Obsah (4)

§ 463§ 464§ 81§ 86

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Tsiviilasja hind Riigikohtus Menetlusosalised ja

) § 463 lg 2 kohaselt oli kannatanu surma korral õigus saada hüvitist isikul, kes oli kannatanu ülalpidamisel, selle osa suuruses, mis tal oli õigus saada kannatanu eluajal. Hüvitist saama õigustatud isikute ringi kuulus ka hageja. Need kahju hüvitamise põhimõtted kehtivad ka praegu. Hageja oli kannatanu ainus ülalpeetav, mistõttu oli tal õigus saada pool kannatanu sissetulekust.

1. Kostja ei tunnistanud hagi ja palus selle jätta rahuldamata. Kannatanu surma ajal ei kehtinud võlaõigusseadus, tsiviilseadustiku üldosa seadus ja riikliku pensionikindlustuse seadus, millele hagi tugineb. Hageja nõue saada kahjuhüvitisena pool kannatanu sissetulekust on põhjendamatu. Perekonnaseadus (PKS) ei sätesta põhimõtet, et laps peab saama elatisena pool vanema töötasust. Ülalpidamine määratakse lapsele igakuise elatisrahana, lähtudes kummagi vanema varalisest seisundist ja lapse vajadustest. Hageja õigus saada ülalpidamist tekkis alates põlvnemise tuvastamisest
2. juulil
3. a. Kannatanul ei olnud oma eluajal kohustust hagejat ülal pidada, sest põlvnemine ei olnud tuvastatud. Seega ei ole täidetud VÕS § 129 lg 1 kohaldamise eeldus � surma ajal kehtinud seadusest tulenev kohustus teist isikut ülal pidada.
4. Harju Maakohus rahuldas
5. veebruari
6. a otsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 180 701 krooni suuruse kahjuhüvitise ajavahemiku eest
7. augustist
8. a kuni
9. detsembrini
10. a ja kahjuhüvitise kuumaksetena alates
11. jaanuarist
12. a kuni hageja õpingute lõpetamiseni, kuid mitte kauemaks kui
13. aprillini
14. a. Maakohtu otsuse kohaselt tuleb kahjuhüvitise suuruse kindlaksmääramisel lähtuda iga järgneva aasta kohta kehtestatud kuupalga alammäärast, kusjuures kahjuhüvitise kuumakse tuleb arvutada valemi järgi: 2,13 * kuupalga alammäär * 1/4 = ühe kuu kahjuhüvitis. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt põhjustas kostja kannatanu surma. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse (VÕSRS) §-de 2, 11 ja 22 järgi tuleb vaidluse lahendamisel kohaldada
15. a kehtinud seadust. Kuni
16. juulini
17. a reguleeris kahju hüvitamist

. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja põlvnemine kannatanust tuvastati alles pärast viimase surma. Seega kannatanu surma ajal ei olnud hageja põlvnemine temast seaduses ettenähtud korras tuvastatud ning seega on õige kostja väide, et oma surma ajal ei olnud kannatanul seadusest tulenevat kohustust hagejat ülal pidada. Kahjuhüvitise nõudmise õigust ei välista ka see, kui põlvnemist ei ole seaduses ettenähtud korras tuvastatud.

§ 463

lg 2 ja § 464 lg 2 järgi tuleb kahju hüvitada ka isikule, kes kannatanu surma ajal oli tema ülalpidamisel. Kostja ei ole vaidlustanud hageja väidet, et hageja sai kannatanult tema surmani ülalpidamist. Ei ole alust kahelda hageja väite õigsuses. Kohtumääruses, millega tuvastati hageja põlvnemine kannatanust, tegi kohus kindlaks, et kannatanu tunnistas hageja ema rasedusest teadasaamisest alates hageja oma lapseks ning suhtles pärast hageja sündi kuni oma surmani hageja ja tema emaga. Sellest saab järeldada, et kannatanu osales hageja kasvatamises ja ülalpidamises. Õige ei ole kostja seisukoht, et tema ei vastuta kahju tekitamise eest, kuna ülalpidamise saamise võimaluse puudumine ei olnud põhjuslikus seoses kannatanu surmaga, vaid sellega, et hageja põlvnemine kannatanust oli tuvastamata. Vastutuse tekkimise seisukohalt on kõik põhjused üheväärsed ning ei ole tähtsust, kas õigusvastane tegu oli kahju tekkimise otsene või kaudne põhjus. Kui kostja ei oleks kannatanut tapnud, oleks viimane hagejale tõenäoliselt jätkuvalt ülalpidamist andnud. Samuti oleks kannatanu elusoleku ajal hageja emal olnud võimalik esitada kohtule hagi hageja ülalpidamiseks elatise väljamõistmiseks koos isaduse tuvastamise või põlvnemise tuvastamise nõudega. Kostja õigusvastase teo tõttu jäi hageja sellest võimalusest ilma, mistõttu on hageja kahju tekkimine põhjuslikus seoses kostja käitumisega.

§ 463

lg 2 kohaselt hüvitatakse kahju selle osa suuruses, mida isik sai või tal oli õigus saada oma ülalpidamiseks kannatanu eluajal. Kannatanu poolt hageja ülalpidamiseks tegelikult makstu tõendamiseks ei ole usaldusväärseid tõendeid enam võimalik koguda. Kahju hüvitamise eesmärk on asetada isik olukorda, milles ta oleks olnud, kui kahju ei oleks tekkinud. Hageja varaline kahju seisneb elatise saamise võimalusest ilmajäämises. Õige on kostja väide, et kahju hüvitamiseks kohustatud isikule ei saa panna suuremat kohustust kui seaduses sätestatud ülalpidamiskohustus. Kuigi kahjuhüvitise määramisel ei saa lähtuda elatise määramise põhimõtetest, on muude tõendite puudumise tõttu kahjuhüvitise aluseks oleva ülalpidamise suuruse määramisel õige lähtuda kahju tekitamise ajal kehtinud elatise seaduses sätestatud määrast. Kahju tekitamisest

1. augustil
2. a kuni
3. detsembrini
4. a kehtinud ENSV abielu- ja perekonnakoodeksi (APEK) § 83 lg 1 sätestas ühele lapsele väljamõistetavate alimentide suuruseks 1/4 vanemate töötasust, kuid mitte vähem kui 20 rubla kuus. Seega ajavahemiku eest
5. augustist
6. a
7. detsembrini
8. a on hagejal õigus saada hüvitist 1/4 kannatanu töötasust, kokku 5352 krooni. PKS § 61 lg 3 kuni
9. maini
10. a kehtinud redaktsiooni järgi ei tohtinud väljamõistetav elatis olla väiksem kui 1/4 Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast. PKS § 61 lg 3 alates
11. maist
12. a kehtiva redaktsiooni järgi ei tohi elatis olla väiksem 1/2 Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast. Samas PKS § 136 kohaselt enne perekonnaseaduse jõustumist kohtuotsusega väljamõistetud alimente (elatist) nõutakse sisse kohtuotsuses märgitud suuruses. Eeltoodu alusel on õige arvestada hageja kahjuhüvitise suurust jätkuvalt Œ osana kannatanu indekseeritud keskmise töötasu ja kehtiva kuupalga alammäära suhtena leitud summast. Sellisel teel arvutatav kahjuhüvitis ühes kuus on ligilähedane seaduses sätestatud elatise alammäärale. Seega on hagejal õigus saada ajavahemiku eest
13. augustist
14. a
15. detsembrini
16. a kahjuhüvitist 152 904 krooni 50 senti. Ajavahemiku eest
17. jaanuarist
18. a
19. detsembrini
20. a taotles hageja perioodilise kahjuhüvitise väljamõistmist. Kuna hagi menetlemise ajaks on see ajavahemik möödunud ning perioodiliselt väljamõistetavad hüvitissummad muutunud sissenõutavaks, tuleb kahjuhüvitis selle ajavahemiku eest välja mõista ühekordse maksena 27 796 krooni 50 senti. Põhjendatud on hageja taotlus mõista kahjuhüvitis välja kuni tema õpingute lõppemiseni, kuid mitte kauemaks kui hageja
21. eluaastani, lähtudes iga järgneva aasta kohta kehtestatud kuupalga alammäärast.

§ 463lg 3 p 1 alates 1992.

a kuni võlaõigusseaduse jõustumiseni kehtinud redaktsiooni kohaselt hüvitatakse kahju õpilasele kuni tema kahekümne nelja aastaseks saamiseni. PKS § 60 lg 2 kohaselt oleks hagejal praegu õigus saada oma isalt ülalpidamist kuni gümnaasiumi lõpetamiseni. 4. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha asjas uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata. Kostja leidis, et maakohus on hagi rahuldamisel lähtunud asjaolust, millele pooled menetluses ei tuginenud. Hageja nõude aluseks oli asjaolu, et hagejal oli õigus saada hüvitist, kuna tuvastati tema põlvnemine kannatanust. Maakohus märkis, et kannatanu surma ajal ei olnud hageja põlvnemine kannatanust seaduses ettenähtud korras tuvastatud ja surma ajal ei olnud kannatanul seadusest tulenevat kohustust hagejat üleval pidada. Samas on maakohus asunud seisukohale, et kahjuhüvitise nõudmise õigust ei välista see, kui põlvnemist ei ole seaduses ettenähtud korras tuvastatud.

§ 464

lg 2 kohaselt tuleb kahju hüvitada ka isikule, kes kannatanu surma korral oli tema ülalpidamisel. Hageja ei ole hagis tuginenud asjaolule, et ta sai kannatanult ülalpidamist ega ole esitanud ka sellekohaseid tõendeid. Õige ei ole ka kahjuhüvitise väljamõistmine kuni hageja

1. eluaastani. Tsiviilkoodeks kannatanu surma ajal kehtinud redaksioonis sätestas kahju hüvitamise alaealistele kuni tema kuueteistkümneaastaseks saamiseni ja õpilastele kaheksateistkümneaastaseks saamiseni. Hagi on ka aegunud.
2. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ning palus jätta selle rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
3. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas
4. mai
5. a otsusega apellatsioonkaebuse, tühistas maakohtu otsuse ja tegi uue otsuse, millega jättis hagi rahuldamata. Ringkonnakohus nõustus maakohtu järeldustega selles, et hagi rahuldamiseks

§ 463

lg 2 ja § 464 lg 2 alusel tuli tuvastada, kas hageja oli kannatanu ülalpidamisel tema surma ajal või kas tal oli õigus kannatanult tema surma ajal ülalpidamist saada. Kuna hageja põlvnemine kannatanust tuvastati alles pärast kannatanu surma, ei olnud kannatanul seadusest tulenevat kohustust hagejat ülal pidada. Põlvnemise tuvastamise korral tekib vanemal kohustus oma last üleval pidada alates tuvastamishagi esitamisest. Kostja taotlus kohaldada aegumist on põhjendatud. Hagi aegumist reguleeriti

§-ga 81, mille kohaselt oli hagi aegumise üldiseks tähtajaks isiku jaoks, kelle õigusi rikuti, kolm aastat. Asjaolude tuvastamiseks, mis võimaldanuks pidada hagejat kannatanu surmapäeval, 5. augustil 1990. a tema viimase ülalpeetavaks

§ 463lg 2 ja § 464 lg 2 järgi, tulnuks esitada hagi hiljemalt 5.

augustil

1. a. Kuna hagi esitati
2. jaanuaril
3. a, siis on hagi aegunud ja tuleb

§ 81ja § 90 lg 1 alusel jätta rahuldamata.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 7. Hageja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palub selle tühistada ja saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Hageja leiab, et ringkonnakohtu otsuses on käsitletud maakohtu otsust ainult osaliselt ühekordse hüvitisena välja mõistetud kahjuhüvitise osas. Seda võib järeldada sellest, et ringkonnakohus on hagi hinnaks märkinud 180 701 krooni, mis oli maakohtu väljamõistetud ühekordse kahjuhüvitise suurus. Ringkonnakohtu otsuse põhjendavast osast ei nähtu, miks ei ole põhjendatud nõue saada kahjuhüvitist kuumaksetena alates hageja kannatanust põlvnemise tuvastamisest. Hageja on nii maakohtu kui ka ringkonnakohtu menetluses viidanud Riigikohtu otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-50-03 väljendatud seisukohale, et

41. peatüki sätteid tuleb tõlgendada, arvestades muutunud majanduslikke ja sotsiaalseid olusid. Sellest tulenevalt peaks ka praeguses asjas tsiviilkoodeksi sätteid tõlgendama võlaõigusseaduse abil. Ringkonnakohus ei ole selle seisukohaga arvestanud ning on seetõttu valesti kohaldanud

§ 463lg-t 2 ja § 464 lg-t 2.

Aegumist ei saa kohaldada hageja kahju hüvitamise nõudele, mis hõlmab aega pärast põlvnemise kindlakstegemist. Põlva Maavalitsuse Perekonnaseisuameti

1. juulil
2. a väljastatud sünnitunnistuse kohaselt on kannatanu hageja isana kantud sünniaktide registrisse. Sellest ajast tekkis hagejal seaduslik õigus saada kannatanult elatist ja sellest ajast on hagejal nõudeõigus isikute vastu, kes on põhjustanud elatise saamise õiguse kaotuse. Hageja ei saa oma seaduslikku õigust realiseerida, kuna kannatanu oli surma saanud kostja õigusvastase käitumise tõttu.
3. Kostja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu ja palub selle jätta rahuldamata. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
4. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 692 lg 1 p 1 alusel materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamise tõttu. Asi tuleb TsMS § 691 p 2 järgi saata uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.
5. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostjal on kohustus hüvitada hagejale kannatanu surma põhjustamisega
6. augustil
7. a tekitatud kahju. Maakohus on õigesti leidnud, et VÕSRS §-de 2, 11 ja 22 järgi tuleb vaidluse lahendamisel kohaldada
8. augustil
9. a kehtinud seadust. Seega tuleb vaidluse lahendamisel kohaldada sel ajal kehtinud

-i ja APEK-i sätteid.

§ 463

lg 2 kohaselt hüvitatakse kannatanu surma korral kahju

§ 464

lg-s 2 nimetatud isikutele selle osa suuruses, mida nad said või mida neil oli õigus saada oma ülalpidamiseks tema eluajal.

§ 464

lg 2 kohaselt on kannatanu surma korral õigus saada kahju eest hüvitist töövõimetuil isikuil, kes olid surnu ülalpidamisel või kellel oli tema surma päevani õigus saada temalt ülalpidamist. Kolleegium märgib, et maakohus ületas hagi piire, rahuldades hagi osaliselt põhjusel, et hageja oli kannatanu eluajal tema ülalpidamisel. Hageja hagis seda asjaolu ei nimetanud ega tuginenud ka edasises menetluses sellele asjaolule. 11. Maakohus on ekslikult leidnud, et

§ 464

lg-t 2 ei saa praegusel juhul kohaldada osas, mis näeb ette kahju hüvitamise töövõimetule isikule, kellel oli õigus saada kannatanult tema surma päevani ülalpidamist. Kannatanu surma ajal kehtinud APEK § 82 järgi on vanematel kohustus pidada ülal oma alaealisi lapsi. APEK § 54 järgi tulenevad vanemate ja laste vastastikused õigused ja kohustused laste põlvnemisest. Harju Maakohus tuvastas

1. juuni
2. a määrusega tsiviilasjas nr 2-07-3094 hageja põlvnemise kannatanust. Lapse isast põlvnemise tuvastamine kehtib tagasiulatuvalt alates lapse sünnist (vt Riigikohtu
3. juuni
4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-36-08, p 12). Järelikult oleks hagejal olnud õigus saada kannatanult ülalpidamist selle tõttu, et tema põlvnemine kannatanust oli kindlaks tehtud. Hageja kahjuhüvitisnõude ulatuse juures tuleb arvestada sellega, millal esitati Harju Maakohtule avaldus hageja kannatanust põlvnemise tuvastamiseks. Kohus saab esitatud elatisnõude üldjuhul rahuldada alates elatise saamise hagi esitamisest (vt Riigikohtu
5. juuni
6. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-36-08, p 13). Kuivõrd aja eest enne põlvnemise tuvastamise avalduse esitamist ei oleks hageja kannatanult saanud elatist nõuda, puudub põhjuslik seos kannatanu surma põhjustamise ja hageja kahju vahel, mis seisneb enne põlvnemise tuvastamise avalduse esitamist saamata jäänud elatises.
7. Kannatanu surma ajal, s.o kostja õigusvastase ja süülise teo toimepanemise ajal kehtis

§ 463

lg 3 p 1 redaktsioonis, mis nägi ette alaealisele õpilasele tema ülalpidaja surma põhjustamisega tekitatud kahju hüvitamise kuni õpilase 18-aastaseks saamiseni. Maakohus on vääralt kohaldanud sama sätte hilisemat redaktsiooni. Kuna hageja sai 18-aastaseks xx. aprillil 2008, siis on tema nõue põhjendamatu hüvitise saamise osas aja eest pärast eelnimetatud kuupäeva.

1. Kolleegium selgitab, et hagejal on õigus nõuda kostjalt sama suurt kahjuhüvitist, kui palju ta oleks saanud kannatanult elatist. Maakohus on vääralt lähtunud kahjuhüvitise suuruse kindlakstegemisel kannatanu indekseeritud keskmisest töötasust. Maakohtu kasutatud indekseerimine ei tulene seadusest. Hageja oleks pidanud tõendama, kui suurt töötasu said ühel või teisel ajavahemikul kannatanuga sama tööd tegevad isikud. Kuna hageja ei ole selle kohta tõendeid esitanud, saab kahjuhüvitise suuruse arvutamisel lähtuda seaduses sätestatud elatise suuruse alampiirist ühel või teisel ajavahemikul.
2. Ringkonnakohus leidis ekslikult, et hageja nõue on aegunud ja et aegumine algas kannatanu surmapäeval,
3. augustil
4. a. VÕSRS § 9 lg 1 teise lause kohaselt kohaldatakse aegumise algusele enne
5. juulit
6. a kehtinud seadust, kui aegumine on alanud enne
7. juulit
8. a.
9. augustil
10. a kehtinud

§ 86

kohaselt algas hagi aegumise tähtaja kulgemine päevast, mil isik sai teada või oleks pidanud teada saama oma õiguse rikkumisest. Õiguste rikkumisest teadasaamine tähendab kahju tekitamisest teadasaamist. Hageja sai teada sellest, et kannatanu oli kohustatud talle ülapidamist andma, Harju Maakohtu

1. juuni
2. a määrusest tsiviilasjas nr 2-07-3094, millega tuvastati hageja põlvnemine kannatanust. Enne seda ei saanud hageja olla teadlik, et kostja on talle kannatanu surmaga põhjustanud hagis nimetatud kahju. Seega algas hageja nõude aegumine pärast seda, kui ta sai teada eelnimetatud kohtumäärusest. VÕSRS § 9 lg 1 esimese lause kohaselt kohaldatakse tsiviilseadustiku üldosa seaduses ning võlaõigusseaduses aegumise kohta sätestatut ka enne
3. juulit 2002 tekkinud aegumata nõuetele. Hagi esitamise ajaks
4. jaanuaril
5. a ei olnud TsÜS § 153 lg-s 1 sätestatud 3-aastane hagi aegumistähtaeg möödunud.
6. Hageja kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb talle TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada kassatsioonikautsjon. Hageja eest on kautsjoni tasunud Meeli Maasik. Hageja on TsMS § 149 lg 8 alusel Riigikohtule teatanud, et kautsjon tuleb määruskaebuse rahuldamise korral tagastada Meeli Maasikule.
7. Menetluskulude jaotus poolte vahel tuleb lahendada asja uuel läbivaatamisel sõltuvalt selle tulemustest. Villu Kõve, Peeter Jerofejev, Tambet Tampuu