Obsah (11)

§ 209§ 64§ 83§ 65§ 275§ 424§ 25§ 68§ 74§ 49§ 5

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-98-09 Otsuse kuupäev 26. november 2009 Kohtukoosseis Eesistuja Eerik Kergandberg, liikmed Ott Järvesaar ja Priit

§ 209lg 2 p-de 1, 2 ja 3, § 275 ning § 424 ja A.F.

süüdistuses

§ 209lg 2 p-de 2 ja 3 järgi Vaidlustatud kohtulahend Tartu Ringkonnakohtu 26.

mai

1. a kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-07-9634 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik A.K. kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Anne Vissak ja A.F. kaitsja vandeadvokaat Rene Varul, kassatsioonid Asja läbivaatamise kuupäev
2. oktoober 2009 Istungil osalenud isikud A.K. kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Anne Vissak, A.F. kaitsja vandeadvokaat Rene Varul ja Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Andrei Voronin RESOLUTSIOON
3. Tühistada Tartu Maakohtu
4. detsembri
5. a ja Tartu Ringkonnakohtu
6. mai
7. a kohtuotsused osaliselt, s.o: 1.1 A.K. süüditunnistamises ja karistamises

§ 209

lg 2 p-de 1, 2 ja 3 ning § 424 järgi, samuti talle

§ 64

lg 1 ja § 65 lg 1 alusel liitkaristuse mõistmises; 1.2 A.K-lt kriminaalmenetluse kulude väljamõistmises; 1.3 A.F-lt, A.K-lt ja A.V-lt solidaarselt 475 500 krooni väljamõistmises AS S kasuks; 1.4 A.F-lt mobiiltelefoni Nokia 1100 ja SIM-kaardi konfiskeerimises

§ 83lg-te 1 ja 5 alusel.

2. Mõista A.K.

§ 209lg 2 p-de 1, 2 ja 3 ning § 424 järgi õigeks.

3.

§ 65lg 1 alusel suurendada A.K-le Tartu Maakohtu 12.

detsembri 2008. a otsusega

§ 275järgi mõistetud 6 (kuue) kuulist vangistust Tartu Maakohtu 22.

veebruari

1. a otsusega mõistetud 1 (ühe) aastase vangistuse võrra ja mõista talle liitkaristuseks 1 (üks) aasta ja 6 (kuus) kuud vangistust. Arvata nimetatud karistusaja hulka A.K. poolt Tartu Maakohtu
2. veebruari
3. a otsuse järgi ärakantud 1 (ühe) aastane vangistus ning mõista talle kandmisele kuuluvaks karistuseks 6 (kuus) kuud vangistust.
4. Mõista A.K-lt menetluskuludena välja 14 783 (neliteist tuhat seitsesada kaheksakümmend kolm) krooni ja 50 (viiskümmend) senti. Ülejäänud osas jätta A.K. süüdistusega seotud kriminaalmenetluse kulud riigi kanda.
5. AS S tsiviilhagi A.K. vastu jätta läbi vaatamata.
6. Saata kriminaalasi AS S tsiviilhagi lahendamises A.F. ja A.V. osas uueks arutamiseks Tartu Maakohtule.
7. Täiendada Tartu Maakohtu
8. detsembri
9. a kohtuotsuse resolutiivosa lausega: "Mõista A.F. ja A.K. õigeks kelmuse katses puutuvalt sõiduautosse Mercedes-Benz".
10. Tagastada A.F-le mobiiltelefon Nokia 1100 ja SIM-kaart.
11. Muus osas jätta kohtuotsused muutmata.
12. A.K. kaitsja kassatsioon rahuldada. Mõista Eesti Vabariigilt OÜ Advokaadibüroo Sirje Must kasuks välja 1320 (üks tuhat kolmsada kakskümmend) krooni, sealhulgas käibemaks 220 (kakssada kakskümmend) krooni A.K-le kassatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamise eest ning jätta see menetluskulu riigi kanda.
13. A.F. kaitsja kassatsioon rahuldada osaliselt. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
14. A.F. anti kohtu alla süüdistatuna

§ 209lg 2 p-de 2 ja 3 järgi järgmise teo toimepanemises.

1.1 A.F., tegutsedes grupis A.V-ga, A.K-ga, S.K-ga ja A.P-ga pettis AS-lt S välja sõiduauto Toyota Land Cruiser väärtusega 594 375 krooni.

1. a kevadel soovis S.K. liisida sõidukit Venemaal asuvale kliendile. Selleks võttis ta A.F. kaudu ühendust A.V-ga, kes leidis variisiku, s.o OÜ M, kelle ainuosanik ja juhataja A.P. täitis A.V. korraldusi ja sai selle eest raha. A.V. andis
2. a aprillis A.F-le OÜ M majandusaasta aruande ja muid osaühingu tegevusega seonduvaid dokumente, mille kohaselt OÜ M majandustegevuse tulemus oli hea, kuigi tegelikult OÜ-l M majandustegevus puudus. A.F. koostas nende andmete põhjal taotluse liisingulepingu sõlmimiseks, mis esitati
3. mail 2004 AS-le S. Leping sõlmiti OÜ M nimel, kelle esindajana tegutses A.P.. Sõiduki soetamise eesmärgiks oli selle andmine A.P. kui OÜ M juhatuse liikme kasutusse. Vahetult pärast sõiduki saamist andsid A.P. ja A.V. auto, kõik autoga seotud dokumendid ja selle võtmed A.F-le ja A.K-le. Liisingumaksete laekumata jätmisel võttis liisinguandja esindaja ühendust A.P-ga, kes teatas, et ta ei kavatsenud algusest peale liisingumakseid tasuda. 1.2 Samuti püüdis A.F., tegutsedes grupis A.K., K.V. ja L.B-ga, välja petta AS-lt S sõiduauto Mercedes-Benz väärtusega 748 120 krooni. Tegu jäi lõpuleviimata süüdistatavatest sõltumata põhjustel.
4. a sügisel hakkas A.K. kooskõlastatult A.F-ga otsima variisikut sõiduauto liisingu taotlemiseks. Selleks isikuks valiti L.B., kes oli sel ajal töötu. A.F. organiseeris kõik liisingutaotluse esitamiseks vajalikud dokumendid, sh fiktiivse töötõendi, mille väljastas K.V..
5. jaanuaril 2005 sõlmis L.B. kapitalirendilepingu AS-ga S. Lepingutasu 4000 krooni tasus A.F. sularahas. Kuna eeldatav tehingu rahastaja keeldus pärast lepingu sõlmimist raha maksmisest, jäi sõiduauto ostu-müügileping sõlmimata ja kuritegu lõpuleviimata.
6. A.K. anti punktides 1.1-1.2 kirjeldatud asjaoludel kohtu alla süüdistatuna kelmuses ja kelmuse katses

§ 209lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi.

2.1. Ühtlasi anti A.K. kohtu alla süüdistatuna

§ 424järgi selles, et olles 7.

augustil 2003 karistatud alkoholijoobes mootorsõiduki juhtimise eest, juhtis ta

1. aastal Tartus kolmel korral sõiduautot, olles alkoholijoobes. Samuti isikuna, kes on Tartu Maakohtu
2. detsembri
3. a otsusega karistatud

§ 424järgi, juhtis ta sõiduautot 16.

augustil 2006 Tartu linnas L tänaval,

1. augustil 2007 ajal Tartumaal K vallas Tatra-Otepää-Sangaste mnt X km-l ja
2. mail 2007 Tartu linnas K tänaval, olles alkoholijoobes. 2.2 Ühtlasi anti A.K. kohtu alla süüdistatuna

§ 275järgi selles, et olles 25.

oktoobril 2002 alkoholijoobes, solvas ta Tartu Politseiprefektuuri ruumides ametikohustusi täitvaid politseiametnikke, sõimates neid ebatsensuursete sõnadega. Samuti

1. mail 2003, olles alkoholijoobes, solvas ta ametikohustusi täitvaid politseiametnikke, sõimates neid ebatsensuursete sõnadega, Tartus X maja juures sõiduautos ja seejärel sama maja ees tänaval ning toimetamisel alarmsõidukis Tartu Politseiprefektuuri konstaablijaoskonda.
2. S.K., A.V. ja A.P. anti punktis 1.1 kirjeldatud asjaoludel kohtu alla süüdistatuna

§ 209lg 2 p-de 2 ja 3 järgi ning L.B.

anti punktis 1.2 kirjeldatud asjaoludel kohtu alla süüdistatuna kelmuse katses § 209 lg 2 p-de 2, 3 -

§ 25lg 2 järgi.

1. Tartu Maakohtu
2. detsembri 2008 otsusega tunnistati A.F., A.K., A.V. ja A.P. süüdi. S.K. ja L.B. mõisteti õigeks neile esitatud süüdistuses vastavalt

§ 209

lg 2 p-de 2, 3 ning § 209 lg 2 p-de 2, 3 -

§ 25lg 2 järgi.

4.1 A.F. tunnistati süüdi

§ 209

lg 2 p-de 2 ja 3 järgi ning teda karistati vangistusega 2 aastaks ja 6 kuuks.

§ 68

lg 1 alusel arvestati karistusaja hulka eelvangistusaeg ja ärakandmisele kuuluvaks karistuseks jäi 2 aastat 5 kuud 2 päeva vangistust.

§ 74

lg-te 1 ja 2 ning § 75 lg 1 alusel määrati nimetatud karistusest koheselt ärakandmisele 3 kuud vangistust ja ülejäänud osas jäeti karistus tingimisi täitmisele pööramata 2 aasta ja 6 kuu pikkuse katseajaga. 4.2 A.K. tunnistati süüdi

§ 209lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi ning teda karistati vangistusega 2 aastaks.

Samuti tunnistati A.K. süüdi

§ 275

ja § 424 järgi ning teda karistati vastavalt 6 kuu ja 1 aasta 6 kuu pikkuse vangistusega.

§ 64

lg 1 alusel mõisteti talle liitkaristuseks 3 aastat vangistust.

§ 65lg 1 ja § 64 lg 1 alusel suurendati karistust Tartu Maakohtu 22.

veebruari 2006 otsusega mõistetud 1aastase vangistuse võrra ning liitkaristuseks mõisteti 4 aastat vangistust. Karistusaja hulka loeti Tartu Maakohtu 22. veebruari 2006 otsuse järgi ärakantud 1aastane vangistus. Kandmisele kuuluvaks karistuseks loeti 3 aastat vangistust. 4.3 A.V. tunnistati süüdi

§ 209

lg 2 p-de 2 ja 3 järgi ning teda karistati vangistusega 1 aastaks ja 2 kuuks.

§ 65

lg 1 ja § 64 lg 1 alusel mõisteti talle liitkaristus, lugedes nimetatud karistuse kaetuks Tartu Maakohtu 29. märtsi 2006 otsusega mõistetud 1 aasta ja 5 kuu pikkuse vangistusega. 4.4 A.P. tunnistati süüdi

§ 209

lg 2 p-de 2 ja 3 järgi ning teda karistati vangistusega 1 aastaks.

§ 68

lg 1 alusel arvestati eelvangistusaeg 8 kuud 3 päeva karistusaja hulka ja kandmisele kuuluvaks karistuseks mõisteti 3 kuud 27 päeva vangistust.

§ 74

ja 75 alusel jäeti nimetatud karistus tingimuslikult täitmisele pööramata 18 kuu pikkuse katseajaga.

§ 49

alusel võeti A.P-lt lisakaristusena ära õigus tegutseda 3 aasta jooksul äri- ja mittetulundusühingute juhatuse liikmena. 5. Maakohus leidis, et esitatud süüdistus ei ole täies ulatuses tõendatud. Kriminaalasjas on tuvastatud A.F., A.K., A.V. ja A.P. süü neile etteheidetavas teos sõiduauto Toyota Land Cruiser väljapetmisel AS-lt S. Liisinguleping sõlmiti OÜ M kaudu, mis tegutses A.V. kontrolli all. Äriühingu juhataja A.P. tegelikult firmat ei juhtinud, vaid täitis A.V. korraldusi ja sai selle eest raha. A.V. sai omakorda tegutsemiseks juhiseid A.F-lt. Liisingulepingu sõlmimiseks vajaliku taotluse koostamine oli A.F. ülesanne. A.K. ja tunnistaja S. F.-i ütlustest järeldub, et auto liisimiseks oli otsene tahtlus ka A.K-l, kellele läks üle ka liisitud sõiduki valdus. Dokumentide kohaselt oli OÜ M majandustegevuse tulemus hea, kuigi tegelikult osaühingul majandustegevus puudus. Ükski auto liisimisega seotud neljast süüdistatavast ei teinud midagi selleks, et tasuda kasutusrendilepingu makseid. Neil ei olnud kavatsustki maksta liisingumakseid pärast esimest sissemakset, mis võimaldas auto saamise enda valdusse. Sõiduk liisiti variisiku nimel, millega loodi kannatanule tegelikest asjaoludest teadvalt vale ettekujutus. 5.1 Maakohtu otsuse kohaselt ei ole S.K. osalus teo toimepanemisel ja süüdistatavate kavatsus toimetada sõiduk Venemaale tõendatud. Kohtule ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et sõiduki Venemaale liisimiseks otsis võimalusi S.K.. Kaassüüdistatavate ütlused selles osas on vastuolulised. Ka puuduvad tõendid kinnitamaks süüdistuse väidet, et pärast vajalikke dokumentide koostamist sõitsid A.K. ja S.K. liisitud autoga Venemaale. 5.2 Maakohus leidis, et tõendatud ei ole A.F. ja A.K. poolt sõiduautoga Mercedes-Benz seotud kelmuse toimepanemine. Maakohus asus seisukohale, et kõnealune tegu ei jõudnud kuriteokatse staadiumisse, kuna varalise kasu ehk sõiduki saamiseks, oleks tulnud tasuda esimene liisingulepingu osamakse, mida aga ei tehtud. 5.3 Maakohus rahuldas kriminaalasjas esitatud tsiviilhagi ja mõistis VÕS § 137 lg 1 ja § 1045 lg 1 p 5 alusel A.F-lt, A.K-lt ja A.V-lt solidaarselt välja 475 500 krooni AS S kasuks.

§ 83

lg-te 1 ja 5 alusel konfiskeeriti A.F-le kuuluv mobiiltelefon Nokia 1100 ja SIM-kaart. 6. Maakohtu otsuse peale esitatud apellatsioonis taotles A.K. kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Anne Vissak kohtuotsuse osalist tühistamist ja süüdistatava õigeksmõistmist

§ 209

lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi, A.K-le

§ 424

ja § 275 järgi mõistetud karistuste kergendamist ning AS S tsiviilhagi rahuldamata jätmist. A.F. kaitsja vandeadvokaat Rene Varul taotles apellatsioonis maakohtu otsuse tühistamist A.F. süüditunnistamises ja tema õigeksmõistmist, samuti tsiviilhagi rahuldamata jätmist. A.V. kaitsja vandeadvokaat Rein Napa taotles maakohtu otsuse tühistamist ja A.V. õigeksmõistmist

§ 209lg 2 pde 2 ja 3 järgi ning AS S tsiviilhagi rahuldamata jätta.

1. Tartu Ringkonnakohtu
2. mai
3. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja apellatsioonid rahuldamata. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
4. Ringkonnakohtu otsuse peale esitasid kassatsioonid A.F. kaitsja R. Varul ja A.K. kaitsja vandeadvokaat A. Vissak.
5. A.F. kaitsja kassatsioonis taotletakse kaitsealuse õigeksmõistmist

§ 209lg 2 p-de 2 ja 3 järgi ja kannatanu tsiviilhagi rahuldamata jätmist.

Kaitsja põhjendused on kokkuvõtvalt järgmised. 9.1 Ringkonnakohus on asja arutamisel rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust, kuna A.F-lt mõisteti kohtukuluna välja 285 krooni kriminaalasja dokumentide koopiate tegemise eest. Esiteks puudus vastav otsustus

1. mail kuulutatud kohtuotsuse resolutiivosast ja menetluskulu väljamõistmine nähtub esmakordselt alles tervikotsuse resolutiivosast. Teiseks on see otsustus ka sisult ebaõige, kuna A.F. on selle summa ära maksnud juba enne otsuse tegemist. 9.2 Õigeksmõistev otsus sõiduautot Mercedes-Benz puudutava kelmuse katse osas on maakohtu otsuse resolutsioonis kajastamata ja seda viga ei kõrvaldanud ka ringkonnakohus. See tingis omakorda mobiiltelefoni konfiskeerimise, mis kriminaalasja asjaolude kohaselt seondus vaid selle teoga. 9.3 Kohtud on rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust, väljudes esitatud süüdistuse piiridest. S.K. õigeksmõistmisega on muutunud tegelikkusele mittevastavaks kogu süüdistuses esitatud teokirjeldus. Nimelt täitis A.F. süüdistuse kohaselt S.K. korraldusi, aidates tal toimetada sõiduautot Venemaale. Süüdistuses ei heideta A.F-le ette seda, et süüdistatavad ei kavatsenud tulevikus liisingumakseid tasuda. Seega kirjeldatakse süüdistuses olukorda, kus varaline kahju ilmneb alles lepingu täitmisel. Maa- ja ringkonnakohus on aga leidnud, et kelmus seisnes selles, et süüdistatavad ei kavatsenudki sõiduki eest tasuda. Kohtud on seega lähtunud lepingukelmuse skeemist, mille kohaselt puudus süüdistatavatel lepingu sõlmimisel kavatsus seda täita. 9.4 Samuti leiab kaitsja, et tõendamata on kelmuse koosseis A.F. tegevuses. Kohtud ei ole kirjeldanud, milles seisnes käesoleval juhul kaastäideviijate rollijaotus ja teoplaan. Süüdistuse kohaselt on A.F. organiseerinud fiktiivsete dokumentide koostamist, kuid kohtuotsustes ei ole täpsustatud, milliste dokumentide koostamist süüdistatavale ette heidetakse. Samuti leiab kaitsja, et kohtud ei ole tuvastanud, et AS-le S esitatud ja osaühingu majanduslikku seisu kirjeldavad dokumendid oleksid moonutatud või sisaldaksid ebaõigeid andmeid. Kassaator on seisukohal, et keegi ei ole liisinguandjale kinnitanud midagi OÜ M tegevuse või tegevusetuse kohta. Kaitsja leiab, et süüdistatav ei saanud ka varalist kasu, kuna auto omanikuks sai müügilepingu järgi liisinguandja AS S, kes andis sõiduki OÜ M ja A.P. kasutusse. Kohus järeldas, et süüdistatavate tegude tõttu läks sõiduk õigustatud isikute valdusest välja ja sellest hetkest oli kelmuse koosseis täidetud. Süüdistuse kohaselt oli aga süüteokoosseis täidetud varalise kasuga, mida oleks saadud Venemaal kliendi käest. 9.5 Kaitsja leiab, et kannatanu tsiviilhagi ei ole põhjendatud. VÕS § 1044 lg 2 kohaselt võib hageja nõuda tekitatud kahju hüvitamist kas lepingulisel või lepinguvälisel alusel. Selle nõude osas on juba olemas otsus tsiviilasjas, millega vastav summa on välja mõistetud OÜ-lt M ja A.P-lt. Seega on sama nõude osas kaks kohtuotsust. Lisaks märgib kaitsja, et AS S hagi ei saanud rahuldada, kuna sellist juriidilist isikut ei eksisteerinud kohtuotsuse tegemise ajal. Kohtud ei ole tuvastanud, et kannatanu õigused seoses konkreetse liisingulepinguga oleks kellelegi õigusjärgluse alusel üle läinud.
2. A.K. kaitsja vandeadvokaat A. Vissaku kassatsioonis taotletakse süüdistatava õigeksmõistmist süüdistuses

§ 209lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi, AS S tsiviilhagi rahuldamata jätmist ning A.K.

õigeksmõistmist kolmes

§ 424järgi kvalifitseeritud kuriteos.

Täiendavalt palub kassaator vähendada süüdistatavale mõistetud karistust. Kaitsja põhjendused on kokkuvõtvalt järgmised. 10.1 A.K. tegevuses puudub kelmuse koosseis

§ 209tähenduses.

Sõiduk läks õigustatud isikute valdusest välja nende tahte vastaselt, kuna see varastati Vene Föderatsiooni territooriumil. Ringkonnakohtu otsusest jääb ebaselgeks, milles seisnes A.K. roll kannatanule ebaõige ettekujutuse loomises varalise kasu saamiseks. AS-le S esitati nõutavad dokumendid ja maksti ära sissemaks. Tuvastamata on, et A.K. tegutses ühiselt ja kooskõlastatult teiste kaastäideviijatega, valitsedes seejuures tegu. Kohtuotsustes ei ole kirjeldatud, kuidas ta hoidis toimuvat oma kontrolli all. 10.2

§ 5lg 2 alusel tuleb A.K.

mõista õigeks kolmes

§ 424järgi kvalifitseeritud kuriteos, mis on pandud toime 2004.

a. Tegemist oli mootorsõiduki korduva joobeseisundis juhtimisega, mille puhul tuvastati süüdistatava joove indikaatorvahendiga. Alates 1. juulist 2009 on

§ 424

järgi mootorsõiduki juhtimine joobeseisundis karistatav vaid juhul, kui isikul tuvastatud alkoholijoove ületab LS § 20 lg 31 p-des 1 ja 2 sätestatud määrasid. Seejuures ei ole enam karistusõiguslikku tähendust isiku varasemal karistatusel mootorsõiduki joobeseisundis juhtimise eest. 10.3 Tsiviilhagi osas märgib kassaator, et kuna vastav summa on jõustunud kohtuotsusega tsiviilasjas AS-le S juba välja mõistetud, siis tsiviilhagi teistkordseks rahuldamiseks puudub alus. 11. Kassatsioonivastuses leiab prokurör, et kelmuse osas kassatsioonid rahuldamisele ei kuulu, kuna vaidlustatud on tõendite hindamist. Prokurör nõustub põhimõtteliselt A.K. kaitsja kassatsiooniga osas, mis puudutab A.K-le

§ 424

järgi esitatud süüdistusi, kuid leiab, et süüdistatava õigeksmõistmine kõnealustes kuritegudes ei saa endaga kaasa tuua tema karistuse kergendamist. Tsiviilhagisse puutuvalt märgitakse kassatsioonivastuses, et hagi rahuldamine mõne solidaarvõlgniku suhtes tsiviilmenetluses ei välista teiste solidaarvõlgnike vastu samas eseme osas hagi esitamist teisel õiguslikul alusel kriminaalmenetluses. Tulenevalt solidaarvõla mõistest ei ole tegemist kahju topelt väljamõistmisega. AS S ei käitunud pahatahtlikult, kuna ei olnud tsiviilkohtumenetluse ajal teadlik teiste solidaarvõlgnike olemasolust. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 12. Kolleegium käsitleb esmalt isikute süüditunnistamist

§ 209järgi (I), seejärel lahendab tsiviilhagiga seonduvat (II), analüüsib A.K.

süüdistust

§ 424järgi (III), võtab seisukoha A.F.

kaitsja kassatsiooni muude väidete osas (IV) ja lahendab kassatsioonide rahuldamise küsimuse (V). I 13. Kelmuse objektiivne koosseis eeldab pettust, s.o tegelikest asjaoludest ebaõige ettekujutuse loomist, mille tulemusena kannatanu satub eksimusse ja teeb varakäsutuse ning teo toimepanija saab varalist kasu. Tegelikud ehk faktilised asjaolud on objektiivselt tuvastatavad ehk kontrollitavad sündmused, olukorrad või seisundid, mille kohta väär väide esitatakse. Pettuse esemeks olevate asjaolude näol võib tegemist olla isiku aspektist nii väliste (nt maksevõimelisus) kui sisemiste (nt maksmisvalmidus) asjaoludega. Oluline on siiski, et tegemist oleks asjaoludega, mis kujundavad või määravad kannatanu otsust teha varakäsutus, s.o varalise kasu saamise suhtes põhjuslike asjaoludega. Seega tuleb nii süüdistuses kui kohtuotsuses ära näidata, milliste faktiliste asjaolude suhtes tekitati kannatanul ebaõige ettekujutus. 13.1 Süüdistuse kohaselt tekitati kannatanul, s.o AS-l S ebaõige ettekujutus OÜ M tegevusest, kuna sõiduki liisingutaotluse esitajat OÜ-d M ei juhtinud tegelikult A.P., vaid A.V.. Liisingulepingu sõlmimist organiseerisid A.V. ja A.F.. Ühtlasi nähtub süüdistusest, et OÜ M majandustegevuse tulemus oli hea, kuigi tegelikult osaühingul majandustegevus puudus. Maa- ja ringkonnakohus nõustusid süüdistuse järeldustega. 13.2 Kolleegium märgib, et maa- ja ringkonnakohtu otsustest et nähtu, et AS-le S oleks esitatud valeandmeid osaühingu majandusliku olukorra ehk maksevõimelisuse kohta. Kohtuotsustest ei nähtu, mida on kohtud silmas pidanud OÜ-l M majandustegevuse puudumise all. Seega ei ole kohtud tuvastanud, et liisingulepingu sõlmimiseks esitatud OÜ M majandustegevust puudutavad dokumendid oleksid olnud väärad. Samas tuleb arvestada, et kuna liisingulepingu kohaselt kohustub liisinguvõtja maksma liisingueseme kasutamise eest tasu, siis on ka tema maksmisvalmidus selliseks tegelikuks asjaoluks, milles petmine võib abstraktselt vastata kelmuse objektiivsele küljele. Käesolevas asjas on kindlaks tehtud, et OÜ M nimel tegutsenud isikul, s.o A.P-l puudus lepingut sõlmides tahe seda täita. Kriminaalasjas tuvastatud asjaoludest ei nähtu, et OÜ M kohustusi oleksid soovinud täita kolmandad isikud, s.o A.F. või A.V., vaatamata asjaolule, et lepingu sõlmimise korraldasid nemad. Kolleegium märgib, et pettuse võib moodustada ka olukord, kus liisingut taotlevat äriühingut juhivad tegelikkuses teised isikud kui selle juhtorganite liikmed, kuna sel juhul puudub liisinguandjal reaalne võimalus kontrollida juriidilise isiku maksmisvalmidust. Viimane aga mõjutab oluliselt liisinguandja jaoks lepingu sõlmimisega kaasnevaid äririske. Eeltoodust tulenevalt on kolleegium seisukohal, et maa- ja ringkonnakohus on õigesti tuvastanud, et süüdistatavad A.P., A.F. ja A.V. lõid AS-le S väärettekujutuse asjaoludest, mis tingisid viimase poolt liisingulepingu sõlmimise OÜ-ga M. 13.3 Samas leiab kolleegium, et kohtud on ebaõigesti tunnistanud kelmuse kaastäideviimises süüdi A.K.. Süüdistuse kohaselt said süüdistatavad AS-le S tegelikest asjaoludest ebaõiget ettekujutust luues varalist kasu sel teel, et omandasid valduse sõidukile Toyota Land Cruiser väärtusega 594 375 krooni. Nii maa- kui ringkonnakohus on süüdistusega selles osas nõustunud, lugedes tuvastatuks, et liisingulepingu sõlmimise järgselt läks sõiduki valdus üle A.P-le. Kolleegium märgib, et sõiduki valduse üleminekuga ühele kaastäideviijatest oli kelmus lõpule viidud kõigi kaastäideviijate jaoks, sest kohtud on tuvastanud, et süüdistatavad tegutsesid omavahelise ülesannete jaotusega, mille kohaselt oli sõiduki vastuvõtmine usaldatud A.P-le kui OÜ M juhatajale. Varalise kasu saamisega ühe süüdistatava poolt oli grupiliselt toimepandud kelmus seega lõpule viidud. Eeltoodust järeldub, et süüdistuse kohaselt A.K-le omistatud käitumisaktid, s.o sõiduki ja selle dokumentide ülevõtmine A.P-lt ning sõiduki edasine kasutamine, ei ole enam käsitatavad kelmuse täideviimisena. Kaastäideviimisena ei ole käsitatavad teod, mis ei ole kausaalses seoses süüteokoosseisus kirjeldatuga. Seetõttu on ebaõige maa- ja ringkonnakohtu otsuses väljendatud seisukoht, et oluline teopanus võib seisneda ka sõiduki lepingujärgselt kasutajalt ülevõtmises ja selle kasutamises. Eeltoodust tulenevalt kohaldasid maa- ja ringkonnakohus ebaõigesti materiaalõigust, tunnistades A.K. süüdi kelmuse kaastäideviimises, kuna on tuvastamata, et süüdistatava käitumine oleks olnud põhjuslikus seoses varalise kasu saamisega. Eeltoodust tulenevalt ja juhindudes KrMS § 361 p-st 7 ning § 362 p-st 1 tühistab kolleegium maa- ja ringkonnakohtu otsused osas, milles A.K. mõisteti süüdi

§ 209lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi ja mõistab ta õigeks.

II

1. Maa- ja ringkonnakohus rahuldasid kriminaalasjas esitatud AS S tsiviilhagi A.F., A.V. ja A.K. vastu lepinguvälise kahju hüvitamises. KrMS § 310 lg 2 alusel tühistab kolleegium maa- ja ringkonnakohtu otsused tsiviilhagi rahuldamises A.K. suhtes ja jätab selles osas tsiviilhagi läbi vaatamata süüdistatava õigeksmõistmise tõttu.
2. A.F. kaitsja vaidlustas tsiviilhagi rahuldamist põhjusel, et selle nõude osas on juba olemas kohtuotsus tsiviilasjas, millega vastav summa on välja mõistetud OÜ-lt M ja A.P-lt. 15.1 Kriminaalasja materjali hulgas on tõepoolest jõustunud kohtuotsus tsiviilasjas, millega rahuldati AS S liisingulepingust tulenev nõue OÜ M ja A.P. vastu (1-IV kd, lk 175). Kohtuotsusega mõisteti välja 548 494 krooni 25 senti, s.o sõiduki soetusmaksumuse tasumata osa, intress, kindlustusmaksete võlgnevus, tasumata lepingujärgsed maksed ja viivis. Kriminaalasjas esitas AS S (kriminaalasjas esitatud tsiviilhagi kohaselt on selle õigusjärglane AS D) tsiviilhagi ka teiste süüdistatavate vastu, taotledes lepinguvälise kahju hüvitamist. Tsiviilhagi kohaselt on lepinguvälise kahjuna vaadeldav AS S poolt sõiduki eest tegelikult tasutud summa, s.o sõiduki hind, millest on maha arvatud käibemaks ja liisingulepingu järgi tasutud esimene sissemaks, kokku summas 475 500 krooni. Seega langeb tsiviilasjas rahuldatud nõue osaliselt kokku kriminaalmenetluses esitatud kahju hüvitamise nõudega. 15.2 Riigikohtu tsiviilkolleegium on leidnud, et kahju hüvitamise nõude rahuldamisel tuleb arvestada seda, kas hageja on teinud omapoolselt mõistlikult vajaliku, et kahju ära hoida või vähendada. Näiteks kui isikul on või oli kõrvuti rikkujalt kahju hüvitamise nõudega võimalus nõuda ka kolmandalt isikult lepingu täitmist, tuleb seda kahju hüvitamise nõude puhul arvestada, mistõttu kahjuna saab olla vaadeldav vaid see osa väidetavast kahjust, mille võrra hageja nõudeõiguse väärtus kolmanda isiku vastu on kahjuna nõutavast summast väiksem (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
3. aprilli
4. a otsus asjas nr 3-2-1-27-06 RT III 2006, 17, 162, p 13). 15.3 Kriminaalkolleegium leiab, et kirjeldatud põhimõtted on rakendatavad ka käesolevas asjas, arvestades järgmist. AS S nõudis tsiviilkohtumenetluses OÜ-lt M, samuti A.P-lt kui lepingu käendajalt, liisingulepingust tulenevate kohustuste täitmist. Tsiviilasjas tehtud tagaseljaotsusega nõue rahuldati. Seetõttu oleksid kohtud lepinguvälise kahju suuruse kindlaks määramisel ja selle väljamõistmisel teistelt süüdistatavatelt pidanud tuvastama, et hageja kohtuotsusega tunnustatud lepinguline nõue on mingil põhjusel väärtusetu. Nõude väärtusetus võib tuleneda näiteks OÜ M ja A.P. maksevõimetusest. Nimetatud küsimuse lahendamata jätmine on käsitatav materiaalõiguse ebaõige kohaldamisena KrMS § 362 p 1 tähenduses. Kohtute viide solidaarkohustusele VÕS § 65 ja § 137 lg 1 tähenduses ei ole asjakohane, kuna solidaarkohustus tekib juhul, kui mitu isikut peavad täitma sama sisuga kohustuse, näiteks hüvitama kahju. Seejuures võib kahju tõepoolest tekkida erinevatel õiguslikel alustel (lepinguline ja lepinguväline kahju). Tsiviilkohtumenetluses OÜ M ja A.P. vastu esitatud hagi esemeks olid liisingulepingu ülesütlemisega kaasnevad nõuded teise lepingupoole vastu, seejuures kahju hüvitamist ei taotletud. Kriminaalasjas nõudis tsiviilhageja aga lepinguvälise kahju hüvitamist. Tegemist on erinevate õiguskaitsevahenditega, mistõttu ei ole tegemist ka sama kohustusega VÕS § 65 lg 2 tähenduses. 15.4 Eeltoodust tulenevalt ja lähtudes KrMS § 361 p-st 7 laiendab kolleegium kriminaalasja läbivaatamise piire KrMS § 352 lg 6 alusel A.V-le, tühistab maa- ja ringkonnakohtu otsused tsiviilhagi rahuldamises A.F. ja A.V. suhtes ning saadab kriminaalasja selles osas maakohtule uueks arutamiseks. III
5. A.K-le on esitatud süüdistus ka

§ 424järgi mootorsõiduki korduvas juhtimises joobeseisundis.

Kassatsioonis taotletakse süüdistatava õigeksmõistmist kolmes teos, milles isiku joove tuvastati indikaatorvahendiga konkreetset joobeastet kindlaks tegemata. Kolleegium nõustub kaitsja seisukohaga. Alates

1. juulist 2009 on LS § 20 lg 31 p-st 1 ja 2 tulenevalt võimalik lugeda juht alkoholijoobes olevaks üksnes tingimusel, et tema väljahingatavas õhus või veres on mõõdetud teatud kindel kogus alkoholi. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
2. septembri
3. a otsus asjas nr 3-1-1-76-09 - RT III 2009, 41, 310, p-d 9-10). A.K-le etteheidetavate
4. a toimepandud tegude osas ei olnud tal alkoholi kogust väljahingatavas õhus või veres tuvastatud, joove tehti kindlaks indikaatorvahendiga konkreetse näiduta.
5. Täiendavalt peab kriminaalkolleegium vajalikuks laiendada kriminaalasja arutamise piire ka A.K-le

§ 424järgi esitatud süüdistuse muudele episoodidele.

Nimelt nähtub kriminaalasjast (2-III kd, lk 1; 2-IV kd, lk-d 1 ja 103-104), et kassatsioonis vaidlustamata tegude puhul, s.o sõiduki juhtimine

1. augustil 2006 Tartu linnas L tänaval,
2. augustil 2007 Tartumaal K vallas Tatra-Otepää-Sangaste mnt X km-l ja
3. mail 2007 Tartu linnas K tänaval, tuvastati süüdistatava joove samuti indikaatorvahendiga. Vaatamata asjaolule, et menetlejad kasutasid joobe tuvastamiseks indikaatorvahendit, mis võimaldas näidu kuvamist numbrilisel kujul, leiab kolleegium, et A.K. tuleb ka nendes kuritegudes õigeks mõista. 17.1 Kolleegium märgib, et Riigikohtu praktika kohaselt ei saa indikaatorvahendi näidu alusel tõendada seda, kui suur oli alkoholikontsentratsioon isiku väljahingatavas õhus. Isegi juhul, kui indikaatorvahend näitab tulemust numbrilisel kujul, saab selle alusel tõendada vaid seda, et isiku väljahingatavas õhus oli alkoholi, mitte aga selle hulka. Selle kindlaksmääramine, kui palju alkoholi sisaldub isiku väljahingatava õhu ühes liitris, eeldab õhu alkoholisisalduse mõõtmist. Mõõteseaduse § 5 lg 2 p 2 kohaselt peab juhul, kui mõõtetulemusest sõltub isiku karistamine, olema tõendatud mõõtetulemuse jälgitavus. Seega saab alkoholikontsentratsiooni isiku väljahingatavas õhus tõendada ainult taadeldud alkomeetri abil. Indikaatorvahendiks nimetatakse aga just selliseid alkomeetreid, mis ei ole taadeldud ja mille näidu alusel väljahingatava õhu alkoholikontsentratsiooni tõendada ei või (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
4. aprilli
5. a otsus väärteoasjas nr 3-1-115-06 - RT III 2006, 17, 158, p 8). 17.2 Eeltoodust tulenevalt ja lähtudes

§ 5

lg-st 2 laiendab kolleegium kriminaalasja läbivaatamise piire ka kassatsioonis nimetamata tegudele ja mõistab A.K.

§ 424järgi õigeks.

IV

1. Kolleegium leiab, et A.F. kaitsja kassatsioon tuleb rahuldada ka osas, milles taotletakse maakohtu resolutsiooni kooskõlla viimist sama otsuse põhjendava osaga põhjusel, et A.F. poolt kelmuse katse toimepanemine ei leidnud tuvastamist. Maakohtu kohtuotsuse põhjendavast osast nähtuvalt mõisteti A.F. ja A.K. õigeks kelmuse katses puutuvalt sõiduautosse Mercedes-Benz. Ringkonnakohus jättis maakohtu otsuse selles osas muutmata, tõdedes, et süüdistatavad on selles osas õigeks mõistetud, kuid ei kõrvaldanud ebatäpsust. Kolleegium leiab samas, et kõnealune minetus ei pea endaga kaasa tooma kriminaalasja saatmist maakohtule uueks arutamiseks, kuna maakohtu otsuse resolutiivosa on täpsustatav kassatsioonimenetluses. Juhindudes KrMS § 361 p-st 2 täiendab kolleegium maakohtu otsuse resolutiivosa vastavalt. A.F. õigeksmõistmise tõttu tuleb tühistada maa- ja ringkonnakohtu otsused ka osas, milles A.F-lt konfiskeeriti mobiiltelefon Nokia ja SIM-kaart, kuna kriminaalasja materjalist nähtuvalt seondus mobiiltelefoni kasutamine vaid selle teoga.
2. Samuti märgib kolleegium, et ringkonnakohtul puudus võimalus täiendada kohtuotsuse resolutiivosa, sh kriminaalmenetluse kulusid puudutavas osas pärast kohtuotsuse kuulutamist. Kuna üks ja sama kohtuotsus võib olla vormistatud kahe erineva dokumendina, siis ei ole välistatud, et nende vormistamisel võivad tekkida vead ja sellest tulenevalt ka erinevused. Vastuolu korral kohtuotsuse erineval ajal vormistatud resolutiivosade vahel tuleb lähtuda sellest resolutiivosast, mis on kuulutatud KrMS § 315 lg 4 kohaselt (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
3. oktoobri
4. a otsus kriminaalasjas nr 31-2-3-09 - RT III 2009, 42, 314, p 6.1). V
5. Eeltoodud põhjustel ja lähtudes KrMS § 361 p-st 2 ja 7 ning § 362 p-st 1 ja 2 rahuldab kolleegium A.K. kaitsja kassatsiooni täielikult ja A.F. kaitsja kassatsiooni osaliselt. A.K. kaitsja on esitanud taotluse tasu väljamõistmiseks riigi õigusabi osutamise eest. Taotluse kohaselt soovib kaitsja 1100 krooni väljamõistmist, millele lisandub käibemaks 220 krooni, s.o kokku 1320 krooni. Kolleegium leiab, et esitatud taotlus vastab justiitsministri
6. jaanuari
7. a määrusega nr 2 "Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord ja tasumäärad ning riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatus ja kord" kehtestatud tasumääradele ja tuleb rahuldada. Käesoleval juhul tühistab Riigikohus süüdistatava kassatsiooni alusel maaja ringkonnakohtu otsused osaliselt. Süüdistataval on õigus eeldada, et tema kriminaalasi lahendatakse kõigis küsimustes lõplikult õigesti esimese astme kohtus ning ta on kohustatud hüvitama üksnes põhjendamatust kaebusest tingitud menetluskulud. Juhindudes eeltoodust ja KrMS §-st 181 ning § 186 lg-st 1 tuleb see summa jätta riigi kanda (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
8. novembri
9. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-102-09 - RT III 2009, 52, 383, p 11).
10. Seoses A.K. õigeksmõistmisega

§ 209

lg 2 p-de 1, 2 ja 3 ning § 424 järgi peab kolleegium vajalikuks tühistada maaja ringkonnakohtu otsuse temalt väljamõistetud kriminaalmenetluse kulude osa. Vastavas osas saab Riigikohtu kriminaalkolleegium KrMS § 361 p 7 alusel teha uue otsuse, mis ei raskenda süüdistatava olukorda. Süüdistatava osalisel õigeksmõistmisel jäävad riigi kanda kriminaalmenetluse kulud, mis on tekkinud seoses süüdistuse selle osa menetlemisega, milles isik õigeks mõistetakse või tema suhtes kriminaalmenetlus lõpetatakse (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. veebruari
2. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-85-08 - RT III 2009, 9, 58, p 15.1). 21.1 Maakohtu otsusega mõisteti A.K-lt menetluskuluna 37 976 krooni 20 senti, sealhulgas sundraha 6525 krooni, kaitsjatasu 27 612 krooni, tunnistajatele makstud hüvitis 3487 krooni 20 senti, toimikust koopiate tegemise kulu 169 krooni 30 senti ja postikulu 182 krooni 70 senti. Sundraha tuleb A.K-lt välja mõista. Süüdistusega

§ 275järgi on seotud tunnistajale A.M.le hüvitatud kulu, s.o 707 krooni.

Kaitsjatasu, toimikust koopiate tegemise kulu ja postikulu tuleb jätta riigi kanda proportsionaalselt süüdistuse osaga, milles A.K. õigeks mõisteti, millest tulenevalt leiab kolleegium, et A.K. peab hüvitama nimetatud menetluskulud ühe neljandiku ulatuses. Seega tuleb menetluskuluna A.K-lt välja mõista 14 223 krooni. 21.2 Ringkonnakohtu otsusega mõisteti A.K-lt määratud kaitsja tasu 2242 krooni. Kolleegium leiab, et punktis 21.1 toodud põhjendustel peab A.K. hüvitama ühe neljandiku sellest kulust, s.o 560 krooni ja 50 senti. 21.3 Eeltoodust tulenevalt ja juhindudes KrMS §-st 181 ja § 361 p-st 7 tühistab kolleegium maa- ja ringkonnakohtu otsused A.K-lt kriminaalmenetluse kulude väljamõistmise osas. Kolleegium mõistab A.K-lt menetluskuluna välja 14 783 krooni ja 50 senti. Ülejäänud osas jätab kolleegium A.K. süüdistusega seotud kriminaalmenetluse kulud riigi kanda. Eerik Kergandberg, Ott Järvesaar, Priit Pikamäe