Obsah (4)

§ 6§ 7§ 15§ 8

RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine RESOLUTSIOON Eesti Vabariigi nimel

§ 6

tulenevat distsiplinaarkaristuse määramise tähtaega, rikutud on isiku kaitseõigust ning

§ 7

lg 1 nõudeid, tõendatud ei ole LE § 117 rikkumine, ei ole järgitud

§ 15

sätestatud kustunud karistusega arvestamise keeldu ning distsiplinaarkaristus on ebaproportsionaalne.

1. Tallinna Halduskohtu
2. oktoobri
3. a otsusega haldusasjas nr 3-08-1243 jäeti R. Zagoskini kaebus rahuldatama. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt: 1) karistus oli määratud tähtaegselt; distsiplinaarkaristuse tähtaja kulgemise esimene päev oli
4. aprillil
5. Kaebuse esitaja viibis puhkusel
6. aprillist
7. maini 2008; distsiplinaarkaristuse määramise tähtaeg ei saa edasi kulgeda ka teenistussuhte peatumise aja sisse jäävatel puhkepäevadel ja riiklikel pühadel; 2) õige pole väide, et karistuse määramisel on arvesse võetud kustunud karistust; R. Zagoskinil oli distsiplinaarkaristuse määramise ajal kehtiv distsiplinaarkaristus, mida kohaldati Põhja Politseiprefektuuri
8. mai
9. a käskkirjaga nr 1024-p; seega vastustaja on järginud ATS § 118 lg 2 nõuet; 3) seletuse andmisest keeldumine, samuti seletuses valeandmete esitamine ei ole distsiplinaarkaristuse määramise iseseisvaks aluseks; ka vastustaja on kinnitanud, et kaebaja poolt valeandmete esitamise eest ei ole temale iseseisvat karistust määratud;

§ 7

lg 3 kohaselt võib distsiplinaarkaristuse määrata seletust nõudmata, kui süütegu on tõendatud muude tõenditega; distsiplinaarmenetluse läbiviimisel on vastustaja käsutuses olnud väärteomenetluse materjalid, sh väärteoasjades kogutud tõendid, mille hulgas on ka R. Zagoskini ütlused süütegude kohta; 4) karistuse valikul teostab tööandja temale seadusega antud kaalutlusõigust; kaalutlused karistuse valikul leiavad kajastamist vaidlustatud käskkirjas; vastustaja ei ole diskretsiooni piire ületanud, kaebaja süü on tuvastatud ning vastustaja on kaalunud kõiki süüteo asjaolusid ja andnud neile hinnangu nii faktilisest kui ka õiguslikust aspektist; väärteomenetluses tuvastati, et R. Zagoskin rikkus LE nõudeid, mis on politseiametnikule lubamatu käitumine. 6. R. Zagoskin esitas apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtusse. Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt on halduskohus ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust, kui leidis, et apellandile määratud distsiplinaarkaristus on kaalutlusvigadeta ning proportsionaalne, samuti on ebaõigesti hinnatud tõendeid; sisulist hinnangut ei ole antud osadele kaebuses toodud väidetele, millega on rikutud HKMS § 25 lg 2 ja lg 5 sätestatut. Kohus ei ole võtnud seisukohta kaebuses esitatud väite osas, et kõnniteel liiklemine ei olnud õigusevastane tegevus; nimetatud teo suhtes puudub ka jõustunud lahend väärteomenetluses. Apellant leiab, et politseivärvides alarmsõiduk on õigustatud erisignaale ja vilkureid kasutamata liiklema kõnniteel. Ebaõige on seisukoht, et väidetavate valeandmete esitamine väärteo- ja distsiplinaarmenetluses on vaadeldav vääritu teona ATS § 84 p 3 mõttes.

§ 7

lg 1 kohaselt pole distsiplinaarmenetluse käigus menetlusele allutatud isiku poolt valeandmete esitamine distsiplinaarkaristuse määramise aluseks. Apellant väidab, et väärteoasjas tuvastatud asjaolud ei ole siduvad sellele halduskohtule, kes arutab sündmusega seotud distsiplinaarvastutust. Seega pidanuks kohus hindama väiteid ka selle kohta, kas liiklusõnnetuses osalenud isikute ning tunnistajate ütluste lahknevus on käsitletav apellandi teadvalt ebaõigete ütlustena. Apellant leiab, et kohus ei ole hinnanud asjaolu, et distsiplinaarjuurdluse kokkuvõttes kohaselt isikul puudusid kehtivad distsiplinaarkaristused. Arvesse võetud distsiplinaarkaristus määrati neli päeva enne vaidlusaluse distsiplinaarkaristuse määramist. Distsiplinaarkaristuse määramisel ei tohi arvesse võtta sellist karistust, mis on määratud teo eest, milline pandi toime peale aktuaalse süüteo toimepanemist. Apellant leiab, et kuigi vastustaja pole väljunud diskretsiooni piiridest, ei ole karistuse määramisel järgitud proportsionaalsuspõhimõtet, mille sisu distsiplinaarmenetluses väljendab

§ 8lg 1.

Apellandile on karistus määratud süütegude kogumi eest. Mõne süüteo äralangemine tähendab seda, määratud karistus tugines ebaõigetele alustele ning sisaldas kaalutlusviga. Rikutud on ka võrdse kohtlemise põhimõtet. Liiklusõnnetus ei ole praktikas käsitletav teona, mis tingib vältimatult teenistussuhte lõpetamise.

1. Põhja Politseiprefektuuri vastuses leiti, et kõnniteel, kus liigub inimesi ja sõit toimub pimedal ajal, on vilkurite kasutamine vältimatult vajalik. Vastustaja väitel esitas kaebaja valeandmeid esmalt
2. aprilli
3. a ettekandes, seega ajal, mis ta ei olnud menetlusalune isik ning distsiplinaarjuurdlus polnud veel alustatud. Vastustaja ei nõustu seisukohaga, et kehtiv distsiplinaarkaristus peab olema määratud enne uut süütegu. Ametniku rikkumise korduvus tuvastatakse karistuse määramise ajal ja karistuse määrajal on seadusest tulenev õigus võtta arvesse kõiki ametnikule määratud karistusi, mis oli kehtivad enne teenistusest vabastamise otsuse tegemist.
4. Tallinna Ringkonnakohtu
5. veebruari
6. a otsusega R. Zagoskini apellatsioonkaebus rahuldati. Ringkonnakohus tühistas Tallinna Halduskohtu
7. oktoobri
8. a otsuse ja tegi uue otsuse, millega tühistati Põhja Politseiprefektuuri
9. mai
10. a käskkiri nr 1040-p ja ennistati R. Zagoskin Põhja Politseiprefektuuri Põhja politseiosakonna vanemkonstaabli ametikohale. Kohus mõistis vastustajalt kaebaja kasuks välja ka tasu teenistusest sunnitult puudutud aja eest. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt on vastustaja käskkirjas vääritu teona kvalifitseerinud ka valetamise ja ebaaususe.

§ 7

lg 1 kohaselt ei ole seletuses valeandmete esitamine distsiplinaarkaristuse määramise iseseisvaks aluseks. Distsiplinaarjuurdluse kokkuvõttes on lähtutud kaebaja seletusest, mille ta koostas

1. aprillil
2. a ettekandena pärast liiklusõnnetust. Teine seletus on võetud 22 mail
3. a, kuid kaebaja jäi oma
4. aprilli ettekande juurde ega lisanud midagi uut.

§ 7lg 1 kohaldamisel ei ole määravaks, mis ajahetkel kaebaja seletuse andis.

Oluline on hinnata, kas tegemist on seletusega, millest vastustaja karistuse määramisel lähtus. Vaidlustatud käskkirjas käsitleti vääritu teona muuhulgas distsiplinaarmenetluses valeandmete esitamist, mis on vastuolus

§ 7lg-ga 1.

Vastavas osas on vaidlustatud käskkiri õigusevastane. Kuna käskkirjast ei nähtu, millise kaalu on vastustaja kaebaja valetamisele teiste distsiplinaarsüütegudega võrreldes omistanud, ei ole kohtul võimalik kontrollida, kas kaebaja oleks teenistusest vabastatud ka juhul, kui valetamist ei oleks distsiplinaarsüüteona käsitletud. Seega tuleb vaidlustatud käskkiri tervikuna tühistada. Ringkonnakohus leidis samuti, et ekslikult on vastustaja käskkirjas tuginenud isiku eelnevale karistatusele. Karistuse määramisel tuginemine sellele kaalutlusele on lubamatu, sest teine karistus määrati isikule teise teo eest, mis oli toime pandud pärast

1. aprilli
2. a. Kuna eeltoodud vigade tõttu tuleb kaebus rahuldada, ei hinda ringkonnakohus teisi apellandi väiteid.
3. Tallinna Ringkonnakohtu
4. veebruari
5. a otsusele esitas kassatsioonkaebuse Põhja Politseiprefektuur. Kassatsioonkaebuses taotletakse ringkonnakohtu otsuse tühistamist ning Tallinna Halduskohtu selles asjas tehtud otsuse jõussejätmist. Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) töötajat ei saa karistada valeandmete esitamise eest üksnes juhul, kui ta teeb seda vastuseks tööandja nõuetele anda juhtunu kohta selgitust distsiplinaarmenetluse käigus; käesoleval juhul neid asjaolusid ei esinenud; 2) ringkonnakohtu seisukoht, et kehtiv karistus peab olema määratud enne uut süütegu, ei tulene seadusest ja on vastuolus kohtupraktikaga. Ametniku rikkumise korduvus tuvastatakse karistuse määramise ajal.
6. Vastuseks kassatsioonkaebusele palub kaebaja jätta Põhja Politseiprefektuuri kassatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Ringkonnakohtu otsus muutmata. Vastuses leitakse, et juhul, kui isiku seletus või ütlus puudutab distsiplinaarmenetluse esemeks olevat süütegu, siis ei tohi seletuse andmisest keeldumine või seletuses valeandmete esitamine olla distsiplinaarkaristuse määramise iseseisvaks aluseks. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
7. Kolleegium leiab, et käesolevas asjas on ringkonnakohus vääralt kohaldanud

§ 71. lõiget.

Nimetatud sätte kohaselt on tööandjal õigus nõuda süüdlaselt kirjalikku seletust süüteo kohta. Seletuse andmisest keeldumine, samuti seletuses valeandmete esitamine ei ole

§ 7lg 2 teise lause kohaselt distsiplinaarkaristuse määramise iseseisvaks aluseks.

Eelnimetatud regulatsiooni eesmärgiks on tagada karistusõigusele omane isiku kõrgendatud kaitstus ja süütuse presumptsiooni põhimõtete järgimine distsiplinaarsüüteo menetluses. Sellele põhimõttele saab isik tugineda üksnes alustatud distsiplinaarmenetluses, mitte aga teenistussuhetes üldiselt.

1. Kohtuasja materjalidest nähtub, et R. Zagoskin tegi teenistusliku ettekande
2. aprillil
3. a asetleidnud sündmuse asjaolude kohta samal kuupäeval vahetult pärast liiklusõnnetuse toimumist. Tuvastatud on, et ettekanne sisaldab ebaõiget teavet. Ettekande tegemise ajal ei olnud alustatud distsiplinaarmenetlust. Distsiplinaarmenetlust alustati Põhja Politseiprefektuuri
4. aprilli
5. a käskkirjaga nr 348t, mida läbiviimise tähtaja osas hilisema käskkirjaga muudeti. Distsiplinaarmenetluse alustamise käskkiri tehti R. Zagoskinile teatavaks
6. aprillil
7. a. Asjaolu, et teenistusliku ettekande tegemise ajal võis olla R. Zagoskini suhtes alustatud väärteomenetlust, ei oma tähendust

§ 7lg 1 kohaldamise aspektist.

Kolleegium rõhutab, et teenistuslik ettekanne ei ole samastatav distsiplinaarsüüteo menetluses nõutava seletusega. Distsiplinaarmenetluse käigus andis R. Zagoskin seletuse alles 22. mail 2008. a ning sellele laieneb

§ 7lg-st 1 tulenev garantii.

Ringkonnakohtu ekslik seisukoht, millest tulenevalt ei oma tähtsust ebaõige informatsiooni edastamise aeg, muudab ebaaususe teenistussuhetes, sh teadvalt ebaõige informatsiooni esitamise kõrgemalseisvale ametiisikule sõltumata selle vormist distsiplinaarkorras mittekaristatavaks. 13. Ringkonnakohus on Põhja Politseiprefektuuri 29. mai 2008. a käskkirja nr 1040p tühistanud eelkõige

§ 7lg 1 administratsiooni väidetava rikkumise tõttu.

Eelnevalt selgitatu tõttu selline rikkumine aga puudub. Kassatsioonkaebus kuulub rahuldamisele. Kolleegium tühistab Tallinna Ringkonnakohtu

1. veebruari
2. a otsuse ja jätab jõusse Tallinna Halduskohtu
3. oktoobri
4. a otsuse, muutes selle põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele. Kautsjon kuulub tagastamisele. Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Jüri Põld