Eriarvamus kriminaalasjas nr 3-1-1-96-09 1. Nõustun täielikult Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määrusega osas, milles käsitletakse määruskaebuse väiteid selle kohta, et ringkonnakohus on prokuratuuri

§ 326

lg 2 teise lause eesmärk on vähendada apellatsioonikohtu koormust ja muuta kohtu töö efektiivsemaks, võimaldades hinnata eelmenetluses apellatsiooni põhjendatust, selle kohtuliku läbivaatamise otstarbekust ja võimalikku tulemust (vt viidatud määruse p 8.1). Sama lahendi p-s 13 märkis kriminaalkolleegium sedagi, et otsustamaks kaebuse ilmse perspektiivituse üle, peab kolleegium kaebust ka sisuliselt hindama. Seega pidas kriminaalkolleegium vajalikuks märkida, et hindamaks apellatsiooni ilmset põhjendamatust, tuleb ringkonnakohtul eelmenetluses kaebust sisuliselt hinnata, vaagida selle kaebuse kohtuliku läbivaatamise otstarbekust ja kaaluda võimalikke tulemusi. 4.2 Oluline on silmas pidada kriminaalasjas nr 3-1-1-55-07 tehtud lahendi konteksti. Tegemist oli kohtuasjaga, milles maakohus karistas mootorsõiduki juhti KarS § 424 järgi kahekuulise vangistusega. KarS § 73 alusel jäeti vangistus tingimisi kohaldamata kolmeaastase katseajaga. Lisakaristusena võeti mootorsõiduki juhilt kolmeks kuuks juhtimisõigus. Kaitsja esitas maakohtu otsuse peale apellatsiooni, milles taotles kohtuotsuse tühistamist süüdistatavale mõistetud lisakaristuse osas. Ta leidis, et lisakaristuse mõistmine ei ole põhjendatud, kuna süüdistatav on erivajadusega last kasvatav lapsevanem, kes elab väljaspool linna. Samas toimub lapse koolitus ja ravi linnas, seega vajab süüdistatav mootorsõiduki juhtimisõigust lapse transportimiseks kooli ja raviasutusse. Kaitsja märkis sedagi, et aasta jooksul pärast süüteo toimepanemist ei ole süüdistatav toime pannud ühtegi liiklusalast õigusrikkumist, ja leidis, et põhikaristus täidab kõiki eripreventiivseid eesmärke, samas mõjub lisakaristus stigmatiseerivalt süüdistatava perele. Ringkonnakohus jättis kaitsja apellatsiooni KrMS § 326 lg 2 alusel läbi vaatamata, kuna kohtukoosseis leidis üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu. Ja nagu juba märgitud, jättis Riigikohus kaitsja määruskaebuse ringkonnakohtu selle määruse peale rahuldamata (muuhulgas sedastas kriminaalkolleegium seejuures viidatud lahendi p-s 8.3, et karistuse mõistmise vaidlustamine ei tingi igal juhul asja läbivaatamist suulises menetluses). Eeltoodust tuleneb minu hinnangul üheselt, et kriminaalasjas nr 3-1-1-55-07 tehtud lahendis aktsepteeris kriminaalkolleegium KrMS § 326 lg 2 lause 2 tähenduses ilmselt põhjendamatuna ka sellist apellatsiooni, mille argumentide kohta ei saanud kindlasti väita, et - kasutades nüüd juba kriminaalasja nr 3-1-1-96-09 määruse p 10.1 sõnastust - need ei olnud konkreetse kriminaalasja lahendamise seisukohalt õiguslikult relevantsed ega andnud seetõttu ühelgi juhul alust esimese astme kohtuotsuse või selles esitatud järelduste muutmiseks.

1. Kriminaalmenetluse seadustik annab apellatsiooni läbi vaatamata jätmise otsustamise õiguse nii esimese kui ka teise astme kohtule. KrMS § 323 lg 2 kohaselt jätab maakohtu kohtunik apellatsiooni läbi vaatamata ja tagastab selle apellandile, kui apellatsioon on esitatud pärast apellatsioonitähtaja möödumist, selle on esitanud isik, kellel ei ole apellatsiooniõigust või kui ei ole kõrvaldatud puudusi, mille kõrvaldamiseks on kohus andnud tähtaja. KrMS § 326 lg 2 esimene lause annab ringkonnakohtu kohtunikule apellatsiooni läbi vaatamata jätmiseks samad alused, lisades neile apellatsioonist loobumise ringkonnakohtu istungi toimumise ajaks. Seaduse tekstist nähtub otseselt, et kõigil nimetatud juhtudel on tegemist eelkõige menetluslike küsimustega, mille lahendamisel ei tõusetu vajadust hinnata kaebust sisuliselt, ning need küsimused saab lahendada kohtunik (nii maa- kui ringkonnakohtu kohtunik) ainuisikuliselt. KrMS § 326 lg 2 teine lause nõuab apellatsiooni läbi vaatamata jätmiseks aga (julgen väita, et pigem kvalitatiivselt kui kvantitatiivselt) teistsugust kohtukoosseisu. Nimelt võib selle järgi jätta apellatsiooni määrusega läbi vaatamata ka juhul, kui kriminaalasja arutav kohtukoosseis üksmeelselt leiab, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu. Seega on apellatsiooni ilmselge põhjendamatuse motiivil läbivaatamata jätmine võimalik vaid vähemalt kolmeliikmelises kohtukoosseisus ning üksnes olukorras, kus kõik kohtukoosseisu liikmed on apellatsiooni ilmses põhjendamatuses üksmeelel. Olen seisukohal, et selline kohtukoosseisu ja konsensuse nõue kaebuse läbi vaatamata jätmise otsustamisel tähendab ka seda, et kohtukoosseisu otsustusvabadus ei saa piirduda pelgalt selle küsimuse lahendamisega, kas apellatsiooni argumendid on õiguslikult relevantsed või mitte. Viimatinimetatud küsimuse lahendamiseks ei oleks vaja moodustada vähemalt kolmeliikmelist kohtukoosseisu - sellega saaks hakkama ringkonnakohtu (ja miks mitte ka maakohtu) kohtunik ainuisikuliselt. Veel enam arusaamatuks jääb sel juhul KrMS § 326 lg 2 teise lause nõue irduda kollegiaalse kohtukoosseisu tavapärasest küsimuste lahendamise korrast - KrMS § 23 lg 1 kohaselt lahendab kollegiaalne kohtukoosseis kriminaalasja puutuvad küsimuses hääletamisega, kusjuures sama paragrahvi lg 6 sätestab, et hääletamisel vähemusse jäänud kohtunik võib esitada eriarvamuse.
2. Eeltoodu alusel olen seisukohal, et kriminaalmenetluse seadustik (ei sättes ega mõttes), nagu ka kriminaalkolleegiumi varasem praktika, ei piira ringkonnakohtu õigust jätta apellatsioon KrMS § 326 lg 2 teise lause alusel ilmse põhjendamatuse tõttu läbi vaatamata üksnes nende juhtudega kui - kasutades taaskord kriminaalasjas nr 3-1-1-96-09 tehtud määruse sõnastust - apellatsiooni argumendid ei ole õiguslikult relevantsed ega anna seetõttu alust ühelgi juhul esimese astme kohtuotsuse või selles esitatud järelduste muutmiseks. Leian, et ringkonnakohtu pädevus nimetatud alusel apellatsiooni läbi vaatamata jätmise küsimusi lahendada on oluliselt laiem. Seejuures on loodud ka tõhus kord võimalike minetuste vältimiseks pean ühelt poolt silmas KrMS § 326 lg 2 teises lauses eneses sätestatud nõuet, et apellatsiooni läbi vaatamata jätmisel peavad kõik kohtukoosseisu liikmed olema üksmeelel, teisalt aga asjaolu, et apellatsiooni läbi vaatamata jätmine ringkonnakohtu poolt on Riigikohtus määruskaebe korras vaidlustatav.
3. Jaatades ringkonnakohtu õigust jätta KrMS § 326 lg 2 teise lause alusel apellatsioon läbi vaatamata ka muudel juhtudel kui märgitud määruse p-des 10.1 ja 11, nõustun ringkonnakohtuga selleski, et apellatsiooni taolise läbi vaatamata jätmise võib tingida ka menetlusökonoomia kaalutlus. Kordan taaskord kriminaalasjas nr 3-1-1-55-09 tehtud määruse p-s 8.1 sisalduvat kriminaalkolleegiumi tõdemust,

§ 326

lg 2 teise lause eesmärk on vähendada apellatsioonikohtu koormust ja muuta kohtu töö efektiivsemaks, võimaldades hinnata eelmenetluses apellatsiooni põhjendatust, selle kohtuliku läbivaatamise otstarbekust ja võimalikku tulemust. Püüdlemine võimalikult ökonoomsema menetluse poole on juba aastaid olnud kriminaalmenetlusõiguse kujundamisel väga olulisel kohal. Jättes omapoolse hinnanguta küsimuse, kas selline menetlusökonoomia esileseadmine on alati ka põhjendatud või mitte, ei näe ma siiski alust välistamaks seda kaalutlust täielikult ringkonnakohtu eelmenetluses apellatsiooni põhjendatuse hindamisel, selle kohtuliku läbivaatamise otstarbekuse vaagimisel ja võimaliku tulemuse kaalumisel. Ka ei ole minu hinnangul põhjust peljata, et apellatsioonide läbi vaatamata jätmise võimaldamine KrMS § 326 lg 2 teise lause alusel menetlusökonoomia kaalutlusel viiks olukorrani, kus ringkonnakohtud hakkavad massiliselt apellatsioone sel alusel läbi vaatamata jätma - nagu eelmises punktis märgitud, eeldab apellatsiooni selline läbi vaatamata jätmine kohtukoosseisu kõigi liikmete üksmeelt, ning vajadusel saab Riigikohus vastavat praktikat suunata. 8. Määruse punktis 10.5 leidis kolleegium, et küsimus, kas esitatud apellatsioon on ilmselt põhjendamatu KrMS § 326 lg 2 teise lause tähenduses, tuleb ringkonnakohtul lahendada iga kriminaalasja pinnalt eraldi, arvestades kaebuses esitatud argumentide asjakohasust, kaebusega määratud apellatsioonimenetluse piire ja poolte kohtulikku ärakuulamisõigust. Nõustudes ringkonnakohtu arusaamaga,

§ 326

lg 2 teise lause alusel on võimalik jätta apellatsioon ilmse põhjendamatuse tõttu läbi vaatamata ka menetlusökonoomia kaalutlusel, olen seisukohal, et käesolevas asjas on ringkonnakohus neid põhimõtteid ka rakendanud. Ringkonnakohus on apellatsiooni läbi vaatamata jätmist üksikasjalikult põhjendanud, kohtu arutluskäik ja siseveendumuse kujunemine on üheselt arusaadav ja hästi jälgitav. Minu hinnangul ei ole ringkonnakohus ületanud talle KrMS § 326 lg 2 teise lausega antud pädevust, on järginud kriminaalmenetluse printsiipe ega ole rikkunud kellegi õigusi. Seetõttu leian, et ringkonnakohtu määruse tühistamiseks nagu ka määruskaebuse rahuldamiseks ei ole alust. Hannes Kiris