Obsah (9)

§ 563§ 46§ 42§ 436§ 695§ 45§ 378§ 551§ 149

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus Asja läbiv

) § 563 lg-s 6, et kui kohtus ei saavutata lapsega suhtlemise korraldamises ega järgnevas perenõustaja poole pöördumises kokkulepet või kui kas või üks vanematest kohtusse ei ilmu, teeb kohus määruse, millega tunnistab lepitusmenetluse ebaõnnestunuks ja määrab, milliseid sunnivahendeid tuleb rakendada, millises ulatuses tuleb muuta suhtlemist puudutavat määrust ja milliseid muudatusi on vaja teha vanema õigustes lapse suhtes. Maakohtu määrusega kinnitatud lapsega suhtlemise kord teenib lapse huve. Põhjendatud ei ole M. M ja psühholoogi hinnang lapsega kohtumise aja (üks kord kuus kuni 8-tunnise kestusega) muutmise vajalikkuse kohta. Avaldajal lapsega suhtlemise kestuse lühendamine kahjustab olulisel määral lapse õigust lahus elava vanemaga suhelda ning selle vanema õigust lapsega kohtuda ja osaleda tema kasvatamisel. Seni kehtivas suhtluskorras on piisava täpsusega fikseeritud lapsega kohtumise kestus, aeg ja koht ning see vastab poolte võimalustele, vajadustele ning lapse arengutasemele. Kohtumäärusega kehtestatud suhtluskord toimib kuni lapse 7-aastaseks saamiseni. Ei ole alust ega põhjust muuta vanema õigusi lapse suhtes. Avaldaja kinnitusel ei võimaldanud M. M tal lapsega kohtuda juba alates

1. a septembrikuust ning takistas lapsega kohtumist isegi pärast lapsega suhtlemise korra määruse tegemist. Lapsega suhtlemine taastus osaliselt alles pärast praeguses menetluses toimunud psühholoogi nõustamistoimingut
2. a detsembris. M. M on kohtule kinnitanud sellekohaste faktiväidete õigsust ning tunnistanud lapsega suhtlemist korraldava määruse tingimuste täitmise eiramist. Vaatamata kohtu korduvatele ettepanekutele taastada asja menetluse vältel lapsega suhtlemise kord kohtumääruses sätestatud tingimustel ja vaatamata hoiatustele võimalike negatiivsete tagajärgede kohta nii menetlussanktsioonide kohaldamise (sh sunnivahendite kohaldamine (kohtutoimiku I kd, lk 49, 106)) kui ka lapse huvide kahjustumise näol, ignoreeris M. M järjekindlalt kohtu ettepanekuid. Arvestades M. M käitumist ning asjaolu, et kohus on hoiatanud isikut sunnivahendi kohaldamise võimalikkuse eest, pidas kohus põhjendatuks ja vajalikuks kohaldada M. M suhtes täitemenetluse seadustiku (TMS) § 183 lg 2 kohaselt 50 trahviühiku ehk 3000 krooni suurust rahatrahvi.
3. Nii avaldaja kui ka M. M esitasid maakohtu määruse peale määruskaebuse. M. M vaidlustas maakohtu määruse talle rahatrahvi määramise osas.
4. Avaldaja ja M. M vaidlesid teineteise määruskaebusele vastu. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
5. Tartu Ringkonnakohus jättis
6. juuni
7. a määrusega määruskaebused rahuldamata ja maakohtu määruse muutmata. Menetluskulud jättis ringkonnakohus menetlusosaliste endi kanda. Ringkonnakohus nõustus maakohtu otsuse põhjendustega ega korranud neid. Ringkonnakohus leidis, et ebaõige on M. M väide, et rahatrahvi kohaldamine sunnivahendina on vastuolus menetlusnormidega. Kuna kohtus ei saavutatud kokkulepet suhtlemise korraldamise ega perenõustaja poole pöördumise kohta, tunnistas maakohus

§ 563

lg 6 järgi lepitusmenetluse ebaõnnestunuks ja määras, et sunnivahendina tuleb kohaldada M. M suhtes 50 trahviühiku suurust rahatrahvi.

§ 563

lg 6 p 1 kohaselt saab kohus lepitusmenetluse ebaõnnestumisel teha eelkõige

§ 46

alusel vanemale trahvihoiatuse ja määrata trahvi.

§ 46

lg 2 kohaselt võib isikule trahvi määrata üksnes siis, kui talle on tehtud trahvihoiatus, välja arvatud juhul, kui eelnev hoiatamine ei ole võimalik või mõistlik. Praegusel juhul on maakohus õigesti määranud M. M trahvi, kuna eelnev hoiatamine, arvestades konkreetset olukorda, ei olnud mõistlik. Nähtuvalt asja materjalidest on maakohus 2. juulil 2008 toimunud istungil (kohtutoimiku I kd, lk 47-49) selgitanud menetlusosalistele

§-s 563 sätestatut, sh ka sunnivahendite kohaldamise võimalust. Maakohus on õigesti tuvastanud, et M. M rikkus määrusega kinnitatud lapsega suhtlemise korda ning seetõttu on kohtu poolt sunnivahendina rahatrahvi kohaldamine seaduslik ja määruskaebuse esitaja vastupidine väide on alusetu. Avaldaja väitel takistas M. M teda lapsega kohtumast pärast lapsega suhtlemise korra kinnitamist kohtumäärusega ning lapsega suhtlemine taastus osaliselt alles pärast praeguses menetluses toimunud psühholoogi nõustamistoimingut detsembris

1. M. M on ise kinnitanud, et ta ei ole Tartu Maakohtu
2. oktoobri
3. a määrust täitnud (kohtutoimiku I kd, lk 47-49). M. M väitel oli määrusega kinnitatud suhtlemiskorra täitmata jätmine tingitud avaldaja enda käitumisest, kuna avaldaja ise rikkus kinnitatud suhtlemise korda, ning samuti lastepsühholoogi seisukohast, et kohtumised lapsega peaksid toimuma erapooletul pinnal. M. M väited ei õigusta maakohtu kinnitatud lapsega suhtlemise korra rikkumist. Arvestades pooltevahelisi konfliktseid suhteid, oleks M. M pidanud püüdma täita maakohtu määrusega kinnitatud lapsega suhtlemise korda ning kui see osutus võimatuks, oleks ta pidanud pöörduma kohtusse lepitusmenetluse algatamiseks. M. M ei ole sellisel viisil käitunud, vaid on jätkuvalt rikkunud suhtlemiskorda. Seetõttu on maakohus tema suhtes õigustatult kohaldanud sunnivahendina rahatrahvi. Vastuseks avaldaja määruskaebusele märkis ringkonnakohus, et seadusest ei tulene kohtule õigust kohustada vanemat minema psüühilise ravi asutusse konsultatsioonile või võtta osa teraapiatreeningutest ning seetõttu ei ole avaldaja selline väide asjakohane. Seaduslikku alust ei ole ka avaldaja nõudel kompenseerida 32 päeva, mil tema kohtumised lapsega jäid ära. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
4. M. M esitas ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palub tühistada maakohtu ja ringkonnakohtu määrused talle sunnivahendina rahatrahvi määramise osas. Määruskaebuse esitaja hinnangul ei ole lepitusmenetlus samastatav täitemenetlusega, kus kohustatud isik peab tingimusteta täitma jõustunud kohtulahendit ning kohustuste rikkumine toob kaasa sanktsiooni. Kohus peaks enne sunnivahendite kohaldamist hindama olukorda objektiivselt ning arvestama kõigi menetlusosaliste huvidega. U. P teatas vahetult pärast kompromissilepingu sõlmimist, et see ei sobi talle ning ta taganeb lepingust. Põhjendamatu on nõuda vastaspoolelt sama kompromissilepingu tingimuste kõrvalekaldumatut täitmist olukorras, kus spetsialist on soovitanud lapse huvidest lähtuvalt muuta lapsega kokkusaamiste korda. Kohtud on vääralt tõlgendanud

§ 563lg-t 6 ja TMS § 183.

Viidates

§ 563

lg 6 p-le 1 ja lg-le 7, leidis määruskaebuse esitaja, et alles pärast lepitusmenetluse ebaõnnestumist on võimalik algatada täitemenetlus. TMS § 183 lg-s 1 sätestatakse, et kui toimingut saab teha üksnes võlgnik ise, kuid ta ei tee seda määratud tähtpäevaks, või kui võlgnik rikub kohustust teatud toimingut taluda või toimingust hoiduda, teeb kohtutäitur sissenõudja avalduse alusel kohtule ettepaneku võlgnikku trahvida. Maakohus määras puudutatud isikule trahvi, ilma et asjas oleks toimunud täitemenetlust. Tsiviilkohtumenetluses on kohtul võimalik määrata rahatrahv vaid neil juhtudel, mis on seaduses täpselt määratud (

§ 42

lg 3; § 45 lg 4; § 266; § 292 lg 2; § 305 lg 1, § 601).

§ 563

lg 6 ps 1 ei ole antud kohtule õigust määrata menetlusosalisele rahatrahvi ainuüksi põhjusel, et vanemad ei saavuta kokkulepet lapsega suhtlemise korra kohta.

§ 436lg-test 1 ja 2 tuleneb, et kohtulahend ei tohiks olla vastuoluline.

Maakohus asus seisukohale, et kohtuistungil menetlusõiguse normide selgitamine on käsitatav eelneva hoiatamisena sanktsioonide kohaldamise võimalikkuse kohta. Ringkonnakohus on oma lahendis asunud seisukohale, et M. M ei olnud vaja teha eelnevat trahvihoiatust, kuna see ei olnud mõistlik. Ringkonnakohtu otsusest ei nähtu, millistest kaalutlustest lähtudes ning milliste tõendite alusel on ringkonnakohus sellise järelduse teinud. Olukorras, kus last üksi kasvatavale vanemale määratakse rahatrahv, mis ületab oluliselt teise vanema tasutava elatise summat, peaks kohus põhjalikult motiveerima sanktsiooni kohaldamise vajadust ning selgitama, miks pole vaatamata ebaselgele õiguslikule olukorrale mõistlik kohustatud isikut enne hoiatada. 10. Avaldaja vaidleb määruskaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata ning ringkonnakohtu määruse muutmata. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 11. Kolleegium leiab, et määruskaebus on põhjendatud. Ringkonnakohtu ja maakohtu määrused tuleb

§ 695

ja § 692 lg 1 p 2 alusel tühistada menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu M. M rahatrahvi määramise osas. Ülejäänud osas tuleb jätta kohtute määrused muutmata. 12. Kolleegium leiab, et maakohtul ei olnud alust M. M trahvida, mistõttu tuleb maakohtu ja ringkonnakohtu määrused trahvi määramise osas tühistada. Kolleegium kordab oma varasemat seisukohta, et

§ 46

lg 1 esimese lause kohaselt, kui kohtul on

-s sätestatud juhul õigus määrata rahatrahv, võib selle määrata kuni 50 000 krooni ulatuses, kui seaduses ei ole ette nähtud teisiti. Selle normi kohaselt on seega trahvi määramise eelduseks

sättes sisalduv kohtule antud õigus menetlusosalist trahvida, vt nt

§ 45

lg 4, § 337.

§ 46

viitelise normina kohtule iseseisvat trahvi määramise õigust ei anna (vt Riigikohtu

1. septembri
2. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-86-09, p 11). Kolleegium nõustub seetõttu M. M väitega, et tsiviilkohtumenetluses on kohtul võimalik määrata rahatrahv vaid neil juhtudel, mis on seaduses täpselt määratud (nt

§ 42

lg 3; § 45 lg 4; § 266; § 292 lg 2; § 305 lg 1, § 601).

§ 563

lg 6 p-s 1 ei ole antud kohtule õigust määrata menetlusosalisele rahatrahvi põhjusel, et vanemad ei saavuta kokkulepet lapsega suhtlemise korra kohta. 13.

§ 563

lg 1 esimese lause kohaselt, kui vanem teatab kohtule, et teine vanem rikub lapsega suhtlemist korraldavat kohtumäärust või raskendab selle täitmist, võib kohus vanema avalduse alusel kutsuda vanemad enda juurde last puudutava lahkheli kokkuleppel lahendamiseks.

§ 563

lgst 7 tulenevalt võib lapsega suhtlemist kindlaks määrava kohtumääruse täitmise tagamiseks ja rikkumise kõrvaldamiseks täitemenetluse läbi viia üksnes

§ 563

lg 6 p-s 1 nimetatud määruse alusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

§ 563

lg 6 p-de 1-3 kohaselt, kui kohtus ei saavutata suhtlemise korraldamises ega järgnevas perenõustaja poole pöördumises kokkulepet või kui kas või üks vanematest kohtusse ei ilmu, teeb kohus määruse, millega tunnistab lepitusmenetluse ebaõnnestunuks ja määrab: 1) milliseid sunnivahendeid tuleb rakendada; 2) millises ulatuses tuleb muuta suhtlemist puudutavat määrust; 3) milliseid muudatusi on vaja teha vanema õigustes lapse suhtes. Seega ei ole tulenevalt eelnimetatud sätetest enne lepitusmenetlust tehtud kohtumäärus, milles määratakse kindlaks lapsega suhtlemise kord, täitedokumendiks, st et see määrus ei ole sundtäidetav (vt ka Riigikohtu 21. märtsi 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-13-07, p 35). Sundtäidetavad on näiteks

§ 378

lg 3 p 1 järgi tehtav hagi tagamise ja

§ 551lg 1 järgi tehtav esialgse õiguskaitse rakendamise määrus.

Kolleegium leiab, et

§ 563

lg 6 p-s 1 sätestatud sunnivahendite kasutamise võimalus tähendab, et

§ 563

lg 6 p 1 järgi tehtavas määruses võib kohus vanemat hoiatada, et kui vanem seda määrust ei täida, võib teine vanem kohtutäituri poole pöörduda, et kohtutäitur alustaks sama määruse kui täitedokumendi (TMS § 2 lg 1 p 1) alusel täitemenetlust ning teeks täitetoiminguid lapsega suhtlemise võimaldamiseks TMS § 179 järgi või teeks TMS § 183 lg 1 järgi kohtule ettepaneku võlgnikku trahvida. TMS § 179 lg-s 1 sätestatakse, et lapse üleandmise ja lapsega suhtlemise võimaldamise asjas teeb kohtutäitur täitetoimingu lapse elukohajärgse või erandina kohustatud isiku elukohajärgse kohaliku omavalitsuse esindaja osavõtul, kellel on eriteadmised lastega suhtlemiseks. TMS § 183 lg-s 1 sätestatakse, et kui toimingut saab teha üksnes võlgnik ise, kuid ta ei tee seda määratud tähtpäevaks, või kui võlgnik rikub kohustust teatud toimingut taluda või toimingust hoiduda, teeb kohtutäitur sissenõudja avalduse alusel kohtule ettepaneku võlgnikku trahvida (vt Riigikohtu 21. märtsi 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-13-07, p 35). Eelnimetatud juhul tulenevad trahvimäärad ja trahvimise eeldused ning tagajärjed vastavalt TMS § 183 lg-test 2, 3 ja 4. Kohtutäituri ülesandeks trahvimise menetluses on kontrollida faktilist olukorda ja seda kohtule kirjeldada. See ei võta kohtult kohustust trahvimise eeldusi ka iseseisvalt kontrollida, kui üks pool nt väidab, et asjaolud on pärast kohtutäituri tehtud kontrolli muutunud (vt ka Riigikohtu 17. septembri 2009. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-86-09, p 12). 14. M. M määruskaebuse rahuldamise tõttu tuleb talle

§ 149lg 4 esimese lause alusel tagastada kassatsioonikautsjon.

Praeguses asjas on kautsjoni tasunud M. M eest osaühing Advokaadibüroo Valge & Uiga. M. M on alates 1. jaanuarist 2009. a kehtiva

§ 149

lg 8 alusel Riigikohtule teatanud, et kautsjon tuleb määruskaebuse rahuldamise korral tagastada osaühingule Advokaadibüroo Valge & Uiga. Jaak Luik, Villu Kõve, Tambet Tampuu