RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Tsiviilasja hind Riigikohtus Menetlusosalised ja

§ 128

lg 1 p 6 kohaldamiseks on hagejal vaja muu hulgas tõendada, et kostja tegi talle etteheidetavad teod ilma hageja korralduseta või nõusolekuta.

1. Kolleegium märgib, et alusetust rikastumisest tulenev nõue võib hagejal sellekohaste eelduste olemasolul olla ka kostja poja vastu, alates
2. juulist 2002 on alus VÕS § 1028 jj. Sellist olukorda, kus kannatanul on kõrvuti rikkujalt kahju hüvitamise nõudega alusetust rikastumisest tulenev nõue kolmanda isiku vastu, on Riigikohus käsitlenud mitmes lahendis. Riigikohus on leidnud, et alusetust rikastumisest tulenev tagasinõude olemasolu ei välista iseenesest kahju hüvitamise nõuet (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
3. aprilli
4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-03, p 15). Kui isikul on või oli kõrvuti rikkujalt kahju hüvitamise nõudega võimalus nõuda kolmandalt isikult tagasi rikkumise tõttu tema poolt tasutu või muul viisil üleantu, mis oli üle antud õigusliku aluseta, siis tuleb seda kahju hüvitamise nõude puhul arvestada (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
5. mai
6. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-05, p 55). Kahjuna saab olla vaadeldav vaid see osa väidetavast kahjust, mille võrra hageja tagasinõudeõiguse väärtus on kahjuna nõutavast summast väiksem (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
7. jaanuari
8. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-135-03, p 16). Alusetust rikastumisest tuleneva hüvitisnõude väärtust tuleb kahjuhüvitise suuruse määramisel arvesse võtta selleks, et välistada kahjustatud isiku kasu saamine kahju tekitamise juhtumi tõttu, VÕS § 127 lg 5 (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
9. mai
10. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-49-07, p 16).
11. Hageja nõuete aegumistähtaja kohta märgib kolleegium järgmist. Enne
12. juulit 2009 kehtinud töölepingu seaduse (TLS) § 143 lg 1 järgi võisid pooled TLS kohaldamisel tekkinud vaidluste lahendamiseks pöörduda töövaidlusorganisse nelja kuu jooksul, arvates päevast, mis järgnes päevale, mil nad said teada või oleksid pidanud saama teada oma õiguste rikkumisest. ITVS § 6 lg 1 kohaselt on töösuhetest tulenevate õiguste tunnustamiseks ja rikutud õiguste kaitseks nõude esitamise tähtaeg töövaidluskomisjoni või kohtusse pöördumiseks neli kuud. Kuna kolleegium leidis eespool (vt otsuse p 10),

ei välistanud alusetust rikastumisest tulenevate nõuete esitamist töötaja vastu, ning alusetust rikastumisest tulenevale nõudele ei kohaldu ITVS § 6 lg 1, siis tuleb alusetust rikastumisest tuleneva nõude korral alates

1. juulist 2002 lähtuda TsÜS §-s 151 sätestatud aegumistähtajast. Enne
2. juulit 2002 alanud aegumistähtaja korral tuleb aegumise üle otsustamisel rakendada VÕSRS § 9 ja asjakohaseid varasemaid õigusakte. Kolleegium leiab,

§ 128lg 1 p-s 6 sätestatud juhul kohaldatakse kahjuhüvitisnõude aegumisele üldsätteid, s.o enne 1. juulit 2002 kehtinud Ts

ÜS § 113 ja kehtiva TsÜS §

1. Enne
2. juulit 2009 kehtinud TLS § 143 lg 1 ja ITVS § 6 lg 1 ei kohaldu praeguses asjas, sest tegemist on kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva nõudega (TsK § 448 ja VÕS § 1043), mitte töölepingu rikkumisest tuleneva nõudega.
3. Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga, et asi tuleb tagasi saata maakohtule uueks läbivaatamiseks. Ringkonnakohus on oluliselt rikkunud TsMS § 656 lg-t 2 ja § 657 lg 1 p 3, tühistades maakohtu otsuse ja saates asja uueks läbivaatamiseks, kuigi oleks saanud asja ise lahendada. Maakohus on jätnud hageja nõudest suurema osa rahuldamata asjaolude tõendamatuse tõttu. Nõude osalist rahuldamist ei ole kostja apellatsioonkaebusega vaidlustanud. Hageja on apellatsioonkaebuses muu hulgas vaidlustanud tõendite hindamist. Ringkonnakohus on leidnud, et lähtuda ei saanud alusetu rikastumise sätetest, ja viidanud TööK §-le 126, mis näeb ette töötaja piiratud vastutuse ühe kuupalga ulatuses. Lisaks on ringkonnakohus viidanud ITVS § 6 lg-le
4. Ringkonnakohus ei ole tõendeid hinnanud, kuid on andnud juhise kaaluda kriminaalasja nr 03231608055 materjalide väljanõudmist, kuna uurimise käigus on tunnistajad andnud ütlusi vaidlusaluste asjaolude kohta. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtul endal on võimalik asi lahendada asja uuel läbivaatamisel. Suuremat osa tõendeid on hinnanud juba maakohus ja hindamise korrektsust saab ringkonnakohus kontrollida. Samuti on ringkonnakohtul õigus hinnata uusi tõendeid, kui nende esitamine on ringkonnakohtus lubatud. Kolleegium selgitab, et kriminaalasjas kogutud tõendeid ja kriminaalmenetluses tehtud kohtuotsust saaks tsiviilasjas (poole taotlusel) küll kasutada dokumentaalse tõendina, kuid kasutada ei saaks eeluurimisel antud tunnistajate ütlusi, sest TsMS § 251 lg 2 kohaselt võib kohus tunnistaja ülekuulamise asendada tema teises kohtumenetluses ülekuulamise protokolli kasutamisega (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
5. detsembri
6. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-98-08, p 13). Asja uuel läbivaatamisel peavad pooled ja ringkonnakohus lähtuma otsuse p-des 9-12 esitatud õiguslikest seisukohtadest. Kolleegium märgib, et vale on ringkonnakohtu seisukoht, mille kohaselt peab hageja tõendama kostja süüd. TsK § 448 lg 2 sätestas ja VÕS § 1050 lg 1 sätestab õigusrikkuja süü presumptsiooni. Süü eeldamine tähendab eeltoodud juhtudel hooletuse, mitte tahtluse või raske hooletuse eeldamist.
7. Menetluskulude jaotus määratakse kindlaks asja uuel läbivaatamisel sõltuvalt selle tulemustest.
8. Hageja kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb talle TsMS § 149 lg 4 esimese aluse alusel tagastada kassatsioonikautsjon. Praeguses asjas on hageja eest kautsjoni tasunud Varje Kristjuhan. Hagejal tuleb alates
9. jaanuarist
10. a kehtiva TsMS § 149 lg 8 alusel Riigikohtule teatada, kellele ja millisele pangakontole tuleb kautsjon tagastada. Ants Kull Henn Jõks Tambet Tampuu Kohtunik Henn Jõksi eriarvamus. Ma ei jaga kolleegide otsuse p 12 lg-s 2 väljendatud arusaama,

§ 128lg 1 p-s 6 sätestatud juhul kohaldatakse kahjuhüvitisnõude aegumisele enne 1. juulit 2002 kehtinud Ts

ÜS § 113 ja kehtiva TsÜS §

1. Kui raamatupidajana töötanud kostja rikkus
2. juunini 2009.a kehtinud töölepinguseaduse § 48 lg 1 p-s 3 sätestatud kohustust hoiduda tegudest, mis kahjustavad teise poole vara, siis sai ta neid tegusid toime panna töösuhte tõttu hagejaga (vt otsuse p 10). Töökoodeksi § 219 lg 2 p 2 kehtestas, et tööandja võib TööK §-s 128 sätestatud juhtudel pöörduda töötaja tekitatud materiaalse kahju sissenõudmiseks kohtusse ühe aasta jooksul arvates töötaja poolt tekitatud kahju avastamise päevast. Töökoodeksi § 219 tunnistati kehtetuks individuaalse töövaidluse lahendamise seadusega, mis jõustus
3. septembril
4. a. Individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse § 6 lg 1 sätestab, et töösuhtest tulenevate õiguste tunnustamiseks ja rikutud õiguste kaitseks töövaidluskomisjoni või kohtusse nõude esitamise tähtaeg on üldjuhul neli kuud. Sama seaduse § 7 lg 1 enne
5. juulit
6. a kehtinud redaktsiooni kohaselt algas nõude esitamise tähtaeg järgmisel päeval pärast selle päeva saabumist või sündmuse toimumist, mil töötaja või tööandja sai või pidi saama teada oma õiguse rikkumisest. Need individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse sätted tuleb minu hinnangul võtta aluseks käesolevas asjas TööK § 128 lg 1 p-st 6 tuleneva kahju hüvitamise nõude aegumise üle otsustamisel. Henn Jõks