) § 188 lg 3 ja pankrotiseaduse (PankrS) § 117 lg 2 järgi.
lg 2 kohaselt tuleb eeldada, et kostja I teadis, et müügilepinguga kahjustatakse hageja huvisid, ka seetõttu, et müügileping sõlmiti pärast täitemenetluse alustamist.
lg-st 2 tulenevalt võib hageja esitada hagi kostjate vastu müügilepingu kehtetuks tunnistamiseks
Kuna OÜ Gerund on kantud kinnistusraamatusse kinnisasja omanikuna, ei ole enam võimalik kinnisasja välja anda kohtutäituri käsutusse. Seega peab kostja I hüvitama
S § 119 järgi hagejale kinnisasja väärtuse, mida kajastab müügileping, s.o 1 550 000 krooni.
§-s 187 sätestatud eeldused täitemenetluses tagasivõitmise nõude esitamiseks.
lg 1 kohaselt võib sissenõudja esitada hagi võlgniku ja tehingu teise poole vastu ning nõuda, et kohus tunnistaks täitemenetluse seadustiku IV osas sätestatud alusel ja korras kehtetuks tehingu, mis kahjustab sissenõudjate huvisid (edaspidi tagasivõitmine). Võlgniku teadmist, et tema tegevus kahjustab võlausaldajaid, või võimalust võlausaldajate kahjustamist ette näha, saab järeldada tema tahtest. Tuvastatud asjaoludega on tõendatud, et müügilepinguga on kahjustatud hageja huve: võlgnik teadis jõustunud kohtuotsuse alusel temalt hageja kasuks väljamõistetud summast, ta ei ole asunud pärast otsuse jõustumist otsust vabatahtlikult täitma, ta on võõrandanud kõik eelmise tsiviilasja menetluse käigus kohtuliku hüpoteegi alt vabastatud kinnisasjad ning ainsaks varaks, millele oli veel sissenõuet võimalik pöörata, jäid kolm hüpoteegiga koormatud kinnisasja. Müügilepingu sõlmisid kostjad juba siis, kui täitemenetlus oli alustatud. Kinnisasjade müügist laekunud summad ei ole laekunud kostja II pangakontole ja ta ei ole kasutanud ka vabatahtlikult müügist saadud summasid hageja kasuks väljamõistetud summa hüvitamiseks. Maakohus nõustus hagejaga selles, et hagi tagamisel ei pruugi kohtulike hüpoteekide suurus olla vastavuses kinnisasjade tegeliku väärtusega ning kinnisasjade tegelikust olukorrast ja võimalikust realiseerimisväärtusest oli kostjal II kinnisasjade omanikuna parem ülevaade kui hagejal ja kohtul. Ainuüksi asjaolu, et hageja ei vaidlustanud kohtumenetluses hagi tagamiseks seatud kohtulike hüpoteekide kustutamist ega ka kohtuotsust osas, milles kustutati vaidlusalusele kinnisasjale seatud kohtulik hüpoteek, ei andnud kostjale II veel alust mõistlikult eeldada, et eelnimetatud kolm kinnisasja ka tegelikult katavad täielikult hageja nõude.
lg 1 kohaselt tunnistab kohus kehtetuks tehingu, mille võlgnik on teinud kolme aasta jooksul enne sissenõudja tehingu kehtetuks tunnistamise hagi esitamist teadlikult sissenõudja huvide kahjustamiseks, kui teine pool teadis või pidi sellest teadma tehingu tegemise ajal. Sama paragrahvi lõike 2 järgi eeldatakse, et teine pool teadis või pidi teadma, et tehinguga kahjustatakse teise võlausaldaja huvisid, kui teine pool on võlgniku lähikondne või kui tehing tehti kuus kuud enne täitemenetluse alustamist või võlgniku vara arestimist. Võlgniku lähikondsed määratakse PankrS § 117 kohaselt. Kuna müügileping sõlmiti täitemenetluse ajal, siis
lg-st 2 tulenevalt eeldatakse, et ka tehingu teine pool - kostja I teadis või pidi teadma hageja kui kostja II võlausaldaja huvide kahjustamisest. Võlausaldaja huvide kahjustamist eeldatakse ka siis, kui teiseks pooleks oli võlgniku lähikondne. Müügilepingu sõlmimisel oli kostja I esindajaks kostja II kui juhatuse liige ja ainuosanik. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 123 lg-s 1 sätestatakse muu hulgas, et kui tehingu õiguslikud tagajärjed sõltuvad sellest, kas isik teadis mingeid asjaolusid või pidi neid teadma, siis tuleb nende asjaolude hindamisel lähtuda esindaja, mitte esindatava isikust. Sisuliselt on kostja II vaidlusaluse tehingu teinud iseendaga ning tema teadlikkus hageja kui võlausaldaja huvide kahjustamisest on omistatav ka tehingu teisele poolele - kostjale I. PankrS § 117 lg-st 3 tulenevalt tuleb lugeda tuvastatuks, et kostja I on kostja II lähikondne.
lg 1 kohaselt, kui kohus tunnistab tehingu tagasivõitmise korras kehtetuks, on teine pool kohustatud andma sissenõudja kasuks täitemenetluse toiminguid tegeva kohtutäituri käsutusse tehingu alusel saadu koos vilja ja muu kasuga. Kohtutäitur korraldab saadu jaotamise sissenõudjate vahel nõuete esitamise järjekorrast lähtudes. Kuna praegu on kinnisasja omanikuks OÜ Gerund, ei ole võimalik kinnisasja tagastada.
S § 119 lg-tes 2-4 sätestatut. PankrS § 119 lg 3 kohaselt peab teine pool tagasivõidetud tehingu alusel saadu hävimise või kahjustumise korral, samuti juhul, kui saadu väljaandmine on muul põhjusel võimatu, hüvitama saadu väärtuse või selle vähenemise, kui ta teadis või pidi teadma tagasivõitmise aluseks olevatest asjaoludest. Hageja seisukoht, et teise tehingu järgi saadud ostuhinna (1 550 000 krooni) saab välja nõuda TsÜS § 62 lg-le 2 tuginedes, on ekslik. TsÜS § 62 lg 2 kohaselt on asja vili asjast loodusjõul või inimese kaasabil tulenevad saadused, samuti tulu, mida asi annab õigussuhte tõttu. Hageja väide, et tegelik kinnisasja väärtus kajastus teise tehingu järgi saadus ning sama hinna oleks tagasivõidetud tehingu korral kinnisasja võõrandamisel saanud ka kohtutäitur, on paljasõnaline ja tõendamata. Hageja ei ole kostja I ja OÜ Gerund vahel sõlmitud kinnisasja müügilepingut vaidlustanud. Ostja ja müüja vaheliste rahaliste võimaluste, motiivide ning erihuvide tõttu ei pruugi kinnisasja hind olla seotud selle väärtusega. Hind väljendab konkreetsetes tingimustes konkreetse ostja ja müüja poolt asjale omistatavat suhtelist väärtust. Turuväärtusest erinev hind sõltub pooltevahelistest suhetest, samuti eriväärtustest, mida pooled asjale omistavad. Maakohtu tellitud kinnisvaraeksperdi hinnangust nähtub, et vaidlusaluse tehinguga võõrandatud kinnisasja turuväärtus tehingu tegemise ajal oli 24 000 krooni. Ekspert leidis ka, et kuigi nimetatud kinnisasja hinnaks müügilepingus oli 1 550 000 krooni, ei mõjuta see objekti turuväärtust. Hageja väide, et kostja on vaidlusaluse tehingu järgi võõrandanud kinnisasja alla selle tegeliku väärtuse, ei ole põhjendatud. Eeltoodud hinnangu kohaselt on müügilepingu järgi ostuhind kõrgem keskmisest samal ajavahemikul müüdud sarnaste kinnisasjade ostuhinnast. Kuna tagasivõidetava tehingu järgi on ostuhinnaks 90 000 krooni ning kostjate vahel sõlmitud müügilepingu ja asjaõiguslepingu p 5.2 järgi oli see summa ka ostjale lepingu sõlmimise hetkeks täielikult tasutud, siis on põhjendatud PankrS § 119 lg 3 järgi nõuda tehingu tagasivõitmise korras saadu väärtuse hüvitamist tehingu teiselt poolelt samas summas, s.o 90 000 krooni. 4. Kostjad esitasid apellatsioonkaebuse, milles palusid maakohtu otsus tühistada ja teha asjas uus otsus, millega jätta hagi nende vastu rahuldamata või kui kohus leiab, et esineb alus tehingu tagasivõitmiseks, mõista kostjalt I Rakvere kohtutäitur Raigo Pärsi käsutusse kinnisasja turuväärtus tehingu tegemise hetkel, s.o 24 000 krooni. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused 5. Tartu Ringkonnakohus jättis 24. aprilli 2009. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ning maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohus jättis poolte apellatsiooniastmes kantud menetluskulud apellantide kanda. Ringkonnakohus ei pidanud kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 654 lg-s 6 sätestatuga vajalikuks korrata oma otsuses kõiki esimese astme kohtu põhjendusi. TsMS § 651 lg 1 alusel kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Maakohus leidis õigesti, et müügilepinguga kahjustas kostja II teadlikult hageja huvisid ning see tehing on kehtetu
Ringkonnakohus ei nõustunud kostjatega selles, et kuna Viru Maakohtu
kohaldamise eelduseks ei ole see, kas kinnisasjale oli eelneva kohtumenetluse käigus seatud hagi tagamise abinõu või mitte. Asja materjalidest nähtub, et hageja nõudest on rahuldamata kokku 711 235 krooni 92 sent ja kohtutäitur ei ole enampakkumise nurjumise tõttu müünud ainult Liivakünka kinnisasja, mille alghinnaks on 94 500 krooni. Seega on alust eeldada, et ka eelnimetatud kinnisasja müügi korral jääb hageja nõue valdavas osas rahuldamata.
Samuti ei ole vaidlusaluse lepingu kehtetuks tunnistamisel tähendust sellel, et kostja II kontod arestiti mais 2007. Oluline on hageja huvide kahjustamine ning vastupidist ei ole kostja II tõendanud. Maakohus on kohaldanud õigesti
S § 119 lg-t 3 ning põhjendatult mõistnud kostjalt I välja tehingu alusel saadu väärtuse 90 000 krooni. Maakohus on hinnanud TsMS § 232 lgst 1 tulenevalt kõiki esitatud tõendeid ja põhjendatud ei ole apellandi väide, et maakohus ei ole pööranud tähelepanu ekspertiisiaktile. Vaidlusaluse kinnisasja müügihind 90 000 krooni väljendab kõige täpsemalt selle turuväärtust, kuna kostja II kinnisasja omanikuna oli eelduslikult kõige täpsemalt teadlik kinnisasja turuhinnast. Samuti arvestab ringkonnakohus sellega, et kostja II ei ole hilisemas kohtumenetluses tõendanud, et tal oli põhjust müüa kinnisasja selle tegelikule väärtusele mittevastava hinnaga. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
Kostja II ei ole teadlikult hageja huve kahjustanud. Kostjatel esines vaidlustatud müügitehingut sõlmides igati mõistlik alus eeldada, et kostjal II puuduvad oma vara käsutamist piiravad alused. Samuti jäid kostjale II kuuluvatele kolmele kinnisasjale hüpoteegid püsima, kuivõrd nii kohus kui ka hageja leidsid, et nende väärtus on piisav hageja nõude tagamiseks. Kostjad ei peaks kandma riske, mis tulenevad sellest, et hageja ei suuda hagi tagamise taotluses piisavalt täpselt ning õigesti määrata kinnisasjade väärtusi ega hinnata tagatise piisavust. Põhjendamatu on ringkonnakohtu seisukoht, mille kohaselt pidi kostja II kinnisasja omanikuna olema kõige paremini informeeritud selle turuväärtusest. Kinnisasjade väärtuse võimalikult täpne ning turusituatsioonile vastav hindamine on hageja huvides. Kuna kostjad ei ole teadlikult kahjustanud hageja huvisid, ei ole alust kohaldada
Samuti vaidlevad kostjad vastu sellele, et kohtud on määranud kinnisasja võõrandamise aegseks väärtuseks 90 000 krooni. Riiklikult tunnustatud ekspert tegi ekspertiisi ja leidis, et kinnisasja turuväärtuseks tehingu toimumise hetkel oli 24 000 krooni. Kohtud on põhjendamatult tuginenud kinnisasja müügilepingus toodud hinnale ning täiesti alusetult leidnud, et kostja II kinnisasja omanikuna pidi olema kõige täpsemalt teadlik selle turuväärtusest. Kuivõrd ekspertiisiakt, millest nähtuvalt oli kinnisasja turuväärtus tehingu tegemise hetkel 24 000 krooni, kajastab saadu väärtust täpselt ning õigesti, puudus kohtul igasugune alus nimetatud tõend kõrvale jätta ning seda kinnisasja turuväärtuse leidmisel mitte aluseks võtta, mistõttu on kohus oluliselt rikkunud TsMS § 232 lg-s 1 sätestatud tõendite objektiivse, täieliku ja igakülgse hindamise kohustust. 8. Hageja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu. Ta leiab, et kohtud järeldasid õigesti, et kostja II teadis või pidi teadma vaidlusaluste kinnisasjade väärtust paremini kui hageja ning et tehingu tagasivõitmise hagi esitamise eelduseks ei ole hagi tagatus. Kuna
lg 2 kohaselt eeldatakse, et tehing kahjustab võlausaldajate huve, oleks kostjad pidanud tõendama, et võlausaldaja huve ei kahjustatud. Seda kostjad tõendanud ei ole. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja II omandis olnud kinnisasjade võõrandamisest saadud raha ei ole kostja II andnud kohtutäituri käsutusse ehk kostja II varjab seda vara täitemenetluses. Praegusel juhul ei olnud hageja nõude osaline rahuldamine tingitud mitte muudatustest kinnisvarahindades, vaid kostjate teadlikust käitumisest hageja huvide kahjustamiseks. Hageja ei nõustu sellega, et vaidlusaluse kinnisasja turuväärtus PankrS § 199 lg 3 mõttes ei olnud 90 000 krooni. Ühelgi tõendil ei ole kohtu jaoks kindlaksmääratud jõudu. Hageja rõhutab, et TsÜS § 65 kohaselt loetakse eseme väärtuseks selle harilik väärtus, kui seaduse või tehinguga ei ole ette nähtud teisiti. Vaidlustatud tehinguga nägid tehingu pooled ette vaidlusaluse kinnisasja väärtuseks 90 000 krooni. Selle summa on kohtud õigesti kostjalt I välja mõistnud. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 9. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Asi tuleb saata TsMS § 691 p 2 alusel uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostjad on müügilepinguga kahjustanud teadlikult hageja huve ja kas seetõttu on alust rahuldada hageja nõue tehingu tagasivõitmiseks
lg 1 alusel.
lg 1 kohaselt tunnistab kohus kehtetuks tehingu, mille võlgnik on teinud kolme aasta jooksul enne sissenõudja tehingu kehtetuks tunnistamise hagi esitamist teadlikult sissenõudja huvide kahjustamiseks, kui teine pool teadis või pidi sellest teadma tehingu tegemise ajal. Sama paragrahvi lõike 2 järgi eeldatakse, et teine pool teadis või pidi teadma, et tehinguga kahjustatakse teise võlausaldaja huvisid, kui teine pool on võlgniku lähikondne või kui tehing tehti kuus kuud enne täitemenetluse alustamist või võlgniku vara arestimist. Võlgniku lähikondsed määratakse PankrS § 117 kohaselt.
lg 1 kohaldamiseks tuleb esmalt tõendada võlausaldajate huvide kahjustamine (vt
Kolleegiumi arvates võiks hageja huvide kahjustamisega tegemist olla siis, kui kinnisasi müüdi alla turuhinna. Praegusel juhul on kohtud tuvastanud, et kinnisasja müügihind 90 000 krooni väljendab kõige täpsemalt kinnisasja turuväärtust. Sellest asjaolust tulenevalt oli väär lugeda müügilepingut kostja II võlausaldajate huve kahjustavaks. See, et kostja II ei kasutanud kinnisasja müügist saadud raha hageja kasuks väljamõistetud summa hüvitamiseks, ei ole
lg 1 kohaldamise jaoks tähtis, st et selline tegevusetus ei muuda müügilepingut kostja II võlausaldajate huve kahjustavaks. Kui müügihinda tegelikult ei tasutud, on kostjal II kostja I vastu müügilepingust tulenev täitmise nõue, millele saab muu hulgas pöörata sissenõude täitemenetluses. Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus muu hulgas hindama maakohtu tellitud ekspertiisiakti kinnisasja väärtuse kohta, millise tõendi ringkonnakohus jättis põhjendamatult tähelepanuta. 10.
S § 119 lõigetes 2-4 sätestatut. Kolleegium selgitab, et tagasivõitmise kohustusele tuleb lisaks kohaldada VÕS §-des 1032-1035 sätestatut niivõrd, kuivõrd see ei ole vastuolus PankrS § 119 lõigetes 2-4 sätestatuga.
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.