Obsah (8)

§ 289§ 2172§ 288§ 25§ 10§ 16§ 5§ 26

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-55-09 Otsuse kuupäev 30. november 2009 Kohtukoosseis Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Jüri Ilvest, Ott Järvesaar,

§ 289

(

§ 2172lg 1) järgi Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu 20.

veebruari

1. a otsus kriminaalasjas nr 1-08-1062 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Vallo Kariler ja kannatanu A AS-i esindaja Mart Missik, kassatsioonid Teised kassatsioonimenetluse pooled P. R. kaitsja vandeadvokaat Andres Hallmägi Asja läbivaatamise kuupäev
2. oktoober 2009, kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
3. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu
4. veebruari
5. a ja Harju Maakohtu
6. detsembri
7. a otsused ning saata kriminaalasi uueks arutamiseks Harju Maakohtule.
8. Prokuröri kassatsioon rahuldada osaliselt, kannatanu esindaja kassatsioon jätta läbi vaatamata. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
9. P. R. anti kohtu alla süüdistatuna

§ 289järgi alljärgneva teo toimepanemises.

P. R. töötas alates 9. oktoobrist 2000 A AS-i (varasemate ärinimedega B AS ja C AS) raadiovõrgu ehitusgrupi juhina, kellele oli töölepingu ja ametijuhendiga pandud varaliste väärtuste liikumise korraldamisega seotud ülesanded. Seega oli P. R. ametiisik

§ 288enne 15.

märtsi 2007 kehtinud redaktsiooni mõttes.

1. juulil 2005 sõlmis P. R. A AS-i (toonase ärinimega C AS) esindajana ilma aktsiaseltsi juhatuse teadmata ja nõusolekuta lepingu, millega muudeti A AS-i ja L. T. vahel
2. aprillil 2003 sõlmitud lepingut, millega oli L. T-le kuuluvale N kinnistule seatud A AS-i kasuks hoonestusõigus tähtajaga 36 aastat.
3. juuli
4. a lepinguga muudeti
5. aprilli
6. a lepingut selliselt, et hoonestusõigus seatakse tähtajaga kuni
7. detsember 2010 ja kinnistusregistrisse kantakse uue hoonestusõiguse tähtajana senise 36 aasta asemel
8. detsember
9. Seega vähendati
10. juuli
11. a lepinguga hoonestusõiguse tähtaega 29 aasta võrra. Hoonestusõiguse tähtaja lühendamise näol oli tegemist tavapärasest majandustegevusest väljuva tehinguga, mis eeldas aktsiaseltsi juhtkonna eelnevat heakskiitu. Seega tegi P. R. tehingu volitusi ületades, sest A AS-i poolt talle
12. aprillil
13. a antud volikirja kohaselt oli P. R. volitatud sõlmima lepinguid raadiosidemastide, tugijaamade ning antennilingiseadmete püstitamisel ja ekspluatatsiooniks vajalike hoonestusõiguste seadmiseks, kuid mitte hoonestusõiguse tähtaja lühendamiseks või hoonestusõiguse lõpetamiseks juhtkonna nõusolekuta. Hoonestusõiguse tähtaega lühendava lepingu sõlmimisega kahjustas P. R. tööandja varalisi huve, rikkudes
14. a töölepingu seaduse (TLS) § 48 lg 1 p-st 3 tulenevat kohustust hoiduda tegudest, mis kahjustavad teise lepingupoole vara. Samuti rikkus P. R. töölepingu punkti 6.1.3, mille kohaselt oli ta kohustatud hoiduma tööandja vara kahjustavast tegevusest; raadiovõrgu ehitusgrupi juhi ametijuhendi punkti 3.2.2, millest tulenes kohustus informeerida raadiovõrgu projektijuhti võimalikest tööd takistavatest asjaoludest; sama ametijuhendi punkti 4.2, mille kohaselt oli P. R. kohustatud tagama oma tööülesannete täitmisel raadiovõrgu ehitusgrupi juhina ettevõtja huvide kaitstuse ja punkti 10.4, mis sätestas kohustuse hoiduda tegevusest, mis võib kahjustada tööandja, selle partnerite, kaastöötajate ja aktsionäride varalisi või mittevaralisi õigusi, huve ja mainet. P. R. ebaseadusliku teo tagajärjel tekkis A AS-il otsene varaline kahju 1 014 031 krooni 20 senti, mis moodustub:
15. hoonestusõiguse väärtuse vähenemisest 558 681 krooni võrra - nimelt oli N kinnistule tähtajaga kuni
16. mai 2039 seatud hoonestusõiguse väärtus 886 304 krooni, samale kinnistule tähtajaga kuni
17. detsember 2010 seatud hoonestusõiguse väärtus aga 327 623 krooni ja
18. hoonestusõiguse lõppemisega kaasnevatest kulutustest summas 455 350 krooni 20 senti - nimelt peab A AS seoses hoonestusõiguse tähtaja lühendamisega hiljemalt
19. aastal kulutama 92 795 krooni 20 senti töökorras masti demonteerimisele, teisaldamisele ja ladustamisele ning 362 555 krooni masti uude kohta paigaldamisele. Seega tekitas P. R. ametiisikuna oma ametiseisundit ebaseaduslikult ära kasutades olulise kahju teise isiku seadusega kaitstud õigustele ja huvidele, pannes toime

§ 289järgi kvalifitseeritava kuriteo.

Alates 15. märtsist 2007 on P. R. tegu karistatav

§ 2172lg 1 järgi.

1. Harju Maakohtu
2. detsembri
3. a otsusega mõisteti P. R.

§ 289

järgi õigeks ja A AS-i tsiviilhagi summas 998 313 krooni 60 senti jäeti läbi vaatamata. Maakohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud õiguslikud järeldused olid kokkuvõtlikult järgmised. 2.1

1. a kevadel soovis L. T. müüa U külas asuvaid talle kuulunud kinnistuid, sh N kinnistut. Kinnistute ostja seadis pakutava hinna sõltuvusse asjaolust, kas N kinnistule seatud hoonestusõiguse tähtaega lühendatakse viie aastani või mitte. L. T. sai P. R.ga kokkuleppele, et hoonestusõiguse tähtaega lühendatakse
2. detsembrini
4. juulil 2005 sõlmiti sellesisuline leping ja
5. augustil 2005 võõrandas L. T. N kinnistu koos teiste U külas asuvate kinnistutega. Kohus tegi kindlaks, et P. R. ei teavitanud A AS-i vastutavaid töötajaid ega juriste maaomaniku ettepanekust lühendada 36 aastaks sõlmitud hoonestusõiguse seadmise lepingu tähtaega. Samuti ei esitanud P. R.
6. juuli
7. a lepingut juristidele registrisse kandmiseks ja arhiveerimiseks. A AS sai
8. juuli
9. a lepingust teada enam kui aasta pärast selle sõlmimist. Ühtlasi leidis kohus, et P. R.l ei olnud volitusi hoonestusõiguse tähtaja lühendamise lepingu sõlmimiseks. 2.2

§-s 289 sätestatud ametiseisundi kuritarvitamise ja

§ 2172

lg-s 1 ette nähtud usalduse kuritarvitamise koosseis eeldavad koosseisulise tagajärjena vastavalt kas olulise või suure kahju tekitamist.

§ 2172

lg-s 1 sätestatud kuritegu on lõpule viidud, kui on saabunud koosseispärane tagajärg - suur varaline kahju. Kohus luges ebausaldusväärseks P. R. ütlused, et ta ei osanud

1. juuli
2. a lepingut sõlmides arvata, et selle lepingu sõlmimisega tekib kahju tema tööandjale, keda ta lepingut sõlmides esindas. Samas ei soostunud kohus prokuröri ja kannatanu esindaja seisukohaga, et P. R. pani teo toime kavatsetuse või otsese tahtlusega, mis peab hõlmama ka tahtlust kahju tekitada. Küll aga pidi P. R. olema teadlik ja möönma, et lepingu lõppemise tähtajal võib tööandjale saabuda kahjulik tagajärg raadiosidemasti demonteerimise osas. Kohus ei olnud veendunud, et P. R. teadis või pidi teadma, et tema teo tagajärjel väheneb hoonestusõiguse väärtus, sest tegemist on väga spetsiifilise küsimusega. Prokuröri ja kannatanu esindaja väide, et kinnistu uus omanik kindlasti ei sõlmi või ei pikenda lepingut, on küllaltki imperatiivne, kuigi kinnistu omanik seda kohtuistungil kinnitas. Samas on võimaliku kahju saabumiseni kaks aastat aega ja pole kindel, et maaomanik selleks ajaks oma seisukohta ei muuda, samuti võib kinnistul selleks ajaks olla uus omanik. Seetõttu pole kindel, kas üldse tekib vajadus hoonestusõiguse tähtaja möödumise tõttu masti demonteerida. Järelikult ei ole käesolevaks ajaks saabunud kahjulik tagajärg, varaline kahju, millega seadusandja on karistusõigusliku vastutuse sidunud. Isiku karistamise aluseks ei saa olla tulevikus tekkiv hüpoteetilise suurusega kahju. Millised võivad olla A AS-i kulutused kahe aasta pärast, kui tagajärg üldse saabub, on hüpoteetiline. Kokkuvõttes asus kohus seisukohale, et P. R. käitumises puudub kuriteokoosseis, sest kuriteo koosseisuline tagajärg ei ole saabunud.
3. Harju Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Vallo Kariler ja kannatanu esindaja vandeadvokaat Mart Missik. Prokuröri apellatsioonis taotleti maakohtu otsuse tühistamist, P. R. süüditunnistamist ja karistamist

§ 289

(

§ 2172lg 1) järgi ning kannatanu tsiviilhagi rahuldamist.

Kannatanu esindaja taotles samuti maakohtu otsuse tühistamist, P. R. süüditunnistamist ning tsiviilhagi rahuldamist.

1. Tallinna Ringkonnakohtu
2. veebruari
3. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja apellatsioonid rahuldamata. Ringkonnakohtu põhiseisukohad olid järgmised. 4.1 Maakohtu otsusega on tuvastatud, et P. R. sõlmis
4. juuli
5. a lepingu ametiisikuna oma pädevust ja volitusi ületades. Seda maakohtu järeldust ei ole apellatsioonimenetluses vaidlustatud. Kriminaalasjas on vaidlus selle üle, kas P. R. tekitas A AS-ile kahju ja kas tekitatud kahju on hinnatav suure varalise kahjuna

§ 2172lg 1 mõttes.

4.2 Kohtukolleegium ei nõustunud apellantide seisukohaga, et

1. märtsi
2. a kinnisvara hindamisaktis esitatud ekspertarvamus, mille kohaselt vähenes N kinnistule seatud hoonestusõiguse tähtaja lühenemise tõttu hoonestusõiguse turuväärtus tähtaja muutmise hetkel 558 681 krooni võrra, tõendab A AS-i varalise seisu muutumist nimetatud summa võrra. A AS on raamatupidamiskohustuslane. Tulenevalt raamatupidamise seaduse § 4 lg 1 p-st 1 on raamatupidamiskohustuslane kohustatud korraldama raamatupidamist nii, et oleks tagatud aktuaalse, olulise, objektiivse ja võrreldava informatsiooni saamine raamatupidamiskohustuslase finantsseisust, majandustulemusest ja rahavoogudest. Bilansikirjete hulgas on ka ettevõtte põhivara, s.h materiaalne põhivara. Viidates Raamatupidamise Toimkonna juhendile nr 5, leidis ringkonnakohus, et N kinnistule seatud hoonestusõigus on A AS-i materiaalne põhivara, mille väärtus peab kajastuma kannatanu raamatupidamises. Sellest järeldas kohtukolleegium, et antud kriminaalasjas tuleb kannatanu varalise seisu väidetavat vähenemist tõendada raamatupidamisdokumentidega.
3. märtsi
4. a hoonestusõiguse hindamistulemus ei ole A AS-i raamatupidamises dokumentaalselt tõendatud ning seda ei saa seetõttu võtta aluseks ka tekitatud kahju suuruse kindlaksmääramisel. Seega ei ole A AS-il käesoleva ajani seoses P. R. tegevusega tekkinud otsest varalist kahju. Ei ole välistatud, et kahju tulevikus tekib. Tegemist on aga oletusega. Välistatud ei ole, et uue hoonestusõiguse sõlmimisel lepitakse kokku hoopis väiksem igakuine tasu. Süüdimõistvat kohtuotsust ei saa rajada oletustele ja ebamäärasele kahju suurusele. 4.3 P. R.-le on süüdistuses inkrimineeritud ka 455 350 krooni 20 sendi suuruse kahju tekitamine, mis seisneb selles, et hoonestusõiguse tähtaja lühenemise tõttu peab A AS hiljemalt
5. aastal tegema kulutusi töökorras masti demonteerimisele, teisaldamisele, ladustamisele ja uude kohta paigaldamisele. Ringkonnakohus leidis, et sellise kahju väidetav tekkimine tulevikus ei ole põhjuslikus seoses P. R.-le etteheidetava tegevusega. Conditio sine qua non põhimõtte kohaselt loetakse ajaliselt eelnev sündmus hilisema sündmuse põhjuseks, kui ilma esimese sündmuseta ei oleks ajaliselt hilisemat sündmust toimunud. Hiljemalt
6. aastal pidanuks kannatanu niikuinii tegema enamiku süüdistuses nimetatud töödest ja kandma sellega seotud kulutused. Lisaks nähtub A AS-i juhatuse esimehe S. S-i maakohtus antud ütlustest, et 1-2 aasta pärast olnuks samas asukohas olnud vaja rajada senise 36 meetri kõrguse masti asemel vähemalt 48 meetri kõrgune mast. Seega võib väita, et maksimaalselt 2 aasta pärast oleks A AS kandnud vana masti demonteerimisega ja uue paigaldamisega seotud kulud ka ilma P. R.-le süüdistuses inkrimineeritud tegevuseta. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
7. Tallinna Ringkonnakohtu otsuse peale esitasid kassatsioonid ringkonnaprokurör V. Kariler ja kannatanu esindaja vandeadvokaat M. Missik.
8. Prokuröri kassatsioonis taotletakse ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist samale ringkonnakohtule uueks arutamiseks. Kassatsiooni põhiargumendid on järgmised. 6.1 Leides, et kannatanu varalise seisu väidetavat vähenemist tuleb tõendada raamatupidamisdokumentidega, on ringkonnakohus eiranud KrMS § 61 lg-s 1 sätestatud põhimõtet, mille kohaselt ei ole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu. Kohtu seisukoht, nagu saaks äriühingule kuuluva hoonestusõiguse väärtuse vähenemist tõendada vaid raamatupidamisdokumentidega, ei tulene seadusest. Ringkonnakohus on ka vääralt tõlgendanud raamatupidamise seadust ja Raamatupidamise Toimkonna juhendeid. Hoonestusõigus tuleb hoonestaja bilansis kajastada kui tasu maakasutuse eest, kvalifitseerides selle kasutusrendiks. Hoonestusõigust ei kajastata materiaalse põhivarana mitte hoonestaja, vaid kinnistu omaniku bilansis (kui kinnistu omanik on raamatupidamiskohustuslane). Kuna N kinnistule seatud hoonestusõigust ei saa A AS-i raamatupidamises materiaalse põhivarana kajastada, ei ole ka võimalik kannatanu varalises seisundis toimunud muudatust raamatupidamisdokumentidega tõendada. 6.2 Eitades kannatanul kahju tekkimist ei ole ringkonnakohus arvestanud, et tegemist on olukorraga, kus kahjustatud asja ei saa korda teha. Viidates uue lepingu sõlmimise võimalusele, on ringkonnakohus lähtunud eeldusest, nagu oleksid kõik hoonestusõigused samaväärsed. Tegelikult on hoonestusõiguse väärtus seotud konkreetse kinnistuga, mida see koormab. 6.3 Kinnistu endise ja praeguse omaniku ütlustega on tõendatud, et N kinnistule seatud hoonestusõiguse tähtaja pikendamine on välistatud. Maakohus leidis, et pole üheselt kindel, kas hoonestusõiguse praeguse tähtaja saabumisel tekib vajadus raadiosidemast demonteerida. Sellise asjaolu tõendatusele viitas prokurör apellatsioonis, ent ringkonnakohus jättis antud küsimuse käsitlemata, ehkki see on kahju tekkimise küsimuse lahendamiseks oluline. 6.4 Eitades kannatanul kahju tekkimist seoses töökorras masti demonteerimise ja teise kohta paigaldamisega, on ringkonnakohus rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust. Kannatanu juhatuse liikme S. S-i maakohtus antud ütlustele 36-meetrise masti asendamisest 48-meetrise mastiga on ringkonnakohus viidanud kontekstiväliselt, kõrvutamata neid S. S-i varasemate ja hilisemate ütlustega ning teiste tõenditega. Tegelikult nähtub S. S-i ütlustest, et kõrgema masti ehitamise vajadus tuleneb just masti asukoha muutumisest ja olemasolevas asukohas piisaks 36-meetrisest mastist. Ringkonnakohtu viidatud ütlustes andis S. S. tegelikult hinnangu olukorrale, kus A AS peaks N kinnistul asuva 36-meetrise masti asemele paigaldama uue masti kusagile V. poolsaare sisemaale. Uues kohas muutuks 36-meetrine mast juba paigaldamishetkel liialt lühikeseks ja vajaks kohe asendamist uue, 48 meetri kõrguse mastiga. Senises asukohas, mis on ranniku vahetus läheduses, piisaks ka 36-meetrisest mastist ja seda kogu hoonestusõiguse algse tähtaja jooksul.
9. Kannatanu esindaja kassatsioonis taotletakse nii maakohtu kui ka ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks Harju Maakohtule. Kassaatori põhiseisukohad on järgmised. 7.1 Tulenevalt KrMS § 344 lg-st 2 on kannatanul käesolevas asjas kassatsiooniõigus, sest maakohus ja ringkonnakohus on tsiviilhagi küsimuse lahendamisel kohaldanud vääralt materiaalõigust ja see on viinud ebaõigete järeldusteni nii isiku käitumises kuriteo koosseisu puudumise kui ka tsiviilhagi lahendamise osas. Samuti leiab kassaator, et tsiviilhagi käsitlemisel on oluliselt rikutud kriminaalmenetluse seadustikku ja see on toonud kaasa väära kohtulahendi tegemise. 7.2 Kannatanu esindaja leiab, et ringkonnakohus on rikkunud tõendite vaba hindamise printsiipi, samuti ei ole kohus otsust põhistanud. Ringkonnakohus on vääralt tõlgendanud raamatupidamise seadust ja Raamatupidamise Toimkonna juhendeid, samuti jätnud arvestamata, et raamatupidamisdokumendid ei tekita omandit ega oma muud õiguslikku tähendust vara väärtuse muutumise seisukohalt. Ringkonnakohus tõlgendas ebaõigesti VÕS § 128 lg-t 3, jättes tulevikus tekkiva kahju alusetult käsitamata otsese varalise kahjuna. Isegi kui tulevikus tekkivat kahju mitte arvestada, on P. R. tegevus toonud kannatanule kaasa suure varalise kahju, sest P. R. tegevuse tagajärjel vähenes kannatanule kuulunud hoonestusõiguse väärtus 558 681 krooni võrra, st kannatanu varaline seisund on muutunud 558 681 krooni võrra halvemaks. Vara väärtuse vähenemine on objektiivne asjaolu, mis on tõendatud kannatanu esitatud eksperthinnanguga.
10. Kassatsioonivastuses leiab P. R. kaitsja vandeadvokaat Andres Hallmägi, et ringkonnakohtu otsus on õige ja põhjendatud, ning palub jätta see muutmata. Kaitsja põhiväited on järgmised. 8.1 Süüdistusaktis ei ole ära näidatud, millist normi P. R.
11. juuli
12. a lepingu sõlmimisega rikkus. Samuti ei ole kriminaalasjas tuvastatud, et P. R. põhjustanuks
13. juuli
14. a lepingu sõlmimisega kannatanule kahju. Kohanedes P. R. esitatud vastuväidetele vähendas kannatanu väidetava kahju suurust kolmel korral, jõudes 13 miljonilt ühele miljonile. Vastavalt kannatanu kahju vähenemisele muutis prokurör kolm korda ka R.-le esitatavat süüdistust. See tõendab, et kannatanu esitas kahjunõudeid huupi ja läbimõtlematult, katsetades oma arvestust P. R. peal. 8.2 Kannatanu väidetav demontaaži-montaažikahju ei ole põhjuslikus seoses P. R.-le etteheidetava teoga, sest pole tõendatud, et:
15. sidetehnika arengu tõttu on kannatanul pärast hoonestusõiguse lepingu lõppemist üldse seda masti vaja;
16. juhul kui kannatanul on seda masti vaja, keelduks N kinnistu omanik igal juhul lepingut pikendamast või uut lepingut sõlmimast. Väidetavad kulutused masti mahavõtmisest ja uude asukohta panekust oleks kannatanul tekkinud olenemata sellest, kui pikaks ajaks on leping sõlmitud. 8.3 Hoonestusõiguse seadmise lepingu kohaselt oli kannatanu kohustatud maksma hoonestusõiguse tasu 6000 krooni kuus. Seega on hoonestusõiguse tasu 29 aasta kohta 2 088 000 krooni, mis tulnuks püstitusmahavõtmiskahjuga tasaarvestada. 8.4 Kui süüteokoosseisu dispositsioonis nimetatakse koosseisulise tagajärjena mingit laadi kahju tekitamist, on tegemist materiaalse kahjustusdeliktiga. Seda tüüpi süüteokoosseis on lõpule viidud alles siis, kui teo tagajärjel on saabunud tegelik kahju, mitte pelgalt kahju tekkimise tõenäosuse suurenemine. Sellisele seisukohale on asunud Riigikohtu kriminaalkolleegium
17. jaanuari
18. a otsuses kriminaalasjas nr 3-1-161-
19. 8.5 Süüdistuse aluseks olevas kannatanu kahjuarvestuses on lähtutud 48 meetri kõrguse masti ehitushinnast, mis on oluliselt kallim kui N kinnistule rajatud 36-meetrise masti ehitamise kulu. Kannatanu kahjuarvestuses on aluseks võetud üksnes ühe mastide paigaldamisega tegeleva ettevõtja (D AS) hinnapakkumine, ehkki seda teenust pakuvad ka teised ettevõtjad. Kohtumenetluse käigus esitatud E OÜ kalkulatsiooni kohaselt on 36meetrise masti demonteerimis- ja paigaldamiskulu 106 000 krooni. 8.6 P. R.l puudub ka tahtlus, sest ta pole kunagi arvanud, et lepingu muutmisest võiks tulevikus kahju tekkida. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
20. Riigikohtu kriminaalkolleegium põhjendab esmalt kannatanu esindaja kassatsiooni läbi vaatamata jätmist (I); seejärel hindab kohtute järeldust kuriteo koosseisulise kahju puudumise kohta (II); selgitab kohtu kohustust omal algatusel kontrollida, kas tegu, mis ei vasta lõpuleviidud süüteo tunnustele, on karistatav süüteokatsena (III); annab ülevaate süüteokatse struktuurist ja asjaoludest, mis tuleb tuvastada selleks, et hinnata, kas P. R.-le etteheidetav käitumine vastab ametiseisundi kuritarvitamise ja usalduse kuritarvitamise katse tunnustele (IV); selgitab õiguslikku olukorda, mis tekib, kui P. R.-le süüksarvatav kahju saabub kriminaalasja uue arutamise ajal (V); täpsustab VÕS § 127 lg 6 kohaldamise eeldusi (VI) ja võtab lõpuks seisukoha kassatsioonimenetluse tulemuse kohta (VII). I
21. KrMS § 344 lg 2 sätestab, et kannatanul ja tsiviilkostjal on kassatsiooniõigus tsiviilhagisse puutuvas osas. Kriminaalkolleegium on varem selgitanud, et osutatud sättest tulenevalt võib kannatanu kasseerida kriminaalasjas tehtud ringkonnakohtu otsuse eelkõige osas, milles see otsus välistab kannatanu tsiviilnõude rahuldamise (kas osaliselt või täielikult) nii kriminaal- kui ka tsiviilkohtumenetluses (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
22. juuni
23. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-52-05 - RT III 2005, 23, 235, p 9.2). Samuti on kannatanul kassatsiooniõigus näiteks juhul, mil tema tsiviilhagi on jäetud läbi vaatamata ilma õigusliku aluseta. Kannatanu kassatsiooniõigus ei ulatu aga selleni, et vaidlustada ringkonnakohtu järeldusi, mis puudutavad isiku süüküsimuse lahendamist. See tähendab muu hulgas, et kannatanul ei ole võimalik kassatsiooni korras vaidlustada seda, kui kohus on jätnud tsiviilhagi läbi vaatamata KrMS § 310 lg-s 2 sätestatud alusel, s.o õigeksmõistva kohtuotsuse tegemise tõttu. Kuna KrMS § 310 lg 2 kohaldamise eelduseks on isiku õigeksmõistmine, tähendaks sellel alusel tehtud tsiviilhagi läbi vaatamata jätmise otsustuse vaidlustamine sisuliselt kaebamist isiku õigeksmõistmise peale. Olukord, kus kannatanu saaks kasseerida ka isiku õigeksmõistmist, oleks aga vastuolus KrMS § 344 lg 2 mõttega. Kui ringkonnakohus jätab kannatanu tsiviilhagi KrMS § 310 lg 2 alusel läbi vaatamata, säilib kannatanul võimalus esitada oma nõue tsiviilkohtumenetluses. Samas kui ringkonnakohtu õigeksmõistev otsus prokuröri kassatsiooni alusel tühistatakse ja seekaudu langeb ära KrMS § 310 lg 2 kohaldamise alus, saab kannatanu kriminaalasja uuel arutamisel esimese või teise astme kohtus uuesti oma nõuet kaitsta.
24. Eeltoodust tulenevalt leiab kriminaalkolleegium, et kuna ringkonnakohus jättis tsiviilhagi läbi vaatamata KrMS § 310 lg-s 2 sätestatud alusel, ei ole A AS-il käesolevas asjas kassatsiooniõigust. Sel põhjusel ja juhindudes KrMS § 344 lg-st 2 ning § 350 lg 2 p-st 2, jätab kriminaalkolleegium kannatanu esindaja kassatsiooni läbi vaatamata. II
25. P. R.-le süüksarvatava teo toimepanemise ajal kehtinud

§ 289

sätestas karistuse ametiisiku poolt oma ametiseisundi ebaseadusliku ärakasutamise eest eesmärgiga tekitada või kui sellega on tekitatud oluline kahju teise isiku seadusega kaitstud õigustele või huvidele või avalikele huvidele. 15. märtsil 2007, mil

§ 289

kaotas kehtivuse, jõustus

§ 2172

, mille esimene lõige tunnistab karistatavaks seadusest või tehingust tuleneva teise isiku vara käsutamise või teisele isikule kohustuse võtmise õiguse ebaseadusliku ärakasutamise või teise isiku varaliste huvide järgimise kohustuse rikkumise, kui sellega on tekitatud suur varaline kahju ja kui puudub

§-s 201 sätestatud süüteokoosseis. Seega oli

§ 289

alternatiivis 1 sätestatud kärbitud tagajärjedelikt, mille lõpuleviimiseks ei olnud rikkumisega põhjuslikus seoses oleva kahju saabumine oluline, piisas teo toimepanijal kahju tekitamise eesmärgi olemasolust.

§ 289

alt 2 näol oli aga sarnaselt kehtivale

§-le 2172 tegemist materiaalse kahjustusdeliktiga. 13. P. R.u süüdistatakse kokkuvõtlikult selles, et lühendades ebaseaduslikult N kinnistule seatud hoonestusõiguse tähtaega, põhjustas ta A AS-ile suure varalise kahju. P. R.-le esitatud süüdistuses ei ole märgitud, et ta tegutses lepingut sõlmides eesmärgiga A AS-ile kahju tekitada. Seega süüdistatakse P. R.u teo toimepanemise ajal kehtinud

§ 289alt 2 järgi lõpuleviidud tagajärjedelikti toimepanemises.

Kehtivas õiguses on selline tegu süüdistuse kohaselt karistatav

§ 2172lg 1 järgi.

Kohtud leidsid, et P. R.-le süüksarvatavat kahju ei ole tekkinud. Kuna kuriteo koosseisulise kahju puudumisel ei ole

§ 289

alternatiivis 2 ega

§ 2172

lg-s 1 kirjeldatud tegu võimalik lõpuleviiduks lugeda ja kõne alla võib tulla üksnes isiku vastutus süüteokatse eest, käsitlebki kolleegium esmalt koosseisulise kahjuga seonduvat.

1. Kolleegium nõustub maakohtu ja ringkonnakohtu järeldusega, et kahju, mille põhjustamist P. R.-le süüdistuses ametiseisundi kuritarvitamise ja usalduse kuritarvitamise koosseisulise tagajärjena ette heidetakse, ei ole saabunud. Samas on vaidlustatud kohtuotsuste põhistused kõnealuses küsimuses osaliselt ekslikud.
2. Väär on ringkonnakohtu seisukoht, et raamatupidamiskohustuslasest kannatanu puhul on kahju olemasolu võimalik tõendada üksnes kanatanu raamatupidamisarvestust kajastavate dokumentidega. Selline seisukoht on vastuolus KrMS § 61 lg-s 1 sätestatud põhimõttega, mille kohaselt ei ole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu. Ühtlasi märgib kolleegium, et ringkonnakohus on vääralt mõistnud raamatupidamisarvestuse olemust ja õiguslikku tähendust. Tulenevalt raamatupidamise seaduse § 4 p-st 1 on raamatupidamise eesmärk tagada aktuaalse, olulise, objektiivse ja võrreldava informatsiooni saamine raamatupidamiskohustuslase finantsseisundist, majandustulemusest ja rahavoogudest. Samas puudub raamatupidamiskirjenditel konstitutiivne (õigustloov) tähendus. Raamatupidamiskirjendid ei määra ära raamatupidamiskohustuslase vara koosseisu ega väärtust. See, kas mingi ese (TsÜS § 48) kuulub raamatupidamiskohustuslasest isiku vara hulka, ei sõltu sellest, kas isiku raamatupidamisarvestus seda eset kajastab või mitte. Eseme väärtus mingil ajahetkel ja selle muutumine tuleb TsÜS § 65 kohaselt tuvastada lähtudes eseme harilikust väärtusest ehk turuhinnast (v.a kui seaduse või tehinguga on ette nähtud teisiti), mitte aga eseme raamatupidamises näidatud väärtusest ja selle muutumisest. Seetõttu ei ole raamatupidamises kajastatud andmetel eseme väärtuse ja selle muutumise kindlakstegemisel määravat tähtsust. Kolleegium möönab, et dokumendid selle kohta, millise väärtusega on ese kajastatud omaniku raamatupidamises, võivad olla käsitatavad ühe võimaliku tõendina eseme turuväärtuse kohta. Üldjuhul on aga tegemist kaudsete tõenditega, sest sellised dokumendid kajastavad üksnes raamatupidamiskohustuslase hinnangut eseme turuväärtusele konkreetse raamatupidamiskirjendi tegemise aja seisuga. Samas muutub eseme turuväärtus reeglina kiiremini kui seda on võimalik raamatupidamisarvestuses muuta, samuti on teatud esemete puhul nende täpse turuväärtuse kindlakstegemine raskendatud. Eeltoodust tulenevalt ei ole raamatupidamiskohustuslasest kannatanu raamatupidamises kajastuvatel andmetel kannatanul väidetavalt tekkinud kahju tõendamisel sellist määravat tähendust, mille ringkonnakohus on nendele andmetele omistanud. (Vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
3. septembri
4. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-6109 - RT III 2009, 40, 301, p 30.2.)
5. Süüdistuse kohaselt moodustub väidetav kahju, mille P. R. N kinnistule seatud hoonestusõiguse tähtaja lühendamisega A AS-ile põhjustas, kahest osast. Esiteks hoonestusõiguse tähtaja lühenemisest tingitud hoonestusõiguse väärtuse vähenemisest 558 681 krooni võrra ja teiseks hoonestusõiguse alusel N kinnistule püstitatud sidemasti teisaldamise ja uue masti püstitamise kuludes summas 455 350 krooni 20 senti, mis tuleb A AS-il eelduslikult kanda seoses hoonestusõiguse tähtaja möödumisega
6. detsembril
8. Hoonestusõiguse väärtuse vähenemine - nii nagu seda on mõistetud P. R.-le esitatud süüdistuses - ei ole õiguslikult käsitatav A AS-il tekkinud kahjuna. Nähtuvalt kinnisvara hindamise aktist, millele süüdistuse kahjuarvestus kõnealuses osas on rajatud, nimetatakse süüdistuses hoonestusõiguse väärtuseks N kinnistuga sarnase - hoonestamata - kinnistu hoonestamise õiguse eest teatud perioodil makstava turuhinnale vastava tasu nüüdisväärtust (seisuga
9. juuli 2005). Hoonestusõiguse väärtuse vähenemiseks loetud 558 681 krooni on leitud lahutades summast, mis tuleks tasuda N kinnistuga sarnase kinnistu hoonestamise õiguse eest
10. juulist 2005
11. maini 2039, summa, mis tuleks tasuda samasuguse kinnistu hoonestamise õiguse eest
12. juulist 2005
13. detsembrini 2010 (arvestades nende summade nüüdisväärtusi seisuga
14. juuli 2005). Seejuures on tasu arvestamise aluseks olnud
15. aprilli
16. a hoonestusõiguse seadmise lepingus kokku lepitud hoonestusõiguse tasu 6000 krooni kuus, mis on hinnatud vastavaks turuhinnale. Seega sisuliselt on süüdistuses nimetatud hoonestusõiguse väärtuseks N kinnistu (ilma ehitiseta) teatud perioodi vältel kasutamise õiguse väärtust ehk kasutuseelise (TsÜS § 62 lg 1) väärtust. Hoonestusõiguse väärtuse vähenemisena on sellest tulenevalt käsitatud N kinnistu kasutuseelise väärtust perioodi
17. detsember 2010 kuni
18. mai 2039 eest, täpsemalt küll kasutuseelise nüüdisväärtust (diskonteeritud väärtust)
19. juuli
20. a seisuga. Samas ei ole käesolevas kriminaalasjas vaidlust, et
21. aprilli
22. a lepingu kohaselt A AS-i poolt N kinnistu omanikule makstav perioodiline tasu 6000 krooni kuus vastab N kinnistu kasutuseelise turuhinnale. Just see hind on olnud ka aluseks süüdistuses (ekslikult) hoonestusõiguse väärtuseks nimetatud kinnistu kasutuseelise nüüdisväärtuse väljaarvestamisel. Sarnaselt VÕS § 127 lg-s 5 hüvitatava kahju ulatuse kohta sätestatule, tuleb ka

§-s 289 ja § 2172 lg-s 1 ette nähtud kuriteo koosseisulise kahju suuruse kindlaksmääramisel arvata kahjusummast maha kasu, mida kahjustatud isik sai talle kahju tekitamise tagajärjel, eelkõige tema poolt säästetud kulud. Kaotades

1. juuli
2. a lepingu tagajärjel N kinnistu hoonestusõiguse alusel kasutamisest saadava kasutuseelise perioodil
3. detsember 2010 kuni
4. mai 2039, vabaneb A AS samas ka hoonestusõiguse tasu maksmise kohustusest. Kuna kaotatud kasutuseelise väärtus on võrdne säästetud hoonestusõiguse tasu maksmise kohustuse väärtusega, siis kasutuseelise kaotamise tõttu A AS-i vara kokkuvõttes ei vähenenud. Seega kahju, mida süüdistuses nimetatakse hoonestusõiguse väärtuse vähenemiseks, ei saanud aktsiaseltsil süüdistuses märgitud asjaolude tõelevastavuse korral tekkida. Kolleegium möönab, et N kinnistu kaotatud kasutuseelise väärtus võiks teatud tingimustel olla käsitatav A AS-il hoonestusõiguse tähtaja lühendamise tõttu tekkinud kahjuna siis, kui
5. aprilli
6. a lepingu kohaselt ei oleks A AS olnud kohustatud N kinnistu omanikule hoonestusõiguse eest tasu maksma. Samuti oleks võimalik käsitada kahjuna sarnase sidemasti püstitamiseks sobiva kinnistu hoonestamise õiguse eest mõistliku asendustehingu kohaselt perioodil
7. detsember 2010 kuni
8. mai 2039 makstava tasu (või selle tasu turuhinna) ja
9. aprilli
10. a lepingu järgi sama perioodi eest makstava hoonestusõiguse tasu nüüdisväärtuste vahet (eeldusel et asendustehingu hind või turuhind ületab lepingujärgset hinda).
11. Järgnevalt käsitleb kolleegium seda osa P. R.-le etteheidetavast kahjust, mis seisneb A AS-il tulevikus eeldatavalt tekkivates kuludes seoses N kinnistule püstitatud sidemasti teisaldamise ja uue masti püstitamisega. 18.1 Käesoleval ajal on olemas võimalus, et N kinnistule seatud hoonestusõiguse tähtaja lühendamise tõttu peab A AS tegema tulevikus kulutusi seoses olemasoleva sidemasti teisaldamise ja uue masti püstitamisega. Samas ei ole ega saagi olla praeguseks ajaks veel kindel, kas A AS-il sellised kulud ka tegelikult tekivad ja kui suured need kulud sel juhul on. Tegemist on tulevikusündmusega, mille toimumist ei ole võimalik kriminaalmenetluses tõsikindlalt tõendada. Pole välistatud, et N kinnistu omanik nõustub tulevikus hoonestusõiguse tähtaega uuesti pikendama või esineb mõni muu asjaolu, mille tõttu ei teki A AS-il vajadust sidemasti teisaldamise ja uue masti paigaldamise kulusid kanda. Samuti ei saa praegu tõendada seda, milline on olemasoleva sidemasti teisaldamise ja uue masti paigaldamise turuhind
12. a lõpus. Seetõttu ei ole olemasoleva sidemasti teisaldamise ja uue sidemasti püstitamise eeldatavad kulud käsitatavad juba saabunud kahjuna

§ 289ja § 2172 lg 1 koosseisulise tagajärje mõttes.

1. juuli
2. a lepingu sõlmimisega käivitus kausaalahel, mis võib viia selliste kulude tekkimiseni, kuid kas see ka nii juhtub, ei ole käesoleval ajal veel võimalik öelda. Seega on praegu tegemist üksnes kahju tekkimise ohuga. Siinkohal kordab kolleegium oma varasemat seisukohta, et ohu loomine ja kahju tekitamine on kaks erinevat koosseisulise tagajärje liiki. Ohu loomine (ohtliku olukorra teke) on käsitatav kahju tekkimise tõenäosuse suurenemisena ja see moodustab koosseisulise tagajärje üksnes konkreetse ohudelikti ehk sellise süüteokoosseisu puhul, mille dispositsioon nimetab ohu tekkimist koosseisulise tagajärjena. Kui süüteokoosseisu dispositsioonis nimetatakse koosseisulise tagajärjena mingit laadi kahju tekitamist, on tegemist materiaalse kahjustusdeliktiga. Seda tüüpi süüteokoosseis on lõpule viidud alles siis, kui teo tagajärjel on saabunud tegelik kahju, mitte pelgalt suurenenud kahju tekkimise tõenäosus. Ohu loomise käsitamine kahjustusdelikti koosseisulise tagajärjena tähendaks kahjustusdelikti redutseerimist konkreetseks ohudeliktiks. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
3. jaanuari
4. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-61-06 - RT III 2007, 2, 15, p 27.) 18.2 Võimalust käsitada tulevikus seoses sidemasti teisaldamise ja uue masti püstitamisega arvatavalt tekkivat kulu juba saabunud kahjuna

§ 289

ja § 2172 lg 1 koosseisulise tagajärje mõttes ei saa tuletada ka VÕS § 128 lg-st 3 ja § 127 lg-st

1. Osutatud sätted loevad hüvitatava varalise kahju hulka teatud tulevikus tekkiva kahju ja annavad kohtule võimaluse otsustada tulevikus tekkiva kahju ulatus ning sellele vastav kahjuhüvitis. Tulevikus tekkiv kahju VÕS § 128 lg 3 mõttes ei saa ühelgi juhul olla käsitatav saabunud süüteokoosseisulise kahjuna. Seda juba seetõttu, et VÕS § 127 lg-s 6 kohtule antud diskretsiooniõigus määrata prognoosi alusel kindlaks hüvitamisele kuuluva tulevikus tekkiva kahju suurus - ei ole rakendatav kuriteo koosseisulise kahju suuruse kindlakstegemisel. See oleks vastuolus kriminaalmenetlusliku tõendamisstandardiga, mis eeldab, et tuvastatud asjaolude esinemine on väljaspool mõistlikku kahtlust, samuti KrMS § 7 lg-ga 3, mille kohaselt tõlgendatakse kriminaalmenetluses kõrvaldamata kahtlus süüdistatava süüdiolekus tema kasuks.
2. Kuna eeltoodud põhjustel pole P. R.-le esitatud süüdistuses kirjeldatud kahju käesolevaks ajaks veel saabunud, ei ole ka võimalik P. R.u

§ 289alternatiivis 2 kirjeldatud teo lõpuleviimises süüdi tunnistada.

Samuti ei vasta P. R. tegu enne suure kahju tekkimist lõpuleviidud usalduse kuritarvitamise (

§ 2172lg 1) tunnustele. III 20. Kr

MS § 306 lg 1 p 3 kohaselt peab kohus kohtuotsuse tegemisel lahendama muu hulgas küsimuse, kas tegu on kuritegu ning millise paragrahvi, lõike ja punkti järgi karistusseadustikus tuleb see kvalifitseerida. Seega ei piirdu kohtu pädevus teole karistusõigusliku hinnangu andmisel üksnes selle kontrollimisega, kas tegu vastab süüdistusaktis märgitud karistusseaduse sättele, vaid hõlmab ka kohtu aktiivset rolli materiaalõigusliku olukorra väljaselgitamisel (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. detsembri
2. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-46-08 - RT III 2008, 52, 361, p 37). See tähendab, et juhtudel, mil kohus loeb kohtuliku arutamise tulemina välistatuks süüdistatava süüditunnistamise talle süüdistusakti järgi inkrimineeritud karistusseaduse sätte järgi, ei saa automaatselt järgneda süüdistatava õigeksmõistmist. Enne õigeksmõistva otsuse tegemist peab kohus omal algatusel kontrollima, kas süüdistatava tegu vastab mõnele muule karistusseaduse normile, mille järgi oleks see tegu võimalik KrMS § 268 lg-s 8 sätestatud korras ümber kvalifitseerida. Juhul, kui kohus kaalub süüdistuses kirjeldatud faktilistele asjaoludele süüdistuses märgitust oluliselt erineva õigusliku hinnangu andmist, tuleb süüdistatavale tagada tõhus võimalus end sellise õiguskäsitluse vastu kaitsta (vt lähemalt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
3. detsembri
4. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-46-08, p-d 33-37).
5. Tuvastades mõne süüteokoosseisu objektiivse tunnuse - näiteks koosseisulise tagajärje - puudumise, peab kohus omal algatusel esmalt kontrollima, kas süüdistatava käitumine on kvalifitseeritav süüdistusaktis märgitud kuriteo katsena (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
6. septembri
7. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-61-09, p 32).
8. jaanuari
9. a otsuses kriminaalasjas nr 3-1-1-61-06 selgitas kolleegium, et kui isik on materiaalse kahjustusdelikti dispositsioonis kirjeldatud teoga loonud koosseisulise kahju tekkimise ohu, mis jääb siiski realiseerumata (s.t kahju jääb saabumata), võib tõusetuda küsimus, kas isik on pannud toime süüteokatse (

§ 25

). Seega võib materiaalse kahjustusdelikti dispositsioonis kirjeldatud teoga kannatanu vara ohtu seadmine tuua kaasa toimepanija vastutuse materiaalse kahjustusdelikti katse eest. Seda küll üksnes tingimusel, et on täidetud kõik süüteokatse eest karistamise eeldused. (Vt osutatud otsuse punkti 28). 22. Kolleegium märgib, et isiku vastutus materiaalse kahjustusdelikti katse eest on võimalik ka siis, kui toimepanija poolt esile kutsutud kahju tekkimise oht ei ole küll veel lõplikult ära langenud (realiseerumata jäänud), kuid pole kindel, kas see tulevikus realiseerub või mitte. Jutt on olukorrast, kus toimepanija poolt vallandatud ja tema tahtluse kohaselt kahju tekkimiseni viiva kausaalahela kulgemine on alles n.ö pooleli ning pole teada, kas see ahel enne tegeliku kahju saabumist mingil välisel põhjusel katkeb või mitte. Sellisel juhul ei ole välistatud toimepanija karistamine süüteokatse eest vaatamata sellele, et tegu võib tulevikus jõuda lõpuleviidud süüteo staadiumisse. Nendel - ilmselt suhteliselt harvaesinevatel - juhtudel, mil tegu ja selle võimalik tagajärg on teineteisest lahutatud ulatusliku ajavahemikuga, ei ole tagajärje saabumise ootamine kriminaalmenetluslikult põhjendatud. Muu hulgas võiks see tuua kaasa süüteo aegumise, sest

§ 10

kohaselt on tegu toime pandud ajal, mil isik tegutses või oli õiguslikult kohustatud tegutsema, ning tagajärje saabumise aega teo toimepanemise aja kindlaksmääramisel ei arvestata. Ka KrMS §-s 6 sätestatud kriminaalmenetluse kohustuslikkuse põhimõte ei anna menetlejale alust jätta süüteokatsena karistatava teo suhtes kriminaalmenetlus toimetamata pelgalt seetõttu, et on säilinud süüteo lõpuleviimise võimalus tulevikus. 23. Järelikult olukorras, kus kohtud leidsid, et P. R. teo tõttu ei ole

§-s 289 ja § 2172 lg-s 1 kirjeldatud koosseisulisele tagajärjele vastavat kahju (veel) tekkinud, tulnuks enne õigeksmõistva otsuse tegemist kontrollida ka seda, kas P. R.-le süüksarvatav tegu oli toimepanemise ajal karistatav ametiseisundi kuritarvitamise katsena, alates 15. märtsist 2007 aga usalduse kuritarvitamise katsena. Käesolevas asjas ei ole maakohus ega ringkonnakohus seda teinud. Kolleegiumi hinnangul on tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 2 mõttes, mis toob kaasa kohtuotsuste tühistamise ja kriminaalasja saatmise uueks arutamiseks esimese astme kohtule. IV 24.

§ 25

lg 1 sätestab, et süüteokatse on tahtlik tegu, mis on suunatud süüteo toimepanemisele. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt algab süüteokatse hetkest, mil isik vastavalt oma ettekujutusele teost vahetult alustab süüteo toimepanemist. Süüteokatse koosseisu tuvastamist alustatakse süüteokoosseisu subjektiivse külje kindlakstegemisest. Vastutus süüteokatse eest eeldab, et isiku tegu vastab kõigile süüteokoosseisu subjektiivsetele tunnustele. Süüteokatse objektiivne külg eeldab, et isik oleks vastavalt oma ettekujutusele teost vahetult alustanud süüteo toimepanemist (

§ 25lg 2).

1. Seega hindamaks, kas P. R.-le etteheidetav tegu võib olla kvalifitseeritav ametiseisundi kuritarvitamise katsena ja kas see on käesoleval ajal jätkuvalt karistatav usalduse kuritarvitamise katsena, tuleb kohtutel kriminaalasja uuel arutamisel kõigepealt kontrollida, kas P. R. tahtlus
2. juuli
3. a lepingu sõlmimisel hõlmas selliseid faktilisi asjaolusid, mille olemasolul saaks

§ 289ja § 2172 lg 1 objektiivse koosseisu lugeda realiseerituks.

25.1 Selleks tuleb esmalt tuvastada, kas P. R.

1. juulil
2. a A AS-i nimel hoonestusõiguse tähtaja lühendamise lepingut sõlmides vähemalt pidas võimalikuks ja möönis (

§ 16

lg 4) selliseid faktilisi asjaolusid, mille korral on tema tegu objektiivselt käsitatav ametiisiku poolt oma ametiseisundi ebaseadusliku ärakasutamisena

§ 289

mõttes ja seadusest või tehingust tuleneva teise isiku vara käsutamise või teisele isikule kohustuse võtmise õiguse ebaseadusliku ärakasutamisena või teise isiku varaliste huvide järgimise kohustuse rikkumisena

§ 2172lg 1 tähenduses.

Samas ei ole koosseisutasandil oluline see, kas P. R. oli teadlik nende asjaolude õiguslikust tähendusest, s.o sellest, et nende asjaolude tõttu võib lepingu sõlmimine vastata mõne süüteokoosseisu tunnustele. Ametiseisundi ebaseadusliku ärakasutamisena

§ 289

mõttes oli muu hulgas käsitatav see, kui ametiisikust (

§ 288

) esindaja tegi oma ametiseisundist tulenevat õiguspädevust kasutades tehingu, mis rikkus esindaja ja esindatava vahelisest sisesuhtest tulenevaid nõudeid. Sarnaselt on tegemist seadusest või tehingust tuleneva teise isiku vara käsutamise või teisele isikule kohustuse võtmise õiguse ebaseadusliku ärakasutamisega

§ 2172lg 1 alt 1 tähenduses, kui esindaja teeb oma esindusõiguse (Ts

ÜS § 117) raames esindatava vara käsutamisele või esindatavale kohustuse võtmisele suunatud tehingu, mis rikub esindaja ja esindatava sisesuhtest tulenevaid tingimusi (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. märtsi
2. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-4-08 - RT III 2008, 15, 99, p 25). Olukorras, kus esindaja ja esindatava sisesuhe rajaneb käsunduslepingul (sh töölepingul), tuleb esindaja kohustuste määratlemisel arvestada esmajoones VÕS §-s 620 sätestatud käsundisaaja hoolsus- ja lojaalsuskohustust. Käesolevas asjas ei ole sisuliselt vaidlust selles, et P. R. tahtlus
3. juuli
4. a lepingu sõlmimisel hõlmas selliseid asjaolusid, mis annavad alust käsitada teda ametiisikuna

§ 288

mõttes, samuti asjaolu, et ta tegutseb A AS-i poolt talle vara käsutamiseks või kohustuste võtmiseks antud esindusõiguse alusel. Kriminaalasja uuel arutamisel tuleb kohtutel aga tuvastada, kas P. R.

1. juuli
2. a lepingu sõlmimisel vähemalt pidas võimalikuks ja möönis selliseid lepinguga seotud asjaolusid, mille olemasolul oleks lepingu sõlmimine objektiivselt vastuolus P. R. töölepinguliste kohustustega A AS-i ees, esmajoones VÕS §-s 620 sätestatud nõuetega. Viimatinimetatud küsimuse lahendamisel on muu hulgas oluline hinnata, milline sai olla P. R. ettekujutus hoonestusõiguse tähtaja lühendamise eesmärgist ja vajalikkusest A AS-i jaoks, arvestades seejuures P. R. senist töökogemust ja sellest tulenevaid teadmisi. 25.2 Tuvastades P. R. tahtluse selliste asjaolude suhtes, mille olemasolul saab rääkida ametiseisundi kuritarvitamise ja usalduse kuritarvitamise koosseisule vastavast teost, tuleb süüteokatse subjektiivse koosseisu kontrollimisel järgnevalt kindlaks teha, kas P. R. vähemalt pidas võimalikuks ja möönis, et A AS-il tekib
3. juuli
4. a lepingu tagajärjel kahju, mis ulatub minimaalselt suure kahju määrani. P. R.-le etteheidetava teo toimepanemise ajal piisas ametiseisundi kuritarvitamise katse subjektiivse külje realiseerimiseks üksnes olulise kahjuni ulatuvast tahtlusest. Tulenevalt

§ 5lg-st 2 saab aga alates 15.

märtsist 2007, mil ametiseisundi kuritarvitamise koosseis kehtivuse kaotas, isiku

§ 289

- § 25 lg 2 järgi süüdi tunnistada vaid juhul, kui sama tegu on jätkuvalt karistatav ka käesoleval ajal. Usalduse kuritarvitamise katse koosseis, mille alusel tuleb kontrollida P. R. teo jätkuvat karistatavust, eeldab toimepanijalt vähemalt suure kahju tekitamise tahtlust. Karistusseadustiku rakendamise seaduse § 8 kohaselt hinnatakse süütegude kvalifitseerimisel karistusseadustiku või muu seaduse paragrahvide järgi, milles on koosseisulise tunnusena ette nähtud kahju tekitamine, varalist kahju järgmiselt: oluline on kahju, mis ületab kehtivat palga alammäära ühes kuus kümnekordselt (p 1); suur on kahju, mis ületab kehtivat palga alammäära ühes kuus sajakordselt (p 2). 2005. aastal, mil P. R. süüdistuse kohaselt talle inkrimineeritava teo toime pani, oli kuupalga alammäär 2690 krooni (RT I 2004, 91, 626). Kolleegium on varem selgitanud, et palga alammäära muutmine ei ole käsitatav isiku olukorda kergendava karistusseadusena

§ 5

lg 2 mõttes, millel oleks tagasiulatuv jõud (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. märtsi
2. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-4-08, p-d 20-21). Järelikult on käesoleval juhul oluline tuvastada, kas P. R. tahtlus hõlmas A AS-il kahju tekkimist vähemalt 269 000 krooni ulatuses. Selleks tuleb eeskätt selgitada, kas P. R.l oli
3. juuli
4. a lepingu sõlmimise ajal olemas ettekujutus sidemasti teisaldamise ja uue masti püstitamise hinnast (nt kas ta oli varem kokku puutunud selliste tööde hinnapakkumistega, mis võimaldanuks järeldada maksumust vähemalt 269 000 krooni suuruses summas). 25.3 Lisaks eeltoodule on käesoleval juhul süüteokatse subjektiivse koosseisu kontrollimisel oluline see, kas P. R. võis
5. juuli
6. a lepingu sõlmimisel kujutada ette mõnd asjaolu, mille esinemise korral oleks välistatud põhjuslik seos N kinnistule seatud hoonestusõiguse tähtaja lühendamise ja A AS-il kahju tekkimise vahel. Nii võib P. R. tahtluse teo ja tagajärje vahelise põhjusliku seose suhtes välistada see, kui tal oli põhjendatud alus arvata, et juba enne
7. a lõppu tuleb N kinnistule püstitatud 36 meetri kõrguse masti asemel rajada vähemalt 48 meetri kõrgune mast, millega seoses peab A AS niikuinii juba enne
8. a lõppu kandma vana masti demonteerimisega ja uue paigaldamisega seotud kulud. Samas ei saa P. R. tahtlust põhjusliku seose osas välistada teadmine sellest, et hoonestusõiguse esialgse tähtaja möödumisel aastal 2039 pidanuks A AS sidemasti demonteerima ja ära vedama. Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga, et ka juhul, kui N kinnistule seatud hoonestusõiguse tähtaja lühendamine tingiks olemasoleva sidemasti plaanitust varasema teisaldamise ja uue masti püstitamise, ei saa sellega seotud kulud olla põhjuslikus seoses
9. juuli
10. a lepingumuudatusega, sest kannatanu pidanuks masti teisaldamiskulud niikuinii kandma hoonestusõiguse esialgse tähtaja möödumisel aastal
11. On õige, et tuvastamaks põhjuslikku seost nn ekvivalentsusteooria mõttes conditio sine qua non-vormeli abil, loetakse ajaliselt eelnev sündmus hilisema sündmuse põhjuseks, kui ilma esimese sündmuseta poleks ajaliselt hilisemat sündmust toimunud. See tähendab, et teatud tegu on teatud tagajärjega põhjuslikus seoses, kui teo mõttelisel eemaldamisel oleks ka tagajärg jäänud saabumata. Kui aga tagajärg oleks saabunud ka teo mõttelisel eemaldamisel, pole see tegu tagajärje põhjuseks. Seejuures on aga oluline silmas pidada, et põhjusliku seose tuvastamisel tuleb tagajärjena käsitada tagajärje konkreetset, mitte abstraktset avaldumisvormi. Kolleegium on seisukohal, et sidemasti teisaldamiskulud, mis A AS-il võivad eelduslikult tekkida seoses N kinnistule seatud hoonestusõiguse tähtaja möödumisega
12. detsembril 2010 ei ole tagajärjena samastatavad teisaldamiskuludega, mis tuleks A AS-il kanda sama masti teisaldamiseks enne hoonestusõiguse esialgse tähtaja lõppemist
13. mail
14. 26.

§ 25

lg 2 kohaselt eeldab süüteokatse objektiivne koosseis, et toimepanija oleks vahetult alustanud süüteo toimepanemist. Käesolevas asjas tähendab see vastamist küsimusele, kas

1. juuli
2. a lepingu sõlmimisega oli P. R. vastavalt oma ettekujutusele süüteo toimepanemist vahetult alustanud. Kontrollimaks, kas P. R. pani toime tavalise (

§ 25

) või kõlbmatu (

§ 26) süüteokatse, tuleb lisaks tuvastada, kas ja kui siis, millised P.

R. tahtlusest hõlmatud faktilised asjaolud, mille olemasolul oleks

1. juuli
2. a lepingu sõlmimist võimalik objektiivselt käsitada ametiseisundi kuritarvitamisena (

§ 289

) ja usalduse kuritarvitamisena (

§ 2172), tegelikult esinesid.

1. Siinkohal osutab kolleegium kahele veale, mille kohtud kriminaalasja esmakordsel arutamisel tegid. 27.1 Ekslik on maakohtu ja ringkonnakohtu seisukoht, nagu ületanuks P. R.
2. juuli
3. a lepingu sõlmimisega oma volitusi, s.t et sellesisulise lepingu sõlmimine väljus P. R.-le A AS-i poolt antud esindusõiguse piiridest.
4. aprilli
5. a notariaalsest volikirjast (I kd, tl 8-9), mille kehtivuse üle vaidlust ei ole, nähtub, et A AS (toonase ärinimega C AS) volitas P. R.u muu hulgas "esindama aktsiaseltsi raadiosidemastide, tugijamade ning antennilingiseadmete püstitamisel ja ekspluatatsiooniks vajalike hoonestusõiguse seadmise lepingute sõlmimisel". Selleks volitas A AS P. R.u muu hulgas sõlmima "aktsiaseltsi nimel eelpoolnimetatud tehingute tegemiseks kõiki vajalikke lepinguid (võla- ja asjaõiguslikke) ja kokkuleppeid, samuti kõigi nende lepingute ja kokkulepete muutmise ja lõpetamise lepinguid ja kokkuleppeid". Kolleegium on seisukohal, et
6. aprilli
7. a volikirjas sisalduv volitus andis P. R.-le õiguse esindada A AS-i ka selliste lepingute sõlmimisel, mille sisuks oli hoonestusõiguse seadmise lepingute muutmine, sh hoonestusõiguse tähtaja lühendamine. Esindusõiguse olemasolu esindajal ei ütle aga midagi selle kohta, kas esindusõiguse raames tehtud tehing on kooskõlas esindaja ja esindatava sisesuhtest tulenevate nõuetega või mitte. Käesolevas asjas ei võtnud maakohus ega ringkonnakohus mingit seisukohta süüdistuse väite kohta, et P. R. rikkus
8. juuli
9. a lepingu sõlmimisega oma töölepingulisi kohustusi A AS-i ees. 27.2 Kolleegium nõustub kassaatoriga, et ringkonnakohtu viide S. S-i maakohtus antud ütlustele, millest ringkonnakohus tegi järelduse N kinnistule püstitatud 36-meetrise sidemasti peatse väljavahetamise vajaduse kohta, on kontekstiväline. Kolleegiumi hinnangul ei nähtu ringkonnakohtu poolt viidatud maakohtu istungiprotokolli osast, kas S. S on 36-meetrise sidemasti 48-meetrise mastiga asendamisest rääkides pidanud silmas olukorda, kus mast asub N kinnistul või olukorda, kus mast tuleb üle viia mõnda teise asukohta. Ringkonnakohus on tsiteerinud vaid ühte lõiku maakohtu istungiprotokollis kajastatud S. S-i ütlustest, mis on antud kaitsja küsimusele vastates (kriminaaltoimiku II kd, tl 19 pöördel, read 7-10). Samas ei ole ringkonnakohus nendest ütlustest järeldusi tehes arvestanud ei kaitsja konkreetse küsimuse sisu ega ka S. S-i kohtus antud ütluste tervikkonteksti. Kaitsja küsimus puudutas kannatanu tsiviilhagi täiendust, milles muu hulgas põhjendati seda, miks tuleb n.ö asendusmasti ehituskulude juures arvestada 48-meetrise masti püstitamise hinnaga. Tsiviilhagi täpsustuses viidati mh sellele, et kuna uut potentsiaalset raadiomasti on võimalik paigaldada üksnes sügavamale maismaale, peab uus mast rannikust kaugenemise kompenseerimiseks olema senisest kõrgem. Samuti märkis S. S. samal maakohtu istungil, et "nii nagu P. R. ise ütles, oli see koht kõige parem koht selle piirkonna teenindamiseks, kui me kaotame selle masti koha, me peame igal juhul rohkem mandri poole liikuma ja mida rohkem mandri poole liikuda seda kõrgema masti me peame panema. Seal kindlasti 36 m mast ei piisa. Iga järgmine koht on võrgu planeeringu vaate poolest kehvem ja eeldab kõrgemat masti. Praegu me saame 36 m mastiga hakkama." (Kriminaaltoimiku II kd, tl 24 pöördel. Protokolli kirjaviis muutmata.) Ringkonnakohtu otsusest ei nähtu, et kohus oleks S. S-i ütlustest järeldusi tehes eeltoodud aspektidega arvestanud. Kolleegium leiab, et ütlustest järelduste tegemisel ütluste andmise konteksti arvestamata jätmine tuleb käesolevas asjas lugeda kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks KrMS § 339 lg 2 mõttes. Kui kohus jõuab kriminaalasja uuel arutamisel süüteokatse objektiivse koosseisu kontrollini, tuleb tal tuvastada, kas tehnilised põhjused tinginuks lähiajal vajaduse asendada N kinnistul olemasolev 36-meetrine sidemasti 48-meetrise mastiga. Samuti on oluline see, kas on tõendatud, et uues asukohas 36-meetrisest mastist ei piisaks ja see tuleks asendada 48-meetrise mastiga. V
10. Käesoleva kriminaalasja tehiolude eripära arvestades ei ole välistatud, et kahju, mille tekitamises P. R.u süüdistatakse, saabub kriminaalasja uue arutamise ajal, s.o enne kohtuotsuse jõustumist. Sellisel juhul on vaatamata käesoleva otsuse eelmistes osades märgitule võimalik kontrollida, kas P. R. tegu on käsitatav lõpuleviidud ametiseisundi kuritarvitamisena (usalduse kuritarvitamisena). VI
11. Kuna Riigikohus tühistab ringkonnakohtu ja maakohtu otsused P. R. õigeksmõistmises, tuleb kohtuotsused tühistada ka osas, millega jäeti A AS-i tsiviilhagi KrMS § 310 lg 2 alusel läbi vaatamata. Asudes kriminaalasja uuel arutamisel kannatanu tsiviilhagi lahendama, tuleb kohtul aga muu hulgas silmas pidada, et tulevikus tekkiva hüvitatava kahju ulatuse määramiseks VÕS § 127 lg 6 alusel peab olema kindlaks tehtud, et kahju tulevikus tekib. Pelgalt kahju tekkimise võimalusest kõnealuse sätte kohaldamiseks ei piisa. VII
12. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 361 p-st 6 ning § 362 p-st 2, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium nii Tallinna Ringkonnakohtu
13. veebruari
14. a kui ka Harju Maakohtu
15. detsembri
16. a otsused ja saadab kriminaalasja Harju Maakohtule uueks arutamiseks. Prokuröri kassatsioon tuleb rahuldada osaliselt, kannatanu esindaja kassatsioon aga jätta läbi vaatamata. Hannes Kiris, Jüri Ilvest, Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg, Lea Kivi, Priit Pikamäe, Tambet Tampuu