← Eesti

3-1-1-100-09

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-100-09 Otsuse kuupäev 28. detsember 2009 Kohtukoosseis Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Lea Kivi ja Priit Pikamäe

§ 1411

lg 3 p 1 järgi Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalasjas nr 1-06-1708 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik L. V-i kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Meelis Masso ja Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Stella Veber, kassatsioonid Asja läbivaatamise kuupäev

  1. november 2009 Istungil osalenud isikud L. V-i kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Meelis Masso ja Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Stella Veber
  2. juuni
  3. a kohtuotsus RESOLUTSIOON
  4. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu
  5. juuni
  6. a kohtuotsus muutmata ja kassatsioonid rahuldamata.
  7. Mõista Eesti Vabariigilt OÜ Advokaadibüroo Arvisto & Koch kasuks välja 2887 (kaks tuhat kaheksasada kaheksakümmend seitse) krooni ja 20 senti, sealhulgas käibemaks 481 (nelisada kaheksakümmend üks) krooni ning 20 senti, L. V-ile kassatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamise eest ja jätta see menetluskulu riigi kanda. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  8. Harju Maakohtu
  9. oktoobri
  10. a otsusega tunnistati L. V. süüdi KrK § 161 järgi ja teda karistati 1 aasta ning 6 kuu pikkuse vangistusega, mis jäeti KarS § 73 lg 1 alusel tingimisi 3-aastase katseajaga täitmisele pööramata. Samuti rahuldati osaliselt tsiviilhagi ja L. V-ilt mõisteti AS-i E (pankrotis) kasuks välja 1 448 303 krooni ning 5 senti.
  11. Harju Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid ringkonnaprokurör Stella Veber ja L. V-i kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Meelis Masso. Prokuröri apellatsioonis taotleti maakohtu otsuse tühistamist L. V-ile mõistetud karistuse osas, kaitsja apellatsioonis aga maakohtu otsuse tühistamist ja õigeksmõistva otsuse tegemist. 3-1-1-100-09
  12. Tallinna Ringkonnakohtu
  13. veebruari
  14. a määrusega tühistati Harju Maakohtu otsus L. V-i süüditunnistamises ja karistamises KrK § 161 järgi täielikult kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu ning kriminaalasi saadeti uueks arutamiseks samale maakohtule. Kaitsja apellatsioon rahuldati osaliselt, prokuröri apellatsioon jäeti rahuldamata.
  15. Kriminaalasja uuel arutamisel muutis prokurör süüdistust, kvalifitseerides L. V-i teod KrK §

§ 1411lg 3 p 1 järgi.

Süüdistuse kohaselt seisnes L. V-ile etteheidetav tegevus järgmises. 4.1 Vastavalt AS-i A juhatuse liikme Ü. K.

  1. oktoobri
  2. a volikirjale oli L. V.
  3. oktoobrist 2000 AS-i A (hiljem AS E) volitatud esindaja kõigis ettevõtte põhikirjajärgset tegevust puudutavates õigustoimingutes ja tehingutes. Alates
  4. novembrist 2000 tegutses L. V. aktsiaseltsi juhatuse liikmena, kellele olid ÄS § 306 lg 1 alusel pandud juhtimis- ja esindamiskohustused.
  5. detsembril 2000 võeti L. V. tööle AS-i A juhataja ametikohale. Vastavalt aktsiaseltsi
  6. novembrist 2000 –
  7. juulini 2001 kehtinud põhikirja p-le 5.1 oli L. V-il juhatuse liikmena kohustus aktsiaseltsi esindada ja juhtida. Seega oli ta käsitatav ametiisikuna KrK § 160 lg 1 (alates
  8. septembrist 2002 KarS § 288 lg 1) mõttes. 4.2 Kriminaalkoodeksi § 161 järgi süüdistati L. V-i selles, et ta kandis
  9. novembrist 2000 kuni
  10. detsembrini 2000 AS-i A pangakontolt alusetult osaühingute N ja F pangakontodele 624 250 krooni. Alusetute rahaülekannete varjamiseks esitas L. V. AS-i A raamatupidamisele tahtlikult ja süstemaatiliselt näilikke kuludokumente järgmiselt. 4.2.1 L. V. koostas ning esitas Ü. K.-le allkirjastamiseks AS-i A üldkoosoleku
  11. novembri
  12. a otsuse. Üldkoosoleku otsuse punkti 1 alusel muudeti ettevõtte ärinime ja pandi uueks nimeks "AS E". Otsuse punkti 2 kohaselt kutsuti tagasi aktsiaseltsi nõukogu liikmed ja valiti uus nõukogu koosseisus E. J., R. E. ning J. A., kes olid L. V-i alluvad OÜ-s M. Need isikud sisulisi nõukogu ülesandeid ei täitnud. Nõukogu
  13. novembri
  14. a otsusega valiti L. V. AS-i E juhatuse liikmeks ja E. J. nõukogu esimeheks ning kutsuti tagasi juhatuse liige Ü. K. 4.2.2 L. V. koostas või lasi koostada kuus AS-i A ja OÜ N vahelist tööettevõtu lepingut, teades, et tegelikult AS-ile A teenuseid ei osutata. Seejärel esitas ta lepingud allkirjastamiseks Ü. K.-le ja E. J.-ile. Samuti lasi L. V. E. J.-il koostada ja allkirjastada OÜ N nimelt müügiarved. Arved ja lepingud esitas L. V. AS-i A raamatupidamisele
  15. novembrist 2000 –
  16. detsembrini
  17. Sama ajavahemiku jooksul kandis L. V. internetipanga vahendusel alusetult AS-i A pangakontolt OÜ N pangakontole järgmised summad:
  18. novembril 87 000 krooni,
  19. novembril 97 000 krooni,
  20. novembril 93 000 krooni,
  21. novembril 79 250 krooni,
  22. novembril 94 000 krooni ja
  23. detsembril 82 000 krooni, tekitades sellega AS-ile A varalise kahju 532 250 krooni. 4.2.3
  24. detsembril 2000 kandis L. V. AS-i A pangakontolt alusetult OÜ F pangakontole 92 000 krooni, esitades seejärel AS-i A raamatupidamisele samal päeval koostatud tööettevõtu lepingu. Lepingu alusel kohustus OÜ F
  25. detsembrist 2000 kuni
  26. detsembrini 2000 koostama AS-ile A reklaammaterjali. Samuti esitas L. V. AS-i A raamatupidamisele OÜ F saateleht-arve summas 92 000 krooni. Tegelikkuses reklaammaterjale ei soetatud, millise tegevuse tulemusena tekitati aktsiaseltsile varaline kahju 92 000 krooni. 4.2.4 Eelkirjeldatud tegude toimepanemisega jättis L. V. täitmata ÄS § 306 lg-st 2 tuleneva kohustuse tegutseda majanduslikult kõige otstarbekamal viisil, käitudes aktsiaseltsi suhtes 2

(14)3-1-1-100-09 ebalojaalselt. Lisaks jättis süüdistatav täitmata Eesti Vabariigi töölepingu seaduse § 48 lg 1 p-des 1 ja 3 ning töölepingu p-s 2.2 sätestatud kohustused. Sellega tekitas L. V. AS-i A seadusega kaitstud õigustele ja huvidele olulise varalise kahju 624 250 krooni. Süüdistusakti kohaselt on L. V-i kuritegu alates
  1. septembrist 2002 karistatav KarS § 289 järgi ja alates
  2. märtsist 2007 KarS § 2172 lg 1 järgi. 4.3 Kriminaalkoodeksi § 1411 lg 3 p 1 järgi süüdistati L. V-i selles, et ta riisus ametiisikuna enda korralduses olevat võõrast vara 785 086 krooni ja 95 sendi suuruses summas, s.o suures ulatuses, pöörates selle ebaseaduslikult enda või kolmandate isikute kasuks järgmisel viisil. 4.3.1
  3. veebruaril 2001 tegi L. V. AS-i E pangakontolt OÜ N arvele ülekande summas 184 100 krooni, märkides ülekande selgituseks "arved nr 3, 4, 5". Tegelikult OÜ N AS-ile E selliseid arveid ei esitanud. E. J. võttis OÜ N arvelt 184 100 krooni sularahas välja ja andis selle
  4. veebruaril 2001 süüdistatavale üle. Viimane aga kõnealust summat AS-i E ettevõtluse tarbeks ei kulutanud, jättes selle äriühingu kassasse kandmata. 4.3.2
  5. veebruaril 2001 võttis L. V. AS-i E arvelt sularahaautomaadist välja 700 krooni ja
  6. veebruaril 2001 Hansapangast 286 krooni ning 95 senti, mida ta ei kulutanud AS-i E ettevõtluse tarbeks ega kandnud kassasse. Sellise tegevusega tekitas süüdistatav AS-ile E varalise kahju 986 krooni ja 95 senti. 4.3.3 Samuti sõlmis L. V. AS-i A volitatud esindajana
  7. novembril 2000 OÜ-ga V ostu-müügi lepingu, mille alusel müüdi OÜ-le V lepingu lisas nr 1 loetletud AS-i A varad, autoriõigused väljatöötatud reklaamlahendustele ja kaubamärk 600 000 krooni eest. L. V. koostas sissetulekuorderid AS-i A kassasse sularaha vastuvõtmise kohta ning võttis nende alusel OÜ-lt V 600 000 krooni osamaksetena vastu. Saadud summat L. V. AS-i A ettevõtluse tarbeks ei kasutanud, jättes selle kassasse kandmata, millega tekitas aktsiaseltsile varalise kahju 600 000 krooni. 4.3.4
  8. septembrist 2002 –
  9. märtsini 2007 oli L. V-i poolt toimepandud kuritegu kvalifitseeritav KarS § 201 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi ning alates
  10. märtsist 2007 KarS § 201 lg 2 p 2 järgi.
  11. Harju Maakohtu
  12. aprilli
  13. a otsusega mõisteti L. V. süüdistuses KrK §-de

1411 lg 3 p 1 järgi õigeks. L. V-i kasuks mõisteti riigieelarve vahenditest valitud kaitsjale makstud tasu hüvitamiseks välja 141 600 krooni. Aktsiaseltsi E (pankrotis) tsiviilhagi jäeti läbi vaatamata. 5.1 Maakohus tuvastas, et L. V. oli alates

  1. novembrist 2000 –
  2. juulini 2001 AS-i A ja hiljem AS-i E juhatuse ainuke liige, kellele oli põhikirja punkti 5.1 ja ÄS § 306 lg 1 kohaselt pandud äriühingu juhtimisja esindamiskohustus. Samuti oli L. V-il alates
  3. oktoobrist 2000 õigus esindada aktsiaseltsi kõigis tehingutes, mis puudutasid ettevõtte põhikirjajärgset tegevust, ja sõlmida selleks vajalikke tehinguid. Seetõttu oli ta
  4. oktoobrist 2000 –
  5. juulini 2001 käsitatav ametiisikuna KrK § 160 lg 1 tähenduses. Aktsiaseltsi A ja L. V-i vahel
  6. detsembril 2000 sõlmitud tööleping oli tulenevalt TsÜS § 66 lg-st 1 tühine. Tehingu tühisuse tõttu ei rikkunud L. V. töölepingu punktides 2.2, 2.3.1, 2.3.3, 2.3.5 ja 2.3.7 sätestatud kohustusi. 5.2 Süüdistatav ei vaidlustanud AS-i A ja OÜ N vahel tööettevõtu lepingute sõlmimist. Seda kinnitasid ka Ü. K. ütlused, kelle sõnade kohaselt allkirjastas ta kokkulepped AS-i A esindajana. Lepingute sõlmimist möönis ka E. J., kelle väitel tõi need temale allkirjastamiseks L. V. Samuti ei vaidlustanud süüdistatav, et lepingute alusel esitas OÜ N AS-ile A arved, millised ta nendes märgitud summades tasus. 3

(14)3-1-1-100-09 5.3 Osaühing N esitas
  1. novembril 2000,
  2. novembril 2000 ja
  3. novembril 2000 sõlmitud lepingute alusel AS-ile A turu-uuringud, mida kinnitavad Ü. K. ja P. S.-i ütlused ning Tallinna Ringkonnakohtu
  4. juuni
  5. a otsus tsiviilasjas nr 2-03-
  6. Seega oli
  7. novembril 2000,
  8. novembril 2000 ja
  9. novembril 2000 sõlmitud lepingute alusel arvete tasumine õiguspärane. L. V. ei pannud kõnealuste tehingute täitmisega toime ametiseisundi kuritarvitamist. 5.4 Esitades 17.,
  10. ja
  11. novembri
  12. a tööettevõtu lepingud Ü. K.-le allkirjastamiseks, teadis L. V., et Ü. K.-l puudus äriühingu esindamise õigus, mille tõttu oli ta teadlik ka sellest, et vastavalt TsÜS § 66 lg-le 1 on tegemist tühiste tehingutega. Tasudes OÜ-le N põhjendamatult nende lepingute alusel esitatud arved, jättis L. V. täitmata ÄS § 306 lg-st 2 tuleneva kohustuse tegutseda majanduslikult kõige otstarbekamal viisil ja käitus aktsiaseltsi suhtes ebalojaalselt. Tõenditest ei nähtu, et OÜ N oleks täitnud tühistest lepingutest tulenevaid kohustusi. Sellega põhjustas L. V. ASile A varalise kahju 255 250 krooni. 5.5 Aktsiaseltsi A ja OÜ F vahel
  13. detsembril 2000 koostatud lepingut ei ole AS-i A poolt esindusõigust omav isik üldse allkirjastanud, mille tõttu on vastavalt TsÜS § 92 lg-le 2 ja § 93 lg-le 1 tegemist tühise tehinguga. Olles tehingu tühisusest teadlik ja tasudes OÜ-le F alusetult 92 000 krooni, jättis L. V. täitmata ÄS § 306 lg-st 2 tuleneva kohustuse ning tegutses AS-i A suhtes ebalojaalselt. Tõendid ei kinnita, nagu oleks OÜ F teinud AS-ile A töid. Samuti ei kontrollinud L. V. enne ülekande tegemist OÜ F või T. M.-i majanduslikku tausta. Tema tegevusetus on käsitatav ametiseisundi kuritarvitamisena, millega põhjustati AS-ile A varaline kahju 92 000 krooni. 5.6 Nelja tühise tehingu alusetu täitmisega põhjustas L. V. AS-ile A varalise kahju 347 250 krooni, pannes süüteo toime otsese tahtlusega. Nendel asjaoludel tuleb tema käitumine kvalifitseerida KrK § 161 järgi. 5.7 Maakohus märkis, et L. V. oli ametiisikuks ka KarS § 288 mõttes ja
  14. septembrist 2002 kuni
  15. märtsini 2007 oli tema tegu kvalifitseeritav KarS § 289 järgi. Alates
  16. märtsist 2007 kehtiva KarS § 2172 lg 1 alternatiivi 1 kohaselt ei saa aga isikule vara käsutamise õiguse ebaseaduslikku ärakasutamist inkrimineerida, kui vara käsutamise aluseks olev tehing pole tsiviilõiguslikult kehtiv. Tühiste tööettevõtu lepingute näol ei olnud tegemist välissuhetes õiguslikult kehtivate kohustuste võtmisega. Seega ei saanud teine isik õiguslikult siduvat kohustust, millest johtuvalt puudub alus L. V-ile inkrimineerida vara käsutamise õiguse ebaseaduslikku ärakasutamist. Süüdistatavale etteheidetav käitumine ei ole alates
  17. märtsist 2007 enam kriminaalkorras karistatav, mis tingib õigeksmõistva otsuse tegemise süüdistuses KrK § 161 järgi. 5.8 Kriminaalmenetluse raames ei ole tõendatud, et L. V. jättis suures ulatuses sularaha AS-i A kassasse kandmata ja pööras selle ebaseaduslikult enda või kolmandate isikute kasuks. Seetõttu tuleb ta süüdistuses KrK § 1411 lg 3 p 1 järgi õigeks mõista. 5.9 Maakohus leidis, et L. V-ile tuleb hüvitada ka valitud kaitsjale makstud tasu 141 600 krooni, mida süüdistatav kandis seoses apellatsioonkaebuse koostamise ja kaitsega ringkonnakohtus.
  18. Harju Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid ringkonnaprokurör S. Veber ja L. V-i kaitsja vandeadvokaadi vanemabi M. Masso. Ringkonnaprokuröri apellatsioonis taotleti maakohtu otsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks samale kohtule. Alternatiivselt taotles prokurör maakohtu otsuse tühistamist, L. V-i süüditunnistamist KrK §-de

1411 lg 3 p 1 järgi ning süüdistatava karistamist 2-aastase vangistusega, millest kohesele ärakandmisele kuulub 4 kuud vangistust. Juhul, kui muus osas apellatsiooni ei rahuldata, palus prokurör maakohtu otsuse 4

(14)3-1-1-100-09 tühistada õigusabikulude hüvitamise osas ja mõista L. V-i kasuks menetluskuludena välja 5400 krooni. Kaitsja apellatsioonis taotleti maakohtu otsuse tühistamist ja kriminaalasja uueks arutamiseks saatmist samale kohtule.
  1. Tallinna Ringkonnakohtu
  2. juuni
  3. a otsusega tühistati maakohtu otsus osaliselt süüdistatavale õigusabikulude hüvitamises ja mõisteti L. V-i kasuks valitud kaitsjale makstud tasu katteks välja 6900 krooni. Prokuröri apellatsioon rahuldati osaliselt, kaitsja apellatsioon jäeti rahuldamata. Ringkonnakohtu otsuse põhiseisukohad olid järgmised. 7.1 Nõustuda ei saa prokuröri väitega, mille kohaselt rikkus maakohus oluliselt kriminaalmenetlusõigust. Vaidlustatud otsuses on tõendeid põhjalikult analüüsitud ja L. V-i õigeksmõistmist põhistatud. Samuti ei esine maakohtu otsuses vastuolusid põhi- ja resolutiivosa vahel. Kaitsja apellatsioonist ei nähtu üldse, milles kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine seisnes. Kohtuotsuse põhistustega mittenõustumine sellise rikkumisena käsitatav ei ole. 7.2 Põhjendamatu on kaitsja väide, mille kohaselt kohaldas maakohus ebaõigesti materiaalõigust, jättes süüteokoosseisu analüüsimisel järgimata KarS § 2 lg-s 2 sätestatud deliktistruktuuri. Nimelt leidis kohus, et L. V-ile karistusõiguslikult etteheidetavad teod on dekriminaliseeritud või pole nende toimepanek tõendatud. 7.3 Ekslik on prokuröri väide, mille kohaselt jättis maakohus põhjendamata L. V-i õigeksmõistmise KarS § 2172 lg 1 teise alternatiivi kohaselt. Ärakasutamise ja usalduse murdmise koosseisu omavahelisel suhestamisel neeldub usalduse murdmise koosseis ärakasutamiskoosseisus. Sisuliselt on välistatud olukord, kus üldhinnangu raames inkrimineeritakse isiku terviklik, kuid erinevatest osategudest koosnev käitumine, erinevate süüteokoosseisu alternatiivide alla. Kuigi sellist olukorda ei saa teoreetiliselt välistada, tuleb sel juhul süüdistuses üheselt näidata, kuidas osateod nende alternatiivide vahel jagunevad. L. V. ei pannud KarS § 2172 lg 1 järgi toime kahte alternatiivset kuritegu. Objektiivse kõrvaltvaataja jaoks on tegemist ühe teoga. Lisaks ei saa üks ja sama summa, s.o 624 250 krooni, olla kahe erineva kuriteokoosseisu objektiivseks tunnuseks. Eesti kriminaalmenetlusõiguse kohaselt puudub võimalus esitada isikule kahte alternatiivset süüdistust (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  4. oktoobri
  5. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-89-06). Kuigi maakohus pidanuks teoühtsuse seisukohast lähtudes andma süüdistatava tegudele täpsema hinnangu, ei tingi see asjaolu kohtuotsuse tühistamist. 7.4 Apellatsioonikohtu arvamuse kohaselt oleks maakohtul tulnud kaitsja taotlus õigusabikulude hüvitamiseks jätta rahuldamata, kuna selle esitamise tähtaeg oli vastavalt KrMS § 189 lg-le 2 ja § 306 lg 1 p-le 14 mööda lastud (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  6. mai
  7. a määrus asjas nr 3-1-1-21-06 ja
  8. detsembri
  9. a määrus asjas nr 3-1-1-70-08). Kuivõrd KrMS § 331 lg-s 3 sätestatu kohaselt ei ole võimalik süüdistatava olukorda apellatsiooni piiridest väljumisel raskendada, tuleb õigusabikulud hüvitada prokuröri kaebuses märgitud ulatuses. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
  10. Tallinna Ringkonnakohtu otsuse peale esitasid kassatsioonid ringkonnaprokurör S. Veber ja L. V-i kaitsja vandeadvokaadi vanemabi M. Masso.
  11. Prokuröri kassatsioonis taotletakse maa- ja ringkonnakohtu õigeksmõistvate otsuste tühistamist süüdistuses KrK §

§ 1411lg 3 p 1 järgi ning kriminaalasja uueks arutamiseks saatmist. Prokuröri põhiseisukohad on järgmised. 5

(14)3-1-1-100-09 9.1 Ringkonnakohtu otsuses sisalduv arutluskäik, mille kohaselt oli L. V-i tegevus suunatud raha saamisele, viitab asjaolule, et süüdistatava tegevus on 15. märtsist 2007 kehtiva KarS § 2172 lg 1 mõttes jätkuvalt kuriteona karistatav ja süüdistusaktis toodud teokirjeldus vastab sellele koosseisule. Seejuures tuleb lähtuda asjaolust, et varaliste huvide järgimise kohustuse rikkumise korral ei sõltu käsutustehing (raha ülekandmine) kohustustehingu (lepingute koostamine ja allkirjastada laskmine) kehtivusest. Isegi kui nõustuda kohtute järeldusega, et kohustustehingud olid kehtetud, vastab teine osategu KarS § 2172 lg-s 1 sätestatud koosseisule. Teise osateo vastavust KarS § 2172 lg-le 1 kinnitas otsuses ka maakohus. Olukorras, kus kohtud tuvastasid, et L. V-i käitumises esinevad KrK §

KarS § 289 järgi kvalifitseeritavate süütegude tunnused, on realiseeritud ka teise isiku varaliste huvide järgimise kohustuse rikkumise koosseis. Kõnealused süüteokoosseisud ei ole sisult täiesti erinevad, vaid hõlmavad KarS § 2172 lg 1 dispositsioonis kirjeldatud teo objektiivsed tunnused. 9.2 Kohtud on süüdistusaktis esitatud kvalifikatsiooniga küll sisuliselt nõustunud, kuid leidsid, et L. V-i käitumine pole käsitatav teisele isikule kohustuse võtmise õiguse ebaseadusliku ärakasutamise, vaid teise isiku varaliste huvide järgimise kohustuse rikkumisena. Tulenevalt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

  1. detsembri
  2. a otsuses kriminaalasjas nr 3-1-1-46-08 märgitust tuli kohtutel anda hinnang kõikidele süüdistuses kirjeldatud osategudele ja nende karistatavusele. 9.3 Kohtud leidsid, et näilike lepingute koostamine ja allkirjastada laskmine ei toonud pooltele tühisuse tõttu kaasa siduvaid kohustusi. Tuvastades süüdistatava käitumises soovi tekitada näilik õiguslik olukord, milles ettevõte oleks kohustatud tasuma tegemata tööde eest, pidanuks kohtud kaaluma, kas tegu jäi katse staadiumisse. Süüdistatava eesmärk, s.o äriühingule siduvate kohustuste tekitamine, ei saanud teoks pelgalt õigusliku eksituse tõttu, kuigi L. V. tegi enda arvates vajaliku, saavutamaks õigusvastast eesmärki. 9.4 Nõustuda ei saa ringkonnakohtu järeldusega, nagu oleks L. V-ile esitatud süüdistus alternatiivselt. Süüdistus esitati kuriteo toimepanemise ajal kehtinud KrK § 161 järgi ja olukorras, kus prokurör põhistab kuriteo jätkuvat karistatavust, vaadeldes seda kahest eraldi osateost koosneva käitumisena, pole alust käsitada seda alternatiivsena. Lisaks on süüdistusaktis üheselt näidatud, kuidas L. V-ile inkrimineeritavad osateod KarS § 2172 lg 1 alternatiivide vahel jagunevad. 9.5 17.,
  3. ja
  4. novembril 2000 sõlmitud lepinguid puudutavas osas uuris maakohus hulgaliselt tõendeid, kuid jättis osadele tõenditele hinnangu andmata. Samuti pole ringkonnakohus võtnud seisukohta küsimuses, miks tegi esimese astme kohus sisuliselt samade tõendite pinnalt erinevate osategude puhul erinevad järeldused. 9.6 Süüdistuses KrK § 1411 lg 3 p 1 järgi ei andnud ringkonnakohus hinnangut väitele osade tõendite kogumis hindamata jätmise kohta. Maakohus luges põhjendamatult ebausaldusväärseks tunnistaja M. M.-i ütlused, kuigi nendes vastuolud puudusid. Lisaks ei vastanud ringkonnakohus väitele, mille kohaselt analüüsis esimese astme kohus mitmete tunnistajate ütlusi kriminaalasja konteksti väliselt.
  5. Kaitsja kassatsioonis taotletakse ringkonnakohtu otsuse tühistamist menetluskulude hüvitamist puudutavas osas ja palutakse jõustada maakohtu otsus. Kassaatori hinnangul ei ole ringkonnakohtu viide Riigikohtu kriminaalkolleegiumi varasematele lahenditele asjakohane, sest nendes käsitletud õiguslikud olukorrad on võrreldes käesoleva kriminaalasjaga oluliselt erinevad. Kõnealustel juhtudel esitati taotlus valitud kaitsjale makstud tasu hüvitamiseks peale kriminaalmenetluse 6

(14)3-1-1-100-09 lõppemist ning kohtuotsuse jõustumist. Samuti puudub apellatsioonikohtu otsuses põhjendus, miks peab sedavõrd keerulises ja mahukas kriminaalasjas valitud kaitsjale makstava tasu suuruseks olema 6900 krooni. Kohtuotsusest ei nähtu vastuväiteid maakohtu järeldustele, et kaitsjatasu mõistlikkuse hindamisel tuleb eeskätt lähtuda kriminaalasja keerukusest ja mahust. Kriminaalmenetluse seadustikust ei tulene, et kriminaalasja uueks arutamiseks saatmisel pole võimalik taotleda maakohtult muu hulgas apellatsioonimenetluses kantud õigusabikulude hüvitamist, kui sellist taotlust ei ole varem esitatud. Kaitsja esitas taotluse menetluskulude hüvitamiseks õigeaegselt. Seejuures ei esitanud prokurör menetluskulude hüvitamise taotlusele vastuväiteid. Kriminaalmenetluse kulude hüvitamist puudutav lahend tehti kohtumenetluse käigus.
  1. Kassatsioonivastuses palub ringkonnaprokurör S. Veber jätta kaitsja kassatsiooni rahuldamata, leides, et kriminaalmenetluse seadustiku kohaselt tuleb kohtuotsuse tegemisel lahendada ka menetluskulude hüvitamisega seonduv. Kuna taotlust menetluskulude hüvitamiseks kriminaalasja eelneval arutamisel ringkonnakohtule ei esitatud, ei saanud maakohus hiljem õigusabikulusid süüdistatava kasuks välja mõista. Asjassepuutuv pole väide, et prokurör ei vaielnud maakohtus taotlusele vastu, kuna selline seisukoht ei ole kohtule siduv. Otsustades valitud kaitsjale makstud tasu mõistlikkuse üle KrMS § 175 lg 1 p 1 mõttes, tuleb see suhestada määratud kaitsja tasu suurusega. Käesolevas asjas on apellatsioonimenetluses kantud mõistliku suurusega tasuks 6900 krooni, mille ringkonnakohus
  2. juuni
  3. a otsusega L. V-ile ka hüvitas.
  4. Prokuröri kassatsioonile esitatud vastuses L. V-i kaitsja prokuröri seisukohtadega ei nõustu, leides, et maa- ja ringkonnakohus on õigeksmõistvate otsuste tegemisel kohaldanud õigesti materiaalõigust ning ei ole rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust. Kõiki tõendeid on kohtud hinnanud kogumis ja põhistanud osade tõendite arvestamata jätmist. L. V-ile KrK § 161 järgi süüksarvatav käitumine ei ole enam alates
  5. märtsist 2007 karistatav. Seisukoht, et see tegu võib olla käsitatav katsena, on kaitsjale üllatuslik, kuna sellist väidet pole varasema menetluse raames esitatud ja see ei põhine ka tuvastatud faktilistel asjaoludel. Ühtlasi ei nõustu kaitsja prokuröri kassatsioonis sisalduva taotlusega saata kriminaalasi uueks arutamiseks ringkonnakohtule, kuna sellega rikutaks süüdistatava õigust kriminaalasja menetlemisele mõistliku aja jooksul. Menetluse venimist ei ole tinginud L. V-i käitumine.
  6. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi istungil jäid kassatsioonimenetluse pooled kirjalike seisukohtade juurde. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  7. Riigikohtu kriminaalkolleegium vaeb esmalt prokuröri kassatsioonis esitatud taotlust maa- ja ringkonnakohtu õigeksmõistvate otsuste tühistamiseks süüdistuses KrK §

§ 1411

lg 3 p 1 järgi, kujundades seisukoha kassatsiooni rahuldamise osas (I), käsitleb seejärel mõningaid materiaalõiguse kohaldamisse puutuvaid küsimusi (II), analüüsib kaitsja kassatsioonis sisalduvaid väiteid, andes hinnangu kaebuse põhjendatusele (III) ning lahendab viimaks riigi õigusabi tasu hüvitamise taotlused (IV). I 15. Prokuröri hinnangul kohaldasid maa- ja ringkonnakohus L. V-i suhtes õigeksmõistvate otsuste tegemisel vääralt materiaalõigust ning rikkusid oluliselt kriminaalmenetlusõigust 7

(14)3-1-1-100-09 KrMS § 339 lg 1 p-de 7 ja 8 mõttes. Need väidetavad rikkumised on aluseks taotlusele tühistada vaidlustatud kohtuotsused ja saata kriminaalasi uueks arutamiseks. Seejuures ei ole kassaator täpsustanud, kas kriminaalasi tuleks uueks arutamiseks saata maa- või ringkonnakohtule. Seevastu L. V-i kaitsja leiab kassatsioonile esitatud vastuses, et kriminaalasja uueks arutamiseks saatmisel maakohtule rikutaks süüdistatava õigust kohtuasja menetlemisele mõistliku aja jooksul Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni
  1. artikli
  2. punkti esimese lause mõttes, sest menetluse pikaajaline kestus ei ole tingitud L. V-i käitumisest.
  3. Prokuröri kassatsioonis sisalduv argumentatsioon tugineb kokkuvõtlikult väidetele, mille kohaselt pani L. V. erinevalt senisel kohtulikul arutamisel tuvastatust toime temale süüdistusakti järgi inkrimineeritavad kuriteod. Süüdistusest nähtuvalt tähendaks sellise seisukohaga nõustumine ühest küljest kohtulikul arutamisel kindlaks tehtud faktilistele asjaoludele teistsuguse õigusliku hinnangu andmist, kui seda tegid maa- ja ringkonnakohus, kuid ka uute faktiliste asjaolude tuvastamist. Teisest küljest tähendaks kassaatori väidete aktsepteerimine võimalust teha L. V-i suhtes süüdimõistev kohtuotsus. Kummalgi juhul ei oleks kassatsioonimenetluses prokuröri taotletava kohtulahendi tegemine võimalik mõlema kohtu otsuse tühistamiseta ja kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks saatmiseta. Esiteks tuleneb KrMS § 361 p-dest 1–7 keeld teha kassatsioonimenetluse tulemina lõplikku otsustust, millega süüdistatava olukorda raskendatakse. Teiseks eeldab süüdimõistva kohtuotsuse tegemine vältimatult vajadust tuvastada faktilisi asjaolusid ja anda süüdistatava käitumisele nende valguses uus õiguslik hinnang. Vastavalt KrMS § 363 lg-le 5 ei ole faktiliste asjaolude tuvastamine Riigikohtu pädevuses. Kolmandaks tuleb vastavalt senisele kohtupraktikale kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise korral KrMS § 339 lg 1 mõttes alati alama astme kohtu otsus tühistada ja saata kriminaalasi uueks arutamiseks samale kohtule (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  4. oktoobri
  5. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-46-07 – RT III 2007, 36, 286, p 6.2). Eelmärgitud kaalutlustel aktualiseerub kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks saatmisel küsimus menetluse aja mõistlikkusest.
  6. Isiku õigus nõuda enda kohtuasja menetlemist mõistliku aja jooksul tuleneb Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni
  7. artikli
  8. punkti esimesest lausest. Sellele õigusele vastandub kriminaalmenetluse raames iga menetleja kohustus astuda nii kohtueelses kui ka kohtumenetluses samme kriminaalasja võimalikult kiireks lahendamiseks (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  9. veebruari
  10. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-3-04 – RT III 2004, 8, 86, p 19). Euroopa Inimõiguste Kohus on varasemalt selgitanud, et menetluse pikkuse mõistlikkust tuleb hinnata iga üksiku kaasuse ja selle asjaolude põhjal. Seejuures tuleb arvestada kohtuasja keerukust ning süüdistatava ja riigivõimu käitumist (Zimmermann ja Steiner v. Šveits, p 24, Pélissier ja Sassi v. Prantsusmaa, p 67), kuid ka seda, millised õigushüved on süüdistatava jaoks kaalul (Kudla v. Poola, p 124). Kooskõlas Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikaga on ka Riigikohus leidnud, et kriminaalasja menetlemise mõistliku aja piirid sõltuvad menetletava kuriteo raskusest, kriminaalasja keerukusest ja mahukusest, aga ka muudest konkreetsetest asjaoludest ning sealhulgas ka menetluse senisest käigust. Viimatinimetatud asjaolu hõlmab muuhulgas küsimust sellest, mitmel korral on kriminaalasja saadetud alama astme kohtule uueks arutamiseks (vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
  11. detsembri
  12. a määrus asjas nr 3-4-1-12-08 – RT III 2009, 2, 7, p 22, kriminaalkolleegiumi
  13. veebruari
  14. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-3-04, p 19 ja
  15. novembri
  16. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-28-08 – RT III 2009, 1, 1, p 16). Kriminaalkolleegium on osutanud menetluse mõistliku aja rikkumisele näiteks olukorras, mil kassatsioonimenetluse tulemina sedastati, et kriminaalasi tuleks materiaalõiguse ebaõige kohaldamise ja kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu saata alama astme kohtule uueks arutamiseks, kuid uue kohtuliku arutamise käigus väidetavalt toimepandud kuriteod aeguksid. Nendel põhjustel jõustati kassatsioonikohtu lahendiga esimese astme kohtu õigeksmõistev otsus (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  17. oktoobri
  18. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-95-05 – 8
(14)3-1-1-100-09 RT III 2005, 36, 347, p 12). Samuti on kriminaalmenetluse mõistliku aja riive võimalikkust mööndud juhul, mil ringkonnakohus saatis kriminaalasja korduvalt alama astme kohtule uueks arutamiseks (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  1. veebruari
  2. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-3-04, p 20).
  3. Kui kohus leiab, et isiku õigust menetlusele mõistliku aja jooksul on rikutud, on tal kõiki asjaolusid kaaludes võimalik konventsiooni artikli 6 lõikele 1 tuginedes kriminaalmenetlus määrusega otstarbekuse kaalutlusel lõpetada, teha õigeksmõistev otsus või arvestada mõistliku aja ületamist karistuse mõistmisel. Seega ei pea kriminaalasja menetlemise mõistliku aja möödumine sõltuvalt kohtuasja eripärast iseenesest ja alati tähendama isiku õigeksmõistmist (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  4. veebruari
  5. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-3-04, p 22).
  6. Käesoleva kohtuasja esemeks on kuriteod, mille L. V. pani süüdistusakti kohaselt toime ajavahemikul
  7. novembrist 2000 kuni
  8. veebruarini
  9. Kriminaalasja menetlust alustati
  10. oktoobril 2002 (I kd, lk 1) ja süüdistatav anti kohtu alla
  11. veebruaril 2006 (III kd, lk 23). Esimene kohtuistung toimus
  12. aprillil 2006 ja Harju Maakohus tegi süüdimõistva otsuse
  13. oktoobril
  14. Tallinna Ringkonnakohtu
  15. veebruari
  16. a määrusega tühistati maakohtu otsus täielikult kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu ja kriminaalasi saadeti samale kohtule uueks arutamiseks. Uuel arutamisel muutis prokurör L. V-ile esitatud süüdistust. Harju Maakohus tegi otsuse
  17. aprillil 2009, mõistes L. V-i süüdistuses KrK §

§ 1411lg 3 p 1 järgi õigeks.

Tallinna Ringkonnakohtu

  1. juuni
  2. a otsusega tühistati maakohtu otsus osaliselt õigusabikulude hüvitamist puudutavas osas ja tehti selles küsimuses uus otsus. L. V-i õigeksmõistmises jäeti aga maakohtu otsus muutmata. Riigikohtu otsuse tegemise ajaks on kriminaalmenetluse alustamisest möödunud enam kui 7 aastat. Kohtueelne menetlus kestis käesolevas asjas veidi üle 3 aasta ja 3 kuu. Kohtumenetlus on aga väldanud üle 3 aasta ning 10 kuu. Mõistetavalt pikeneks menetlusaeg kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks saatmisel veelgi.
  3. Kriminaalkolleegium nõustub kaitsja seisukohaga, et menetluse senine pikaajaline kestus ei ole tingitud L. V-i käitumisest. Toimiku materjalidest ei nähtu, nagu oleks süüdistatav kriminaalmenetlusest kõrvale hoidunud või takistanud tahtlikult menetluse läbiviimist. Viimatimärgitud järeldust kinnitab muuhulgas fakt, et tema suhtes on puudunud vajadus kohaldada menetluse vältel tõkendit. Samas on ta pidanud pika aja jooksul taluma kriminaalmenetlusega kaasnevaid piiranguid, eeskätt aga kohustust osa võtta menetlustoimingutest ja arvukatest kohtuistungitest, millise kohustuse täitmine pikema ajaperioodi vältel pärsib mõistetavalt isiku tavapärast elukorraldust ning vaba eneseteostust. Kriminaalmenetluse läbiviimisega kaasnevate piirangute vajalikkus on aga õigustatav seni, kuni see on vältimatu menetlustoimingute tegemiseks ja kriminaalasjas tõe selgitamiseks. L. V-i süüdistatakse tegude toimepanemises, mis on karistusseadustiku kohaselt käsitatavad teise astme kuritegudena (KarS § 4 lg 3) ja mille eest on sanktsioonina ette nähtud rahaline karistus või vangistus. Seega on süüdistatava jaoks lõppastmes kaalul nii vabadusõiguse piiramine kui ka rahaliste kohustuste kandmine (menetluskulud ja tsiviilhagi), millised õigusjärelmid võivad kaasneda süüdimõistva kohtuotsuse tegemisega.
  4. Võttes arvesse menetlusosaliste ja hindamisele kuuluvate isikuliste ning dokumentaalsete tõendite hulka, võib väita, et käesoleva kohtuasja näol on tegemist keskmisest mahukama kriminaalasjaga. Kohtuasja õigusliku keerukuse on aga muuhulgas tinginud menetluse vältel karistusseaduses tehtud muudatused, seeläbi süüdistatava käitumise jätkuva karistatavuse kvalifitseerimisega seonduvad raskused ja vaidlus kohtulikul arutamisel tuvastatud faktilistele asjaoludele antava hinnangu üle. Kolleegiumi arvates ei pea süüdistatav siiski kandma riski, et menetlus viiakse läbi ebamõistlikult pika aja vältel, kui sellise olukorra põhjustavad menetleja vead, mis on tingitud seaduse kohaldamisest või ka karistusseaduse muutumine. Tähelepanuta ei saa jätta 9

(14)3-1-1-100-09 sedagi, et L. V-ile esitatud süüdistust on kriminaalasja menetlemisel korduvalt nii faktiliste asjaolude kui ka õiguslikku kvalifikatsiooni puudutavas osas muudetud, viimati veel
  1. veebruaril 2009 (VII kd, lk 1-8). See omakorda on aga tinginud vajaduse muudetud süüdistusaktiga tutvumiseks, realiseerimaks süüdistatava kaitseõigust täiel määral.
  2. Praeguseks ajaks on L. V-i süüdistusasja kahel korral arutanud nii maa- kui ka ringkonnakohtu erinevad koosseisud. Nagu otsuse punktis 16 märgitud, kaasneks prokuröri kassatsioonis esitatud põhjenduste aktsepteerimise ja tema taotluse rahuldamise korral Riigikohtu lahendi alusel nii maakui ka ringkonnakohtu õigeksmõistvate otsuste tühistamine ja kriminaalasja esimese astme kohtule uueks arutamiseks saatmine. Kriminaalkolleegiumi hinnangul puuduvad mõistlikud põhjused, millele tuginevalt saaks riik õigustada menetluse ülemäärast venimist Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 6 punkti 1 mõttes olukorras, mil esimese astme kohtul tuleks L. V-i süüdistusasja asuda menetlema juba kolmandat korda. Seejuures ei saa jätta tähelepanuta, et ka ringkonnakohus on kohtuasja menetlenud kahel ja Riigikohus ühel korral. Mõistetavalt ei saa välistada sedagi, et kohtumenetluse pooled kasutavad neile antud apellatsioonivõi kassatsiooniõigust, vaidlustamaks veelkordselt kohtuasja uuel arutamisel tehtud lahendeid.
  3. Nendel põhjustel asub Riigikohtu kriminaalkolleegium seisukohale, et käesoleva kohtuasja puhul mööduks menetluse mõistlik aeg kriminaalasja uueks arutamiseks saatmisel maakohtule. Seetõttu ei analüüsi kolleegium edasiselt prokuröri kassatsiooni väiteid, milles käsitletakse alama astme kohtu otsuste põhjendatust L. V-ile süüksarvatavate kuritegude tõendatuse ning jätkuva karistatavuse osas, sest mõistliku aja arutamise nõuet rikkumata puudub võimalus kassaatori taotluse rahuldamiseks ning süüdistatava tegudele uue õigusliku hinnangu andmiseks.
  4. Lähtudes eeltoodust ja arvestades, et süüdistatav on nii maa- kui ka ringkonnakohtu otsustega temale esitatud süüdistuses õigeks mõistetud ning juhindudes KrMS § 361 p-st 1, jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu
  5. juuni
  6. a kohtuotsuse L. V-i õigeksmõistmises ja AS-i E (pankrotis) tsiviilhagi läbivaatamata jätmises muutmata ning prokuröri kassatsiooni rahuldamata. II
  7. Seaduse ühetaolise kohaldamise tagamiseks peab Riigikohtu kriminaalkolleegium siiski obiter dictum korras vajalikuks selgitada järgmist.
  8. Karistusseadustiku § 5 lg-te 1 ja 2 kohaselt on isiku süüditunnistamine ning karistamine võimalik üksnes juhul, kui tema poolt toime pandud tegu on olnud jätkuvalt karistatav igal ajahetkel arvates teo toimepanemisest kuni kohtuotsuse jõustumiseni (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  9. juuli
  10. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-39-08 – RT III 2008, 33, 226, p 9). Isiku süüditunnistamine ja karistamine on välistatud, kui kohus leiab, et isiku tegu ei vasta toimepanemise ajal kehtinud kuriteokoosseisule, kui ka juhul, mil teo karistatavus on ära langenud hiljem. Olukorras, kus kuriteokoosseis, millele tegu selle toimepanemise ajal vastas, tunnistatakse kehtetuks, on isiku süüditunnistamine KarS § 5 kohaselt siiski lubatav, kui see tegu vastab mõnele kehtivale kuriteokoosseisule (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  11. septembri
  12. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-36-07 – RT III 2007, 31, 252, p 7.3). Seega tuleb kohtul otsuse tegemisel muuhulgas obligatoorselt lahendada küsimus sellest, kas ja kui, siis millise sätte järgi on isiku tegu karistatav uue karistusseaduse redaktsiooni kohaselt.
  13. Enne
  14. septembrit 2002 kehtinud KrK §-s 161 ("Ametiseisundi kuritarvitamine") nähti ette kriminaalvastutus ametiisiku poolt oma ametiseisundi tahtliku ärakasutamise eest, kui sellega 10
(14)3-1-1-100-09 põhjustati oluline kahju isiku, ettevõtte, asutuse või organisatsiooni seadusega kaitstud õigustele ja huvidele või riigi huvidele.
  1. septembrist 2002 jõustunud KarS §-ga 289 tunnistas seadusandja ametiseisundi kuritarvitamisena karistatavaks ametiisiku poolt oma ametiseisundi ebaseadusliku ärakasutamise eesmärgiga tekitada oluline kahju teise isiku seadusega kaitstud õigustele või huvidele või avalikele huvidele, samuti sama teoga eelpool kirjeldatud kahju tekitamise. Kõnealune karistusseaduse redaktsioon kehtis
  2. septembrist 2002 kuni
  3. märtsini
  5. märtsil 2007, mil jõustus KarS § 2172 ("Usalduse kuritarvitamine"), sätestati kriminaalkorras karistatava teona vastutus seadusest või tehingust tuleneva teise isiku vara käsutamise või teisele isikule kohustuse võtmise õiguse ebaseadusliku ärakasutamise või teise isiku varaliste huvide järgimise kohustuse rikkumise eest, kui sellega on tekitatud suur varaline kahju ja kui puudub KarS §-s 201 sätestatud süüteokoosseis.
  6. Varavastaste süütegude koosseisud moodustasid nii
  7. septembrini 2002 kehtinud KrK § 161, kui ka alates
  8. septembrist 2002 kuni
  9. märtsini 2007 kehtinud KarS § 289 suhtes erinormi. Eelöeldu tähendab, et juhul, mil ametiisik pani ametiseisundit kuritarvitades enne
  10. septembrit 2002 toime näiteks riisumise omastamise või raiskamise teel või
  11. septembrist 2002 kuni
  12. märtsini 2007 kelmuse, omastamise, varguse, asja omavolilise kasutamise või mõne muu varavastase süüteo, tuli teda karistada varavastase, mitte aga ametialase süüteo eest (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  13. septembri
  14. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-74-05 – RT III 2005, 27, 286, p 20 ja
  15. detsembri
  16. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-46-08 – RT III 2008, 52, 361, p 16). Ka KarS § 2172 lg-s 1 sätestatud usalduse kuritarvitamise koosseis ei moodusta selle normi sõnastusest nähtuva subsidiaarsuspõhimõtte tõttu kogumit KarS §-ga 201 ("Omastamine"). Viimatimärgitud koosseisu puhul seisneb süüdlase käitumine valduses oleva võõra vallasasja või isikule usaldatud muu võõra vara ebaseaduslikult enda või kolmanda isiku kasuks pööramises (alates
  17. jaanuarist 2004 jõustunud redaktsioonis). Eelöeldust lähtuvalt tuleb esmalt kontrollida teo vastavust KarS §-s 201 sätestatud süüteokoosseisule ja alles seejärel, kui on sedastatud, et süüdlase käitumine ei vasta varavastase kuriteo tunnustele, asuda kontrollima teo vastavust KarS § 2172 lg 1 dispositsioonile.
  18. Nimetatud süüteokoosseisude piiritlemisel tuleb silmas pidada, et usalduse kuritarvitamise korral ei toimu teo toimepanija käsutusse või valdusesse antud vara enda või kolmanda isiku kasuks pööramist KarS § 201 tähenduses. Kolleegiumi hinnangul võib aga omastamisena vaadelda käitumist, mille korral teeb toimepanija õigusnäivuse tekitamise eesmärgil tehinguid (nt näilikke tehinguid) tema õiguspädevusse usaldatud, kuid kannatanule kuuluva varaga, mille tulemina läheb vara üle süüdlase või kolmanda isiku kasuks. Asjaolu, et süüdlane teeb võõra vara pööramiseks enda või kolmanda isiku kasuks teatud tehinguid, millega luuakse vara käsutamiseks näilik õiguslik alus, ei anna põhjust käsitada toimepanija tegu usalduse kuritarvitamisena KarS § 2172 lg 1 alternatiivi 1 mõttes. Näiteks juhul, kui pooled lepingut sõlmides tegelikult selles märgitud töid teostada ei kavatse, kuid soovivad siiski, et lepingu alusel maksaks üks pool teisele tasu, on selline tehing näilik, sest poolte tegelik tahe ei ole suunatud lepingu olemuseks oleva töö tegemisele (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
  19. oktoobri
  20. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-87-07 – RT III 2007, 35, 277, p 17). Seega juhul, kui näiliku lepingu alusel tehtav sooritus on ühepoolne ja selle eesmärk pole pooltele siduvate kohustuste tekitamine, vaid pelgalt ebaseaduslikuks varakäsutuseks näiliku õigusliku aluse loomine, võib olla tegemist vara pööramisega kolmanda isiku kasuks KarS § 201 tähenduses. Kolleegium märgib siinjuures, et isikule usaldatud võõra vara ebaseaduslik kolmanda isiku kasuks pööramine ei eelda teo toimepanekul omakasulist motiivi.
  21. Kolleegium kordab oma varasemat seisukohta, et alates
  22. märtsist 2007 kehtiva KarS § 2172 lg 1 hõlmab endas sisuliselt kahte erinevat süüteokoosseisu – ärakasutamist (seadusest või tehingust 11
(14)3-1-1-100-09 tuleneva teise isiku vara käsutamise või teisele isikule kohustuse võtmise õiguse ebaseaduslik ärakasutamine) ja usalduse murdmist (teise isiku varaliste huvide järgimise kohustuse rikkumine). 30.1 Ärakasutamiskoosseisu aluseks on kannatanu ja teo toimepanija vahel seaduse või tehingu alusel tekkinud tsiviilõiguslik või avalik-õiguslik suhe, mis õigustab teo toimepanijat alternatiivselt kas mingit kannatanule kuuluvat vara käsutama või kohustusi võtma. Seejuures on koosseisupäraseks teoks eeskätt sisesuhte tingimusi rikkuva tehingu sõlmimine (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  1. märtsi
  2. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-4-08 – RT III 2008, 15, 99, p 25). Käitumist, mille korral teeb esindaja oma esindusõiguse raames esindatava vara käsutamisele või esindatavale kohustuse võtmisele suunatud tehingu, mis rikub esindaja ja esindatava sisesuhtest tulenevaid tingimusi, võib vaadelda KarS § 2172 lg 1 alternatiivile 1 vastava kuriteona (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  3. novembri
  4. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-55-09 – RT III 2009, 56, 415, p 25.1). Ka äriühingu juhatuse liikme poolt majanduslikult otstarbeka käitumise kohustust tahtlikult rikkudes äriühingule kahjuliku tehingu tegemine võib olla käsitatav teise isiku vara käsutamise või teisele isikule kohustuse võtmise õiguse rikkumisena KarS § 2172 lg 1 mõttes, kui sellise tehinguga põhjustatakse äriühingule suur varaline kahju (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  5. septembri
  6. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-61-09 – RT III 2009, 40, 301, p 33). 30.2 Seevastu usalduse murdmise koosseisu puhul tuletatakse usaldusseisund süüdlasel lasuvast hoolsus- ja järelevalvekohustusest (varaliste huvide järgimise kohustus) teise isiku vara suhtes, mis põhineb esmajoones samuti tsiviilõiguslikul või avalik-õiguslikul suhtel, olles olemuselt siiski laiem kui vara käsutamise või kohustuse võtmise õigus. Eelöeldu tähendab, et isik rikub varaliste huvide järgimise kohustust kannatanu vara käsutamisest või talle kohustuse võtmisest erineval viisil, milline tegevus või tegevusetus viib kannatanu varalise olukorra halvenemiseni (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  7. märtsi
  8. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-4-08, p 25).
  9. Kriminaalkolleegium leiab, et süüdlase käitumise kvalifitseerimisel ärakasutamisena KarS § 2172 lg 1 järgi ei sõltu teo koosseisupärasus sellest, kas varakäsutuse või kohustuste võtmise aluseks olev tehing on pooltele õiguslikult siduv või mitte, kuid tehingu näilikkus võib mõjutada koosseisus kirjeldatud kahju tuvastamist, kuna usalduse kuritarvitamine kujutab endast materiaalset kahjustusdelikti. Nimelt tulenes kuni
  10. juulini 2002 kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 66 lg-st 5, et tühise tehingu järgi saadu peavad pooled tagastama, selle võimatuse korral aga hüvitama saadu rahas. Analoogiline regulatsioon sisaldub ka alates
  11. juulist 2002 jõustunud TsÜS § 84 lg-s
  12. Seega tuleb kahju kui KarS § 2172 lg 1 dispositsioonis kirjeldatud ühe objektiivse tunnuse tuvastamiseks muuhulgas selgitada, kas kannatanul on säilinud näiteks alusetust rikastumisest tuleneva nõude esitamise võimalus või on tehingute alusel üleantu tagastamine faktilisi asjaolusid arvesse võttes osutunud võimatuks. Tagajärje mittesaabumisel on aga võimalik süüdlase vastutus süüteokatse eest (KarS § 25) (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  13. novembri
  14. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-55-09, p-d 21-22).
  15. Kolleegium märgib täiendavalt, et süüdistuses tuleb määratleda, millisele KarS § 2172 lg-s 1 sätestatud koosseisulisele alternatiivile toimepanija käitumine vastab. Samaaegselt on kohtul, lähtudes isikule esitatud süüdistusest ja järgides KrMS § 268 lg 8 nõudeid, õigus omal algatusel otsustada, millise süüdistusaktis kirjeldatud ja süüteokoosseisus sisalduva alternatiivi süüdlane realiseeris, sest kohtu pädevus teole karistusõigusliku hinnangu andmisel ei piirdu üksnes selle kontrollimisega, kas tegu vastab süüdistusaktis märgitud karistusseaduse sättele, vaid hõlmab ka kohtu aktiivset rolli materiaalõigusliku olukorra väljaselgitamisel (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  16. novembri
  17. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-55-09, p 20). 12
(14)3-1-1-100-09 III
  1. L. V-i kaitsja taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist süüdistatavale kriminaalmenetluse kulude hüvitamist puudutavas osas ja selles küsimuses maakohtu otsuse jõustamist. Kassaatori hinnangul esitati taotlus valitud kaitsjale makstud tasu hüvitamiseks õigeaegselt, s.t enne maakohtu siirdumist nõupidamistuppa. Taotlust aktsepteeris ka esimese astme kohus, mõistes L. V-i kasuks riigieelarve vahenditest välja 141 600 krooni. Eeltoodust nähtuvalt tuleb kriminaalkolleegiumil kassatsioonimenetluses vastata küsimusele, kas kriminaalasja uuel arutamisel maakohtus oli süüdistataval õigus nõuda nende õigusabikulude hüvitamist, mis tekkisid eelnevast apellatsioonimenetlusest ja mille kohta ringkonnakohtule taotlust ei esitatud.
  2. Maakohtu
  3. veebruari
  4. a istungi protokollist nähtuvalt esitas L. V-i kaitsja enne kohtuliku uurimise lõpetamist taotluse mõista süüdistatava kasuks välja valitud kaitsjale makstud tasu, s.o 141 600 krooni (VII kd, lk 20). Taotlusele on lisatud
  5. detsembri
  6. a kuupäevaga dateeritud arve, millest nähtuvalt seondub kõnealune summa Harju Maakohtu
  7. oktoobri
  8. a otsuse vaidlustamisega Tallinna Ringkonnakohtus (VII kd, lk 58-60). Samas ei tulene Tallinna Ringkonnakohtu
  9. veebruari
  10. a istungi protokollist, et süüdistatav või kaitsja oleks esitanud taotlust apellatsioonimenetlusega seotud õigusabikulude hüvitamiseks. Seetõttu ei saanud apellatsioonikohus selles küsimuses ka
  11. veebruaril 2008 tehtud määruses seisukohta kujundada.
  12. Tallinna Ringkonnakohus leidis
  13. juuni
  14. a otsuses, et kuivõrd õigusabikulude hüvitamiseks ei esitatud kriminaalasja eelneval läbivaatamisel apellatsioonimenetluse raames taotlust, tulnuks maakohtul kohtuasja uuel arutamisel selline taotlus jätta rahuldamata, kuna selle esitamise aeg oli möödunud. Eelöeldule vaatamata ei pidanud ringkonnakohus võimalikuks prokuröri apellatsiooni piiridest väljuda, kuna selles taotleti kriminaalmenetluse kulude küsimuses üksnes maakohtu otsuse osalist tühistamist ja paluti vastavalt kohtuistungil tehtud täpsustusele valitud kaitsjale makstud tasu hüvitada 6900 krooni suuruses summas. Taotluse täielik rahuldamata jätmine oleks aga apellatsioonikohtu hinnangul kujutanud endast L. V-i olukorra raskendamist KrMS § 331 lg 3 mõttes.
  15. Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub ringkonnakohtu järeldusega, et käesolevas kohtuasjas oleks tulnud taotlus valitud kaitsjale makstud tasu hüvitamiseks esitada hiljemalt
  16. veebruari
  17. a apellatsioonikohtu istungil. Eelmärgitud seisukohta toetab varasemas kohtupraktikas väljendatu, mida on oma otsuses tsiteerinud ka apellatsioonikohus ja mille kohaselt tuleb vastavalt KrMS § 189 lg-le 2 ja § 306 lg 1 p-le 14 taotlus valitud kaitsjale makstud tasu hüvitamiseks esitada enne kohtu siirdumist nõupidamistuppa. Kohus peab otsuse või sellega samaaegselt tehtava määrusega lahendama kõik KrMS § 306 lg-s 1 loetletud küsimused, s.h kriminaalmenetluse kuludega seonduva. Taotluse esitamata jätmise korral ei ole aga võimalik otsustada selle üle, millised on süüdistataval tekkinud kulud ja kelle kanda need jäävad (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  18. detsembri
  19. a määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-70-08 – RT III 2009, 1, 3, p 10).
  20. Kriminaalkolleegium ei pea vajalikuks varasemas kohtupraktikas väljendatud seisukohti muuta ja märgib täiendavalt, et kohus, kelle menetluses on kriminaalasi, saab kõige adekvaatsemalt hinnata valitud kaitsjale makstud tasu suurust, suhestades selle kriminaalasja arutamisele kulutatud aja, menetluse esemeks oleva asja keerukuse ning tehtud töö mahuga, andes nendele küsimustele omapoolse hinnangu. Kõnealusel juhul saanuks kriminaalasja eelnevalt läbi vaadanud apellatsioonikohus võtta kaitsjatasu suuruse osas seisukoha, arvates kriminaalasja uueks arutamiseks saatmisel kaitsja või süüdistatava taotluse alusel vastavalt KrMS § 175 lg 1 p-le 1 valitud kaitsjale 13
(14)3-1-1-100-09 makstud mõistliku suurusega tasu menetluskulude hulka. Taotluse õigeaegse esitamata jätmise tõttu ei olnud ringkonnakohtul aga võimalust kirjeldatud viisil toimida. Kolleegiumi hinnangul ei kuulu olemuslikult alama astme kohtu pädevusse selle küsimuse vaagimine, kas kõrgemas kohtuastmes kantud menetluskulude suurus on põhjendatud või mitte. Asja uuesti arutaval kohtul tuleb vastavalt KrMS § 306 lg 1 p-le 14 võtta pelgalt seisukoht, kelle kanda apellatsiooni- või kassatsioonimenetluses kantud menetluskulud jäävad. Sel viisil on aga kohtul võimalik toimida üksnes juhul, kui kõrgema astme kohtu otsuse või määrusega on vastav summa juba menetluskulude hulka arvatud.
  1. Lähtudes eeltoodust tõdes ringkonnakohus õigustatult, et maakohtul oleks kriminaalasja uuel arutamisel tulnud taotlus valitud kaitsjale makstud tasu hüvitamiseks jätta rahuldamata, kuna seda ei esitatud õigeaegselt. Vastupidiselt toimides rikkus maakohus kriminaalmenetlusõigust. Ringkonnakohus, tühistades küll kõnealuses küsimuses maakohtu otsuse osaliselt, ei ole märgitud rikkumist täielikult kõrvaldanud, sest L. V-i kasuks mõisteti riigieelarve vahenditest välja 6900 krooni. Kuivõrd kassatsioonimenetluse raames prokurör nende küsimuste osas apellatsioonikohtu otsust vaidlustanud ei ole ja eelpool märgitud menetluslikud minetused ei kujuta endast kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist KrMS § 339 lg 2 mõttes, jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium KrMS § 361 p 1 alusel ringkonnakohtu otsuse kriminaalmenetluse kulude hüvitamist puudutavas osas muutmata ning kaitsja kassatsiooni rahuldamata. IV
  2. Kaitsja esitas Riigikohtule taotluse riigi õigusabi osutamise eest tasu väljamõistmiseks seoses kassatsioonimenetluseks ettevalmistamisega. Taotluse kohaselt palutakse välja mõista 800 krooni, millele lisandub 20 % käibemaks (160 krooni), seega kokku 960 krooni. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi istungil esitas kaitsja täiendava taotluse riigi õigusabi osutamise eest tasu väljamõistmiseks seoses kohtuistungist osavõtuga. Taotluses palutakse välja mõista riigi õigusabi tasu 200 krooni Riigikohtu istungil osalemise ja 650 krooni riigi õigusabi osutamise kohta jõudmiseks kulutatud aja eest. Samuti taotletakse sõidukulude hüvitamist 756 krooni suuruses summas. Riigi õigusabi osutamise eest taotletava tasu suuruseks on 1606 krooni, millele lisandub käibemaks 20 % (321 krooni ja 20 senti), seega kokku 1927 krooni ning 20 senti. Kriminaalkolleegium leiab, et mõlemad taotlused on põhjendatud, vastavad justiitsministri
  3. jaanuari
  4. a määruse nr 2 "Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord ja tasumäärad ning riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatus ja kord" § 8 lg-tele 1 ning 4, § 18 lg 1 p-le 4, § 20 lg 1 p-le 1 ja § 21 lg-tele 1 ning 3 ja tuleb koostoimes käibemaksuseaduse § 15 lg-ga 1 rahuldada kogusummas 2887 krooni ning 20 senti (s.h käibemaks 481 krooni ja 20 senti). Kriminaalmenetluse seadustiku § 186 lg 2 alusel tuleb see summa jätta riigi kanda. Hannes Kiris Lea Kivi Priit Pikamäe 14
(14)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.