← Eesti

3-1-1-108-09

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 3-1-1-108-09 Määruse tegemise koht ja kuupäev Tartu, 8. detsember 2009 Kohtukoosseis Eesistuja Lea Kivi, liikmed Eerik Kergandberg ja Priit

§ 200

lg 1 järgi, kuid eeluurimiskohtunik ei pidanud vajalikuks kahtlustatavale tõkendina vahistamise kohaldamist.

  1. Tartu Maakohtu määruse peale esitas prokurör ringkonnakohtule määruskaebuse, milles taotles määruse tühistamist ja T. P.-i vahistamist. Kaebuse kohaselt võib kahtlustatav jätkuvalt toime panna kuritegusid, mistõttu on põhjendatud tema vahistamine. T. P.-le on esitatud kahtlustus 15 kelmuse toimepanemises ajavahemikus
  2. a jaanuarist
  3. a juulini. Kriminaalasja materjalide alusel on alust kahtlustada teda veel ligi 30 kelmuses, mille osas ei ole teda veel üle kuulatud. Ühtlasi on Lõuna Politseiprefektuuri menetluses kriminaalasi, milles T. P.-le on esitatud kahtlustus KarS §

§ 200lg 1 järgi.

T. P. on jätkanud kuritegude toimepanemist ka pärast tema suhtes tehtud süüdimõistva kohtuotsuse jõustumist, mida kinnitab tõsiasi, et kahtlustatava pangaarvetele laekus pärast kohtuotsuse tegemist erinevatelt isikutelt väljapetetud summasid. T. P.-lt arvuti äravõtmine läbiotsimise käigus ei välista uute arvutikuritegude toimepanemist, sest Tartus on piisavalt avalikke internetipunkte. Kahtlustatavale

  1. juunil kohaldatud tõkend, s.o elukohast lahkumise keeld, ei ole mõjutanud teda kuritegude toimepanemisest hoiduma. Ebaõige on kohtu seisukoht, et kogutud tõendite põhjal ei saa ümber lükata kahtlustatava väiteid selle kohta, et pärast süüdimõistvat kohtuotsust ei ole ta raha saamiseks kasutanud pettust. Kohus on asunud tõendeid sisuliselt hindama, mis ei ole kooskõlas vahistamismenetluse olemusega.
  2. Tartu Ringkonnakohtu
  3. oktoobri
  4. a määrusega maakohtu määrus tühistati ja T. P. vahistati. Ringkonnakohus põhjendas määrust järgmiselt. 4.1 Vahistamise kohaldamiseks peab kohus tuvastama nii põhjendatud kuriteokahtluse kui ka vahistamisaluse. Kannatanute ja tunnistajate ütlused ning pangakontode väljavõtted annavad küllaldase aluse veendumuseks, et suure tõenäosusega on T. P. kuritegude täideviija, millega nõustus ka maakohus. Põhjendatud kuriteokahtluse kui vahistamise eeltingimuse tuvastamine ei ole seejuures lõplik otsustus isiku süü üle, mistõttu on põhjendamatu maakohtu väide, et kriminaalasjas kogutud tõendid ei lükka ümber kahtlustatava enda süüd välistavaid ütlusi. Seega esineb põhjendatud kuriteokahtlus. 4.
  5. Ühtlasi leidis ringkonnakohus, et kahtlustatav võib jätkuvalt toime panna kuritegusid, s.o esineb ka vahistamisalus. T. P. on kriminaalkorras karistatud KarS § 213 lg 1 järgi. Käesolevas kriminaalasjas esitati talle jällegi kahtlustus KarS §-de 209 lg 2 p 1 ja 213 lg 1 järgi. Vaatamata tema suhtes juba menetletavale kriminaalasjale KarS § 213 lg 1 järgi jätkas ta samaliigiliste kuritegude toimepanemist, mis ilmneb
  6. septembri
  7. a kahtlustatava ülekuulamise protokollist, mille kohaselt T. P.ile esitati kahtlustus 15 teos. Põhjendamatu on T. P.-i ja tema kaitsja väide, et pärast
  8. aprilli
  9. a kohtuotsust ei ole ta kuritegusid toime pannud, kuna toimiku materjalide kohaselt kahtlustatakse teda kuritegude toimepanemises ka
  10. ja
  11. juulil. Lisaks sellele on T. P.-le esitatud kahtlustus KarS § 214 lg 1 järgi. Samuti menetletakse Lõuna Politseiprefektuuris kriminaalasja, kus T. P.-i kahtlustatakse KarS §-de 263 p-de 1, 4 ja 200 lg 1 järgi subsumeeritavate kuritegude toimepanemises. Kahtlustatava suutmatusele käituda seaduskuulekalt viitab samuti kriminaalhooldusametniku erakorraline ettekanne kriminaalhoolduse nõuete rikkumise kohta, mida Tartu Maakohus arutas
  12. septembril
  13. Eeltoodust nähtub, et T. P.-i kuritegelik aktiivsus on olnud suur ja ta on jätkanud süütegude toimepanemist ka ajal, kui tema suhtes kohaldati kriminaalhooldust. Seega on väga tõenäoline, et vabaduses viibides võib ta toime panna uusi kuritegusid. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
  14. Ringkonnakohtu määruse peale esitas määruskaebuse T. P.-i kaitsja vandeadvokaat Sirje Must, kes taotleb vahistamismääruse tühistamist ja T. P.-le kohaldatud tõkendi asendamist kergemaliigilise tõkendiga, s.o elukohast lahkumise keeld. Määruskaebuse kohaselt puudub alus T. P.-i vahistamiseks. Tõkendi kohaldamist ei peetud vajalikuks KarS §

§ 200

lg 1 tunnustel alustatud kriminaalmenetluses, kuna kohus arvestas kahtlustatava tugevat sotsiaalset tugivõrgustikku kooli ja vanemate näol ning tema enda soovi hoiduda kuritegude toimepanemisest. Käesolevas kriminaalasjas on maakohus pidanud samuti võimalikuks mõjutada T. P.-i edaspidi kuritegudest hoiduma teiste mõjutusvahendite abil. Pärnu Maakohtu otsuse täitmisel ei pidanud ka kriminaalhooldusametnik vajalikuks katseaja tingimuste rikkumisel vangistuse täitmisele pööramist, taotledes täiendava kohustuse, s.o sotsiaalprogrammis osalemise määramist. T. P. on hiljuti täisealiseks saanud noor inimene, kellel on kindel elukoht vanemate juures ja kes jätkab oma õpinguid Tartu Kutsehariduskeskuses. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

  1. Kriminaalkolleegium leiab, et ringkonnakohtu vaidlustatud vahistusmääruse tühistamiseks puudub alus ja põhjendab seda järgmiselt.
  2. Seaduslikuks saab isiku vahistamist lugeda juhul, kui vahistamismäärusest nähtub üheselt ja selgelt esiteks põhjendatud kahtluse olemasolu selles, et vahistatu on toime pannud kuriteo, ning teiseks vahistamisaluse olemasolu. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  3. detsembri
  4. a otsuses kriminaalasjas nr 3-1-1-103-06 (RT III 2006, 47, 393) märgitu kohaselt on põhjendatud kuriteokahtlus vahistamise kui eeskätt kahe olulise põhiõiguse - üldise vabadusõiguse ja süütuse presumptsiooni kõige tõsisema riive lubatavuse absoluutne eeltingimus. Põhjendatud kuriteokahtlus vahistamise eeldusena tähendab seda, et vahistamine ei tohi teenida kriminaalmenetluse väliseid eesmärke. Kohtuasjas Lawless v. Iirimaa
  5. a tehtud otsuses, aga ka mitmetes hilisemates lahendites (nt
  6. a otsus kohtuasjas Brogan ja teised v. Ühendkuningriik) on Euroopa Inimõiguste Kohus märkinud, et vahistamise eesmärk saab lõppastmes olla vaid isiku toimetamine kohtu ette ja et keelatud on sellise isiku vahistamine, kelle kohtuasja kohtuliku arutamiseni riik ei saa või ei soovigi jõuda. Põhjendatud kuriteokahtlus ongi selle tagatiseks, et kohtuliku arutamiseni saadakse ja soovitakse jõuda. 7.1 Põhjendatud kuriteokahtluse kui vahistamise eeltingimuse olemasolu on seaduslikult fikseeritud siis, kui kohus on kriminaaltoimiku konkreetsetele materjalidele tuginedes väljendanud vahistamismääruses veendumust, et just nimelt vahistatav võib olla suure tõenäosusega toime pannud kuriteo kas täideviijana või osavõtjana. Mõistetavalt saab selline suurele tõenäosusele tuginev kuriteokahtlus jääda ikka vaid kahtluseks ega tähenda vahistatava süü küsimuse lõplikku otsustamist. See tähendab, et kuriteokahtluse põhjendamisel võib tõendamisstandard olla madalam, kui see on süüküsimuse lõplikul otsustamisel. Nii ei pea kohus kuriteokahtluse põhjendatuse hindamisel analüüsima tõendite lubatavust sama põhjalikult, nagu see on nõutav kohtuliku arutamise raames süüdistatava süü küsimust otsustades. Samas aga ei tohi ka vahistamisküsimuse lahendamisel ignoreerida kriminaalmenetluse printsiipe ja lugeda kuriteokahtluse olemasolu põhjenduseks näiteks kahtlustatava keeldumist ütluste andmisest. Siiski ei ole välistatud, et kuriteokahtluse põhjendatuse hindamisel tuginetakse muuhulgas ka vabatõenditele KrMS § 63 lg 2 mõttes ja täiendavalt üldinimlikule, kriminalistika-alasele ning kriminaalmenetluslikule kogemusele. Kolleegium tõdeb, et käesoleva kohtuasja puhul on nii maa- kui ringkonnakohus õiguslikult korrektselt tuvastanud põhjendatud kuriteokahtluse olemasolu ja seda ei ole vaidlustanud ka määruskaebuse esitaja.
  7. Määruskaebuse esitaja vaidlustab kuritegude jätkuva toimepanemise ohu kui vahistamisaluse olemasolu T. P.-i kriminaalasjas. Kolleegium kordab esmalt varasemates kohtulahendites väljendatud seisukohta, et kuriteokahtlus - ka siis, kui see on piisavalt põhjendatud ja isegi juhul, kui on tegemist raske kuriteo kahtlusega - ei saa põhiseaduse §-st 20 lähtuvalt iseenesest tuua kaasa isiku vahistamist. Isikut tohib vahistada alles siis, kui kohus on lisaks põhjendatud kuriteokahtlusele tuvastanud ka põhiseadusega kooskõlas oleva ja kriminaalmenetluse seadustikus sätestatud vahistamisaluse olemasolu.
  8. Vahistamisaluse olemasolu sedastamine tähendab sisuliselt sellise negatiivse tulevikuprognoosi esitamist vahistatava käitumise kohta, mida vahistamine võimaldab vältida. Käesoleva kriminaalasja puhul aktuaalne vahistamisalus (kuritegude jätkuva toimepanemise oht) tähendab seega prognoosi, et oletatavasti toimepandud kuritegude uurimiseks alustatud kriminaalmenetlus ei suuda iseenesest vältida isiku poolt uute kuritegude toimepanemist, kui isiku vabadust ei piirata. Sellist tulevikuprognoosi ei saa tuletada vahetult kuriteokahtlusest ega ka mitte väidetavalt juba toimepandud kuriteo raskusest. See tähendab, et vahistamisalust ei tohi sisustada ainuüksi kuriteokahtluse kui vahistamise eeldusega. Samas tuleb vältimatult arvestada, et tulevikuprognoosi esitamiseks peab kohus pöörduma andmete poole, mis tal vahistamisküsimuse otsustamise ajal on olemas nii vahistatava enda kui ka tema senise käitumise kohta.
  9. Vahistatava senise käitumise kohta on kohtul kindlasti olemas isiku kuriteokahtluse põhjendatust kinnitavad andmed, sest ilma nendeta ei saaks vahistamisaluse tuvastamise küsimus aktualiseeruda. See tähendab, et igati loogiline ja õiguslikult aktsepteeritav ongi see, kui kõnealust tulevikuprognoosi põhjendatakse kuriteokahtlusega seonduvate mineviku sündmuste (kuritegude laad, nende hulk ja süstemaatilisus) pinnalt. 10.1 Riigikohtu varasemast praktikast nähtub, et kuritegude jätkuva toimepanemise oht on suur eeskätt nn sõltuvuskuritegude puhul (vt eelviidatud Riigikohtu otsus nr 3-1-1-103-06). Sellisteks kuritegudeks on näiteks seksuaal- ja narkokuriteod; teatud juhtudel ka vargused ja arvutikuriteod. Kuna sedalaadi kuritegude toimepanemine on olulisel määral tingitud teatud isikulistest asjaoludest, siis võib põhimõtteliselt ka ühe sedalaadi kuriteo toimepanemise kahtluse pinnalt prognoosida selliste kuritegude jätkumise ohtu. 10.2 Samas Riigikohtu otsuses on märgitud sedagi, et kuigi kuriteokahtlusega hõlmatava kuriteo raskus ainuüksi ei ole vahistamisaluseks, pole välistatud konkreetsetele asjaoludele tuginevad põhjendused, et just kuriteo raskusest tingitult võib isik jätkata kas samalaadsete kuritegude toimepanemist või selliste kuritegude toimepanemist, mis on suunatud tõendite võltsimisele või nende kõrvaldamisele. 10.3 Kolleegium jagab jätkuvalt ka viidatud lahendis väljendatud arusaama, et kuritegude jätkuva toimepanemise tõenäosus on suurem nende kahtlustatavate puhul, keda on varem süüdi tunnistatud ja karistatud, kuid keda karistused ei ole suunanud õiguskuulekale käitumisele. Kolleegium märgib siinjuures, et kohtute poolt tuvastatu kohaselt on T. P.i näol tegemist just sellise isikuga. 10.4 Riigikohtu varasemas praktikas ei ole otsesõnu käsitletud küsimust sellest, kas ainuüksi kuriteokahtlusega hõlmatavate kuritegude suur hulk ja süstemaatilisus saab olla aluseks selliste kuritegude jätkuva toimepanemise prognoosimisele. Pidades silmas käesoleva kohtuasja faktilisi asjaolusid, saab kolleegium vastata sellele küsimusele jaatavalt. Kolleegium nõustub siinjuures ringkonnakohtu poolt sedastatuga, et T. P.-i kuritegelik aktiivsus on olnud erakordselt suur ja puuduvad selle pidurdumise märgid.
  10. Eeltoodust tulenevalt leiab kolleegium, et käesolevas asjas on ringkonnakohus lähtunud Riigikohtu praktikas tunnustatud kriteeriumitest kuritegude jätkuva toimepanemise ohu tuvastamiseks. Kuigi valdav osa T. P.-le kahtlustuse kohaselt etteheidetavatest kuritegudest on toime pandud enne süüdimõistva kohtuotsuse jõustumist, on kohus nentinud, et isikut kahtlustatakse ka kahe kelmuse toimepanemises pärast otsuse jõustumist. Sellest tulenevalt ei avaldanud isikule preventiivset ehk ärahoidvat mõju samalaadses kuriteos süüdimõistmine. Samuti on kohus võtnud arvesse T. P.-i käitumist katseajal, s.o selle tingimuste rikkumist, ja isikule teises kriminaalasjas esitatud kahtlustust KarS §-de 263 p-de 1, 4 ning 200 lg 1 järgi. T. P.-i kindel elukoht ja õpingud, s.o sotsiaalvõrgustik ei ole varasemalt takistanud tal kuritegusid toime panna.
  11. Seoses sellega, et toimiku materjalidest nähtub, et lisaks käesolevale kriminaalasjale on T. P.-le teises kriminaalasjas esitatud kahtlustus KarS §-de 263 p-des 1, 4 ja 200 lg-s 1 ettenähtud kuritegudes, märgib kolleegium kohtupraktika ühtlustamiseks täiendavalt järgmist. KrMS § 216 lg 1 p 2 kohaselt ühendatakse mitu kriminaalasja ühiseks menetlemiseks, kui sama isikut kahtlustatakse mitme kuriteo toimepanemises. Sama isiku kriminaalasjade ühendamata jätmine ühiseks menetlemiseks on lubamatu olukorras, kus taotletakse isiku vahi alla võtmist, kuna see võib takistada vahistamise kui raskeima tõkendi vajalikkuse üle objektiivse ja põhjendatud otsuse langetamist. Kohtul peab olema täielik ülevaade kahtlustatava käitumisest, mis on suure tõenäosusega pärsitud, kui isiku tegusid uuritakse erinevates menetlustes. Ühtlasi võib see viia sama isiku suhtes erinevates kriminaalasjades mitme vahistamistaotluse esitamiseni, mis kahjustab isiku õigust ausale ja õiglasele menetlusele.
  12. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 361 p-st 1 ja § 390 lg-st 1 jätab kriminaalkolleegium ringkonnakohtu määruse muutmata ja kaitsja määruskaebuse rahuldamata. Lea Kivi, Eerik Kergandberg, Priit Pikamäe

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.