Obsah (16)

§ 274§ 280§ 63§ 64§ 199§ 74§ 75§ 68§ 121§ 266§ 262§ 263§ 17§ 39§ 349§ 350

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-91-09 Otsuse kuupäev 23. november 2009 Kohtukoosseis Eesistuja Lea Kivi, liikmed Jüri Ilvest ja Priit Pikamäe Koh

§ 274lg 1, § 280 lg 1, § 349 ja § 199 järgi ning M.M.

süüdistuses

§ 274lg 1 järgi Vaidlustatud kohtulahend Tartu Ringkonnakohtu 7.

mai

1. a otsus kriminaalasjas nr 1-08-9163 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik H.U. kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Aivar Hindi ja M.M. kaitsja vandeadvokaat Mart Sikuti kassatsioonid Asja läbivaatamise kuupäev
2. oktoober 2009, kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
3. Tühistada Tartu Maakohtu
4. jaanuari
5. a ja Tartu Ringkonnakohtu
6. mai
7. a kohtuotsused H.U. süüditunnistamises ja karistamises

§ 280

lg 1 järgi ning talle

§ 63lg 1 alusel mõistetud karistuse osas.

2. Mõista H.U. süüdistuses

§ 280

lg 1 järgi õigeks, jättes talle

§ 64lg 1 alusel mõistetud karistuse muutmata.

1. Muus osas jätta maa- ja ringkonnakohtu otsused muutmata.
2. H.U. kaitsja kassatsioon rahuldada osaliselt, M.M. kaitsja kassatsioon jätta rahuldamata. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
3. Tartu Maakohtu
4. jaanuari
5. a otsusega tunnistati H.U. süüdi

§ 274lg 1 järgi ja karistati kahe kuu pikkuse vangistusega.

Samuti mõisteti H.U. süüdi

§ 280

lg 1 ja § 349 järgi ning talle mõisteti lähtudes

§ 63lg-st 1 kahekuuline vangistus.

H.U. tunnistati süüdi ka

§ 199

lg 1 järgi ja karistati kolme kuu pikkuse vangistusega.

§ 64

lg 1 alusel mõistis kohus H.U-le viiekuulise karistuse.

§ 74lg-te 1 ja 3 järgi vabastas kohus H.U.

tingimisi karistuse kandmisest, kui ta kaheksateistkümne kuu pikkuse katseaja jooksul ei pane toime uut tahtlikku kuritegu ja täidab talle

§ 75alusel seatud käitumiskontrolli ajaks määratud kontrollnõudeid ja kohustusi.

2. Sama kohtuotsusega tunnistati süüdi ka M.M., keda karistati

§ 274

lg 1 järgi rahalise karistusega 120 päevamäära (49 560 krooni).

§ 68

lg 1 alusel arvati karistuse hulka eelvangistuses viibitud üks päev ja tasumisele kuuluvaks rahaliseks karistuseks loeti 117 päevamäära (48 321 krooni). 3.

§ 274lg 1 järgi tunnistati H.U.

ja M.M. süüdi selle eest, et nad

1. aprillil
2. a kella 5.10 paiku Jõgeva maakonnas T vallas T alevikus X korteris kasutasid ametikohuseid täitva Lõuna Politseiprefektuuri vanemkonstaabel T.K. suhtes vägivalda, lükkasid politseiniku korterist välja ja surusid korteri ukse kinni, mille käigus jäi T.K. parem käelaba ukse ja uksepiida vahele ning politseiniku vigastatud käelabal tekkis hematoom, millega kaasnes turse ja valulikkus.

§ 280lg 1 ja § 349 järgi mõisteti H.U.

süüdi selles, et ta samal kuupäeval hommikul kella seitsme paiku esitas Jõgeva politseijaoskonnas politseinikele valeandmeid oma isiku kohta, esitledes end võõrast passi näidates teise isikuna, eesmärgiga varjata oma tegelikku isikut ja pääseda vastutusest süütegude toimepanemise eest.

§ 199lg 1 järgi tunnistati H.U.

süüdi selles, et ta võttis

1. oktoobril
2. a politseisõidukist ebaseadusliku omastamise eesmärgil endaga kaasa kiirusmõõteseadme.
3. Tartu Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsiooni H.U. kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Aivar Hint ja M.M. kaitsja vandeadvokaat Mart Sikut. H.U. kaitsja taotles maakohtu otsuse osalist tühistamist ja kaitsealuse õigeksmõistmist

§ 274

lg 1, § 280 lg 1 ja § 349 järgi esitatud süüdistuses, leides, et kohtulik uurimine on olnud ühekülgne ja puudulik ning kohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust. M.M. kaitsja palus ringkonnakohtul tühistada maakohtu otsus täies ulatuses ja mõista M.M. õigeks, kuna maakohus on oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust ja ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust. 5. Tartu Ringkonnakohtu 7. mai 2009. a kohtuotsusega jäeti Tartu Maakohtu 28. jaanuari 2009. a kohtuotsus muutmata ja kaitsjate apellatsioonid rahuldamata. Ringkonnakohtu põhiseisukohad olid järgmised. 5.1. H.U. ja M.M. süüdimõistmisel

§ 274

lg 1 järgi kohaldas maakohus õigesti materiaalõigust ega rikkunud menetlusõigust. Asjas kogutud tõendite pinnalt ilmneb, et korteri ust surusid kinni H.U. ja M.M.. Süüdistatavad realiseerisid ka

§ 274

lg 1 subjektiivse koosseisu, kuna nad pidid aru saama, et enda korterist väljasurumisega mittenõustuva kannatanu käsi võib ukse vahele jääda. 5.2. Maakohus on talitanud õigesti ka H.U.

§ 280lg 1 ja § 349 järgi süüdi tunnistades.

H.U. esitles end politseijaoskonnas võõrast passi näidates isikuna, kes ta tegelikult ei olnud, lootes sel moel saada ametlikku dokumenti pääsemaks vastutusest süüteo eest. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

1. Ringkonnakohtu otsuse peale esitasid kaassatsiooni H.U. kaitsja vandeadvokaadi vanemabi A. Hint ja M.M. kaitsja vandeadvokaat M. Sikut. 6.
2. H.U. kaitsja leiab, et kohus on H.U.t

§ 274lg 1 järgi süüdi mõistes ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust.

Esiteks oleks kohus pidanud arvesse võtma T.K. käe ukse vahele panekus väljendunud ennastkahjustavat tegevust, milleta ei oleks tema suhtes vägivallategu toime pandud. Samuti on jäetud arvesse võtmata politseiametnike ebaseaduslik käitumine. Nimelt ei oleks politseinikud tohtinud võõrasse korterisse siseneda ega kasutada alaealise H.U. vastu pisargaasi. Samuti ei ilmne, millisel õiguslikul alusel viidi H.U. politseijaoskonda. Kaitsja leiab ka seda, et tema kaitsealune ei täitnud

§ 274

lg 1 subjektiivset koosseisu, sest ta ei pidanud ette nägema, et keegi paneb korteri ukse sulgemise hetkel käe selle vahele. 6.2. Mõistes H.U.

§ 280lg 1 ja § 349 järgi süüdi, on kohus oluliselt rikkunud menetlusõigust.

Nimelt ei ole tõendeid hinnatud igakülgselt ja objektiivselt. Kohtud ei ole arvesse võtnud seda, et H.U. isik oli tuvastatud juba T-s X korteri juures ja teda ei oleks pidanud toimetama Jõgeva politseijaoskonda. Samuti ei ilmne H.U. ütlustest, et tema eesmärk politseijaoskonnas toimunu ajal oleks olnud mingi hüve või ametliku dokumendi saamine. Kohtud on väljunud süüdistuse raamest, sest süüdistusaktis oli märgitud, et H.U. esitas valeandmeid muu hüve saamiseks

§ 280

lg 1 mõttes, ent kohtud on asunud seisukohale, et teo eesmärgiks oli ametliku dokumendi saamine vabanemaks vastutusest. 6.

1. Kassaator toob välja, et vääralt on määratud ka menetluskulud. Kohtud oleksid lähtuvalt kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 180 lg-st 3 pidanud arvesse võtma seda, et H.U. on õpilane ega oma iseseisvat sissetulekut. Seega oleksid kohtud pidanud vähendama H.U-lt välja mõistetavaid menetluskulusid. 6.
2. M.M. kaitsja palub tühistada kohtuotsused M.M. süüditunnistamise osas

§ 274lg 1 järgi ja mõista kaitsealune õigeks.

Kassaator on seisukohal, et korteriukse vastastikust surumist ei saa käsitada politseiametniku vastu suunatud vägivallana. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 7. Kriminaalkolleegium leiab, et kassaatorite väited H.U. ja M.M. ebaõige süüditunnistamise kohta

§ 274

lg 1 järgi kohtuotsuse tühistamiseks alust ei anna ning selles osas tuleb ringkonnakohtu otsus jätta muutmata. 7.

1. Asjakohaseks ei saa pidada H.U. kaitsja väidet, nagu oleks kohtud pidanud arvesse võtma, et kätt ukse vahele pannes kahjustab politseiametnik and ise. Käe asetamist ukseservale iseenesest ei saa pidada enesekahjustamiseks - kahjulik tagajärg kaasnes üksnes seetõttu, et uks teiste isikute poolt kinni suruti. 7.
2. M.M. kaitsja leiab, et korteriukse vastastikust surumist ei saa käsitada politseiametniku vastu suunatud vägivallana. Kriminaalkolleegium märgib, et politseiametniku vastu suunatud vägivallana on kohtud käsitanud politseiametniku käe ukse vahele surumist moel, mille tagajärjel tekkis politseiniku vigastatud käelabal hematoom. Käe ukse vahele surumine sellisel viisil kujutab endast tervisekahjustuse tekitamist

§ 121mõttes ja on seetõttu käsitatav vägivallana.

Et vägivalda kasutati politseiametniku vastu, realiseerisid süüdistatavad seeläbi

§ 274lg 1 objektiivse koosseisu.

7.3. H.U. kaitsja leiab, et tema kaitsealuse tegevuses jäi täitmata

§ 274

lg 1 subjektiivne koosseis, sest ta ei saanud ette näha, et politseinik enne ukse sulgemist käe ukse ja piida vahele paneb. Sarnaselt madalama astme kohtutele leiab ka kriminaalkolleegium, et süüdistatavad panid

§ 274lg-le 1 vastava teo toime kaudse tahtlusega.

Olukorras, kus kitsas koridoris toimub rüselus kolme isiku vahel, kellest kaks üritavad kolmandat uksest välja suruda, peavad surujad pidama võimalikuks ja möönma seda, et väljasurutav võib saada tema vastu jõu rakendamise tagajärjel viga.

1. H.U. kaitsja märgib, et kohtud ei ole arvesse võtnud politseinike enda seadusevastast käitumist. Nii ei ole antud hinnangut sellele, kas politseil oli õigus korterisse siseneda. Kaitsja viitab politseiseaduse (PolS) § 13 lg 1 p-le 14, mille kohaselt on politseil õigus siseneda kuriteo toimepannud isiku jälitamiseks või kuriteo tõkestamiseks või kodanike julgeolekut ohustava loodusõnnetuse või muu erakorralise sündmuse korral kodanike eluruumidesse ja muudesse ruumidesse ning organisatsioonide ruumidesse ja territooriumile. Politseinikud said aga väljakutse seoses avaliku korra rikkumisega, mis on väärtegu. 8.
2. Kaitsja ei täpsusta, mismoodi peaks politseiniku väidetav õigusvastane käitumine tema kaitsealuse vastutust mõjutama. Kriminaalkolleegium leiab, et kõne alla võib tulla süüdistatavate tegutsemine hädakaitseseisundis. Nimelt on Riigikohus leidnud, et omavolilise sissetungina on käsitatav ka selline sisenemine, kus siseneja lükkab lahti eluruumi suletud, kuid lukustamata ukse (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
3. veebruari
4. a otsus nr RK/III-1/1-3/94). Et T.K. sisenes korterisse lukustamata ust lahti lükates, tulebki küsida, kas politseinik realiseeris seeläbi õigusvastaselt

§ 266

koosseisu, mis võiks õigustada tema vastu jõu kasutamist eluruumi puutumatust rikkuva ründe lõpetamise eesmärgil. 8.

1. On õige, et politseiseadus ei luba politseinikel siseneda eluruumidesse väärteo tõkestamiseks. Eluruumi puutumatus on põhiõigus Eesti Vabariigi põhiseaduse § 33 mõttes, mille riivel peab olema mõistlik põhjus. Kodanike turvalisuse huvidest lähtuvalt on põhjendatud, kui politseinik siseneb eluruumi kuriteo tõkestamiseks. Selline politsei õigus tuleneb PolS § 13 lg 1 p-st
2. Väärtegude näol on aga tegu ühiskonna jaoks vähemolulisi õigushüvesid rikkuvate süütegudega ning seadusandja on leidnud, et väärteo tõkestamiseks ei tohi politsei eluruumi siseneda. Samas selgub tihtipeale alles hilisema menetluse käigus, kas süütegu üldse toime pandi ja kui pandi, siis kas tegu oli kuri- või väärteoga. Seetõttu ei saa ka politseinikud olla alati kindlad, millise süüteoliigi alla - kui üldse - eluruumis aset leiduv tegu liigitub. Eriti keeruline võib see vahetegu olla avaliku korra rikkumise puhul, mis võib sõltuvalt asjaoludest olla nii väärtegu (

§ 262

) kui ka kuritegu (

§ 263). 8.3.

Politseipatrull, kuhu T.K. kuulus, sai varahommikul väljakutse T aleviku X korterisse, kust pidavat kostma valju muusikat ja lärmi. Kohale jõudnult kuulis T.K. korteri ukse taga olles sees kostvat valjuhäälset juttu, muusikat ja lärmi (kd 1, tl 1 pöördel). Sellises olukorras võis politseinik lähtuda sellest, et korteris toimub avaliku korra rikkumine. Ta ei saanud aga olla täiesti kindel, kas see rikkumine vastab üksnes

§-le 262 (väärtegu). Lähtuvalt asjaoludest (vali lärm, sealhulgas muusika ja paljude inimeste hääled) võis politseinikul olla alust arvata, et tegu võib olla ka avaliku korra raske rikkumisega

§ 263p 4 mõttes ehk kuriteoga. Seetõttu oli tal lähtuvalt Pol

S § 13 lg 1 p-st 14 õigus korterisse siseneda. Eeltoodu tähendab ühtlasi ka seda, et sellist seaduspärast sisenemist ei saa käsitada omavolilise sissetungina

§ 266tähenduses ja T.K.

tegevuse suhtes süüdistatavatel hädakaitseõigus puudus. 8.4. Kriminaalkolleegium leiab, et H.U. ja M.M. ei saa tugineda ka sellele, et nad ei teadnud, et politseinikul oli õigus korterisse siseneda ja teostasid sellest lähtuvalt ekslikult hädakaitset. Hädakaitse oli lubamatu juba seetõttu, et hädakaitseks õigustatud isik - korteri elanik D.S. - loobus oma hädakaitseõigusest. Nimelt on D.S. maakohtu istungil öelnud, et hakkas korterisse sisenenud politseiniku suhtes agressiivselt meelestatud H.U. ja M.M. maha rahustama, kuna soovis vältida hilisemaid võimalikke probleeme. Õigustatud isiku loobumine oma õigusest tähendab aga, et hädakaitset ei saa teostada ka kolmandad isikud nn hädaabi korras, sest aktsepteerida ei saa olukorda, kus "abistatakse" isikut, kes seda ei soovi. Et D.S. oli oma soovi politseiniku vastu mitte astuda väljendanud selgesti, olid H.U. ja M.M. sellest teadlikud ega saa tugineda koosseisueksimusele

§ 17lg 1 mõttes.

Samamoodi ei saa kõneleda vältimatust keelueksimusest

§ 39lg 1 tähenduses.

Isegi kui lähtuda sellest, et H.U. ja M.M. uskusid, et võivad hädakaitset teostada ka D.S. tahte vastaselt, ei saa sellist eksimust pidada vältimatuks. Olukorras, kus ollakse teise isiku kodus ja tahetakse hakata välja tõrjuma võimalikku õigusvastaselt sisenenut, on loomulik, et lähtutakse elaniku soovidest ega hakata viimase tahte vastaselt teda "kaitsma". Seetõttu sai H.U. ja M.M. võimalik keelueksimus olla üksnes välditav.

1. H.U. kaitsja väidab, et kohtud ei ole andnud hinnangut T.K. poolt pisargaasi kasutamisele alaealise H.U. vastu. Kohtud on gaasi kasutamise fakti tuvastanud - T.K. pihustas teda korterist välja suruda üritanud isikute suunas pisargaasi. PolS § 151 lg 1 p 1 sätestab, et tulirelva, elektrišokirelva ja gaasirelva on keelatud kasutada laste, vanurite ja ilmsete raseduse tunnustega naiste vastu, välja arvatud nendepoolse relvastatud ründe või grupiviisilise ründe tõrjumiseks või tõkestamiseks või nende relvitustamiseks. Seega näeb PolS § 151 lg 1 p 1 üldreegli - laste vastu on gaasirelva kasutamine keelatud - kõrval ette ka erandi, mille kohaselt võib gaasirelva kasutada juhul, kui tõrjutakse laste grupiviisilist rünnet. Grupiviisilise ründe all tuleb mõista sellist rünnet, mille panevad toime vähemalt kaks isikut. Oluline ei ole, et M.M. ei olnud laps - H.U. ja M.M. rünnak politseiniku vastu oli seda enam ohtlik, et üks ründajatest oli täiskasvanu. Seega oli pisargaasi kasutamine õiguspärane.
2. Viimase väidetava politseinike poolt toime pandud rikkumisena toob H.U. kaitsja välja selle, et tema kaitsealune viidi politseijaoskonda ilma õigusliku aluseta. Vormistatud ei ole ei väärteomenetluses vajalikku isiku kinnipidamise, kriminaalmenetluses tarvilikku kahtlustatavana kinni pidamise ega joobeseisundis isiku kainenemisele toimetamise protokolli. Tartu Maakohus on tuvastanud, et korteris viibinud H.U., M.M. ja J.A. viidi politseijaoskonda nende isikute tuvastamise eesmärgil (kd 2, tl 185-186). Politsei selline õigus tuleneb PolS § 13 lg 1 p-st
3. Ei politseiseadus ega ükski muu õigusakt ei näe ette kohustust vormistada isiku tuvastamise kohta mingit dokumenti. Seega ei pidanudki politsei kaitsja poolt nimetatud protokolle ega mõnda muud dokumenti vormistama.
4. Kaitsja leiab, et

§ 280

lg 1 ja § 349 järgi esitatud süüdistuste menetlemisel ei ole arvesse võetud, et H.U. isik oli tuvastatud juba T-s X korteri juures ja teda ei oleks pidanud toimetama Jõgeva politseijaoskonda. Kaitsja leiab, et H.U. isik oli tuvastatud, kuna H.U. sündmuskohale saabunud vanemad kinnitasid politseinikele, et tegu on nende pojaga. Siingi ei täpsusta kassaator kuigivõrd, kuidas kohtud seda asjaolu arvestama pidanud oleks. Kriminaalkolleegium leiab siiski, et väitega, nagu oleks H.U. isik juba sündmuskohal kindlaks tehtud, ei ole võimalik nõustuda. Isikusamasuse tuvastamine võib toimuda mitmel moel - näiteks on võimalik isiku tuvastamine isiku enda või kellegi teise ütluste alusel, isikut tõendava dokumendi abil või mõne vastava andmebaasi kande põhjal. On selge, et ühegi nimetatud variandi puhul ei saa olla täiesti kindel, et isik saab õigesti tuvastatud - nii võib isik ise enda nime valesti öelda või näidata võltsitud dokumenti, aga samuti võidakse isik vääralt tuvastada seetõttu, et kanne andmebaasis on mingil põhjusel vale. Siiski on mõningad isiku tuvastamise moodused teistest märksa usaldusväärsemad. Näiteks saab isiku tuvastamist spetsiaalse politsei käsutuses oleva andmebaasi abil pidada tõepärasemaks kui isiku kindlakstegemist kellegi ütluse alusel. Eriti problemaatiline võib isikusamasuse tuvastamine ütluse alusel olla juhul, kus politseinikud ei saa olukorra pingelisuse tõttu rahulikult isiku kindlakstegemisele keskenduda. Sellisel juhul on isiku viimine politseijaoskonda üldjuhul õigustatud. Kuna käesoleval juhul oli sündmuskohal palju inimesi, kellest mitmed olid purjus ja käitusid politseinike suhtes vaenulikult, oli H.U. viimine politseijaoskonda tema isiku tuvastamiseks põhjendatud. 12. Kassatsioonis esitatud väidetest sõltumatult leiab kriminaalkolleegium, et süüdistuses

§ 280lg 1 järgi tuleb H.U.

õigeks mõista. Kohtud on leidnud, et ühe teoga realiseeris H.U. nii

§ 280

lg 1 kui ka

§ 349

koosseisu, mistõttu on tegu ideaalkogumiga

§ 63lg 1 mõttes.

Kriminaalkolleegium sellega ei nõustu. Võõra passi esitamine ja enda esitlemine passis oleva isikuna kujutab endast ühte tegu.

§ 280

lg 1 ja § 349 ei moodusta käesoleval juhul aga ideaalkogumit seepärast, et

§ 280

lg-s 1 sätestatud teo ebaõigus neeldub

§-s 349. Lisaks sellele ei saa H.U.

§ 280

lg 1 järgi vastutusele võtta sellepärast, et

§ 349

kujutab endast erinormi

§ 280

suhtes sellise teise isikuna esinemise juhtumi korral, kus toetutakse tähtsale isiklikule dokumendile

§ 350tähenduses.

H.U. esitas politseis passi e tähtsa isikliku dokumendi, millega pani toime

§ 349järgi kvalifitseeritava teo.

1. Lõpuks võtab kriminaalkolleegium seisukoha H.U. kaitsja väite suhtes, et H.U-lt välja mõistetud menetluskulud on liiga suured. KrMS § 180 lg 1 sätestab, et süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud süüdimõistetu. Erandi sellest üldreeglist teeb KrMS § 180 lg 3, mille alusel jäetakse menetluskulud osaliselt riigi kanda juhul, kui menetluskulude hüvitamine süüdimõistetule ilmselt üle jõu käib. Tartu Maakohtu
2. jaanuari
3. a otsusega mõisteti H.U-lt välja menetluskuludena KrMS § 179 lg 1 p 2 alusel sundraha 6525 krooni ja KrMS § 175 lg 1 p 5 järgi kriminaaltoimiku materjalist koopia tegemise kulud 119,10 krooni. Nimetatud suuruses menetluskulusid ei saa pidada käesolevaks ajaks täisealiseks saanud H.U-le ilmselt üle jõu käivateks.
4. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 361 p-st 7 tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium osaliselt Tartu Maakohtu
5. jaanuari ja
6. a Tartu Ringkonnakohtu
7. mai
8. a otsused, tehes H.U. olukorda raskendamata tühistatud osas ise uue otsuse. Lea Kivi, Jüri Ilvest, Priit Pikamäe