RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine Kohtuistungil

) § 25 lg 3 ei keela pikaajaliste kokkusaamiste võimaldamist vahistatutele.

§ 94

reguleerib üksnes vahistatute lühiajalisi kokkusaamisi, mida ei saa käsitada piiranguna pikaajaliste kokkusaamiste 3-3-1-62-09 suhtes.

§ 4

¹ lg-st 2 tuleneb, et juhul, kui seaduses ei ole sätestatud konkreetset piirangut vahistatutele, siis võib kohaldada vaid selliseid piiranguid, mis on vajalikud vangla või arestimaja julgeoleku kaalutlustel. Piirangud peavad vastama vangistuse, aresti, eelvangistuse või karistusjärgse kinnipidamise täideviimise eesmärgile ja inimväärikuse põhimõttele ega tohi moonutada seaduses sätestatud teiste õiguste ja vabaduste olemust. Pikaajalise kokkusaamise võimaldamine on kaebajale vajalik perekondlike sidemete säilitamiseks. Pikaajaliselt vahistatu staatuses viibivale isikule pikaajalise kokkusaamise piiramine on vastuolus põhiseaduse (PS) §-ga 26 ning see ei teeni vahistamise eesmärke, samuti ei kujuta pikaajalise kokkusaamise võimaldamine ohtu kinnipidamisasutuse julgeolekule. Vangla keeldus ebaõigesti R. L. kandmisest kaebuse esitaja isiklikku toimikusse faktilise abikaasana, mis omakorda ei võimalda kaebajal esitada vormikohast taotlust pikaajalise kokkusaamise võimaldamiseks. 3. Tallinna Halduskohtu 13. novembri 2008. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata. Kohus asus seisukohale, et vanglal oli õiguslik alus kaebuses nimetatud esemete äravõtmiseks, mistõttu esemete äravõtmisega seoses esitatud kohustamiskaebuse rahuldamiseks puudub alus. Samuti on Tallinna Vangla põhjendatult ning kooskõlas seadusega keeldunud kaebuse esitajale pikaajaliste kokkusaamiste võimaldamisest. Pikaajalise kokkusaamise osas on vangistusseadusega kehtestatud vahistatutele piirangud, mis erinevad kinnipeetavatele kehtestatud piirangutest. Tulenevalt

§-st 90 ei kohaldu vahistatute suhtes üldnorm (

§ 25

lg 3), vaid erinormina

§ 94lg 1, mille kohaselt on vahistatutel õigus lühiajalistele kokkusaamistele.

Vahistatutele kinnipeetavatest erinevate piirangute kehtestamist õigustab tõkendina vahistamise kohaldamise eesmärk, milleks on tagada kriminaalmenetluse läbiviimine. Kuivõrd vahistatu puhul on eesmärgiks tagada kriminaalmenetluse läbiviimine, siis ei lange vanglavälise suhtlemise soodustamine tõkendi kohaldamise ajal kokku vanglavälise suhtlemise soodustamisega karistuse kandmise ajal. Sätestatud regulatsioon on proportsionaalne ning ei riku kaebuse esitaja PS §-st 26 tulenevat õigust perekonnaelule. Faktilise abikaasa staatuse väljaselgitamine ja tema kandmine kinni peetava isiku isiklikku toimikusse omab tähendust vaid juhul, kui isikule on õigusaktidest tulenevalt võimalik võimaldada pikaajalisi kokkusaamisi. Kuna kaebuse esitaja on vahistatu ning seadus vahistatutele pikaajalise kokkusaamise võimaldamist ette ei näe, puudub vangla kontaktisikul ka kohustus vestelda vahistatu ja tema väidetava faktilise abikaasaga nende kooselu väljaselgitamiseks ning kandmiseks kaebaja isiklikku toimikusse faktilise abikaasana. 4. T. T. esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada Tallinna Halduskohtu 13. novembri 2008. a otsus ja teha uus otsus, millega rahuldada kaebus. Vanglal puudus alus läbiotsimise käigus esemete äravõtmiseks, mistõttu on vangla kohustatud need esemed kaebajale tagastama.

§ 94

lg 1 ei ole erinormiks

§ 25lg 3 suhtes.

Kaebaja hinnangul on

§ 94

lg 1 erinormiks

§ 24lg 1 suhtes, reguleerides vaid lühiajalisi kokkusaamisi.

Vahistatute suhtes kuulub samuti rakendamisele

§ 25

, ning tulenevalt

§ 90

lg-st 1, laieneb vahistatutele ka

§ 23

. Vanglal on vangla sisekorraeeskirja (VSE) § 451 lg 1 alusel võimalik pikaajalise kokkusaamise loa andmisest keelduda ning kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 1431 alusel saab menetleja kehtestada lisapiiranguid, tagades sellega tõrgeteta kriminaalmenetluse. Kui vangistusseadus sätestab vahistatute suhtes pikaajalise kokkusaamise piirangu, siis ei saa seda pidada proportsionaalseks PS § 26 suhtes, arvestades, et kaebaja on viibinud eelvangistuses enam kui kaks aastat ning tal on alaealine laps, kellega kirjavahetuse pidamine on võimatu. Taotlus kaebaja faktilise abikaasa kandmiseks kaebaja toimikusse on taotlus HMS § 14 mõistes. Seejuures ei ole oluline vastustaja arvamus, kas ta peab taotluse esitamise aega kohaseks. See ei saa olla taotluse menetlemata jätmise aluseks. 5. Tallinna Vangla palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata, nõustus halduskohtu seisukohtadega ning jäi halduskohtus esitatud vastuväidete juurde. 2

§ 94, siis võib vastustaja tõlgendusega nõustuda.

Samas, vaadeldes kaebaja olukorda, kus tema vahistatustaatus on kestnud üle kahe aasta, on riive PS §-s 26 sätestatud perekonnaelule muutunud sedavõrd intensiivseks, et on tõsine kahtlus selle riive põhiseaduspärasuses. KrMS § 1431 lg-st 1 tuleneb, et kriminaalmenetluse seadustik ei keela imperatiivselt kriminaalmenetlusele allutatud isikule pikaajalisi kokkusaamisi, vaid menetleja otsustab iga kord, kas selline piirang on kriminaalmenetluse huvides vajalik. Olukorras, kus asjakohane seadus näeb ka kriminaalmenetlusele allutatud isikule ette võimaluse pikaajaliseks kokkusaamiseks, ei ole õige tõlgendada vangistusseaduse sätteid viisil, mis täielikult välistavad pikaajalised kokkusaamised. Küsimuses, kas konkreetsele vahistatule pikaajalise kokkusaamise lubamine konkreetse isikuga kahjustab kriminaalmenetlust, peab seisukoha võtma kriminaalasja menetleja, mitte aga vangla direktor. Vangla direktor saab pikaajalise kokkusaamise üle otsustada pärast kriminaalasja menetlejalt positiivse seisukoha saamist. Seetõttu on eesmärgipärane tõlgendada

§ 90

lg-t 1 ja § 94 lg-t 1 nii, et kui menetleja ei tee kriminaalmenetluse seadustiku § 1431 lg-s 1 nimetatud keelavat määrust, saab vangla direktor kaaluda vahistatule pikaajalise kokkusaamise lubamist, lähtudes

§-s 25 ning vangla sisekorraeeskirjas sätestatud tingimustest. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 7. Tallinna Vangla kassatsioonkaebuses palutakse tühistada ringkonnakohtu otsus ja jätta jõusse halduskohtu otsus. Kassaator on seisukohal, et kehtivate õigusaktide kohaselt ei ole vahistatutele pikaajalise kokkusaamise võimalust ette nähtud, millest tulenevalt puudub vanglal kohustus ka faktilise abikaasa staatuse väljaselgitamiseks ning tema kandmiseks vahistatu isiklikku toimikusse. Tulenevalt

§ 90

lg-st 1 ei kohaldu vahistatutele üldnormina

§ 25

lg 3, sest vahistatute kokkusaamiste osas on vangistusseaduse § 94 lg-s 1 kehtestatud erinorm.

§ 23

lg 1 ei kohaldu vahistatute suhtes tulenevalt eelvangistuse kandmise eesmärgist, millega ei ühti vanglavälise suhtlemise soodustamine tõkendi (eelvangistus) kohaldamise ajal. Ringkonnakohus tõlgendas ebaõigesti KrMS § 143¹ lg-t

1. Eelnimetatud normi eesmärgiks oli piirangute kehtestamine isikutele, kes juba viibivad kinnipidamisasutuses, kuid kelle suhtes on alustatud uut kriminaalmenetlust. T. T. puhul KrMS § 143¹ ilmselgelt kohaldamisele ei kuulu, mistõttu on väär ringkonnakohtu seisukoht, et kriminaalmenetluse seadustik näeb kriminaalmenetlusele allutatud isikule ette võimaluse pikaajaliseks kokkusaamiseks. Ringkonnakohtu seisukohad pikaajalise kokkusaamise otsustamise osas on vastuolulised. Ringkonnakohus on samuti ebaõigesti rahuldanud faktilise abikaasa kaebaja toimikusse kandmise osas esitatud kohustamisnõude. Tallinna Vangla ei ole jätnud T. T. avaldusele keelduvat otsust andmata ega peatanud haldusakti täitmist. Kohus ei ole hinnanud, kas vangla on teostanud kaalutlusõigust õiguspäraselt.
2. T. T. kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele leitakse, et ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning kassatsioonkaebuse väited ei anna alust otsuse tühistamiseks.

§ 94lg 1 sätestab erisuse üksnes lühiajaliste kokkusaamiste osas. Kr

MS § 143¹ hõlmab ka vahistatud isikuid ning sätestab vabaduspiiranguga isikutele kohaldatavate lisapiirangute loetelu. Piirangute kehtestamise vajalikkuse üle otsustab kriminaalasja menetleja. Kuna kaebaja staatus on pärast ringkonnakohtu otsuse tegemist muutunud vahistatust kinnipeetavaks, siis palub kaebaja kaebuse menetlemisel arvestada eeltoodud asjaoluga ning tuvastada, kas tal oli vahistatuna õigus pikaajalisele kokkusaamisele või mitte. Põhjendatud huvina märgib kaebaja hilisema kahju hüvitamise nõude esitamise võimalikkust. Kui Riigikohus leiab, et vahistatutel ei ole õigust taotleda 3

§ 94

alusel on vahistatutel õigus taotleda pikaajalise kokkusaamise võimaldamist ning kas kassatsiooniastmes on veel võimalik rahuldada T. T. kohustamiskaebusi. Vaidlust ei ole läbiotsimise käigus ära võetud esemete tagastamise küsimuses. Selles osas ei ole kumbki pool kassatsioonkaebust esitanud. Kolleegium võtab esmalt seisukoha kohustamisnõuete rahuldamise võimalikkuse osas (I) ning seejärel analüüsib vangistusseaduse sätteid pikaajalise kokkusaamise võimaldamise küsimuses (II). I

1. Isiku kandmine vahistatu isiklikku toimikusse faktilise abikaasana on käsitatav vangla toiminguna. Kolleegiumi hinnangul tuleb pikaajalise kokkusaamise võimaldamiseks loa andmisest keeldumist käsitada haldusakti, mitte aga toiminguna, sest loa andmisest keeldumine vastab oma sisult haldusmenetluse seaduse (HMS) § 51 lg-s 1 sätestatud tunnustele.
2. Toimingu sooritamiseks või haldusakti andmiseks kohustamisele suunatud nõude rahuldamise eelduseks on, et avaliku võimu kandja on kohustatud toimingu sooritama või haldusakti andma ning see puudutab isiku õigusi. Seega pidi kohustamiskaebuste rahuldamiseks olema Tallinna Vangla poolne toimingu sooritamata jätmine (kaebaja toimikusse faktilise abikaasana R. L.-i märkimata jätmine) ning soodustava haldusakti andmisest keeldumine (pikaajalise kokkusaamise võimaldamine) õigusvastane ja rikkuma kaebaja õigusi.
3. Käesoleval asjas ei ole kaebaja esitanud kassatsioonkaebust, vaid on üksnes vastuses kassatsioonkaebusele märkinud, et staatuse muutumise tõttu tuleks tuvastada, kas T. T. oli vahistatu staatuses olles õigus pikaajalisele kokkusaamisele või mitte. Kuna T. T. ei ole esitanud kassatsioonkaebust, siis ei ole tuvastamiskaebusele üleminek kolleegiumi hinnangul võimalik, sest esialgne kaebaja on kassatsioonimenetluses vastustajaks ning Tallinna Vangla kaebajaks. Samuti ei ole T. T. eelnevalt kohtumenetluses esitanud iseseisvat haldusakti ja/või toimingu õigusvastasuse tuvastamise nõuet.
4. Kolleegium märkis
5. mai
6. a määruses asjas nr 3-3-1-5-09 (p 12), et kohustamiskaebuse rahuldamiseks peab kohus hindama, kas toimingu sooritamine on vanglale õigusaktidest tulenevalt kohustuslik ja lubatud kohtuotsuse tegemise, mitte aga üksnes taotletud toimingu tegemisest keeldumise ajal ega ka kaebuse esitamise ajal. Kohus ei saa kohustada haldusorganit toimingut sooritama, kui kohtuotsuse tegemise ajal kehtiv õigus seda ei võimalda. Kolleegiumi hinnangul kehtib sama põhimõte ka soodustava haldusakti andmisest keeldumise puhul esitatud kohustamisnõude osas. T. T. õiguslik staatus on kohtumenetluse käigus muutunud. Ringkonnakohtu otsuse teatavaks tegemise ajal,
7. aprillil 2009, oli T. T. veel vahistatu. Alates
8. aprillist 2009, mil jõustus Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 3-1-1-32-09, on T. T. kinnipeetav ning tal on kinnipeetavana õigus

§ 25alusel taotleda pikaajalise kokkusaamise võimaldamist.

Samuti on süüdimõistva kohtuotsuse jõustumise järgselt muutunud karistuse kandmise koht. T. T. ei kanna karistust enam Tallinna Vanglas, vaid on menetlusosaliste antud teabe kohaselt ümber paigutatud Viru Vanglasse. Riigikohtu otsuse tegemise ajal ei võimalda kehtiv õigus enam halduskohtule esitatud kohustamiskaebusi rahuldada, sest kaebaja staatus ja karistuse kandmise koht on muutunud. Pealegi ei oleks Tallinna Vanglal võimalik kohustamisnõuete 4

§ 94

lg 1 kohaselt lubati vahistatule lühiajalisi kokkusaamisi isiklikes, õiguslikes või ärilistes huvides, mida vahistatu ei saa teostada läbi kolmandate isikute. Sama paragrahvi kolmas lõige, mis täpsustas lühiajalise kokkusaamise läbiviimise korda, sätestas, et vahistatu kokkusaamine toimub vanglaametniku juuresolekul, kes võib kokkusaamisesse sekkuda või selle kohe katkestada, kui kokkusaamine võib kahjustada kriminaalmenetluse läbiviimist. Ringkonnakohus asus seisukohale, et kui vaadelda

§ 94

regulatsiooni isoleeritult, võib Tallinna Vangla tõlgendusega nõustuda, samas vaadeldes kaebaja olukorda, kus tema vahistatu staatus on kestnud üle kahe aasta, on riive PS §-s 26 sätestatud perekonnaelule muutunud sedavõrd intensiivseks, et on tõsine kahtlus selle riive põhiseaduspärasuses. Ringkonnakohus leidis, et KrMS § 1431 lg-st 1 tuleneb, et kriminaalmenetluse seadustik ei keela imperatiivselt kriminaalmenetlusele allutatud isikule pikaajalisi kokkusaamisi, ning asus seisukohale, et asjakohane seadus (KrMS) näeb ka kriminaalmenetlusele allutatud isikule ette võimaluse pikaajaliseks kokkusaamiseks, mistõttu ei ole õige tõlgendada vangistusseaduse sätteid viisil, mis täielikult välistavad pikaajalised kokkusaamised.

1. Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtu selle seisukohaga. Kuigi KrMS § 143¹ lg 1 p 1 kohaselt võib menetleja määrusega piirata või täielikult keelata kahtlustatava või süüdistatava lühiajalise või pikaajalise kokkusaamise õigust, ei saa sellest järeldada, et kinnipeetavatel, vahistatutel, aresti kandvatel kahtlustatavatel või süüdistatavatel oleksid ühesugused õigused kokkusaamistele. Lisapiiranguid saab kehtestada vaid nendele õigustele, mis isikul on seadusest tulenevalt olemas. Kinnipeetavate, vahistatute ja arestialuste õigusi reguleerivad vangistusseadus ning selle alusel antavad üldaktid (nt justiitsministri
2. novembri
3. a määrusega nr 72 vastu võetud vangla sisekorraeeskiri). KrMS § 143¹ ei laienda eelnimetatud isikute gruppide õigusi, vaid sätestab olemasolevatele õigustele lisapiirangute kehtestamise võimaluse kriminaalmenetluses. Seega kui vahistatutel ei ole õigust pikaajalistele kokkusaamistele, ei ole kriminaalasja menetlejal võimalik sellele ka KrMS § 143¹ alusel lisapiiranguid kehtestada. Seetõttu ei saa väita, et kõigil KrMS §-s 143¹ nimetatud isikute gruppidel oleks õigus pikaajalistele kokkusaamistele. Kolleegiumi hinnangul on ringkonnakohus andnud KrMS § 143¹ esimesele lõikele põhjendamatult laia tõlgenduse.
4. Kolleegium leiab, et

§ 94

sätestab piirangu vahistatu kokkusaamistele ning antud sätet ei ole õige tõlgendada üksnes lühiajaliste kokkusaamiste regulatsiooni piiranguna

§ 245

§ 94regulatsioon.

Nimelt tunnistati eelnimetatud seaduse § 1 alapunktiga 61 kehtetutuks

§ 94lg 1 teine lause ning § 96 kolmas lõige.

Kehtetutuks tunnistatud sätted reguleerisid vahistatute lühiajaliste kokkusaamiste ning kirjavahetuse ja telefonikõnede õigusele lisapiirangute kehtestamise korda. Eelnimetatud seadusega ei muudetud vahistatu õigust kokkusaamistele. Kolleegium on seisukohal, et

§ 90

lg 1 kehtestamisel ei olnud seadusandja eesmärgiks vahistatu kokkusaamise regulatsioonis (Vang § 94) põhimõtteliste muudatuste tegemine.

§ 90lg 1 sätestab, et eelvangistuse kandmisele kohaldatakse vangistusseaduse 1., 2.

ja

1. peatüki sätteid vangistusseaduse
2. peatükis sätestatud erisustega. Kolleegiumi hinnangul sätestab

§ 94vangistusseaduse 1., 2.

ja 7. peatüki sätete osas erisuse ning antud sättes reguleeritakse ammendavalt vahistatute õigust lühi- ja pikaajalistele kokkusaamistele. Sellele viitab ka

§ 94sõnastus "vahistatu kokkusaamised".

Seega on

§ 94

käsitatav konkreetse piiranguna

§ 4¹ lg 2 mõttes.

18. Arvestades, et Riigikohtu menetluses ei ole muutunud asjaolude tõttu enam võimalik T. T. kohustamiskaebusi rahuldada, ei kontrolli Riigikohus

§ 94põhiseaduspärasust.

Kolleegium ei välista, et teatud asjaolude ilmnemisel võib pikaajaliselt vahistatu staatuses viibivale isikule pikaajaliste kokkusaamiste mittevõimaldamine kujutada endast niivõrd intensiivset riivet PS §-s 26 sätestatud perekonna- ja eraelu puutumatuse õigusele, et seadusega vahistatutele sätestatud piirang võib osutuda põhiseadusega vastuolus olevaks.

1. Eeltoodud põhjendustel kuulub Tallinna Vangla kassatsioonkaebus rahuldamisele. Kolleegium tühistab Tallinna Ringkonnakohtu
2. aprilli
3. a otsuse haldusasjas nr 3-08-1737 osas, milles rahuldati T. T .kaebus nõuetes kohustada Tallinna Vanglat läbi vaatama kaebaja taotlusi pikaajalise kokkusaamise võimaldamiseks ning faktilise abikaasa isiklikku toimikusse kandmiseks. Selles osas jääb jõusse Tallinna Halduskohtu
4. novembri
5. a otsus haldusasjas nr 3-08-1737 koos käesoleva otsuse põhjendustega. Menetluskulud jäävad menetlusosaliste endi kanda. Tõnu Anton Jüri Ilvest Jüri Põld 6