Obsah (8)

§ 143§ 30§ 1045§ 34§ 128§ 142§ 145§ 155

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Tsiviilasja hind Riigikohtus Menetlusosalised ja

) § 143 järgi on tegemist tarbijakäendusega.

§ 143

lg 2 järgi on tarbijakäendusleping tühine, kui käendatava kohustuse suurus käenduslepingu sõlmimisel pole selge või ei ole kokku lepitud käendaja vastutuse rahalises maksimumsummas. Kostja II ei ole hagejaga sõlminud ühtegi lepingut, mille alusel võiks temalt viivist nõuda. Viivise saamata jäämine täitemenetluses ei ole kahju ning viivise nõudmine hagis märgitud määras ei ole kooskõlas hea usu ja mõistlikkuse põhimõttega. Samuti ei ole tõendatud, et kostja II oleks rikkunud äriseadustikust tulenevat üldist hoolsuskohustust, müües kohtutäituri arestitud vara. Kostja II ei ole rikkunud MTÜ-ga sõlmitud käsunduslepingut. Hagiavalduses ei ole märgitud, kuidas kostja II hoolsuskohustust rikkus. 4. Harju Maakohus rahuldas 30. juuni 2008. a otsusega hagi osaliselt ning mõistis kostjatelt hageja kasuks solidaarselt välja 20 000 krooni ja kostjalt II 38 573 krooni 65 senti kostja I kasuks. Maakohus leidis, et 29. aprilli 2003. a viiviste tasumise kokkulepe on

§ 30

mõttes võlatunnistus, milles on kokku lepitud iseseisva kohustusena viivise tasumine 20 000 krooni ulatuses hiljemalt

1. juuniks
2. Selle summa tähtaegse tasumise korral kohustus hageja loobuma töövaidluskomisjoni otsusega hageja kasuks väljamõistetud töötasu ja ülejäänud viivise (kokku 28 320 krooni 75 sendi) nõudest. Kokkuleppe kohaselt vastutab kostja I kohustuse täitmise eest käendajana kostja I juhatuse liige Jaan Kolberg (kostja II). Lisaks iseseisva viivise nõudele on hageja soovinud saada ka töövaidluskomisjoni otsusega hagejale juba väljamõistetud töötasu ja viivise katteks 28 000 krooni. Samas on hageja esitanud kostjale I ka nõude töövaidluskomisjonis hagejale väljamõistetud töötasu ja viivise saamiseks. Maakohus leidis, et hageja nõue töövaidluskomisjoni otsusega juba väljamõistetud 28 000 krooni saamiseks on aluseta ja tuleb jätta rahuldamata. Võlakohustusest tulenev hageja nõue on põhjendatud 20 000 krooni ulatuses ja see summa tuleb mõista kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja. Põhjendatud on hageja nõue mõista kostjalt II kostja I kasuks välja hagejal saamata jäänud töötasu ja viivise katteks 38 573 krooni 65 senti. Tallinna ja Harjumaa Tööinspektsiooni Töövaidluskomisjon mõistis
3. jaanuari
4. a otsusega kostjalt I hageja kasuks välja töötasu 34 434 krooni 80 senti ja viivise 14 784 krooni 85 senti. Kostja I tasus hagejale 10 646 krooni, kuid hageja ei ole siiani saanud 38 573 krooni 65 senti ja seda summat ei ole olnud võimalik sisse nõuda täitemenetluses. TsÜS § 37 lg-s 1 sätestatakse, et juriidilise isiku juhtorgani liikmed, kes on oma kohustuste rikkumisega tekitanud kahju juriidilisele isikule, vastutavad juriidilise isiku ees solidaarselt. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt võib nimetatud kahju hüvitamist juriidilisele isikule nõuda ka juriidilise isiku võlausaldaja, kui ta ei saa oma nõudeid rahuldada juriidilise isiku vara arvel. Sama põhimõte on sätestatud MTÜS § 32 lg-s 1, mille järgi võivad MTÜ võlausaldajad, kes ei saa oma nõudeid rahuldada mittetulundusühingu vara arvel, nõuda kahju hüvitamist MTÜ juhatuse liikmetelt, kes on oma kohustuste rikkumisega tekitanud kahju mittetulundusühingule. Kostja II vastuväited, et kohustus jäi hagejale täitmata, sest ühingul ei olnud raha, ja et kostja II ei ole rikkunud hoolsuskohustust määral, et seda võiks kvalifitseerida raske hooletusena, ei ole tõendatud. Kostja II on rikkunud juriidilise isiku juhtorgani liikme üldisi kohustusi, kui jättis kostja I juhtimise hooletusse ning asus tegutsema teistes äriühingutes. Samuti on kostja II rikkunud oma seadusest tulenevaid kohustusi, jättes kostja I pikaajalise püsiva maksejõuetuse puhul esitamata pankrotiavalduse, välistades seega hageja töötasunõude rahuldamise võimaluse pankrotimenetluses. TsÜS §-s 36 sätestatakse, et kui on ilmne, et juriidiline isik on püsivalt maksejõuetu, peavad juhatuse või seda asendava organi liikmed esitama pankrotiavalduse. Sama põhimõte on sätestatud ka MTÜS §-s 39, mille järgi peab juhatus esitama pankrotiavalduse, kui selgub, et mittetulundusühingul on vähem vara kui võetud kohustusi. Avalduse esitamata jätmise või avalduse esitamisega viivitamise korral vastutavad selles süüdi olevad juhatuse liikmed mittetulundusühingule või kolmandatele isikutele tekitatud kahju eest solidaarselt. Kostja II tekitas seadusest tuleneva kohustuse rikkumisega nii hagejale kui ka kostjale I

§ 1045lg 1 p 7 järgi õigusvastaselt kahju.

Maakohus jättis rahuldamata hageja nõude mõista kostjalt II välja 121 392 krooni 30 senti viivist. See nõue tulenes kostja I vastu algatatud täitemenetluses kohustuse täitmisega viivitamisest. Täitemenetluse algatamise ajal kehtinud TMS § 30 lg-s 1 sätestati, et kui võlgnik ei tasu kokkuleppe alusel igas kuus tasumisele kuuluvaid summasid, arvestab kohtutäitur igakuulisele tasumata summale juurde 10% viivist iga tasumata kuu eest ning see nõutakse sisse võlgnikult sissenõudja kasuks. Hagiavalduses on täitedokumendi täitmata jätmise eest viivise nõude esitanud hageja (sissenõudja) täitemenetluses võlgnikuna esineva kostja I kasuks. Selle nõude rahuldamiseks ei ole õiguslikku alust.

1. Kostja II esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse hagi rahuldamise osas tühistada ja jätta otsusega hagi rahuldamata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
2. Tallinna Ringkonnakohus tühistas
3. juuni
4. a otsusega maakohtu otsuse kostja II suhtes hagi osalist rahuldamist ja menetluskulude jaotust puudutavas osas. Ringkonnakohus tegi tühistatud osas uue otsuse, millega jättis kostja II suhtes hagi kostjatelt solidaarselt 48 000 krooni saamiseks ning kostja II vastu esitatud hagi 159 965 krooni 95 sendi väljamõistmiseks kostja I kasuks rahuldamata. Ringkonnakohus jättis kostja II menetluskulud hageja kanda. Maakohus jättis käsitlemata kostja II vastuväite, et
5. aprillil 2003 sõlmitud käendusleping on tühine.

§ 34

järgi on tarbija füüsiline isik, kes teeb tehingu väljaspool iseseisvat majandus- või kutsetegevust. Tarbija mõistet täiendab tarbijakaitseseaduse (TKS) § 2 lg 1, mille kohaselt on tarbija füüsiline isik, kellele pakutakse või kes omandab või kasutab kaupa või teenust eesmärgil, mis ei seondu tema majandus- või kutsetegevusega. Seaduses sätestatud tarbija mõiste ei ole universaalne ning igal konkreetsel juhul tuleb kindlaks teha, kas isik konkreetses võlasuhtes vastab tarbija tunnustele või mitte. Hinnangu andmisel, kas käenduse andnud füüsiline isik on tarbija või mitte, on seejuures määravaks asjaolu, kas füüsilisest isikust käendaja peab kandma ise sõlmitud lepingust tulenevaid riske. Kõnealusel juhul käendab kostja II füüsilise isikuna mittetulundusühingu tegevusest tekkinud kohustusi ning seetõttu tuleb tema antud käendust pidada tarbijakäenduseks. Sõlmitud lepingu kohaselt lasub käendusega võetud kohustuste täitmise koorem isiklikult kostjal II, mitte ühingul, mille juhatusse ta kuulub. Käenduse andmise ajal ühingu juhatuse liikme ameti pidamine ei võta füüsiliselt isikult vastutuse piiramise ja hoiatusfunktsiooni näol tarbija jaoks seadusega tagatud kaitset, kuna pelgalt mittetulundusühingu juhtorganisse kuulumine ei ole iseseisev majandus- ega kutsetegevus. Muid aluseid, mis tarbijaks olemise välistaksid, ei ole hageja esile toonud. Asjaolu, et kostja II võis käendust andes pidada muu hulgas silmas enda juhitud ühingu huve, ei välista samuti tarbijale ettenähtud kaitset, kuna ka tarbijast käendaja puhul võib surve käendust anda olla põhjustatud huvist põhivõlgniku käekäigu vastu. Mingeid põhjendusi, mis takistas hagejal lepingut sõlmides märkimast lepingusse käendaja rahalise vastutuse maksimumsummat, kohtule esitatud ei ole. Kuna erimeelsust ei saa olla selles, et kõnealuses käenduslepingus ei ole pooled käendaja vastutuse rahalises summas kokku leppinud, on käendusleping

§ 143

lg 2 alusel tühine ja hagi tuleb seetõttu käenduslepingul põhinevas osas kostja II vastu jätta rahuldamata. Samuti jättis ringkonnakohus rahuldamata hageja nõude mõista kostjalt II välja kahjuhüvitisena 38 573 krooni 65 senti kostja I kasuks. MTÜS § 32 lg-s 2 sätestatakse juhatuse liikme kohustus hüvitada ühingule kahju. Nõude võib maksma panna ka ühingu võlausaldaja. MTÜS § 39 järgi peab juhatus esitama pankrotiavalduse, kui selgub, et mittetulundusühingul on vähem vara kui võetud kohustusi. Mõlemal alusel nõuab hageja kahjuhüvitise väljamõistmist kostja I kasuks. Hageja nõue kostja II vastu, mis põhineb MTÜS § 32 lg-l 2, kujutab endast sisuliselt äriühingu nõuet juhtorgani liikme vastu, mille võib ühingu kasuks maksma panna ühingu võlausaldaja. Hagiavalduses on hageja nõudnud kostjalt ühingule tekitatud kahju hüvitamist peamise viitega kostja II toime pandud juhtimisvigadele. Ühingule tekkinud kahjuks on hageja pidanud seejuures enda palga ja töösuhtest tulenevate hüvitiste välja maksmata jätmist. Hageja väide, et kui kostja II oleks täitnud MTÜ juhatuse liikme kohustusi nõuetekohaselt, oleks kostja I tõenäoliselt teeninud tulu, on vastuolus MTÜS § 1 lgga 1. Hageja ei ole esile toonud, kuidas oleks kostja II pidanud kostjale I raha koguma. Tõendeid ei ole selle kohta, et kostjal I oli muud vara peale televiisori. Ainuüksi sellest, et kostja II tegutses ka teiste mittetulundusühingute juhatuse liikmena, ei saa teha järeldust, et selle tõttu on kostja I majanduslik olukord muutunud või ühing on kahju kannatanud. Ühtegi asjaolu, mis annaks aluse väiteks, et kostja I vastu juhatuse liikme kohustuste nõuetekohane täitmine oli raskendatud, sest kostja II oli samal ajal ametialaselt seotud mõne teise ühinguga, ei ole hageja esitanud ega kahju põhjustanud tegevuse sisu selgitanud. Ühingule väidetavalt tekitatud kahju puudutavas osas tuleb tähele panna, et materiaalse kahjuna mõistetakse õiguslikus tähenduses

§ 128

lg-te 2, 3 ja 4 järgi võlausaldaja tehtud kulutusi, tema vara kaotsiminekut või rikkumist, samuti võlausaldajal saamata jäänud tulu, mida ta oleks saanud, kui kahju tekitamise aluseks olnud asjaolu ei oleks esinenud. Hageja ei ole selgitanud, kuidas saab töötajale väljamaksmata palk ja muud töösuhtest tulenevad hüvitised väljendada kostjale I tekkinud kahju. MTÜS § 39 kohaselt peab juhatus esitama pankrotiavalduse, kui selgub, et mittetulundusühingul on vähem vara kui võetud kohustusi. See on kaitsenorm

§ 1045

lg 1 p 7 tähenduses ja võimaldab võlausaldajal panna juhatuse liikme vastu nõuet maksma enda kasuks. Hageja ei ole aga kahju hüvitamise nõuet enda kasuks esitanud, vaid on palunud mõista kahjuhüvitise välja ühingule. Milles MTÜ Hataali kahju pankrotiavalduse esitamata jätmisest tulenevalt seisneb, ei ole hageja selgitanud. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 7. Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada ringkonnakohtu otsuse ja teha asjas uus otsus, millega jätta maakohtu otsus jõusse. Ringkonnakohus on oluliselt rikkunud menetlusõiguse norme. Kohtuotsus on olulises ulatuses põhjendamata. Samuti on ringkonnakohus kohaldanud vääralt

§ 34

ja § 143.

§ 143lg 1 kohaselt on tarbijakäendusleping käendusleping, kus käendajaks on tarbija.

Selle sätte eesmärgipärasel tõlgendamisel kohaldub tarbijakäenduslepingu kohta sätestatu ainult isikule, kes on tarbija seaduse mõttes. Isegi juhul, kui ringkonnakohtu seisukoht tarbijakäenduse kohaldamiseks vaidlusalusele suhtele oleks õigustatud, on käenduslepingus kokku lepitud käenduse maksimumsummas ja ringkonnakohus oleks pidanud hageja nõude kostja II vastu rahuldama. Ringkonnakohus rikkus TsMS § 654 lg-t 5. Vastuses apellatsioonkaebusele vaidles hageja vastu kostja II väitele, et käendaja kohustuse maksimumsuurus ei olnud kindlaks määratud. Nii põhivõlgnik kui ka käendaja kohustusid täitma 48 000 krooni suuruse nõude. Ringkonnakohtu otsus on olulises osas põhjendamata, kuna kohtuotsuses on viiviste tasumise kokkulepet hindamata ekslikult märgitud, et käenduslepingus ei ole pooled käendaja vastutuse rahalises summas kokku leppinud. Juriidilise isiku juhtimine ja sellele kohustuste võtmine on juhatuse liikme vahetu kutsetegevus, mille abil juhitakse ja korraldatakse selle juriidilise isiku majandustegevust. Kui mittetulundusühingu juhatuse liige käendab enda ainuisikuliselt juhitava juriidilise isiku kohustust, tagab see füüsiline isik sisuliselt ka iseenda kui juhatuse liikme kutsealaste kohustuste täitmist, sest ainult juhatuse liikme kutsealaste kohustuste täitmisega on võimalik ka juriidilisele isikule võetud kohustusi täita. Seega seostub füüsilise isiku poolt tema enda vahetu tegevuse kaudu juhitavale juriidilisele isikule antud käendus iseseisva majandus- ja kutsetegevusega ja sellisele käendusele ei kohaldu tarbijakäenduslepingu sätted. Maakohus tuvastas, et kokkuleppes lepiti kokku, et kostja I kohustuse täitmise eest vastutab käendajana viimase juhatuse liige kostja II. Seega andis kostja II käenduse juhatuse liikmena, mitte tarbijana. Ringkonnakohus tühistas ebaõigesti maakohtu otsuse osas, millega mõisteti kostjalt II välja 38 573 krooni 65 senti kostja I kasuks. Ringkonnakohtu otsusest ei selgu, missugusest õigusaktist tuleneb seisukoht, et juriidilise isiku juhtorgani liikme õigusvastase teo tagajärjel juriidilise isiku võlausaldajale tekkinud kahju hüvitamist saab võlausaldaja nõuda üksnes endale. Kostja II on jätnud hooletusse kohustused kostja I juhtimisel ja on seevastu asunud tegutsema juhatuse liikmena samalaadse tegevusalaga ühingutes. Hageja on saanud kahju

§ 128lg-s 4 sätestatud saamata jäänud tulu tähenduses.

Kui kostja II oleks kostja I juhatuse liikmena kohaselt täitnud juhatuse liikme lojaalsuskohustust ja asunud kostja I tegevust juhtima, oleks kostja I suutnud teenida raha ja olnud võimeline tasuma hagejale täitemenetluses sissenõutava rahalise kohustuse. Lisaks ei ole kostja II esitanud ühingu pankrotiavaldust. Pankrotiavalduse esitamata jätmise korral vastutavad selles süüdi olevad juhatuse liikmed mittetulundusühingule või kolmandatele isikutele sellega tekitatud kahju eest solidaarselt. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

1. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb osaliselt tühistada TsMS § 692 lg 1 p 2 alusel menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada osas, millega ringkonnakohus jättis rahuldamata Väino Nüüdi hagi Jaan Kolbergi vastu 48 000 krooni saamiseks, ja Väino Nüüdi ning Jaan Kolbergi menetluskulude jaotust puudutavas osas. Asi tuleb tühistatud osas saata TsMS § 691 p 2 alusel samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.
2. Hageja ja kostja II vaidlevad esmalt selle üle, kas
3. aprillil 2003 hageja ja kostja I sõlmitud kokkuleppes kostja I kohustuse täitmiseks antud kostja II käendus on tarbijakäendus, millele tuginedes kostja II vabaneb

§-s 145 sätestatud käendaja vastutusest. Hageja väitel kohustus kostja II vastutama hageja ees kostja I kohustuse täitmise eest seetõttu, et kostja II oli kostja I juhatuse liige ja tagatav kohustus oli oma olemuselt hageja tööraamatu ja lõpparve kinnipidamise eest rahalise hüvitise maksmise kohustus, st töölepingu seadusest tuleneva rahalise hüvitise maksmise kohustus. Kostja II vastuväite kohaselt on tegemist tarbijakäendusega, milles ei ole kokku lepitud kostja II vastutuse maksimumsummas. 10.

§ 142

lg 1 järgi kohustub käendaja käenduslepinguga kolmanda isiku (põhivõlgniku) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. Kohustuse rikkumise korral vastutavad põhivõlgnik ja käendaja

§ 145

lg 1 järgi võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada.

§ 143lg 1 kohaselt on tarbijakäendusleping käendusleping, kus käendajaks on tarbija.

Sama paragrahvi lõike 2 järgi on tarbijakäendusleping tühine, kui ei ole kokku lepitud käendaja vastutuse maksimumsummas. 11. Ringkonnakohus leidis, et vaidlusalune kokkulepe on tarbijakäendus ja kuna kokku pole lepitud käendaja vastutuse maksimumsummat, siis on käendusleping tühine. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt on hinnangu andmisel, kas käenduse andnud füüsiline isik on tarbija või mitte, määravaks asjaolu, kas füüsilisest isikust käendaja peab kandma ise sõlmitud lepingust tulenevaid riske. Ringkonnakohus märkis otsuses: "Kõnealusel juhul käendab kostja Jaan Kolberg füüsilise isikuna mittetulundusühingu tegevusest tekkinud kohustusi ning seetõttu tuleb tema poolt antud käendust pidada tarbijakäenduseks." Kolleegium ringkonnakohtu sellise seisukohaga ei nõustu. Selleks, et vaidlusalust käenduslepingut saaks pidada tarbijakäenduseks, tuleb selgeks teha, kas kostja II on käendajana tarbija. 12.

§ 34

järgi on tarbija isik, kes teeb tehingu, mis ei seondu iseseisva majandus- või kutsetegevusega. Tarbija mõistet täiendab tarbijakaitseseaduse § 2 lg 1, mille kohaselt on tarbija füüsiline isik, kellele pakutakse või kes omandab või kasutab kaupa või teenust eesmärgil, mis ei seondu tema majandus- või kutsetegevusega. Riigikohus on 5. novembri 2008. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-89-08, mis puudutas

§ 155

järgi garantii andmist, märkinud, et juhul, kui äriühingu juhatuse liige sõlmib äriühingu kohustuse tagamiseks lepingu, siis tuleb teda eeldatavasti pidada tegutsenuks majandus- või kutsetegevuses

§ 155

lg 1 järgi juhul, kui ta oli samal ajal äriühingu ainsaks või põhiliseks osanikuks või aktsionäriks. Nimetatud eelduse ümberlükkamise koormus lasub äriühingu kohustust taganud sama äriühingu omanikust juhatuse liikmel.

1. märtsi
2. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-8-06 on Riigikohus asunud seisukohale, et osaühingu osaniku ja juhatuse liikme osaühingu kohustuse täitmise tagamiseks sõlmitud lepingule ei laiene võlaõigusseaduse tarbijakaitse sätted, kuna leping osaühingu kohustuse täitmise tagamiseks sõlmiti huvist ühingu majandustegevuse vastu ning osaühingu juhatuse liige ei olnud lepingus tarbija.
3. Ringkonnakohus on otsuses õigesti märkinud, et ainuüksi mittetulundusühingu juhtorganisse kuulumine ei ole käsitatav juhtorgani liikme iseseisva majandus- või kutsetegevusena. Kolleegium leiab aga, et alati ei pruugi mittetulundusühingu juhatuse liikme mittetulundusühingu kohustuse täitmise tagamiseks antud käendus olla tarbijakäendus. Kui näiteks mittetulundusühingu juhatuse liige tagab käendajana sama mittetulundusühingu majandustegevuses võetud kohustust, mis on samal ajal seotud mittetulundusühingu juhatuse liikme enda majandus- või kutsetegevusega, võib asjaolude kohaselt olla tegemist tavalise käendusega, mitte tarbijakäendusega. Kuna apellatsioonikohus on õigesti leidnud, et hageja ei ole esile toonud asjaolusid, mis välistaks kostja II antud käenduse suhtes tarbijakäenduse sätete kohaldamise, siis ei ole käesoleva otsuse eelmises punktis märgitu ringkonnakohtu otsuse tühistamise põhjuseks.
4. Ringkonnakohtu otsus tuleb osaliselt tühistada TsMS § 654 lg 5 rikkumise tõttu. Kassatsioonkaebuses on õigesti märgitud, et kui ringkonnakohus leidis, et vaidlusalusele suhtele tuleb kohaldada tarbijakäenduse sätteid, oleks ringkonnakohtul tulnud otsuses põhjendatult vastata ka hageja väitele, et käenduslepingus oli käendaja kohustuse maksimumsumma kindlaks määratud.
5. Ringkonnakohtu otsus jääb muutmata osas, milles ringkonnakohus jättis rahuldamata hageja nõude mõista kostjalt II välja kahjuhüvitisena 38 573 krooni 65 senti kostja I kasuks. Kooskõlas TsMS § 689 lg-ga 5 märgib kolleegium, et ta järgib selles osas ringkonnakohtu otsuse põhjendust. Hageja on nõudnud kostjalt II ühingule tekitatud kahju hüvitamist MTÜS § 32 lg 2 ja § 39 alusel, tuginedes kostja II toime pandud juhtimisvigadele ja pankrotiavalduse esitamata jätmisele. Ringkonnakohus on põhjendatult leidnud, et hageja pole kõiki kostja I poolt kostjale II kahju hüvitamise kohustuse tekkimiseks vajalikke tingimusi esile toonud ega tõendanud. Vastuseks kassatsioonkaebusele peab kolleegium vajalikuks märkida, et ringkonnakohus ei ole otsuses asunud seisukohale, et mittetulundusühingu juhatuse liikme kohustuste rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist mittetulundusühingule ei saa kohustusi rikkunud juhatuse liikmelt nõuda mittetulundusühingu võlausaldaja. Ringkonnakohus on jätnud hagi kostjalt II kostja I kasuks kahjuhüvitise väljamõistmiseks rahuldamata tõendamatuse tõttu.
6. Asja uuel läbivaatamisel tuleb sõltuvalt asja lahendamise tulemusest otsustada ka hageja ja kostja II menetluskulude jaotus.
7. Hageja kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb talle TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada kassatsioonikautsjon. Praeguses asjas on hageja eest kautsjoni tasunud OÜ Sikuti Advokaadibüroo. Hageja on alates
8. jaanuarist
9. a kehtiva TsMS § 149 lg 8 alusel Riigikohtule teatanud, et kautsjon tuleb kassatsioonkaebuse rahuldamise korral tagastada OÜ-le Sikuti Advokaadibüroo. Jaak Luik, Henn Jõks, Ants Kull