← Eesti

3-1-1-104-09

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-104-09 Otsuse kuupäev 4. jaanuar 2010 Kohtukoosseis Eesistuja Priit Pikamäe, liikmed Jüri Ilvest ja Lea Kivi Koht

§ 71lg 2 järgi Vaidlustatud kohtulahend Pärnu Maakohtu 4.

juuni

  1. a kohtuotsus väärteoasjas nr 4-09-1842 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik E. I. AS-i kaitsja vandeadvokaat Leonid Tolstov, kassatsioon Asja läbivaatamise kuupäev
  2. november 2009 Istungil osalenud isikud E. I. AS-i kaitsja vandeadvokaat Leonid Tolstov ja Keskkonnainspektsiooni esindaja Aavo Sempelson RESOLUTSIOON
  3. Tühistada Pärnu Maakohtu
  4. juuni
  5. a otsus E. I. AS-i

§ 71

lg 2 järgi ja lõpetada väärteomenetlus väärteomenetluse seaduse § 29 lg 1 p 1 alusel teos väärteo tunnuste puudumise tõttu.

  1. Kassatsioon rahuldada.
  2. Mõista Eesti Vabariigilt E. I. AS-i kasuks välja 20 000 (kakskümmend tuhat) krooni valitud kaitsjale makstud tasu katteks. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  3. Keskkonnainspektsiooni
  4. jaanuari
  5. a otsusega karistati E. I. AS-i looduskaitseseaduse (LKS) § 71 lg 2 järgi rahatrahviga 20 000 krooni.
  6. Väärteootsuse kohaselt korraldas E. I. AS-i juhatuse liige R. K.
  7. aprillist
  8. a kuni
  9. maini
  10. a lammutustöid Pärnu-Mõisaküla raudtee kilomeetritel 151,4 kuni 168,
  11. Tööd viis läbi OÜ G.
  12. jaanuaril
  13. a E. I. AS-i ja OÜ G. vahel sõlmitud töövõtulepingu alusel. Tööde teostamise piirkonnas asub muu hulgas Kalda metsise püsielupaik, mis on võetud looduskaitse alla
  14. jaanuari
  15. a keskkonnaministri määruse "Metsise püsielupaikade kaitse alla võtmine" (edaspidi Määrus) § 2 lg 8 p-ga
  16. Määruse § 4 lg 5 kohaselt on inimeste viibimine, marjade ja seente korjamine ning muude metsa kõrvalsaaduste varumine nimetatud piirkonnas lubatud üksnes
  17. juulist kuni
  18. jaanuarini.
  19. E. I. AS sai Pärnu-Mõisaküla raudtee aladel asuvatest kaitsealustest objektidest ja seal kehtivatest looduskaitselistest piirangutest teada
  20. jaanuaril
  21. a, kui Pärnumaa Keskkonnateenistus E. I. AS-i Kalda metsise püsielupaigaga seonduvatest kitsendustest informeeris. Hoolimata piirangute olemasolu teadmisest ei teavitanud Pärnu-Mõisaküla raudtee lammutustööde teostamist korraldanud E. I. AS-i juhatuse liige R. K. nimetatud kitsendustest OÜ-d G. ega peatanud piirangute kehtivuse ajaks lammutustöid. Et R. K. on E. I. AS-i juhtivtöötaja, kes pani teo toime juriidilise isiku huvides, vastutab süüteo eest E. I. AS.
  22. Kohtuvälise menetleja otsuse peale esitas Pärnu Maakohtule kaebuse E. I. AS, kes palus Keskkonnainspektsiooni otsuse tühistada ja väärteomenetluse väärteo tunnuste puudumise tõttu lõpetada. Kaebaja leidis, et LKS § 24 lg 1 alusel E. I. AS-le väljastatud kaitsekohustuse teatis oli edastatud valele subjektile, kuna maa-ala, kus asub Kalda metsise püsielupaik, on Eesti Vabariigi omandis. Kohtuväline menetleja ei ole näidanud, millist õigusnormi on rikutud, sest LKS § 71 lg 2 näeb karistuse ette üksnes kaitstava loodusobjekti kasutamis- või kaitsenõuete rikkumise eest. Samuti toob kaebaja välja, et kohtuväline menetleja ei ole tuvastanud, millal lammutustööd toimusid - vastavalt
  23. jaanuaril
  24. a sõlmitud lepingule võis OÜ G. viia tööd läbi oma äranägemise järgi koostatud graafiku alusel. Kohtuvälise menetleja otsusest ei selgu, mil moel on tegu pandud toime juriidilise isiku huvides.
  25. Pärnu Maakohtu
  26. juuni
  27. a otsusega jäeti E. I. AS-i kaebus rahuldamata ja Keskkonnainspektsiooni otsus muutmata. Kohus luges vääraks kaebaja arusaama, justkui peaks kaitsekohustuse teatise edastama üksnes kinnisasja omanikule - LKS § 24 lg 1 järgi on teatise adressaat ka maa-ala valdaja. Et E. I. AS-i näol oli tegu piirkonna valdajaga, esitati kaitsekohustuse teatis õigele isikule. Kohus leidis, et kohtuvälise menetleja otsuse pinnalt on arusaadav, et menetlusalust isikut süüdistatakse Määruse § 4 lg 5 ja seeläbi ka LKS § 30 lg 2 p 4 rikkumises. Senisest menetlusest ilmneb selgelt, et kaebajale heidetakse ette lammutustööde teostamist
  28. aprillist
  29. a kuni
  30. maini
  31. a. Väärtegu pandi toime juriidilise isiku huvides, kuna E. I. AS-i juhatuse liige R. K. korraldas lammutustöid just menetlusaluse isiku hüvanguks. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
  32. Pärnu Maakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni E. I. AS-i kaitsja vandeadvokaat Leonid Tolstov, kes taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja väärteomenetluse lõpetamist menetlusaluse isiku käitumises väärteo tunnuste puudumise tõttu. LKS § 30 lg 2 p-ga 4 ja Määruse § 4 lg-ga 5 keelatakse inimeste viibimine käesoleval juhul asjassepuutuvatel looduskaitseobjektidel. OÜ-ga G. töövõtulepingu sõlmimise ajal ei olnud E. I. AS-l nimetatud piirangud teada ja seega sõlmis menetlusalune isik lepingu heas usus. Kassaator leiab, et E. I. AS-le süüks pandav väärtegu eeldab aktiivset tegevust, s.o füüsilist viibimist sihtkaitsevööndis. Ükski E. I. AS-i esindaja aga vaidlusalusel perioodil sihtkaitsevööndis ei viibinud. Samuti ei andnud E. I. AS kolmandatele isikutele asjassepuutuvate sätete rikkumiseks mingeid korraldusi - töövõtulepingu kohaselt võis OÜ G. viia lammutustööd läbi oma äranägemise järgi koostatud graafiku alusel ajavahemikul
  33. jaanuarist
  34. a kuni
  35. septembrini
  36. a. Looduskaitseobjektidel viibimise keeldudest kinni pidamise tagamist ei saa oodata mitte E. I. AS-lt, vaid tulenevalt Määruse §-st 3 püsielupaiga asukohajärgselt keskkonnateenistuselt.
  37. Riigikohtu istungil jäi menetlusaluse isiku kaitsja kassatsioonis väljendatud seisukohtade juurde. E. I. AS ei teadnud OÜ-ga G töövõtulepingut sõlmides midagi metsise püsielupaigast ning hiljem ei teinud menetlusalune isik ühtegi aktiivset tegu, mille alusel teda saaks vastutusele võtta. Kohtuvälise menetleja esindaja leidis, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud. E. I. AS vastutab teo täideviimise eest tegevusetusega, kuna ta ei informeerinud pärast Kalda metsise püsielupaiga kohta info saamist sellest OÜ-d G. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  38. E. I. AS-i on karistatud LKS § 71 lg 2 järgi, mis sätestab juriidilise isiku vastutuse kaitstava loodusobjekti kasutamis- või kaitsenõuete rikkumise eest. Tegemist on blanketse süüteokoosseisuga, mille sisustamisel tuleb lähtuda loodusobjekti kasutamis- või kaitsenõudeid reguleerivatest normidest. Kalda metsise püsielupaik on looduskaitse alla võetud Määruse § 2 lg 8 p-ga
  39. Määruse § 4 lg 5 sätestab, et inimeste viibimine, marjade ja seente korjamine ning muude metsa kõrvalsaaduste varumine on sihtkaitsevööndis lubatud üksnes
  40. juulist kuni
  41. jaanuarini.
  42. Kriminaalkolleegium leiab, et E. I. AS-i on LKS § 71 lg 2 järgi karistatud vääralt ja alustatud väärteomenetlus tuleb lõpetada väärteo tunnuste puudumise tõttu menetlusaluse isiku teos.
  43. Pärnu Maakohus on tuvastanud, et Kalda metsise püsielupaigas ei viibinud ükski E. I. AS-i esindaja karistusseadustiku (KarS) § 14 lg 1 tähenduses. Sellest lähtuvalt ei vastuta menetlusalune isik tegevuse vormis vahetult täideviidud teo eest. Ka ei ole subjektiivse koosseisu puudumise tõttu võimalik kõneleda süüteo vahendlikust täideviimisest tegevusega, kuna väärteoasjas on tuvastatud, et ükski E. I. AS-i esindaja KarS § 14 lg 1 mõttes ei teadnud potentsiaalse vahendiga - so OÜ-ga G. - suheldes midagi Kalda metsise püsielupaigast. Seetõttu ei saa menetlusalune isik vastutada teo toimepanemise eest tegevuse vormis. Väärteoprotokollis kasutatavatest ühenditest "ei teavitanud" (väärteotoimik, lk 7) ja "lubas lammutustöödel jätkuda" (väärteotoimik, lk 8) nähtuvalt heidetaksegi E. I. AS-le ette LKS § 71 lg-s 2 nimetatud teo toimepanemist tegevusetusega. Sisuliselt tähendab see, et menetlusalusele isikule omistatakse Kalda metsise püsielupaigas toimuvate lammutustööde ärahoidmata jätmist keeluajal. Pidades silmas LKS § 71 lg-s 2 sätestatud süüteokoosseisu ülesehitust, süüdistatakse menetlusalust isikut seega mitteehtsa tegevusetusdelikti toimepanemises.
  44. Materiaalõiguslik alus võtmaks isikut vastutusele mitteehtsa tegevusetusdelikti eest tuleneb KarS § 13 lg-st 1, mille kohaselt vastutab isik tegevusetuse eest, kui ta oli õiguslikult kohustatud seaduses kirjeldatud tagajärge ära hoidma. Kuna LKS § 71 lg-s 2 kirjeldatud koosseis näeb ette vastutuse kitsalt sihtkaitsevööndis viibimise eest, sidumata seda mingite tagajärgede saabumisega, siis vajab esmalt selgitamist KarS § 13 lg 1 ulatus. Kolleegium on seisukohal, et seaduses kirjeldatud tagajärjena KarS § 13 lg 1 mõttes ei tule mõista kitsalt tagajärge materiaalse delikti tähenduses. Puudub mõistlik põhjendus, miks välistada tegutsemiseks kohustatud isiku vastutus teodeliktides. Mingi käitumise kriminaliseerimise põhjus seisneb sellega kaasnevas negatiivses mõjus. Viimane kaasneb mitte ainult tagajärjedelikti toimepanemisega, vaid ka teodeliktiga, mille puhul kahjustab kaitstavat õigushüve juba tegu ise. Eelnevast tulenevalt tuleb tegutsemiskohustusliku isiku vastutust jaatada ka juhul, kui ta ei hoidnud ära juba teos endas avalduvat õigushüve rikkuvat kahjulikku tagajärge. KarS § 13 lg 1 rakendusala piiramiseks üksnes tagajärjedeliktidega puudub alus ka seetõttu, et ka tüüpilise tagajärjedelikti puhul ei ole isiku vastutuse eelduseks üksnes tagajärje saabumine, kuna isiku karistamine on KarS § 25 lg 5 kohaselt võimalik ka tegevusetuse vormis toime pandud tagajärjedelikti katse eest. Seega ei eelda karistusõiguslik vastutus vältimatult tagajärje saabumist materiaalse delikti tähenduses. Vastutuse kehtestamine tegevusetusega toimepandud tagajärjedelikti katse eest on põhjendatav eeskätt asjaoluga, et sel teel asetas isik õigusvaenulikku tahet väljendava käitumisega ohtu süüteokoosseisuga kaitstava õigushüve ehk tõi kaasa ohtlikus olukorras väljenduva tagajärje. Eelnevast lähtuvalt tuleb "seaduses kirjeldatud tagajärjena" KarS § 13 lg 1 mõttes mõista seaduses kirjeldatud koosseisupärase sündmuse aset leidmist. Tulenevalt eeltoodust leiab kolleegium, et käesoleval juhul on LKS § 71 lg-s 2 kirjeldatud tegu võimalik omistada ka isikule, kes oli selle ärahoidmiseks õiguslikult kohustatud.
  45. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi varasemas praktikas on rõhutatud, et tegevusetuse eest saab vastutada vaid selline isik, kes on õiguslikult tegutsemiseks kohustatud, s.o on garant (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus kriminaalasjas nr 3-11-28-02, RT III 2002, 12, 129, p 10). Sellest lähtuvalt tulebki järgnevalt teha kindlaks menetlusaluse isiku garandiseisund. 12.
  46. Garandikohustus võib tekkida mitmel alusel. Erinevatel alustel tekkivad garandiseisundid saab nende omapära arvestades liigitada kahte gruppi. Kui nn kaitsegarant peab tagama, et tema kaitse all olevat õigushüve ei kahjustataks, siis valvegarant peab ära hoidma mõne õigushüve kahjustamise tema valve all oleva ohuallika poolt. 12.
  47. Kolleegium analüüsib esmalt, kas menetlusalune isik võib olla käsitatav kaitsegarandina. E. I. AS-i garandiseisund võis tuleneda LKS §-st 24, mis näeb ette, et Keskkonnaamet väljastab looduskaitseobjekti valdajale kaitsekohustuse teatise, millele on kantud andmed nii loodusobjekti kui ka selle suhtes sätestatud kitsenduste kohta. Kolleegium leiab siiski, et garandiseisundi tekke aktsepteerimine kirjeldatud alusel tähendaks äärmiselt laia tegutsemiskohustuse panemist looduskaitseobjekti valdajale. Nimelt peaks ta sellisel juhul kaitsegarandina hoidma ära kõik erinevad ründed kaitstava objekti suhtes. Esiteks oleks keeruline põhjendada sisuliselt, miks mingi territooriumi valdaja peab asuma täitma sedavõrd ulatuslikku looduse kaitsmise kohustust. Teiseks oleks sellise kohustuse täitmine ka faktiliselt mõeldamatu, kuna seda ei saa tagada efektiivselt ilma olulisi ressursse rakendamata. Kriminaalkolleegium nõustub kaitsjaga, et loodusobjekti valdajalt ei ole võimalik nõuda seda, et ta hoiaks ära muu hulgas suvaliste seeneliste ja marjuliste viibimise looduskaitsealusel territooriumil. Eelnevast lähtuvalt ei saa menetlusalust isikut käsitada Kalda metsise püsielupaiga kaitsegarandina. 12.
  48. Järgnevalt tuleb küsida, kas E. I. AS võis olla valvegarant. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi varasemas praktikas on tunnustatud valvegarandiseisundi tekkimist isiku varasemast õigusvastasest käitumisest e ingerentsist (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-13-07, RT III 2007, 24, 195, p 8). Lähtuvalt sellest, et käesolevas väärteoasjas heidetakse süüteo toimepanemist lõppastmes ette juriidilisele isikule, saab eelneva õigusvastase teona kõne alla tulla üksnes mõne KarS § 14 lg-s 1 nimetatud isiku varasem hoolsusetu käitumine. Väärteoprotokolli kohaselt on E. I. AS-le omistatud lammutustöid korraldanud äriühingu juhatuse liikme R. K. tegutsemine. R. K. eelneva õigusvastase teona võib kõne alla tulla OÜ-le G käsundi andmine lammutustööde teostamiseks. Nimetatud käsundi andmine on vaadeldav ingerentsina, kui see oli õigusvastane (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-13-07, RT III 2007, 24, 195, p 8). Ingerentsi korral ei saa õigusvastasust mõista karistusõigusliku deliktistruktuuri teise elemendina KarS § 27 tähenduses, sest garandiseisundi kindlakstegemine ei kujuta endast süüteokoosseisule vastava teo kontrolli. Ingerents eeldab selle asemel eelnevat objektiivselt ohtlikku ja õiguslikult hukkamõistetavat tegu, mille tõttu võib hiljem aset leida mõne süüteokoosseisu realiseerimine. R. K. poolt E. I. AS-i huvides OÜ-le G muu hulgas Kalda metsise elupaigas raudtee lammutustöödeks käsundi andmist saab käsitada objektiivselt ohtliku teona, kuna töötajate saatmine viibimiskeelu ajal metsise elupaika realiseeris LKS § 71 objektiivse koosseisu vahendliku täideviimise kaudu. Eelnevast ei piisa siiski menetlusaluse isiku vastutuselevõtmiseks, kuna ingerents eeldab obligatoorselt isiku eelneva teo õiguslikku hukkamõistetavust. Hinnates käsundi andmist raudtee lammutustöödeks sellest aspektist ei saa jätta tähelepanuta, et käsundi andmise hetkel ei olnud E. I. AS teadlik, et lammutustööde tegemine langeb osaliselt ka Kalda metsise püsielupaiga piirkonda. Heauskne lepingu sõlmimine on sotsiaalselt adekvaatne käitumine, mida pole võimalik hukka mõista. Sotsiaalselt aktsepteeritavalt käitunud isiku karistamist tegevusdeliktist niigi sisuliselt märksa vähemtäpselt määratletud mitteehtsa tegevusetusdelikti eest ei saa pidada põhjendatuks. Seega ei saa R. K.-t käsitada ingerentsil põhineva valvegarandina ja kuna tema teos puudub menetlusalusele isikule ette heidetava väärteo objektiivne koosseis, langeb ära ka E. I. AS-i vastutus.
  49. Kolleegium on seisukohal, et tulenevalt eeltoodust puudub õiguskorras käesoleval hetkel võimalus karistada looduskaitseobjekti valdajat kolmandale isikule objektist teavitamata jätmise eest. Karistamine oleks võimalik näiteks juhul, kui seadusandja kehtestab ehtsa tegevusetusdeliktina formuleeritud süüteokoosseisu, mille järgi muudetakse kaitseobjektist kolmandale isikule teavitamata jätmine valdaja jaoks karistatavaks. Sellisel juhul oleks seaduses selgelt määratletud süüteokoosseis, millele õigusmenetluses tugineda.
  50. Juhindudes eeltoodust ja tuginedes väärteomenetluse seaduse (VTMS) § 174 p-le 4 ning § 175 p-le 1 tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Pärnu Maakohtu
  51. juuni
  52. a otsuse E. I. AS-i

§ 71lg 2 järgi ja lõpetab VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel väärteomenetluse.

15. Menetlusaluse isiku kaitsja esitas kassatsioonis taotluse hüvitada E. I. AS-le kaitsjale makstud tasu. VTMS § 23 sätestab, et väärteomenetluse lõpetamise korral VTMS § 29 lõike 1 punkti 1 alusel hüvitatakse menetlusalusele isikule tema taotlusel valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu kohtu määruse alusel riigi- või kohaliku eelarve vahenditest. Käesolevas väärteoasjas taotles menetlusaluse isiku kaitsja kassatsioonimenetluses tasu hüvitamist 35 112 krooni ulatuses. Kaitsjale makstud tasu suuruse mõistlikkuse hindamisel võtab kriminaalkolleegium arvesse tasu maksmise vajalikkust ja põhjendatust kõnealuses väärteoasjas ning väärteoasja mahtu ja keerukust (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus väärteoasjas nr 3-11-65-09, RT III, 2009, 39, 291, p 6). Kolleegiumi hinnangul on arutatav väärteoasi materiaalõiguslikult keskmisest keerukam. Samas tuleb arvestada, et väärteomenetlus puudutas vaid ühte võrdlemisi selgelt piiritletud episoodi ja kindlalt piiratud väikest asjassepuutuvate isikute ringi. Väärteoasja mahu hindamisel peab silmas pidama ka kaitsja poolt tehtud töö hulka - kassaator on asjaga tegelenud ca kahe tööpäeva tööaja ulatuses. Eelnevast tulenevalt on kolleegiumi meelest mõistliku suurusega tasu 20 000 krooni, millele lisandub 20% käibemaksu. Priit Pikamäe, Jüri Ilvest, Lea Kivi

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.