga 7,65 mm, hoides neid seejärel 15 päeva jooksul enda valduses.
4. a veebruaris andis süüdistatav Tallinnas XXX X-XX tulirelva ja padrunid V. Muravjovile. 1.2 Karistusseadustiku § 420 lg 1 järgi süüdistati E. Pavljutšenkot selles, et ta omandas eeluurimisel tuvastamata ajal, kohas ja isikult tsiviilkäibes keelatud tulirelva summuti püstolile Mauser kaliibriga 7,65 mm, hoides seda ebaseaduslikult kuni
5. a detsembrini/
6. a jaanuarini Märjamaal XXXXXXX külas XXXXX X ning andis seejärel summuti ebaseaduslikult edasi V. Muravjovile. Samuti omandas E. Pavljutšenko
7. a jaanuaris Tallinnas XXX X-XX V. Muravjovilt ebaseaduslikult püstoli Mauser juurde kuuluva tsiviilkäibes keelatud summuti, hoidis seda luba omamata 15 päeva jooksul ja andis seejärel
8. a veebruaris ebaseaduslikult edasi V. Muravjovile. 1.3 Karistusseadustiku §

§ 22lg 3 järgi süüdistati E.

Pavljutšenkot selles, et tema, olles teadlik, et Svitlana Zaitseva on OÜ A pandimaja töötaja ja tema valdusesse on ajutiselt usaldatud võõras vallasvara, mis asub OÜ A pandimaja tööruumis, eelneval kokkuleppel S. Zaitsevaga, osutas

1. veebruaril 2007 kl 23 paiku viimase tahtlikule õigusvastasele teole - suures ulatuses valdusesse usaldatud võrra vallasvara enda kasuks ebaseaduslikule pööramisele - füüsilist, ainelist ja vaimset kaasabi. 1.4 Karistusseadustiku § 414 lg 3 p 2 järgi süüdistati E. Pavljutšenkot selles, et ta soetas
2. a jaanuaris/veebruaris eeluurimisel tuvastamata isikult ebaseaduslikult suures koguses lõhkematerjali (22 901 g trotüüli ja 911 g ammoniiti), toimetades selle Männiku piirkonnas Tallinnas asuvast metsast aadressile XXX X-XX, kus seda
3. a veebruarist kuni
4. märtsini 2007 hoidis, kasutades osa lõhkematerjalist lõhkeseadeldise valmistamiseks. 1.5 Karistusseadustiku § 415 lg 1 järgi süüdistati E. Pavljutšenkot selles, et
5. a jaanuaris/veebruaris valmistas ta Tallinnas XXX X-XX asuvas korteris koos V. Muravjoviga ebaseaduslikult lõhkeseadeldise, mis sisaldas 756 g trotüüli ja 911 g ammoniiti, hoides seda
6. märtsini 2007, mil lõhkeseadeldis läbiotsimisel leiti ja ära võeti. Samuti omandas ta
7. a jaanuaris/veebruaris Tallinnas eeluurimisel tuvastamata isikult ebaseaduslikult lõhkematerjali sisaldavaid tooteid, s.o kaks kasutamiskõlblikku detonaatorit, mida hoidis
8. märtsini 2007 Tallinnas XXX X-XX asuvas korteris, mil need läbiotsimisel leiti ja ära võeti. 1.6 Karistusseadustiku § 200 lg 2 p 7 järgi süüdistati E. Pavljutšenkot selles, et
9. märtsil 2007 kl 19.00 ajal Tallinnas XXXX X võttis ta grupis V. Muravjoviga R. A.-lt vägivalda kasutades ära koti, milles olid kannatanu pangakaardid, võtmed ja rahakott 15 000 euro ning 51 500 krooniga. Seejuures lõi V. Muravjov R. A.-d rusikaga näkku ja rebis kannatanult ära koti, misjärel tema ning E. Pavljutšenko põgenesid sündmuskohalt viimase kasutuses olnud sõiduautoga.
10. Harju Maakohtu
11. veebruari
12. a otsusega tunnistati E. Pavljutšenko süüdi "KarS § 414 lg 2 p 3" järgi ja teda karistati vangistusega 8 aastaks ning 6 kuuks. Samuti tunnistati E. Pavljutšenko süüdi KarS § 415 lg 1 järgi ja teda karistati vangistusega 8 aastaks. Samuti tunnistati ta süüdi KarS § 200 lg 2 p 7 järgi ja teda karistati vangistusega 7 aastaks ning 8 kuuks. Lisaks tunnistati E. Pavljutšenko süüdi KarS §

§ 22lg 3 järgi ja teda karistati vangistusega 4 aastaks ning 10 kuuks.

Karistusseadustiku § 64 lg 1 alusel suurendati mõistetud üksikkaristustest raskeimat ja mõisteti liitkaristuseks 9 aastat vangistust. Vastavalt KarS § 68 lg-le 1 arvati karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg ja loeti karistuse kandmise alguseks

1. märts
2. Maakohus rahuldas R. A. tsiviilhagi ja mõistis E. Pavljutšenkolt ning V. Muravjovilt solidaarselt välja 15 000 eurot ja 50 000 krooni. Samuti rahuldati OÜ A tsiviilhagi ja mõisteti E. Pavljutšenkolt ning S. Zaitsevalt OÜ A kasuks välja 432 677 krooni. L. S.-i, K. P., M. O., G. K. ja K. Š. tsiviilhagid jäeti rahuldamata. Süüdistuses KarS § 418 lg 2 p 1 ja § 420 lg 1 järgi mõisteti E. Pavljutšenko õigeks. Sama kohtuotsusega tunnistati süüdi veel V. Muravjov, S. Zaitseva ja Aleksandra Malõševa, kuid nende osas ei ole kohtuotsuseid kassatsiooni korras vaidlustatud. 2.1 Maakohtu hinnangul ei ole E. Pavljutšenkole KarS § 418 lg 2 p 1 ja § 420 lg 1 järgi süüksarvatavad kuriteod tõendatud, kuivõrd tema isikut ei sidunud Tallinnas XXX X-XX asuvast korterist leitud tulerelva, summuti ja laskemoonaga ükski tõend. Pelgalt kaassüüdistatava V. Muravjovi lakoonilistele ütlustele ei saa aga süüdimõistvat kohtuotsust rajada. 2.2 Karistusseadustiku § 414 lg 3 p 2 ja § 415 lg 1 järgi kvalifitseeritavate kuritegude puhul on tõendatud, et E. Pavljutšenko ja V. Muravjov soetasid suures koguses lõhkematerjali, valdasid seda Tallinnas XXX X-XX asuvas korteris ja valmistasid koos lõhkeseadeldise. Süüdistusaktis kirjeldatud tegude toimepanek on kindlaks tehtud läbiotsimisprotokolli, asitõendite vaatlusprotokolli, ekspertiisiaktides sisalduvate ekspertide arvamuste ja V. Muravjovi ütlustega. Tõendite kogumist tuleb kõrvale jätta DNA-ekspertiisi tulemina saadud eksperdi arvamus, sest tegemist pole kontrollitava tõendiga. Läbiotsimisel leitud trotüüli ja ammoniidi kogus oli suur ning lõhkematerjali käitlemiseks puudus süüdistatavatel luba. E. Pavljutšenko ja V. Muravjov panid KarS § 414 lg 3 p 2 ning § 415 lg 1 järgi kvalifitseeritavad kuriteod toime otsese tahtlusega. 2.3 E. Pavljutšenkole KarS §

§ 22lg 3 järgi inkrimineeritud kuritegu on tõendatud kannatanu esindajate P.

K. ja E. K., süüdistatava S. Zaitseva ning tunnistaja A. H. ütluste ja dokumentaalsete tõenditega. S. Zaitseva sõnade kohaselt tegi pandimajast asjade hõivamiseks ettepaneku E. Pavljutšenko. Tõsiasjale, et kuriteo toimepanekus eelnevalt kokku lepiti, viitab ka see, et S. Zaitseva ei kasutanud kaassüüdistatava hoonesse sisenemisel võimalust anda turvateenistusele häiret. Usutav pole S. Zaitseva väide, mille kohaselt ei tundnud ta E. Pavljutšenkot ära. Seevastu E. Pavljutšenko ütlused ei riimu teiste tõenditega. Pandimajas olnud esemed olid usaldatud S. Zaitseva valdusesse ja teoplaani kohaselt pidi E. Pavljutšenko andma talle nende müügist laekunud raha. S. Zaitseva pööras talle usaldatud võõrast vara suures ulatuses ebaseaduslikult enda kasuks. E. Pavljutšenko on aga käsitatav kaasaaitajana, sest temale vara usaldatud ei olnud. Maakohtu hinnangul seisnes kaasaaitamine füüsilises ja vaimses abis, sest süüdistatav töötas välja teoplaani ja tegi võimalikuks selle realiseerimise. 2.4 Röövimise toimepanemist KarS § 200 lg 2 p 7 järgi kinnitavad kannatanu R. A. ja süüdistatava V. Muravjovi üksikasjalikud ütlused, mis omavahel riimuvad. Ka andis V. Muravjov ütlusi olustikuga seostamisel. Nende isikute väiteid kinnitavad lisaks tunnistaja V. K. ütlused, millest nähtuvalt viis ta kannatanu süüdistuses märgitud päeva õhtul Pirital Masti tänavale, patsiendikaart, milles kirjeldati R. A.-l esinenud vigastusi, äratundmiseks esitamise protokoll, mille kohaselt tundis kannatanu ründajas ära V. Muravjovi ja jälitusprotokollis sisalduv teave. Tõendite kogum kinnitab, et ettepaneku röövimiseks tegi E. Pavljutšenko, kes näitas kaassüüdistatavale, kus kannatanu töötab ja avaldas talle, et R. A. kannab kaasas suuri rahasummasid. Kannatanu ja V. Muravjovi ütlustega on tõendatud seegi, et sõiduk, millega sündmuskohalt põgeneti, oli E. Pavljutšenko kasutuses ning süüdistuses märgitud ajal ootas autos kaassüüdistatavat just tema.

1. Harju Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni E. Pavljutšenko, kes vaidlustas otsuse süüdimõistvas osas ja taotles õigeksmõistva otsuse tegemist. Samuti esitasid apellatsioonid Põhja Ringkonnaprokuratuuri eriasjade prokurör Jüri Kasesalu, S. Zaitseva kaitsja vandeadvokaat Rein Kiviloo ja V. Muravjov.
2. Tallinna Ringkonnakohtu
3. juuni
4. a otsusega tühistati Harju Maakohtu
5. veebruari
6. a otsus V. Muravjovile KarS § 418 lg 2 p 1, § 414 lg 3 p 2, § 415 lg 1, § 200 lg 2 p-de 4, 7 ja § 347 lg 1 - § 22 lg 3 järgi mõistetud karistuste ning KarS § 64 lg 1 alusel mõistetud lõpliku karistuse, OÜ A tsiviilhagi rahuldamise ja kriminaalmenetluse käigus äravõetud ning arestitud objektidega toimimise osas. Uue otsusega mõisteti V. Muravjovile lõplikuks karistuseks kuritegude kogumi eest vangistus 3 aastaks, arvati karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg 8 päeva ja loeti ärakandmisele kuuluvaks karistuseks 2 aastat, 11 kuud ning 22 päeva. Karistuse kandmise algust arvestati
7. veebruarist
8. Ringkonnakohus rahuldas OÜ A tsiviilhagi osaliselt ja mõistis E. Pavljutšenkolt ning S. Zaitsevalt solidaarselt OÜ A kasuks välja 391 329 krooni. Maakohtu otsuse resolutiivosasse tehti täpsustused ja asendati tähised "KarS § 414 lg 2 p 3" tähisega "KarS § 414 lg 3 p 2". Samuti täpsustati maakohtu otsuse sissejuhatavat ja resolutiivosa S. Zaitseva eesnime õigsust puudutavas osas. Kriminaalasi saadeti maakohtule uueks arutamiseks kriminaalmenetluses äravõetud sularaha ja arestitud kinnisasjaga toimimist puudutavas osas. Muus osas jäeti kohtuotsus muutmata. Prokuröri ja V. Muravjovi apellatsioonid rahuldati, S. Zaitseva kaitsja apellatsioon rahuldati osaliselt ja E. Pavljutšenko apellatsioon jäeti rahuldamata. Ringkonnakohtu otsuse põhiseisukohad E. Pavljutšenko süüdistuses olid järgmised. 4.1 Süüdistusaktis ega maakohtu otsuses pole S. Zaitsevale ette heidetud laenulepingu nr 1/2007 alusel P. T poolt OÜ-le A 27 500 krooni suuruse laenu tagamiseks panditud asjade omastamist ega E. Pavljutšenkole nende asjade omastamisele kaasaaitamist. Seetõttu ei olnud märgitud summa süüdistatavatelt väljamõistmine põhjendatud. Lisaks tekkis OÜ-l A pandilepingute tähtaja möödumisel panditud esemetele omandiõigus, mille tõttu ei saanud kõnealuse vara puhul tsiviilhagi esemeks olla lepingutasu ega intress. Seetõttu tuleb süüdistatavatelt solidaarselt välja mõista kehtivate pandilepingute järgi laenude tagamiseks panditud asjade omastamisega tekitatud kahju 253 278 krooni ja õigusabikulud 30 380 krooni. 4.2 Apellatsioonis kordas E. Pavljutšenko väiteid, millised ta esitas juba maakohtus. Vaidlustatud kohtuotsuses on süüdistatava kaitseversioon veenvalt kummutatud ja tõendamiseset silmas pidades pole jäänud tuvastamata ühtegi faktilist asjaolu, mida ei oleks uuritud või tõendite kogumis hinnatud. Paljasõnaline mittenõustumine maakohtu põhjendustega ei sea kahtluse alla kohtu järelduste õigsust. E. Pavljutšenkole mõisteti karistused seaduses toodud sanktsioonide piires ja moodustati õigesti ka lõplik liitkaristus. 4.3 Harju Maakohtu
9. mai
10. a määrusega arestiti tsiviilhagi tagamiseks E. Pavljutšenkole kuuluv kinnisasi asukohaga Tallinn XXXXX XX-XX. Samuti on kriminaaltoimikus politseivaneminspektor Tatjana Klotško
11. novembri
12. a määrus ja kviitung-orderid 9546 krooni Põhja Politseiprefektuuri tagatiskontole kandmise ning 2000 euro Põhja Politseiprefektuuri Rahandusbüroo kassasse üleandmise kohta. Maakohus ei ole otsuses võtnud seisukohta arestitud kinnisasja ega sularaha suhtes. Eeltoodu on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena, mis tingib kriminaalasja apellatsiooni korras arutamise piiride laiendamise, alama astme kohtu otsuse tühistamise ja kriminaalasja uueks arutamiseks saatmise maakohtule. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
13. Tallinna Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni E. Pavljutšenko kaitsja vandeadvokaat Jelena Benevolenskaja, kes taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja süüdistatava õigeksmõistmist. Kassaatori põhiseisukohad on kokkuvõtlikult järgmised. 5.1 Kohtud rajasid süüdimõistvate otsuste järeldused V. Muravjovi ütlustele. Viimane oli aga huvitatud E. Pavljutšenko süüdimõistmisest, kuna sellega kergenes tema olukord. Sellist järeldust kinnitab ka V. Muravjovile ringkonnakohtu otsusega mõistetud karistus. Samuti jäeti tähelepanuta tunnistajate J. B., I. M.-i, E. N.-i ja A. G. ütlused, millest nähtuvalt ei kasutanud E. Pavljutšenko Tallinnas XXX X-XX asuvat korterit. Korterit kasutas hoopis V. Muravjov ja ka läbiotsimisel leitud lõhkeaine kuulus temale. 5.2 Röövimises ei ole E. Pavljutšenko süü tõendatud. Tunnistajate N. S.-i ja E. N.-i ütlused kinnitavad, et süüdistatav ei olnud selle kuriteo toimepanemisega seotud. Nende isikute väited jättis maakohus tähelepanuta, tuginedes vaid V. Muravjovi ütlustele. 5.3 Omastamisena käsitletava kuriteo toimepanemisest kuulis E. Pavljutšenko S. Zaitsevalt. Süüdistatav ei tea, kes võis kõnealuse kuriteo toime panna. S. Zaitseva eksib, väites, et kuriteole kaasaaitajaks oli just E. Pavljutšenko. V. Muravjovi ütlused on aga laimava iseloomuga. Kokkuvõtlikult ei vasta kohtute järeldused kriminaalasja tehioludele, rajanedes vaieldavatel tõenditel.
14. Kassatsioonivastuses palub prokurör J. Kasesalu jätta ringkonnakohtu otsuse muutmata ja kassatsiooni rahuldamata. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT I
15. Vastavalt KrMS § 363 lg-le 5 ei või Riigikohus tuvastada faktilisi asjaolusid, kuid saab anda hinnangu sellele, kas kohtud järgisid kriminaalasja lahendamisel kriminaalmenetluse seadustikus sätestatud tõendite hindamise põhimõtteid ja kohtuotsuste põhistamise nõuet (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
16. märtsi
17. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-5-08 - RT III 2008, 14, 93, p 12.1). Kriminaalkolleegium leiab, et käesolevas kriminaalasjas põhistasid kohtud veenvalt ja loogiliselt seisukohti, milleni tõendite hindamise tulemina jõuti ja näitasid tõendid, millele E. Pavljutšenko süüdimõistmine rajaneb. Samuti esitas maakohus kooskõlas KrMS § 312 p-s 2 sätestatuga põhjendused, milliseid tõendeid ja miks ei saa usaldusväärseks pidada. Nende järeldustega nõustus ka apellatsioonikohus. Kõiki kassaatori loetletud isikulisi tõendeid on kohtud üksikasjalikult analüüsinud ja andnud neile kogumis teiste tõenditega hinnangu. Lähtudes eeltoodust on kassatsioonis sisalduvad väited põhjendamatud ega anna alust vaidlustatud kohtuotsuste tühistamiseks. Seetõttu ei pea kriminaalkolleegium KrMS § 363 lg 4 p 1 alusel vajalikuks ringkonnakohtu seisukohti korrata. II
18. Tulenevalt KrMS § 352 lg-st 6 laiendab Riigikohus kriminaalasja läbivaatamise piire kõigile süüdistatavatele ja kõigile süüks pandavatele kuritegudele, sõltumata nende kohta kassatsiooni esitamisest, kui ilmneb materiaalõiguse ebaõige kohaldamine, millega on süüdistatava olukorda raskendatud, või kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine. Kolleegium leiab, et maa- ja ringkonnakohtu otsused tuleb KrMS § 362 p 1 alusel tühistada materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu E. Pavljutšenkole KarS §

§ 22lg 3 ning S. Zaitsevale Kar

S § 201 lg 2 p 2 järgi mõistetud karistuste osas. 9. Maakohus karistas E. Pavljutšenkot KarS §

§ 22lg 3 järgi vangistusega 4 aastaks ja 10 kuuks ning S. Zaitsevat Kar

S § 201 lg 2 p 2 järgi vangistusega 3 aastaks. Süüdistusaktist nähtuvalt panid E. Pavljutšenko ja S. Zaitseva vaadeldava kuriteo toime

1. veebruaril
2. Kolleegium märgib, et KarS § 5 lg-st 1 tuleneb põhimõte, mille kohaselt mõistetakse karistus teo toimepanemise ajal kehtinud seaduse järgi. Seadusel, mis tunnistab teo karistatavaks, raskendab karistust või muul viisil halvendab isiku olukorda, ei ole tagasiulatuvat jõudu (KarS § 5 lg 3). Kohtud jätsid tähelepanuta, et alates
3. märtsist 2007 jõustus karistusseadustiku ja selle muutmisega seonduvate seaduste muutmise seadus (RT I 2007, 13, 69), millega seadusandja raskendas KarS § 201 lg 2 sanktsiooni. Käesoleval ajal nähakse KarS § 201 lg 2 sanktsioonis ette rahaline karistus või vangistus kuni 5 aastaks, kuid kuriteo toimepanemise ajal, s.o
4. veebruaril 2007, nägi sama paragrahvi sanktsioon ette rahalise karistuse või kuni 3-aastase vangistuse. Karistades E. Pavljutšenkot ja S. Zaitsevat karistusseaduse redaktsiooni järgi, mis jõustus pärast kuriteo toimepanemist ja milles nähakse võrreldes varasema seadusega ette raskem sanktsiooni ülemmäär, raskendas maakohus süüdistatavate olukorda. Ringkonnakohus ei ole apellatsioonimenetluses seda rikkumist kõrvaldanud. Kriminaalkolleegium saab KrMS § 361 p 7 alusel teha uue kohtuotsuse, millega mõistab E. Pavljutšenkole ja S. Zaitsevale kergemad karistused.
5. Kolleegium nõustub maakohtu otsuses sisalduvate põhistustega, milles käsitletakse E. Pavljutšenkole ja S. Zaitsevale karistuse mõistmise aluseks olevaid faktilisi asjaolusid, karistuse liiki ja S. Zaitseva puhul võimalust süüdistatav karistuse kandmisest tingimuslikult vabastada. Arvestades maakohtu poolt tuvastatut ja juhindudes KarS § 56 lg-st 1 tuleb E. Pavljutšenkole KarS §

§ 22lg 3 järgi karistuseks mõista vangistus 2 aastaks ning 10 kuuks, jättes süüdistatavale Kar

S § 64 lg 1 alusel kuritegude kogumi eest mõistetud liitkaristuse 9 aastat vangistust ja ärakandmisele kuuluva lõpliku karistuse muutmata. S. Zaitsevale tuleb karistuseks mõista 2 aastat vangistust, jättes karistuse KarS § 73 lg-te 1 ja 3 alusel tingimisi kohaldamata, kui S. Zaitseva ei pane 3 aasta ja 6 kuu jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. Muus osas jätab kriminaalkolleegium maa- ja ringkonnakohtu otsused muutmata ning rahuldab kassatsiooni osaliselt. III

1. E. Pavljutšenko kaitsja on esitanud taotluse riigi õigusabi osutamise eest tasu väljamõistmiseks summas 800 krooni. Esitatud taotlus vastab justiitsministri
2. jaanuari
3. a määruse nr 2 "Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord ja tasumäärad ning riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatus ja kord" § 8 lg-s 1 kehtestatud tasumäärale ning tuleb rahuldada. Kui Riigikohus tühistab esitatud kassatsiooni alusel kriminaalasja menetledes osaliselt maa- ja ringkonnakohtu otsused, on süüdistataval õigus eeldada, et tema kriminaalasi lahendatakse kõigis küsimustes lõplikult õigesti esimese astme kohtus ning ta on kohustatud hüvitama üksnes põhjendamatust kaebusest tingitud menetluskulud (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
4. veebruari
5. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-94-06 - RT III 2007, 6, 44, p 10.2). Juhindudes eeltoodust ja KrMS § 186 lg-st 1 tuleb riigi õigusabi tasu jätta riigi kanda. Eerik Kergandberg, Jüri Ilvest, Ott Järvesaar