Obsah (7)

§ 6§ 663§ 175§ 174§ 695§ 178§ 149

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus Asja läbiv

) § 174 lg 3 kohaselt menetluskulude nimekiri, samuti on avaldusele lisatud arved ja tööaruanded. Hagi hinnaks on 33 251 krooni. Õigusabikulud ei ületa Vabariigi Valitsuse 4. septembri 2008 määrusega nr 137 kehtestatud lepingulise esindaja ja nõustaja sissenõutavat kulu.

§ 6

kohaselt tehakse tsiviilasja menetlustoiming toimingu tegemise ajal kehtiva seaduse järgi. 8. Hageja esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse ja palus maakohtu määruse tühistada. Juhul kui kohus leiab, et kostja on kulude kandmise nõuetekohaselt esitanud ja tõendanud, tuleb lähtuda kulude väljamõistmisel piirmäärast 11 000 krooni. Kohtunikuabi võttis määruskaebuse menetlusse ja edastas selle

§ 663

lg 6 alusel kohtunikule, kes jättis määruskaebuse rahuldamata ja saatis selle edasi Tartu Ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

1. Tartu Ringkonnakohus jättis
2. septembri
3. a määrusega maakohtu määruse muutmata. Maakohus kohaldas õigesti

§ 6

, mille kohaselt tehakse tsiviilasjas menetlustoiming toimingu tegemise ajal kehtiva seaduse järgi, ning juhindus menetluskulude piirmäära arvutamisel kehtivast regulatsioonist. Vabariigi Valitsusele on antud volitus kehtestada lepingulise esindaja kulude piirmäärad menetlusseadusest tuleneva viite alusel, seega ei ole kehtestatud piirmäärade puhul tegemist materiaalõigusega, vaid volitusnormi alusel menetlusnormi sisustamisega. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 175 lg 4 alusel kehtestatakse üksnes väljamõistetavate õigusabikulude piirmäär, mitte tunnitasu määr. Seega tuleb kehtivat regulatsiooni kohaldada ka menetlustes, mis algasid ajal, mil kehtis teistsugune piirmäär, eeldusel et menetluse lõppemise ajaks on piirmäär muutunud. Oluline on ka see, et piirmäärad kohalduvad ühtviisi kõigile menetlusosalistele, seega on menetlusosaliste huvid võrdselt kaitstud. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse (

RS) § 3 lg 1 kohaselt kohaldatakse enne

RS jõustumist alustatud menetluse puhul menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. Hagi menetlus algas 20. märtsil 2007 ning toona kehtis

§ 175lg 4.

Kohus peab pärast 1. jaanuari 2006 alustatud menetlustes lähtuma menetluskulude kindlaksmääramisel

§-st 175, arvestades kulude väljamõistmise ajal kehtivaid piirmäärasid. Selline tõlgendus on analoogne tsiviilasjas nr 3-2-1-137-06 tehtud Riigikohtu lahendi p-s 30 antud tõlgendusega hagihinna ja riigilõivu määra kohta. Hageja väide, et menetluskulude kindlaksmääramise taotlusele ei olnud lisatud vajalikke dokumente, ei ole õige. Seadusest ei tulene, et kulude väljamõistmiseks peab taotleja tõendama, et kulud on kantud.

§ 174

lg 3 teise lause kohaselt tuleb avaldusele lisada menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud kohtumenetluse tõttu. Maakohtul on õigus kulud välja mõista ilma dokumentaalsete tõenditeta, kui ta peab kulude suurust ja seost tsiviilasjaga põhjendatuks. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 10. Hageja esitas Riigikohtule määruskaebuse, milles palub ringkonnakohtu määruse ja maakohtu määruse tühistada ja jätta kostja taotlus rahuldamata. Juhul kui Riigikohus leiab, et kostja kantud kulud on nõuetekohaselt esitatud ja tõendatud, tuleb lähtuda kulude väljamõistmisel hüvitise piirmäärast 11 000 krooni. Hageja leiab, et kulude hüvitamisel tuleb lähtuda nendest piirmääradest, mis kehtisid ajal, mil kulud tekkisid. Teistsuguse lähenemise korral rikutakse oluliselt hageja õiguspärast ootust, kuivõrd hageja ei saanud menetlust alustades ja kogu menetluse vältel ette näha, et hüvitamisele kuuluvate kulude piirmäärad suurenevad tulevikus kordades. Kohtud on ekslikult kohaldanud

§ 6

, milles sätestatakse, et menetlustoiming tehakse menetlustoimingu tegemise ajal kehtiva seaduse kohaselt. Vabariigi Valitsuse määrused nr 137 ja 306 ei reguleeri menetlustoimingu tegemist, vaid sätestavad materiaalõiguslikud alused väljamõistetavate kulude piirmäärad.

RS §-s 3 on sätestatud üldine põhimõte, et menetluskulude kindlaksmääramisel lähtutakse nende menetluste toimumise ajal kehtinud normidest. Kostja ei ole kohtule esitanud kõiki nõutavaid andmeid ja dokumente.

§ 174lg 2 sõnastusest nähtub, et avaldusele lisatakse kulusid tõendavad dokumendid.

Seega peab hüvitise väljamõistmise eeldusena olema tõendatud kulude kandmine. Kostja esitas kohtule 22. detsembril 2008 maksekorraldused kulude kandmise tõendamiseks. Need dokumendid esitati kohtule enam kui 30 päeva pärast kohtuotsuse jõustumist, kuigi

§ 174

lg 1 järgi tuleb menetluskulude kindlaksmääramise avaldus esitada 30 päeva jooksul arvates kohtulahendi jõustumisest.

1. Kostja leiab vastuses määruskaebusele, et ringkonnakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud. Kohtud on õigesti lähtunud lepingulise esindaja kulude kindlaksmääramise ajal kehtivast Vabariigi Valitsuse määrusest. Hageja viidatud määrus nr 306 oli kehtivuse kaotanud juba asjas menetluskulude jaotuse kohta tehtud lahendi tegemise ja jõustumise ajal. Menetluskulude kindlaksmääramine on menetlusõiguslik küsimus. Kohtud on õigesti lähtunud menetluskulude kindlaksmääramisel selle toimingu tegemise ajal kehtinud määrusest nr
2. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku nõuete ja tsiviilkohtumenetluse praktika järgi ei ole kulude kandmist ehk tasumist tõendavate dokumentide esitamine menetluskulude väljamõistmiseks teiselt menetlusosaliselt vajalik. Enne
3. jaanuari 2009 kehtinud

§ 174

lg-s 2 oli sätestatud nõue esitada menetluskulude nimekirja juurde kulu tõendavad dokumendid, mitte tasumist tõendavad dokumendid. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 12. Kolleegium leiab, et määruskaebus on osaliselt põhjendatud. Ringkonnakohtu määrus tuleb

§ 695ja § 692 lg 1 p 2 alusel tühistada menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu.

Asjas on võimalik

§ 695

ja § 691 p 5 alusel teha uus määrus, millega mõista hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud 11 000 krooni.

1. Pooled vaidlevad selle üle, kas menetluskulude kindlaksmääramisel tuli lähtuda Vabariigi Valitsuse
2. detsembri
3. a määrusega nr 306 "Lepingulise esindaja ja nõustaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäärad" (edaspidi määrus nr 306) kehtestatud piirmääradest, mis kehtisid tsiviilasja menetluse ja menetluskulude jaotuse kindlaksmääramise ajal, mitte aga menetluskulude kindlaksmääramisel
4. märtsil
5. Sellest sõltub hagejalt väljamõistetavate menetluskulude suurus. Alates
6. septembrist 2008 kehtivad kõrgemad piirmäärad, kui olid sätestatud määruses nr
8. septembril
9. a jõustunud Vabariigi Valitsuse
10. septembri
11. a määrusega nr 137 kehtestati uued lepingulise esindaja ja nõustaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäärad.

RS § 3 lg-s 1 sätestatakse, et enne

RS jõustumist alustatud menetluse puhul kohaldatakse menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut.

1. Kolleegium jääb Riigikohtu
2. oktoobri
3. a määruses tsiviilasjas nr 3-2-1-87-09 väljendatud seisukoha juurde, et menetluskulude kindlaksmääramisel ja väljamõistmisel tuleb arvestada sellega, milliseid kulutusi sai isik ette näha. Praegusel juhul said nii hageja kui ka kostja arvestada nende menetluskulude hüvitamise piirmääradega, mis olid kehtestatud Vabariigi Valitsuse
4. detsembri
5. a määrusega nr
6. Lisaks märgib kolleegium, et kostja soovib hüvitist nende toimingute eest, mis tehti määruse nr 306 kehtivusajal.
7. Tsiviilasja hind oli 33 251 krooni. Tsiviilasjas hinnaga kuni 35 000 krooni sai määruse nr 306 § 1 lg 1 järgi maksimaalselt sissenõutavaks lepingulise esindaja kuluks olla 11 000 krooni.
8. Vastuseks hageja määruskaebuse väitele, et hüvitise väljamõistmise eeldusena peab olema tõendatud kulude kandmine, märgib kolleegium järgmist. Enne
9. jaanuari 2009 kehtinud

§ 174

lg 2 järgi pidi olema menetluskulude kindlaksmääramise avaldusele lisatud menetluskulude nimekiri ning kulusid tõendavad dokumendid. Seega tsiviilkohtumenetluse seadustik ei nõudnud, et menetluskulud oleksid avalduse esitamise ajal kantud. 17. Kolleegium märgib, et

§ 178lg 3 kohaselt ei hüvitata käesoleva määruskaebuse menetlemisel tekkinud kulusid.

18. Hageja määruskaebuse rahuldamise tõttu tuleb talle

§ 149lg 4 esimese lause alusel tagastada kassatsioonikautsjon.

Praeguses asjas on kautsjoni tasunud hageja eest OÜ Advokaadibüroo Mägi Kraavi & Partnerid. Hageja on alates 1. jaanuarist 2009. a kehtiva

§ 149

lg 8 alusel Riigikohtule teatanud, et kautsjon tuleb määruskaebuse rahuldamise korral tagastada OÜ-le Advokaadibüroo Mägi Kraavi & Partnerid. Henn Jõks, Peeter Jerofejev, Lea Laarmaa