Obsah (9)

§ 159§ 104§ 200§ 197§ 103§ 102§ 1050§ 198§ 113

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Tsiviilasja hind Riigikohtus Menetlusosalised ja

) § 200 lg 4 kohaselt ei saa tasaarvestav pool tasaarvestada nõuet, millele teine pool saab esitada vastuväiteid. Kohus leidis, et kostja väide, et hageja ei ole kirjades esitanud mingeid vastuväiteid kostja leppetrahvi nõude tasaarvestamisele, on ebaõige. Poolte kirjavahetusest selgub, et kostja esitas hagejale

1. septembril
2. a avalduse leppetrahvi vähendamise kohta ja tegi ettepaneku nõuded tasaarvestada. Hageja sellele ei vastanud. Eelnevates kirjades tasaarvestuse avaldust esitatud ei ole ning seega ei saanud hageja enne
3. septembri
4. a kirja tasaarvestuse kohta vastuväiteid esitada. Pärast
5. septembri
6. a kirja esitas hageja
7. septembril kohtule hagi nõudega mõista kostjalt välja arvest nr 68 tulenev summa. Hageja esitas hagiavalduses ka vastuväiteid kostja leppetrahvi arvestamisele. Samuti märkis hageja, et objekti üleandmise viivitus ei tekkinud hageja süül, vaid oli tingitud vääramatust jõust ja lisatööde tegemise vajadusest. Hageja on esitanud põhjendatult vastuväiteid kostja nõudele ning tasaarvestust ei olnud võimalik teha olenemata sellest, kas tasaarvestuse avaldus oli õiguspärane ning kas tasaarvestuse õigus võis olla tekkinud. Kostja väidet, et arve tasumine toimus tasaarvestuse ja 135 432 krooni maksmisega, ei saa lugeda põhjendatuks. Aktides nr 55 ja 56-1 märgitud tööd on kostja vastu võtnud. Arve on kostjale kätte antud
8. augustil
9. Seega muutus arvel nr 68 näidatud summa sissenõutavaks
10. augustil
11. Lepingu kohaselt on kostja kohustatud hagejale tasuma aktides nr 55 ja 56-1 näidatud tööde eest 545 867 krooni. Kohus leidis, et hageja nõue kostjalt 545 867 krooni väljamõistmiseks on põhjendatud. Kohus nõustus hageja esitatud viivisearvestusega. Hageja on omal algatusel vähendanud viivisenõuet mõistliku suuruseni nii, et viivis ei ületaks põhinõude summat. Kostja on jätnud alates
12. augustist 2004 tasumata poolte
13. märtsil
14. a sõlmitud töövõtulepingust tuleneva võlgnevuse 545 867 krooni. Kostja ei ole hageja arvutatud viivise suurusele vastu vaielnud. Hageja nõue kostjalt 545 867 krooni suuruse viivise väljamõistmiseks on põhjendatud. Kohus leidis, et vastuhagi tuleb jätta rahuldamata. Kostja väide, et kaubakeskuse ekspluatatsiooni andmisega hilinemine põhjustas kostjale olulise kahju, ei ole asjakohane. Kostja on esitanud vastuhagis nõude hagejalt leppetrahvi väljamõistmiseks. Võimaliku kahju hüvitamise nõuet kostja esitanud ei ole. Kohtule ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et pooled oleks lepingu tähtaega poolte kokkuleppel muutnud. Samuti ei ole tõendatud, et pooled oleks kokku leppinud tööde tegemise tähtaja pikendamises juhuks, kui peaks olema vaja teha lisatöid. Pooled ei vaidle, et tööd lõpetati
15. juulil
16. Seega oli hageja tööde lõpetamisega viivituses 57 päeva. Pole tõendatud, et tööde lõpetamine viibis vääramatu jõu tõttu. Kahjustatud pool kaotab

§ 159

lg 2 järgi õiguse leppetrahvi nõuda, kui ta mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist teisele lepingupoolele ei teata, et ta leppetrahvi nõuab. Leppetrahvi nõude on kostja esitanud hagejale

1. augusti
2. a kirjas, milles ta esitas ka leppetrahvi arvestuse. Kaks nädalat pärast konkreetse nõude väljaselgitamist esitatud leppetrahvi nõude teade on esitatud mõistliku aja jooksul ning seega on vastuhagi hagejal õigus nõuda leppetrahvi tasumist.

§ 104

lg 1 kohaselt vastutab isik seaduses või lepingus ettenähtud juhtudel oma kohustuse rikkumise eest üksnes süü olemasolu korral.

1. märtsi
2. a töövõtulepingu p 10.2 kohaselt, juhul kui töövõtja süül ei ole tööd õigel ajal lõpetatud, on tellijal õigus nõuda iga viivitatud päeva eest viivist (leppetrahvi), mille määraks on 0,2% lepingu hinnast. Seega on kostjal õigus nõuda leppetrahvi vaid siis, kui on tõendatud hageja süü lepingu rikkumisel. Hageja süü ehituse lõpetamise viibimises ei ole tõendatud. Tunnistaja V. Sokuðevi ütlustega on tõendatud, et projekti muutmine ja tööde tähtaegade pikenemine oli tingitud tellija initsiatiivist. Tööde tegemisel lähtuti tellija arvamusest. Sellest võib järeldada, et hageja tegi töid, mis tõid kaasa ehituse tähtaja pikenemise, kostja teadmisel ja nõusolekul.
3. Kostja esitas
4. detsembril 2007 maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus Viru Maakohtu
5. novembri
6. a otsuse tühistada hagi rahuldamise (võlgnevuse 545 867 krooni ja viivise 545 867 krooni temalt väljamõistmise) ja menetluskulude tema kanda jätmise osas ning teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata. Hagi põhinõude rahuldamisel palus kostja rahuldada vastuhagi ja mõista hagejalt kostja kasuks välja 545 867 krooni ning nimetatud vastastikused nõuded täies ulatuses tasaarvestada.
7. Viru Maakohus kuulutas
8. oktoobril
9. a välja OÜ Alavest pankroti. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
10. Tartu Ringkonnakohus tühistas
11. mai
12. a otsusega maakohtu otsuse osas, millega mõisteti kostjalt hageja kasuks välja viivis 545 867 krooni, jäeti vastuhagi 545 867 krooni saamiseks rahuldamata ning jäeti menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohus tegi tühistatud osas uue otsuse, millega rahuldas hagi osaliselt viivise väljamõistmiseks ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja viivise 7299 krooni 80 senti, rahuldas vastuhagi ja mõistis hagejalt kostja kasuks välja 545 867 krooni leppetrahvi ning tasaarvestas hageja 545 867 krooni suuruse nõude kostja vastu kostja 545 867 krooni suuruse nõudega hageja vastu. Kokkuvõttes mõistis ringkonnakohus kostjalt hageja kasuks välja 7299 krooni 80 senti. Ühtlasi muutis ringkonnakohus menetluskulude jaotust. Ringkonnakohus ei nõustunud kostjaga, et maakohus kohaldas ebaõigesti

§ 200

lg-t 4, mille kohaselt tasaarvestav pool ei saa tasaarvestada nõuet, millele teine pool saab esitada vastuväiteid.

§ 197

lg-st 2 tulenevalt lõpevad tasaarvestuse tulemusena pooltevahelised vastastikused nõuded kattuvas ulatuses, kui tasaarvestuse materiaalõiguslikud eeldused on täidetud. Juhul kui tasaarvestuse materiaalõiguslikud eeldused ei olnud täidetud, peab isik, kellele tasaarvestuse avaldus esitati, end kaitsma ja esitama tasaarvestuse avalduse tegija vastu oma nõude sissenõudmiseks hagi. Kuigi poolte kirjavahetusest saab järeldada, et hageja tunnistas kostja leppetrahvi nõuet 545 867 krooni ulatuses, ei välista see vastuväite esitamise õigust ja sellest tulenevalt õigust kohtusse pöörduda.

§ 200

lg-s 4 sisalduv vastuväite õigus tähendab teise isiku nõude peale esitatavat argumenti, mis tekitab kahtluse, kas nõue eksisteerib või kas see eksisteerib väidetud suuruses. Esitatud hagis ja edasises kohtumenetluses on hageja oma kahtlusi põhistanud ning selle tõendatusele sai kohus anda hinnangu. Kostja tõlgendus, mille kohaselt välistaksid tasaarvestuse tegemise üksnes sellised vastuväited, mis toovad kaasa tasaarvestada sooviva isiku nõude lõppemise (nt täitmine) või mis välistavad üheselt ja selgelt nõude maksmapaneku teise poole vastu (nt aegumine), on liialt kitsendav ning võib jätta teise poole piisava õiguskaitseta. Praegusel juhul on maakohus tõendeid hinnates ekslikult leidnud, et kostja vastuhagi ei ole põhjendatud. Lepingu p 10.1 järgi juhul, kui tellija ei tasu arvet õigel ajal, on töövõtjal õigus nõuda iga viivitatud päeva eest viivist, mille määraks on 0,2% tasumata summast. Lepingu p 10.2 järgi juhul, kui töövõtja süül ei ole tööd õigel ajal lõpetatud, on tellijal õigus nõuda iga viivitatud kalendripäeva eest viivist, mille määraks on 0,2% lepingu hinnast. Maakohus leidis õigesti, et lepingu p-s 10.2 märgitud viivise all tuleb mõista leppetrahvi. Lepingu p 15.1 kohaselt ei ole lepingust tulenevate kohustuste täitmata jätmine või kohustuste täitmisega hilinemine lepingu rikkumine, kui see oli tingitud vääramatust jõust. Eelmärgitud lepingu punktide tõlgendamisel tuleb arvestada ka poolte esitatud faktiliste asjaoludega, samuti sellega, et üldjuhul on lepinguline vastutus süüta ehk garantiivastutus. Hageja on viidanud lepingu p-le 15.1 ja leidnud, et tööde hilisem lõpetamine oli tingitud vääramatust jõust. Seega oli poolte tahe leppida kokku süüta vastutuse põhimõttes ja nii sai vastutusest aru ka hageja, kes tugines tööde kokkulepitust hiljem lõpetamise põhjendamisel üksnes lepingu p-le 15.1, millele vastab

§ 103lg 1.

Isegi siis, kui lähtuda töövõtja süülisest vastutusest, puuduvad asjaolud, mis välistaksid hageja vastutuse ja leppetrahvi maksmise kohustuse. Süülise vastutuse korral süüd (vähemalt hooletust) eeldatakse ning selle puudumist peab tõendama lepingut rikkunud pool. Süü puudumisele tuginemine saab kõne alla tulla vaid erandlikel asjaoludel ning selliste asjaolude esinemist ei ole hageja tõendanud. Kohtule esitatud tõendite kohaselt oli hageja lepingus kokkulepitud tähtpäevaks teinud eelarvete järgi kokku 83,8% töödest.

1. juuni
2. a seisuga oli põhieelarves märgitud töödest tehtud kokku 67,4% ning juunis ja juulis
3. a tehti põhieelarves nr 51 märgitud töid kokku 1 211 993 krooni eest. Viimased põhieelarvejärgsed tööd andis hageja kostjale üle
4. augustil
5. Nimetatud tõenditest järeldub, et hageja ei suutnud kokkulepitud tähtpäevaks lõpetada ka põhieelarvejärgseid töid. Hageja ei ole tõendanud kokkulepet heakorratööde tegemiseks üle lepingus kokkulepitud tähtaja. Lepingu pde 1.1 ja 3.2.2 kohaselt oli poolte ühiseks tahteks ja lepingu eesmärgiks kaubanduskeskuse valmisehitamine ning seega ei saanud hagejale heakorratööde tegemise vajadus tulla ootamatult. Kuivõrd hageja tegutses professionaalse ehitajana, pidi ta olema hoolas ja tellima heakorratööde tegemise sellise arvestusega, et need saaksid valmis
6. juuniks
7. Eeltoodu viitab otseselt sellele, et hageja suutmatus kõiki töid (sh heakorratöid) tähtaegselt kostjale üle anda põhines tema enda oskamatusel töid mõistlikul viisil korraldada.

§ 102

kohaselt on võlgnik kohustatud teatama võlausaldajale kohustuse täitmist takistavast asjaolust ja selle mõjust kohustuse täitmisele viivitamata pärast seda, kui ta takistavast asjaolust teada sai. Asja materjalidest nähtub, et hageja ei ole kordagi pöördunud kostja poole teatega, et esineks mis tahes lepingu eesmärgi tähtaegset saavutamist takistav asjaolu. Maakohus on ebaõigesti hinnanud tunnistajate V. Sokuðevi ja N. Bazyleva ütlusi. Maakohus leidis, et tunnistajate ütlustega on tõendatud tööde tähtaegade pikenemine kostja initsiatiivil. Kostja ei ole sellist initsiatiivi kinnitanud ning maakohus on ise leidnud, et pooled ei olnud sõlminud kokkulepet tööde üleandmise tähtaja muutmiseks. Kuivõrd ehitusprojekt ja selle muudatused peavad olema vormistatud kirjalikult ehitusseaduse § 18 alusel, siis ei ole ka tunnistaja V. Sokuðevi ütlustega võimalik tõendada, et projekti muudatuse tõttu tekkis lisatööde tegemise vajadus. Lisaks nähtub tunnistaja V. Sokuðevi ütlustest, et vundamendi vale kõrgus, mis tingis projekti muutmise vajaduse tööde esimeses etapis, oli tingitud töövõtja ebakorrektsest tegevusest. Seetõttu ei ole maakohtu järeldus, et lisatööde tegemise vajadus oli tingitud projekti puudulikkusest, kooskõlas esitatud tõenditega. Hageja pidi töövõtjana lepingut sõlmides olema teadlik oma suutlikkusest tagada tööde tähtaegne valmimine. Seega oli hageja hooletu lepingu eesmärgi saavutamisel ja ta peab lepingu p 10.2 järgi maksma leppetrahvi. Samuti esines tasaarvestuse olukord ning kostjal oli õigus tasaarvestada hageja 545 867 krooni suurune arve nr 68 omapoolse 545 867 krooni suuruse leppetrahvi nõudega hageja vastu. Kostja tasus hagejale 135 432 kroonist

1. septembril
2. a 59 000 krooni ja
3. septembril
4. a 76 432 krooni. Lepingu p 5.4 järgi oli kostja kohustatud maksma arve viie päeva jooksul pärast arve kättesaamist ja arve nr 68 sai ta kätte
5. augustil
6. Seega oli kostja arve tasumisega viivituses ja ta peab maksma viivist 7299 krooni 80 senti. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
7. Hageja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palus tühistada ringkonnakohtu otsuse osas, millega tühistati maakohtu otsus osas, milles mõisteti kostjalt hageja kasuks välja viivis 545 867 krooni ja jäeti menetluskulud kostja kanda. Samuti vaidlustas hageja ringkonnakohtu otsuse osas, millega rahuldati vastuhagi ja mõisteti hagejalt kostja kasuks välja leppetrahv 545 867 krooni ning tasaarvestati poolte nõuded, ning osas, millega hageja tasutud riigilõiv ja tunnistajatasu jäeti hageja kanda ning mõisteti hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud 101 357 krooni 6 senti. Tühistatud osas palus hageja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu otsust ei vaidlustatud osas, millega mõisteti kostjalt hageja kasuks välja 545 867 krooni põhivõlga. Ringkonnakohus on oluliselt rikkunud menetlusõiguse norme, kuna jättis lahendamata hageja taotluse menetlus osaliselt lõpetada pankrotiseaduse (PankrS) § 43 lg 2 alusel kostja vastuhagi osas, ning selline rikkumine on vastuolus TsMS § 436 lg 1 ja § 442 lg 5 nõuetega. Ringkonnakohus on valesti kohaldanud materiaalõiguse norme, kuna kohtulahendis on poolte vastastikused nõuded tasaarvestatud. Tasaarvestus polnud aga PankrS § 99 lg 1 kohaselt lubatud, sest hageja vastu on algatatud pankrotimenetlus ja tasaarvestada saab ainult võlausaldajate üldkoosolekul kaitstud nõudeid. Seega on nõuete tasaarvestamine vastuolus pankrotiseadusega ning materiaalõiguse normi rikkumine on viinud ebaõige kohtulahendini. Ringkonnakohus on vääralt kohaldanud

§ 1050lg-s 1 sätestatut.

Praegusel juhul oli poolte vahel lepinguline suhe ning lepinguväliste võlasuhete regulatsioon ei kohaldu. Lepinguliste suhete puhul tuleb aga eeldada süü puudumist ning süü olemasolu peab tõendama nõude esitaja. Ringkonnakohus on valesti pannud kogu tõendamiskoormise hagejale ning rikkunud sellega hageja õigusi. See on kokkuvõttes viinud ebaõige kohtulahendini. Ringkonnakohus on rikkunud TsMS § 436 lg-s 1 ja § 654 lg-s 1 sätestatud nõudeid, sest on jätnud otsuse kassatsioonkaebuses vaidlustatavas osas põhjendamata. Ringkonnakohus on oma otsust põhjendanud ainult kostja esitatud tõenditega ning jätnud tähelepanuta hageja esitatud tõendid. 16. Kostja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu. Ringkonnakohus on pärast hageja esitatud menetluse lõpetamise taotlust määranud kohtuistungi toimumise aja ning sellest tuleneb, et kohus on jätnud hageja taotluse rahuldamata. Seega pole kohus jätnud hageja taotlust lahendamata. Lisaks oleks hageja pidanud oma vastuväite kohtu tegevuse kohta esitama esimeses kohtule esitatud menetlusdokumendis ja kuna hageja pole seda teinud, siis TsMS § 333 lg 2 kohaselt hageja hiljem vastuväidet esitada ning ka võimalikule kohtu veale tugineda ei saa. Ebaõige on ka hageja väide, et kohus on vastuolus PankrS § 43 lg-ga 2 jätnud lõpetamata vastuhagi menetluse. Kohtulahendini jõudnud vaidlused vaieldakse tsiviilasjas lõpuni ning menetlust ei lõpetata. Kohus ei ole rikkunud PankrS § 99 lg-s 1 sätestatud nõuete tasaarvestamise piirangut. PankrS § 103 lg 4 kohaselt loetakse nõuete kaitsmise koosolekul kaitsmiseta tunnustatuks nõuded, mis on jõustunud kohtuotsusega rahuldatud. Kostja ei ole tasaarvestanud hageja nõudega oma nõuet, vaid esitanud selle nõude ühiseks menetlemiseks asjas. PankrS § 99 lg 1 eesmärgiks on aga vältida olukorda, kus huvitatud isikute nõusolekuta saaks tasaarvestada nõudeid, mis pole läbinud kohtulikku kontrolli. Samas pole praegusel juhul kohus nõudeid tasaarvestanud

§ 197

tähenduses, vaid tegemist oli rahuldatud hagi ja vastuhagi nõuete tasaarvestamisega kohtus. Kohus ei ole ebaõigesti kohaldanud

§ 1050lg-s 1 sätestatud põhimõtet.

Kohus on otsuse tegemisel õigesti lähtunud eeldusest, et pooltevahelises õigussuhtes ei kohaldata süülist vastutust, vaid vastutusest on võimalik vabaneda ainult rikkumise vabandatavuse korral, ning seda ei ole hageja kassatsioonkaebuses vaidlustanud. Samas on kohus esitanud alternatiivse põhjenduse, kuid ka seal pole kohus

§ 1050lg-le 1 kordagi viidanud ega seda sätet kohaldanud.

Õige on aga kohtu märkus, et kui kohalduks süüline vastutus, siis oleks hageja pidanud ise tõendama, et ta polnud rikkumises süüdi. Kohus on analüüsinud kõiki tõendeid ning oma järeldusi ja seisukohti piisavalt põhjendanud. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

1. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu osas, millega tühistati maakohtu otsus viivise väljamõistmise osas ja jäeti hagi kostja vastu 538 567 krooni 20 sendi suuruse viivise saamiseks rahuldamata, tasaarvestati tagasiulatuvalt hageja põhinõue ja kostja leppetrahvinõue ja mõisteti hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud 101 357 krooni 6 senti. Muus osas tuleb jätta ringkonnakohtu otsus muutmata. Tühistatud osas teeb Riigikohus TsMS § 691 p 5 alusel uue otsuse, millega rahuldab hageja viivisenõude ning jätab alama astme kohtumenetluse kulud poolte endi kanda ning kostja kassatsiooniastme õigusabikulud kostja enda kanda.
2. Pooled ei vaidle järgmiste asjaolude üle: 1) hageja hilines lepingu täitmisega 57 päeva (töövõtuleping tuli täita
3. juunil 2004, täideti aga
4. juulil 2004); 2) hageja esitas
5. augustil 2004 kostjale 681 299 krooni suuruse arve nr 68, millest kostja maksis
6. septembril ja
7. septembril 2004 kokku ära 135 432 krooni, jättes tasumata 545 867 krooni; 3) kostja esitas hagejale leppetrahvi teate mõistliku aja jooksul; 4) kostja esitas
8. septembril 2004 hagejale ettepaneku tasaarvestada leppetrahv 545 867 krooni hageja põhinõudega samas summas; 5) hageja esitas kostja vastu
9. septembril
10. a hagi põhinõude 545 867 krooni ja arve nr 68 osalise tasumata jätmise tõttu 545 867 krooni viivise nõude; 6) kostja esitas
11. märtsil
12. a vastuhagi leppetrahvi 545 867 krooni saamiseks.
13. Tulenevalt TsMS § 688 lg-st 5 ei kogu ega uuri Riigikohus tõendeid, välja arvatud juhul, kui tõend esitatakse ringkonnakohtu menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõendamiseks. Samuti ei kogu ega uuri Riigikohus uuesti madalama astme kohtutes kogutud, uuritud ja hinnatud tõendeid. Seadust kohaldab kolleegium ise ega ole TsMS § 688 lg 2 järgi seotud kassatsioonkaebuse õigusliku põhjendusega. Kolleegium leiab, et ringkonnakohus ei ole kostja vastuhagi põhjendatusele hinnangut andes rikkunud menetlusõiguse norme. Ringkonnakohus leidis tõendeid hinnates, et hageja töövõtjana pidi olema teadlik oma suutlikkusest tagada tööde tähtaegne valmimine. Hageja ei ole kordagi kostja poole pöördunud põhjusel, et esineb takistus lepingu eesmärgi saavutamiseks, seega peab hageja lepingu p 10.2 järgi maksma leppetrahvi.
14. Samuti ei rikkunud ringkonnakohus oluliselt TsMS § 436 ja § 442 lg-t 2, kui ta ei võtnud kohtuotsuses seisukohta hageja taotluse kohta lõpetada vastuhagis menetlus. Hageja leiab ekslikult, et kuna tema kui pankrotivõlgniku vastu on jätkuvalt kohtumenetluses rahaline nõue, tuleb pankrotiseaduse kohaselt vastuhagis menetlus lõpetada. Pankrotiseadus seda ette ei näe. Pankrotimenetlusega seonduv kohtumenetlus on reguleeritud PankrS §-s
15. Lähtuvalt PankrS § 43 lg-st 6 oli võlgnik kohustatud pankroti väljakuulutamisel kohtule ja haldurile teatama kõikidest kohtumenetlustest, kus ta osaleb hageja või kostjana. Sama paragrahvi lg 5 järgi, kui kohtumenetluses on varaline nõue võlgniku vastu, milles tehtud lahendi peale on võimalik edasi kaevata apellatsiooni või kassatsiooni korras, võib pärast pankroti väljakuulutamist võlgniku nimel edasi kaevata haldur. Vastuhagi on kohtus menetluses
16. märtsist
17. Viru Maakohus tegi vastuhagi kohta otsuse
18. novembril
19. Hageja pankrot kuulutati välja
20. oktoobril
21. Lähtuvalt pankrotiseaduses sätestatust, võib pankrotivõlgniku vastu esitatud rahalise nõude menetlus praegusel juhul kohtus jätkuda. Kassatsioonkaebuse ringkonnakohtu
22. mai
23. a otsuse peale ongi võlgniku nimel esitanud haldur.
24. Kolleegium leiab, et ringkonnakohus on kohaldanud vääralt materiaalõiguse normi. Maakohus tuvastas, et kostja esitas
25. septembril 2004 hagejale ettepaneku tasaarvestada 545 867 krooni leppetrahvi nõue hageja põhinõudega. Sellele hageja vastuväiteid ei esitanud, kuid esitas kostja vastu hagi põhivõla ja viivise saamiseks. Ringkonnakohus leidis, et kuna
26. aastal oli tasaarvestuse olukord, ei pea kostja hagejale arve tasumisega viivitamise eest viivist maksma, küll aga peab hageja maksma kostjale lepingu täitmisega viivitamise eest leppetrahvi, ning jättis põhivõla osas maakohtu otsuse muutmata ning hagi viivise nõudes rahuldamata ja rahuldas kostja vastuhagi. Kolleegium leiab, et üksnes asjaolust, et pooltel olid
27. a septembris vastastikused rahalised nõuded ja kostja oli teinud ettepaneku need tasaarvestada, ei saa järeldada, et kostja ei pea tuvastatud asjaolude alusel arve osalise tasumisega viivitamise tõttu hagejale viivist maksma.
28. Küsimus on selles, kas kohtud on tuvastanud, et kostja on oma nõude hageja nõudega kattuvas ulatuses tasaarvestanud. Tasaarvestuseks on oluline see, et tasaarvestuse pooltel on kohustus maksta teineteisele rahasumma ja tasaarvestaval poolel on õigus oma kohustus täita ja teiselt poolelt nõuda tema kohustuse täitmist.

§ 197

lg 1 järgi, kui kaks isikut (tasaarvestuse pooled) on kohustatud maksma teineteisele rahasumma või täitma muu samaliigilise kohustuse, võib kumbki pool (tasaarvestav pool) oma nõude teise poole nõudega tasaarvestada, kui tasaarvestaval poolel on õigus oma kohustus täita ja teiselt poolelt nõuda tema kohustuse täitmist. Tasaarvestuse tulemusena lõpevad pooltevahelised vastastikused nõuded kattuvas ulatuses, kui tasaarvestuse materiaalõiguslikud eeldused on täidetud.

§ 197

lg 2 järgi lõpevad tasaarvestuse tulemusena tasaarvestuse poolte nõuded kattuvas ulatuses ajast, mil neid võis tasaarvestada, kui pooled ei lepi kokku teisti. Pärast tasaarvestuse õiguse tekkimist sõltub tasaarvestuse tegemine ja tasaarvestus üksnes tasaarvestavast poolest, praegusel juhul kostjast.

§ 198järgi toimub tasaarvestus avalduse tegemisega teisele poolele.

Tasaarvestuse tegemine annab tasaarvestuse avalduse teinud isikule võimaluse esitada teise poole nõude kohta, mis tasaarvestati, täitmise vastuväite. Ringkonnakohtu otsuses märgitu, et

1. aastal oli nn tasaarvestamise võimalus, ei tähenda iseenesest, et kostja esitas hagejale tasaarvestusavalduse ja ta tasaarvestas oma leppetrahvi nõude hageja põhinõudega. Kostja esitas vastuhagi leppetrahvi saamiseks ning apellatsioonkaebuses taotluse hageja põhinõude ja kostja leppetrahvi nõude rahuldamise korral nõuded kohtumenetluses tasaarvestada. Kui ringkonnakohus oleks tuvastanud, et kostja on oma nõude hageja nõudega tasaarvestanud, oleks tulnud hageja hagi põhinõude osas ja kostja vastuhagi nõue jätta rahuldamata, sest tasaarvestatavad nõuded lõpevad (vt Riigikohtu
2. juuni
3. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-81-00, IV osa; Riigikohtu
4. mai
5. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-58-04, p-d 12, 13; Riigikohtu
6. aprilli
7. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-150-04, p 20). Kuna kohtud pole tuvastanud ega ka kostja ise väitnud, et hageja nõue lõppes tasaarvestusega enne hagi esitamist, on põhjendatud maakohtu seisukoht, et kostja on hageja arve nr 68 maksmisega viivituses.

§ 113lg 1 järgi oli hagejal arve maksmisega viivitamise eest õigus nõuda viivist.

Lähtuvalt maakohtu otsusest on hageja viivise suuruse sidunud hagiavalduse täienduses põhinõude suurusega, millele maakohtu otsuse põhjenduste järgi kostja vastuväiteid esitanud pole. Lähtuvalt eelnevatest põhjendustest tuleb hagi rahuldamata jäänud 538 567 krooni 20 sendi viivise nõudes rahuldada ja kostjalt nimetatud summa sisse nõuda.

1. Vastuseks kassatsioonkaebuse väitele, et ringkonnakohus kohaldas vääralt PankrS § 99 lg-t 1, märgib kolleegium järgmist. Teise poole pankroti väljakuulutamine pärast tasaarvestuse võimaluse tekkimist ei mõjuta tasaarvestuse tegemist. Praeguses asjas palus kostja apellatsioonkaebuses teha hagi ja vastuhagi rahuldatud osas nõuete kohtulik tasaarvestus. PankrS § 99 lg 1 järgi, kui võlausaldaja võis enne pankroti väljakuulutamist oma nõude tasaarvestada võlgniku nõudega, võib ta kaitstud nõude tasaarvestada ka pärast pankroti väljakuulutamist. Nõude tasaarvestamise avalduse võib esitada kohtule kuni viimase jaotusettepaneku esitamiseni. Kuna PankrS § 43 lg 5 lubab võlgniku vastu esitatud rahalise nõude menetlust jätkata ka pankrotimenetluse ajal, on võlgniku vastu esitatud nõude rahuldamise korral sisuliselt tegemist võlausaldaja nõude tunnustamisega. Kui võlausaldaja on vastava nõude esitanud ka võlgniku pankrotimenetluses (PankrS §-d 93 ja 94), loetakse PankrS § 103 lg 4 järgi nõuete kaitsmise koosolekul kaitsmiseta tunnustatuks nõue, mis on kohtu jõustunud lahendiga rahuldatud. Seega kuni koosoleku toimumiseni on ka kohtulahendiga rahuldatud nõue ikkagi kaitsmata. Samas peaks olema kohtul lubatud selline nõue tasaarvestada, kuna nõuete kaitsmise koosolekul pole võimalik sellist nõuet kaitsmata jätta. Lubades pankrotimenetluses tasaarvestust, on seatud teiste võlausaldajatega võrreldes paremasse olukorda see võlausaldaja, kelle vastu on võlgnikul nõue (vt Riigikohtu
2. veebruari
3. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-5-00). Sellest tulenevalt ei kahjusta kohtulahendiga rahuldatud nõuete tasaarvestamine võlausaldajate õigusi. Tulenevalt PankrS § 99 lg-st 1 oli ringkonnakohtul ja on Riigikohtul võimalik praegusel juhul poolte nõuded kohtuotsuses TsMS § 457 lg 2 järgi kattuvas ulatuses tasaarvestada.
4. Kuna kohtumenetlus on alanud enne
5. jaanuari
6. a, tuleb menetluskulude kindlaksmääramisel lähtuda varem kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatust. Kui kõrgema astme kohus muudab tehtud otsuse või teeb uue otsuse asja uueks läbivaatamiseks saatmata, muudab ta enne
7. jaanuari 2006 kehtinud TsMS § 60 lg 11 järgi vastavalt kohtukulude jaotust. Kolleegium leiab, et nii hagi kui ka vastuhagi rahuldamise tõttu tuleb poolte menetluskulu jätta nende endi kanda. Kostja taotlus mõista hagejalt välja kassatsiooniastmes kantud õigusabikulud 17 304 krooni tuleb jätta rahuldamata.
8. Kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel hagejale tagastada kassatsioonikautsjon. Praeguses asjas on kautsjoni tasunud OÜ ALAVEST (pankrotis) eest OÜ Menetlus. OÜ ALAVEST (pankrotis) on alates
9. jaanuarist
10. a kehtiva TsMS § 149 lg 8 alusel Riigikohtule teatanud, et kautsjon tuleb kassatsioonkaebuse rahuldamise korral tagastada OÜle Menetlus. A. Kull, V. Kõve, L. Laarmaa