RIIGIKOHUS ÜLDKOGU KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Asja läbivaatamine RESOLUTSIOON Eesti Vabariigi nimel 3-3-

§ 49

on vastuolus põhiseaduse (PS) §- ga 12, lubades mõistliku põhjenduseta kohelda piirvanuse ületanud isikut diskrimineerivalt võrreldes piirvanust mitteületanud isikuga, aga lähtudes teenistusandja suvast ebavõrdselt ka piirvanuse ületanud teise isikuga. Lähtudes Riigikohtu otsusest asjas nr 3-4-1-14-07, tulnuks PolTS § 49 jätta vastuolu tõttu PS §-ga 12 kohaldamata. A. Külm esitas

1. novembril 2008 halduskohtule täiendava seisukoha, milles väitis järgmist: 1) Politseiamet ei pea
2. juuli
3. a vastuses A. Külma kirjale, milles A. Külm väljendas selget soovi jätkata politseiteenistust, A. Külma vanust politseiteenistuse jätkamise takistuseks, kuid leiab, et A. Külm tuleb vabastada, sest Lõuna Politseiprefektuuris on liiga palju ametnikke, ning teeb A. Külmale ettepaneku asuda teenistusse mõnda teise prefektuuri. Seega olnuks
4. juulil 2008 koostatud vastusest tulenevalt A. Külmal võimalik jätkata teenistust politseis, sõltumata vanusest. Kuna aga sooviti vähendada ametnike arvu Lõuna Politseiprefektuuris, siis vabastati A. Külm teenistusest, tuues ettekäändeks vanuse; 2) kui asuda seisukohale, et A. Külm tuli teenistusest vabastada tulenevalt riikliku pensionikindlustuse seaduse (RPKS) § 7 lg-st 2, on tegu soolise ja vanuselise diskrimineerimisega:
5. a sündinud naistel tuleb politseiteenistusest minna pensionile hiljemalt 60 aasta ja 6 kuu vanuses, samal aastal sündinud meestele aga tuleb kohaldada RPKS § 7 lg-t 1 ja nemad võivad olla teenistuses kuni 63-aastaseks saamiseni; 3) kuna A. Külm oli teatanud, et ta soovib teenistust jätkata, siis tulnuks teda kohelda võrdselt meestega ja anda võimalus jääda RPKS § 7 lg 1 alusel teenistusse. A. Külma on soolis-vanuseliselt diskrimineeritud. Puudub igasugune põhjendus, miks tuleb vanusegrupis 60,5 kuni 63 meesametnikku eelistada samasse vanusegruppi kuuluvale naisametnikule. Kirjeldatud ebavõrdne kohtlemine on vastuolus PS §-ga 12 ja Riigikohtu otsuses asjas nr 3-4-1-14-07 esitatud seisukohtadega.
6. Tartu Halduskohus jättis kaebuse rahuldamata. Otsuse põhjenduste kohaselt ei ole PolTS § 49 põhiseadusega vastuolus ja piirvanuse ületanud isikuid diskrimineeriv, sest selles koheldakse võrdselt RPKS §-s 7 sätestatud vanaduspensioniikka jõudnud politseiametnikke. Võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumiseks ei saa lugeda ka seda, et mees- ja naispolitseiametnikud vabastatakse teenistusest vanaduspensioniea saabumisel erinevas vanuses. Meeste ja naiste võrdse kohtlemise järkjärguline rakendamine pensioniea küsimuses ei ole vastuolus Euroopa Liidu õigusaktidega sotsiaalkindlustussüsteemide kohta (direktiiv 79/7/EMÜ; direktiiv 2006/54/EÜ). Kaebajat tuleb võrrelda temaga sarnases olukorras olevate naiskolleegidega, mitte meeskolleegidega. Politseiameti
7. juuli
8. a kiri ei ole õiguslikke järelmeid loov haldusakt ja kohus jätab selle tähelepanuta.
9. Apellatsioonkaebuses palus A. Külm tühistada halduskohtu otsuse ja rahuldada kaebus ning teha uus otsus, millega tunnistada vaidlustatud käskkiri ebaseaduslikuks ja mõista talle välja ATS § 135 lg-s 2 sätestatud hüvitus.
10. Tartu Ringkonnakohus jättis apellatsioonkaebuse rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohus põhjendas otsust järgmiselt: 1) PolTS § 49 lg-st 3 tuleneb koostoimes RPKS § 7 lg-ga 2 imperatiivne keeld jätkata kaebajaga teenistussuhet. Kaebaja on sündinud
11. jaanuaril
12. Tema pensioniiga ja politseiametnikuna töötamise piirvanus saabus RPKS § 7 lg 2 järgi vanuses 60 a ja 6 kuud, seega
13. juulil
14. Seetõttu ei ole kaebust võimalik rahuldada põhjusel, et Politseiamet pidas
15. juuli
16. a kirjas võimalikuks jätkata kaebaja teenistussuhet Lõuna Politseiprefektuuri asemel Põhja Politseiprefektuuris. Ka siis, kui haldusorgan üritas haldusakti andmisel kasutada seadusest mittetulenevat diskretsiooni, ei saa kohus tühistada seadusest imperatiivselt tulenevat haldusakti; 2) kaebaja on pidanud PolTS § 49 lg-t 3 PS §-s 12 sätestatud võrdse kohtlemise põhimõttega vastuolus olevaks. Halduskohtule esitatud kaebuses leidis kaebaja, et teda koheldakse erinevalt isikutest, kes ei ole piirvanust ületanud. Apellatsioonkaebuses viidatakse sellele,

§ 49

lg-s 3 koheldakse erinevalt mehi ja naisi, sest politseis töötamise lõplik piirvanus on seatud sõltuvusse vanaduspensioniea saabumisest, mis meeste ja naiste puhul erineb. Ringkonnakohus andis hinnangu küsimusele, kas praegusel juhul on tegemist võrdsuspõhiõiguse riivega (järgnevad alap-d 3 kuni 5), ning seejärel küsimusele, kas riive on õigustatud (järgnevad alap-d 6 kuni 9). 3) vanusest lähtuva erineva kohtlemise puhul on tegemist üldise võrdsusõiguse riivega (PS § 12 lg 1 esimene lause). Seevastu soolisel alusel toimuva erineva kohtlemise puhul on tegemist PS § 12 lg 1 teises lauses sätestatud spetsiifilise diskrimineerimiskeelu riivega. Üldise võrdsuspõhiõiguse ja diskrimineerimiskeelu kaitsealad on erinevad, kuid mõlemal juhul tuleb esmalt kindlaks määrata võrreldavate isikute grupid ning seejärel selgitada, kas isikute gruppe koheldakse erinevalt; 4) halduskohtu märkus, et praegusel juhul koheldakse politseiteenistuse seaduses võrdselt kõiki vanaduspensioniikka jõudnud politseiametnikke, on õige, kuid asjakohatu. Kaebaja ei väida vanaduspensioniikka jõudnud politseiametnike ebavõrdset kohtlemist, vaid vanaduspensionikka jõudnud politseiametnike ebavõrdset kohtlemist võrreldes nooremate politseiametnikega, samuti seda, et meestel ja naistel saabub lõplik piirvanus erineval ajal. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole vanaduspensioniikka jõudnud politseiametnike ja sinna mitte jõudnud politseiametnike grupid võrreldamatud. Küsimus, kas nende erinev kohtlemine vanusest lähtuvalt on õigustatud, on riive õigustamise probleem, mitte võrdlust ja riivet välistav asjaolu. Kuna PolTS § 49 lg-s 3 võimaldatakse noorematel politseiametnikel erinevalt vanaduspensioniikka jõudnud politseiametnikest teenistussuhet jätkata, nähakse PolTS § 49 lg-s 3 ette õigusliku ebavõrdsus. Seega on praegusel juhul üldist võrdsuspõhiõigust riivatud; 5) ringkonnakohus ei nõustu halduskohtuga ka selles, et kaebajat tuleb võrrelda temaga sarnases olukorras olevate naiskolleegidega, mitte meeskolleegidega. Kaebaja ei ole väitnud vanaduspensioniikka jõudnud naiskolleegide erinevat kohtlemist, vaid enda kui naise erinevat kohtlemist võrreldes meeskolleegidega. Ainuüksi meeste ja naiste erinev pensioniiga ei muuda meesja naispolitseinikke inimgruppidena võrreldamatuteks. Tegemist on ka soo alusel diskrimineerimise keelu riivega. Seaduses koheldakse erinevalt piirvanusele lähenevaid mees- ja naispolitseinikke. Erinev kohtlemine seisneb selles, et ühtedel võimaldab PolTS § 49 lg 3 koostoimes RPKS § 7 lgtega 1 ja 2 jääda politseiteenistusse kuni 63-aastaseks saamiseni, teistel, sh kaebajal, aga mitte. Erinev erandlik piirvanus loob õigusliku ebavõrdsuse; 6) riive on õigustatud politsei ülesannete ja politseiametniku kohustuste olemusega, mis eeldavad politseiametnikult suuremat vaimset ja füüsilist võimekust. Sellest lähtuv vahetegu ei ole meelevaldne. Ületades esialgse piirvanuse (55 eluaastat), kuulub politseiametnik riskirühma, ehkki konkreetsel juhul võivad tema isikuomadused veel kutsesobivusnõuetele vastata. Üldteada on, et inimese tervis vananedes halveneb ning tema füüsiline jõud ja pingetaluvus nõrgenevad. Hea tervis, füüsiline vorm ja pingetaluvus on aga vaieldamatult politseis olulised (vt ka nt PolTS § 8 lg 2). Arvestades seda, et riik ei saa luua vananevate politseinike kõrvale pidevalt juurde uusi politseinike ametikohti, on mõistetav,

§-s 49 püütakse politseiteenistuses vabastada ametikohad noorematele isikutele. Õigesti märgivad vastustaja ja halduskohus, et vanuselisi piiranguid leevendavad mitmesugused politseiametnikele ette nähtud lisatagatised. Seetõttu peab ringkonnakohus vanuselist vahetegu politseiteenistuses proportsionaalseks ega näe praegusel juhul üldise võrdsuspõhiõiguse õigusvastast riivet; 7) PS § 12 lg-s 2 sätestatud soolise võrdõiguslikkuse põhimõttel ei ole seaduse reservatsiooni. Seega saab meeste ja naiste ebavõrdse kohtlemise õigustusena arvestada vaid teisi põhiõigusi või muid põhiseaduslikke väärtusi (vrd Riigikohtu üldkogu

1. aprilli
2. a otsus asjas nr 3-4-1-1-05, p 24;
3. märtsi
4. a otsus asjas nr 3-1-3-10-02, p 28). Euroopa Inimõiguste Kohtu
5. veebruari
6. a otsuses asjas Burghartz vs. Šveits (p 27) rõhutati, et soo põhjal ebavõrdseks kohtlemiseks peavad olema "eriti kaalukad põhjused". Seadusandjal ei ole diskrimineerimiskeelu riive puhul sedavõrd ulatuslikku otsustusruumi kui üldise võrdsuspõhiõiguse riive puhul. Kohtulik kontroll peab diskrimineerimiskeelu puhul olema intensiivsem ega saa piirduda vaid ilmselge meelevaldsuse kontrolliga; 8) esmajoones tuleb selgitada, kas erinev vanaduspensioniiga õigustab vabastama politseiteenistusest naisi enne mehi. Seejuures ei ole vajalik ega võimalik kontrollida RPKS § 7 lg 2 põhiseaduspärasust ega vastavust Euroopa Liidu õigusele. Vaidlusalune riive ei tulene RPKS § 7 lg-t 2, vaid PolTS § 49 lg-st 3; 9) lähtumine pensionieast on iseenesest sobiv meede PolTS § 49 eesmärgi saavutamiseks, s.o politseinike korpuse pidevaks noorendamiseks. Samas ei olnud seadusandjal piirvanuse ja pensioniea sidumiseks vältimatut vajadust. Võimalik oleks ka kord, kus nii nais- kui meespolitseinikele kehtib võrdne piirvanus. See võiks langeda kokku kas naiste või meeste vanaduspensionieaga või olla kehtestatud nendest sõltumatult. Samas on vanaduspensionieast lähtumine mõistlik ja põhjendatud. See tagab optimaalse kompromissi kahe vastandliku huvi vahel - politseiametniku huvi jätkata teenistust ning riigi huvi värvata politseiteenistusse nooremaid isikuid. Vanaduspensioniea saabudes pöördub kaalukauss olulisel määral avaliku huvi kasuks, sest isikule tagatakse toimetulek vanaduspensioni näol. Võrdne piirvanus, mis oleks nii meeste kui ka naiste puhul seotud meeste vanaduspensioniea saabumisega, ei oleks avalikku huvi sedavõrd ulatuslikult kaitsnud. Avalik huvi politsei tõhusa toimimise vastu on piisava kaaluga põhiseaduslik väärtus, mis võib õigustada piiratud ulatuses meeste ja naiste erinevat kohtlemist. Seetõttu ei näe ringkonnakohus praegusel juhul ka diskrimineerimiskeelu õigusvastast riivet.
7. A. Külm palub kassatsioonkaebuses tühistada halduskohtu ja ringkonnakohtu otsus ning teha uus otsus, millega tunnistada seadusevastaseks vaidlustatud käskkiri ja ennistada ta teenistusse, samuti mõista välja tasu sunnitult puudutud aja eest. Alternatiivselt taotleb kassaator ATS § 135 lg-s 2 sätestatud hüvituse väljamõistmist, kui Riigikohus ei pea ennistamist võimalikuks.
8. Riigikohtu halduskolleegium asus seisukohale, et haldusasja lahendamine eeldab põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse alusel läbivaadatava küsimuse lahendamist, ning andis asja HKMS § 70 lg 11 alusel läbivaatamiseks Riigikohtu üldkogule. Kolleegiumi arvates tuleks põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses välja selgitada, kas PolTS § 49 lg 3 on osas, milles koheldakse erinevalt
9. a sündinud naist ja samal aastal sündinud meest, kooskõlas PS § 12 lg 1 teise lausega. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
10. Kassaator väidab järgmist: 1) apellatsioonkaebuses selgitas A. Külm, et soolise võrdõiguslikkuse seaduse (SVÕS) § 6 lg 2 p-s 7 on sätestatud, et tööandja tegevus loetakse diskrimineerivaks ka siis, kui ta lõpetab töösuhte või soodustab selle lõppemist soolise kuuluvusega seotud põhjustel. SVÕS § 3 lg 2 kohaselt kasutatakse terminit "töötaja" ka avaliku teenistuja kohta avaliku teenistuse seaduse tähenduses. Ringkonnakohus pole väiteid soolise võrdõiguslikkuse seaduse nõuete rikkumise kohta analüüsinud; 2) teenistussuhe kassaatoriga lõpetati tema soo tõttu. Seda möönab ka ringkonnakohus. Vaidlust pole selles, et kui A. Külm olnuks meessoost, saanuks ta teenistust jätkata 63-aastaseks saamiseni. Kuna ta on naissoost, siis vabastati ta teenistusest 60,5 aasta täitumisel. Vaidlust pole ka selles, et A. Külm teavitas Politseiametit aegsasti soovist jätkata politseiteenistust; 3) teadaolevalt puudub Eesti õiguskorras muu analoogiline regulatsioon, mis võimaldaks mõne muu kutseala või elukutse esindajat vabastada töölt või teenistusest selliselt, et naised vabastatakse varem kui mehed. Vastupidi, töötajaid ja teenistujaid koheldakse soost sõltumatult võrdselt. Näiteks on kohtute seaduse § 48 järgi kohtuniku teenistusvanuse ülemmäär 67 aastat; 4) ringkonnakohus on märkinud, et PS § 12 lg-s 2 sätestatud soolise võrdõiguslikkuse põhimõttel pole seaduse reservatsiooni ja ebavõrdse kohtlemise õigustamiseks saab arvestada vaid teisi põhiõigusi või põhiseaduslikke väärtusi. Ringkonnakohus viitab nii Riigikohtu lahenditele asjades nr 3-4-1-1-05 ja 3-1-3-10-02 kui ka Euroopa Inimõiguste Kohtu
11. veebruari
12. a otsusele asjas Burghartz vs. Šveits; 5) ringkonnakohtu arutluskäik, et just politseinike puhul on avalik huvi välja vahetada politseinike korpuse vanemaid liikmeid niivõrd ülekaalukas, et see õigustab naissoost ametnike varasemat vabastamist, pole põhjendatud ega veenev. Seejuures pole ringkonnakohus põhjendanud, miks ta arvab, et politsei toimiks oluliselt vähem tõhusalt, kui mehed ja naised vabastataks võrdses vanuses. Sellist põhjendust pole ega saagi olla, vähemalt mitte määral, mis lubaks teha erandeid PS § 12 lg 1 kohaldamisel. Politseiteenistuse seaduse ja riikliku pensionikindlustuse seaduse seletuskirjadest ei nähtu seadusandja selge tahe kohelda politseiametnikke teenistusest vabastamisel ebavõrdselt soolisest kuuluvusest lähtudes. Pigem ei nähtud ette kahe seaduse koosmõjus kohaldamisel tekkivat soolist ebavõrdsust; 6) vaieldav on kohtuotsuste seisukoht,

§ 49kohaldamisel tuli lähtuda RPKS § 7 lg-st 2.

Olukorras, kus A. Külm oli teatanud, et soovib teenistust jätkata, tulnuks talle anda võimalus jääda RPKS § 7 lg 1 alusel teenistusse.

1. Üldkogule esitatud arvamuses jääb A. Külm kassatsioonkaebuse juurde.
2. Lõuna Politseiprefektuur on seisukohal, et ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning kassatsioonkaebust ei tule rahuldada. Lõuna Politseiprefektuur väidab lisaks apellatsioonkaebuse vastuses esitatule järgmist: 1) kohtuotsust ei muuda seadusevastaseks see, et ringkonnakohus pole analüüsinud väiteid soolise võrdõiguslikkuse seaduse kohta. Nimetatud seaduses sätestatakse sool põhineva ebavõrdse kohtlemise keeld puhkudeks, mil selline kohtlemine põhineb tõepoolest ainuüksi sooga seotud mitteobjektiivsetel põhjustel. A. Külma teenistussuhet ei lõpetatud tema soo tõttu, vaid seepärast,

§ 49lg-s 4 on teenistusest vabastamine sätestatud imperatiivselt.

Kuna Lõuna Politseiprefektuur on täidesaatva riigivõimu asutus, siis pole tal õigust otsustada seaduse sätte kohaldamise või kohaldamata jätmise üle; 2) soolise võrdõiguslikkuse seadus ei saa muuta seda, et tulenevalt PS §-st 11 on õigused ja vabadused teatud tingimustel piiratavad; 3) asjakohased pole kassaatori väited, et politseiteenistuse seaduse regulatsioon, mille järgi naised vabastatakse teenistusest varem kui mehed, ei oma Eesti õiguskorras analoogi, on erandlik ja ekslik. Analoogiline regulatsioon on ka piirivalveteenistuse seaduse § 78 lg-tes 2 ja 3 ning kaitseväeteenistuse seaduse § 112 lg-tes 1 ja 21; 4) kuna PolTS §-s 49 ei nähta ette, et vanaduspensionieana tuleb mõista RPKS § 7 lg 1 p-s 1 sätestatud vanust, siis tuleb eeldada, et seadusandja, tehes PolTS §-s 49 viite RPKS §-le 7, on pidanud silmas lähtumist RPKS § 7 loogilisest ülesehitusest selliselt, et § 7 lg 1 on üldsäte ja lg 2 erisäte, mida tuleb kohaldada nende politseiametnike puhul, kes on lõike 2 kohaldamisalas; 5) A. Külm on kassatsioonkaebuses taotlust muutnud. HKMS § 19 lg 8 kohaselt võib kaebuses esitatud taotlust muuta kuni kohtuvaidluseni halduskohtus või kirjalikus menetluses täiendavate taotluste ja tõendite esitamise tähtaja möödumiseni.

1. Lõuna Politseiprefektuur jääb üldkogule esitatud arvamuses kõigi varem esitatud seisukohtade juurde. Politseiprefektuur väidab järgmist: 1) politseiteenistusest vanuse tõttu vabastamise kord on alates
2. juunist 1998, mil jõustus politseiteenistuse seadus, olnud põhimõtteliselt ühesugune. Nii mees- kui ka naispolitseiametnike ülemine piirvanus on seotud nende vanaduspensionieaga. Vanaduspensioniea järkjärguline tõstmine ja seetõttu ka politseiametnike ülemise piirvanuse tõstmine on meeste ja naiste puhul toimunud ühesuguste põhimõtete järgi. Praegune olukord, kus naispolitseiametnikel on loa olemasolul võimalus politseiteenistuses olla vähem kui meespolitseiametnikel, on tingitud sellest, et meeste puhul saavutati üldise vanaduspensioniea järkjärguliselt
3. eluaastani tõstmine varem; 2) nõustuda tuleb ringkonnakohtu põhjendustega PolTS § 49 kooskõlast PS § 12 lg 1 teise lausega. Meeste ja naiste ebavõrdset kohtlemist õigustab avalik huvi politsei tõhusa toimimise vastu.
4. Politseiamet on seisukohal, et ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud, ning jääb haldus- ja ringkonnakohtule esitatud arvamuse juurde. Politseiamet väidab, et A. Külma suhtes polnud võimalust ega kohustust kohaldada RPKS § 7 lg-t
5. Kohaldada tuleb RPKS § 7 lg-t
7. Riigikogu põhiseaduskomisjon on seisukohal,

§ 49lg 3 on vastuolus PS §-ga 12. Pol

TS §-s 49 on sätestatud selgelt erinev iga politseiteenistusest vabastamiseks meespolitseinikele ja naispolitseinikele. Seega koheldakse neid vanaduspensioniea järk-järgulise võrdsustamise ajal erinevalt:

1. a sündinud meespolitseinikel on võimalik valitud erialal töötada 2,5 aastat kauem kui naispolitseinikel. Sellisele ebavõrdsele kohtlemisele kaalukat põhjendust ei ole. Õigustuseks ei saa pidada Lõuna Politseiprefektuuri ja ringkonnakohtu väidet, et naispolitseinike varem pensionile minek aitab teha teed nooremate politseiametnike värbamisele. Ka ei saa naispolitseinike varem kohustuslikus korras pensionile mineku õigustusena vaadelda sotsiaaltagatisi. Naispolitseinikul peaks olema võrdne õigus töötada valitud erialal sama kaua kui meespolitseinikul.
2. Riigikogu õiguskomisjon möönab,

§ 49

lg-tes 3 ja 4 tehtud viide RPKS §-le 7 on problemaatiline ja võib kohaldamisel osutuda liiga üldiseks. Samas tuleb vaadata, milline on PolTS § 49 eesmärk, ning tõlgendada normi koostoimes RPKS §-ga 7 selliselt, et oleks tagatud isiku õiguste parem kaitse ja kooskõla PS § 12 lg 1 teise lausega. PolTS § 49 lg 3 eesmärki aitab paremini mõista seadusandja tahe analoogilist regulatsiooni täpsustada

1. mail 2009 vastu võetud politsei ja piirivalve seaduse §-s
2. Viimati nimetatud seaduse eelnõu (343 SE) seletuskirjas selgitatakse seaduse
3. ptk
4. jao kohta järgmist: "Jaos sätestatakse teenistusest vabastamise erisused võrreldes avaliku teenistuse seadusega. Teenistusregulatsioonide väljatöötamisel oli kaalumisel nii erisusena vabastamine enne üldise pensioniea saabumist kui ka avaliku teenistuse seaduses sätestatud korras. Argumendid on ühelt poolt teenistuse erisused ja raskemad tingimused ja teiselt poolt võrdse kohtlemise printsiip ealine võrdsus. [---] § 100 lõige 3 annab Politsei- ja Piivalveameti peadirektorile õiguse pikendada politseiametniku teenistusaega ühe aasta kaupa kuni pensionikindlustuse seaduse §-s 7 sätestatud vanaduspensioniea saabumiseni ning sellisel juhul vabastatakse politseiametnik teenistusest üldise pensioniea saabumisel. Teenistusaja pikendamine toimub ühe aasta kaupa ametniku motiveeritud taotluse alusel, eeldusel, et nii tema tervislik seisund kui ka kvalifikatsioon võimaldab tal teenistust jätkata." Kuigi PolTS §-s 49 ja politsei ja piirivalve seaduse §-s 96 ei viidata RPKS § 7 lg 1 p-le 1, on seadusandja tahe siiski kohelda mehi ja naisi võrdselt, seda ka erandina asutuse juhi loal teenistuse pikendamisel. Ehkki PolTS § 49 lg-te 3 ja 4 viide RPKS §-le 7 pole kõige õnnestunum, oleksid vastuolud tõlgendamise teel ületatavad.
5. Õiguskantsler on seisukohal,

§ 49lg 3 pole asjassepuutuv norm.

Õiguskantsler põhjendab oma seisukohta järgmiselt: 1) normi asjassepuutuvuse hindamiseks peab kõigepealt olema "oma kohtuasi". Selle väljaselgitamiseks tuleb hinnata, kas halduskohtud on A. Külma kaebuse üldse õigesti menetlusse võtnud. Üldjuhul peab kohus menetlema asja, kui kaebuse esitaja väidab oma õiguste rikkumist. A. Külma õigus töötada politseiteenistuses PolTS § 49 lg-s 1 nimetatud vanusest kauem tulenes Lõuna Politseiprefektuuri

1. detsembri
2. a käskkirjast nr 1554p. Seda käskkirja ja PolTS § 49 lg 3 vastavust PS § 12 lg 1 p-le 1 A. Külm ei vaidlustanud. A. Külm vaidlustas
3. juuli
4. a käskkirja nr 462p, millega ta teenistusest vabastati, paludes tunnistada see seadusevastaseks ja mõista talle välja ATS § 135 lg-s 2 nimetatud hüvitus. HKMS § 11 lg 1 p 3 järgi kontrollib kaebuse saanud halduskohus, kas kaebuses on selle eesmärgi saavutamiseks võimalikud ja asjakohased taotlused, ning teeb vajaduse korral kaebuse esitajale ettepaneku muuta kaebust. Kuna kaebuse tegelikuks sisuks oli teenistuse jätkamise pikendamisest keeldumise õiguspärasuse vaidlustamine, siis pole
5. juuli
6. a käskkiri asjassepuutuv. Pikendatud teenistustähtaja lõpp määrati
7. detsembri
8. a käskkirjaga. Kuigi
9. juuli
10. a käskkirja sisuks on teenistusest vabastamine, pole see iseseisev ja eraldiseisev teenistusest vabastamise akt, vaid loogiline jätk
11. detsembri
12. a käskkirjaga antud soodustuse lõppemise (mitte lõpetamise) vormistamiseks seaduses ettenähtud korras (ATS § 132).
13. juuli
14. a käskkirja tühistamine ei aitaks kaasa ATS § 135 lg-s 2 sätestatud hüvituse saamisele. Isiku õiguste tõhusamaks kaitseks pidanuks halduskohus A. Külmale selgitama, et vaidlustada tuli soodustava haldusakti andmisest keeldumine (Lõuna Politseiprefektuuri
15. juuli
16. a vastuskiri kui haldusakt); 2) kui kohus leiab, et "oma kohtuasi" on siiski olemas, tuleb arvestada muid asjassepuutuvuse kriteeriumeid. PolTS § 49 lg-t 3 saab käsitada asjassepuutuva sättena põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse (PSJKS) § 14 lg 2 esimese lause mõttes üksnes tingimusel, kui ilma selle põhiseaduse vastaseks tunnistamiseta ei saaks RPKS § 7 sõnastust, sisu, mõtet ja eesmärki arvestades pikendada A. Külma jätkamist politseiteenistuses kuni RPKS § 7 lg 1 p-s 1 sätestatud vanaduspensionieani (nagu temaga samal aastal sündinud meespolitseinike puhul). PolTS § 49 lg-t 3 ja RPKS § 7 grammatiliselt tõlgendades ei nähtu, kas seadusandja pidas PolTS § 49 lg 3 kohaldamisel silmas RPKS § 7 lg 1 p-s 1 või lg-s 2 nimetatud vanust. RPKS § 7 lg-st 21 ega PolTS § 49 lg-st 3 ei nähtu, et seadusandja soovis kehtestada imperatiivselt, et
17. a sündinud naiste suhtes tuleb RPKS § 7 lg-s 2 sisalduvat soodustavat õigust rakendada kui keeldu jätkata politseiteenistust. Seadusandja pole sõnaselgelt kehtestanud,

§ 49

lg 3 kohaldamisel tuleb rakendada kas ainult RPKS § 7 lg 1 p 1 või naisametnike puhul ka lõiget 2. Haldus- ja ringkonnakohus ning Riigikohtu halduskolleegium pole veenvalt põhjendanud, miks nad leiavad,

§ 49lg 3 rakendamisel tuleb naiste puhul lähtuda RPKS § 7 lg-st 2. Seetõttu tuleb Pol

TS § 49 lg 3 sisustamisel arvestada nii PS § 12 lg 1 esimeses lauses sisalduva üldise võrdse kohtlemise nõudega kui ka teisest lausest tuleneva vanuselise diskrimineerimise keeluga. Näilise õigusselgusetuse korral on PS § 12 lg 1 teise lause arvestamine nii haldusorgani kui ka kohtu kohustus. Süstemaatilise tõlgendamise korral on nii PolTS § 49 lg-t 3 kui ka politsei ja piirivalve seaduse § 96 lg-t 3 võimalik kohaldada sooliselt neutraalsel viisil. 16. Justiitsminister on seisukohal,

§ 49lg 3 on vastuolus PS §-ga 12 osas, milles koheldakse erinevalt 1948.

a sündinud naist ja samal aastal sündinud meest. Kuna naiste ja meeste vanaduspensioniiga on tulenevalt RPKS §-st 7 aastani 2016 erinev, siis koheldakse PolTS § 49 lg-s 3 nais- ja meespolitseiametnikke politseiteenistusest vabastamisel erinevalt. Sellist ebavõrdset kohtlemist ei saa põhjendada vajadusega vabastada eakamate politseiametnike ametikohad noorematele, sest küsimus ei ole üldises vanusepiirangus kui sellises, vaid meeste ja naiste jaoks erinevas vanusepiirangus. Kindlasti ei saa asuda seisukohale, et naiste füüsiline võimekus väheneb kiiremini. Samuti ei saa eakamate naisametnike arvel põhjendada vajadust juurde võtta nooremaid politseiametnikke. Pole ühtegi mõistlikku põhjust, miks peaks ühel ja samal aastal sündinud mees- ja naispolitseiametnikke kohtlema ebavõrdselt. 17. Siseminister on seisukohal,

§ 49

lg-s 3 on vanaduspensionieana silmas peetud RPKS § 7 lg 1 p-s 1 nimetatud vanust, sest see on vanus, mis on ette nähtud üldise pensioniõigusliku vanaduspensionieana sõltumata soost. Seadusandja eesmärk pidi olema kehtestada kord, mis loeks sõltumatult politseiametnike soolisest kuuluvusest RPKS § 7 lg 1 p-s 1 sätestatud vanuse selleks vanaduspensionieaks, mille saabumisel pole enam mingil juhul võimalik jätkata politseiteenistust. ASJASSEPUUTUVAD SÄTTED 18. PolTS §-s 49 on sätestatud: "§ 49. Politseiteenistusest vabastamine piirvanuse tõttu

§ 49lg 3 kohaldamisel tuleb naiste puhul lähtuda RPKS § 7 lg-st 2.

Õiguskantsler väidab, et näilise õigusselgusetuse korral on põhiseaduse § 12 lg 1 teise lause arvestamine nii haldusorgani kui ka kohtu kohustus, ning arvab, et süstemaatilise tõlgendamise korral on PolTS § 49 lg-t 3 võimalik kohaldada sooliselt neutraalsel viisil (vt käesoleva otsuse p 15 alap 2). Ka Riigikogu õiguskomisjon ja siseminister on seisukohal,

§ 49on võimalik tõlgendada põhiseaduspäraselt (vt käesoleva otsuse p 14 ja p 17).

33. Üldkogu arvab alljärgnevatel põhjendustel,

§ 49ei ole võimalik põhiseaduspäraselt tõlgendada.

1. RPKS § 7 lg 1 p-s 1 on sätestatud, et õigus vanaduspensionile on isikul, kes on saanud 63aastaseks. Selline vanaduspensioniiga kehtis
2. a ja kehtib ka praegu üksnes meestele. RPKS § 7 lg-s 2 on reguleeritud 1944-1952 sündinud naiste vanaduspensioniea võrdsustamist meeste pensionieaga. Naistele on kuni pensioniigade võrdsustumiseni kehtestatud madalam pensioniga. Naiste ja meeste vanaduspensioniiga võrdsustub
3. RPKS § 7 lg-s 21 mõistetakse vanaduspensionieana sama paragrahvi lõike 1 punktis 1 ja sama paragrahvi lõikes 2 sätestatud vanust, kui muus seaduses ei ole sätestatud teisiti, seega kehtivat vanaduspensioniiga, mis on meeste ja naiste jaoks erinev. RPKS § 7 lg-test 1, 2 ja 21 järeldub ühemõtteliselt, et
4. aastal oli 1948 sündinud naiste jaoks kehtiv vanaduspensioniiga 60 aastat ja 6 kuud ning
5. a sündinud meeste jaoks kehtiv vanaduspensioniiga 63 aastat.
6. Üldkogu on seisukohal, et vanaduspensioniea all tuleb mõista seda vanaduspensioniiga, mis parasjagu kehtib. Nii nagu pole võimalik kohaldada vanaduspensioniiga, mis enam ei kehti, ei saa kohaldada ka vanaduspensioniiga, mis veel ei kehti. Kohaldada tuleb kehtivat õigust. Tõlgendamise teel ei saa selgelt sõnastatud kehtivat õigust kõrvale jätta ja kohaldada selle asemel õigust, mis veel ei kehti või mis on kehtivuse kaotanud. Vastupidine oleks võimalik vaid seaduses sätestatud selge viitenormi olemasolu korral. PolTS §-s 49 puudub säte, mis viitaks, et nii meeste kui ka naiste puhul peetakse silmas RPKS § 7 lg 1 p-s 1 sätestatud vanust. Seega ei saanud
7. a naiste suhtes kohaldada vanaduspensioniiga, mis naiste suhtes hakkab kehtima alles
8. aastast.
9. Kuna meeste ja naiste pensioniiga oli A. Külma vabastamise ajal (ja on ka praegu) erinev, siis tuligi ja tulebki kehtiva õiguse järgi mehed ja naised politseiteenistusest vabastada erinevas vanuses. Meeste puhul tuli ja tuleb lähtuda RPKS § 7 lg 1 p-st 1 ja naiste puhul RPKS § 7 lg-st
11. Järelikult tuligi A. Külm, kes on sündinud
12. jaanuaril 1948, kehtiva õiguse järgi politseiteenistusest vabastada
13. juulist
15. Seda järeldust ei saa kõigutada ka A. Külma kassatsioonkaebuses esitatud väide, et ringkonnakohus jättis analüüsimata tema väited soolise võrdõiguslikkuse seaduse rikkumise kohta. Apellatsioonkaebuses on A. Külm väitnud, et tema vabastamisel rikuti soolise võrdõiguslikkuse seadust. Ringkonnakohus on tõepoolest jätnud apellatsioonkaebuse need väited tähelepanuta. See ei too aga üldkogu arvates kaasa ringkonnakohtu otsuse tühistamist ega vajadust Riigikohtus analüüsida seda, kas A. Külma vabastamisel rikuti soolise võrdõiguslikkuse seadust. Soolise võrdõiguslikkuse seaduse kui lihtseaduse alusel pole võimalik politseiteenistuse seaduse imperatiivsete sätete alusel toimunud politseiteenistusest vabastamist tunnistada õigusvastaseks. Lõuna Politseiprefektuur pidi lähtuma kehtivast imperatiivse sisuga politseiteenistuse seadusest.
16. Eeltoodu põhjal on üldkogu seisukohal, et kehtiv õigus ei võimalda rahuldada A. Külma kaebust.
17. A. Külma kaebuse rahuldamine sõltub otseselt sellest, kas PolTS § 49 lg-d 3 ja 4 on põhiseaduspärased või põhiseaduse vastased. Õiguslik kasu, mida A. Külm saaks PolTS § 49 lg-te 3 ja 4 põhiseadusevastasuse tõttu kehtetuks tunnistamisest, seisneks tema kaebuse rahuldamises, teenistusest vabastamise seadusevastaseks tunnistamises ja talle ATS § 135 lg-s 2 sätestatud kuue kuu ametipalga suuruse hüvituse maksmises (vt käesoleva otsuse punkt 54). Järelikult on PolTS § 49 lgd 3 ja 4 A. Külma asjas asjassepuutuvad sätted PSJKS § 3 lg 3 mõttes. Seepärast tuleb järgmisena lahendada küsimus A. Külma suhtes kohaldatud sätete põhiseaduspärasusest. III
18. A. Külma suhtes kohaldati PolTS § 49 lg-t 3 ja lg-t 4 koostoimes RPKS § 7 lg-ga
20. A. Külm on esimese ja teise astme kohtus väitnud kahte erinevat diskrimineerimist: vanuselist ja soolist. Kassatsioonkaebuses on A. Külm vaidlustanud vaid ringkonnakohtu järelduse, et rikutud ei ole soolise võrdõiguslikkuse põhimõtet. Üldkogu lähtub sellest, et A. Külm on nõus ringkonnakohtu järeldusega et ealist diskrimineerimist asjas ei ole, ja kontrollib seda, kas A. Külma vabastamist reguleeriv seadus on kooskõlas soolise diskrimineerimise keeluga.
21. Vaidlusalune olukord seisneb selles,

§ 49lg 4 alusel tuli Pol

TS § 49 lg-s 3 sätestatud edasi töötamise keelu tõttu

1. aastal sündinud naispolitseiametnik
2. aastal politseiteenistusest vabastada, kuid
3. aastal sündinud meespolitseiametnikku vabastada ei tulnud. Seejuures tuli mõlemad vabastada politseiteenistusest vanaduspensioniea saabumisel, mis RPKS § 7 lg 1 p 1 ja lg 2 järgi on naiste ja meeste jaoks erinev. Sellise olukorra teke on seotud sellega, et RPKS § 7 lg-s 2 on kavandatud järkjärguline naiste ja meeste vanaduspensioniea ühtlustamine selleks, et jõuda naiste ja meeste võrdsele kohtlemisele vanaduspensioniea osas
4. aastal.
5. Järk-järgult toimuva naiste ja meeste vanaduspensioniea ühtlustamise põhiseaduspärasust pole üldkogul põhjust kahtluse alla seada. Seepärast ei pea üldkogu RPKS § 7 lg-t 2 asjassepuutuvaks põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 9 lg 1 mõttes.
6. Üldkogu ei pea vajalikuks analüüsida ega sea kahtluse alla ka politseiametnike jaoks ametisoleku piirvanuse kehtestamise põhiseaduspärasust. Piirvanuse kehtestamise põhiseaduspärasus pole praeguse vaidluse esemeks. Üldkogu märgib, et mõne kategooria riigiametnike piirvanus võib olla vajalik ja ka põhiseaduspärane, kui seadusega on sätestatud piisavad sotsiaalsed tagatised.
7. PolTS § 49 lg 4, mille alusel A. Külm politseiteenistusest vabastati, on kohaldatav üksnes koos PolTS § 49 lg-ga
8. Nende sätete lahutamatu seos on ilmselge, sest PolTS § 49 lg-s 4 viidatakse sama paragrahvi lõikele
10. Järgides Riigikohtu praktikat põhiseaduslikkuse järelevalve asjades, kontrollib üldkogu üksnes seda, kas PolTS § 49 lg-d 3 ja 4 on põhiseaduspärased osas, milles kohtlevad erinevalt
11. a sündinud naisi ja
12. a sündinud mehi.
13. Ringkonnakohus asus seisukohale,

§ 49lg 3 ei ole sooliselt diskrimineeriv.

Ringkonnakohtu arvates on vanaduspensionieast lähtumine mõistlik ja põhjendatud. See tagab optimaalselt kompromissi kahe vastandliku huvi vahel - politseiametniku huvi jätkata teenistust ning riigi huvi värvata politseiteenistusse nooremaid isikud. Vanaduspensioniea saabudes pöördub kaalukauss olulisel määral avaliku huvi kasuks, sest isikule tagatakse toimetulek vanaduspensioni näol. Võrdne piirvanus, mis oleks nii meeste kui ka naiste puhul seotud meeste vanaduspensioniea saabumisega, ei oleks avalikku huvi sedavõrd ulatuslikult kaitsnud. Avalik huvi politsei tõhusa toimimise vastu on piisava kaaluga põhiseaduslik väärtus, mis võib õigustada piiratud ulatuses meeste ja naiste erinevat kohtlemist (vt käesoleva otsuse p 5 alap 11). Kassaator ringkonnakohtuga ei nõustu (vt käesoleva otsuse p 8 alap 5 ja p 9). Ringkonnakohtu arutluskäik ja põhjendused ei suuda veenda ka üldkogu.

1. Üldkogule jääb arusaamatuks, kuidas saab meeste ja naiste jaoks erinevast pensionieast lähtumine tagada optimaalse kompromissi kahe vastandliku huvi vahel, milleks on politseiametniku huvi jätkata teenistust ja riigi huvi värvata politseiteenistusse nooremaid isikuid, ning kuidas poleks meeste ja naiste jaoks võrdne piirvanus avalikku huvi sedavõrd ulatuslikult kaitsnud. Nimelt, kuna toimub meeste ja naiste vanaduspensioniea järkjärguline ühtlustamine, siis on võimatu mõista, miks ringkonnakohtu nähtud eesmärgi saavutamiseks oli
2. aastal põhjendatud vabastada politseiteenistusest 60 aasta ja 6 kuu vanused naised, jättes samas kuni 63-aastaseks saamiseni politseiteenistusse 60 aasta ja 6 kuu vanuseks saanud mehed, ning miks on
3. aastal põhjendatud vabastada naised ja mehed politseiteenistusest võrdses vanuses, s.o 63-aastaselt.
4. Üldkogu arvates ei saa naiste ja meeste erineva vanaduspensioniea korral naise pensioniea saabumisel kaalukaussi olulisel määral pöörata naise arvel avaliku huvi kasuks põhjendusega, et naisele tagatakse toimetulek vanaduspensioni abil. Pelgalt põhjendusega, et kehtestatud on politseiametniku ametipension, ei saa sekkuda naise tegevusala valiku vabadusse ning võtta temalt, erinevalt mehest, võimalust teenida vabalt valitud tööga suuremat sissetulekut, kui seda tagaks pension. Naiste ja meeste politseiteenistuses oleku lõpliku piirvanuse erinevus toob lõppkokkuvõttes sageli kaasa ka naistele ja meestele erineva suurusega politseiametniku pensioni määramise. Nimelt on PolTS § 211 lg 1 järgi politseiametnikul vähemalt 20-aastase politseiteenistuse staaži korral vanaduspensioni suuruseks 50% ametipalgast. Sama paragrahvi lõike 3 alusel suurendatakse politseiametniku pensioni 2,5% võrra ametipalgast iga aasta eest, mille võrra politseiametniku politseiteenistuse staaž ületab seda staaži, ja nende ametipension on maksimaalselt 75% ametipalgast.
5. Üldkogu ei näe mõistlikku põhjust, miks tuleb naispolitseiametnik teenistusest vabastada nooremalt kui meespolitseiametnik, ja peab seepärast PolTS § 49 lg-d 3 ja 4 põhiseaduse vastasteks osas, milles
6. a sündinud naist koheldakse teisiti kui samal aastal sündinud meest, st nähakse ette, et
7. a sündinud naine vabastatakse politseiteenistusest nooremalt kui samal aastal sündinud mees. IV
8. Eeltoodu põhjal tunnistab üldkogu PolTS § 49 lg-d 3 ja 4 põhiseaduse vastaseks ja kehtetuks osas, milles nähakse ette, et
9. aastal sündinud naine vabastatakse politseiteenistusest nooremalt kui samal aastal sündinud mees.
10. Üldkogu rahuldab A. Külma kassatsioonkaebuse ning tühistab ringkonnakohtu ja halduskohtu otsuse.
11. Üldkogu teeb HKMS § 72 lg 1 p 4 alusel uue otsuse. Halduskohtule esitatud kaebuses taotles A. Külm Lõuna Politseiprefektuuri
12. juuli
13. a käskkirja seadusevastaseks tunnistamist ja ATS § 135 lg-s 2 sätestatud hüvituse väljamõistmist, kuna ta loobub teenistusse ennistamisest. Samasugune nõue oli esitatud ka apellatsioonkaebuses. Kassatsioonkaebuses palub A. Külm tühistada halduskohtu ja ringkonnakohtu otsus ning teha uus otsus, millega tunnistada seadusevastaseks vaidlustatud käskkiri ja ennistada ta teenistusse, samuti mõista välja tasu sunnitult puudutud aja eest. Alternatiivselt taotleb kassaator ATS § 135 lg-s 2 sätestatud hüvituse väljamõistmist, kui Riigikohus ei pea ennistamist võimalikuks. HKMS § 19 lg 8 sätestab: "Kaebuses või protestis esitatud taotlust võib kaebuse või protesti esitaja muuta kuni kohtuvaidluseni halduskohtus või kirjalikus menetluses täiendavate taotluste ja tõendite esitamise tähtaja möödumiseni, kui ülejäänud menetlusosalised annavad selleks nõusoleku või kui kohus peab seda otstarbekaks." Seega ei ole kassatsiooniastmes võimalik asendada ATS § 135 lg-s 2 sätestatud hüvituse nõuet teenistusse ennistamise nõudega. Kuna kaebuse nõude selline muutmine pole võimalik, siis tunnistab üldkogu Lõuna Politseiprefektuuri vaidlustatud käskkirja seadusevastaseks ja kohustab Lõuna Politseiprefektuuri maksma A. Külmale ATS § 135 lg 2 alusel tema kuue kuu ametipalga. Märt Rask, Tõnu Anton, Jüri Ilvest, Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Ott Järvesaar, Indrek Koolmeister, Lea Kivi, Ants Kull, Villu Kõve, Lea Laarmaa, Jaak Luik, Priit Pikamäe, Jüri Põld, Harri Salmann, Tambet Tampuu