RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine RESOLUTSIOON Eesti Vabariigi nimel

) § 12 p 1 alusel.

1. Sotsiaalkindlustusameti Tartu Pensioniameti pensionide ja toetuste osakonna pensionikomisjoni (Pensionikomisjon)
2. mai
3. a otsusega nr 823 loeti tõendatuks Ü. Ilvese viibimine asumisel koos vanematega alates
4. aprillist 1951 kuni
5. juunini 1956, mil asumiselt vabanes tema isa Artur Paas. Nimetatud ajavahemik otsustati arvata kolmekordselt Ü. Ilvese pensioniõigusliku staaži hulka. Otsuse tegemisel juhindus Pensionikomisjon Eesti Rahvusarhiivi Riigiarhiivi
6. septembri
7. a teatisest nr 17-7-3.6/8046, mille kohaselt Ü. Ilvese ema Aleksandra Paas viibis
8. detsembril 1956 asumisel üksinda ning teised perekonnaliikmed olid koos lapsega läinud Eestisse. Nimetatud asjaolust tulenevalt leidis Pensionikomisjon, et Ü. Ilves viibis asumisel kuni oma isa Artur Paasi vabanemiseni
9. juunil
11. Ü. Ilves esitas Pensionikomisjoni
12. mai
13. a otsuse nr 823 peale vaide, milles selgitas, et ta ei nõustu pensionikomisjoni otsusega, mis tugineb toimikus leiduva dateeritud iseloomustuse andmetele ja mille kohaselt viibis tema ema Aleksandra Paas asumisel üksinda. Aleksandra Paas (sünd Luts) saadeti
14. märtsil 1949 Meremäe vallast Võrumaalt välja ainsana oma perekonnast. Ta viidi Novosibirski oblastisse, kus viibis Lutsu perekonnast asumisel üksinda. Venemaal abiellus ta Artur Paasiga. Kuna Ü. Ilvese ema ja isa olid pärit erinevatest perekondadest, vabastati nad erinevatel aegadel. Isa Artur Paas vabastati
15. juunil 1956, kuid pole andmeid, millal ta Eestisse tagasi pöördus. Arhiiviteatisel on ebatäpselt kirjas Ü. Ilvese vanus
16. aastal. Ü. Ilves palus lugeda tõendatuks tema viibimine asumisel koos vanematega
17. aprillist 1951 kuni
18. juunini
20. Sotsiaalkindlustusameti Tartu Pensioniameti keskpensionikomisjoni (Keskpensionikomisjon)
21. augusti
22. a otsusega nr 64 jäeti Ü. Ilvese vaie rahuldamata.
23. Ü. Ilves esitas Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus tühistada Pensionikomisjoni
24. mai
25. a otsus nr 823 ja Keskpensionikomisjoni
26. augusti
27. a otsus nr 64 ning kohustada Pensioniametit asja uuesti läbi vaatama. Kaebuse esitaja palus kohtul tuvastada asjaolu, et ta viibis asumisel
28. aprillist 1951 kuni
29. juunini
31. Tartu Halduskohus rahuldas
32. jaanuari
33. a otsusega haldusasjas nr 3-08-2154 kaebuse. Kohus tühistas Pensionikomisjoni ja Keskpensionikomisjoni vaidlustatud otsused, luges tuvastatuks, et Ü. Ilves viibis koos emaga asumisel
34. aprillist 1951 kuni
35. juunini 1958 ja kohustas Pensioniametit Ü. Ilvese pensionitaotlust uuesti läbi vaatama ning arvestama nimetatud ajavahemik tema kui represseeritud isiku pensionistaaži hulka. Kohus asus seisukohale, et tunnistajate ütlustega ning kaebuse esitaja esitatud majaraamatu kannetega on tõendatud, et Ü. Ilvese isa Artur Paas saabus
36. aastal Eestisse üksinda ning tal ei olnud kaasas tütar Üllat.
37. aastal läks Artur Paas Siberisse oma perekonna juurde ning saabus koos abikaasa Aleksandra Paasi ja tütar Üllaga Eestisse
38. aastal.
39. Sotsiaalkindlustusameti Tartu Pensioniamet esitas halduskohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles taotles halduskohtu otsuse tühistamist. Apellatsioonkaebuses märgiti, et Pensionikomisjon ja Keskpensionikomisjon lähtusid vaidlustatud otsuseid tehes olemasolevatest tõenditest, milleks olid Ülla Paasi (nüüd Ilves) sünnitunnistuse ärakiri, Rahvusarhiivi Riigiarhiivi
40. septembri
41. a arhiiviteatis nr 18-7-3.6/8046 RL, Ü. Ilvese kaks seletust ja Rahvusarhiivi Valga Maa-arhiivi
42. juuli
43. a arhiiviteatis nr 18-7-5.12/
44. Vastavalt Vabariigi Valitsuse
45. jaanuari
46. a määrusega nr 6 kehtestatud "Pensioniõigusliku staaži tõendamise korra" §-le 21 ei ole pensioniametil võimalik hinnata muid allikaid kui kirjalikud tõendid ja dokumendid. Pensioniametil ei ole õigust kuulata üle tunnistajaid, see õigus on ainult kohtul. Seega oli igati põhjendatud, et Tartu Pensioniamet lähtus Ü. Ilvese avalduse lahendamisel nende käsutuses olevatest dokumentidest. Tartu Pensioniametil polnud põhjust kahelda asjaolus, et Ü. Ilves naasis asumiselt koos isaga. Sellele osutas nii isa Artur Paasi naasmine
47. aastal kui ka Rahvusarhiivi Riigiarhiivi teatis nr 18-7-3.6/8046 RL, mille järgi toimikus
48. detsembri
49. a dateeritud iseloomustuse andmetel viibis Aleksandra Paas asumisel üksinda kuni
50. juunini
51. Koos perekonnaliikmetega oli varem Eestisse läinud ka Aleksandra Paasi kolmeaastane tütar.
52. Tartu Ringkonnakohtu
53. juuni
54. a otsusega jäeti apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Ringkonnakohus nõustus halduskohtu seisukohtadega ega pidanud vajalikuks neid korrata. Täiendavalt märkis ringkonnakohus järgmist: 1) Pensioniamet järeldas tema poolt analüüsitud dokumentaalsetest tõenditest, et kaebuse esitaja saabus Eestisse
55. aastal. Halduskohtus üle kuulatud tunnistajad kinnitavad aga kaebaja saabumist Eestisse alles
56. aastal; 2) Vabariigi Valitsuse
57. jaanuari
58. a määrusega nr 6 kinnitatud "Pensioniõigusliku staaži tõendamise korra" (Kord) § 19 lg 1 ja § 28 välistavad pensioniõigusliku staaži tõendamise haldusmenetluses tunnistaja ütlustega. Kohtu hinnangul on selline regulatsioon vastuolus põhiseaduse §-dega 4, 14, 86, § 87 lg-ga 6 ning §-ga 146, samuti

§ 12p-ga 1.

Piirates pensionistaaži tõendamiseks kõlbulike tõendite ringi haldusmenetluses vaid dokumentaalsete tõenditega, raskendatakse ebamõistlikult pensioni taotlemist isiku jaoks, kellel puuduvad staaži tõendamiseks dokumentaalsed tõendid, kuid kelle väiteid on võimalik tõendada tunnistajate ütlustega. Sellisel juhul sunnitakse isikut pöörduma kohtusse olukorras, kus isiku ja riigi vahel ei pruugi olla õiguslikku vaidlust. Lisaks kohtumenetlusega kaasnevale aja- ja rahakulule võib säärane menetluskorraldus kallutada isikut soodustingimustel pensionist loobuma. Kaasaegses õigusriiklikus haldusmenetluses on tunnistajate ülekuulamine tõendi allikana tavapärane (nt haldusmenetluse seaduse § 39, maksukorralduse seaduse § 61). Kohus ei näe ühtegi põhiseaduspärast põhjust, miks ei peaks muude täidesaatva riigivõimu asutuste seas saama tunnistajaid üle kuulata Sotsiaalkindlustusameti struktuuriüksus või kollegiaalorgan. Säärane ebamõistlik menetlustakistus on vastuolus PS §-st 14 tuleneva õigusega menetlusele ja korraldusele. Määruses sätestatud menetluskord ei taga sellisel juhul kõigi oluliste tõendite arvessevõtmist ja materiaalses mõttes õiguspärase haldusakti andmist.

§ 12

p-st 1 ei tulene, et õigus selles lõikes sätestatud soodustingimustel pensionile oleks vaid isikul, kes suudab esitada dokumentaalsed tõendid. Seega on määrus vastuolus nimetatud seadusesättega ja sellest tulenevalt PS § 87 lg-ga 6; 3) tulenevalt PS §-dest 4, 86 ja 146 ei ole kohtu pädevuses täitevvõimu teostamine. Määrus, mis ilma kaaluka põhjuseta takistab sisult õiguspärase haldusakti andmist haldusmenetluses ja nõuab selleks vältimatult pöördumist kohtusse, paneb põhiseaduse vastaselt täitevvõimu funktsioonid kohtule. Ka kaaluka põhjuse korral saab säärase erandi võimuharude põhiseaduslikust funktsioonijaotusest kehtestada vaid seadusega; 4) asja lahendamisel ei ole Korra §-d 19 ja 28 siiski määrava tähendusega. Võimalik on teha põhiseaduspärane lahend, sest sõltumata formaalsest õiguspärasusest, s.o kooskõlast Korra § 19 lgga 1, on vaidlustatud haldusaktid vastuolus

§ 12p-ga 1 ja seega materiaalses mõttes õigusvastased.

Haldusmenetluse seaduse § 58 ja riigivastutuse seaduse § 3 lg 3 p 1 kohaselt võib tühistamata jääda formaalselt õigusvastane, kuid materiaalselt õiguspärane haldusakt. Formaalselt õiguspärane, kuid materiaalselt õigusvastane haldusakt ei saa halduskohtumenetluses kehtima jääda; 5) apellatsioonkaebuses ei ole ümber lükatud halduskohtu seisukohta tõenditele antud hinnangu osas. Ükski õigusakt ei kohusta halduskohut vastuoluliste tõendite korral juhinduma dokumentaalsetest tõenditest. Vastavalt halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 16 lg-le 3 ei ole ühelgi tõendil halduskohtu jaoks ette kindlaks määratud jõudu. Halduskohus on põhjendatult lähtunud tunnistajate ütlustest, mitte

1. septembri
2. a arhiiviteatisest. Arhiiviteatises sisalduv teave on vastuoluline, samas puuduvad põhjused kahelda tunnistajate ütluste usaldusväärsuses. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
3. Sotsiaalkindlustusameti Tartu Pensioniamet esitas kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada ringkonnakohtu otsus ja teha asjas uus otsus ilma asja uueks läbivaatamiseks saatmata. Kassaator esitab järgmised põhjendused: 1) Korra § 1 lg 2 kohaselt tehakse pensioniõigusliku staaži hulka arvatav aeg kindlaks esitatud dokumentide alusel. Kuivõrd Pensionikomisjon saab staaži arvestamisel tugineda üksnes dokumentidele ja Pensioniametil polnud põhjust kahelda asjaolus, et Ü. Ilves naasis Siberist koos oma isaga, on Pensionikomisjoni otsus selles osas õige; 2) vastavalt HKMS § 26 lg 1 p-le 1 on kohtul õigus kaebuse sisulisel lahendamisel tühistada õigusvastane haldusakt kas täielikult või osaliselt. Pensioniamet ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga, et tegemist on formaalselt õiguspärase ja materiaalselt õigusvastase haldusaktiga. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 54 kohaselt on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja on sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ja vastab vorminõuetele. Pensioniamet teeb pensioni määramise otsuse dokumentide alusel. Seega on Pensionikomisjoni vaidlustatud otsus õiguspärane; 3) ka sotsiaalministri
4. detsembri
5. a määrusega nr 167 kinnitatud "Riikliku pensioni määramise, ümberarvutamise ja maksmise juhendi" (Juhend) § 10 lg-test 1 ja 2 tulenevalt otsustatakse riikliku pensioni määramine või ümberarvutamine olemasolevate dokumentide alusel; 4) pensioniõigusliku staaži tõendamine dokumentaalsete tõendite kõrval tunnistajate ütlustega oli lubatud varem kehtinud riiklike elatusrahade seaduse kehtivuse ajal. Riikliku pensionikindlustuse seaduse jõustumisel nähti ette pensioniameti poolt riikliku pensioni määramine ainult dokumentide alusel. Seega on olnud seadusandja tahe, et pensioniõigusliku staaži tõendamine tunnistajate ütluste alusel toimuks kohtu korras. Pensioniõigusliku staaži puhul on tegemist asjaolude tuvastamisega, mis toovad riigile kaasa rahalisi kohustusi, ning Sotsiaalkindlustusametil ja tema struktuuriüksustel puudub õigus isikute hoiatamiseks valetunnistuste andmise eest, samuti puudub õigus taotleda teadvalt valeütlusi andnud isikute kriminaalvastutusele võtmist.
6. Vastuses kassatsioonkaebusele palub Ü. Ilves jätta kassatsioonkaebus rahuldamata ja ringkonnakohtu otsus muutmata. Pensionikomisjon on ebaõigesti leidnud, et kuna Artur Paasil oli alaline sissekirjutus Eestis alates
7. septembrist 1956, siis tõendab see tema tütre Ülla Paasi tagasitulekut samal ajal. Pensionikomisjon jättis tähelepanuta Artur Paasi kohta
8. aprillil 1957 tehtud väljakirjutuse, kuna ta lahkus Venemaale naise ja lapse juurde. Tagasi Eestisse saabusid nad kolmekesi
9. juunil
10. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
11. Vaidlus on ajendatud Ü. Ilvese taotlusest saada soodustingimustel vanaduspensioni

§ 12

p 1 alusel.

§ 12

p 1 kohaselt on õigus soodustingimustel vanaduspensionile riikliku pensionikindlustuse seaduse (RPKS) alusel represseeritul, kellel on olemas vanaduspensioni määramiseks nõutav pensionistaaž ning kes õigusvastaselt represseerituna on viibinud kinnipidamiskohas või asumisel, samuti

§ 2

lg-s 2 nimetatud isikul - üks aasta enne vanaduspensioniikka jõudmist iga kinnipidamiskohas või asumisel viibitud täisaasta kohta, ent mitte varem kui viis aastat enne vanaduspensioniikka jõudmist.

§ 2

lg 1 sätestab loetelu isikutest, keda peetakse õigusvastaselt represseeritud isikuteks.

§ 2

lg 2 kohaselt loetakse represseerituks ka selle seaduse § 2 lg-s 1 nimetatud isiku laps, kes sündis vanema asumisel või kinnipidamiskohas oleku ajal või pärast vanema vabanemist kuni ajani, mil vanemale anti luba ja reaalne võimalus Eestisse naasmiseks. Asjas puudub vaidlus selle üle, et Ü. Ilves on represseeritud isik

§ 2

lg 2 tähenduses.

§ 13

lg 1 p 5 kohaselt arvatakse Eestis omandatud pensioniõigusliku staaži hulka

§ 2

lgs 2 nimetatud isiku vanema asumisel või kinnipidamiskohas oleku aeg kuni ajani, mil § 2 lg-s 2 nimetatud isikule anti luba ja reaalne võimalus Eestisse naasmiseks, kolmekordselt. 12. Pensionikomisjon jõudis dokumentaalsetele tõenditele tuginedes vaidlustatud otsuse kohaselt seisukohale, et Ü. Ilvese pensioniõigusliku staaži hulka tuleb

§ 13lg 1 p-st 5 tulenevalt kolmekordselt arvata ajavahemik 26.

aprillist 1951 kuni

1. juunini
2. Alles kohtumenetluses tunnistajate ülekuulamise tulemusena tuvastati, et Ü. Ilvese pensioniõigusliku staaži hulka tuleb arvata ka ajavahemik kuni
3. juunini 1958, mil ta saabus koos vanematega Eestisse. Seega ei ole kassatsiooniastmes enam vaidlust selle üle, milline ajavahemik tuleb

§ 13lg 1 p 5 alusel arvata kolmekordselt Ü.

Ilvese pensioniõigusliku staaži hulka. Pensioniamet kassaatorina peab aga põhjendamatuks Pensionikomisjoni otsuse ja vaideotsuse tühistamist olukorras, kus kehtiv õigus ei võimaldanudki haldusorganil pensioni määramise menetluses üle kuulata tunnistajaid, vaid lähtuda tuli üksnes dokumentaalsetest tõenditest. Selliste tõendamisvõimaluste juures ei olnud pensioni määraval organil kassaatori arvates võimalust teha teistsugust otsust. 13. RPKS § 32 lg 1 kohaselt määrab riikliku pensioni elukohajärgse pensioniameti direktor või tema asetäitja või pensioniameti direktori volitatud pensioniameti struktuuriüksuse juht või tema asetäitja. Pensioni taotleja nõudmisel, samuti kollegiaalset lahendust nõudva pensionitaotluse puhul otsustab pensioni määramise pensionikomisjon (RPKS § 33 lg 1). Praeguses asjas vaidlustatud otsustuse tegi pensionikomisjon. 14.

§ 13

lg 2 kohaselt arvestatakse ja tõendatakse pensioniõiguslikku staaži riikliku pensionikindlustuse seaduses ja selle alusel antud õigusaktides kehtestatud korras. Pensioniõigusliku staaži tuvastamist haldus- ja kohtumenetluses, sh tunnistajate ülekuulamise võimalust on Riigikohus käsitlenud halduskolleegiumi

1. novembri
2. a otsuses asjas nr 3-3-153-
3. Kolleegium asus viidatud lahendis seisukohale, et riikliku pensionikindlustuse seaduses (eelkõige RPKS § 33 lg 2 p 2, § 31 lg-d 3, 4 ja 6) ja selle alusel antud aktides sätestatud pensioni määramise menetluses välistatakse üheselt mõistetavalt pensioni määrava haldusorgani võimalus haldusmenetluses tunnistajaid üle kuulata. RPKS § 33 lg 2 p 2 kohaselt kuulub pensionikomisjoni pädevusse vaid pensioniõigusliku staaži tõendamiseks esitatud dokumentidele õigusliku hinnangu andmine, kuid tunnistajate ülekuulamise võimalust pensionimenetluses ei nimetata selles sättes ega ka riikliku pensionikindlustuse seaduse alusel antud aktides. RPKS § 27 lg 3 alusel Vabariigi Valitsuse
4. jaanuari
5. a määrusega nr 6 kehtestatud "Pensioniõigusliku staaži tõendamise kord" sätestab § 1 lg-s 2, et pensioniõigusliku staaži tõendamiseks esitatud dokumentide alusel tehakse kindlaks pensioniõigusliku staaži hulka arvatava tegevuse aeg. Korra §-s 19 loetletakse, milliste dokumentidega tõendatakse õigusvastaste repressioonide aega. Ka muudest pensioniõiguse sätetest (RPKS § 31 lg-d 3 ja 4, sotsiaalministri
6. detsembri
7. a määrusega nr 162 kehtestatud "Pensionikomisjoni moodustamine ja töökord" ning sotsiaalministri
8. detsembri
9. a määrusega nr 167 kehtestatud "Riikliku pensioni määramise, ümberarvutamise ja maksmise juhend") ei tulene pensioniameti või -komisjoni õigust kuulata pensionitaotluse menetlemisel üle tunnistajaid.
10. Kuigi HMS § 38 lg 2 nimetab haldusmenetluses ühe tõendi liigina tunnistaja ütluse, tuleneb RPKS § 1 lg-st 2 üheselt, et võimalik on üldisest haldusmenetlusest erineva regulatsiooni kehtestamine. Kolleegium on jätkuvalt seisukohal, et kehtiv pensioniõiguse regulatsioon ei pea võimalikuks pensioniõigusliku staaži tuvastamiseks vajalike faktide tõendamist tunnistajate ütluste alusel muul viisil kui ainult kohtumenetluses. Erinevalt ringkonnakohtust ei pea kolleegium aga sellist tõendamisviisi põhiseadusega vastuolus olevaks.
11. novembri
12. a otsuses haldusasjas nr 3-3-153-09 leidis kolleegium, et haldusmenetluse seaduses ettenähtust piiratumate tõendamisvõimaluste sätestamine haldusmenetluse eriliigi jaoks on võimalik ja pensioni määramise menetluse eripära ning eesmärki (riiklike sotsiaalkindlustuse vahendite õiguspärane jaotamine) arvestades võib olla tunnistajate ülekuulamise välistamine haldusmenetluses põhjendatud ka pensionistaaži tuvastamise juhtudel. Kolleegium märkis viidatud lahendis, et haldusmenetluse seadusest erinev regulatsioon on põhjendatud ka seetõttu, et Sotsiaalkindlustusametil ja tema struktuuriüksustel puudub õigus isikute hoiatamiseks valeütluste andmise eest ning õigus taotleda teadvalt valetunnistusi andnud isikute kriminaalvastutusele võtmist. Karistusseadustiku § 320 kohaselt on teadvalt valeütluste andmine kriminaliseeritud vaid kohtumenetlustes.
13. Kassaator leiab, et pensionikomisjoni otsuse tühistamine on põhjendamatu olukorras, kus haldusorgan ei saanudki otsustamisel tunnistajate ütlustele tugineda ja asjaolu, et pensioniõigusliku staaži hulka tuleb kolmekordselt arvata ka ajavahemik kuni
14. juunini 1958, tõendati alles pärast tunnistajate ütluste saamist kohtumenetluses.
15. HKMS § 26 lg 1 p 1 kohaselt võib halduskohus tühistada õigusvastase haldusakti ja võimaluse korral teha ettekirjutuse akti tagasitäitmise kohta. HMS § 54 kohaselt on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele.
17. novembri
18. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-53-09 rõhutas kolleegium haldusorgani selgitamis- ja abistamiskohustuse olulisust pensioni määramise menetluses ning pensionit määrava organi kohustust suunata pensionitaotleja halduskohtusse, kui pensionistaaži tõendamiseks on vajalik üle kuulata tunnistajaid. Kolleegium on ka praeguse asja lahendamisel seisukohal, et olukorras, kus haldusorgani jaoks pole esitatud dokumendid pensioniõigusliku staaži hulka arvatava perioodi määramiseks piisavad, peab ta täitma haldusmenetlusele iseloomulikku abistamis- ja selgitamiskohustust. Selgitamiskohustuse sisu üldisemalt avab HMS § 36, milles ette nähtud selgitamise võimalused pole aga sätestatud ammendavalt ega välista menetluse omapärast ja eesmärgist tulenevalt teist liiki nõuandeid või selgitusi. Selgitamis- ja abistamiskohustus tuleneb ka RPKS § 31 lg-st 6, mille kohaselt elukohajärgne pensioniamet osutab pensioni taotlejale vajaduse korral abi pensioni taotlemiseks vajalike dokumentide saamisel. Kolleegium on seisukohal, et nendest sätetest tulenevalt on pensioniamet lisaks täiendavate dokumentide väljanõudmisele kohustatud ka selgitama, et dokumentide puudumisel on pensioniõigusliku staaži hulka arvatava aja tõendamiseks võimalik tunnistajaid üle kuulata ning juhatama isikut selleks vajaliku kohtumenetluse juurde. Sotsiaalministri
19. detsembri
20. a määrusega nr 167 vastu võetud "Riikliku pensioni määramise, ümberarvutamise ja maksmise juhendi" § 10 lg 1 kohaselt vaadatakse pensioniavaldus läbi 10 tööpäeva jooksul pärast avalduse ning pensioni taotlemiseks vajalike dokumentide saabumist või sama tähtaja jooksul pärast täiendavate dokumentide saabumist. Juhendi § 10 lg 2 järgi võib pensioniamet määrata tähtaja täiendavate dokumentide esitamiseks või muude puuduste kõrvaldamiseks. Viidatud lahendis märkis kolleegium, et kui pensioniavalduse läbivaatamisel selgub, et pensioniõigusliku staaži hulka arvatava aja määramiseks võib olla vajalik veel täiendava tõendina saada tunnistaja ütlusi kohtumenetluse käigus, tuleb pensioniametil anda ka sellise tõendi saamiseks pensioni taotlejale võimalus. Kuna ei pensionit taotleval isikul ega pensionit määraval haldusorganil ole võimalust mõjutada pensioni määramiseks olulise asjaolu tuvastamiseks toimuva kohtumenetluse kulgu, ei ole analoogselt Juhendi § 10 lg-s 2 sätestatuga võimalik anda pensioni määramiseks olulisi asjaolusid tuvastava kohtulahendi saamiseks kalendaarset tähtpäeva. Haldusmenetluse põhjendamatu venimise vältimiseks peaks pensionit taotlev isik aga viivitamatult pärast tuvastamise vajaduse ilmnemist halduskohtusse pöörduma.
21. Pensionikomisjoni vaidlustatud otsuse kohaselt olid vastuolus Ü. Ilvese väited ja arhiiviteatis. Asja materjalidest ei nähtu, et Pensioniamet või Pensionikomisjon on selgitanud Ü. Ilvesele võimalust tõendada oma väiteid kohtumenetluses tunnistajate ütluste abil. Seega on rikutud nii haldusmenetluse seadusest kui ka riikliku pensionikindlustuse seadusest tulenevat selgitamis- ja abistamiskohustust ning see viis ebaõige järelduseni pensionistaaži hulka sooduskorras arvatava ajavahemiku määratlemisel. Seetõttu peab kolleegium Pensionikomisjoni vaidlustatud otsuse tühistamist põhjendatuks ning Pensioniametil tuleb Ü. Ilvese taotlus pensioniõigusliku staaži hulka arvatava aja osas uuesti läbi vaadata, arvestades asumisel viibimise aega kohtu poolt tuvastatud ulatuses.
22. Eeltoodut arvestades tuleb kassatsioonkaebus jätta rahuldamata. Ringkonnakohtu otsuse resolutsioon jäetakse muutmata, kuid ringkonnakohtu otsuse põhjendused tuleb asendada käesoleva otsuse põhjendustega. Tõnu Anton, Jüri Põld, Harri Salmann