← Eesti

3-3-1-25-04

RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine RESOLUTSIOON Eesti Vabariigi nimel 3-3-1-25-04

  1. november 2009 Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Indrek Koolmeister ja Harri Salmann Andrei Žoga kaebus Narva Linnavalitsuse
  2. detsembri
  3. a korralduse nr 1167-k tühistamiseks Tartu Ringkonnakohtu
  4. veebruari
  5. a otsus haldusasjas nr 2-3-40/2004 Andrei Žoga kassatsioonkaebus Kirjalik menetlus Jätta Andrei Žoga kassatsioonkaebus rahuldamata. Jätta Tartu Ringkonnakohtu
  6. veebruari
  7. a otsus haldusasjas nr 2-3-40/2004 muutmata. Jätta menetluskulud poolte kanda. Arvata kautsjon riigituludesse. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  8. Narva Linnavalitsuse
  9. novembri
  10. a korraldusega nr 3163-k määrati Narvas Aasa 4 asuva ehitise teenindamiseks vajalik maa ning otsustati selle ostueesõigusega erastamine Andrei Žogale.
  11. oktoobril 2001 võõrandas A. Žoga notariaalse ostu-müügi lepinguga Narvas Aasa 4 asuva ehitise (ärihoone) Osaühingule Almeda Kliinik. Narva linna ja A. Žoga vahel
  12. detsembril 2001 sõlmitud maa ostu-müügi ja asjaõiguslepinguga erastati Aasa 4 maaüksus A. Žogale.
  13. Narva Linnavalitsus tunnistas
  14. detsembri
  15. a korraldusega nr 1167-k tagasiulatuvalt alates
  16. oktoobrist 2001 kehtetuks oma
  17. novembri
  18. a korralduse nr 3163-k, millega otsustati maa ostueesõigusega erastamine A. Žogale. Korralduse andmisel tugines Narva Linnavalitsus maareformi seaduse (MaaRS) § 22 lg-le 1 ning haldusmenetluse seaduse (HMS) § 64 lg-le 1, § 66 lg-le 1 ja § 67 lg-le 1 ning osundas A. Žoga ja OÜ Almeda Kliinik vahelisele
  19. oktoobri
  20. a lepingule, millega hoone võõrandati. Korralduses märgiti, et A. Žogal ei olnud
  21. detsembril 2001 maa ostumüügilepingu ja asjaõiguslepingu sõlmimise momendil enam õigust maa ostueesõigusega erastamiseks.
  22. A. Žoga esitas halduskohtule kaebuse Narva Linnavalitsuse
  23. detsembri
  24. a korralduse nr 1167-k tühistamiseks. Kaebuse kohaselt oli A. Žoga
  25. novembri
  26. a korralduse nr 3163-k andmise ajal ehitise omanik ja haldusakt, millega otsustati talle kuuluva hoone teenindamiseks vajaliku maa ostueesõigusega erastamine, oli seega õiguspärane. Kuna omand pole OÜ-le Almeda Kliinik üle läinud, on
  27. oktoobril 2001 toimunud tehing tühine ning Narva Linnakohtule kavatsetakse esitada vastav hagiavaldus. Vaidlustatud korralduses puuduvad viited kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse vastavale sättele, mis võimaldab kohalikul omavalitsusel oma õigusakti kehtetuks tunnistada. HMS § 68 lg 1 kohaselt võib haldusorgan tunnistada akti kehtetuks ainult huvitatud isiku taotlusel. Korraldusest ei nähtu, et selle andmise aluseks oleks olnud asjast huvitatud isiku taotlus.
  28. Jõhvi Halduskohus tühistas
  29. märtsi
  30. a otsusega haldusasjas nr 3-57/2003 Narva Linnavalitsuse
  31. detsembri
  32. a korralduse nr 1167-k. Halduskohtu otsuse peale esitas Riigikohtule kohtuvea parandamise avalduse OÜ Almeda Kliinik, kes leidis, et rikutud on HKMS § 14 lg 3 p-s 1 sätestatut, kuna ta jäeti menetlusse kaasamata, kuigi kohus otsustas äriühingu õiguste ja kohustuste üle.
  33. Riigikohtu halduskolleegium rahuldas
  34. juuni
  35. a otsusega haldusasjas nr 3-3-3-1-03 OÜ Almeda Kliinik kohtuvea parandamise avalduse, tühistas halduskohtu otsuse ja saatis asja uueks läbivaatamiseks samale halduskohtule.
  36. Jõhvi Halduskohtu
  37. novembri
  38. a otsusega haldusasjas nr 3-176/2003 jäeti A. Žoga kaebus rahuldamata. Kohtuotsuse kohaselt oli Narva Linnavalitsuse
  39. detsembri
  40. a korraldus nr 1167-k, millega tühistati
  41. novembri
  42. a korraldus nr 3163-k, õiguspärane. Kohus leidis järgmist: 1) tsiviilvaidluses lepingu tühisuse tuvastamise asjas ei ole halduskohtu otsuse tegemise ajaks jõustunud kohtuotsust, seega lähtub halduskohus hetkel kehtivast
  43. oktoobri
  44. a lepingust, mille kohaselt omandiõigus ehitisele läks lepingu allakirjutamisel üle OÜ-le Almeda Kliinik. A. Žoga ei olnud vaidlustatud korralduse andmise ajal ehitise omanik; 2) pärast ehitise omandiõiguse üleminekut OÜ-le Almeda Kliinik kaotas A. Žoga õiguse maa ostueesõigusega erastamiseks ega saanud alates
  45. oktoobrist 2001 olla erastamise õigustatud subjektiks. Isegi kui ehitise uus omanik minetab õiguse maa ostueesõigusega erastamiseks erastamisavalduse tähtaegselt esitamata jätmise tõttu, saab seada tema kasuks hoonestusõiguse riigi omandisse jääval maal. Vaidlustatud korraldusest nähtub, et A. Žoga ei teatanud maa ostu-müügi ja asjaõiguslepingu sõlmimisel
  46. detsembril 2001, et ta pole enam maatükil paikneva ehitise omanik; 3) A. Žogal ei ole põhjust pidada ennast erastamise õigustatud subjektiks ka seetõttu, et
  47. novembri
  48. a korraldusega otsustati talle elamumaa erastamine, kuid praeguseks on sellele maale püstitatud ärihoone; 4) KOKS § 1 lg-st 2 tulenevalt kohaldatakse selles seaduses ettenähtud menetluses haldusmenetluse seaduse sätteid. Haldusorgan lähtus käesolevas asjas haldusmenetluse läbiviimisel HMS § 64 lg-st 1, § 66 lg-st 1 ja § 67 lg-st
  49. Kuna Narva Linnavalitsus arvestas haldusakti andmisel, et A. Žoga varjas maa ostu-müügilepingu ja asjaõiguslepingu sõlmimisel fakti, et ta ei ole enam ehitise omanik, tulnuks korralduses viidata ka HMS § 66 lg-le 4, mille kohaselt on haldusorganil õigus tunnistada akt kehtetuks asjaolude muutumisest alates, kui isik, kelle kahjuks haldusakt kehtetuks tunnistatakse, on jätnud süüliselt täitmata kohustuse teatada asjaolude olulisest muutumisest. A. Žoga oli teadlik talle varem kuulunud ehitise võõrandamisest ning selle ehitise juurde kuuluva maa ostu-müügi lepingu sõlmimisel lasus tal kohustus teavitada erastamise kohustatud subjekti omaniku muutumisest; 5) rikutud on küll menetlusosalise õigust olla ära kuulatud, kuid menetlusviga ei ole viinud asjas ebaõige otsuse tegemiseni.
  50. Apellatsioonkaebuses palus A. Žoga tühistada halduskohtu otsus ja teha uus otsus, millega rahuldada tema kaebus. Apellant leidis, et
  51. märtsi
  52. a otsusega samas asjas rahuldas halduskohus A. Žoga kaebuse ja tühistas vaidlustatud korralduse. Riigikohtu otsusega haldusasjas nr 3-3-3-1-03 tühistati nimetatud otsus vaid menetlusõiguslikel põhjendustel, kuna kaasamata oli jäetud kolmas isik, kelle õiguste ja kohustuste üle kohus otsustas. Asja uuel arutamisel ei ole kaasatud kolmas isik välja toonud uusi asjaolusid ega esitanud uusi tõendeid. Võrreldes Riigikohtu poolt tühistatud halduskohtu lahendiga rajaneb kaevatav kohtuotsus samade õigusnormide erineval tõlgendamisel ja faktiliste asjaolude teistsugusel hindamisel.
  53. Tartu Ringkonnakohtu
  54. veebruari
  55. a otsusega jäeti apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Ringkonnakohus leidis, et apellatsioonkaebuse väited ei anna põhjust halduskohtu otsuse tühistamiseks ega muutmiseks. Halduskohus on uurimispõhimõtet kohaldades ja tõendeid kogumis hinnates õigesti tuvastanud asjaolud ja teinud põhjendatud järelduse, et kaebuse rahuldamiseks pole alust. Apellant oli maa ostu-müügi lepingu sõlmimise ajal teadlik, et ta ei saa olla maa erastamise õigustatud subjekt ja seetõttu ei saanud tal tekkida ka õigustatud ootust, et
  56. novembri
  57. a korraldus nr 3163-k jääks kehtima. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS
  58. Kassatsioonkaebuses palutakse tühistada ringkonnakohtu otsus ja halduskohtu otsus ning saata asi uueks läbivaatamiseks halduskohtule. Samuti taotletakse menetluskulude väljamõistmist. Kassaator esitab järgmised põhjendused: 1) ringkonnakohus on jätnud arvestamata asjaolud, mis selgitavad ärihoone ehitamist ja OÜ Almeda Kliinik seotust sellega. Kohus ei ole põhjendanud, miks ta ei arvestanud tõendit, mille abil oli võimalik tuvastada, et A. Žoga ei olnud ehitusloata püstitatud ehitise tellija, vaid ehitise püstitas omavoliliselt OÜ Almeda Kliinik; 2) ebaõige ja ennatlik on ringkonnakohtu järeldus, et kassaatoril ei saanud olla õiguspärast ootust
  59. novembri
  60. a korralduse kehtimajäämise suhtes. Ringkonnakohus ei ole arvestanud, et müügilepingu poolte vahel on käimas tsiviilvaidlus müügilepingu tühisuse üle; 3) ringkonnakohus on põhjendamatult pööranud tähelepanu küsimusele, kas A. Žoga käitus maa erastamise lepingu sõlmimisel hea- või pahauskselt. Käesoleva vaidluse objektiks ei ole erastamislepingu sõlmimise asjaolud, vaid küsimus, kas vastustaja oli õigustatud tühistama õiguspärast korraldust; 4) vaidlustatud korraldus on antud HMS § 64 lg 1, § 66 ja § 67 alusel. Seega lähtus linnavalitsus asjaolust, et tühistatav korraldus on õigusvastane. Korraldusest endast ega ka muudest dokumentidest ei nähtu, et tühistatud korralduse andmise ajal oleks esinenud õigusvastsust tingivaid asjaolusid; 5) vastustaja ei ole tuginenud ühelegi HMS § 66 lg-s 2 loetletud asjaoludest, mille olemasolul võib tunnistada isiku kahjuks tagasiulatuvalt kehtetuks haldusakti, mis andmise ajal oli õiguspärane. Ringkonnakohus ei ole kontrollinud HMS § 66 lg 4 kohaldamise õigsust ega seda, kas ehitise võõrandamisega seonduvaid asjaolusid on varjatud süüliselt. Kohus ei saa vaidlustatud haldusakti õiguspärasust põhjendada asjaoludega, millele vastustaja ei ole varem tuginenud; 6) HMS § 68 lg 1 kohaselt on isikul õigus taotleda haldusakti kehtetuks tunnistamist üksnes siis, kui ta võib taotleda HMS § 44 alusel haldusmenetluse uuendamist; 7) isiku ärakuulamine oleks taganud haldusorgani parema informeerituse ja võinuks välistada vaidlustatud korralduse andmise.
  61. Narva Linnavalitsuse kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele palutakse jätta kassatsioonkaebus rahuldamata ja ringkonnakohtu otsus muutmata. Vastustaja leiab, et Jõhvi Halduskohtu
  62. märtsi
  63. a otsus on tühistatud ja selle analüüs ei oma käesoleva haldusasja lahendamisel tähendust. Narva Linnavalitsus lähtus vaidlustatud akti andmisel
  64. oktoobri
  65. a lepingust. Ehitise võõrandamisel kaotas A. Žoga õiguse maad ostueesõigusega erastada, kuid maa ostu-müügilepingu sõlmimisel varjas seda asjaolu.
  66. Riigikohtu halduskolleegium peatas
  67. mai
  68. a määrusega Andrei Žoga kassatsioonkaebuse menetluse kuni kohtuotsuse jõustumiseni tsiviilasjas nr 2-1509/
  69. Nähtuvalt haldusasja materjalidest ja Narva Linnakohtu
  70. mai
  71. a kirjast nr 2-1509/02-274, oli Narva Linnakohtu menetluses OÜ Almeda Kliinik hagi A. Žoga vastu maa ostu-müügilepingu tühisuse tunnustamiseks ja ebaõige kinnistusraamatu kande muutmiseks ning A. Žoga vastuhagi OÜ Almeda Kliinik vastu
  72. oktoobri
  73. a ostu-müügilepingu tühisuse tunnustamiseks (tsiviilasi nr 2-1509/02). MaaRS § 22 lg-st 1 tuleneb ehitise omaniku õigus maad ostueesõigusega erastada. Kolleegium leidis, et käesoleva haldusasja lahendamiseks on määrava tähtsusega
  74. oktoobri
  75. a ehitise ostu-müügilepingu kehtivus ja asjaolu, kas selle lepingu tagajärjel läks omandiõigus ehitisele üle OÜ-le Almeda Kliinik. Alles nende asjaolude tuvastamise järel saab hinnata selles haldusasjas vaidlustatud korralduse õiguspärasust.
  76. Tartu Ringkonnakohtu
  77. mai
  78. a otsusega tsiviilasjas nr 2-02-117 (varasem asi nr 21509/02) jäeti muutmata Viru Maakohtu
  79. septembri
  80. a otsus. Kohtuotsus jõustus
  81. juulil
  82. Viru Maakohtu otsusega rahuldati OÜ Almeda Kliinik hagi ja jäeti rahuldamata A. Žoga vastuhagi. Kohus tunnustas A. Žoga ja Eesti Vabariigi vahel
  83. detsembril 2001 sõlmitud maa ostumüügilepingu ja asjaõiguslepingu tühisust ning tuvastas A. Žoga kohustuse anda nõusolek tema kustutamiseks kinnistusosakonna registrist kinnistu omanikuna ja Eesti Vabariigi registrisse kandmiseks omanikuna. Samuti tuvastati, et Eesti Vabariik annab nõusoleku omanikuna registrisse kandmiseks. Tsiviilasja menetlemisel leidis kinnitust, et A. Žoga ehitise omanikuna müüs hagejale (OÜ Almeda Kliinik) ühekorruselise ärihoone. Tuvastatud asjaolude kohaselt nõustusid A. Žoga ja A. Detotšenko, olles mõlemad OÜ Almeda Kliinik osanikud, tehingu tegemisel sellega, et A. Detotšenko esindab ostjat (OÜ Almeda Kliinik). Kõnealuse tehingu kiitsid OÜ Almeda Kliinik osanikud ka
  84. mai
  85. a otsusega heaks.
  87. septembri
  88. a määrusega uuendas kolleegium haldusasja menetluse TsMS § 361 lg 1 alusel seoses menetluse peatamise asjaolude äralangemisega. Vastavalt TsMS § 361 lg-le 4 jätkub uuendatud menetlus sealt, kus see pooleli jäi. TsMS § 20 lg 1 sätestab, et kui asja menetluse käigus kohtukoosseis vahetub, arutatakse asja algusest peale. Kuna kassatsioonimenetluse alguses kohtukoosseisu kuulunud riigikohtunik Julia Laffranque'i teenistussuhe on alates
  89. maist 2008 peatunud, arutab vastavalt
  90. septembri
  91. a määrusele asja teine kohtukoosseis algusest peale. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  92. A. Žoga on vaidlustanud Narva Linnavalitsuse
  93. detsembri
  94. a korralduse nr 1167-k, millega tunnistati tagasiulatuvalt alates
  95. oktoobrist 2001 kehtetuks Narva Linnavalitsuse
  96. novembri
  97. a korraldus nr 3163-k. Viimatinimetatud korraldusega määrati Narvas Aasa 4 asuvate ehitiste teenindamiseks vajaliku maa suurus ja otsustati maa ostueesõigusega erastamine A. Žogale.
  98. Vaidlustatud korralduse andmisel tugines Narva Linnavalitsus asjaolule, et
  99. oktoobri
  100. a lepinguga võõrandas A. Žoga talle kuulunud ehitise ning sel põhjusel ei saanud ta enam olla maa ostueesõigusega erastamise õigustatud subjekt. MaaRS § 22 lg-st 1 tuleneb ehitise omaniku õigus maad ostueesõigusega erastada. Asja materjalide kohaselt võõrandas A. Žoga
  101. oktoobril 2001 Narvas Aasa 4 asuva ehitise (ärihoone) OÜ-le Almeda Kliinik. Lepingu punkti 6.
  102. kohaselt läks omandiõigus ehitisele OÜ-le Almeda Kliinik üle lepingu allakirjutamisest. Vaidlustatud haldusakti andmise ajal ei olnud nimetatud lepingut vaidlustatud. Riigikohtu otsuse tegemise ajaks on Tartu Ringkonnakohtu
  103. mai
  104. a otsusest tsiviilasjas nr 202-117 selgunud, et
  105. oktoobri
  106. a leping oli kehtiv. Seega lähtus Narva Linnavalitsus vaidlustatud korralduse andmise ajal õigesti eeldusest, et A. Žoga ei saa alates
  107. oktoobrist 2001 olla maa ostueesõigusega erastamise subjekt, kuna sellest ajast polnud ta enam hoone omanik. Nimetatud asjaolust tulenevalt ei saanud vaidlustatud akt ka selle andmise ajal A. Žoga kui erastamise õiguse minetanud isiku õigusi rikkuda. Seetõttu leiab kolleegium, et alama astme kohtud on põhjendatult jätnud A. Žoga kaebuse rahuldamata.
  108. Eeltoodust tulenevalt tuleb kassatsioonkaebus jätta rahuldamata ning ringkonnakohtu otsus muutmata. Kassatsioonkaebuse esitamisel tasutud kautsjon tuleb HKMS § 90 lg 2 teise lause alusel arvata riigituludesse. Menetluskulud jäetakse poolte enda kanda. Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Harri Salmann

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.