3-3-1-76-09

Riigikohtunik Jüri Põllu eriarvamus Riigikohtu halduskolleegiumi otsusele haldusasjas nr 3-31-76-09

1. Nõustun kolleegiumi enamusega, et erandlikel asjaoludel võib ka üksnes apellatsioonikohtu põhjendustel olla isiku õigustele ja kohustustele mõju, mis õigustab nende vaidlustamist kassatsioonimenetluses (otsuse punkt 13). Nõustun ka sellega, et kohtutäitur U. Tärno tegevus oli õigusvastane (otsuse punkt 26). Ma ei saa aga nõustuda kolleegiumi enamusega, et U. Tärno puhul polnud tegemist süülise teoga, distsiplinaarsüüteoga (otsuse punktid 27 ja 28). Nõustun ringkonnakohtuga, et kohtutäitur U. Tärno eksis selgelt sõnastatud ja selge materiaalõiguse normi kohaldamisel süüliselt ja pani sellega toime distsiplinaarsüüteo. I
2. Riigikohtu halduskolleegiumi otsuse kirjeldavast ega põhjendavast osast ei selgu, missugused olid ringkonnakohtu põhjendused, millele tuginedes ringkonnakohus tühistas halduskohtu otsuse ja leidis, et U. Tärno oli distsiplinaarsüüteos süüdi. Ringkonnakohtu põhjendusi teadmata pole kontrollitav halduskolleegiumi poolt ringkonnakohtule ette heidetu ega ka käesoleva eriarvamuse paikapidavus. Seepärast esitan ringkonnakohtu põhjendused. Ringkonnakohus leidis kohtutäitur U. Tärno süü osas järgmist: "
3. KTS § 32 p 1 kohaselt on kohtutäituri distsiplinaarsüütegu ametikohustuste süüline täitmata jätmine või mittenõuetekohane täitmine, sealhulgas kohtutäituri tasumääradele mittevastava tasu võtmine omakasu ajendil. Süüteokoosseisu objektiivsete tunnuste - teo, tagajärje ja nendevahelise põhjusliku seose väljaselgitamisel ei ole apellant eelnimetatud põhjustel eksinud.
4. Sättes ei kitsendata täituri vastutust mõne süü vormi osas. Riigikohtu halduskolleegium selgitas notarite distsiplinaarvastutuse kohaldamisel, et notari eksimine materiaalõiguse tõlgendamisel saab olla distsiplinaarkorras karistatav tegu vaid siis, kui on tuvastatud notari tahtlik või raske eksimine õigusnormi kohaldamisel. See põhimõte on kohtutäituri ametialase sõltumatuse (KTS § 2 lõiked 1 ja 3) valguses kohaldatav ka kohtutäiturite distsiplinaarvastutusele. Seetõttu tuli justiitsministril karistuse määramiseks tuvastada, et kaebaja on rikkunud varemkehtinud TMS § 23 lõiget 1 ja HMS § 60 lõiget 2 tahtlikult või raskelt eksides. Oluline on tuvastada, kas normid, mille vastu selline ametiisik eksib, on piisavalt selged ja üheselt mõistetavad.
5. Nii, nagu karistusõiguseski, kehtib ka distsiplinaarvastutuse kohaldamisel põhimõte, et isikul puudub süü, kui ta ei saa aru oma teo keelatusest ja see eksimus on temale vältimatu. Keelueksimusega on tegemist juhul, kui isik ei saa aru oma teo keelatusest. Keelueksimuse puhul on tegemist eksimusega mingi keelava õigusnormi sisuks oleva keelu olemasolus.
6. Kohtutäiturilt eeldatakse selle valdkonna regulatsiooni tundmist, mis määrab kindlaks täitemenetluse ja täitedokumendi kehtivuse. Varemkehtinud TMS § 1 lg 1 loetles ammendavalt täitedokumendid, mille hulka kuuluvad ka mõnda liiki haldusaktid (§ 1 lg 1 p-d 7, 9, 12, 16, 19, 22, 23, 26 ja 27), mille kehtivuse eeldused ja õiguslik siduvus on reguleeritud haldusmenetluse seadusega. HMS § 60 lg 2 on selge ja üheselt mõistetav norm.
7. Ka formaliseerituse printsiipi väljendavad varemkehtinud täitemenetluse seadustiku sätted, eelkõige § 23 lg 1, olid teo toimepanemise ajaks piisavalt selged. Riigikohtu tsiviilkolleegium selgitas formaliseerituse printsiipi põhjalikult juba ülal viidatud 16.10.2002 otsuses, seega enam kui aasta ja kümme kuud enne vaidlusaluse täitemenetluse algatamist. Riigikohtu tsiviilkolleegium selgitas formaliseerituse printsiipi erinevate küsimuseasetuste valguses ka täitemenetluse algatamisele eelnevates teistes lahendites asjades 3-2-1-47-03, 3-2-1-72-03, 3-2-1-140-03, 3-2-1-151-03, 3-2-1-7704, 3-2-1-78-
8. Täitedokumendi sisu hindamise keeld on üks kesksetest põhimõtetest täitemenetluses ning pidi olema täiturile teada. Riigikohtu 16.10.2002 lahend selgitas normi, mis reguleerib täitemenetlust, seega täituri igapäevaselt läbi viidavat menetlust. Nagu selgitatud, on ka HMS § 60 lg 2 kohtutäituri mitmete erinevate täitedokumentide liikide suhtes kohaldatav ja selge sisuga norm, millest täitur pidi teadlik olema.
9. Kolleegiumi hinnangul ei saa selline keelueksimus tuleneda ka asjaolust, et maksuhaldur täitemenetluse ajal kohtutäituriga suheldes mitmel korral kinnitas, et sissenõutav summa on see, mis tuleneb korralduse põhjendustest, mitte resolutsioonist. Kohtutäitur pidi ilmselgelt olema teadlik ka täitemenetluses kehtivast nõudest, et täitemenetluse läbiviimise aluseks peab olema lisaks sissenõudja avaldusele, mille õigsust need selgitused kinnitavad, ka täitedokument.
10. Seetõttu on kolleegium seisukohal, et kohtutäitur U. Tärno eksis süüliselt selgelt sõnastatud ja selge materiaalõiguse normi kohaldamisel."
11. Otsuse punktis 10 kajastas ringkonnakohus oma otsuse punktis 17 viidatud Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
12. oktoobri
13. a otsust ja tegi sellest kohtulahendist järgmise järelduse: "
14. Riigikohtu tsiviilkolleegium selgitas formaliseerituse printsiipi 16.10.2002 otsuses nr 3-2-1-119-02 järgmiselt: "Kui kohtutäiturile esitatakse formaalsetele nõuetele vastav täitedokument, on ta kohustatud selle ja sissenõudja avalduse alusel algatama täitemenetluse. Kohtutäituril ei ole õigust kontrollida täitedokumendi sisu õiguspärasust." Täitedokumendi sisulise õigsuse hindamise õigus kui erand formaliseerituse printsiibist saab kolleegiumi hinnangul olla lubatav vaid juhul, kui vaatamata täitedokumendi olemasolule ei ole nõude täitmine lubatav täitedokumendi ebaõigsuse tõttu. Sellised juhtumid on kitsalt piiratud (nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 23.01.2003 määrus asjas nr 3-2-1-3-03). Käesoleval juhul pole tegemist olukorraga, kus täiturile oleks esitatud nõuetekohane täitedokument, mis oleks võimaldanud suurema summa kui 14 450 kr sissenõudmist."
15. Otsuse punktis 8 leidis ringkonnakohus järgmist: "
16. Riigikohtu tsiviilkolleegium selgitas 16.01.2008 otsuse nr 3-2-1-132-07 p-s 11, et formaliseerituse printsiibist tulenevalt saab sundkorras täita üksnes selget lahendit." II
17. Selleks, et paremini mõista ringkonnakohtu ja Riigikohtu halduskolleegiumi seisukohta, tuleb kirjeldada Riigikohtu tsiviilkolleegiumi nende lahendite sisu, millele ringkonnakohus on ülalpool viidanud.
18. Ringkonnakohtu otsuse punktis 10 tsiteeritule lisaks leidis Riigikohtu tsiviilkolleegium
19. oktoobri
20. a otsuse punktis 12: "TMS § 31 peab silmas neid juhtumeid, mil on ebaselge täitedokumendi sisu - kohtutäituril puudub kindlus, millise toimingu, millistel tingimustel ja millisel ajal peab ta tegema. Näiteks kui on ebaselge, millise asja peab ta võlgnikult ära võtma, milline on sissenõutavate intresside suurus."
21. Riigikohtu tsiviilkolleegium lahendas
22. jaanuari
23. a määrusega asjas nr 3-2-1-3-03 olukorda, kus kohtuotsuse resolutsioon oli tehtud mitte kohtumenetluse poole, vaid esindaja suhtes. Selles lahendis leidis kolleegium, et täitemenetluse formaliseerituse printsiibiga ei saa põhjendada täitemenetluse algatamist isiku suhtes, keda määrusega kinnitatud poolte kokkuleppe kehtivusala ei puudutanud. Tsiviilkolleegium pidas seda erandiks täitemenetluse formaliseeritud printsiibist (p-d 8 ja 10).
24. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
25. aprilli
26. a määrus asjas nr 3-2-1-47-03: "Kui täiturile esitatakse täitmiseks nõuetele vastav täitedokument hagi tagamise kohta, on ta kohustatud algatama täitemenetluse ilma selle sisu õiguspärasust kontrollimata."
27. Riigikohtu tsiviilkolleegium leidis
28. juuni
29. a määruses asjas nr 3-2-1-72-03 järgmist: "Kolleegium märgib, et kohtulahendi resolutsioon peab olema üheselt arusaadav ja täidetav ka lahendi muid osi arvestamata. Ringkonnakohtu määruse resolutsiooniga ei ole tagatud määruse arusaadavus ega täidetavus."
30. Riigikohtu tsiviilkolleegium on siiski täituripoolset piiratud kontrolli täitedokumendi sisu üle pidanud võimalikuks. 10.
31. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
32. detsembri
33. a otsusega lahendatud asjas nr 3-2-1-151-03 oli ringkonnakohtu otsuse resolutsiooni järgi otsustatud eluruumist välja tõsta ka kostjaga koos elavad isikud, kuid kohtuotsusest ei nähtunud, keda peetakse silmas kostjaga koos elavate isikutena. Tulenevalt täitemenetluse formaliseeritud printsiibist leidis Riigikohtu tsiviilkolleegium, et antud juhul ei saa kohtutäitur kindlaks teha, kes on need "kostjaga koos elavad isikud", kes tuleb eluruumist välja tõsta. Samas märkis tsiviilkolleegium, et "samas ei piisa ka vaid nimede märkimisest kohtuotsuse resolutsiooni. Kõik isikud, keda soovitakse eluruumist välja tõsta, tuleb kohtumenetlusse kaasata." (p 19). Analoogilisele seisukohale on ringkonnakohus asunud ka
34. detsembri
35. a otsuses asjas nr 3-2-1-140-03 (p 23). 10.
36. Teisiti lähenes tsiviilkolleegium täitemenetluse formaliseerituse printsiibile, rakendades individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse edasikaebamist reguleerivat sätet
37. juuni
38. a otsustes asjades nr 3-2-1-77-04 ja nr 3-2-1-78-
39. Tsiviilkolleegium märkis, et täitemenetluses kehtib formaliseerituse printsiip, mille kohaselt peab kohtutäitur kontrollima, kas täitmiseks esitatud dokument vastab formaalselt seaduse nõuetele, kuid ta ei pea kontrollima materiaalõiguslikke asjaolusid. Nendes asjades oli töövaidluskomisjoni otsuste resolutsioonides hüvitis välja mõistetud OÜ-lt Sportmarket, kes menetlusse ei olnud kaasatud. Kaasatud oli OÜ Sportmarket II. Tsiviilkolleegium leidis, et vara arestist vabastamise hagi raames ei hinnata täitedokumendi õigsust ega lahendata vaidlust, mille lahendamise tulemuseks täitedokument oli. Tsiviilkolleegium tõlgendas individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse § 24 lg-t 1 selliselt, et OÜ Sportmarket, kes ei olnud töövaidluskomisjoni menetlusse kaasatud, pidanuks vaidlustama töövaidluskomisjoni otsuse (vastavalt tsiviilkolleegiumi otsuste p-d 15 ja 16 ning 13 ja 15). III
40. Riigikohtu halduskolleegium, põhjendades seda, et U. Tärno ei olnud süüdi distsiplinaarsüüteos, viitas otsuse punktis 21 Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
41. oktoobri
42. a määrusele tsiviilasjas nr 32-1-119-02,
43. detsembri
44. a määrusele tsiviilasjas nr 3-2-1-119-08 ja
45. jaanuari
46. a määrusele tsiviilasjas nr 3-2-1-3-
47. Tsiviilkolleegiumi nimetatud määrustest pole ringkonnakohtu otsuses kajastatud vaid
48. detsembri
49. a määrust. Selle määruse punkti 12 esimeses lõigus viitas tsiviilkolleegium oma
50. oktoobri
51. a määruse punktile 12, milles selgitati, et viidatud säte (enne
52. jaanuari
53. a kehtinud TMS § 31 esimene lause) peab silmas neid juhtumeid, mil on ebaselge täitedokumendi sisu - kohtutäituril puudub kindlus, millise toimingu, millistel tingimustel ja millisel ajal peab ta tegema.
54. detsembri
55. a määruse punkti 12 teises lõigus leidis tsiviilkolleegium: "
56. aasta tagaseljaotsuse resolutsioonis mõisteti A. Jekimovilt AS Eesti Maapank kasuks välja 379 854 krooni (I kd, tlk 77). Samas on otsustatud, et sissenõue pööratakse võlgniku panditud varale. Kohtuotsuse resolutsioonist ei tulene, et sissenõude tohib pöörata ainult panditud varale. Kui kohtutäituril ei tekkinud kahtlust kohtulahendi selguses, ei olnud tal tulenevalt TMS §-st 31 kohustust pöörduda selgituse saamiseks kohtu poole ja hinnangu täitedokumendi selgusele saab anda kohus avaldaja kaebuse menetlemisel." IV
57. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi ülalnimetatud lahenditest nähtuvalt on tsiviilkolleegiumi seisukohad täitemenetluse formaliseerituse printsiibi kohta kokku võetavad järgmiselt. Esiteks, täitmisele kuulub täitedokumendi resolutsioon. Teiseks, selleks, et täitedokumendi resolutsiooni täita, peab see olema täituri jaoks selge. Kolmandaks, selgitamisele kuulub see, millise toimingu, millistel tingimustel ja millistel asjaoludel peab täitur täitedokumendi täitma, näiteks, millise asja peab täitur võlgnikult ära võtma, milline on sissenõutavate intresside suurus. Neljandaks, selge resolutsiooniga täitedokumenti ei tohi täita, kui isik, keda on täitedokumendi resolutsioonis nimetatud, pole täitedokumendi andmise menetlusse kaasatud. Erandeid viimasest põhimõttest on tsiviilkolleegium nimetanud tsiviilasjades nr 3-2-1-77-04 ja nr 3-2-1-78-
59. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi ülalnimetatud lahenditest tuleneb järeldus: täitedokument kuulub täitmisele selle resolutsioonis sätestatud ulatuses või ei kuulu täitmisele üldse, hoolimata täitedokumendi resolutsiooni selgusest. Täitmise käigus täitedokumendi resolutsioon täituri poolt parandamisele ei kuulu. Täitedokumendi andja saab täitedokumenti selgitada väga piiratud ulatuses. Täitedokumendi põhjendava osa ja resolutiivosa kooskõlla viimine pole lahendatav täiturile täitedokumendi selgitamise teel. Tsiviilasjades tehtud kohtuotsuste puhul juhindutakse TsMS §-dest 447 (vigade parandamine otsuses) ja 448 (täiendav otsus). Riigikohtu tsiviilkolleegiumi ülalnimetatud lahenditest pole kuidagi võimalik järeldada, et täitemenetluse formaliseerituse põhimõttega saab kooskõlas olla see, kui täitur tohib täitedokumendi resolutsiooni "ümber teha", võttes arvesse täitedokumendi motivatsiooni või täitedokumendi andja selgitusi, ning asuda täitma täitedokumendi selliselt "ümber tehtud" resolutsiooni, täitedokumendi motivatsiooni või täitedokumendi andja selgitusi.
60. Sellisena kaitseb täitemenetluse formaliseerituse printsiip täitedokumendi adressaati täituri eest, samuti väldib täitemenetluses neid vaidlusi, mis tuleks lahendada enne täitmisele asumist, kaitstes sel viisil ka isikut, kelle kasuks täitedokument on tehtud. Või teisisõnu: täitemenetlus on üles ehitatud selliselt, et nii isikul, kelle suhtes on täitedokument tehtud, kui ka isikul, kelle kasuks on täitedokument tehtud, peab olema kindlus, et täidetakse täitedokumendi resolutsiooni. Kohtutäitur ei tohi täitemenetluses täita täitedokumenti suuremas ulatuses, kui on kohustatud täitma täitedokumendi adressaat.
61. Tsiviilkolleegiumi ülalnimetatud lahenditest pidanuks U. Tärnole, kui ta täitnuks kohtuotsust tsiviilasjas, olema üheselt selge, et hoolimata otsuse teinud kohtu selgitamistest kuulub võlgniku suhtes täitmisele kohtuotsuse resolutsioonis märgitud võlasumma, mitte aga kohtuotsuse põhjendavas osas märgitud võlasumma.
62. Teisiti pole lugu ka haldusakti kui täitedokumendiga. Sellised tsiviilasjade pinnalt tehtud järeldused on täielikus kooskõlas haldusmenetluse seaduse § 60 lg-ga 2, milles sätestatakse: "Kehtiva haldusakti resolutiivosa on kohustuslik igaühele, sealhulgas haldus- ja riigiorganitele. Haldusakti resolutiivosa on haldusaktiga kindlaksmääratavaid õigusi ja kohustusi sisaldav osa. Haldusakti muudel osadel, sealhulgas haldusakti põhjenduses tuvastatud asjaoludel on iseseisev õiguslik tähendus ainult seaduses sätestatud juhtudel." Ka haldusakti kui täitedokumendi resolutsioonis olevat rahasummat ei saa asendada haldusakti põhjendavas osas nimetatud rahasummaga täiturile täitedokumendi selgitamise menetluses. Seda saab teha haldusmenetluse seaduse § 59 alusel, milles sätestatakse: "Haldusorgan parandab seadusega haldusakti muutmiseks ettenähtud menetluskorda järgimata haldusaktis kirjavea ja muu ilmse ebatäpsuse, mis ei mõjuta haldusakti sisu. Haldusorgan teeb haldusakti parandamise teatavaks haldusakti adressaadile."
63. Tuleb eeldada, et kohtutäitur tunneb mitte ainult täituri tegevust puudutavat kohtupraktikat tsiviilasjades, vaid ka tema tegevust reguleerivat avalikku õigust ning suudab tsiviilasjades tehtud lahenditest teha järeldusi selle kohta, kuidas mõista avalikku õigust.
64. Kohtutäitur U. Tärno tohtinuks alustada täitemenetlust 68 114 krooni sissenõudmiseks alles pärast seda, kui maksuhaldur oleks
65. mai
66. a korralduse resolutsioonis asendanud haldusmenetluse seaduse § 59 alusel 14 450 krooni 68 114 krooniga.
67. Erinevalt kolleegiumi enamusest (otsuse punkt 27) olen seisukohal, et kohtutäiturit ei vabasta süüst see, et ta pöördus maksuhalduri poole seoses täitedokumendi vealisusega ja sai ka vastuse. Kohtutäiturile pidi olema selge, et, alustades täitemenetlust täitedokumendi resolutiivosas märgitud summast suuremas ulatuses, rikub ta nii täitemenetluse formaliseerituse printsiipi kui ka haldusmenetluse seaduse § 60 lg-t
68. Täitemenetluse formaliseerituse printsiibi rikkumine (täitedokumendi täitmine enne selle resolutiivosa ettenähtud korras parandamist) võib raskelt kahjustada täitedokumendi adressaati. Täituri sellist tegevust ei saa vabandada maksuhalduri õigusrikkumisega, mis seisnes täitedokumendi selgitamises, selle asemel, et dokument ette nähtud korras ära parandada.