Obsah (8)

§ 654§ 137§ 688§ 133§ 150§ 136§ 149§ 140

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Tsiviilasja hind Riigikohtus Menetlusosalised ja

§ 654lg-st 6.

Õige on, et vallavalitsuse korraldus ehitusloa väljastamiseks ei pruugi tõendada ehitusprojekti vastavust tegelikule olukorrale. Töövõtulepingu nr A/07 p 4.4 kohaselt kinnitas kostja töövõtjana, et on piisavalt tutvunud ehitusobjekti olukorraga ja projektdokumentatsiooniga, talle on esitatud või on kättesaadavad olnud kõik andmed ja dokumendid, millega ta pidas vajalikuks tutvuda, ning kinnitas, et andmed ja dokumendid on piisavad tööde nõuetekohaseks tegemiseks. Maakohus on põhjendatult viidanud lepingu punktile 5.3, mille kohaselt kuulusid töövõtu hulka mh ka lubade ning litsentside hankimine, vajalikud märkimis- ja mõõtmistööd. Töövõtulepingu p 8.1 kohaselt tuli tööd üle anda

1. aprillil
2. Vastastikusel kokkuleppel pikendati
3. aprillil 2007 tööde üleandmise tähtaega, milleks jäi
4. juuni 2007 (toimiku I kd, lk 12). Nimetatud kokkuleppest ei ilmne, et tööde üleandmiseks kokkulepitud ajaks olid hagejal veel täitmata mingid kohustused, mis võisid seada ohtu kostja tööde tähtaegse lõpetamise. Kostja, viidates
5. veebruari
6. a tehnilise koosoleku protokolli nr 1 p-dele 2.4 ja 3.1, leidis, et hageja ei esitanud drenaaþi projekti, kuid tööde täitmise tähtaega pikendati pärast nimetatud kuupäeva. Leppides kokku tööde valmimise ajas, pidi kostja arvestama, et ta töö tähtaegselt ka lõpetab. Tööd peatati
7. aprillil
8. a, s.o enne
9. aprilli
10. Õige on, et
11. veebruari
12. a protokolli punktis 2.3 on märgitud, et on võimalik tööde peatumine tulevikus väga suurte erinevuste tõttu projektis märgitud ja olemasoleva pinnase vahel (toimiku II kd, lk 393), kuid sellest pidi töövõtja tellijat teavitama. Toimiku materjalidest ei ilmne, et töövõtja oleks tellijat pärast
13. aprilli 2007 teavitanud sellise olukorra tekkimisest. Kostja esitas mitmeid pretensioone hageja tegemata jätmise kohta, kuid samas on ta pidanud võimalikuks lõpetada tööd
14. juunil
15. Kostja viidatud
16. juuni
17. a e-kirjale (toimiku I kd, lk 60) on maakohus hinnangu andnud. Kui oli ette näha, et ei jõuta lisatöid teha kokkulepitud ajaks, siis tuli taotleda tähtaja pikendamist. Sellist konkreetset taotlust toimiku materjalide hulgas ei ole. Hageja on juhtinud kostja tähelepanu sellele, et tegelikult on ta jätnud katmata tee 20 cm paksuse killustikukihiga kogu pikkuses. Projektis olev puudus, et tee oli planeeritud liiga madal, kõrvaldati ehituse käigus, lisades kruusakihi. See oli lisatöö, mida kostja ei teinud tasuta. Kostja ei ole esile toonud neid asjaolusid, mis takistasid tal töid lõpetamast suuremas osas, sest vaieldav maa-ala on ehitusloa alusel äärmiselt väike (toimiku I kd, lk 220-223). Hageja ei taotlenud mahasõitude tegemist kostjalt, drenaaþid ei seganud tee katmist esimese kihiga, vaidlusalune kõnnitee puudutas üksnes umbes 50 meetrit.
18. juulil 2007 oli hagejal rahaline leppetrahvi nõue kostja vastu ja ta sai VÕS § 197 lg 1 alusel teha tasaarvestuse kostja esitatud arvest tuleneva summaga. Tasaarvestuse tõttu ei ole kostjal nõuet, mille saamist ta vastuhagis taotleb, ning seetõttu ei saa vastuhagi rahuldada. Maakohtu otsus hagi osaliselt rahuldada on seaduslik ja põhjendatud. Pooled olid kokku leppinud viivisemääras töövõtulepingu punktis 10.
19. VÕS § 158 lg 1 järgi oli hagejal õigus nõuda kostjalt leppetrahvi lepingus kokkulepitud määras. Maakohus ongi sellest juhindunud. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
20. Kostja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsuse tühistada ning teha uus otsus, millega jätta hageja hagi rahuldamata ja rahuldada kostja vastuhagi. Kassatsioonkaebuse kohaselt ei vasta kohtute järeldus, et kostja põhjendused lepingu rikkumise vabandatavuse kohta on tagantjärele otsitud, tuvastatud asjaoludele ega menetlusõiguse üldpõhimõtetele. Kohtud on leidnud ebaõigesti, et kostja nõue lõppes hageja tehtud tasaarvestusega. Kohtud on andnud ebaõige õigusliku hinnangu kostja käitumisele, vaatamata asjas tuvastatud faktidele, mille kohaselt tegelikult oli lepingu tähtaja ületamine põhjustatud kogumina hulgast hagejast tulenenud asjaoludest, st tegemist oli hageja kohustuste rikkumisega. Vale on kohtute seisukoht, et Pärtli maaüksuse sisesele teele mahasõidu rajamiseks puudunud ehitusloaga seonduvalt on lepingut rikkunud kostja. Korduvatele pöördumistele hageja ei reageerinud. Hageja ei andnud kostjale volikirja ega väljendanud, et ehitusloa hankimine on kostja kohustus. Kohtud on jätnud tuvastamata, et sellise käitumisega rikkus hageja koostöökohustust VÕS § 23 lg 2 järgi ja tellija teavitamiskohustust lepingu p 7.1.6 järgi. Kohtud on ebaõigesti tõlgendanud
21. veebruaril 2007 toimunud nõupidamise (tehnilise koosoleku) protokolli nr
22. Kostjal oli õiguslik alus peatada tööd kogu viimase killustikukihi ulatuses. Kostja teavitas hagejat tööde peatumisest
23. juuni
24. a e-kirjas. Kuna hageja ei esitanud kostjale tegelikele oludele vastavat projekti, oli viimane õigustatud tööd peatama. Ekslik on kohtute seisukoht, et asjaolu, et hageja küsis kostjalt mahasõitude ehitamiseks hinnapakkumist, ei andnud kostjale alust tööde tegemist peatada. Kohtud ei ole arvestanud, et hageja teatas
25. juunil
26. a kostjale vajadusest teha lisatöödena mahasõidud ja lisatee enne killustikukihi ja asfaltkatte paigaldust. Kohtud on jätnud käsitlemata ka selle, et hageja
27. juuni
28. a e-kirjas ei olnud ühtegi viidet, et ta ei aktsepteeri kostja
29. juuni
30. a teavitust tööde peatumise kohta; hageja küsis hoopis hinnapakkumist. Vale on kohtute seisukoht, et kostja väide ebaseaduslike torurajatiste kui tee-ehitustööde lõpetamist takistava asjaolu kohta on põhjendamata ning sellest ei nähtu, mil viisil teise ettevõtja rajatud võimalik ebaseaduslik rajatis takistas kostjal tee katmist viimase killustikukihiga. Ekslik on kohtute seisukoht, et
31. aasta veebruaris dokumenteeritud probleemid olid pooled juba lahendanud. Ebaõige on kohtute seisukoht, et kostja ei ole tõendanud, et teatas tööde tegemise takistustest hagejale seaduses ja lepingus ettenähtud korras. Kohtud on tuvastanud, et pärast
32. aasta veebruari peetud e-kirjavahetust saatis kostja hagejale e-kirju, kuid on hinnanud teateid üldsõnalisteks. Ringkonnakohtu tsiviilasja hinna arvestus ei vasta seadusele.

§ 137

lg 2 kohaselt, kui pool on edasi kaevanud otsuse nii hagi kui ka vastuhagi osas, liidetakse kaevatava otsusega lahendatud hagi ja vastuhagi hind kaebuse esitamisel, kui haginõuded teineteist ei välista. Kui haginõuded teineteist välistavad, lähtutakse suurema hinnaga hagist. Pooled ja kohtud on olnud seisukohal, et hagi ja vastuhagi rahuldamine või rahuldamata jätmine sõltub hinnangust, kas kostja lepingutähtaja ületamine oli vabandatav. Sisuliselt on kohtud õigesti leidnud, et haginõuded välistavad teineteist. Pooled ega kohtud ei ole näinud võimalust rahuldada samal ajal nii hagi kui ka vastuhagi - selline võimalus on välistatud tulenevalt asjaolust, et on tuvastatud tasaarvestuse avalduse esitamine ja nõuded on materiaalõiguslikult tihedalt seotud. Tsiviilasja hind nii kassatsioonkaebuse rahuldamise kui ka rahuldamata jätmise korral ei saa kummalgi juhul ületada 602 364 krooni 17 senti. 10. Hageja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata ning ringkonnakohtu otsus muutmata. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 11. Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebus ei anna alust ringkonnakohtu otsuse muutmiseks ja tuleb jätta rahuldamata. 12. Kohtud on esitatud tõendeid hinnanud ja oma järeldusi põhjendanud.

§ 688

lg-te 3 ja 4 kohaselt arvestab Riigikohus kassatsiooninõude põhjendatuse kontrollimisel üksnes nende faktiliste asjaoludega, mis on tuvastatud alama astme kohtu otsusega. Kolleegium leiab, et kohtud ei ole asjaolude tuvastamisel rikkunud menetlusõiguse norme.

§ 688

lg 5 teise lause kohaselt ei kogu ega uuri Riigikohus uuesti madalama astme kohtutes kogutud, uuritud ega hinnatud tõendeid. Kohtud on hinnanud kostja väiteid ja jõudnud järeldusele, et kostja lepingulise kohustuse täitmata jätmine ei ole vabandatav. Kohtud on hinnanud ka mahasõidu rajamise ehitusloa puudumist, leides, et ehitusload pidi lepingu kohaselt hankima kostja. Kohtud on hinnanud

1. juuni
2. a e-kirja, pooltevahelist kirjavahetust ning
3. veebruari
4. a tehnilise koosoleku protokolli. Kohtud on põhjendatult leidnud, et kostjalt mahasõitude ehitamiseks hinnapakkumise küsimine ei andnud kostjale alust tööde tegemist peatada. Kohtud on hinnanud ka ebaseaduslikke torurajatisi puudutavaid kostja väiteid. Kohtud tuvastasid, et hagejal oli lepingu p 10.4 alusel õigus nõuda kostjalt leppetrahvi ja ta sai
5. juulil 2007 selle tasaarvestada kostja nõudega tema vastu. VÕS § 197 lg 1 järgi, kui kaks isikut on kohustatud maksma teineteisele rahasumma või täitma muu samaliigilise kohustuse, võib kumbki pool oma nõude teise poole nõudega tasaarvestada, kui tasaarvestaval poolel on õigus oma kohustus täita ja teiselt poolelt nõuda tema kohustuse täitmist. Kohtud lugesid hageja tasaarvestusavalduse kostjale kätteantuks
6. juulil
7. VÕS § 197 lg 2 esimese lause järgi lõpevad tasaarvestuse tulemusena tasaarvestuse poolte nõuded kattuvas ulatuses ajast, mil neid võis tasaarvestada, kui pooled ei lepi kokku teisiti. Seega lõppes kostja
8. juuni
9. a arves esitatud 302 364 krooni 17 sendi nõue hageja leppetrahvi nõudega kattuvas ulatuses tasaarvestamise tulemusena.
10. Kolleegium märgib, et maakohtu otsusest, millega nõustus ka ringkonnakohus, jääb mõnevõrra arusaamatuks leppetrahvi vähendamine. Hageja nõudis leppetrahvi kokku 2 200 000 krooni. Maakohus rahuldas kostja taotluse vähendada leppetrahvi ja vähendas seda summani, mida hageja nõudis hagi esitamisel, s.o 446 237 krooni 61 sendini. Maakohus tuvastas, et
11. juulil 2007 tasaarvestas hageja leppetrahvi nõude kattuvas ulatuses kostja
12. juunil 2007 arve nr 070402 järgi nõutud summaga, s.o 302 364 krooni 17 sendiga. Seega võiks asuda seisukohale, et kohtute hinnangul oli hagejal õigus saada leppetrahvi 446 237 krooni 61 senti. Arvestades vähendatud leppetrahvinõude 446 237 krooni 61 sendi tasaarvestamist kostja
13. juuni
14. a arves märgitud 302 364 krooni 17 sendi nõudega, saaks hagist rahuldada 143 873 krooni ja 44 senti (446 237 krooni 61 senti - 302 364 krooni 17 senti). Samas võib kohtuotsuseid mõista ka nii, et kohtud vähendasid 446 237 krooni 61 sendini seda leppetrahvi summat, mida hageja nõudis pärast tasaarvestuse tegemist. Sellisel juhul on kohtud põhjendatult 446 237 krooni 61 senti kostjalt hageja kasuks välja mõistnud. Nii võis maakohtu ja ringkonnakohtu otsust mõista ka kostja, kes selles punktis märgitud küsimusi apellatsioonkaebuses ega kassatsioonkaebuses ei tõstatanud. Lähtuvalt

§ 688

lg-st 1 kontrollib Riigikohus kassatsiooni korras ringkonnakohtu otsust üksnes osas, mille peale kaevati.

1. Kolleegium nõustub kostja väitega, et ringkonnakohus arvutas vääralt tsiviilasja hinna. Asja materjalidest tulenevalt esitas kostja
2. veebruaril 2009 ringkonnakohtule taotluse, milles vähendas nõutud viivist, ja riigilõivu tasumist tõendava dokumendi. Selles menetlusdokumendis on kostja selgitanud oma seisukohta tasumisele kuuluva riigilõivu arvutamise kohta, viidates

§ 137

lg 2 teisele lausele ning märkides, et kostja arvates välistavad hagi ja vastuhagi nõuded teineteist, mistõttu ei tule tsiviilasja hinna määramisel neid nõudeid liita. Ringkonnakohus pole nende kostja väidete kohta seisukohta võtnud. Kostja tasus apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu 21 250 krooni. Ringkonnakohus jättis

1. jaanuari
2. a määrusega kostja apellatsioonkaebuse käiguta ja kohustas teda tasuma riigilõivu lisaks veel 20 000 krooni, märkides, et määruse peale ei saa edasi kaevata. Määruse põhjendavas osas märkis ringkonnakohus, et apellatsioonkaebuse hinnaks on 1 128 997 krooni 5 senti (hagi rahuldatud osa 446 237 krooni 61 senti + vastuhagi põhinõue 302 364 krooni 17 senti ja vastuhagi põhinõudelt arvutatud viivis, mis ületab põhinõuet 380 395 krooni 73 sendi võrra). Nimetatud summalt tuli apellatsioonkaebuse esitamise ajal kehtinud riigilõivuseaduse lisa 1 kohaselt tasuda riigilõivu 41 250 krooni. Seejärel kostja vähendas oma viivisenõuet 300 000 kroonini ja tasus riigilõivu lisaks 9000 krooni.

§ 137

lg 1 kohaselt on tsiviilasja hind apellatsioon-, kassatsioon- või määruskaebuse esitamise puhul sama, mis esimeses kohtuastmes, arvestades kaebuse ulatust.

§ 137

lg 2 kohaselt, kui pool on edasi kaevanud otsuse nii hagi kui vastuhagi osas, liidetakse kaevatava otsusega lahendatud hagi ja vastuhagi hind kaebuse esitamisel, kui haginõuded teineteist ei välista. Kui haginõuded teineteist välistavad, lähtutakse suurema hinnaga hagist. Õige on kostja väide, et praegusel juhul välistavad haginõuded teineteist. Seega tuli ringkonnakohtul tsiviilasja hinna määramisel lähtuda suurema hinnaga hagist, mitte haginõudeid liita, nagu tegi ringkonnakohus oma 23. jaanuari 2009. a määruses. Hageja esitatud hagi hinnaks oli apellatsioonkaebuse esitamisel 446 237 krooni 61 senti (hagi rahuldatud osa). Kostja vähendas apellatsioonimenetluses viivisenõuet 300 000 kroonini. Seega ei ületa viivisenõue kostja põhinõuet 302 364 krooni 17 senti. 1. jaanuarist 2009 kehtivat

§ 137lg-t 4 ei saa kohaldada hagide suhtes, mis on esitatud enne 1.

jaanuari 2009 (vt Riigikohtu

1. septembri
2. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-82-09, p 10). Seetõttu ei saa praegusel juhul

§ 133lg 2 järgi arvestada vastuhagi hinda arvutades viivise nõuet.

Kostja esitatud vastuhagi hinnaks on seega 302 364 krooni 17 senti. Lähtudes suurema hinnaga hagist, on tsiviilasja hinnaks seega 446 237 krooni 61 senti, millelt apellatsioonkaebuse esitamise ajal kehtinud riigilõivuseaduse lisa 1 kohaselt tuli tasuda riigilõivu 21 250 krooni. Seega on kostja tasunud apellatsioonimenetluses riigilõivu 9000 krooni rohkem.

§ 150

lg 1 p 1 järgi tuleb tasutud riigilõiv tagastada enam tasutud osas, kui riigilõivu on tasutud ettenähtust rohkem. Sama paragrahvi 4. lõike järgi tagastab riigilõivu kohus, kelle menetluses asi viimati oli, üksnes selle menetlusosalise avalduse alusel, kes riigilõivu tasus või kelle eest riigilõivu tasuti. Riigilõiv tagastatakse menetlusosalisele, kes selle pidi tasuma, või tema korraldusel muule isikule. Kuna kostja tasus riigilõivu rohkem apellatsioonimenetluses, tuleb kostjal 9000 krooni riigilõivu tagasisaamiseks esitada avaldus Tallinna Ringkonnakohtule.

§ 150

lg 6 järgi lõpeb riigilõivu tagastamise nõue kahe aasta möödumisel selle aasta lõpust, millal riigilõiv tasuti, kuid mitte enne menetluse jõustunud lahendiga lõppemist (vt ka Riigikohtu

1. mai
2. a lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-32-08). Ringkonnakohus märkis ekslikult oma riigilõivu kindlaksmääramise määruses, et selle peale ei saa edasi kaevata.

§ 136

lg 5 kohaselt võib kumbki pool maakohtu määruse peale tsiviilasja hinna kindlaksmääramise või selle muutmise kohta esitada määruskaebuse, kui tsiviilasja hind on määratud summaga üle 100 000 krooni. Määruskaebuse kohta tehtud ringkonnakohtu määruse peale ei saa Riigikohtule edasi kaevata. Kuna ringkonnakohus määras apellatsioonkaebuse käiguta jätmise määruses kindlaks ka tsiviilasja hinna, mis oli suurem kui 100 000 krooni, on see määrus tsiviilasja hinna kindlaksmääramise osas

§ 136lg 5 esimesest lausest tulenevalt edasikaevatav (Riigikohtu 28.

oktoobri

1. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-120-09, p 11).
2. Kuna kassatsioonkaebus jääb rahuldamata, tuleb kostja tasutud kautsjon

§ 149lg 4 teise lause järgi arvata riigituludesse.

Seejuures tuleb arvestada asjaolu, et kostja tasus kassatsioonikautsjonit 1561 krooni 26 senti ettenähtust rohkem.

§ 140

lg 2 järgi tasutakse kautsjonina 1% tsiviilasja hinnast, arvestades kaebuse ulatust, kuid mitte alla 400 ja mitte üle 40 000 krooni. Kassatsiooniastmes on kostja kassatsioonkaebuse hind

§ 137

lg-test 1 ja 2 tulenevalt 446 237 krooni 61 senti, mille pealt tuleb

§ 140lg 2 järgi maksta kassatsioonikautsjonit 4462 krooni 38 senti.

Kostja tasus kassatsioonkaebuse esitamisel kautsjonit 6023 krooni 64 senti. Sellest 4462 krooni 38 senti tuleb

§ 149lg 4 teise lause alusel arvata riigituludesse.

Enammakstud kautsjon 1561 krooni 26 senti tuleb

§ 149lg 7 alusel kostjale tagastada.

Praeguses asjas on kautsjoni tasunud kostja eest OSAÜHING ADVOKAADIBÜROO ARVO JUNTI. Kostja on alates 1. jaanuarist 2009. a kehtiva

§ 149

lg 8 alusel Riigikohtule teatanud, et kautsjon tuleb tagastada OSAÜHINGULE ADVOKAADIBÜROO ARVO JUNTI. Henn Jõks, Lea Laarmaa, Jaak Luik