RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine Kohtuistungil osalenud isikud Eesti

) § 23 lg-s 1 sätestatud ametikohustuste süülise mittenõuetekohase täitmise eest distsiplinaarkaristuseks rahatrahv 50 000 krooni. Etteheidetav tegu seisnes selles, et täites PMTK

1. mai
2. a korraldust nr 15-2.1/5522, nõudis ta täitedokumendi reolutsioonis märgitust suuremat summat, lähtudes seejuures korralduse põhitekstis esitatud andmetest, mis kajastasid tasumisele kuuluvaid summasid erinevate maksuvõla liikide kaupa koos osundustega pangakontode ja viitenumbritele. Haldusakti resolutsiooni ja põhjenduste vastuolu korral ei saa kohtutäitur otsustada täitedokumendi sisu üle. Karistuse valikul arvestas justiitsminister, et kohtutäiturit ei ole varem distsiplinaarkorras karistatud ning ta osutas igakülgset omapoolset abi süüteo asjaolude väljaselgitamisel. Karistuse määramisel arvestati ka vastuolu sissenõudja avalduses väljendatud tahte ning täitedokumendi vahel. Samas lähtus justiitsminister karistuse määramisel asjaolust, et kohtutäitur jäi järjekindlalt seisukohale, et tal oli õigus muuta täitedokumendi resolutsiooni sisu, kui see erines põhjendustes esitatust. Karistuse valikul lähtus justiitsminister kohtutäituri töötulemustest ning leidis, et tema sissetulekuid arvestades on 50 000 krooni suurune rahatrahv proportsionaalne.
3. U. Tärno esitas halduskohtule kaebuse distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja tühistamiseks. Kaebuse kohaselt oli kohtutäitur seisukohal, et hoolimata täitemenetluse formaliseerituse põhimõttest oli tal õigus lähtuda mitte üksnes korralduse resolutsioonist, vaid ka selle teksti põhiosast, kuna täitmisele kuulusid mitut liiki maksuvõlad, mis tulid kanda erinevatele kontodele erinevate viitenumbrite järgi, ning teavet, kuidas võlasumma jaguneb, resolutsioon ei sisaldanud. Nähtuvalt avaldusest täitemenetluse alustamiseks ning PMTK selgitustest vastuseks kohtutäituri järelepärimistele pidas maksuhaldur sissenõutavaks summaks 68 114 krooni. Kaebuse esitaja leidis, et isegi juhul, kui ta on eksinud formaliseerituse põhimõtte vastu, ei ole tegemist distsiplinaarsüüteoga kohtutäituri seaduse (KTS) § 32 mõttes. Kohtutäitur lahendas täitedokumendis sisalduva vastuolu vastavalt oma professionaalsele ja isiklikule arusaamale. Ta ei ole analüüsinud kohaldatavat materiaalõigust ega maksuvõla sisulisi asjaolusid, vaid tugines vastuolu ületamiseks kohusetundlikule tööle ja mõistlikele kaalutlustele. Kaebaja arvates rikuti vaidlustatud käskkirjaga kohtutäituri professionaalse sõltumatuse põhimõtet. Tegemist ei ole kohtutäituri tahtlusega panna toime õigusrikkumist ega raske hooletusega, kaebaja võis vaid eksida normi tõlgendamisel. Kui distsiplinaarsüütegu siiski tõendamist leiab, peab kaebaja määratud karistust teo asjaolusid arvestades ülemääraseks ning leiab, et karistuse valikul on väär lähtuda isiku varanduslikust seisust ja erialasest edukusest.
4. Tallinna Halduskohus rahuldas
5. märtsi
6. a otsusega haldusasjas nr 3-07-2388 kaebuse, tühistas vaidlustatud käskkirja ja mõistis kaebaja kasuks välja menetluskulud. Kohus leidis, et distsiplinaarkaristuse määramiseks polnud alust. Kohtutäitur käitus täidetavat summat välja selgitades kohusetundlikult ja mõistlikest kaalutlustest lähtudes ning pole rikkunud selgelt sätestatud ja üheselt mõistetavaid õigusnorme. Kohus osundas ka Riigikohtu asjakohastele lahenditele notarite distsiplinaarvastutuse asjades, milles rõhutati, et vaba elukutse pidaja suhtes distsiplinaarvõimu teostamine on võimalik, kui eksitud on selgelt sõnastatud ja üheselt mõistetava õigusnormi vastu. Kui norm võimaldab tõlgendamist ja kohtutäitur tõlgendab seda mõistlike kaalutluste alusel, pole distsiplinaarkaristuse kohaldamine põhjendatud ka siis, kui tõlgendus osutub hilisema kohtupraktika järgi vääraks. Asjas on oluline hinnata, kas varem kehtinud

§ 23lg-s 1 oli ametikohustus sätestatud selgelt ja üheselt mõistetavalt.

Maksuhaldur (täitemenetluses sissenõudja) on kolmel korral kohtutäiturile kirjalikult selgitanud, et tegelik sissenõutav summa ei ole 14 450 krooni (nagu märgitud korralduse resolutsioonis), vaid 68 114, nagu ilmneb korralduse põhjendustest. Täitemenetlust alustati

1. a juulis ning alles
2. a septembris laekus täituri büroosse maksuhalduri kiri, milles rõhutati, et
3. mai
4. a korralduse alusel sissenõutav maksusumma on siiski selle korralduse resolutsioonis märgitud summa. Täitur on veenvalt põhjendanud, miks ta lähtus täitemenetluses täitedokumendist tervikuna ja maksuhalduri selgitavatest dokumentidest.
5. Justiitsministeeriumi apellatsioonkaebuses paluti tühistada halduskohtu otsus ja teha uus otsus, millega jätta U. Tärno kaebus rahuldamata. Apellatsioonkaebuse kohaselt ei tulene seadusest kohtutäiturile õigust täitedokumenti tõlgendada ega selles sisalduvat vastuolu iseseisvalt ületada. Tulenevalt haldusmenetluse seaduse (HMS) § 60 lg-st 2 peab kohtutäitur lähtuma vaid haldusakti resolutsioonist. Maksukorraldust oli pädev muutma ja selle resolutsioonis sisalduvat ebatäpsust korrigeerima vaid maksuhaldur. Menetlusökonoomia kaalutlusel on kohtutäitur pädev tegema vaid neid toiminguid, milleks seadusest tuleneb selge õiguslik alus. Halduskohus on põhjendamatult lugenud haldusorgani selgitusteks elektronposti teel saadetud vastused. Justiitsministril on pädevus süüteo asjaolusid arvestades karistust valida. Ilma seadusliku aluseta läbi viidud täitemenetlus 53 664 krooni sissenõudmiseks kujutab endast rasket distsiplinaarsüütegu. Apellant pidas põhjendamatuks ka menetluskulude väljamõistmist Justiitsministeeriumilt ja märkis, et haldusvälise õigusabi kasutamise kulude väljamõistmine kohtumenetluses on põhjendatud, kui see väljub igapäevase põhitegevuse raamest. Käesolev kohtuvaidlus ei välju kohtutäituri igapäevase põhitegevuse raamidest ning professionaalse õigusabi kasutamine polnud vältimatu.
6. Tallinna Ringkonnakohus jättis
7. aprilli
8. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata. Justiitsministeeriumilt mõisteti U. Tärno kasuks välja ka apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud. Ringkonnakohus esitas järgmised põhjendused: 1) kohtutäitur pani toime distsiplinaarsüüteo.

§ 23

lg-st 1 tulenes selgelt, et kohtutäituri kohustus väljanõutava summa suuruse väljaselgitamisel piirdus täitedokumendis sätestatuga ning tuli eristada sissenõudja (PMTK) avaldust ja täitedokumenti; 2) tulenevalt Riigikohtu praktikast notarite distsiplinaarvastutuse asjades, mis on rakendatav ka kohtutäituri suhtes, saab distsiplinaarvastutust kohaldada tahtliku või raske eksimuse puhul õigusnormi kohaldamisel. Samas, lähtuvalt karistusõigusele omasest põhimõttest, puudub isiku süü, kui ta ei saa aru oma teo keelatusest ja eksimus on talle vältimatu. Kohtu arvates polnud praeguses asjas tegu keelueksimusega, vaid kohtutäitur pidi aru saama, et täitemenetluse aluseks on täitedokument; 3) mõistetud karistus on aga õigusvastane kaalutlusvea tõttu. Distsiplinaarkaristuse määramisel on arvestatud valesid kaalumisargumente. Karistuse valikul oli õigusvastane arvestada raskendava asjaoluna, et täitur jäi järjekindlalt seisukohale, et tal on õigus muuta täitedokumendis sisalduva otsustuse sisu, kui see erineb täitedokumendi põhjendavas osas välja toodust. Samas oli lubatav kohtutäituri majandusliku seisu arvestamine. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

1. Kassatsioonkaebuses palub kohtutäitur U. Tärno muuta Tallinna Ringkonnakohtu otsuse põhjendavat osa järgmiselt: asendada ringkonnakohtu põhjenduste I ja II osa Tallinna Halduskohtu
2. märtsil 2008 samas haldusasjas tehtud otsuse punktides 24 kuni 33 esitatud põhjendustega ning ringkonnakohtu otsuse põhjenduste III osa punktis 22 märgitud põhjendused halduskohtu otsuse punktides 34 kuni 40 esitatud põhjendustega. Kassaator taotleb ka menetluskulude väljamõistmist vastustajalt. Kassaator väidab: 1) kassatsioonkaebuse esitamine üksnes ringkonnakohtu otsuse põhjenduste peale on vajalik kassaatorit rehabiliteerival eesmärgil. Kuigi ringkonnakohtu otsuse kohaselt oli kassaatorile distsiplinaarkaristuse määramine õigusvastane, on ta kohtuotsuse kohaselt pannud toime distsiplinaarsüüteo. Seega on sisuliselt tegemist kassaatorit süüstava kohtuotsusega, mida peab olema võimalik kohtumenetluses vaidlustada. Kahjustav tagajärg ei seisne üksnes karistamises, vaid ka menetlusaluse isiku märgistamises distsiplinaarsüüteo toimepanijana; 2) kohtutäitur käitus täitedokumendist kui tervikust lähtudes õiguspäraselt.

§ 23

lg 1, mis sätestas, et täitemenetlus algatatakse sissenõudja avalduse ja sellele lisatud täitedokumendi alusel, ei onud selge säte. Täitedokumendi põhjendustest juhindumise tingis haldusakti resolutsioon, mis ei olnud täidetav ilma akti teistele osadele tuginemata. Lähtumine täitedokumendist kui tervikust ei ole vastuolus kohtupraktikaga, mille kohaselt on kohtutäituril formaliseerituse põhimõttest tulenevalt keelatud kontrollida täitedokumendi sisulist õiguspärasust; 3) isegi kohtutäituri käitumise õigusvastasuse korral puudus alus distsiplinaarvastutuse kohaldamiseks. KTS § 32 p 1 kohaselt eeldab distsiplinaarvastutuse kohaldamine süülist käitumist. Ringkonnakohtu seisukoht pole kooskõlas ka Riigikohtu praktikaga notari distsiplinaarvastutuse küsimustes; 4) distsiplinaarkaristuse kohaldamisel on väär arvestada kohtutäituri majanduslikku seisu ja erialast edukust. Nende asjaolude arvestamine ei tulene kohtutäituri distsiplinaarvastutust käsitlevatest õigusnormidest ning viib isikute ebavõrdse kohtlemiseni.

1. Justiitsministri kirjalikus vastuses palutakse jätta kassatsioonkaebus rahuldamata ning menetluskulud kaebuse esitaja kanda. Vastuse kohaselt puudub halduskohtumenetluse seadustikus õiguslik alus, mis võimaldaks taotleda Riigikohtult üksnes ringkonnakohtu otsuse põhjenduste muutmist. Ringkonnakohus ei ole otsuse tegemisel kohaldanud vääralt materiaalõiguse normi ega rikkunud oluliselt kohtumenetluse norme. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
2. Kassatsioonkaebuse lahendamiseks tuleb kolleegiumil esmalt võtta seisukoht, kas lubatav on kassatsioonkaebus, mis esitatakse üksnes ringkonnakohtu otsuse põhjenduste muutmiseks (I) ja kas võimalikud lubatavuse alused esinevad käesoleva kohtuasja puhul (II). Seejärel analüüsib kolleegium distsiplinaarsüüteo koosseisuliste elementide olemasolu (III) ja lahendab kassatsioonkaebuse taotlused (IV) ning otsustab menetluskulude väljamõistmise (V). I
3. Halduskolleegium pole seni väljendanud seisukohta, kas lubatav on ringkonnakohtu otsuse kasseerimine üksnes põhjenduste osas. Riigikohtu tsiviilkolleegium on oma lahendites (
4. oktoobri
5. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-88-07 ja
6. mai
7. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-137-08) tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 457 lg-le 1 ning § 671 lg 3 p-dele 2 ja 3 tuginedes leidnud, et otsuse põhjendav osa iseseisvalt võetuna ei mõjuta poolte õigusi ja kohustusi. Seetõttu ei ole tsiviilkolleegiumi praktika kohaselt kohtuotsus vaidlustatav ilma otsuse resolutsiooni peale kas apellatsioon- või kassatsioonkaebust esitamata. Kuna halduskohtumenetluse seadustik sisaldab iseseisva ning tsiviilkohtumenetluse sätetest sõnastuslikult mõnevõrra erineva regulatsiooni kassatsiooni korras edasikaebamise kohta, ei pea kolleegium vajalikuks juhinduda jäigalt tsiviilkohtumenetluse normidest ega nende alusel kujundatud kohtupraktikast.
8. Sarnaselt TsMS § 668 lg-ga 1 sätestab ka HKMS § 52 lg 1, et poolel ja kolmandal isikul on õigus ringkonnakohtu otsuse peale kassatsiooni korras edasi kaevata Riigikohtusse, kui ringkonnakohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse normi või oluliselt rikkunud kohtumenetluse normi. Kassatsioonkaebuse sisu käsitlevas osas on halduskohtumenetluse ning tsiviilkohtumenetluse vastavad normid aga erinevad. HKMS 54 lg 1 p-st 5 nähtuvalt tuleb kassatsioonkaebuses märkida, kas kaevatakse kogu ringkonnakohtu otsuse peale või mõne selle osa peale, samuti, millise osa peale. Kassaator peab ka ära näitama, millist materiaalõiguse normi on ringkonnakohus ebaõigesti kohaldanud või millist kohtumenetluse normi on ringkonnakohus oluliselt rikkunud ja milles see rikkumine seisnes (HKMS § 54 lg 1 p 6). Erinevalt tsiviilkohtumenetluse seadustikust (TsMS § 671 lg 3 p-d 2 ja 3) ei tulene halduskohtumenetluse seadustikust, et kasseerida võib ainult juhul, kui normi vale kohaldamine tõi kaasa ebaõige otsuse. Halduskohtumenetluse seadustiku kasseerimist käsitlevatest normidest nähtuvalt ei pea kassatsioonkaebuses märkima, kuidas normi ebaõige kohaldamine viis vale otsuseni. Eelnimetatud normide võrdlus viib järeldusele, et halduskohtumenetluse sätted iseenesest ei välista, et vaidlustada saab ka üksnes ringkonnakohtu otsuse põhjendavat osa.
9. Halduskohtumenetluses vaid ringkonnakohtu otsuse põhjenduste vaidlustamise lubatavuse kasuks räägib ka HKMS § 72 lg 1 p 4, mis ühe Riigikohtu volitusena kassatsioonimenetluses näeb ette õiguse asja kassatsiooni korras läbivaatamisel muuta ringkonnakohtu otsust asja uueks arutamiseks saatmata, kui asjas ei ole vaja täiendavaid tõendeid koguda või neile apellatsioonis antud hinnangut muuta.
10. Kuigi halduskohtmenetluses kohaldub HKMS § 96 kaudu TsMS § 457 lg 1, mille järgi on menetlusosalistele kohustuslik vaid jõustunud kohtuotsuse resolutsioon, möönab halduskolleegium, et erandlikel asjaoludel võib ka üksnes apellatsioonikohtu põhjendustel olla isiku õigustele ja kohustustele mõju, mis õigustab nende vaidlustamist kassatsioonimenetluses. II
11. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused, mille muutmist (asendamist halduskohtu otsuse põhjendustega) U. Tärno taotleb, puudutavad süüteo toimepanemise tõendatust (otsuse põhjenduste I ja II osa) ning distsiplinaarkaristuse määramisel kaalutluse aluseks olevaid karistust raskendavaid asjaolusid (III osa p 22).
12. Kassaator soovib ringkonnakohtu otsuse põhjendusi vaidlustada eeskätt rehabiliteerival eesmärgil, st vabaneda süüteo toimepanija mainest. Üksnes karistamise käskkirja tühistamist ei pea ta oma õiguste kaitseks piisavaks. Kohtutäitur on vaba elukutse pidaja, kes peab äratama usaldust kõigis isikutes, kelle kasuks või kelle suhtes ta toiminguid teeb (KTS § 2 lg 3). Kohtutäituri usaldusväärsusele võib mõju avaldada ka avalikult kättesaadava kohtulahendi põhjendavas osas väljendatud teave, et kohtutäitur on oma kutsetegevuse raames toime pannud süüteo, mis formaalsetest põhjustest tingitult ei päädi aga karistusega.
13. Kohtutäituri huvi vaidlustada kohtuotsuse põhjendusi, kui talle määratud karistus on otsuse resolutsiooniga küll tühistatud, kuid süüteo toimepanemine on põhjenduste kohaselt tõendamist leidnud, võib tuleneda ka kohtutäituri seaduse § 40 lg-st 5, mis sätestab: "Kui kohus tühistab kohtutäiturile määratud distsiplinaarkaristuse süüteole mittevastavuse tõttu, võib kohtutäiturile ilma uut distsiplinaarmenetlust algatamata määrata uue karistuse ühe kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest." Seega ei pruugi ka ringkonnakohtu otsus, mis formaalsetel põhjustel tehakse küll kaebaja kasuks ja tühistatakse ka talle määratud distsiplinaarkaristus, välistada sama teo eest distsiplinaarkaristuse määramist seaduses sätestatud juhul tulevikus. Seega saabuks kohtutäituril, keda süüdistatakse distsiplinaarsüüteo toimepanemises, kindlustunne, et talle karistust ei määrata, alles pärast sellise kohtuotsuse jõustumist, mis välistab karistamise. Selleks on näiteks otsus, mille kohaselt pole süüteo toimepanemine tõendamist leidnud.
14. Lähtudes KTS § 40 lg-st 5, on kassaator osutanud ka menetlusökonoomia põhimõttele kui ühele põhjusele, mis tingib vajaduse vaidlustada kohtuotsuse põhjendusi, mille kohaselt pannakse isikule süüks distsiplinaarüleastumise toimepanemist. Olukorras, kus jõusse jääb formaalses mõttes kaebaja kasuks tehtud otsus, millega on tuvastatud distsiplinaarsüüteo toimepanemine, kuid määratud karistus tühistatakse menetluslikel põhjustel, on võimalik, et samale isikule määratakse nimetatud sättest tulenevalt uuesti karistus. Suure tõenäosusega kaasneb sama teo eest karistuse uuesti määramisega uus kohtuvaidlus.
15. Kolleegiumi hinnangul on eeltoodud põhjendused - isiku soov vabaneda süüdistusest distsiplinaarsüüteo toimepanemises, soov vältida distsiplinaarkaristust käitumise eest, mille käsitamist distsiplinaarsüüteona ta peab alusetuks, ja menetlusökonoomia põhimõttest tulenev püüdlus vältida uut samasisulist kohtuvaidlust - küllaldased ja piisavalt olulised selleks, et pidada lubatavaks ringkonnakohtu otsuse põhjenduste vaidlustamist olukorras, kus otsuse resolutsiooni vaidlustamiseks ei ole vajadust. III
16. Kassatsioonkaebuse taotluse kohaselt soovib U. Tärno ringkonnakohtu otsuse motiivide asendamist osas, mille kohaselt ta on toime pannud vaidlustatud käskkirjas ette heidetud distsiplinaarsüüteo. Käskkirja kohaselt seisnes süütegu kuni
17. jaanuarini 2006 kehtinud täitemenetluse seadustiku (

) § 23 lg-s 1 sätestatud ametikohustuste süülises mittenõuetekohases täitmises.

§ 23

lg 1 sätestas: "Kohtutäitur viib täitemenetluse läbi sissenõudja avalduse (edaspidi täitmisavaldus) ja täitedokumendi alusel."

1. Täitedokumendiks olnud maksuhalduri korralduse (tl-d 29 ja 30) resolutsioonis oli märgitud tasumisele kuuluva summana 14 450 krooni. Pangakontode numbrid ja viitenumbrid, millele tasutakse eraldi tulumaks, tulumaksu intressid, sotsiaalmaks ja sotsiaalmaksu intressid on tabelina esitatud küll resolutsioonis, kuid maksuvõla jagunemine erinevate maksude, põhivõla ja intressivõla vahel nähtus akti põhjendustest ning nende andmete kohaselt oli maksuvõlg resolutsioonis näidatust suurem. Avalduses täitemenetluse algatamiseks (tl-d 26-27) ei ole korralduse resolutsioonis nimetatud summat märgitud, vaid välja on toodud võla suurus liikide lõikes, ning see ühtib korralduse põhjendustes tooduga. U. Tärno kohtutäiturina ei lähtunud mitte täitedokumendi (PMTK
2. mai
3. a korraldus nr 152.1/5522) resolutsioonis esitatud summast, vaid pidas täidetavaks summat, mis nähtus korralduse põhjendavast osast ja sissenõudja avaldusest. Kohtutäituri väitel ei saanud üksnes täitedokumendi resolutsioon kuidagi olla täitmise aluseks, sest selles viidati haldusakti teistele osadele ning täitmisel tuligi silmas pidada maksuvõla jagunemist erinevate maksude ja intressi vahel ning nende tasumiseks ette nähtud kontosid ja viitenumbreid, mida akti resolutsioon terviklikult ei sisaldanud.

§ 23

lg 1 kohaselt lähtub kohtutäitur menetlust alustades nii täitedokumendist kui ka täitmisavaldusest. Selles asjas ei langenud täitmisavalduses märgitud täidetava nõude suurus kokku täitedokumendi resolutsioonis esitatuga. 21.

§ 23lg-s 1 väljendub täitemenetlusele omane formaliseerituse põhimõte.

Olukorras, kus kohtutäituri jaoks ilmnes vastuolu korralduse resolutsioonis ja põhjendustes esitatud summade vahel, oli tal võimalus kasutada kuni 1. jaanuarini 2006 kehtinud

§-s 31 sätestatud võimalust. Nimetatud säte nägi ette: "Täitmisele kuuluva lahendi ebaselguse korral on kohtutäitur kohustatud selgituse saamiseks pöörduma lahendi teinud organi (ametiisiku) poole. Lahendi selgitamine toimub seadusega sätestatud korras." Riigikohtu tsiviilkolleegiumi praktika (

1. oktoobri
2. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-119-02 ja
3. detsembri
4. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-119-08) kohaselt peab viidatud säte silmas neid juhtumeid, mil on ebaselge täitedokumendi sisu - kohtutäituril puudub kindlus, millise toimingu, millistel tingimustel ja millisel ajal peab ta tegema. Kassaator leiab, et tema tegevus ei olnud vastuolus Riigikohtu tsiviilkolleegiumi seisukohtadega, mille kohaselt on täituril keelatud kontrollida täitedokumendi sisu õiguspärasust. Ka tsiviilkolleegiumi
5. jaanuari
6. a määrusest tsiviilasjas nr 3-2-1-3-03 ei ilmne, et formaliseerituse põhimõte oleks absoluutne.
7. Hoolimata enne
8. jaanuarini 2006 kehtinud

§ 31

nõudest puuudus sel ajal kehtinud õiguses üksikasjalikum regulatsioon, kuidas sellest sättest tulenev täitedokumendi selgituse taotlemine ja esitamine pidanuks toimuma. Kohtutäitur U. Tärno alustas PMTK

1. mai
2. a korralduse nr 152.1/5522 ja PMTK
3. juuli
4. a avalduse alusel täitemenetluse
5. juulil
6. Korrektne õiguslik alus maksunõude sundtäitmiseks saab tekkida alles pärast seda, kui akti andja on oma vealise akti resolutsiooni sissenõutava summa osas parandanud või muutnud. Asja materjalidest ilmneb, et U. Tärno märkas ebakõla täitedokumendi erinevate osade ning täitedokumendi ja täitmisavalduse vahel ning astus ka samme täitmisele kuuluva summa suuruse väljaselgitamiseks.
7. aasta veebruaris toimus kohtutäituri ja maksuhalduri vahel vormivaba suhtlus elektronposti teel (tl-d 125A, 125B), milles kohtutäitur palus täpsustada E. Blumani maksuvõla suurust ja maksuhaldur esitas andmed, mis vastavalt tema arvestusele kujutasid endast isiku maksuvõla suurust. Augustis 2007 laekus U. Tärno büroosse ka PMTK otsuse projekt, millega kavatseti muuta
8. mai
9. a korraldust nr 15-2.1/5522 selliselt, et lugeda kehtetuks varasemalt resolutsioonis märgitud maksuvõla kogusumma (14 450 krooni) ja lugeda tasumisele kuuluvaks maksuvõla kogusummaks 68 114 krooni, so sama summa, mis on märgitud täitmisavalduses ja vealise korralduse põhjendustes.
10. septembril 2007 laekus U. Tärno büroosse aga koopia PMTK kirjast Eve Blumanile (tl-d 33-34), milles selgitati, et
11. mai
12. a korralduse järgi on sissenõutavaks summaks 14 450 krooni, ning mööndi vastuolu haldusakti ja täimisavalduse vahel, nimetades seda maksuhalduri poolseks ebatäpsuseks. Samas teatati E. Blumanile, et tema maksuvõla kogusumma maksukohustuslaste registri andmetel on 175 456 krooni ning maksuhalduri eelnimetatud vea korrigeerimine ei mõjuta maksukohustuslase võlasaldot.
13. KTS § 32 p 1 kohaselt on kohtutäituri distsiplinaarsüüteoks ametikohustuste süüline täitmata jätmine või mittenõuetekohane täitmine, sealhulgas kohtutäituri tasumääradele mittevastava tasu võtmine omakasu ajendil. Sellest sättest tulenevalt kohaldatakse distsiplinaarvastutust vaid kohtutäituri süülise tegevuse või tegevusetuse korral, kuid täpsustamata on jäänud nõutava süü vorm.
14. Varasemas praktikas on kolleegium andnud seisukoha notaritele distsiplinaarvastutuse kohaldamise põhimõtete osas. Sarnaselt notariga on ka kohtutäitur sõltumatu isik, kes peab avalikõiguslikku ametit enda nimel ja vastutusel vaba elukutsena. Kolleegium peab nende vabade elukutsete esindajate distsiplinaarvastutuse küsimustes kohaldatavaks samu põhimõtteid. Kolleegium on notarite distsiplinaarvastutuse asjades leidnud, et üksnes notari eksimine seaduse rakendamisel selgelt sätestatud ja üheselt mõistetava õigusnormi vastu kujutab endast ametikohustuse süülist täitmata jätmist või mittenõuetekohast täitmist, mis võib kaasa tuua distsiplinaarmenetluse (
15. septembri
16. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-35-00). Notari eksimine materiaalõiguse tõlgendamisel saab kolleegiumi hinnangul olla distsiplinaarkorras karistatav tegu vaid siis, kui on tuvastatud notari tahtlik või raske eksimine õigusnormi kohaldamisel, näiteks kui notar kohaldab mittekehtivat normi, normi tõlgendus hälbib ilmselgelt väljakujunenud kohtupraktikast vms (
17. detsembri
18. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-70-04).
19. Distsiplinaarkaristuse määramiseks peab olema tuvastatud karistatav tegu, selle õigusvastasus ja süü kui vastutuse eeldused. Vaidlustatud käskkirja kohaselt oli ametikohustuste mittenõuetekohane täitmine tahtlik. Formaliseerituse põhimõtte olemus ja selle järgimise kohustus pidi justiitsministri hinnangul olema kohtutäiturile mõistetav

§ 23

lg-st 1 kui selgelt sätestatud ja üheselt mõistetavast normist ja seda sisustavast Riigikohtu praktikast. Kassaator on seisukohal, et kuni 1. jaanuarini 2006 kehtinud

§ 23

lg 1, milles väljendus täitemenetlusele omane formaliseerituse põhimõte ja mille mittekohases täitmises teda süüdistati, ei olnud selge säte. Samuti eitab ta tahtlikku või rasket eksimist selle normi kohaldamisel.

1. Kolleegium peab vajalikuks osutada HMS § 60 lg-le 2, mis sätestab: "Kehtiva haldusakti resolutiivosa on kohustuslik igaühele, sealhulgas haldus- ja riigiorganitele. Haldusakti resolutiivosa on haldusaktiga kindlaksmääratavaid õigusi ja kohustusi sisaldav osa. Haldusakti muudel osadel, sealhulgas haldusakti põhjenduses tuvastatud asjaoludel on iseseisev õiguslik tähendus ainult seaduses sätestatud juhtudel." Kolleegium on seisukohal, et alustades täitetoiminguid (vara arestimine) täitedokumendi resolutsioonis märgitust suuremas ulatuses, ootamata ära täitedokumendiks olevas haldusaktis esinevate puuduste kõrvaldamist akti andja poolt, käitus kohtutäitur U. Tärno õigusvastaselt.
2. Kirjeldatud teo süülisuse osas on kolleegium seisukohal, et kuigi vaidluse ajendanud täitemenetluse läbiviimise ajaks oli Riigikohtu tsiviilkolleegium oma lahendites sisustanud täitemenetluse formaliseerituse põhimõtte, ei saa kohtutäiturile süüks panna selle põhimõtte tahtlikku või rasket eiramist olukorras, kus ta pöördus maksuhalduri poole seoses täitedokumendi vealisusega ja sai ka vastuse. Kohtutäituri käitumisest ei nähtu akti resolutsioonis sätestatu ignoreerimist, vaid tahet leida lahendus vastuolule täitedokumendi erinevate osade ning täitedokumendi resolutsiooni ja täitmisavalduse vahel.
3. Eeltoodu tõttu asub kolleegium seisukohale, et kuna vaidlustatud käskkirjas ette heidetud teo puhul pole täidetud kõik distsiplinaarvastuse kohaldamise eeldused, ei ole põhjendatud järeldus, et kohtutäitur U. Tärno on toime pannud distsiplinaarsüüteo. IV
4. Eelnevast lähtuvalt tuleb kassatsioonkaebus rahuldada osas, milles palutakse muuta ringkonnakohtu otsuse põhjendusi, mille kohaselt on kassaator toime pannud distsiplinaarkorras karistatava teo (ringkonnakohtu otsuse punktid 8-19). Kuna kolleegiumi seisukoht etteheidetud teo õiguspärasuse osas ei lange kokku halduskohtu seisukohaga, ei pea kolleegium võimalikuks asendada ringkonnakohtu otsuse motiive taotletud ulatuses halduskohtu põhjendustega. Seetõttu asendatakse need käesoleva otsuse põhjendustega.
5. Kassaator on soovinud ka ringkonnakohtu põhjenduste muutmist osas, milles ringkonnakohus leidis, et karistuse valikul võib arvestada isiku varalist seisu ja sissetulekut. Kuna kolleegium on eelpool jõudnud järeldusele, et kohtutäitur U. Tärno käitumises puudusid distsiplinaarsüüteo tunnused, on välistatud KTS § 40 lg 5 kohaldamine ning etteheidetud teo eest karistuse uuesti määramine. Seetõttu pole praegusel juhul põhjendatud ringkonnakohtu otsuse analüüs karistuse valikut puudutavate põhjenduste osas. Seega tuleb kassatsioonkaebus ringkonnakohtu otsuse põhjenduste muutmiseks selles osas jätta rahuldamata. V
6. Kuna kolleegium rahuldab kassatsioonkaebuse, muutes ringkonnakohtu otsust, tuleb HKMS § 92 lg 1 alusel otsustada ka taotletud menetluskulude väljamõistmise küsimus. Riigikohtu istungil esitatud taotluse ja kuludokumentide kohaselt palub U. Tärno välja mõista kassatsiooniastme õigusabikulud 43 159 krooni ja 70 senti. Justiitsministri esindaja pidas taotluses esitatud õigusabikulu ebamõistlikult suureks. Tuginedes HKMS § 93 lg-le 5 ning arvestades vaidluse olemust ja menetluse käiku, peab kolleegium põhjendatuks mõista Justiitsministeeriumilt kohtutäitur U. Tärno kasuks välja kassatsioonimenetluses kantud õigusabikuludest pool, s.o 21 580 krooni.
7. Vastavalt HKMS § 90 lg 2 esimesele lausele ja U. Tärno taotlusele tuleb kassatsioonkaebuse esitamisel tasutud kautsjon tagastada kohtutäitur Urmas Tärnole. Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Jüri Põld