← Eesti

3-3-1-82-09

Obsah (8)§ 40§ 221§ 2§ 28§ 31§ 20§ 22§ 25

RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine RESOLUTSIOON Eesti Vabariigi nimel

) § 31 lg 1 p 8 alusel. Rae Vallavalitsuse 25. aprilli 2006. a korraldusega nr 545 otsustati moodustada Lepiku katastriüksus suurusega 152,45 ha, sihtotstarbega maatulundusmaa, ning võimaldada A. Tedremal ja K. Ojamäel erastada see maa ostueesõigusega kaasomandisse. 27. detsembril 2006 algatas Harju maavanem riikliku järelevalve Rae Vallavalitsuse 28. veebruari 2006. a korralduste nr 231 ja nr 234 ning 25. aprilli 2006. a korralduse nr 545 seaduslikkuse kontrollimiseks ja 22. veebruaril 2007 tegi Rae Vallavalitsusele ettepaneku viia nimetatud korraldused vastavusse kehtivate õigusaktidega. Vallavalitsus ei pidanud 21. juuni 2007. a vastuses vajalikuks oma korraldusi muuta, leides, et need ei riku seadust ega piira ühegi kolmanda isiku huve. 3. Harju maavanem palus 15. aprilli 2008. a protestis tühistada Rae Vallavalitsuse 28. veebruari 2006. a korraldused nr 231 ja 234 ning 25. aprilli 2006. a korralduse nr 545 järgmistel põhjendustel:

  1. a)korralduste nr 231 ja 234 andmise õigusliku alusena viidati HMS § 65 lg-le 3, mis sätestab, et kui langeb ära kestvalt õigusi piirava haldusakti andmise alus õiguslike või faktiliste asjaolude muutmise tõttu, tuleb haldusakt isiku taotlusel tunnistada kehtetuks asjaolude muutumisest alates. Kehtetuks tunnistatud korraldused ei piiranud A. Tedrema ja K. Ojamäe huve, samuti ei langenud ära nende korralduste andmise alused. Korralduste andmise aluseks olid G. Elmi ja A. Allika maa ostueesõigusega erastamise avaldused, ehkki I. Lepiku 15. augusti 1999. a avaldust pole vallavalitsuses registreeritud. G. Elmi 22. detsembri 1997. a vabas vormis kirjutatud avaldust kogu Kautjala mõisa endise kinnistu maa erastamiseks pole Rae Vallavalitsus registreerinud, mistõttu ei saa seda A. Tedremale ja K. Ojamäele maa erastamisel arvesse võtta. Vallavalitsus pidi lähtuma üksnes registreeritud avaldusest, milles G. Elm soovis erastada 30 ha maad;
  2. b)A. Tedrema ja K. Ojamäe maa ostueesõigusega erastamise avaldus oli

§ 40

järgi esitatud tähtaegselt, kuid vallavalitsuse korraldus nr 560, mis võimaldas I. Lepikule maa ostueesõigusega erastamist, oli maavanema vastuvõetava erastamise korralduse eelhaldusaktiks, mille vastuvõtmine viitab maa ostueesõigusega erastamise eeltoimingute lõpetamisele. Vastustaja ei põhjendanud, miks koheldakse isikuid erinevalt - G. Elmile maa erastamise puhul ei väideta, et eeltoimingud on lõpetamata, ehkki see oli samas staadiumis I. Lepikule maa erastamisega;

  1. c)korraldus nr 545 on vastuolus Vabariigi Valitsuse 6. novembri 1996. a määrusega nr 267 kinnitatud "Maa ostueesõigusega erastamise korra" (maa erastamise kord) p-ga 71. Maa ostueesõigusega erastamise avaldused olid antud asjas esitatud enne 1. jaanuari 1998, mõlema katastriüksuse moodustamisega oli alustatud ja esitatud registreerimiseks maakatastrile (Kautjala mõisa katastriüksus 28. jaanuaril 2003 ja Lepiku katastriüksus 4. juulil 2002). Seega pidanuks vastustaja lähtuma maa erastamise korra p 71 alap-st 1;
  2. d)Harju maavanema 19. aprilli 1999. a korraldusega nr 1596 anti Rae valla munitsipaalomandisse Kautjala külas 98 ha maad Rae Vallavolikogu 9. märtsi 1999. a otsuse nr 203 taotluse alusel. 16. juunil 1940 kuulus mõis 1/2 osas organisatsioonile "Jumala Laegas" ja 1/2 osas Tallinna linnale, mistõttu puudub alus korralduse nr 1596 kehtetuks tunnistamiseks. Munitsipaalomandisse antud maa kattub erastatava Lepiku maaüksusega, mistõttu on maa ostueesõigusega erastamise toimingud olnud vastuolus kehtivate õigusaktidega;
  3. e)protest on esitatud avalikes huvides. Üksnes seaduse täpne täitmine kõigi isikute poolt loob seaduslikkuse ja maavanema järelevalve teenib seda eesmärki. 4. Vastustaja Rae Vallavalitsus palus jätta protesti rahuldamata, leides järgmist:
  4. a)A. Tedrema ja K. Ojamäe omandasid erinevatelt omanikelt kõrvuti asetsevad ehitised ja soovivad need erastamise käigus ühe katastriüksuse koosseisu jätta, mis korralduste nr 541 ja 560 alusel pole võimalik. A. Allika 14. oktoobri 1996. a avalduses märgitud maa suurusega pole erastatava maa suuruse ja piiride määramisel arvestatud ning selle alusel pole katastriüksuse moodustamist algatatud, korralduse nr 560 aluseks oli I. Lepiku 15. augusti 1999. a avaldus. Seetõttu tuleks kooskõlas maa erastamise korra p-ga 71 arvestada A. Tedrema ja K. Ojamäe kui endiste I. Lepiku ehitiste praeguste omanike erastamisavaldusega;
  5. b)korraldus nr 541 anti ja katastriüksuse moodustamine algatati G. Elmi avalduse alusel, mistõttu selle kehtetuks tunnistamine läheks vastuollu maa erastamise korra p-des 7 ja 71 sätestatud eesmärgiga säästa kohalikku omavalitsust enne 1. jaanuari 1998 esitatud avalduste alusel juba tehtud maa erastamise eeltoimingute ümbervaatamisest, jättes kohalikule omavalitsusele õiguse oma varasemad toimingud vaatamata uue avalduse esitamisele jõusse jätta ja tagades kolmandate isikute õiguste kaitse. Kautjala mõisa ehitiste juurde maa erastamine A. Tedrema ja K. Ojamäe avalduse alusel ei riku ühegi kolmanda isiku õigusi ning selle rahuldamata jätmine üksnes seetõttu, et vastustaja ei pea otstarbekaks enda poolt juba tehtud toimingute ümbervaatamist, poleks piisavalt motiveeritud, kuna korralduse nr 541 kehtetuks tunnistamine on HMS § 65 lg 2 kohaselt lubatav.

§ 221

lg 2 ja 4 võimaldavad väljaspool linna või tiheasustusega ala piire asuva elamu kaasomanikel erastada ka rohkem kui 50 ha maad;

  1. c)98 ha endise Kautjala mõisa maade osas on munitsipaliseerimise menetlus lõpetatud, kuna maid ei saa munitsipaalomandisse anda. Kautjala mõis ei kuulunud 16. juuni 1940. a seisuga kohalikule omavalitsusele (Tallinna linnale), vaid organisatsioonile "Jumala Laegas". Seetõttu lubas maavalitsuse munitsipaliseerimise osakond tühistada 19. aprilli 1999. a korralduse nr 1596, kuid ilmselt unustas seda teha. Lepiku maaüksuse osas esitas 5. aprillil 2006 maa riigi maareservi jätmise taotluse Keskkonnaministeerium, kuid vastavalt MRS § 20 lg-le 1 on sellise maa omandamisel eesõigus füüsilisel isikul, kes taotleb maa ostueesõigusega erastamist MRS § 221 alusel. 5. Kolmandad isikud A. Tedrema ja K. Ojamäe palusid jätta protesti rahuldamata, märkides järgmist:
  2. a)kohus peaks arvestama õiguskindluse põhimõttega, sest protest esitati kaks aastat pärast haldusakti andmist. Teiste isikute õigusi ja huve protestitud haldusaktid ei puuduta, kuna ostueesõigusega erastatud maa ei kuulu tagastamisele, munitsipaliseerimisele ega riigi omandisse jätmisele. Seetõttu võis need haldusaktid HMS § 65 lg 3 alusel, samuti HMS § 64 lg 2 alusel, kehtetuks tunnistada. HMS § 56 lg 4 kohaselt ei pea haldusakti andmise faktilist alust põhjenduses näitama, kui haldusakti adressaadi taotlus rahuldati ja kolmanda isiku õigusi ega vabadusi ei piirata. Korraldused nr 231 ja 234 on kolmandate isikute suhtes soodustavad haldusaktid;
  3. b)korraldus nr 545 ei ole vastuolus maa erastamise korra p-ga 71, mille alap-s 1 on toodud tingimused, mille täitmisel tuleb erandina ka pärast 1. jaanuari 1998 vallasasjana omandatud ehitise juurde ostueesõigusega maad erastades lähtuda enne 1. jaanuari 1998 esitatud avaldusest. Ülejäänud juhtudel toimub maa ostueesõigusega erastamine pärast 1. jaanuari 1998 vallasasjana ehitise omandanud isiku maa ostueesõigusega erastamise avalduse alusel. Kautjala mõisa ehitiste juurde maa ostueesõigusega erastamiseks esitas G. Elm enne 1. jaanuari 1998 kaks avaldust; et vallavalitsus teist avaldust ei registreerinud, ei saa avaldust õigustühiseks tunnistada. Lepiku ehitiste juurde maa erastamiseks esitas enne 1. jaanuari 1998 avalduse A. Allika ja pärast I. Lepik. 24. aprilli 2001. a korraldusega otsustati moodustada Lepiku katastriüksus I. Lepiku avalduse alusel. 28. mai 2002. a korraldusega otsustati moodustada G. Elmi avalduse alusel Kautjala mõisa katastriüksus suurusega 5,39 ha, kuigi G. Elm taotles kogu endise Kautjala mõisa kinnistu piirides maa erastamist. Seega ei teinud vallavalitsus A. Allika ja G. Elmi avaldustega arvestades mingeid erastamise eeltoiminguid, mistõttu on A. Tedrema ja K. Ojamäe avaldustest lähtumine 25. aprilli 2006. a korralduses kooskõlas maa erastamise korraga;
  4. c)isegi kui maa erastamise korra p 71 ja korralduse nr 545 vahel esineks formaalne vastuolu, tuleb sisulise õigusvastasuse tuvastamisel tõlgendada sätet eesmärgipäraselt. Maareformi eesmärk on kujundada riiklikul maaomandil rajanevad suhted ümber peamiselt maa eraomandil põhinevateks suheteks, lähtudes endiste omanike õiguste järjepidevusest ja praeguste maakasutajate seadusega kaitstud huvidest, ning luua eeldused maa efektiivsemaks kasutamiseks (

§ 2

). Seega on maareformi eesmärk saavutada olukord, kus enamus maad kuulub eraomanikele ja võimalikult vähe riigile. Maa-ameti

  1. septembril 1998 antud selgitustes nr 3 "Maareformi seaduse ja maareformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduse muutmise seaduse § 14 lõike 2 ning Vabariigi Valitsuse
  2. a
  3. novembri määrusega nr 267 kinnitatud "Maa ostueesõigusega erastamise korra" punktide 7 ja 7¹ rakendamine" märgitakse, et erastamise korra p-de 7 ja 7¹ eesmärgiks on vältida enne
  4. jaanuari 1998 esitatud maa ostueesõigusega erastamise avalduste alusel tehtud maa erastamise eeltoimingute ümbervaatamist. See kaitseb eeskätt kohaliku omavalitsuse õigusi, jättes talle õiguse oma varasemad toimingud vaatamata uue avalduse esitamisele jõusse jätta. Pärast
  5. jaanuari 1998 esitatud maa ostueesõigusega erastamise avaldustest lähtumise keeld peab tagama ka kolmandate isikute kaitse, kellele maad erastades on kohalik omavalitsus arvestanud neile erastatud maaga piirneva maa suhtes esitatud erastamisavaldusega, mistõttu kolmandatel isikutel eksisteerib õiguspärane ootus, et nende suhtes tehtud toimingud jäävad sõltumata uue avalduse esitamisest kehtima. Maa erastamine korraldus nr 545 ei riku ühegi isiku õigusi. Vallavalitsusel oli maa erastamise korra p 71 eesmärgipäraselt tõlgendades õigus asuda seisukohale, et maareformi eesmärgiga on kooskõlas nimetatud normi kaitsest loobumine ja kolmandate isikute avalduste menetlemine.

§ 221

lg 2 lubab väljaspool linna või tiheasustusega ala piire asuva elamu omanikul erastada maad suuremas ulatuses kui 50 ha; d)

§ 28lg 1 p 7 alusel antakse munitsipaalomandisse 16.

juuni

  1. a seisuga kohaliku omavalitsusüksuse omandis olnud ja praegusel ajal munitsipaliseerimist taotleva kohaliku omavalitsuse haldusterritooriumil asuv maa. Kautjala mõisa omanik või valdaja oli Tallinna linn, mistõttu puudub Rae vallal õiguslik alus nimetatud maa saamiseks munitsipaalomandisse.
  2. Kolmas isik Keskkonnaministeerium palus protesti rahuldada. Keskkonnaministeerium põhjendas oma seisukohta järgmiselt: a) Maa-amet esitas
  3. aprillil 2006 Rae Vallavalitsusele taotluse Kautjala külas asuvate Tirtsu, Kõrre ja Päevakoera maaüksuste riigi omandisse jätmiseks riigi maareservina

§ 31lg 1 p 8 alusel.

Vallavalitsus vastas 4. mai 2006. a kirjaga, et taotletud maaüksusi pole võimalik esitatud suurustes riigi omandisse jätta - Kautjala mõisa maa ei kuulu tagastamisele subjekti puudumise tõttu, Kõrre ja Päevakoera maaüksused kattuvad osaliselt Lepiku maaüksusega, mille kohta on A. Tedrema ja K. Ojamäe esitanud 18. jaanuaril 2006 Lepiku ja Kautjala mõisa maa erastamise avalduse. Vald ei teatanud 25. aprilli 2006. a korraldusega nr 545 Lepiku katastriüksuse moodustamisest;

  1. b)maa riigi omandisse jätmise menetluse käigus ilmnes, et riigi omandisse jätmiseks taotletavate maade kohta on ehitiste uute omanike poolt esitatud uued avaldused maa ostueesõigusega erastamiseks, kuigi ehitiste endiste omanike esitatud avaldused on lahendatud, katastriüksused moodustatud (Kautjala mõisa katastriüksus 5,39 ha ja Lepiku katastriüksus 1871 m²) ja esitatud registreerimiseks Harju Maakatastrile. Mõõdistatud katastriüksuste piiridest lähtus ka Maa-amet riigi omandisse jäetavate maade väljaselgitamisel ja taotluste esitamisel;
  2. c)kui 25. aprilli 2006. a korraldusega nr 545 moodustati Lepiku katastriüksus, polnud erastatava maa piire määravat asendiplaani ja katastrimõõdistamise aluseks olevat lähteülesannet veel koostatud. Katastriüksus mõõdistati 3. aprillil 2006, katastriüksuse plaan tehti 15. aprillil 2006. Vabariigi Valitsuse 23. oktoobri 2003. a määruse nr 264 "Katastrimõõdistamise teostamise ja katastrimõõdistamise kontrollimise kord" § 4 järgi tuleb lähteülesanne taotleda enne mõõdistamise teostamist. Lähteülesande kohaselt kattub see riigi reservmaa piiriettepanekutega. Piiriprotokoll koostati 13. juulil 2006, kuid juba 28. aprillil 2006 koostas vallavalitsus maakatastrile saatmiseks avalduse, milles paluti registreerida Eesti Vabariigi nimele ostueesõigusega erastatav Lepiku maaüksus pindalaga 152,45 ha; d)

§ 20

lg 1 järgi kuulub erastamisele maa, mida sama seaduse alusel ei tagastata, ei jäeta riigi omandisse ega anta munitsipaalomandisse. Kui maad taotletakse riigi omandisse

§ 31

lg 1 p 8 või munitsipaalomandisse

§ 28

lg 2 alusel, on selle maa omandamisel eesõigus füüsilisel isikul, kes taotleb maa ostueesõigusega erastamist MRS §-s 22¹ sätestatud ulatuses.

§ 22

lg 1 järgi saavad ostueesõigusega maad erastada ka isikud, kellel on õigus osta maad ehitise omanikuna.

  1. novembril 1997 jõustunud Eesti Vabariigi maareformiseaduse ja maareformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduse muutmise seaduse (MRSMS) § 14 lg 2 kohaselt tuli maa ostueesõigusega erastamise avaldus esitada
  2. jaanuariks 1998; kui selleks tähtajaks avaldust esitatud pole, jäetakse ehitise teenindamiseks vajalik maa riigi omandisse ja ehitise omaniku kasuks seatakse hoonestusõigus. Sama paragrahvi
  3. juulil 2000 jõustunud lõikes 2² sätestati, et kui ehitis omandatakse pärast
  4. jaanuari 1998 vallasasjana ja ehitise võõrandaja oli hiljemalt
  5. jaanuariks 1998 esitanud maa ostueesõigusega erastamise avalduse, jääb avaldus kehtima ka ehitise uue omaniku suhtes. Ehitise uus omanik esitab avalduse kolme kuu jooksul ehitise omandamise päevast arvates üksnes juhul, kui ta ei soovi maad erastada. Sellisel juhul jäetakse ehitise teenindamiseks vajalik maa riigi omandisse ja ehitise omaniku kasuks seatakse hoonestusõigus Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras. Kehtiv

§ 40

lg 1 sätestab, et avaldusi maa ostueesõigusega erastamiseks võetakse vastu kuni 31. detsembrini 2003, kui seadusest ei tulene varasem tähtaeg. Avaldusi maa erastamiseks ehitise juurde, mis omandatakse vallasasjana ning mille võõrandaja pole maa erastamise avaldust esitanud, võetakse vastu kuni 1. märtsini 2006. Varasem tähtaeg tulenes MRSMS § 14 lgst 2. Kõik rakenduskorrad sätestasid, et isikud, kes on maa ostmise või erastamise avalduse esitanud enne avalduste esitamise uue korra kehtestamist, ei pea uut avaldust esitama. Üksnes juhul, kui varemesitatud avalduses vajalikud andmed puudusid või olid muutunud või puudusid avalduse lisad, mis on vajalikud vastavalt avalduste esitamise uuele korrale, tuli need täiendavalt esitada. Samas polnud kuni 1. jaanuarini 1998 uue avalduse esitamine ka piiratud;

  1. e)erastamise korra p 7 sätestab, et maa ostueesõigusega erastamiseks esitatud avalduses märgitud erastatava maa pindala suurust ei ole avalduse esitajal õigus muuta. Nii Kautjala mõisa kui Lepiku ehitiste endised omanikud on erastamisavaldused esitanud seaduses sätestatud tähtajaks. Kuna maareformis kehtib esitatud erastamisavalduste kehtivuse ja järjepidevuse põhimõte, siis kehtib erastatava maa pindala suuruse muutmise keeld ka ehitise uue omaniku suhtes. Korraldustega nr 541 ja nr 560 olid Kautjala mõisa ja Lepiku elamu juurde maa erastamise eeltoimingud lõpule viidud ning maa erastamise eelhaldusaktid ka vastu võetud. Erastamise korra p 15 kohaselt fikseerib kohalik omavalitsus pärast maamõõtja poolt katastriüksuse moodustamist oma otsuses maa erastamise seisukohalt olulised tingimused ehk teisisõnu, maa erastamise olulisi tingimusi kajastava otsuse vastuvõtmisega deklareerib kohalik omavalitsus selgelt seda, et maa ostueesõigusega erastamise eeltoimingud on lõpule viidud, seega ka avaldus lahendatud. Erastamise korra p 19 kohaselt lõpevad ettevalmistavad toimingud katastriüksuse moodustamise toimiku esitamisega riigi maakatastri pidajale katastriüksuse registreerimiseks ja ostueesõigusega erastamise toimiku esitamisega erastamise korraldajale. Menetlusosalised pole korraldusi nr 541 ja 560 seaduses sätestatud tähtaegadel vaidlustanud. Asjas ei oma tähtsust, et katastriüksused jäid katastripidajale esitatud dokumentide puudulikkuse tõttu maakatastris registreerimata ja et korraldused on ehitiste uute omanike taotlusel kehtetuks tunnistatud;
  2. f)erastatava maa piirmääraks on üldjuhul 50 ha. Isegi kui A. Tedremal ja K. Ojamäel oleks ehitiste uute kaasomanikena olnud uue avalduse esitamise õigus, lubab korraldus nr 545 neile erastada kolm korda rohkem maad, põhjendamata 152,45 ha maa erastamise võimaldamist. 7. Tallinna Halduskohus rahuldas 17. oktoobri 2008. a otsusega haldusasjas nr 3-08-719 protesti ja tühistas Rae Vallavalitsuse 28. veebruari 2006. a korraldused nr 231 ja 234 ning 25. aprilli 2006. a korralduse nr 545. Kohus põhjendas otsust järgnevalt:
  3. a)õiguspäraseks tuleb lugeda ka registreerimata avaldused. Ükski õigusakt ei võimalda taotleja esitatud avaldust mitteesitatuks lugeda avalduse vastuvõtmisel ja registreerimisel ametnike poolt tehtud vigade tõttu. Rae Vallavalitsus aktsepteeris I. Lepiku ja G. Elmi avaldusi ja võttis 24. aprillil 2001 I. Lepiku avalduse läbivaatamise järel vastu korralduse nr 560, millega võimaldas I. Lepikul erastada temale kuuluva elamu juurde 1871 m2 maad. 28. mail 2002 võttis vallavalitsus G. Elmi avalduse läbivaatamise järel vastu korralduse nr 541, millega võimaldas G. Elmil erastada 5,39 ha maad. 4. juulil 2002 ja 28. jaanuaril 2003 esitas vallavalitsus korraldused koos katastriüksuste moodustamise toimikutega Harju Maakatastrile katastriüksuste registreerimiseks. Seega oli vallavalitsus mõlema maatüki erastamise menetluse eeltoimingud lõpule viinud ning tal puudus õiguslik alus korralduste kehtetuks tunnistamiseks ja samade ehitiste juurde varasemast 25 korda suurema maa-ala ostueesõigusega erastamise võimaldamiseks. Vastustaja on vaidlustatud korraldustega rikkunud MRSMS § 14 lg 2,

§ 40lg 1 ja erastamise korra p 71 alap 1; b) alusetu on A.

Tedrema ja K. Ojamäe väide, et kuna vallavalitsus pole arvestanud A. Allika avaldust ja G. Elmi avaldust kogu mõisamaa erastamiseks, oli kolmandatel isikutel erastamise korra p 71 alap 1 alusel õigus pärast ehitiste omandamist taotleda uuesti nende ehitiste juurde maa ostueesõigusega erastamist. Kui ehitise juurde maa erastamiseks on esitatud mitu avaldust, siis menetletakse neid kõiki ühes menetluses. A. Allika avaldust polnud põhjust arvestada, sest elamu kuulus korralduse nr 560 vastuvõtmise ajal juba I. Lepikule, kes soovis erastada 4 korda vähem maad kui A. Allika. G. Elmile maa ostueesõigusega erastamise menetluse käigus vastu võetud korraldust ei saa A. Tedrema ja K. Ojamäe vaidlustada; vaidlustamise õigus oli G. Elmil, kes seda aga ei teinud; c) korraldustel nr 231 ja 234 puudub õiguslik alus - vallavalitsus tunnistas korraldused nr 541 ja 560 kehtetuks HMS § 65 lg 3 alusel, mis sätestab haldusakti kehtetuks tunnistamise, kui langeb ära kestvalt õigusi piirava haldusakti andmise alus õiguslike või faktiliste asjaolude muutumise tõttu, kuid korraldused ei saanud kuidagi piirata A. Tedrema ja K. Ojamäe õigusi, sest need kehtisid, kui kolmandad isikud ehitised ostsid. Samuti ei saa ehitiste omanike vahetust käsitada õiguslike või faktiliste asjaolude sellise muutumisena, mis võimaldaks kõnealuseid korraldusi kehtetuks tunnistada; d)

§ 40lg 1 2.

lause ei kohaldu A. Tedremale ja K. Ojamäele, mistõttu õigusvastane on ka korraldus nr 545. Ka uute avalduste esitamise õiguse olemasolul oleks korraldus õigusvastane. Korraldus, millega vaidlusalune maa anti Rae valla munitsipaalomandisse, kehtib, seda pole vaidlustatud.

§ 25

lg 2 ja 3 kohaselt võib kohalik omavalitsus munitsipaalomandisse antud maad kasutada üksnes munitsipaalomandisse andmise otsuses märgitud sihtotstarbel ja eesmärgil ning võõrandada üksnes keskkonnaministri loal. Keskkonnaministri luba munitsipaalmaa erastamiseks vastustajal puudub; e) korraldus nr 545 ei ole motiveerimatuse tõttu kontrollitav. Enne

  1. aprilli
  2. a korralduse vastuvõtmist oli vallavalitsusele esitatud taotlus jätta riigi maareservi maaüksused, mis suures osas kattuvad korraldusega nr 545 erastamiseks lubatud maaga. Sellest hoolimata pole korralduses põhjendatud, miks võimaldati kolmandatel isikutel maad erastada kolm korda

§-s 221 sätestatud piirnormist rohkem;

  1. f)õigusaktide täitmise tagamine on oluline avalik huvi;
  2. g)vaidlustatud haldusaktide tühistamine pole vastuolus õiguskindluse põhimõttega, sest ainuüksi erastamise eeltoimingute raames antud korraldused ei anna erastamise õigustatud subjektile veel õiguspärast ootust, et maa ostu-müügi leping kohaliku omavalitsuse lubatud ulatuses temaga ka sõlmitakse. 8. Kalle Ojamäe ja Ardi Tedrema esitasid apellatsioonkaebuse, milles palusid tühistada halduskohtu otsuse ja jätta uue otsusega Harju maavanema protest rahuldamata. Apellatsioonkaebust põhjendati järgnevalt:
  3. a)kohus rikkus HKMS § 25 lg 2, jättes käsitlemata apellantide arvamuses esitatud vastuväited seoses maa erastamise korra p 71 eesmärgipärase tõlgendusega, isegi kui esineks formaalne vastuolu maa erastamise korra p 71 ja korralduse nr 545 vahel. Kohus ei käsitlenud ka apellantide väidet, et korralduste nr 541 ja 560 kehtetuks tunnistamist võimaldab lisaks HMS § 65 lg-le 3 ka HMS § 64 lg 2, mis võimaldab haldusakti kehtetuks tunnistamist kaalutlusõiguse kohaselt;
  4. b)kohus ei põhjendanud, miks ei saa ehitiste omanike vahetust käsitleda õiguslike või faktiliste asjaolude muutumisena HMS § 65 lg 3 mõttes;
  5. c)kohus kohaldas vääralt materiaalõiguse norme, leides, et korralduste andmisel rikuti MRSMS § 14 lg 2,

§ 40lg 1 ja maa erastamise korra p 71 alap 1.

Apellandid jäävad endiselt vastuses protestile esitatud seisukohtade juurde viidatud sätete tõlgenduse osas. Kohus ei põhjendanud, millistele tõenditele tuginedes ta väidab, et vallavalitsus võttis korralduste nr 541 ja 560 andmisel arvesse kõiki esitatud avaldusi;

  1. d)väär on kohtu seisukoht, et mõlema maatüki erastamismenetluse eeltoimingud olid lõpule viidud. Maa ostueesõigusega erastamise korra p 19 kohaselt lõppevad ettevalmistavad toimingud katastriüksuse moodustamise toimiku esitamisega riigi maakatastri pidajale katastriüksuse registreerimiseks ja ostueesõigusega erastamise toimiku esitamisega erastamise korraldajale. Käesolevas asjas ei ole toimikut erastamise korraldajale esitatud, seega ei ole ettevalmistavad toimingud lõppenud;
  2. e)ekslik on kohtu seisukoht, et korraldus nr 545 oleks õigusvastane ka juhul, kui apellantidel oleks olnud õigus esitada uued avaldused ehitiste juurde maa erastamiseks.

§ 28

lg 1 p 7 sätestab, et munitsipaalomandisse ei anta maad, mis kuulub ostueesõigusega erastamisele vastavalt sama seaduse §-dele 7, 8, 9 või 10. Järelikult kui tuvastatakse apellantide õigus maad ostueesõigusega erastada, erastatakse kõigepealt maa ja alles siis saab toimuda munitsipaliseerimine; f) kuna antud juhul toimus erastamine endise Kautjala mõisa kinnistu piires, ei ole

§ 221

lgt 2 arvestades mingit piirnormi ületatud ja seetõttu ei pidanud piirnormi ületamist ka haldusaktis põhjendama. Erastatud maa suuruse sobivusele ei saa kohtud ega maavanem hinnangut anda, sest maavanemal ega kohtutel ei ole õigust kontrollida haldusakti otstarbekust. 9. Harju maavanem ning Keskkonnaministeerium Maa-ameti kaudu palusid jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata. 10. Rae Vallavalitsus toetas apellatsioonkaebust. 11. Tallinna Ringkonnakohtu 19. juuni 2009. a otsusega haldusasjas nr 3-08-719 rahuldati A. Tedrema ja K. Ojamäe apellatsioonkaebus osaliselt. Ringkonnakohus tühistas Tallinna Halduskohtu otsuse Rae Vallavalitsuse 28. veebruari 2006. a korralduste nr 231 ja 234 tühistamise osas ja tegi selles osas uue otsuse, millega jättis Harju maavanema protesti Rae Vallavalitsuse 28. veebruari 2006. a korralduste nr 231 ja 234 tühistamise nõudes rahuldamata. Halduskohtu otsus jäeti muutmata osas, millega tühistati Rae Vallavalitsuse 25. aprilli 2006. a korraldus nr 545. Kohus põhjendas otsust järgnevalt:

  1. a)halduskohtu seisukohta, mille kohaselt ehitiste endiste omanike poolt kõnealuste maade ostueesõigusega erastamiseks esitatud avaldused on esitatud tähtaegselt ja vallavalitsusel tuli nendega arvestada hoolimata sellest, et vallavalitsus on jätnud osa avaldusi registreerimata, ei ole menetlusosalised apellatsioonimenetluses vaidlustanud. Seetõttu lähtub ringkonnakohus halduskohtu seisukohast;
  2. b)Rae Vallavalitsus ei saanud 28. veebruari 2006. a korraldusega nr 231 oma 24. aprilli 2001. a korralduse nr 560 ja 28. mai 2002. a korralduse nr 541 kehtetuks tunnistamisel tugineda HMS § 65 lg-le 3. Ehitiste omanike vahetust ei saa käsitleda õiguslike või faktiliste asjaolude muutumisena HMS § 65 lg 3 tähenduses. Samuti puudub alus väita, et kõnealused korraldused oleksid kestvalt piiranud apellantide õigusi;
  3. c)apellandid leiavad õigesti, et Rae Vallavalitsus võis 28. veebruari 2006. a korraldusega nr 231 otsustada varasemate korralduste kehtetuks tunnistamise HMS § 64 lg 2 alusel (kehtetuks tunnistamine kaalutlusõiguse kohaselt). Kaalutlusõiguse teostamisel tuleb HMS § 64 lg 3 kohaselt arvestada haldusakti andmise ja kehtetuks tunnistamise tagajärgi isikule, haldusakti andmise menetluse põhjalikkust, kehtetuks tunnistamise põhjuste olulisust ja nende seost isiku osalemisega haldusakti andmise menetluses ja isiku muu tegevusega, haldusakti andmisest möödunud aega ning muid tähtsust omavaid asjaolusid. HMS § 44 lg 1, mille kohaselt menetlus uuendatakse üksnes menetlusosalise taotlusel, ei välista haldusorgani enda initsiatiivil menetluse uuendamist, kui ta soovib menetluse lõpptulemust muuta. Vallavalitsus leidis käesoleval juhul, et uue korraldusega ei tuleks anda maad ostueesõigusega erastamiseks mitte vähem kui kehtetuks tunnistamise korraldusega, vaid rohkem - seega on tegemist haldusakti kehtetuks tunnistamisega isiku kasuks, mida võimaldab HMS § 65. Rae Vallavalitsus ei ole menetlust uuendades ja 28. veebruari 2006. a korraldusega nr 231 oma 24. aprilli 2001. a korraldust nr 560 ning 28. mai 2002. a korraldust nr 541 kehtetuks tunnistades kahjustanud kolmandate isikute õigusi, samuti pole rikutud kaalutlusõiguse norme. Asjakohane on ka apellantide viide HMS § 56 lg-le 4. Kuna 28. veebruari 2006. a korralduse nr 231 andmise ajaks ei olnud Rae Vallavalitsusele esitatud veel maa riigi omandisse jätmise taotlust, siis ei saanud korralduste nr 560 ja 541 kehtetuks tunnistamine kahjustada ka riigi õigusi ega huve;
  4. d)halduskohus on lõppjäreldustes õigesti rahuldanud Harju maavanema protesti Rae Vallavalitsuse 25. aprilli 2006. a korralduse nr 545 tühistamise taotluse osas ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust halduskohtu otsuse tühistamiseks selles osas. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 12. Keskkonnaministeerium esitas Tallinna Ringkonnakohtu 19. juuni 2009. a otsusele haldusasjas nr 3-08-719 kassatsioonkaebuse, milles vaidlustab ringkonnakohtu otsuse osas, millega tühistati halduskohtu otsus ja tehti uus otsus, millega jäeti Harju maavanema protest Rae Vallavalitsuse 28. veebruari 2006. a korralduste nr 231 ja 234 tühistamise nõudes rahuldamata. Keskkonnaministeerium leiab, et halduskohtu otsus oli seaduslik ja põhjendatud, ning toetab jätkuvalt maavanema protesti. Keskkonnaministeerium jääb kassatsioonkaebuses oma seniste seisukohtade juurde. Kassaator ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga, et Rae Vallavalitsus võis 28. veebruari 2006. a korraldusega nr 231 otsustada oma varasemate korralduste nr 541 ja 560 kehtetuks tunnistamise HMS § 64 lg 2 alusel. Kohus on vaidlustatud otsuses hakanud ise otsima põhjendusi Rae Vallavalitsuse korraldustele, milles oli õigusliku alusena märgitud HMS § 65 lg 3. Seejuures viitab ringkonnakohus HMS § 64 lg-le 2, mis sätestab haldusaktide kehtetuks tunnistamise võimaluse kaalutlusõiguse alusel, kuid korraldustest nr 231 ja 234 ei nähtu mitte ühtegi kaalutlust. Lisaks märgib kassaator, et HMS § 44 ei võimalda haldusorganil haldusmenetlust omal algatusel uuendada. Keskkonnaministeeriumile jääb arusaamatuks haldusakti kehtetuks tunnistamise faktiline alus, arvestades, et muud asjaolud peale ehitiste omanike ei ole muutunud ning et Rae Vallavalitsus ei saa selles paikkonnas erastada rohkem maad, kui seda otsustati 28. mai 2002. a korraldusega nr 541 ja 24. aprilli 2001. a korraldusega nr 560, sest viidatud korraldustega moodustatud katastriüksused on ümbritsetud kehtiva korraldusega munitsipaalomandisse antud maaga. Seega tuleks pärast varasemate haldusaktide kehtetuks tunnistamist uuesti välja anda sama sisuga haldusakt, mistõttu HMS § 65 lg 2 alusel ei ole haldusakti kehtetuks tunnistamine lubatud. 13. Kalle Ojamäe ja Ardi Tedrema vaidlevad kassatsioonkaebusele vastu. Ebaõige on kassaatori väide, et haldusorgan ei või haldusmenetlust omal algatusel uuendada. Sellist keeldu ei sisaldu seaduses ning haldusmenetluse uuendamise võimalust haldusorgani enda initsiatiivil on pidanud võimalikuks ka Riigikohus (otsus haldusasjas nr 3-3-1-36-04, p 12 ja 13). Samuti on põhjendamatu kassatsioonkaebuse väide, et korraldused nr 231 ja 234 on motiveerimata - ringkonnakohus on õigesti viidanud HMS § 56 lg-le 4, millest tulenevalt ei pea haldusakti andmise faktilist alust põhjenduses näitama, kui haldusakti adressaadi taotlus rahuldati ja kolmanda isiku õigusi ega vabadusi ei piirata. K. Ojamäe ja A. Tedrema ei nõustu väitega, et sama sisuga korraldused tuleks uuesti välja anda. Tallinna Ringkonnakohus on osundanud, et tõenäoliselt ei ole uuesti väljaantavate haldusaktide sisu sama, mis tühistatud haldusaktidel. 14. Harju maavanem nõustub kassatsioonkaebusega ja jääb protestis esitatu juurde. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT I 15. Kolleegium peatub esmalt Tallinna Ringkonnakohtu otsuse põhjendustel. 16. Ringkonnakohus käsitleb oma otsuse põhjendustes läbivalt Rae Vallavalitsuse 28. veebruari 2006. a korraldust nr 231 kui korraldust, millega tunnistati kehtetuks nii 24. aprilli 2001. a korraldus nr 560 kui ka 28. mai 2002. a korraldus nr 541. Toimikust ja halduskohtu otsusest nähtuvalt tunnistati korraldusega nr 231 siiski kehtetuks ainult korraldus nr 541. Samas ei nimeta kohus põhjendustes kordagi Rae Vallavalitsuse 28. veebruari 2006. a korraldust nr 234, mille tühistamist Harju maavanema protestis samuti taotleti ning mille tühistamise osas kohus võtab seisukoha otsuse resolutsioonis. Otsuse motivatsioonis esineb ka vastuolu - nimelt märgib kohus otsuse p-s 21, et halduskohtu otsus jääb muutmata osas, millega rahuldati Harju maavanema protest ja tühistati Rae Vallavalitsuse 28. veebruari 2006. a korraldus nr 231. Nii ülejäänud motivatsioonis kui ka resolutsioonis on kohtu seisukoht aga vastupidine. 17. HKMS § 64 lg 3 kohaselt ei ole Riigikohus HKMS §-s 45 nimetatud kohtumenetluse normide rikkumise korral seotud kaebuse piiridega ja otsus kuulub igal juhul tühistamisele. HKMS § 45 lg 1 annab loetelu olulistest menetlusnormide rikkumistest, mille esinemisel ei ole kohus seotud kaebuse piiridega. Tegemist on lahtise loeteluga - HKMS § 45 lg 2 p 2 kohaselt on ringkonnakohtul õigus kaebuse ja vastuväidete põhjendustest ja taotlusest olenemata kohtulahend tühistada ja saata asi uueks arutamiseks esimese astme kohtule, kui kohtumenetluse normide muid olulisi rikkumisi ei ole võimalik apellatsioonimenetluses kõrvaldada. HKMS § 25 lg 2 järgi peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud ning rajanema üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditel. HKMS § 47 lg 1 kohaselt lähtub ringkonnakohus otsuse tegemisel ja vormistamisel HKMS §-st 28 ja tsiviilkohtumenetluse sätetest. TsMS § 654 lg 4 sätestab, et otsuse põhjendavas osas märgitakse ringkonnakohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, ning seadused, mida ringkonnakohus kohaldas. TsMS § 654 lg 5 kohaselt peab kohus võtma põhjendatud seisukoha poolte kõigi esitatud faktiliste ja õiguslike väidete suhtes, muu hulgas seletama lühidalt, miks üks või teine asjaolu ei oma asja lahendamisel tähendust. Kui ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ja teeb uue otsuse, siis tuleb tal võtta otsuses seisukoht poolte poolt maakohtu menetluses esitatud kõikide väidete ja vastuväidete kohta. 18. Kolleegium on seisukohal, et ringkonnakohus on käesolevas asjas tehtud otsuses eksinud HKMS § 25 lg 2 ja TsMS § 654 lg 4-5 vastu ning et seda rikkumist ei ole võimalik Riigikohtu menetluses kõrvaldada. Ringkonnakohus on resolutsioonis tühistanud halduskohtu otsuse kahe haldusakti tühistamise osas, kuid põhjendustes nimetanud ainult ühte neist haldusaktidest. Kohtuotsuse resolutsioon ja põhjendused on omavahel vastuolus, mistõttu kolleegium leiab, et ringkonnakohus on olulises ulatuses jätnud täitmata kohtuotsuse põhjendamise kohustuse. Seetõttu kuulub kohaldamisele HKMS § 64 lg 3 ja § 45 lg 2 p 2. Lähtudes HKMS § 64 lg-st 3 ja § 72 lg 1 p-st 2 tühistab Riigikohus Tallinna Ringkonnakohtu 19. juuni 2009. a otsuse haldusasjas nr 3-08-719 täies ulatuses ja saadab asja Tallinna Ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. II 19. Hoolimata sellest, et ringkonnakohtu otsus tühistatakse menetlusnormi olulise rikkumise tõttu, peab kolleegium vajalikuks täiendavalt märkida järgmist. 20. Nii halduskohus kui ka ringkonnakohus leidsid, et HMS § 65 lg 3 ei saanud olla vaidlustatud korralduste õiguspärane alus. HMS § 65 lg 3 sätestab, et kui langeb ära kestvalt õigusi piirava haldusakti andmise alus õiguslike või faktiliste asjaolude muutumise tõttu, tuleb haldusakt isiku taotlusel tunnistada kehtetuks asjaolude muutumisest alates. Kolleegium nõustub seisukohaga, et ehitiste omanike vahetumine ei saa olla selline õiguslik või faktiline asjaolu, mis annaks aluse erastamist võimaldava haldusakti kehtetuks tunnistamiseks. MRSMS (jõust. 30. nov 1997) § 14 lg 22 sätestab: "Kui ehitis omandatakse pärast 1998. aasta 1. jaanuari vallasasjana ja ehitise võõrandaja on hiljemalt 1998. aasta 1. jaanuariks esitanud maa ostueesõigusega erastamise avalduse, jääb ehitise võõrandaja poolt 1998. aasta 1. jaanuariks esitatud maa ostueesõigusega erastamise avaldus kehtima ka ehitise uue omaniku suhtes. Ehitise uus omanik esitab avalduse kolme kuu jooksul ehitise omandamise päevast arvates üksnes juhul, kui ta ei soovi maad erastada. [---]" Seega jääb ehitise varasema omaniku erastamisavaldus kehtima uue omaniku suhtes, millest tulenevalt lähevad uuele omanikule üle ka erastamise eeltoimingutest tulenevad õigused ja kohustused. 21. Käesolevas kohtuasjas on vaidlus selle üle, kas Rae Vallavalitsus võis siiski otsustada oma varasemate korralduste nr 541 ja 560 kehtetuks tunnistamise HMS § 64 lg 2 alusel. HMS § 64 lg 2 sätestab, et haldusorgan otsustab haldusakti kehtetuks tunnistamise kaalutlusõiguse kohaselt, kui seadus ei keela haldusakti kehtetuks tunnistada või ei kohusta haldusakti kehtetuks tunnistama. HMS § 64 lg 3 kohaselt tuleb kaalutlusõiguse teostamisel arvestada haldusakti andmise ja haldusakti kehtetuks tunnistamise põhjuste olulisust ning nende seost isiku osalemisega haldusakti andmise menetluses ja isiku muu tegevusega, haldusakti andmisest möödunud aega ning muid tähtsust omavaid asjaolusid. 22. Kolleegium on varasemas praktikas selgitanud, et haldusorganil on õigus uuendada menetlus enda initsiatiivil (vt nt Riigikohtu halduskolleegiumi otsus kohtuasjas nr 3-3-1-36-04, p-d 12-14). Uuendamiseks haldusorgani enda initsiatiivil nagu ka haldusakti kehtetuks tunnistamiseks HMS § 64 lg 2 alusel on aga nõutav kaalumine. Riigikohtu halduskolleegium on oma 20. septembri 2007. a otsuses asjas nr 3-3-1-33-07 märkinud järgmist (p 16): "Ekslik õigusliku aluse kasutamine on haldusakti oluline puudus, kuid see ei pruugi tuua siiski vältimatult kaasa akti tühistamist juhul, kui asjakohane regulatsioon, millele tuginevad olulise turujõuga ettevõtja kohustused, on olemas." Haldusasjas nr 3-3-1-49-08 leidis kolleegium, et viidatud seisukoht on laiendatav ka juhtumile, kui on ilmselge, et esinevad erinevad õiguslikud ja faktilised alused haldusakti põhjendamiseks; sellisel juhul peaks haldusorgan nii või teisiti vaidlustatud korralduse uuesti välja andma (otsuse p 11). Viidatud seisukohta ei saa kolleegiumi hinnangul aga laiendada juhtumitele, kus alternatiivne õiguslik alus näeb ette kaalutlusõiguse ning kaalutlusruum ei kattu haldusorgani poolt ekslikult valitud õiguslikus aluses ettenähtuga. Riigikohtu halduskolleegium on korduvalt sedastanud, et kohus ei tohi haldusakti õiguspärasust kontrollides asuda haldusorgani asemel haldusakti põhjendama või kaalutlusõigust teostama (vt nt Riigikohtu otsus haldusasjas nr 3-3-1-15-08, p 8 alap 1). 23. Kolleegium kahtleb ka selles, kas korraldustega nr 231 ja 234 toimus haldusakti kehtetuks tunnistamine isiku kasuks. Korralduste nr 541 ja 560 kehtetuks tunnistamisel ei pruugi tingimata olla isikute jaoks üksnes positiivseid tagajärgi. Tegemist oli soodustavate haldusaktidega (nendega võimaldati isikutele maa ostueesõigusega erastamist) ning nende kehtetuks tunnistamise tagajärjel puudusid haldusaktid, mis võimaldaksid A. Tedremal ja K. Ojamäel omandatud ehitiste juurde maad ostueesõigusega erastada. 24. Kautsjon tuleb HKMS § 90 lg 2 alusel tagastada. Tõnu Anton, Jüri Põld, Harri Salmann

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.