RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus Asja läbiv

) §-dest 27 ja 28 ning saneerimiskava kavandi p-dest 6, 7.6, 7.7.1, 7.7.2 ja 8, palusid saneerimisnõustajad kinnitada saneerimiskava ja määrata: 1) ümberkujundatavaid nõudeid arvestatakse Eesti kroonides ning nõuete suurus ei muutu sõltumata krooni kursist ka siis, kui see tuleneb ümberkujundatava nõude aluseks olevast õigussuhtest; 2) ümberkujundatavatest põhinõuetest kuni 15 000 krooni täidetakse kümne kuu jooksul alates saneerimiskava vastuvõtmisest, ülejäänud osa maksmisega alustatakse kümne kuu möödumisel ja lõpetatakse 31. detsembril 2025, kusjuures nõude osa, mis ületab 150 000 krooni, vähendatakse 50% võrra; 3) ettevõtja vastu alustatud täitemenetlused peatatakse kuni 31. detsembrini 2025, välja arvatud täitemenetlus, mis alustatakse töösuhte alusel tekkinud nõude või elatise tasumise nõude täitmiseks (

§ 11lg 1 p1).

Saneerimiskava poolt hääletasid SAARIK & KO OÜ, OÜ OTO EHITUS, Karma Invest OÜ, Matti Karumaa, Eesti Vabariik Harju Maavalitsuse kaudu ja Illar Lasting. Vastu hääletasid Swedbank Liising AS ja AS Nordea Finance Estonia. AS-i Eraküte ja Eesti Vabariigi (Maksu ja Tolliameti kaudu) kohta loeti, et nad on vastu hääletanud. Saneerimiskava võtsid võlausaldajad vastu koosolekut pidamata elektroonilise hääletusega. Kümnest võlausaldajast hääletas saneerimiskava vastuvõtmise poolt kuus, mis moodustab 79% kõigist häältest. Saneerimisnõustajad esitasid kohtule tegevusaruande ning palusid määrata kindlaks saneerimisnõustajate tasu ja kulude hüvitamise.

1. Swedbank Liising AS (edaspidi puudutatud isik) leidis, et saneerimiskava ei saa kinnitada. Saneerimisnõustajad on rikkunud saneerimiskava vastuvõtmise ja kohtule esitamise tähtaega. Puudutatud isiku võlg ei olnud saneerimismenetluse algatamise seisuga sissenõutavaks muutunud, seetõttu ei saa seda ümber kujundada. Saneerimisnõustajad ei ole pidanud võlausaldajaga läbirääkimisi, kontaktid on piirdunud kirjalike teadete ja üleskutsetega. Saneerimiskavast ei nähtu, kes on võlgnikuga seotud võlausaldajad, kelle nõuded jäävad esialgu küll ümberkujundamata, kuid kes võivad hiljem saada tulu muul moel, näiteks omanikutulu. Tähitud kirjad on saadetud kahekümne kolmele võlausaldajale, arusaamatuks jääb, miks on välja valitud vaid kümme võlausaldajat, kelle nõue ümber kujundatakse ja seitsmeteistkümne aasta võrra pikendatakse. Liisinguvara kuulub võlausaldajale ning saneerimiskava kinnitamisega rikutakse võlausaldaja omandiõigust ning liisingfinantseerimise üldpõhimõtteid. Võlgniku suurim võlausaldaja on enamusosanik (80% osadega), kelle nõude suurus moodustab 70% võlausaldajate kogunõudest. Juhatuse liikmeks on mõlemal äriühingul Matti Karumaa. Puudutatud isikul ei ole andmeid, et nõuded oleksid ebaselged, kuid võlgniku omanikud saavad erinevalt teistest võlausaldajatest oma raha hilisema ärikasumina tagasi. Seetõttu ei tohiks ettevõtja omanikud olla teiste võlausaldajatega samas hääletamisgrupis. Sellega on rikutud võlausaldajate võrdse kohtlemise põhimõtet.
2. Maksu- ja Tolliamet (edaspidi maksuhaldur) palus jätta maksuvõlg ümberkujundamata ja saneerimiskava kinnitamata. Maksuhaldur leidis, et maksukohustus on avalik-õiguslik kohustus, mida ei ole võimalik saneerimismenetluses ümber kujundada. Saneerimismenetluse algatamisel ei peatu maksuvõlalt intressi arvestamine. Maksuhaldur ei ole saneerimismenetluses võlausaldaja. Maksunõue tekib seaduse alusel sõltumata maksuhalduri tegevusest. Maksuhaldur ei saa sõlmida kokkuleppeid maksude vähendamise või maksmata jätmise kohta. Kokkulepete lubamine seaks ohtu maksumaksjate võrdse kohtlemise ja ühetaolise maksustamise põhimõtte. Kompromiss on lubatud vaid pankrotimenetluses. Maksukorralduse seaduse (MKS) § 114 lg-te 2 ja 3 kohaselt on maksuvõlga võimalik kustutada vaid pankrotimenetluses või maksukohustuslase põhjendatud taotlusel, kui maksuvõla sissenõudmine on lootusetu või ebaõige. Tegemist on erandlike asjaoludega. MKS §- de 111 ja 117 alusel on võimalik maksuvõlga ajatada ja vähendada ajatamisel intressimäära poole võrra ajatamise otsuse vastuvõtmise päevast arvates.
3. Harju Maakohus jättis
4. aprilli
5. a määrusega avaldaja saneerimiskava kinnitamata ja lõpetas saneerimismenetluse ennetähtaegselt. Saneerimismenetlus on

§ 4kohaselt hagita menetlus ning tsiviilkohtumenetluse seadustiku (Ts

MS) § 477 kohaselt kehtib hagita menetluses uurimisprintsiip. Kohus kontrollis ettevõtja äriregistrisse kantud andmeid ja tuvastas, et ettevõtja enamusosanik on Karma Invest OÜ, kelle osanik ja juhatuse liige Matti Karumaa on ka avaldaja juhatuse liige. Seega on ettevõtja ja Karma Invest OÜ lähikondsed pankrotiseaduse (PankrS) § 117 lg 2 tähenduses ja pankrotimenetlus on saneerimismenetlusele kõige lähemal seisev menetlus. Praeguses menetluses omas Karma Invest OÜ 8 240 000 häält, mis on ligi 70% kõigist häältest. Võlausaldajate hulgas on ka Matti Karumaa nõudega 935 362 krooni. Rahvastikuregistri andmetel on ettevõtja osaniku ja juhatuse liikme Ann Lastingu abikaasa Illar Lasting, kelle nõude suurus on saneerimismenetluses 82 875 krooni ja keda saab pidada ettevõtja lähikondseks PankrS § 117 lg 2 p 5 järgi. Eeltoodu suurendab ettevõtja lähikondsete häälte arvu veelgi. Seega sõltub saneerimiskava vastuvõtmine üksnes ettevõtja lähikondse(te) häältest, kuna

§ 24

lg 3 kohaselt on saneerimiskava vastu võetud, kui selle poolt hääletas vähemalt pool kõigist võlausaldajatest, kellele kuulub vähemalt kaks kolmandikku kõigist häältest. Karma Invest OÜ-le kuulub kaks kolmandikku kõigist häältest. Selline olukord kahjustab teiste võlausaldajate õigusi ja huve. Põhjendatud on puudutatud isiku seisukoht, et ettevõtja osanik saab erinevalt teistest võlausaldajatest oma raha hilisema ärikasumina tagasi. Seetõttu ei ole ettevõtja osanik ega ka osanikuga seotud isik võrdses seisus mitteosanikest võlausaldajatega. Võlausaldajate õigusi ja huve võib kahjustada ka ebavõrdsete võrdne kohtlemine. Võlausaldajatest lähikondsed peaksid kuuluma võrreldes teiste võlausaldajatega erinevasse rühma ning ettevõtja lähikondsete hääled ei saa olla määravaks teiste võlausaldajate nõuete ümberkujundamisel, vähendamisel ja kuueteist aasta peale ajatamisel. Ettevõtja lähikondsetel on selgelt ühesugused huvid, mis eristavad neid võlausaldajaid teistest võlausaldajatest. Kui avaldaja lähikondsete hääled arvata võlausaldajate häälte hulgast välja, ei oleks saneerimiskava vastu võetud ka siis, kui vastu häälte hulgast jätta välja maksuhalduri hääled. Kohus jättis saneerimiskava

§ 28

lg 5 p 2 alusel kinnitamata ning lõpetas saneerimismenetluse ennetähtaegselt

§ 39

lg 2 p 3 alusel, sest teisi võlausaldajaid võrreldes lähikondsetest võlausaldajatega on koheldud oluliselt halvemini.

1. Avaldaja esitas määruse peale määruskaebuse ja palus tühistada maakohtu määrus osas, millega jäeti saneerimiskava kinnitamata, ja teha uus määrus, millega kinnitada saneerimiskava.
2. Harju Maakohus võttis
3. aprillil 2009 määruskaebuse menetlusse, andis võlausaldajatele tähtaja määruskaebusele vastamiseks ning edastas selle lahendamiseks ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
4. Tallinna Ringkonnakohus jättis
5. juuni
6. a määrusega maakohtu määruse muutmata. Maakohus ei rikkunud menetlusõiguse norme, määrus on piisavalt põhjendatud ning selles toodud järeldus on kooskõlas asja materjaliga. Maakohtule kinnitamiseks esitatud saneerimiskava ei täida

§-des 1 ja 2 toodud eesmärki ning seda ei olnud

§ 28lg 5 kohaselt võimalik kinnitada.

Saneerimise eesmärgiks on luua alternatiiv pankrotimenetlusele, mitte seda asendada. Ringkonnakohus nõustus täielikult määruses toodud põhjendustega ja ei pidanud vajalikuks neid seetõttu korrata. Ringkonnakohus jättis avaldaja kanda apellatsioonimenetluse kulud. Vastusena määruskaebusele märkis ringkonnakohus, et saneerimismenetluses ei tohi ettevõtja lähikondne omada pädevust iseseisvalt mõjutada saneerimismenetluse tulemust, mistõttu tuleks lähikondsetest võlausaldajatel hääletada eraldi hääletamisgrupis. Lähikondsete hääled ei saa olla määravaks teiste võlausaldajate nõuete ümberkujundamisel. Praeguse saneerimiskava vastuvõtmine oleks sõltunud üksnes ettevõtja lähikondsete häältest (

§ 24lg 3).

Avaldaja rõhumine nõuete erinevusele on siinkohal ebakohane, arvestades asjaolusid, et nõudeid on vähendatud võrdses ulatuses. Küll aga on oluline asjaolu, et hilisema ärikasumi arvel saavad nõudeid osaliseks rahuldada ainult lähikondseist võlausaldajad. Saneerimismenetluse eesmärgiks on ettevõtja ning võlausaldajate kaitse nende nõuete ümberkujundamise teel. Siinjuures tuleb arvestada asjaoluga, et osaühingul on ka maksuvõlg, mida ei saa saneerimismenetluses ümber kujundada ega kokkuleppel vähendada, kompromiss oleks võimalik pankrotimenetluses. Avaldaja ei ole arvestanud

§ 2

põhimõttega, mille kohaselt peaks saneerimismenetluse tulemusena paranema saneeritava ettevõtte majanduslik olukord ja taastuma kasumlikkus. Saneerimiskava järgi oleks saneerimiskavaga ümberkujundatud nõuete täitmine lõppenud kuueteistkümne aasta ja üheksa kuu möödumisel alates kava vastuvõtmisest. Saneerimisseaduse eelnõu seletuskirja kohaselt peaks saneerimiskava täitmise tähtaeg olema üldiselt kaks kuni kolm aastat. Saneerimiskavas on saneerimise võimalused ja finantseerimise allikad kirja pandud liialt üldiselt ning ei sisalda konkreetset tegevuskava, prognoose ega analüüse, kuidas oleks avaldajal võimalik majandusraskused ületada. Kõigi võlausaldajate nõuete vähendamine 50% võrra ning saneerimiskava täitmise tähtpäev

1. detsembril 2025 seab kahtluse alla usu avaldaja majandusliku seisu parandamisse ning kasumlikkuse taastamisse. Avaldaja saneerimismenetluse algatamise eesmärgiks võib olla vabaneda osaliselt võlausaldajate nõuetest ning vältida tema vastu pankrotiavalduse esitamist. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
2. Avaldaja esitas määruskaebuse, milles palus tühistada ringkonnakohtu määrus ja teha asjas uus määrus, millega määruskaebus rahuldada. Alternatiivselt palus avaldaja tühistada ringkonnakohtu määrus ja maakohtu määrus ning saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule. Avaldaja leiab, et ringkonnakohus on kohaldanud materiaalõigust valesti. Ringkonnakohtu seisukoht, mille kohaselt lähikondsest võlausaldaja peab häälemata eraldi hääletamisgrupis, ei ole kooskõlas

§ 21l-ga 2.

See säte eeldab gruppide moodustamist vaid õiguste põhiselt ning ka ühesuguste õiguste olemasolul ei ole võlausaldajate rühmadesse jagamine kohustuslik. Kuna saneerimismenetlus on oma olemuselt pankrotimenetluse alaliik, siis saneerimisseaduse tõlgendamisel tuleb arvestada pankrotiseaduse kohaldamise praktikaga ja lahendada sarnaseid olukordi sarnaselt. Pankrotiseaduses ei jagata võlausaldajaid lähikondseteks ja mittelähikondseteks. Lähikondne pankrotiseaduse tähenduses on tähtis ainult pankrotihalduri nimetamisel, pankrotitoimkonna valimisel ja tagasivõitmisel. Pankrotiseaduses ei keelata pankrotivõlausaldajal olla samal ajal võlgniku lähikondne. Seaduslikku alust ega põhjendust lähikondsete kohtlemiseks erinevalt muudest võlausaldajatest ei ole. Kohtud ei ole arvestanud saneeritava ettevõtte eripäraga. Avaldaja on oma piirkonna oluline tööandja. Saneerimisseaduses ei määrata kindlaks saneerimiskava täitmise tähtaega. Ringkonnakohtu seisukoht, et saneerimisseaduse eelnõu seletuskirjas toodud 2-3 aastast pikem tähtaeg seab kahtluse alla ettevõtte majandusliku seisu parandamise ning kasumlikkuse taastamise, on meelevaldne. Pigem seab kahtluse alla mis tahes saneeritava ettevõtte saneerimiskava täitmise tähtaja määramine alla kolme aasta. Sel juhul ei ole tegemist reaalse ja täidetava kavaga, mis ei võta arvesse praegust majandussurutist ja selle lõppemisel üldist majanduse taastumise aega. Saneerimisseaduse eelnõu seletuskirja kohaselt ei ole "saneerimiskava täitmise tähtaega ette kirjutatud ja seega on saneerimiskava osalised vabad otsustama, kui pika aja jooksul saneerimine tuleb läbi viia .../ lisaks võimaldab tähtaja pikkuse sätestamata jätmine kujundada saneerimise osalistel ettevõtte saneerimist vastavalt vajadusele, arvestades iga konkreetse juhtumi eripära." Praegusel juhul on saneerimiskava täitmise tähtaeg mõistlik ja reaalne ning kooskõlas seadusega. Samuti ei tulene saneerimisseaduse sätetest keeldu ümber kujundada maksuvõlga. Lisaks märgib avaldaja, et nii Euroopa Liidu õigusega (vt Nõukogu määruse nr 1346/2000/EÜ preambuli p 20, art 4

§ 22

lg-s 2 sätestatakse, et saneerimiskavas ei saa ümber kujundada töölepingu alusel tekkinud nõuet. Seega tekib küsimus, et kui ümber ei saa kujundada töölepingu alusel tekkinud nõudeid, siis kas saab ümber kujundada töölepingu alusel tekkinud maksunõudeid, nt tulumaks, sotsiaalmaks, töötuskindlustusmaks. Maksukorralduse seaduse peatükkides, kus on toodud maksuvõla mahakandmise ja kustutamise reeglid ning intressi arvestamise põhimõtted, ei ole seadusandja sätestanud maksuhalduri õigust peatada intressi arvestamine saneerimismenetluse algatamisel või kustutada osa maksuvõlast seoses saneerimiskava kinnitamise tõttu. Maksuvõla võib kustutada ainult MKS § 114 lg-tes 2 ja 3 nimetatud juhtudel, nt pankrotimenetluses kompromissi tegemiseks või maksukohustuslase põhjendatud taotlusel, kui maksuvõla sissenõudmine on lootusetu või ebaõige. MKS § 133 lg 1 kohaselt esindab maksuvõlgade sissenõudmisel likvideerimis-, pankroti- ja kohtumenetluses riiki Maksu- ja Tolliamet. Seega pole maksuhaldurile antud pädevust esindada riiki saneerimismenetluses ja maksukorralduse seaduses ei sätestata õigust osa võtta saneerimiskava hääletamisest. Eesti õigusloomes on aastaid järgitud põhimõtet, et erandid või keelud on seaduse tekstis sõnaselgelt esitatud. Lisaks sellele kehtib maksumenetluses põhimõte "kõik, mis ei ole lubatud, on keelatud" ning maksuhalduril on võimalik juhinduda maksuvõla kustutamisel ainult MKS §-s 114 loetletud juhtumitest. Samuti ei saa maksuhaldur sõlmida kokkulepet maksude vähendamise või maksmata jätmise kohta. Kokkuleppe lubamine seaks ohtu maksumaksjate võrdse kohtlemise ja ühetaolise maksustamise põhimõtte. Kui saneerimismenetluses hakatakse vähendama isikute maksuvõlgasid, tekitab see selge ebavõrdsuse avalik-õiguslike kohustuste täitmisel. Saneerimisseadust ei saa kohaldada avalik-õiguslike võlausaldajate suhtes. Saneerimismenetlus ei ole pankrotimenetluse alaliik. Saneerimismenetlust saab alustada siis, kui maksejõuetuse tekkimine on tulevikus tõenäoline. Ettevõttel võivad olla tekkinud majanduslikud raskused, mitte makseraskused. Saneerimisavalduse esitamise hetkeks ei tohi makseraskust (maksete katkemist) veel tekkinud olla. Maksuõigus on iseseisev õigusharu ning teistes õigusharudes kehtivad definitsioonid ja tõlgendused ei ole maksuseaduste kohaldamisel siduvad. Eelkõige puudutab see maksuõiguse seoseid tsiviilõigusega. Tsiviilõigusliku lepingu pooled võivad oma äranägemise järgi kujundada omavahelisi õigussuhteid, kuid nad ei saa oma äranägemise järgi kujundada oma maksukohustusi. Saneerimiskava kinnitamisel kujuneb sisuliselt olukord, kus teised eraõiguslikud isikud otsustavad ja kohus kinnitab otsuse avalik-õigusliku maksukohustuse suuruse üle. Maksuhaldur peab maksude määramisel ja sissenõudmisel kohaldama seadust ühetaoliselt ning tagama seadustest kinnipidamise. Tegemist ei ole võlausaldajate ebavõrdse kohtlemisega põhiseaduse (PS) §-de 9 ja 12 mõistes. Ebavõrdset kohtlemist saab pidada PS §-ga 12 vastuolus olevaks juhul, kui ebavõrdne kohtlemine on meelevaldne. Maksuhalduril on keelatud anda maksuprivileege või maksumaksjaid diskrimineerida. Euroopa Ühenduse (EÜ) asutamislepingu artikli 87 lõike 1 kohaselt on igasugune liikmesriigi poolt või riigi ressurssidest ükskõik missugusel kujul antav abi, mis kahjustab või ähvardab kahjustada konkurentsi, soodustades teatud ettevõtjaid või teatud kaupade tootmist, ühisturuga kokkusobimatu niivõrd, kui see kahjustab liikmesriikidevahelist kaubandust. Konkurentsiseaduse (KonkS) § 30 lg 1 kohaselt loetakse riigiabiks EÜ asutamislepingu artikli 87 lõikes 1 sätestatud abi ja seetõttu selle alusel riigiabi ei anta. KonkS § 30 lg 2 kohaselt võib riigiabi anda vaid EÜ asutamislepingu artikli 87 lõigetes 2 ja 3 toodud erandite korral, kuid nimetatute hulka maksunõue ei kuulu. Kuivõrd maksunõude vähendamise korral on sisuliselt tegemist abiga, mida antakse riigi vahenditest, millel on valikuline iseloom ja mis annab abi saajale eelise turul jätkamiseks ning mis võib moonutada seeläbi konkurentsi EL riikide vahel, on järelikult tegemist ühisturuga kokkusobimatu instituudiga. Maksuvõlg ei ole ümberkujundatav ja maksuhalduril on võimalik kõikide maksukohustuslaste maksuvõla tasumist ajutiste makseraskuste esinemisel ajatada, kui see on põhjendatud. Maksuvõlgade kustutamisega riivatakse oluliselt töötajate õigusi ja MKS §-s 114 ei sätestata maksuvõlgade kustutamise võimalust saneerimismenetluses. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 13. Kolleegium leiab, et nii maakohtu kui ka ringkonnakohtu määrus tuleb TsMS § 692 lg 1 p 2 ja § 695 alusel tühistada menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Asi tuleb TsMS § 701 lg 3 kolmanda lause alusel saata uueks lahendamiseks maakohtule. 14. Esmalt juhib kolleegium kohtute tähelepanu asjaolule, et kuigi maakohus ja ringkonnakohus on otsustanud OÜ Loksa Ravikeskus saneerimiskava kinnitamise üle, ei ole kohtutoimikus nr 2-09-2516 saneerimiskava. Tsiviilasja toimikus on saneerimisnõustaja kirjalik arvamus saneerimiskava kohta ja arvamuse lisa nr 2 järgi pidi olema esitatud ka saneerimiskava kavandi (I kd, lk 102-104). Ka toimiku sisuloetelu jrk nr 8 järgi peaks saneerimiskava olema toimikus lk-del 92-101. Nendel lehekülgedel on aga Maksu- ja Tolliameti vastus saneerimisnõustajate saneerimisteatele. Riigikohtu 19. oktoobri 2009. a kirja vastuseks on Riigikohtule küll saadetud OÜ Loksa Ravikeskus saneerimiskava kavand (märkega lisa 1), kuid nimetatust ei saa järeldada, et tegemist on saneerimiskavaga, millest lähtuvalt lahendas asja maakohus. Kuna toimikus ei ole saneerimiskava, ei saa kolleegium kontrollida saneerimiskava kinnitamata jätmise põhjenduste õigsust ja nii maakohtu kui ka ringkonnakohtu määrus tuleb ainuüksi selle tõttu tühistada. Asja uuel lahendamisel tuleb maakohtul võtta seisukoht, kas saneerimiskava on kohtule seaduses ettenähtud tähtaja jooksul esitatud (

§ 10lg 3).

Kui saneerimiskava oli kohtule esitatud (toimiku materjalidest ei nähtu, et kohus oleks teinud saneerimisnõustajale märkuse lisa 2 esitamata jätmise kohta), tuleb saneerimiskava kinnitamisel või kinnitamata jätmisel lähtuda

§-s 28 sätestatust ja kolleegiumi alltoodud seisukohtadest. Kui aga saneerimiskava seaduses ettenähtud tähtaja jooksul maakohtule ei esitatud, tuleb OÜ Loksa Ravikeskus saneerimismenetlus ennetähtaegselt lõpetada

§ 39lg 2 p 9 ja § 42 alusel.

15. Järgnevalt peab kolleegium kohtupraktika kujundamiseks vajalikuks analüüsida avaldaja määruskaebuses esitatud väiteid ja võlausaldajate vastuväiteid nõuete ümberkujundamise, võlausaldajatest rühmade moodustamise, võlausaldaja ja võlgniku lähikondsuse ning saneerimisseaduse ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku menetlusõiguse normide kohaldamise kohta. 16.

§ 2

järgi on ettevõtte saneerimine abinõude kompleksi rakendamine ettevõtte majanduslike raskuste ületamiseks, tema likviidsuse taastamiseks, kasumlikkuse parandamiseks ja jätkusuutliku majandamise tagamiseks. Saneerimisel tuleb arvestada ettevõtja, võlausaldaja ja kolmanda isiku huvidega ja kaitsta nende õigusi (

§ 1). Seega on ettevõtte saneerimismenetluses isikute huvid vastandlikud.

Ühelt poolt ettevõtja, kes soovib ajutistes majandusraskustes olles saneerimise teel kohustuste vähendamise abil ettevõtet säilitada, ja teiselt poolt võlausaldaja, kellel on õigus nõuda võlgnikult kohustuste täitmist. 17. Ringkonnakohus on ebaõigesti tõlgendanud

§ 21

, milles sätestatakse, mida peab saneerimiskava igal juhul sisaldama.

§ 21

lg 1 p 4 kohaselt peab saneerimiskavas sisalduma muu hulgas rakendatava saneerimisabinõu kirjeldus ja eesmärgipärasuse analüüs, sealhulgas võlausaldaja nõude ümberkujundamise kirjeldus ja põhjendus.

§ 24

lg 5 kohaselt ei või võlausaldaja, kelle nõuet saneerimiskavaga ümber ei kujundata, hääletamisel osaleda ja tema nõude suurust ei arvestata sama paragrahvi lõigetes 3 ja 4 nimetatud suhtarvu arvutamisel. Maksuhaldur leiab, et maksuvõlg on avalik-õiguslik kohustus, mida ei ole võimalik saneerimisseaduse mõttes saneerimismenetluses ümber kujundada. Eelnevast tuleneb aga, et saneerimiskavas kujundatakse võlausaldajate nõudeid ümber.

§ 22

lg 1 kohaselt on nõude ümberkujundamiseks muu hulgas kohustuse täitmise tähtaja pikendamine, rahalise nõude täitmine osamaksetega, võlasumma vähendamine ja kohustuse asendamine juriidilise isiku osa või aktsiaga. Seega annab viidatud säte mitteammendava loetelu nõuete ümberkujundamise viisidest.

§ 22lgs 2 välistatakse üksnes töölepingu alusel tekkinud nõuete ümberkujundamine.

Seega sõnastatakse seaduses ammendavalt, millist nõuet ei saa saneerimismenetluses ümber kujundada. Riigikohus on rõhutanud, et kui norm on oma sõnastuselt selge ja ühemõtteline, siis peab sellisest normist lähtuma ja seda kohaldama, sest selline norm aitab kõige paremini tagada õigusselgust, õiguslike tagajärgede ennustatavust ja õiguskindlust. Normile ei või anda tekstiga vastuolus olevat tõlgendust ja selle tulemusena jätta normi kohaldamata (vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi

1. juuni
2. a otsus asjas nr 3-4-1-15-09, p 17). Kuna saneerimisseaduses välistatakse üksnes töölepingu alusel tekkinud nõuete ümberkujundamine, pole välistatud saneerimiskavas maksunõude ümber kujundamine. Kuna maksunõue on ümberkujundatav, on ka maksuhaldur maksunõude osas võlausaldaja. Kolleegium märgib, et
3. a
4. jaanuaril jõustunud pankrotiseadusega kaotati pankrotimenetluses maksunõuete eelisõigus võrreldes teiste tagamata nõuetega. Maksuhalduri eelistamiseks saneerimismenetluses puudub ka objektiivne õigustus. Põhjendamatu oleks olukord, kus pankrotiseaduse alusel ühingu päästmisel kompromissiga või ühingu pankrotistumise korral on maksuhalduri nõudeid vähendada võimalik, kuid saneerimismenetluses ühingu tervendamisel tuleks maksuhalduri nõudeid käsitada teiste ümberkujundatavate nõuetega võrreldes eelisseisundis olevatena. Maksuhalduri väide, et maksunõudeid ei ole võimalik saneerimismenetluses ümber kujundada, kuna maksukorralduse seaduses ei ole MKS § 114 lg-ga 2 sarnast sätet, milles reguleeritakse maksunõuete vähendamist pankrotimenetluses, on iseenesest õige. MKS § 114 lg-ga 2 sarnase saneerimismenetlust reguleeriva sätte puudumine maksukorralduse seaduses ei takista aga saneerimise käigus maksuvõla ümberkujundamist. Saneerimisseadus on maksukorralduse seaduse suhtes eriseadus ja ka hilisem seadus. Samuti, kui maksunõue ei oleks ümberkujundatav, tooks see endaga kaasa maksunõude eelistamise teistele nõuetele, millega kaasneks võlausaldajate võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumine (

§ 26p 3 ning § 28 lg 5 p 2).

Kolleegium märgib, et maksukorralduse seaduses võimaldatakse ka ilma pankroti- ja saneerimismenetluseta maksukohustuse täitmise tähtaega pikendada ning võlasummat vähendada. Nii saab maksuhaldur maksuvõlga ümber kujundada MKS §-de 111 ja 117 alusel. MKS §-des 111 ja 117 reguleeritakse vastavalt maksuvõla ajatamist ja intressi vähendamist. Seega ei piira otsese sätte puudumine maksukorralduse seaduses maksuvõla ümberkujundamist. Kui seadusandja tahe oleks olnud vältida maksunõuete ümberkujundamist, oleks selline keeld sätestatud seaduses. Saneerimisseaduse eesmärk on tagada võlausaldajate huvide parem kaitse, kui see oleks pankroti korral. Juhul kui saneerimisseadust tõlgendada maksuhalduri pakutud viisil, muutuks seaduse eesmärkide saavutamine raskeks. Maksunõuete eelistamine viiks olukorrani, kus ettevõtte tervendamine saneerimismenetluse abil oleks sisuliselt võimatu ning tervendatava ettevõtte ettevõtja suhtes tuleks algatada pankrotimenetlus. Kuna majanduslikes raskustes oleval ettevõttel võivad olla maksukohustusest tekkinud maksuvõlad, tähendaks keeld maksuvõlga ümber kujundada, et sisuliselt kaob ära võimalus saneerimismenetluse toiminguid edukalt teha. 18.

§ 21

lg 2 kohaselt võib saneerimiskavas ette näha, et võlausaldajate nõuded rahuldatakse võlausaldajate rühmade kaupa. Ühe rühma moodustavad ühesuguste õigustega võlausaldajad. Rühmade moodustamise alused ja põhjendus esitatakse saneerimiskavas. Kolleegiumi hinnangul tuleneb sätte sõnastusest, et saneerimiskavas ei ole kohustust moodustada võlausaldajate rühmi. Kui aga rühmad moodustatakse, peab saneerimiskava sisaldama põhjendusi rühmade moodustamise aluste kohta. Kui moodustatakse võlausaldajate rühmad, on seaduses määratud ainukeseks tingimuseks, et rühma moodustavad ühesuguste õigustega võlausaldajad, nt pandiga tagatud nõude võlausaldajad. Seega on võimalik moodustada saneerimiskava vastuvõtmiseks võlausaldajate rühmad ja kui võlausaldajad on jaotatud rühmadesse, hääletatakse saneerimiskava vastuvõtmise üle

§ 24lg 4 järgi rühmade kaupa.

Kolleegium juhib puudutatud isiku Swedbank Liising AS-i tähelepanu sellele, et saneerimisseadus ei eristata võlgniku lähikondseid võlausaldajaid ja teisi võlausaldajaid.

§ 24

lg 3 kohaselt on saneerimiskava vastu võetud, kui selle poolt hääletas vähemalt pool kõigist võlausaldajatest, kellele kuulub vähemalt kaks kolmandikku kõigist häältest. Häälte arv on aga võrdeline võlausaldaja põhinõude suurusega ja selle suurus peab olema kindlaks tehtud saneerimisseaduse alusel (

§ 24lg 2).

Ka pankrotiseaduses ei eristata võlausaldajaid võlgniku lähikondsuse alusel. Kui võlausaldaja leiab, et teda koheldakse saneerimiskava alusel oluliselt halvemini võrreldes teiste võlausaldajatega või tema õigusi on saneerimiskava koostamise või saneerimiskava vastuvõtmisel oluliselt rikutud, võib ta esitada

§ 26p-de 2 ja 3 alusel saneerimiskava kinnitamata jätmise avalduse.

Seda õigust on puudutatud isik ka kasutanud. Nõude õiguspärasuse esmase kontrolli kohustus on saneerimisseaduse järgi saneerimisnõustajal.

§ 16

lg 2 järgi on saneerimisnõustaja ülesanne kontrollida võlausaldaja nõude õiguspärasust ja ettevõtja tehingute otstarbekust ja sama paragrahvi 3. lõike p 6 järgi hinnata ümberkujundatava nõude tõendatust ja õiguspärasust ning teavitada kohut nõudest, mida tegelikult ei ole, mille suurus on ebaselge või mille õiguspärasust ega tõendatust ei saa hinnata. Saneerimisnõustaja vastutus on sätestatud

§-s 17. Sellega on minimeeritud võimalik ettevõtja ja saneerimisteate saanud võlausaldaja (

§ 12

lg 2 p-d 3 ja 4) nn kokkumäng, s.o kui võlausaldaja ei teavita saneerimisnõustajat, et ta nõudega ei nõustu, siis loetakse ta nõude suurusega nõustunuks (

§ 13lg 1).

19. Saneerimiskava kinnitamata jätmine on kolleegiumi arvates diskretsiooniotsus, mille kohus teeb ettevõtja ja võlausaldajate huve kaaludes. Seda kinnitab

§ 28

, mille lõike 3 järgi annab kohus saneerimiskava kinnitamisel hinnangu võlausaldaja saneerimiskava kinnitamata jätmise avaldusele.

§ 28

lg 5 p 2 järgi jätab kohus saneerimiskava kinnitamata ja lõpetab saneerimismenetluse, kui selgub, et saneerimiskava alusel koheldakse võlausaldajat oluliselt halvemini võrreldes teiste võlausaldajatega. Võlausaldaja halvem kohtlemine võib ilmneda sama paragrahvi

1. lõike kohasel kontrollimisel, sama seaduse § 26 alusel esitatud avaldusest, saneerimisnõustaja arvamusest või muudest asjaoludest. Kolleegium on seisukohal, et saneerimismenetluse regulatsiooniga on seega ette nähtud, et võlausaldaja huve võidakse saneerimismenetluses kahjustada ning saneerimismenetluses ongi ettevõtja huvid mõnevõrra olulisemad kui võlausaldaja huvid. Määravaks tuleb võlausaldaja huvide ja õiguste kaalumisel lugeda seda, kas võlausaldaja huve on oluliselt rikutud. Tähtsam on kavas võrrelda olukorda, mis saaks nõuetest saneerimiskava kinnitamata jätmisel, st mis võimalused oleks nende rahuldamisel võimalikus pankrotimenetluses. Kui saneerimiskava oli esitatud, tuleb maakohtul asja uuel lahendamisel tuvastada, kas puudutatud isikud on esile toonud sellised asjaolud, mille tõttu tuleks jätta saneerimiskava kinnitamata.
2. Saneerimisseaduses ei sätestata saneerimiskava täitmise tähtaega. Saneerimiskava osalised on vabad otsustama, kui pika tähtaja jooksul saneerimine toimub.

§ 24

lg 1 järgi võtavad saneerimiskava vastu võlausaldajad hääletamise teel koosolekul või koosolekut pidamata. Sama paragrahvi 5. lõike kohaselt võtavad hääletamisest osa üksnes need võlausaldajad, kelle nõue kujundatakse ümber. Kuna saneerimiskava kavand saadetakse võlausaldajale, on võlausaldajal õigus anda arvamus ka saneerimiskava täitmise tähtaja kohta. Kolleegium leiab, et andes seadusega saneerimise osalistele õiguse ise otsustada ettevõtte saneerimiskava täitmise tähtaja üle, võib eeldada, et saneerimiskava täidetakse mõistliku aja jooksul. Kuna saneerimiskava täitmise ajal ei saa ettevõtja vastu esitada pankrotiavaldust ega ka hagi saneerimiskavaga ümberkujundatud nõuete alusel, peab selline õiguste piiramine toimuma konkreetse ettevõtte saneerimise vajadustest lähtudes. Sellest tulenevalt leiab kolleegium, et saneerimiskava täitmise aeg ei tohiks olla ebamõistlikult pikk. Kolleegium juhib kohtute tähelepanu ka sellele, et

§ 21

lg 1 p 2 kohaselt peab saneerimiskava sisaldama, milline on ettevõtte prognoositav majanduslik seisund pärast saneerimist. Kolleegium leiab, et kui saneerimisnõustajad veenavad kohut, et just nt kümme aastat on saneerimiskava täitmise vajalik ja optimaalne aeg, võib erakordsetel asjaoludel olla saneerimiskava täitmiseks mõistlik just selline aeg. Kuid erakordsed asjaolud, mis õigustaksid erakordselt pikka tähtaega, peavad olema saneerimiskavas esile toodud. Sellisel juhul peab saneerimiskavast nähtuma, miks saneerimisnõustajad eelistavad saneerimismenetlust pankrotimenetlusele. Kolleegiumi hinnangul tuleb eristada püsivat maksejõuetust ja ettevõtja ajutist maksejõuetust, mis on saneerimismenetlusega ületatav. 21. Kolleegium peab vajalikuks selgitada, et

§ 4

kohaselt kohaldatakse saneerimismenetlusele tsiviilkohtumenetluse seadustikus hagita menetluse kohta sätestatut, kui saneerimisseadusest ei tulene teisti. TsMS § 477 lg 1 järgi vaatab kohus hagita asja läbi hagimenetluse sätete kohaselt, arvestades hagita menetluse kohta sätestatud erisusi.

§ 10

lg 5 järgi ei või kohtu määratud saneerimiskava esitamise tähtaeg olla pikem kui 60 päeva. Praeguses asjas tuli saneerimiskava kohtule esitada hiljemalt

1. märtsiks 2009, s.o kohus määras lühema tähtaja, kui nähakse maksimaalselt ette saneerimisseaduses. Saneerimisnõustajad soovisid saneerimiskava esitamise tähtaega pikendada kuni
2. märtsini
3. Kuivõrd see tähtaeg mahub seadusega kehtestatud 60-päevase tähtaja piiresse, oli kohtul õigus enda määratud tähtaega pikendada, kuid seda oleks tulnud teha tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatud korras, s.o määrusega. TsMS § 66 kohaselt, kui menetlustoiming jääb õigel ajal tegemata, ei ole menetlusosalisel õigust menetlustoimingut teha, kui kohus enda määratud tähtaega ei pikenda. Nimetatud rikkumine ei ole siiski praegusel juhul menetlusõiguse normi oluline rikkumine, mis annaks aluse maakohtu määrus tühistada. 22.

§ 37

lg 1 järgi toimetatakse määrus, millega saneerimiskava kinnitatakse või kinnitamata jäetakse, kätte ettevõtjale ja kõigile võlausaldajatele, kelle õigusi saneerimiskavaga mõjutatakse. Sama tuleneb ka tsiviilkohtumenetluse seadustikust. Määrus, mille peale saab esitada määruskaebuse, tuleb TsMS § 466 lg 1 ja § 479 lg 2 järgi toimetada kätte menetlusosalisele, kelle õigusi määrusega kitsendatakse. Seega tuleb saneerimiskava kinnitamise või kinnitamata jätmise kohta tehtud kohtumäärus igal juhul nii avaldajale kui ka puudutatud isikutele kätte toimetada.

1. Saneerimisseaduses ei sätestata määruskaebuse menetlemisele erisusi. Seega tuleb määruskaebuse menetlusse võtmisel lähtuda tsiviilkohtumenetluse seadustiku sätetest. Määruskaebuse menetlemine maakohtus on sätestatud TsMS §-s
2. Selle paragrahvi
3. lõike kolmanda ja neljanda lause kohaselt kohaldatakse määruskaebuse menetlusse võtmisel apellatsioonkaebuse ringkonnakohtu menetlusse võtmise kohta sätestatut, kui seadusest ei tulene teisti, ja määruskaebuse menetlusse võtmist ei pea eraldi vormistama ega sellest menetlusosalistele teatama. Kolmanda lõike kohaselt toimetab maakohus määruskaebuse ja selle lisade ärakirjad kätte menetlusosalistele, kelle õigusi määrus puudutab, ja küsib neilt vastuse. Kui maakohus ei rahulda määruskaebust, esitab ta selle TsMS § 663 lg 5 kohaselt viivitamata koos lisade ja seotud menetlusdokumentidega kohtualluvuse järgi õigele ringkonnakohtule läbivaatamiseks ja lahendamiseks. Määruskaebuse rahuldamata jätmise kohta ei ole vaja teha eraldi määrust ega edastada seda menetlusosalistele. Ringkonnakohus kontrollib TsMS § 664 lg 1 kohaselt menetlusse võetud määruskaebuse saamisel, kas maakohus on kaebuse õigesti menetlusse võtnud ja teeb menetlustoimingud, mis maakohus jättis tegemata. Eelnevast järeldub see, et saneerimismenetluses tuleb saneerimiskava kinnitamise või kinnitamata jätmise määruse peale esitatud määruskaebus toimetada kätte menetlusosalistele ja küsida ka neilt kaebuse kohta vastust. Kui seda ei ole teinud maakohus, teeb seda ringkonnakohus.
4. Määruskaebuse rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel määruskaebuselt tasutud kautsjon avaldajale tagastada. Henn Jõks, Villu Kõve, Lea Laarmaa