RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine RESOLUTSIOON Eesti Vabariigi nimel

§ 7lg 3 alusel rahuldamata ning Tallinna Linnavalitsus tunnistas 9.

juuni

1. a korraldusega nr 4531-k kehtetuks eelnimetatud vara tagastamise kohta tehtud Tallinna Linnavalitsuse korraldused.
2. Tallinna Halduskohus rahuldas
3. juuni
4. a otsusega haldusasjas nr 3-07-639 K. E. A. Edenbergi kaebuse ja tegi ÕVVTK Tallinna linnakomisjonile ettekirjutuse haldusmenetluse alustamiseks vara tagastamise või kompenseerimise avalduse läbivaatamiseks ja lahendamiseks.
5. K. E. A. Edenberg esitas
6. septembril 2008 ÕVVTK Tallinna linnakomisjonile teabenõude seoses haldusasjas nr 3-07-639 tehtud kohtuotsuse täitmisega, millele komisjon vastas, et Tallinna Maa-amet on esitanud kaebaja avalduse läbivaatamise ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni
7. oktoobri
8. a istungi päevakorda. K. E. A. Edenberg esitas
9. novembril 2008 ÕVVTK Tallinna linnakomisjonile nõude kohtuotsuse nr 3-07-639 täitmiseks, millele Tallinna Maa-amet vastas
10. detsembri
11. a kirjaga nr 6-8/9782, märkides, et vara tagastamise taotlust ei ole võimalik lahendada enne, kui on saadud Saksamaa Liitvabariigi riigiarhiivist andmed, mille alusel saab kontrollida, kas avalduses märgitud vara ei ole juba varem tagastatud või kompenseeritud.
12. K. E. A. Edenberg esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotles, et kohus kohustaks ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni võtma kahe kuu jooksul vastu otsuse, millega loetakse Tallinnas, Kaupmehe 10/Kentmanni 17 (endine Kaupmehe 22, endine kinnistu 1067) asuvad ehitised ja krunt suurusega 1002,04 m2 omandireformi objektiks ning tunnistatakse kaebaja nimetatud vara suhtes omandireformi õigustatud subjektiks. Kaebuses väideti järgmist: 1) Tallinna Maa-ameti
13. detsembri
14. a kiri sisaldab haldusorgani keeldumist otsuse tegemisest. Ent kirjas nimetatud põhjused ei anna alust viivitada eelnimetatud otsuste tegemisega. Seega on viivitus õigusvastane.
15. aastal jäeti kaebaja taotlus Kaupmehe 10/Kentmanni 17 asuvate ehitiste ja krundi tagastamiseks rahuldamata omandireformi aluste seaduse (

) § 7 lg 3 alusel, mis on Riigikohtu otsuse asjas nr 3-3-1-63-05 kohaselt alates

1. oktoobrist 2006 kehtetu. Sellest ja ka Riigikohtu otsusest asjas nr 3-3-2-1-07 tulenevalt puuduvad igasugused õiguslikud takistused kaebaja avalduse läbivaatamiseks ja uue õigusolustiku tingimustes uue haldusakti vastuvõtmiseks; 2) ÕVVTK Tallinna linnakomisjon on kaebaja avaldust vara tagastamiseks juba varem menetlenud.
2. oktoobri
3. a otsuse nr 4032 kehtetuks tunnistamise tingis ainult Tallinna Ringkonnakohtu
4. mai
5. a otsus ja

§ 7lg 3.

Selle normi kehtetuks tunnistamisega on samasisulise otsuse vastuvõtmise takistus ära langenud.

1. a otsuse tegemise eel viidi menetlus läbi nõuetekohaselt. Seega on eelnevas menetluses nõuetekohaselt tuvastatud asjaolud, mis on vajalikud Vabariigi Valitsuse
2. veebruari
3. a määruse nr 36 "Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise kord" (määrus nr 36) p-s 19 sätestatud otsuse vastuvõtmiseks; 3) asjakohane ei ole põhjendus, et vaja on Saksa Liitvabariigi riigiarhiivist uurida, kas Max Edenbergile on makstud vara eest kompensatsiooni või on see juba varem tagastatud. Nimetatud asjaolud selgitati välja ja kontrolliti juba kohtumenetluses, mis lõppes Tallinna Ringkonnakohtu
4. mai
5. a otsusega. Samuti ei oma määruse nr 36 p-s 19 sätestatud otsuse vastuvõtmise seisukohalt vähimatki tähendust, kas vara on juba varem tagastatud või kompenseeritud. See asjaolu võib kõne alla tulla alles sama määruse p-s 23 nimetatud otsuse (vara tagastamise otsus) tegemisel.
6. Tallinna Halduskohus rahuldas
7. märtsi
8. a otsusega K. Edenbergi kaebuse osaliselt ning kohustas ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni vaatama kaebaja vara tagastamise avalduse läbi ja võtma määruse nr 36 p-s 19 või p-s 20 nimetatud otsuse vastu kolme kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest arvates. Lisaks mõistis halduskohus vastustajalt kaebaja kasuks välja menetluskulud 250 krooni (riigilõiv). Halduskohus põhjendas otsust järgmiselt: 1) ÕVVTK Tallinna linnakomisjon on põhjendamatult viivitanud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise avalduse läbivaatamisega.

§ 7

lg 3 kehtetuks tunnistamisega seotult tuleb ÕVVTK Tallinna linnakomisjonil vaadata läbi märkimisväärne arv avaldusi. Samas on linnakomisjon K. Edenbergi avaldust menetlenud juba kaheksa kuud haldusasjas nr 3-07-639 tehtud kohtuotsuse jõustumisest arvates; 2) kuna käesolev vaidlus puudutab vastustaja õigusvastast viivitust, mis on leidnud aset pärast haldusasjas nr 3-07-639 tehtud kohtuotsuse jõustumist, on kaebuse aluseks olevad asjaolud erinevad ja tegemist ei ole juba kohtu poolt lahendatud vaidlusega. Haldusasjas nr 3-07-639 tehtud kohtulahendiga pandi vastustajale kohustus alustada kaebajale vara tagastamise menetlust. See ei võta kaebajalt õigust vaidlustada vastustaja hilisemat tegevusetust haldusmenetluses ja esitada sellisest tegevusetusest tulenevaid kohustamistaotlusi. Kaebaja on ekslikult leidnud, et vastustaja ei ole haldusasjas nr 3-07-639 tehtud kohtuotsust täitnud. Haldusmenetluse alustamisena tuleb vaadelda mis tahes esimese, asja lõplikule lahendamisele suunatud menetlustoimingu tegemist. Vaidlust ei ole, et vastustaja on asunud K. Edenbergi avaldust läbi vaatama. Vaidlus on selles, kas vastustaja on asja otsustamiseks vajalikke toiminguid teinud piisavalt kiiresti ja kas toimingud, millega vastustaja õigustab asja lahendamise viibimist, on asja lahendamiseks üldse vajalikud; 3)

§ 7

lg 3 kehtetuks tunnistamisest ning Riigikohtu otsusest asjas nr 3-3-2-1-07 tuleneb, et õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise menetlust tuleb varem esitatud avalduste alusel alustada uuesti algusest peale. Seega tuleb kõik vara tagastamise või kompenseerimise seisukohast olulised asjaolud uuesti tuvastada, hinnates uuesti varem kogutud tõendeid ning kogudes vajadusel ka uusi tõendeid. Sellest, et ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 24. oktoobri 1994. a otsuse tühistamise tingis hiljem kehtetuks tunnistatud

§ 7lg 3, ei saa järeldada, et kõik muud 24.

oktoobri

1. a otsuse või sellest lähtunud
2. jaanuari
3. a ja
4. mai
5. a korralduste andmisel tuvastatud asjaolud on ÕVVTK Tallinna linnakomisjonile asja uuel läbivaatamisel siduvad. Tallinna Ringkonnakohtu
6. mai
7. a otsusest haldusasjas nr II-3/148/99 ei saa järeldada, et otsusega tühistatud haldusakt oli igati õiguspärane, v.a

§ 7lg-ga 3 seonduvas osas.

Samas ei või haldusorgan avaldust algusest peale uuesti lahendades ilma mõjuva põhjuseta asuda uuesti koguma või välja nõudma tõendeid, mis on varasemas menetluses juba kogutud, või koguma tõendeid selliste asjaolude kohta, mis ei ole avalduse lahendamise seisukohast tähtsad; 4)

, määruse nr 36 ning Vabariigi Valitsuse

1. augusti
2. a määruse nr 161 "Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise korra kohta" (määrus nr 161) sätete koosmõjust nähtuvalt tuleb vara varasema tagastamise või kompenseerimise kontrollimise küsimus lahendada ÕVVTK kohaliku komisjoni jaoks materjale ettevalmistava organi poolt vara tagastamist ettevalmistava menetluse käigus ehk teisisõnu enne määruse nr 36 p-s 19 nimetatud otsuse (n-ö subjektiotsuse) vastuvõtmist. See tuleneb eelkõige

§ 17lg-st 5, määruse nr 161 p-dest 33 ja 34 ning määruse nr 36 p-dest 11 ja 14.

Omandireformi õigustatud subjektiks oleva isikuna peetakse

§ 17

lg-s 5 silmas isikut, kes vastab objektiivselt

§ 7

lg-s 1 nimetatud tunnustele.

§ 17

lg-s 5 nimetatud aluse esinemisel ei ole

§ 7

lg-s 1 nimetatud isikul siiski vara tagastamise või kompenseerimise õigust ning seega ei ole ka alust sellise isiku tunnistamiseks omandireformi õigustatud subjektiks. Kuigi määruse nr 36 p-s 19 sätestatud otsusega lahendatavate küsimuste seisukohast ei ole iseenesest vaja tuvastada, kas vara on varem tagastatud või kompenseeritud, tuleb see küsimus siiski lahendada vara tagastamise ettevalmistava menetluse käigus, sest selle asjaolu tuvastamise korral langeb p-s 19 nimetatud otsuse tegemise võimalus üldse ära; 5) ühestki omandireformi reguleerivast õigusaktist ei tulene, et õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise välistab see, et vara endisele omanikule on mõni välisriik maksnud mingisugust hüvitist.

§ 17

lg 5 ning määruse nr 36 p 11 kohaselt on õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamine või kompenseerimine välistatud, kui isikule on vara tagastatud või kompenseeritud omandireformi käigus või enne seda omandireformi kohustatud subjektide poolt. Määruse nr 36 p-s 11 ning määruse nr 161 p-s 33 viidatakse konkreetselt Eesti NSV Ministrite Nõukogu

1. veebruari
2. a määrusele nr 81 ning nimetatakse "muid aluseid". Avarale sõnastusele vaatamata ei saa neid sätteid tõlgendada selliselt, et isikul ei ole õigust nõuda vara tagastamist või kompenseerimist, kui ta on selle eest kunagi mis tahes alusel mis tahes hüvitist saanud. Välisriikide poolt nende õiguse alusel isikutele makstud hüvitised ei saa muuta omandireformi õigustatud subjektiks oleva isiku õigusi ja kohustusi. Isegi kui kaebaja isale, vaidlusaluse õigusvastaselt võõrandatud vara endisele omanikule M. Edenbergile maksti Saksa riigi poolt mingisuguseid toetusi, hüvitisi või kompensatsioone, ei takista see vara tagastamist või kompenseerimist, kui tuvastatakse, et vara võõrandati õigusvastaselt ning et õigusvastaselt võõrandatud vara kuulus talle võõrandamise ajal omandiõiguse alusel. Vara tagastamise või kompenseerimise takistuseks ei oleks ka näiteks see, kui isik oleks välismaal saanud mahajäetud vara väärtuse ulatuses mingisuguseid hüvitisi mõnel eraõiguslikul alusel (sh kindlustusleping); 6)

§ 17

lg 5 eesmärk on, et isikud ei saaks taotleda sellise vara tagastamist või kompenseerimist, mis on omandireformi käigus või Eestis (sh okupatsiooniperioodil ENSV õigusaktide alusel) läbi viidud omandireformi eesmärkidest lähtuva muu sarnase menetluse käigus juba kompenseeritud või tagastatud. Mis tahes välisriikide poolt makstud hüvitised, toetused ja kompensatsioonid ei oma omandireformi seisukohast tähtsust, kui Eesti Vabariigi õigusaktid sõnaselgelt teisiti ette ei näe. Seetõttu ei saa vastustaja õigustada avalduse läbivaatamisega viivitamist pöördumisega Saksa riigiarhiivide poole kaebaja isale makstud hüvitiste või kompensatsioonide kindlakstegemiseks. Isegi juhul, kui leiab tõendamist, et Saksa riik on M. Edenbergile mingisugust kompensatsiooni maksnud, ei saa olla tegemist vara kompenseerimisega

§ 17lg 5 tähenduses.

Seetõttu on vastustaja viivitus kaebaja avalduse läbivaatamisel õigusvastane ning vastustajal tuleb avaldus läbi vaadata ning võtta vastu otsus; 7) kohus ei saa kohustada vastustajat võtma vastu kindla sisuga haldusakti (kohustada vastustajat võtma vastu otsust, millega tunnistatakse kaebaja Kaupmehe 10/Kentmanni 17 vara osas omandireformi õigustatud subjektiks), sest vara tagastamist ettevalmistavas menetluses otsuste tegemisel peab kohalik komisjon iseseisvalt hindama tõendeid ning tuvastama asjas tähtsust omavad asjaolud. Vastustajal tuleb aga kohtu poolt antud tähtaja jooksul avaldus läbi vaadata ning teha selle kohta määruse nr 36 p-s 19 või p-s 20 nimetatud otsus.

1. ÕVVTK Tallinna linnakomisjon esitas apellatsioonkaebuse ja palus halduskohtu otsuse tühistada ning asjas menetluse lõpetada või teha uus otsus, millega jätta kaebus rahuldamata.
2. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni apellatsioonkaebuse osaliselt ning tühistas halduskohtu
3. märtsi
4. a otsuse haldusasjas nr 3-09-238 osas, milles halduskohus kohustas ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni läbi vaatama K. E. A. Edenbergi õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise avalduse ja võtma Vabariigi Valitsuse
5. veebruari
6. a määruse nr 36 "Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra" punktis 19 või punktis 20 nimetatud otsuse vastu kolme kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest arvates. Tühistatud osas tegi ringkonnakohus uue otsuse, millega kohustas ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni vaatama K. E. A. Edenbergi õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise avaldus läbi ja võtma Vabariigi Valitsuse
7. veebruari
8. a määruse nr 36 "Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra" punktis 19 või punktis 20 nimetatud otsuse vastu kolme kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest arvates, kui ei esine käesoleva otsuse põhjendava osa punktiga 25 kooskõlas olevaid mõjuvaid põhjuseid, mis avalduse lahendamist takistavad. Ringkonnakohus jättis menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Ringkonnakohus põhjendas otsust osas, milles see on kasseeritud, järgmiselt: 1) kuna seadusandja pole pärast

§ 7

lg 3 põhiseadusevastasuse tõttu kehtetuks tunnistamist eriregulatsiooni kehtestanud, siis tuleb lähtuda omandireformi aluste seaduse üldregulatsioonist.

§ 17

lg 5 kohaselt ei ole omandireformi õigustatud subjektiks oleval isikul õigust nõuda õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist või kompenseerimist selle vara osas, mis on juba tagastatud või kompenseeritud, välja arvatud juhul, kui on tuvastatud, et vara on ilma õigusliku aluseta tagastatud või kompenseeritud teisele isikule. Vabariigi Valitsuse

1. veebruari
2. a määruse nr 36 "Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra" p 11 kohaselt, kui õigusvastaselt võõrandatud vara on tagastatud või kompenseeritud juba Eesti NSV Ministrite Nõukogu
3. veebruari
4. a määruse nr 81 "Massirepressioonide läbi kannatanutele vara tagastamise ja kahju hüvitamise korra kohta" või muul alusel, siis selle vara osas omandireformi aluste seaduse alusel vara tagastamise menetlust ei alustata või juba alustatud menetlus lõpetatakse. Vabariigi Valitsuse
5. augusti
6. a määrusega nr 161 kinnitatud "Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise korra" p 33 näeb ette, et materjalide ettevalmistamisel tuleb kontrollida, kas avalduses märgitud vara pole juba varem tagastatud või selle eest kompensatsiooni makstud Eesti NSV Ministrite Nõukogu
7. veebruari
8. a määruse nr 81 või muul alusel; 2) selleks, et otsustada, kas

§ 17

lg-s 5, määruse nr 36 p-s 11 ja määruse nr 161 p-s 33 on peetud tagastamis- või kompenseerimisnõuet välistava varasema kompensatsiooni maksmise all silmas ka kompensatsiooni saamist Saksamaalt või mõnelt muult välisriigilt, tuleb lähtuda omandireformi üldistest eesmärkidest, mida peeti silmas ka Ülemnõukogu 20. juuni 1991. a otsuse "Omandireformi aluste seaduse rakendamise kohta" p 5 ja

§ 7

lg 3 kehtestamisel.

§ 2

lg 1 kohaselt on omandireformi eesmärk omandisuhete ümberkorraldamine omandi puutumatuse ja vaba ettevõtluse tagamiseks, omandiõiguse rikkumisega tehtud ülekohtu heastamine ning eelduste loomine turumajandusele üleminekuks.

§ 2

lg 2 täpsustab, et omandireformi käigus vara tagastamine või kompenseerimine endistele omanikele või nende õigusjärglastele ei tohi kahjustada teiste isikute seadusega kaitstud huve ega tekitada uut ülekohut. Nende eesmärkidega ei ole vastuolus arvestada õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise otsustamisel asjaoluga, kas avalduse esitaja või tema õiguseellane on saanud sama vara eest varem hüvitist ükskõik millisel alusel ja ükskõik kelle poolt, sest sellisel juhul on vara õigusvastase võõrandamisega tekitatud ülekohus juba varem heastatud. Omandireformi eesmärk pole kunagi olnud kellegi rikastamine teiste isikute arvel või nende huve kahjustades. Sellest tulenevalt on ringkonnakohus seisukohal, et

§ 17

lg-st 5, määruse nr 36 p-st 11 ja määruse nr 161 p-st 33 tuleneb, et õigusvastaselt võõrandatud vara ei kuulu tagastamisele või kompenseerimisele ka neil juhtudel, kui nimetatud vara on juba muul alusel tagastatud või kompenseeritud, sealhulgas Saksamaa või mõne muu välisriigi poolt; 3) Saksamaale ümberasunute avalduste menetlemine üldistel alustel ja üldises korras tähendab muu hulgas seda, et võimalikud täiendavad päringud kompensatsiooni saamise kohta ei saa olla aluseks avalduste lahendamise pikaks või sootuks määramata ajaks edasilükkamisele. Määruse nr 161 p 34 kohaselt on kohalik komisjon kohustatud esitatud toimiku materjalid läbi vaatama ühe kuu jooksul. Vajaduse korral võib komisjon tagastada toimiku avalduse vastuvõtjale täiendavaks kontrollimiseks. Määruse nr 36 p 22 ja määruse nr 161 p 35 kohaselt tehakse kohaliku komisjoni otsus õigustatud subjektidele teatavaks 10 päeva jooksul pärast selle vastuvõtmist. Ringkonnakohtu hinnangul võib avalduse täiendavat kontrollimist õigustavaks mõjuvaks põhjuseks olla ka vajadus kontrollida õigusvastaselt võõrandatud vara eest varem muul alusel hüvitise saamist, kuid siiski ei õigusta hüvitise saamise kontrollimine otsustamise edasilükkamist määramata või pikaks ajaks või kõigil juhtudel; 4) õigustatud subjektiks tunnistamise otsustamise edasilükkamine saab olla põhjendatud eelkõige juhul, kui menetluse käigus kogutud andmed või kohaliku komisjoni valduses olevad muud andmed osutavad, et vara tagastamist või kompenseerimist taotlev isik on ilmselt saanud õigusvastaselt võõrandatud vara eest varem hüvitist muul alusel ning samas ei tingi täiendavate andmete kogumine avalduse lahendamise edasilükkamist määramata või pikaks ajaks. Kuigi Saksamaale ümberasunud ei ole asjaoludest tulenevalt üheselt võrreldavad teiste õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamiseks või kompenseerimiseks avalduse esitanud isikutega ning seetõttu ei ole nende puhul õigusvastane ka täiendavate päringute tegemine kompensatsiooni saamise küsimuses, mis Saksamaale mitte ümber asunud isikute puhul oleksid ilmselgelt eesmärgipäratud, on kõigil isikutel õigus avalduse lahendamisele mõistliku aja jooksul; 5) halduskohus on asunud õigesti seisukohale, et üldjuhul tuleb varasema hüvitise saamist kontrollida juba õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist ettevalmistavas menetluses ehk enne määruse nr 36 p 19 kohase nn subjektiotsuse vastuvõtmist; 6) määruse nr 36 p 22 kohaselt juhindub kohalik komisjon otsuse tegemisel ja vormistamisel muu hulgas määruse nr 161 p-st 34, mille kohaselt on kohalik komisjon kohustatud esitatud toimiku materjalid läbi vaatama ühe kuu jooksul. Vajaduse korral võib komisjon tagastada toimiku avalduse vastuvõtjale täiendavaks kontrollimiseks. Määruse nr 36 p 22 ja määruse nr 161 p 35 kohaselt tehakse kohaliku komisjoni otsus õigustatud subjektidele teatavaks 10 päeva jooksul pärast selle vastuvõtmist; 7) Saksamaale ümberasunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamiseks või kompenseerimiseks esitatud avalduste läbivaatamisel on teatud tingimustel eesmärgipärane kontrollida, kas vara eest on makstud varem hüvitist muul alusel. Selline täiendavate andmete kogumine ei saa olla õiguspärane, kui puuduvad andmed, mis võimaldaksid arvata, et varasem hüvitise saamine on usutav, ning kui täiendava kontrolli tõttu ei ole vara tagastamise otsustamine enam mõistliku aja jooksul võimalik. Seejuures tuleb silmas pidada, et ümberasunutele vara tagastamise küsimuses on määramatus kestnud äärmiselt pikka aega ja Riigikohus tunnistas sellise olukorra juba

1. aasta sügisel põhiseadusega vastuolus olevaks. Käesoleval ajal saab Saksamaale ümberasunutele kuulunud vara tagastamiseks või kompenseerimiseks esitatud avaldust lahendades mõjuvaks põhjuseks, mis õigustab küsimuse otsustamisega viivitamist, olla üksnes selge informatsioon, millest nähtub, et konkreetse vara eest on suure tõenäosusega makstud hüvitist Saksamaa või mõne muu välisriigi poolt või muul alusel. Kui sellist põhjust ei esine, siis on avalduse lahendamisega viivitamine õigusvastane sõltumata sellest, kas avalduse esitaja on viivituse põhjusest teadlik või mitte; 8) mõjuv põhjus K. E. A. Edenbergi avalduse lahendamisega viivitamiseks puudus. Kaebaja on eitanud Saksamaa või mõne muu riigi poolt mistahes kompensatsiooni saamist. ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni poolt ringkonnakohtule täiendavalt esitatud Rahandusministeeriumi
2. mai
3. a kirja nr 1-1.13/5336 kohaselt on Saksamaa Liiduarhiivilt küsitud andmeid Saksamaale ümberasujatele hüvitiste maksmise kohta. Kaebaja on ringkonnakohtule täiendavalt esitanud Rahandusministeeriumilt
4. augustil 2009 saadud koopia Saksamaa Liitvabariigi Riigiarhiivi poolt
5. jaanuaril 2009 saadetud M. Edenbergi kohta käivast ainsast arhiividokumendist. Nimetatud dokumendist ei nähtu mingi kompensatsiooni maksmist. Ringkonnakohtu istungil kinnitas apellandi esindaja, et Rahandusministeeriumi päringute peale Saksamaa Liitvabariigi Riigiarhiivist saadud andmetest ei nähtu ühelegi
6. jaanuari 1941 a lepingu alusel Saksamaale ümberasunud isikule (sh M. Edenbergile) Eestisse mahajäänud vara eest kompensatsiooni maksmist. Samas ei ole andmed täielikud; 9) kuna täielik selgus nn hilisümberasunutele kompensatsiooni või hüvitise maksmise küsimuses võib saabuda alles pärast kõigi arhiivimaterjalide läbitöötamist, mis võtab tõenäoliselt aega veel mitu aastat, siis ei anna piisavat alust lükata kõigi avalduste lahendamine määramata ajaks edasi ka see, kui leiab kinnitust, et mõni neist isikutest on siiski hüvitist saanud või selle saamine oli väga tõenäoline. Viivitust saavad õigustada üksnes andmed, mis viitavad konkreetse vara eest selle endisele omanikule või tema õigusjärglastele hüvitise maksmise võimalikkusele. Sellised andmed Kaupmehe 10/Kentmanni 17 asuva vara osas puuduvad ning selle üle menetlusosalised ei vaidle. Seetõttu tuleb K. Edenbergi esitatud kohustamistaotlus rahuldada ja kohustada ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni esitatud avaldust lahendama; 10) halduskohus rahuldas kaebuse täielikult ja kohustas ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni lahendama avalduse kolme kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest arvates. Halduskohtu määratud tähtaeg on mõistlik ja arvestab ka asjaoluga, et

§ 7

lg 3 kehtetuks tunnistamisega seotult tuleb kohalikel komisjonidel läbi vaadata ilmselt märkimisväärne arv avaldusi. ÕVVTK Tallinna linnakomisjonil on iseenesest õigus otsustada K. Edenbergi õigustatud subjektiks tunnistamine ka nimetatud tähtajast hiljem, kuid seda üksnes tingimusel, et esineb õigusaktidest tulenev mõjuv põhjus, mis avalduse lahendamist takistab. Käesolevas otsuses märgitut arvestades ei saa linnakomisjon otsustamisega viivitamist põhjendada vajadusega täiendavalt uurida, kas nimetatud vara eest on endised omanikud saanud kompensatsiooni Saksamaa või mõne muu välisriigi poolt, välja arvatud juhul, kui avalduse lahendamiseks kohtu antud tähtaja jooksul on ilmnenud uusi tõendeid, mis selgelt viitavad Tallinnas Kaupmehe 10/Kentmanni 17 asuva õigusvastaselt võõrandatud vara eest endistele omanikele hüvitise tegelikule maksmisele. Taoliselt põhjendatud viivitust saavad siiski õigustada üksnes andmed, mis käsitlevad konkreetset vara ja selle endisi omanikke. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 9. K. E. A. Edenberg esitas kassatsioonkaebuse ning palub tühistada ringkonnakohtu otsus ja jätta jõusse halduskohtu otsus. Kassaator väidab järgmist: 1) ringkonnakohus andis otsuse punktis 25 juhised, mille kohaselt vastustajal on õigus välja selgitada, kas nimetatud vara eest on endised omanikud saanud kompensatsiooni Saksamaalt või mõnelt teiselt välisriigilt. Tõsi, ringkonnakohus pidestas eeltoodud informatsioonile tuginemise sellega, et peavad olema selgelt viitavad andmed, et Tallinnas Kaupmehe 10/Kentmanni 17 õigusvastaselt võõrandatud vara eest on endistele omanikele makstud hüvitist. Kassaator selle seisukohaga ei nõustu, kassaator nõustub halduskohtuga; 2) kaebuse esitaja avalduse läbivaatamisega viivitamist ei saa õigustada sellega, et on pöördutud Saksa riigiarhiivide või mõne teise riigi arhiivi poole selgitamaks, kas kassaatori isale on makstud hüvitist või muud kompensatsiooni. Kassaator nõustub halduskohtuga, et isegi kui leiab tõendamist, et Saksa riik on maksnud M. Edenbergile mingit kompensatsiooni, ei saa see olla kompensatsioon

§ 17

lg 5 tähenduses; 3) ringkonnakohtu põhjendused annavad vastustajale piiramatud võimalused venitada õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise otsustamisega, sh õigustatud subjektiks tunnistamisega. See pole kassaatori oletus, vaid on saanud kinnitust Tallinna linnavaraameti vastusega nr 6-1/

1. Vastusest tuleneb, et lisaks Saksamaa arhiividele peab vastustaja vajalikuks otsida ümberasumist puudutavaid andmeid teistest riikidest (Poolast). Vastustaja väitel saab kassaatori õigustatud subjektiks tunnistamise küsimuse otsustada pärast täielike arhiiviandmete kogumist. Eeltoodust nähtub üheselt, et vastustaja on kasseeritavat kohtuotsust valmis tõlgendama viisil, mis välistab küsimuse lahendamise lähimal ajal. Kassaator ei vaidlustaks ringkonnakohtu otsust, kui oleks vähimgi alus loota, et vastustaja viib läbi kiire ja mõistliku haldusmenetluse kõigi asjaolude väljaselgitamiseks. Omandireformi aluste seadus ei saanud abstraktselt ette näha ÕVVTK komisjonide kohustust välja selgitada kõigis võimalikes riikides hüvitiste ja kompensatsioonide maksmist vms asjaolusid; 4) kassaator on esitanud halduskohtule kahju hüvitamise nõude, mille menetlemine on peatatud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise küsimuse lahendamiseni. Selle küsimuse lahendamisest sõltub otseselt võimaliku kahju suurus, sest Kaupmehe 10 elamu on erastanud, maa kinnistatud ja korteriomandid moodustatud; Kentmanni 17 elamut on reaalselt võimalik tagastada. Sellises olukorras on mõistetav ka vastustaja huvi lahendada küsimust näilise põhjalikkusega.
2. ÕVVTK Tallinna linnakomisjon nõustub ringkonnakohtuga. Linnakomisjon ei nõustu kassaatoriga, et ringkonnakohtu otsuse põhjendused annavad vastustajale piiramatud võimalused viivitada vara tagastamise otsustamisega. Ringkonnakohus on otsuse resolutsiooni punktis 3 teinud ettekirjutuse otsustada vara tagastamise küsimus. Kuna ringkonnakohtu arvates oli õigustatud kontrollida kompensatsiooni maksmist, siis ei saanudki kohus, arvestades kõnealuste toimingute ajalist kestust ja keerukust, teha teistsugust ettekirjutust. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT I 11.

§ 17

lg-s 5 on sätestatud: "Omandireformi õigustatud subjektiks oleval isikul ei ole õigust nõuda õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist või kompenseerimist selle vara osas, mis on juba tagastatud või kompenseeritud, välja arvatud juhul, kui on tuvastatud, et vara on ilma õigusliku aluseta tagastatud või kompenseeritud teisele isikule." Eesti Vabariigi Valitsuse

1. augusti
2. a määrusega nr 161 kinnitatud "Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise korra" p-s 33 nähakse ette: "Materjalide ettevalmistamisel tuleb kontrollida, kas avalduses märgitud vara pole juba varem tagastatud või selle eest kompensatsiooni makstud Eesti NSV Ministrite Nõukogu
3. veebruari
4. a. määruse nr.81 või muul alusel."
5. Asjas vaieldakse nende sätete tõlgendamise üle. Kassaator ei nõustu ringkonnakohtuga, et

§ 17

lg-s 5 nimetatud kompensatsiooniks, mille saamine võtab õiguse nõuda õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist või kompenseerimist, on ka kompensatsioon, mida saadi Saksamaalt või mõnelt muult välisriigilt. Kassaator peab õigeks halduskohtu seisukohta, et mis tahes välisriikide poolt makstud hüvitised, toetused ja kompensatsioonid ei oma omandireformi seisukohast tähtsust, kui Eesti Vabariigi õigusaktid sõnaselgelt teisiti ette ei näe; isegi juhul, kui leiab tõendamist, et Saksa riik on M. Edenbergile mingisugust kompensatsiooni maksnud, ei saa olla tegemist vara kompenseerimisega

§ 17lg 5 tähenduses (vt käesoleva otsuse p 6 alap 6).

13. Vaidlusalune olukord seondub

§ 7

lg-ga 3, mis sätestas, et Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel Eestist lahkunud isikute omandis olnud ja Eesti Vabariigis õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise taotlused lahendatakse riikidevahelise kokkuleppega, samuti Eesti Vabariigi Ülemnõukogu

1. juuni
2. a otsuse "Omandireformi aluste seaduse" rakendamise kohta punktiga 5, mis oli sisu poolest samasugune. Nimetatud sätted takistasid Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel Eestist lahkunud isikute tunnistamist omandireformi õigustatud subjektiks.
3. Riigikohtu üldkogu tunnistas
4. aprilli
5. a otsusega asjas nr 3-3-1-63-05

§ 7lg 3 kehtetuks 12.

oktoobrist 2006 tingimusel, et ei ole jõustunud

§ 7lg-t 3 muutev või kehtetuks tunnistav seadus.

Samas asjas 6. detsembril 2006 tehtud otsuse punktis 4 konstateeris üldkogu järgmist: "Kuna

§ 7

lg-t 3 muutev või kehtetuks tunnistav seadus ei ole jõustunud, siis on

§ 7lg 3 Riigikohtu üldkogu 12.

aprilli

1. a otsusest tulenevalt kehtetu alates
2. oktoobrist 2006." Viimati nimetatud kohtuotsuse punktis 5 väljendas üldkogu seisukohta, et

§ 7

lg 3 kehtetuse tagajärjeks on see, et Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel Saksamaale ümber asunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara kuulub tagastamisele, kompenseerimisele või üürnikele erastamisele omandireformi aluste seadusega sätestatud üldistel alustel ja üldises korras. Üldkogu selline seisukoht oli tingitud sellest, et seadusandja jättis 2006. a 12. oktoobriks vastu võtmata

§ 7lg-t 3 muutva või kehtetuks tunnistava seaduse.

15. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise, kompenseerimise ja erastamise üldkord hõlmab

§ 17lg-t 5, samuti Eesti Vabariigi Valitsuse 28.

augusti

1. a määrusega nr 161 kinnitatud "Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise korra" p
2. Riigikohtu üldkogu on õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise, kompenseerimise ja erastamise üldkorra kohta leidnud, et olemasolev regulatsioon pole mõeldud kasutamiseks olukorras, kus
3. aastal tunnistatakse kehtetuks

§ 7lg 3, milles sätestatud põhimõtted said alguse juba Ülemnõukogu 20.

juuni

1. a otsuse punktist 5 (üldkogu
2. aprilli
3. a otsuse p 30).
4. Kolleegium on seisukohal, et

§ 17

lg 5 ja korra punkti 33 kohaldamist ei välista see, et omandireformi aluste seaduse vastuvõtmisel ning ülalnimetatud korra kinnitamisel ei peetud silmas nende sätete kohaldamist Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel ümberasunud isikutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara suhtes. Nimetatud sätete sõnastus ei välista nende kohaldamist ümberasunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara suhtes.

§ 17

lg 5 ja korra punkti 33 kohaldamine on kolleegiumi arvates õigustatud ka sisulistel kaalutlustel. Nimelt ei tohiks omandireform kaasa tuua rikastumist.

§ 2

lg 1 järgi on omandireformi eesmärgiks omandisuhete ümberkorraldamine omandi puutumatuse ja vaba ettevõtluse tagamiseks, omandiõiguse rikkumisega tehtud ülekohtu heastamine ning eelduste loomine turumajandusele üleminekuks. Just sellest lähtubki

§ 17

lg 5, välistades õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise selle vara osas, mis on juba tagastatud või kompenseeritud. 17. Kompensatsioonina

§ 17

lg 5 mõttes tuleb arvesse võtta mitte üksnes seda kompensatsiooni, mida isikule õigusvastaselt võõrandatud vara eest andis Eesti riik. Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel ümber asunud isikute puhul tuleb arvesse võtta ka kompensatsiooni, mida isikule õigusvastaselt võõrandatud vara eest andis mõni teine riik. Vististi saab sellise riigina kõne alla tulla üksnes Saksamaa. 18. Kolleegium peab võimalikuks, et Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel ümber asunud isikutele on Saksamaa maksnud kompensatsiooni. Nimelt lähtub kolleegium 1999. aasta jaanuaris Vabariigi Valitsuse poolt Riigikogule

§ 7

lõige 3 muutmiseks esitatud eelnõu seletuskirjast, milles selgitatakse, et "mahajäänud vara eest sai osa ümberasunuid Saksa riigilt hüvitust, osa seda aga ei saanud (vt üldkogu 28. oktoobri 2002. a otsus asjas nr 3-4-1-5-02, p 24). 19.

§ 17

lg 5 kehtestamisel peeti kindlasti silmas üksnes kompensatsioone, mis määrati vara õigusvastase võõrandamise eest. Kolleegiumi arvates pole usutav, et Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel ümber asunud isikutele kuulunud vara eest kompensatsiooni määramisel kasutati formuleeringut "õigusvastaselt võõrandatud vara eest". Usutavam on, et ümberasunutele võidi kompenseerida Eestisse jäänud vara, seostamata kompenseerimist vara õigusvastase võõrandamisega. 20. Kolleegium on

§ 17

lg 5 kohaldamisel seisukohal, et õigusvastaselt võõrandatud vara ei kuulu tagastamisele või kompenseerimisele, kui kompensatsioon on Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel ümber asunud isikule antud Eestisse jäänud vara eest ja see vara on õigusvastaselt võõrandatud. Selline järeldus ei ole kolleegiumi arvates vastuolus

§ 17lg 5 sõnastusega ning on kooskõlas nimetatud sätte eesmärgiga.

21. Kolleegiumil pole tõsikindlaid andmeid, kuidas ümberasunutele kompenseeriti Eestisse jäänud vara. Kolleegium peab tõenäoliseks, et kompensatsioon võis seisneda isiku omandisse antud rahas või asjas, samuti varalises õiguses. Kompensatsiooniks

§ 17

lg 5 mõttes ei ole varaline õigus, mis seisnes asja kasutusse saamises õigusega saada see hiljem enda omandisse, kui isikul hiljem omandiõigust asjale ei tekkinud. Kompensatsiooniks

§ 17

lg 5 mõttes ei ole kompensatsioon, mida ei makstud Eestisse jäänud vara eest, vaid näiteks seoses ümber asumisega tekkinud kulude katmiseks, sealhulgas uues elukohas sisseseadmiseks. Selle kindlakstegemiseks, kas tegu oli kompensatsiooniga

§ 17

lg 5 mõttes, võib olla vaja analüüsida ka üldakti, mille alusel kompensatsioon anti. 22. Sellel, kas õigusvastaselt võõrandatud vara eest välisriigi poolt antud kompensatsioon oli piisav, ei ole kolleegiumi arvates

§ 17lg 5 mõttes tähendust.

Kolleegium lähtub sellest, et kompensatsiooni vastu võtnud isik pidi kompensatsiooni suuruse üle vaidlema selle andjaga. 23. Halduskohus asus seisukohale, et vara tagastamise või kompenseerimise takistuseks ei oleks ka näiteks see, kui isik oleks välismaal saanud mahajäetud vara väärtuse ulatuses mingisuguseid hüvitisi mõnel eraõiguslikul alusel, sh kindlustusleping (vt käesoleva otsuse p 6 alap 5). Kolleegium on seisukohal, et võimalus käsitleda kindlustuslepingu alusel makstud kompensatsiooni kompensatsioonina

§ 17lg 5 mõttes sõltub kindlustuslepingu tingimustest.

Samas ei pea kolleegium tõenäoliseks, et oli kindlustuslepinguid, mille järgi oli kindlustusjuhtumiks vara õigusvastane võõrandamine selliselt, nagu see toimus Eestis, s.o vara õigusvastane võõrandamine omandireformi aluste seaduse mõttes. Kolleegiumi arvates ei saa

§ 17

lg-t 5 tõlgendada nii, et selles sättes nimetatud kompensatsioon hõlmab kompensatsioone õigusvastaselt võõrandatud vara eest, mida eraõiguslikel alustel andis näiteks organisatsioon enda liikmele või sugulane sugulasele. II

1. Halduskohus, rahuldades K. E. A. Edenbergi kaebuse osaliselt, kohustas ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni vaatama kaebaja vara tagastamise avalduse läbi ja võtma selle kohta otsuse vastu kolme kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest. Ringkonnakohus rahuldas linnakomisjoni apellatsioonkaebuse osaliselt, tühistas halduskohtu otsuse eelnimetatud osas ning kohustas ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni vaatama K. E. A. Edenbergi õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise avaldus läbi ja võtma Vabariigi Valitsuse
2. veebruari
3. a määruse nr 36 "Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra" punktis 19 või punktis 20 nimetatud otsuse vastu kolme kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest arvates, kui ei esine käesoleva otsuse põhjendava osa punktiga 25 kooskõlas olevaid mõjuvaid põhjuseid, mis avalduse lahendamist takistavad. Kassaator taotleb selles osas ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja halduskohtu otsuse jõusse jätmist ning väidab, et ringkonnakohtu põhjendused annavad vastustajale piiramatud võimalused venitada õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise otsustamisega, sh õigustatud subjektiks tunnistamisega.
4. Kolleegium ei nõustu kassaatoriga. Kolleegiumi arvates on ringkonnakohtu seisukoht vastupidine kassaatori poolt väidetule. Nimelt asus ringkonnakohus kassaatori poolt nimetatud otsuse punktis 25 (tl 103) järgmisele seisukohale: "Samas täpsustab ringkonnakohus, et ÕVVTK Tallinna linnakomisjonil on iseenesest õigus otsustada K. Edenbergi õigustatud subjektiks tunnistamine ka nimetatud tähtajast hiljem, kuid seda üksnes tingimusel, et esineb õigusaktidest tulenev mõjuv põhjus, mis avalduse lahendamist takistab. Käesolevas otsuses märgitut arvestades ei saa linnakomisjon otsustamisega viivitamist siiski põhjendada vajadusega täiendavalt uurida, kas nimetatud vara eest on endised omanikud saanud kompensatsiooni Saksamaa või mõne muu välisriigi poolt, välja arvatud juhul, kui avalduse lahendamiseks kohtu poolt antud tähtaja jooksul on ilmnenud uusi tõendeid, mis selgelt viitavad Tallinnas Kaupmehe tn 10/ Kentmanni tn 17 asuva õigusvastaselt võõrandatud vara eest endistele omanikele hüvitise tegelikule maksmisele. Kohus rõhutab, et taoliselt põhjendatud viivitust saavad siiski õigustada üksnes andmed, mis käsitlevad konkreetset vara ja selle endisi omanikke."
5. Seega on ringkonnakohus seisukohal, et asi tuleb otsustada kolme kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest ja linnakomisjon ei saa asja hilisemat otsustamist põhjendada vajadusega hankida täiendavaid tõendeid selle kohta, kas õigusvastaselt võõrandatud vara omanikud on saanud kompensatsiooni; hilisem linnakomisjoni otsuse tegemine on võimalik vaid juhul, kui nimetatud kolmekuulise perioodi jooksul on ilmnenud uusi tõendeid, mis selgelt viitavad hüvitise tegelikule maksmisele.
6. Kolleegium on seisukohal, et ei saa ega tohigi välistada nende tõendite arvesse võtmist, mida linnakomisjon on juba koguma hakanud, kui need tõendid saadakse ringkonnakohtu otsuses nimetatud kolmekuulise perioodi kestel. Samuti ei saa kõrvale jätta nimetatud perioodi kestel menetlusosaliste poolt esitatud tõendeid. Vastupidine poleks kooskõlas

§ 17lg-ga 5.

1. Kolleegium märgib, et ringkonnakohtu seisukoht on piisavalt selge, et tuvastada, kas linnakomisjon on ringkonnakohtu otsuse täitnud või jätnud täitmata. Ringkonnakohtu otsuse täitmata jätmise korral on kohaldatav HKMS § 98 lg-s 3 sätestatud sanktsioon. III
2. Eeltoodud põhjendustel jääb kassatsioonkaebus rahuldamata ja ringkonnakohtu otsus muutmata. Tõnu Anton, Jüri Põld, Harri Salmann