← Eesti

3-1-1-99-09

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-99-09 Otsuse kuupäev 23. november 2009 Kohtukoosseis Eesistuja Jüri Ilvest, liikmed Eerik Kergandberg ja Lea Kivi

§ 117järgi. 2. Kassatsioonid jätta rahuldamata. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. V.V. ja J.V. anti kohtu alla süüdistatuna Kar

S § 113 järgi selles, et nad peksid

  1. oktoobril
  2. a Kohtla-Järvel A.A.-d, sundisid ta vägivallaga ähvardades sõiduautosse ja viisid Ontika paekaldale. Süüdistatavad sundisid A.A.-d taganema pankranniku äärele ja lükkasid ta alla. Kannatanu suri saadud vigastustesse kohapeal. J.V. süüdistati veel ka KarS § 200 lg 1 järgi ning KarS § 199 lg 2 p-de 4 ja 5 järgi, kuid neid kuritegusid ei ole kassatsiooni korras vaidlustatud.
  3. Viru Maakohtu
  4. septembri
  5. a otsusega tunnistati V.V. süüdi KarS § 117 järgi ja talle mõisteti karistuseks kolm aastat vangistust. J.V. tunnistati süüdi KarS § 117, § 199 lg 2 p-de 4 ja 5 ning § 200 lg 1 järgi. KarS § 64 lg 1 alusel mõisteti talle liitkaristuseks kolm aastat vangistust.
  6. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsiooni prokurör, süüdistatavad ja kannatanu G.A. 3.1 Prokurör vaidlustas V.V. ja J.V. kuriteo ümberkvalifitseerimise KarS §-lt 113 §-le
  7. 3.2 V.V. taotles enda õigeksmõistmist või alternatiivselt karistuse kergendamist. 3.3 J.V. taotles enda õigeksmõistmist süüdistuses KarS § 117 järgi. 3.4 Kannatanu G.A. ei nõustunud tapmise ümberkvalifitseerimisega ja mõistetud karistustega.
  8. Viru Ringkonnakohtu
  9. detsembri
  10. a otsusega tühistati maakohtu otsus V.V. ja J.V. süüdimõistmises ja karistamises KarS § 117 järgi ja nad tunnistati süüdi KarS § 113 järgi. Ringkonnakohus karistas V.V. ja J.V. KarS § 113 järgi vangistusega kaheteistkümneks aastaks. J.V-le mõisteti KarS § 64 lg 1 alusel liitkaristuseks kolmteist aastat vangistust.
  11. Ringkonnakohtu otsuse peale esitasid kassatsiooni V.V. kaitsja vandeadvokaat Leonid Olovjanišnikov ja J.V. kaitsja vandeadvokaat Vladimir Sadekov.
  12. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  13. juuni
  14. a otsusega kriminaalasjas nr 3-1-1-13-07 tühistati Viru Maakohtu
  15. septembri
  16. a otsus ja Viru Ringkonnakohtu
  17. detsembri
  18. a otsus ning kriminaalasi saadeti Viru Maakohtule uueks arutamiseks. Kriminaalkolleegium põhjendas kohtuotsuste tühistamist järgmiselt. 6.1 Kohtud on ebaõigesti sisustanud tegevusetusdelikti objektiivse koosseisu A.A. surma põhjustamise osas. Tähelepanuta on jäänud võimalus, et V.V. ja J.V. õiguslik kohustus tegutsega võis tuleneda ingerentsist, s.t nende endi eelnevast õigusvastasest käitumisest kannatanu suhtes, millega viimane viidi ohtlikku olukorda. 6.2 Maa- ja ringkonnakohus on rikkunud V.V. ja J.V. kaitseõigust ning mõistnud nad süüdi süüdistuse järgi, milles pole järgitud tegevusetusdelikti raames esitatud süüdistuse nõudeid. Põhjusliku seose tuvastamisel on kannatanu käitumist hinnatud ebaõigesti. 6.3 Ringkonnakohtu järeldus, et V.V. ja J.V. põhjustasid A.A. surma kaudse tahtlusega, ei ole kooskõlas § 16 lg-s 4 sätestatuga.
  19. Asja uuel arutamisel Viru Maakohtus esitas prokurör V.V-le ja J.V-le uue süüdistuse KarS § 121, § 136 lg 1 ning §

§ 113järgi. V.V-le esitati süüdistus Kar

S § 199 lg 2 p 5 järgi A.A.-lt mobiiltelefoni varguses.

  1. Viru Maakohtu
  2. novembri
  3. a kohtuotsusega mõisteti V.V. ja J.V. süüdi ja neile mõisteti karistuseks KarS § 136 lg 1 järgi vastavalt 2 aastat ja 8 kuud ning 2 aastat ja 4 kuud vangistust, KarS § 121 järgi vastavalt 4 kuud ning 2 kuud vangistust. Kohus kvalifitseeris V.V. ja J.V. süüdistuse KarS §

§ 113järgi ümber Kar

S § 117 järgi ja mõistis neile karistuseks vastavalt 2 aastat ja 6 kuud ning 2 aastat vangistust. J.V. mõisteti süüdi KarS § 200 lg 1 järgi ja talle mõisteti karistuseks 2 aastat vangistust. V.V. mõisteti süüdistuses KarS § 199 lg 2 p 5 järgi õigeks. KarS § 64 alusel suurendati nende raskeimat üksikkaristust ja V.V-le mõisteti liitkaristuseks 4 aastat ja 9 kuud ja J.V-le 4 aastat vangistust. Mõistetud karistused jäeti KarS § 74 lg-te 1 ja 3 alusel tingimisi täitmisele pööramata ja neile määrati katseaeg 3 aastaks. V.V. ja J.V. mõisteti KarS § 121 järgi süüdi selles, et nad 9. oktoobril 2005 kella 9.00 ja 12.40 vahel Kohtla-Järvel hotell X juures kasutasid A.A. suhtes füüsilist vägivalda - J.V. lükkas maaslamavat kannatanut jalaga õla piirkonda, V.V. lõi teda aga rusikaga näkku. V.V. ja J.V. mõisteti süüdi KarS § 136 lg 1 järgi selles, et nad eeltoodud ajal ja kohas tõstsid läbipekstud ja uimase A.A. V.V. valduses olnud sõiduautosse ja takistades jõuga kannatanu autost põgenemist, sõitsid koos temaga Ontika paekaldale. KarS §

§ 113järgi süüksarvatud tahtliku tapmise tegevusetuse vormis kvalifitseeris maakohus ümber Kar

S § 117 järgi. Süüdistatavad mõisteti KarS § 117 järgi süüdi selles, et nad

  1. oktoobril 2005 kella 9.00 kuni 12.40 pärast seda, kui A.A. oli tahtevastaselt toimetatud pankranniku kaldale, rikkusid Ontikal hoolsuskohustust järgmiselt. Eirates kannatanu põhiseaduslikku õigust isikupuutumatusele ja kohustust hoiduda teisele isikule ebaseadusliku füüsilise kahju tekitamisest, lähenesid nad siiski A.A-le, seisid temast 3 kuni 7 meetri kaugusel, takistades sellega kannatanu eemaldumist olukorrast, mis oli ilmselgelt ja arusaadavalt talle ohtlik. Süüdistatavad soodustasid oma tegevusetusega A.A. pankrannikult alla kukkumist. V.V. ja J.V. kohustus kannatanu surma ära hoida tulenes ingerentsist, sest nende endi eelnevate õigusvastaste tegude tagajärjel (kannatanu peksmine Kohtla-Järvel ja tema vägivaldne toimetamine Ontikale) sattus kannatanu ohtlikku olukorda ja kukkus järsakust alla. Süüdistatavatel oli võimalus hoida ära kannatanu surm, kui nad oleksid kannatanu eest ära tulnud ja eemaldunud tema asukohast vastupidises suunas. Kohus leidis, et süüdistatavad põhjustasid kannatanu surma ettevaatamatusest tegevusetuse vormis.
  2. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsiooni süüdistatava J.V. kaitsja advokaat V. Sadekov, süüdistatava V.V. kaitsja vandeadvokaat L. Olovjanišnikov ja prokurör Mariza Lillepea. 9.1 Mõlemad kaitsjad leidsid, et kriminaalasja Riigikohtust maakohtusse uueks arutamiseks tagastamine kaitsjate kassatsioonide alusel on toonud kaasa reformatio in peius keelu põhimõtte rikkumise. Maakohtus uue süüdistuse esitamine KarS § 121 ja § 136 lg 1 järgi on V.V. ja J.V. olukorda lubamatult raskendanud. 9.2 J.V. kaitsja leidis seonduvalt süüdistusega KarS § 117 järgi, et puudub põhjuslik seos kannatanu surma ja J.V-le süüksarvatud tegude vahel. 9.3 V.V. kaitsja arvates puuduvad süüdistuses KarS § 117 järgi tõendid selle kohta, millal, kuidas ja kelle tegevuse tõttu sattus kannatanu ohtlikku olukorda. Tõendamata on süüdlaste nõutavad teod saabunud tagajärje ärahoidmiseks. Ettevaatamatus kui süüteo subjektiivne tunnus on samuti tõendamata. 9.4 Prokurör leidis jätkuvalt, et V.V. ja J.V. tuleb süüdi tunnistada KarS §

§ 113järgi.

Prokurör palus V.V-le mõista liitkaristuseks 12 aastat vangistust ja J.V-le 13 aastat vangistust.

  1. Tartu Ringkonnakohtu
  2. mai
  3. a otsusega jäeti Viru Maakohtu
  4. novembri
  5. a otsus muutmata ja apellatsioonid rahuldamata. Ringkonnakohus oli maakohtu otsuse põhiosa asjaoludega nõus. Täpsustavalt märgiti seda, et kuna maakohus kvalifitseeris süüdistatavate kuriteo Ontikal surma põhjustamisena ettevaatamatusest tegevusetuse vormis, tulnuks kuriteo kvalifikatsioonis lisaks KarS §-le 117 teha viide ka KarS § 13 lg-le
  6. Ringkonnakohus ei tuvastanud reformation in peius keelu põhimõtte väidetavat rikkumist. Kohus märkis, et KrMS § 341 sätestab kriminaalasja saatmise esimese astme kohtule uueks arutamiseks. KrMS § 341 lg 3 kohaselt esimese astme kohus võib asja uuesti arutades raskendada süüdistatava olukorda vaid siis, kui kriminaalasja apellatsiooni korras tühistamise aluseks oli prokuratuuri või kannatanu apellatsioon, milles taotleti süüdistatava olukorra raskendamist. Prokurör vaidlustas Viru Maakohtu
  7. septembri
  8. a otsuse, millega V.V. ja J.V. mõisteti süüdi KarS § 117 järgi, paludes nende süüdimõistmist KarS § 113 järgi ja karistuse karmistamist. Sellest tulenevalt oli süüdistatavate süüdi tunnistamine maakohtus uue süüdistuse järgi kooskõlas KrMS § 341 lg 3 sätetega. Ringkonnakohus leidis, et kogutud tõendid ei kinnita süüdistavate soovi kannatanut tappa. Kaitsjate apellatsioonidesse puutuvalt leidis ringkonnakohus, et maakohus on põhjalikult hinnanud kannatanu enda tegevust enne järsakust alla kukkumist. Analüüsitud on seda, kuidas just süüdistatavad panid kannatanu ohtlikku olukorda. Maakohus on põhjalikult käsitlenud tahtluse ja ettevaatamatuse piiritlemise küsimust. Tuvastatud on süüdistatavate poolt ühiselt toimepandud hoolsuskohustuse rikkumine. Süüdistatavate tegu Ontikal on vaadeldud õigesti tegevusetusena. Maakohus on hinnanud nõutava teo vastavust objektiivsele tegelikkusele ja selle kõlblikkust tagajärje ärahoidmiseks. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga selles, et kui süüdistatavad poleks Ontikal kannatanule lähenenud, vaid lahkunud, siis poleks viimane alla kukkunud ja surma saanud. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
  9. Ringkonnakohtu otsuse peale esitasid kassatsiooni V.V. kaitsja L. Olovjanišnikov ja J.V. kaitsja V. Sadekov. 11.
  10. Mõlemad kassaatorid leiavad, et kriminaalasja uuel arutamisel maakohtus rikuti reformatio in peius keelu põhimõtet. Süüdistatavate karistamisega KarS § 136 lg 1 ja § 121 järgi on kohtud läinud vastuollu KrMS § 341 sätetega. Pärast kriminaalasja tagastamist maakohtule oli prokurör õigustatud esitama uue süüdistuse vaid KarS § 113 järgi. Täiendavate paragrahvide lisamine on toonud kaasa süüdistatavate olukorra lubamatu raskendamise. 11.2 Ringkonnakohus on otsuse põhistavas osas leidnud, et A.A. surma ettevaatamatu põhjustamine tegevusetusega oleks tulnud kvalifitseerida KarS §

§ 117järgi, kuid kohtuotsuse resolutiivosas on jäetud nimetatud täiendus tegemata.

11.3 V.V. kaitsja arvates on kohtud eiranud KrMS § 364 lg 1 p-s 1 sätestatut ja jätnud kõrvaldamata Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuse nr 3-1-1-13-07 punktis 10 nimetatud puudused. Kohtutel on jäänud tuvastamata, millise nõutava teo jättis V.V. tegemata ja milline oli tema tegutsemiskohustuse õiguslik alus. Ei ole kirjeldatud konkreetset nõutavat tegu, mille korral oleks tagajärg jäänud kindlalt saabumata. Maakohtu väide, et V-d pidanuks autosse istuma ja ära sõitma, ei vasta küsimusele, kas see oleks olnud piisav, et hoida ära kannatanu allakukkumist. Tõendamata on süüdimõistetute süü kannatanu ohtlikku olukorda asetamises. KarS §-s 117 ettenähtud kuriteo subjektiivse koosseisu tunnus, ettevaatamatus nii hooletuse kui ka kergemeelsuse vormis, on tuvastamata. 11.4 J.V. kaitsja leiab, et kohtute järeldus J.V. garandiseisundi ja sellega kaasnevate kohustuste kohta ei ole õige. J.V. ei saa vaadelda garandina, sest ta ei asetanud kannatanut ohtlikku olukorda. Tema tegevuse ja kannatanu surma vahel puudub põhjuslik seos. Pole usaldusväärseid tõendeid selle kohta, et J.V. tundis ära ohu, mis kaasnes tema teoga, nägi ette võimalikku saabuvat tagajärge ning kujutas üldjoontes ette ka põhjuslikku seost nende vahel. Kaitsja palub J.V. süüdistustes KarS § 117 järgi, § 136 lg 1 järgi ja § 121 järgi õigeks mõista ning tühistada kohtuotsused ka osas, millega J.V-lt mõisteti välja V.V-ga solidaarselt 31575 krooni tsiviilhagi.

  1. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi istungil toetasid kassaatorid kirjalikult esitatud seisukohti. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  2. Kriminaalmenetluses kehtib reformatio in peius keelu põhimõte, mille kohaselt süüdistatava isiku olukorda ei või raskendada tema kaebuse lahendamisel. Nimetatud printsiip väljendub KrMS § 341 lg-s 4 ja tähendab seda, et kui kohtuotsus tühistatakse üksnes süüdistatava kaebuse alusel, on asja uuesti arutav maakohus küll pädev raskendama süüdistatavale süüksarvatud teo kvalfikatsiooni, kuid ta ei või mõista süüdistatavale raskemat karistust kui see, mis oli mõistetud esimese astme kohtu tühistatud otsusega. Asja uuel arutamisel maakohtus on võimalik süüdistatava olukorda raskendada, kui seda on apellatsioonis taotlenud kannatanu või prokurör. Mõistagi tuleb neid põhimõtteid järgida ka siis, kui kriminaalasja saadab maakohtusse uueks arutamiseks Riigikohus. Kriminaalkolleegium leiab, et V.V. ja J.V. kriminaalasja uuel arutamisel maa- ja ringkonnakohtus ei ole reformatio in peius keelu põhimõtet rikutud ja põhjendab seda järeldust järgmiselt.
  3. Viru Maakohtu
  4. septembri
  5. a otsuse vaidlustasid apellatsiooni korras prokurör ja kannatanu, kes palusid V.V. ja J.V. süüdi tunnistada raskemas kuriteos ja karmistada neile mõistetud karistust. Viru Ringkonnakohtu
  6. detsembri
  7. a otsusega prokuröri ja kannatanu apellatsioonid rahuldati, süüdistatavad mõisteti süüdi KarS § 113 järgi ja neile mõisteti karistuseks vastavalt 12 ja 13 aastat vangistust. Ringkonnakohtu otsuse peale esitasid kassatsiooni süüdimõistetute kaitsjad. Riigikohtu kriminaalkolleegium
  8. juuni
  9. a otsusega nr 3-1-1-13-07 kaitsjate kassatsioonid rahuldati, maa- ja ringkonnakohtu otsused tühistati ning kriminaalasi saadeti Viru Maakohtule uueks arutamiseks koos osundusega uue süüdistuse esitamise vajaduse kohta. Kriminaalkolleegium leidis, et kaitseõiguse tagamiseks peab süüdistuse tekstis olema piisava selgusega esitatud etteheidetava teo faktiline kirjeldus. Kohaldatav säte ei tohi olla süüdistatavale üllatuslik. Kriminaalkolleegium on varasemas praktikas märkinud sedagi, et vaid süüdistuses kirjeldatud faktilised asjaolud saavad olla isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks, määrates ära piiri, millest kohus asja arutamisel väljuda ei saa (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsused kriminaalasjades nr 3-1-1-91-07-RT III 2008, 9, 62, p. 6.2; 3-1-1-60-08 - RT III 2008, 48, 331). Kriminaalkolleegium leiab, et vaadeldava kriminaalasja uuel arutamisel ei ole neid põhimõtteid eiratud.
  10. V.V. ja J.V. uues süüdistuses ei käsitatud enam KarS § 113 järgi seni kirjeldatud tegevust ühe teona. KarS § 113 järgi kvalifitseeriti vaid tegevus Ontikal. Sellele eelnenud kannatanu peksmine Kohtla-Järvel kvalifitseeriti vägivallategudena KarS § 121 järgi, kannatanu autosse sundimine ja põgenemise takistamine kvalifitseeriti KarS § 136 lg 1 järgi. Kriminaalkolleegiumi hinnangul ei sisalda uus süüdistus üllatuslikke ja süüdistava olukorda halvendavaid asjaolusid, mis annaks põhjust kaaluda kriminaalmenetluse seaduse olulist rikkumist. KarS § 121 ja § 136 lg 1 järgi etteheidetavate tegude faktiline kirjeldus oli süüdistatavatele teada kui üks osa eelmise süüdistuse teokirjeldusest KarS § 113 järgi. Ontikal toimepandud tegude süüksarvamine tegevusetusdelikti tunnuste alusel ei ole samuti toonud kaasa süüdistatavate olukorra raskendamist. Asja uuel arutamisel Viru Maakohtus mõisteti V.V-le liitkaristuseks 4 aastat ja 9 kuud vangistust ning J.V-le 4 aastat vangistust. Mõlemad süüdistatavad vabastati karistuse kandmisest tingimisi. Kriminaalkolleegium leiab, et maakohus ei ole sellega rikkunud KrMS § 341 lg-s 4 sätestatud raskema karistuse mõistmise keeldu, sest kannatanu ja prokurör on apellatsioonis taotlenud süüdistatavatele maakohtu poolt esimese otsusega mõistetud 3-aastaste reaalsete vangistuste karmistamist KrMS § 341 lg 3 tähenduses (V.V-le 12 aastat ja J.V-le 13 aastat vangistust).
  11. Kohtud on tuvastanud, millisel hetkel ja millisel õiguslikul alusel tekkis V.V-l ja J.V-l kohustus tegutseda, hoidmaks ära kannatanu võimalikku allakukkumist Ontikalt. Tegevusetusdelikti puhul nõutav tegu tagajärje ärahoidmiseks on samuti kohtute poolt kindlaks tehtud. Kuriteo subjektiivse koosseisu tunnusena on kohtud tuvastanud õigesti ettevaatamatuse kergemeelsuse vormis. Kriminaalkolleegium leiab, et kohtuotsused on neis küsimustes piisavalt põhjendatud. Kassatsioonides ei sisaldu uusi õiguslikke argumente, mida maa- ja ringkonnakohus ei oleks käsitlenud. Kriminaalkolleegium jätab seetõttu kassatsioonid rahuldamata.
  12. Ringkonnakohus on otsuse põhistavas osas märkinud, et kvalifitseerides süüdistatava teo surma põhjustamisena ettevaatamatusest tegevusetuse vormis, tuleb kuritegu kvalifitseerida KarS §

§ 117järgi.

Kriminaalkolleegium nõustub selle järeldusega ja märgib järgmist. 18. Surma põhjustamine ettevaatamatusest on mitteehtne tegevusetusdelikt, sest seda saab toime panna nii tegevusega kui ka tegevusetusega. Ehtsa tegevusetusdelikti korral on süüteokoosseisus karistatava teona konkreetselt kirjeldatud tegevusetust (näiteks abita jätmine KarS § 124 järgi) ning täiendavaid karistatavuse aluseid pole vaja teo kvalifikatsioonis välja tuua. Selleks aga, et õigustada tegevusetusdelikti karistatavust mitteehtsa delikti korral, on vaja toetuda ka üldosa sättele, mis kehtestab karistatavuse õiguslikud alused sel juhul. Karistusseadustiku § 13 näeb ette isiku vastutuse tegevusetuse eest juhul, kui isik oli õiguslikult kohustatud seaduses kirjeldatud tagajärge ära hoidma. Arutatavas asjas on kohtud tuvastanud, et süüdistatavad jätsid tegemata teo, milleks nad olid õiguslikult kohustatud. Nõutava teo tegemata jätmisega põhjustasid nad ettevaatamatusest A.A. surma, millele järgneb kriminaalvastutus KarS §

§ 117järgi.

Ringkonnakohtu otsuse põhiosas tehtud osundus maakohtu otsuse ebatäpsusele V.V. ja J.V. kuriteo kvalifikatsioonis on jäänud kohtuotsuse resolutiivosas tõepoolest kajastamata. Kriminaalkolleegium leiab, et see minetus ei ole käsitatav kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumisena, millega oleks kaasnenud ebaseaduslik või põhjendamatu kohtuotsus. Raskendamata V.V. ja J.V. olukorda loeb kriminaalkolleegium nad süüdi mõistetuks ja karistatuks KarS §

§ 117järgi. 19. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes Kr

MS § 361 p-st 2 loeb kriminaalkolleegium V.V. ja J.V. süüdi mõistetuks ja karistatuks KarS §

§ 117järgi, raskendamata sellega süüdismõistetute olukorda.

Kassatsioonid jäävad rahuldamata. Jüri Ilvest, Eerik Kergandberg, Lea Kivi

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.