Obsah (8)

§ 132§ 6§ 663§ 175§ 695§ 123§ 178§ 149

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus Asja läbiv

) § 132 lg 1 järgi ja selleks on 15 000 krooni. Määruse nr 306 § 1 lg-s 1 esitatud tabeli järgi on tsiviilkohtumenetluses teistelt menetlusosalistelt lepingulise esindaja ja nõustaja kulude sissenõudmise maksimummäär kuni 15 000-kroonise hinnaga tsiviilasja puhul 5000 krooni. Seega saab hagejalt väljamõistetavaks kostja lepingulise esindaja kulude maksimumsummaks olla 5000 krooni. Tegemist ei olnud sedavõrd keeruka ja mahuka asjaga, et lisaks linnavalitsuse juriidilise osakonna töötajatele olnuks Tartu linnal põhjendatud kaasata veel esindajaid ja/või nõustajaid.

1. Tartu Maakohus mõistis
2. märtsi
3. a määrusega hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud 16 400 krooni. Maakohtu määruse kohaselt ei ole
4. septembril
5. a kehtetuks tunnistatud Vabariigi Valitsuse
6. detsembri
7. a määrus nr 306 asjas kohaldatav ning alates
8. septembrist 2008 kehtib Vabariigi Valitsuse
9. septembri
10. a määrus nr 137, mis reguleerib lepingulise esindaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäärasid. Viidatud määruses ei ole sätestatud, et varem alustatud menetlustes kohaldatakse eelmist määrust. Maksu- ja Tolliameti päringust nähtub, et kostja on registreeritud maksuametis käibemaksukohuslasena. Seega saab kostja käibemaksuseaduse § 29 lg 1 järgi tasutud käibemaksu enda tehingutelt ja toimingutelt arvestatud käibemaksust maha arvata ning järelikult ei saa menetluskuluks lugeda esindajale tasutud käibemaksu. Kostja õigusabikulud ilma käibemaksuta on kokku 16 400 krooni (19 352 : 1,18 = 16 400).

§ 132

lg 1 kohaselt eeldatakse mittevaralise nõude puhul, et hagihind on 25 000 krooni. Kostja lepingulise esindaja kulud ei ületa Vabariigi Valitsuse

1. septembri
2. a määrusega nr 137 kindlaks määratud lepingulise esindaja ja nõustaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäärasid. Hagejalt tuleb kostja kasuks välja mõista menetluskulud 16 400 krooni.

§ 6

kohaselt tehakse tsiviilasja menetlustoiming toimingu tegemise ajal kehtiva seaduse järgi. 8. Hageja esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, paludes maakohtu määruse tühistada ning teha uus määrus, millega jätta kostja menetluskulude kindlaksmääramise avaldus rahuldamata või mõista hagejalt kostja kasuks välja kostja menetluskulud üksnes põhjendatud ulatuses (arvestades ülemmäära 5000 krooni). Tartu Maakohtu kohtunikuabi võttis määruskaebuse menetlusse ja edastas selle

§ 663lg 6 alusel Tartu Maakohtu kohtunikule.

Tartu Maakohtu kohtunik jättis määruskaebuse rahuldamata ja saatis selle edasi Tartu Ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

1. Tartu Ringkonnakohus jättis
2. juuni
3. a määrusega maakohtu määruse muutmata ning määruskaebuse rahuldamata. Ringkonnakohtu määruse kohaselt on maakohus õigesti kohaldanud menetluskulude kindlaksmääramisel alates
4. septembrist 2008 kehtivat Vabariigi Valitsuse
5. septembri
6. a määrust nr 137.

§ 6

kohaselt tehakse tsiviilasja menetlustoiming toimingu tegemise ajal kehtiva seaduse järgi. Kostja esitas menetluskulude kindlaksmääramise avalduse

1. oktoobril
2. Asjakohatu on määruskaebuse esitaja viide Riigikohtu lahenditele tsiviilasjades nr 3-2-1-47-08 ja nr 3-3-1-12-
3. Praegusel juhul oli määruskaebuse esitaja kogu menetluse vältel teadlik sellest, et kui tema hagi jääb rahuldamata, siis jäävad kostja menetluskulud tema kanda. Maakohus on kohaldanud toimingu tegemise ajal kehtivat seadust ning tegemist ei ole tagasiulatuva kohaldamisega. See, et Tartu linn kasutas õigusabi, ei muuda tema kantud menetluskulusid põhjendamatuteks. Hagi oli esitatud avaliku vabanduse nõudes. Hagi ei olnud seotud kohaliku omavalitsuse igapäevaste ülesannetega ning seetõttu oli Tartu linna kasutatud õigusabi vajalik ja põhjendatud. Samuti ei saa väita, et õigusabi osutamine 15 tunni ulatuses oleks asja keerukust ja mahtu arvestades liiga palju. Nähtuvalt kostja esitatud arvetest on õigusabi kasutatud esimese astme kohtus 8 tunni ulatuses, teise astme kohtus 4 tunni ulatuses ning kassatsioonkaebusele vastamisel 3 tunni ulatuses. Selline ajakulu õigusabi osutamiseks on õigustatud ja põhjendatud ning seetõttu ei ole alust vähendada maakohtus Tartu linna kasuks väljamõistetud menetluskulude suurust. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
4. Hageja esitas ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse, paludes ringkonnakohtu määruse tühistada ning jätta menetluskulude kindlaksmääramise avaldus rahuldamata. Juhul kui kohtu hinnangul kasutas kostja tsiviilasjas lepingulist esindajat siiski põhjendatult, palub hageja mõista temalt kostja kasuks välja kostja menetluskulud põhjendatud ulatuses, kuid mitte rohkem kui 5000 krooni. Nii hagiavalduse esitamise ajal kui ka apellatsioon- ja kassatsioonkaebuse esitamise ajal kehtis Vabariigi Valitsuse
5. detsembri
6. a määrus nr
7. Nii maa- kui ka ringkonnakohus juhindusid menetluskulude kindlaksmääramisel alates
8. septembrist 2008, s.o pärast Riigikohtule kassatsioonkaebuse esitamist kehtima hakanud Vabariigi Valitsuse
9. septembri
10. a määrusest nr
11. Kohtumenetlus tuleb lahendada menetluse alustamise ajal kehtinud õigusaktide järgi, st ka menetluskulude jaotamisele ja kindlaksmääramisele tuleb kohaldada hagiavalduse esitamise ajal kehtinud õigusakte. Eeltoodud põhimõtet kinnitab ka tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse (

RS) §

1. Hagiavalduse esitamise ajal kehtinud Vabariigi Valitsuse
2. detsembri
3. a määruses nr 306 eraldi lepingulise esindaja kulude sissenõudmise piirmäära mittevaralise hagi puhul sätestatud ei ole. Seega tuleb hagiavalduse esitamise ajal mittevaralise hagi hind määrata

§ 132lg 1 järgi ja selleks on 15 000 krooni.

Vabariigi Valitsuse

1. detsembri
2. a määruse nr 306 § 1 lg-s 1 esitatud tabeli järgi on tsiviilkohtumenetluses teistelt menetlusosalistelt lepingulise esindaja ja nõustaja kulude sissenõudmise maksimummäär kuni 15 000-kroonise hinnaga tsiviilasja puhul 5000 krooni. Seega ei saa hagejalt väljamõistetava kostja lepingulise esindaja kulude summa olla suurem kui 5000 krooni. Viidates

§ 175

lg-le 1, leiab hageja, et kostja on kohalik omavalitsus, kelle juriidilise teenindamise (sh esindamise kohtus) peab põhimäärusest tulenevalt tagama Tartu Linnavalitsuse juriidiline osakond. Tartu Linnavalitsus saanuks advokaadile tehtud kulutusi ilmselgelt vältida, volitades ennast esindama juriidilise osakonna ametnikud, kes olid kindlasti ka juba vaidluse asjaoludega kursis. Tegemist ei olnud keeruka ja mahuka asjaga. Kostja kulutused lepingulise esindaja peale ei olnud põhjendatud ega vajalikud. 11. Kostja ei ole määruskaebusele vastanud. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 12. Kolleegium leiab, et määruskaebus on põhjendatud. Ringkonnakohtu määrus tuleb

§ 695ja § 692 lg 1 p 2 alusel tühistada menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu.

Asjas on võimalik

§ 695

ja § 691 p 5 alusel teha uus määrus, millega mõista hagejalt kostja kasuks välja 5000 krooni menetluskulusid.

1. Praeguses asjas tuleb kassatsioonimenetluses esmalt lahendada vaidlus selle üle, kas menetluskulude kindlaksmääramisel saab aluseks võtta Vabariigi Valitsuse
2. detsembri
3. a määrusega nr 306 "Lepingulise esindaja ja nõustaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäärad" (edaspidi määrus nr 306) kehtestatud piirmäärasid, mis kehtisid tsiviilasja menetluse kestel, mitte aga menetluskulude kindlaksmääramise avalduse esitamise ajal ega menetluskulude kindlaksmääramisel
4. märtsil
5. Küsimuse lahendamisest sõltub hagejalt väljamõistetavate menetluskulude suurus, sest alates
6. septembrist 2008 kehtivad kõrgemad piirmäärad, kui olid sätestatud määruses nr
7. Nimetatud kuupäeval jõustus Vabariigi Valitsuse
8. septembri
9. a määrus nr 137, millega kehtestati uued lepingulise esindaja ja nõustaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäärad.
10. Kolleegium jääb Riigikohtu
11. oktoobri
12. a määruses tsiviilasjas nr 3-2-1-87-09 väljendatud seisukoha juurde, et menetluskulude kindlaksmääramisel ja väljamõistmisel tuleb arvestada ka sellega, milliseid kulutusi sai isik algselt ette näha. Praegusel juhtumil said nii hageja kui ka kostja arvestada nende menetluskulude hüvitamise piirmääradega, mis olid kehtestatud Vabariigi Valitsuse
13. detsembri
14. a määrusega nr
15. Kostja soovib hüvitist nende toimingute eest, mis tehti määruse nr 306 kehtivusajal, mitte määruse nr 137 kehtivusajal. Samuti on õigusabikulud kantud määruse nr 306 kehtivusajal (toimiku lk 101, 103, 105). Avaliku vabanduse nõue on mittevaraline nõue.

§ 123

lg 1 kohaselt võetakse tsiviilasja hinna arvestamisel aluseks hagi või muu avalduse esitamise aeg. Hagiavalduse esitamise ajal (27. juulil 2007) kehtinud

§ 132

lg 1 kohaselt eeldatakse mittevaralise nõude puhul, et hagihind on 15 000 krooni. Määruse nr 306 § 1 lg 1 võimaldab juhul, kui tsiviilasja hind on kuni 15 000 krooni, teistelt menetlusosalistelt esindaja kuludena sisse nõuda maksimaalselt 5000 krooni.

1. Kolleegium leiab, et praegusel juhul on põhjendatud kohaldada määruse nr 306 maksimummäära 5000 krooni. Hageja väide selle kohta, et kostjal ei olnud vaja lepingulise esindaja peale kulutusi teha, ei ole kolleegiumi arvates põhjendatud. Kostja kui kohalik omavalitsus on õigustatud tegema tsiviilasja raames kulutusi lepingulisele esindajale. Pealegi ei olnud avaliku vabanduse nõue seotud kohaliku omavalitsuse igapäevaste ülesannetega.
2. Kolleegium märgib, et

§ 178lg 3 kohaselt ei hüvitata käesoleva määruskaebuse menetlemisel tekkinud kulusid.

17. Hageja määruskaebuse rahuldamise tõttu tuleb talle

§ 149lg 4 esimese lause alusel tagastada kassatsioonikautsjon.

Praeguses asjas on kautsjoni tasunud hageja eest Eero Tonka. Hageja on alates 1. jaanuarist 2009. a kehtiva

§ 149

lg 8 alusel Riigikohtule teatanud, et kautsjon tuleb määruskaebuse rahuldamise korral tagastada Eero Tonkale. Lea Laarmaa, Ants Kull, Jaak Luik