RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 3-1-1-96-09 Määruse tegemise koht ja kuupäev Tartu, 14. detsember 2009 Kohtukoosseis Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Jüri Ilvest ja Priit Pi

§ 326

lg 2 teine lause kehtib kõigi kohtumenetluse poolte suhtes, mistõttu ringkonnakohus võib selle alusel jätta läbi vaatamata ka prokuratuuri apellatsiooni. Apellatsiooni läbivaatamine suulises kohtumenetluses ei ole vastavalt seadusele ja Riigikohtu praktikale kohtumenetluse poolele absoluutsena tagatud õigus. Kohtul on pädevus seda piirata, kui esinevad asjaolud, mis kohtukoosseisu hinnangul teevad apellatsiooni menetlemise suulises menetluses ilmselt põhjendamatuks. Ringkonnakohus asus seisukohale,

§ 326

lg 2 teine lause annab kohtule õiguse loobuda apellatsiooni menetlemisest ka juhul, kui apellatsiooni menetlemine on menetlusökonoomia seisukohalt ilmselt põhjendamatu. Üheks selliseks juhuks on ringkonnakohtu hinnangul olukord, kus apellatsioonis taotletav õiguslik tulem oleks ilmselges mittevastavuses menetluse läbiviimiseks tehtavate kulutustega. 3.2 Ringkonnakohus ei nõustunud apellandi väitega, mille kohaselt on maakohus mõistnud H.M.S. isikule ja toimepandud kuriteo raskusele mittevastava karistuse. Ringkonnakohus leidis, et kohus peab pärast kuriteo toimepanemise tuvastamist andma toimepandud kuriteole süü suurusest lähtuvalt karistuse liiki ja määra sisaldava põhjendatud karistusõigusliku hinnangu. Maakohus on H.M.S-le mõistetud karistust põhjendanud ja mõistnud süüdistatavale karistuse, mis vastab tuvastamist leidnud tehiolude taustal tema teosüüle. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole ümber lükatud süüdistatava väidet, mille kohaselt ta ei vedanud narkootilist ainet selle müümise eesmärgil, vaid see oli mõeldud Soomes elavas Somaalia kogukonnas asetleidva pulmapeo tarbeks. Ringkonnakohus juhtis apellandi tähelepanu sellele, et viimane ei ole olnud süüdistatavale karistuse taotlemises järjepidev. Kui kriminaalasja püüti lahendada kokkuleppemenetluses, pidas prokurör süüdistatavale kohaseks karistuseks ühe aasta ja kuue kuu pikkust vangistust. Apellatsioonis esitas prokurör taotluse mõista süüdistatavale kaks aastat ja kolm kuud vangistust ning põhjendas taotlust sellega, et kokkuleppemenetluses nõustub süüdistatav ökonoomsema menetlusliigiga. Ringkonnakohus sellise seisukohaga ei nõustunud, vaid märkis, et erinevalt lühimenetlusest ei näe kriminaalmenetluse seadustik kokkuleppemenetluse korral ette kohustuslikku karistuse vähendamist, mistõttu peab kokkuleppemenetluses taotletav karistus vastama isiku teosüüle. Apellandi taotlust mõista H.M.S-le KarS § 54 lg-s 1 sätestatud lisakaristus pidas ringkonnakohus H.M.S. isikut arvestades põhjendamatuks. Ühtlasi juhtis ringkonnakohus apellandi tähelepanu sellele, et üks KarS § 54 lg-s 1 sätestatud meetmetest - H.M.S. lahkumine Eesti Vabariigi territooriumilt - on juba aset leidnud. 3.3 Ringkonnakohus nõustus maakohtu seisukohaga selles, et menetluskulude väljamõistmine H.M.S-lt ei ole otstarbekas. Kriminaalmenetluse seadustiku § 180 lg 1 esimeses lauses sätestatut arvestades on maakohus ringkonnakohtu hinnangul toiminud valesti - kohtukulud oleks tulnud süüdistatavalt välja mõista. Sellisel juhul oleks aga saavutatud üksnes kohtuotsuse vormiline, mitte sisuline õiguspärasus. Arvestades asjaolu, et süüdistatav on Suurbritannias elav Somaalia päritolu kodanik, kes on töötu ja elab sotsiaaltoetustest ning kelle asukoha kindlakstegemine on problemaatiline, on sellise nõude realiseeritavus kaheldav, rääkimata selleks tehtavatest rahalistest kulutustest. Kuna menetluskulud on käsitletavas kriminaalasjas vaid ca 16 000 krooni, kaasneks nende süüdistatavalt väljanõudmisega ebamõistlik ressursikulu. Seega vormiliselt oleks maakohtul tulnud süüdistatavalt menetluskulud välja mõista, kuid see minetus ei saa tingida kriminaalasja suulist menetlemist apellatsioonikohtus. Arvestades menetlusökonoomiat oleks apellatsioonis taotletav õiguslik tulem mittevastavuses menetluse läbiviimiseks tehtavate kulutustega, mis on aluseks jätta apellatsioon kui ilmselt põhjendamatu läbi vaatamata. KOHTUMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

1. Tallinna Ringkonnakohtu määruse peale esitas määruskaebuse riigiprokurör H. Aadamsoo, taotledes ringkonnakohtu määruse tühistamist ja kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks ringkonnakohtule. Määruskaebuse põhiväited on järgmised. 4.1 Kriminaalmenetluse seadustiku § 326 lg 2 teisest lausest ei tulene ringkonnakohtu õigust jätta apellatsioon menetlusökonoomia kaalutlustel läbi vaatamata. Kriminaalmenetluse seadustiku § 318 lg-st 1 lähtudes on kohtumenetluse poolel, kes ei nõustu esimese astme kohtu otsusega, õigus esitada apellatsioon. Ringkonnakohus, jättes KrMS § 326 lg 2 teise lause alusel prokuratuuri apellatsiooni läbi vaatamata ja põhistades seda üldist laadi arutlusega, takistab prokuratuuri riikliku süüdistusfunktsiooni täitmisel. 4.2 Prokurör rõhutab, et jääb apellatsioonis toodud seisukohtade ja taotluste juurde. Arvestades H.M.S. isikut ja seda, et H.M.S. poolt narkootilise aine enda tarbeks vedamine ei ole eluliselt usutav, tuleks teda karistada raskema karistusega, kui talle mõistis maakohus. Asjaolu, et süüdistatav loobus kokkuleppemenetlusest, näitab prokuröri hinnangul seda, et süüdistatav ei ole saanud aru oma teo keelatusest ega püüa jätkata elu õiguskuulekana. Kuna H.M.S. on välisriigi kodanik, kes on süüdi mõistetud tahtlikult toime pandud kuriteos, on KarS § 54 lg-s 1 sätestatud lisakaristuse kohaldamine põhjendatud isegi olukorras, kus ta on Eestist lahkunud. Oluline ei ole mitte ainult see, et isik lahkuks riigi territooriumilt, vaid ka see, et riigist väljasaatmist kohaldataks koos sissesõidukeeluga ettenähtud tähtaja jooksul. Hetkel H.M.S-le Eestisse sisenemine keelatud ei ole. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT I
2. Riigikohtu kriminaalkolleegium ei nõustu määruskaebuses väljendatud seisukohaga, mille kohaselt on ringkonnakohus prokuratuuri apellatsiooni läbi vaatamata jätmist põhistanud üldist laadi arutlusega ja takistab prokuratuuri süüdistusfunktsiooni täitmisel. Ka on kohatu prokuröri väide selle kohta, et süüdistatava loobumine kokkuleppemenetlusest võimaldab järeldada, et süüdistatav ei ole saanud aru oma teo keelatusest ega püüa jätkata elu õiguskuulekana.
3. Ringkonnakohus on prokuröri apellatsiooni läbi vaatamata jätmist põhjendanud väga üksikasjalikult. Seejuures on esitatud põhistused nii selle kohta, miks ringkonnakohus loeb ilmselt põhjendamatuks prokuröri apellatsioonis esitatud taotlust H.M.Sle raskema karistuse mõistmiseks, kui ka selle kohta, miks ringkonnakohus ei pea võimalikuks apellatsiooni läbivaatamist H.M.S-lt menetluskulude välja mõistmata jätmise otsuse peale. Kriminaalkolleegiumi hinnangul on ringkonnakohtu arutluskäik - mis tugineb arusaamale,

§ 326

lg 2 teise lause alusel on võimalik jätta apellatsioon ilmse põhjendamatuse tõttu läbi vaatamata ka menetlusökonoomia kaalutlustel -, nagu ka kohtu siseveendumuse kujunemine kõnealuses küsimuses selgelt arusaadav ja hästi jälgitav. Asjaolu, et prokurör selle arutluskäiguga ei nõustu, ei anna iseenesest alust heita ringkonnakohtule ette piirdumist prokuröri apellatsiooni läbi vaatamata jätmisel üldist laadi arutlustega. 7. Kriminaalkolleegium on varem märkinud,

§ 326

lg 2 teise lause eesmärk on vähendada apellatsioonikohtu koormust ja muuta kohtu töö efektiivsemaks, võimaldades kohtul hinnata eelmenetluses apellatsiooni põhjendatust, selle kohtuliku läbivaatamise otstarbekust ja võimalikku tulemust (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. oktoobri
2. a määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-55-07 - RT III 2007, 36, 288). Kõnealuste küsimuste otsustamine suulises menetluses apellandi ärakuulamisega viiks vältimatult asja arutamiseni kohtuistungil. Riigikohus nõustub ringkonnakohtuga täielikult selles,

§ 326

lg 2 teise lause alusel võib ringkonnakohus jätta läbi vaatamata kohtumenetluse ükskõik millise poole, sh prokuratuuri apellatsiooni. Prokuratuuri apellatsiooni sellist läbi vaatamata jätmist ei saa aga mingil juhul lugeda prokuratuuri takistamiseks riikliku süüdistusfunktsiooni teostamisel. Seoses prokuratuuri määruskaebuses esitatud vastupidise väitega märgib kriminaalkolleegium, et põhiseaduse § 146 teise lause kohaselt on kohus oma tegevuses sõltumatu ja mõistab õigust kooskõlas põhiseaduse ja seadustega. Kohtu sõltumatus konkreetses süüteoasjas lahendi tegemisel tähendab võimude lahususe ja tasakaalustatuse põhimõtet arvestades muu hulgas sedagi, et kohtunik ei pea otsust tehes kuuletuma täidesaatva võimu tahtele. Seetõttu ei saa KrMS § 326 lg 2 teise lause alusel prokuratuuri apellatsiooni läbi vaatamata jätmist lugeda iseenesest prokuratuuri süüdistusfunktsiooni täitmise takistamiseks - juhul kui prokuratuur apellatsiooni sellise läbi vaatamata jätmisega ei nõustu, on tal võimalus vaidlustada see Riigikohtus, põhjendades, miks prokuratuur ei pea apellatsiooni ilmselt põhjendamatuks.

1. Prokuröri hinnangul võib kokkuleppemenetluses karistusega nõustumisest aru saada, et süüdistatav on aru saanud oma teo keelatusest ja püüab seda edaspidi ka vältida ning jätkata elu õiguskuulekana, kokkuleppest loobumine lükkab aga selle eelduse ümber ja õigustab seega karmima karistuse mõistmist. Prokuröri selline seisukoht on meelevaldne ega tulene seadusest. Kehtiv kriminaalmenetlusõigus (KrMS
2. peatükk) ei näe ette erinevate menetlusliikide kohaldamist sõltuvalt sellest, millise hinnangu annab süüdistatav oma teole või kuidas ta kavatseb edaspidi käituda.
3. Karistusseadustiku § 56 lg 1 esimese lause kohaselt on karistamise aluseks isiku süü. Süü suurus ei sõltu sellest, millises menetlusliigis isiku süüküsimus lahendatakse. Seega ei mõjuta süü suurust ka asjaolu, et süüdistatav loobub ühest, sh ka tema enda õigusi vähem tagavast menetlusliigist (kõnealusel juhul kokkuleppemenetlusest) teise menetlusliigi (kõnealusel juhul üldmenetluse) kasuks. Seejuures väärib tähelepanu ka asjaolu, et erinevalt KrMS § 238 lg-st 2, mis näeb ette lühimenetluses süüdimõistva kohtuotsuse tegemisel süüdistatavale mõistetava põhikaristuse vähendamise ühe kolmandiku võrra, ei ole seadusandja kokkuleppemenetluses sellist karistuse vähendamist obligatoorselt ette näinud. Eeltoodust tulenevalt ei pea pelgalt asjaolu, et süüdistatav taotleb kokkuleppemenetlust või nõustub kokkuleppemenetlusega, tooma kaasa prokuröri poolt taotletava karistuse liigi kergendamist ega ka karistuse määra vähendamist. Nagu ka vastupidi - süüdistatava loobumisele kokkuleppemenetlusest ei pea iseenesest järgnema raskem karistus. Kuigi kokkuleppemenetlus tagab süüdistatavale tavapärasest kiirema menetluse, nagu ka võimaluse osaleda läbirääkimistes kuriteo kvalifikatsiooni, kuriteoga tekitatud kahju laadi ja suuruse ning karistuse liigi ja määra üle, mida prokurör taotleb kohtus kuriteo toimepanemise eest, loobub süüdistatav kokkuleppemenetlusega nõustumisel mitmetest olulistest menetluslikest õigustest. Nii näiteks minetab ta õiguse taotleda omapoolsete tunnistajate kutsumist kohtuistungile, küsitleda süüdistuse tunnistajaid ega saa esitada kohtuotsuse peale apellatsiooni (välja arvatud KrMS § 318 lg 3 p-s 4 märgitud juhul). Seetõttu on mõistetav ja kooskõlas kokkuleppemenetluse olemusega, et kokkuleppemenetluse läbirääkimiste käigus on võimalikud prokuröri poolt teatavad järeleandmised nii kindlakstehtud faktiliste asjaolude karistusnormi alla subsumeerimisel kui ka süüdistatavale karistuse liigi ja määra valikul. Viimasega seoses märgib kriminaalkolleegium aga seda, et prokuratuuri poolt kokkuleppemenetluses taotletav karistus ei saa olla oluliselt kergem karistusest, mida prokurör taotleks pärast samade kuriteo asjaolude kaalumist üldmenetluse korras. Vastasel korral ei osutuks karistamise aluseks isiku süü, vaid menetlusliigi valik. Selline karistamise alus oleks aga vastuolus KarS §-s 56 sätestatuga. II
4. Ringkonnakohus asus seisukohale, et apellatsiooni võib KrMS § 326 lg 2 teise lause alusel jätta läbi vaatamata ka menetlusökonoomia kaalutlustel. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et selline seisukoht ei ole kooskõlas kehtiva kriminaalmenetlusõigusega. 10.1 Varasemas praktikas on asutud seisukohale, et ilmselt põhjendamatuks tuleb lugeda perspektiivitu kaebus (viidatud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-55-07). Kolleegium märgib, et sellisena tuleb käsitada apellatsiooni, milles esitatud argumendid ei ole konkreetse kriminaalasja lahendamise seisukohalt õiguslikult relevantsed ega anna seetõttu ühelgi juhul alust esimese astme kohtuotsuse või selles esitatud järelduste muutmiseks. Lähtudes eeltoodust on alust lugeda ilmselt põhjendamatuks näiteks apellatsiooni, milles taotletakse KarS § 65 lg 2 alusel liitkaristuse moodustamata jätmist vangistusega karistatud süüdistatava suhtes, kes on arutatava uue kuriteo pannud toime eelmisest süüdimõistvast kohtuotsusest tuleneval katseajal. 10.2 Ainuüksi ringkonnakohtul eelmenetluse käigus apellatsiooniga tutvumisel kujunenud veendumus, et maakohtu otsus tuleb jätta muutmata, ei anna veel iseenesest alust käsitada esitatud kaebust põhjendamatuna KrMS § 326 lg 2 teise lause tähenduses. Nii annab KrMS § 337 lg 1 p 1 ringkonnakohtule näiteks pädevuse jätta esimese astme kohtu otsus muutmata ja apellatsioon (ka ilmselt põhjendamatu apellatsioon) rahuldamata. 10.3 KrMS § 159 lg 1 kohaselt on kohtuotsus kohtumenetluse tulemusena nõupidamistoas koostatud kohtulahend. Seega peab ka ringkonnakohtu lahend kokkuvõttes kujunema apellatsioonimenetluse tulemina tervikuna, mille kord on reguleeritud KrMS
5. peatükis. Üksikasjades tähendab see seda, et ringkonnakohtu otsustus esimese astme kohtulahendi suhtes peab üldjuhul sündima kõigi asjasse puutuvate kohtumenetluse poolte ärakuulamise põhjal. Asjaolu, et teised kohtumenetluse pooled pole kohtuotsust apelleerinud, ei anna veel alust oletada, et nad vaidlevad esitatud kaebusele vastu. Välistatud pole seegi, et maakohtu otsuse vaidlustamata jätnud pool soostub apellatsioonis esitatud väidetega, toetades neid. Kuigi kohtumenetluse poolte arvamus esimese astme kohtuotsuse kohta ei ole ringkonnakohtule siduv, tuleb viimasel olukorras, kus vaidlustatud kohtuotsuse muutmist toetab mitu menetlusosalist, maakohtu lahendi muutmata jätmist eriti põhjalikult motiveerida. 10.4 Tähelepanuta ei saa jätta ka asjaolu, et kuigi KrMS § 331 lg 2 kohaselt arutab ringkonnakohus üldjuhul kriminaalasja esitatud apellatsiooni piirides ja sama sätte neljanda lõike alusel ei ole apellandil ega teistel kohtumenetluse pooltel õigust väljuda apellatsiooni piiridest, on ringkonnakohus KrMS § 331 lg 3 alusel kohustatud laiendama kriminaalasja arutamise piire kõigile süüdistatavatele, kui ilmneb kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine või materiaalõiguse ebaõige kohaldamine, millega on süüdistatava olukorda raskendatud. Samuti on apellatsioonikohus KrMS § 340 lg 1 kohaselt kohustatud tegema apellatsiooni taotlusest sõltumatult uue otsuse, kui ta tuvastab materiaalõiguse ebaõige kohaldamise või kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise, mis raskendab süüdistatava olukorda. Kuna kirjeldatud sätete pinnalt peab ringkonnakohus omal algatusel kõrvaldama süüdistatava olukorda raskendava karistusseaduse kohaldamise või kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise, siis ei saa ringkonnakohus KrMS § 326 lg 2 teise lause alusel ilmse põhjendamatuse tõttu läbi vaatamata jätta ka kaebust, milles esitatud argumendid ei pruugi kriminaalasja lahendamise aspektist olla relevantsed, kuid mille menetlemata jätmine tooks endaga kaasa nimetatud materiaal- või menetlusõiguslike vigade eemaldamata jätmise. 10.5 Eeltoodust tulenevalt leiab kolleegium, et küsimus, kas esitatud apellatsioon on ilmselt põhjendamatu KrMS § 326 lg 2 teise lause tähenduses, tuleb ringkonnakohtul lahendada iga kriminaalasja pinnalt eraldi, arvestades kaebuses esitatud argumentide asjakohasust, kaebusega määratud apellatsioonimenetluse piire ja poolte kohtulikku ärakuulamisõigust.
6. Käsitletavas kriminaalasjas KrMS § 326 lg 2 teise lause alusel koostatud apellatsiooni läbi vaatamata jätmise määruse põhjendustes ei asunud ringkonnakohus seisukohale, et Riigiprokuratuuri kaebuses esitatud väited pole asjakohased, vaid leidis, et apellatsiooni menetlemine ei ole menetlusökonoomia seisukohalt põhjendatud, kuna apellatsioonis taotletav õiguslik tulem ei ole vastavuses menetluse läbiviimiseks tehtavate kulutustega. Ringkonnakohtu motiividest nähtub, et apellatsioonikohus ei nõustunud maakohtuga süüdistatavalt menetluskulude väljamõistmata jätmises, vaid märkis, et maakohtul oleks tulnud menetluskulud KrMS § 180 lg-st 1 lähtudes jätta süüdistatava kanda. Sellega asus ringkonnakohus sisuliselt seisukohale, et maakohus on otsuse tegemisel vähemalt rikkunud kriminaalmenetlusõigust osas, mis puudutab kriminaalmenetluse kulude väljamõistmata jätmist. Järelikult olid Riigiprokuratuuri apellatsioonis esitatud väited juriidiliselt asjakohased ning oleksid võinud endaga kaasa tuua maakohtu otsuse resolutiivosa muutmise. Eeltoodust tulenevalt puudus ringkonnakohtul alus käsitada Riigiprokuratuuri apellatsiooni ilmselt põhjendamatuna KrMS § 326 lg 2 teise lause tähenduses ning ringkonnakohus oleks pidanud astuma menetluslikke samme korraldamaks esitatud kaebuse arutamist apellatsioonimenetluses. Jättes sellises olukorras apellatsiooni läbi vaatamata ilmse põhjendamatuse motiivil, rikkus ringkonnakohus oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes.
7. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 390 lg-st 1, § 361 p-st 6 ja § 362 p-st 2 rahuldab Riigikohtu kriminaalkolleegium prokuröri määruskaebuse, tühistab Tallinna Ringkonnakohtu
8. juuni
9. a määruse ja saadab kriminaalasja uueks arutamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Hannes Kiris, Jüri Ilvest, Priit Pikamäe