Obsah (7)

§ 64§ 65§ 121§ 120§ 256§ 255§ 56

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-57-09 Otsuse kuupäev 18. jaanuar 2010 Kohtukoosseis Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Jüri Ilvest, Ott Järvesaar, E

§ 64

lg 1 alusel loeti kergemad karistused kaetuks raskeimaga ja liitkaristuseks mõisteti N. K-le seitse aastat vangistust.

§ 65lg 1 alusel liideti mõistetud karistusele Tartu Maakohtu 6.

oktoobri

1. a otsusega mõistetud nelja aasta ja kuue kuu pikkune vangistus ning talle mõisteti liitkaristuseks üksikkaristustest raskeima suurendamise teel üheksa aastat vangistust. Karistusest arvati maha N. K. poolt Tartu Maakohtu
2. oktoobri
3. a otsuse järgi osaliselt ära kantud karistus kaks aastat seitse kuud ja 12 päeva ning lõplikuks karistuseks loeti kuus aastat neli kuud ja 18 päeva vangistust. 1.1 N. K. tunnistati KarS § 256 lg 1 järgi süüdi selles, et ta lõi Tartus
4. aasta jaanuarist kuni
5. märtsini 2006 tegutsenud kolmest või enamast isikust koosneva püsiva isikutevahelise ülesannete jaotusega kuritegeliku ühenduse, mille eesmärk oli Lõuna-Eestis narkootilise ja psühhotroopse aine suures koguses ebaseaduslik käitlemine. Süüdistuse kohaselt juhtis ja rahastas N. K. ühenduse liikmete tegevust ning värbas ühendusse liikmeid, kellele jagas erinevaid ülesandeid. 1.2 Maakohus leidis, et kuigi N. K. end talle esitatud süüdistuses süüdi ei tunnistanud, on tema süü tõendatud tunnistajate A. V.-i, A. S.-i, R. R.-i, D. M., I. F.-i, J. K., H. L.-i ja V. H. ütlustega. Ka süüdistatava enda ütlustest nähtub, et kuigi ta ise ei pidanud ennast ühenduse loojaks ja juhiks, oli ta isikuks, kelle poole pöörduti sooviga hakata tegelema narkootikumide müümisega; kes värbas mitmeid liikmeid, andis korraldusi tööjaotuse kohta, pidas narkoäri puudutavaid märkmeid ja käskis sama teha ka teistel, jagas korraldusi telefoninumbrite vahetamiseks, tegeles narkoäriga saadud raha korjamisega, karistas võlglasi ja oli isikuks, kelle läbi toimus narkootilise aine muretsemine Tallinnast. Ühtlasi tõendavad N. K. süüd KarS § 256 lg 1 järgi mitmed äratundmiseks esitamise protokollid ja asitõendid, mis koguti N. K., A. S.-i ja H. L.-i elukohtade läbiotsimise käigus. 1.3

§ 121järgi mõisteti N.

K. süüdi V. H. ja H. L.-i korduvas löömises.

§ 120järgi mõisteti N.

K. süüdi selles, et ta ähvardas

1. a jaanuaris Tartus H. L.-i tervisekahjustuse tekitamisega.
2. Tartu Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni N. K. kaitsja vandeadvokaat T. Pilv, kes taotles maakohtu otsuse tühistamist osas, millega N. K.mõisteti süüdi KarS § 256 lg 1 järgi, ja N. K. KarS § 256 lg 1 järgi õigeksmõistmist. Kaitsja märkis, et kohus on N. K. rolli kuritegelikus ühenduses üle hinnanud, mistõttu on N. K-le mõistetud süüle mittevastav karistus. N. K. ei olnud kuritegeliku ühenduse looja ega juht, vaid selle liige. Seega võiks kõne alla tulla tema vastutus üksnes KarS § 255 lg 1 järgi, mille alusel on karistatud kõiki teisi ühendusse kuulunud isikuid. N. K. ütlused selle kohta, et tema panus kuritegeliku ühenduse ülesehitamisse ja selle toimimisse oli oluline, ei vasta tõele ja on vastuolus kriminaalasjas kogutud tõenditega. Kaitsja esitas maakohtule taotluse N. K. suhtes kohtupsühhiaatriaekspertiisi läbiviimiseks, kuna tal tekkis kahtlus, et süüdistatava võime tegelikkuses orienteeruda on oluliselt piiratud, kuid kohus jättis kaitsja taotluse põhjendamatult rahuldamata. Ühtlasi on kohus N. K. KarS § 256 lg 1 järgi süüdi mõistes läinud vastuollu ne bis in idem põhimõttega, kuna N. K. on Tartu Maakohtu
3. oktoobri 2006.a otsusega kriminaalasjas nr 1-06-10361 samade tegude eest juba KarS § 184 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi karistatud kolmeaastase vangistusega.
4. Tartu Ringkonnakohtu
5. veebruari
6. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata. 3.1 Ringkonnakohus leidis, et maakohus on kriminaalasjas kogutud tõenditele tuginedes veenvalt põhjendanud, miks N. K. tegu tuleb kvalifitseerida KarS § 256 lg 1 järgi. Seejuures ei olnud N. K. süüd kinnitavaks tõendiks ainult tema ütlused, vaid ka kohtuistungil ülekuulatud tunnistajate ütlused ja kriminaalasjas kogutud kirjalikud tõendid. Sarnaselt maakohtuga ei tekkinud ringkonnakohtul kohtumenetluse käigus kahtlust N. K. süüvõimes. N. K-le karistust mõistes järgis maakohus KarS §-s 56 sätestatut ja mõistis talle karistuse, mis vastab tema süü suurusele. 3.2 Tegemaks kindlaks, kas isikut on sama süüteo eest karistatud mitu korda, tuleb ringkonnakohtu hinnangul kontrollida, kas ja millises ulatuses langevad kokku talle süüks arvatavate tegude koosseisutunnused. Seetõttu kaalus ringkonnakohus, kas KarS § 184 lg 2 p-des 1 ja 2 sätestatud kuriteo objektiivne koosseis on kokkulangev KarS § 256 lg-s 1 sätestatud kuriteo objektiivse koosseisuga. Ringkonnakohus asus seisukohale, et nende kuritegude objektiivse koosseisu tunnused ei kattu, mistõttu ta ei nõustunud kaitsja väitega, et N. K. süüdimõistmisel KarS § 256 lg 1 järgi on mindud vastuollu ne bis in idem põhimõttega. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
7. Tartu Ringkonnakohtu otsuse peale on esitanud kassatsiooni N. K. kaitsja vandeadvokaat T. Pilv, kes taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja kriminaalasja tagasisaatmist ringkonnakohtule uueks arutamiseks. Kassatsiooni põhiväited on järgmised. 4.1 Kaitsja on jätkuvalt seisukohal, et N. K-l ei olnud kuritegelikus ühenduses juhtivat rolli. Kuigi N. K. andis ütlusi selle kohta, kuidas ta kuritegelikku ühendust juhtis, on teised kuritegeliku ühenduse liikmed kinnitanud, et nemad N. K-le ei allunud. Kogu tegevuse organiseerimine toimus tegelikult Tallinnast ja Kohtla-Järvelt. Seda, et N. K. ühendust ei juhtinud, kinnitab asjaolu, et ühendus tegutses pärast N. K. vahistamist edasi. N. K. tõele mittevastavad väited kuritegeliku ühenduse juhtimise kohta annavad kaitsja arvates alust arvata, et süüdistatava võime tegelikkuses orienteeruda on oluliselt piiratud. Selle tõttu esitas kaitsja maakohtule taotluse määrata N. K. süüvõime kindlakstegemiseks kohtupsühhiaatriaekspertiis. Maakohus keeldus põhjendamatult ekspertiisi määramisest, minnes sellega vastuollu KrMS § 105 lg-s 2 sätestatuga. 4.2 Tunnistades N. K. süüdi KarS § 256 lg 1 järgi on kohtud rikkunud ne bis in idem põhimõtet, kuna N. K.on sama teo eest juba karistatud. Nimelt mõisteti N. K. Tartu Maakohtu
8. oktoobri
9. a otsusega süüdi KarS § 184 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi selles, et ta korraldas suures koguses narkootilise aine toomise Tallinnast Tartusse ja selle ebaseadusliku käitlemise Tartus. Selleks andis ta korraldusi erinevatele isikutele, kes narkootilist ainet Tallinnast Tartusse tõid ja seda Tartus edasi andsid.

§ 256lg 1 järgi on N.

Kohtov süüdi tunnistatud selles, et ta lõi kuritegeliku ühenduse, mis tegeles narkootilise aine suures koguses ebaseadusliku käitlemisega, juhtis seda ühendust ja värbas sinna uusi liikmeid. Mõlemal juhul heidetakse süüdistatavale ette narkootilise aine käitlemise korraldamist, mistõttu menetlusõiguslikus mõttes saab rääkida samast teost. Seetõttu rikub N. K. süüdimõistmine KarS § 256 lg 1 järgi topeltkaristamise keeldu.

1. Vastuses kassatsioonile leiab Tartu Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Aro Siinmaa, et kassatsioon on põhjendamatu. Prokurör on seisukohal, et kohtud on hinnanud kõiki tõendeid kogumis ja jõudnud õigesti järeldusele, et kuritegelikku ühendust juhtis N. K. Süüdistatava süü ülestunnistamine olukorras, kus ülejäänud tõendid viitavad samuti tema süüdiolekule, ei tähenda automaatselt seda, et oleks alust kahelda süüdistatava vaimses tervises. Kuna N. K. käitus kohtuistungitel adekvaatselt, allus ristküsitlusele, esitas ise küsimusi ja taotlusi ning näitas oma tegudele hinnangu andmisel üles keskmisest teravamat analüüsi- ja abstraktsioonivõimet, jättis maakohus põhjendatult rahuldamata N. K. kaitsja taotluse N. K. suhtes kohtupsühhiaatriaekspertiisi läbiviimiseks. Ühtlasi ei jaga prokurör kassatsioonis toodud seisukohta, et N. K. on sama teo eest juba korra karistatud. Tartu Maakohtu
2. oktoobri
3. a otsusega mõisteti N. K. süüdi konkreetsete narkootikumikoguste käitlemise eest süüdistuses kajastatud kuupäevadel. Käesolevas kriminaalasjas ei ole N. K-le esitatud süüdistuse sisuks narkootilise aine käitlemine, vaid kuritegeliku ühenduse loomine, juhtimine ja sinna uute liikmete värbamine. Lisaks on KarS §-s 184 ja §-s 256 sätestatud süüteod suunatud erinevate õigushüvede vastu - esimesel juhul on selleks rahvatervis ja teisel juhul avalik kord.
4. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
5. augusti
6. a istungil jäid kassatsioonimenetluse pooled oma varem avaldatud seisukohtade juurde.
7. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
8. septembri
9. a määrusega anti kriminaalasi KrMS § 354 alusel seaduse kohaldamisel tekkinud põhimõttelist laadi eriarvamuste tõttu läbivaatamiseks kriminaalkolleegiumi täiskogule.
10. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi täiskogu esitas kohtumenetluse pooltele lisaks küsimusi, mis puudutasid KarS § 184 lg 2 pdes 1 ja 2 ning KarS § 256 lg-s 1 sätestatud süüteokoosseisude võimalikku kattumist, N. K-le KarS § 184 lg 2 p-de 1 ja 2 ning KarS § 256 lg 1 järgi esitatud süüdistustes kajastatud faktiliste asjaolude võimalikku kattumist Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika valguses ja seda, kas kohtud käsitasid KarS § 184 lg 2 p-des 1 ja 2 ning KarS § 256 lg-s 1 sätestatud süütegusid õigesti reaalkogumina. Kassatsioonimenetluse pooled kandsid oma seisukohad ette
11. novembril
12. a toimunud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi täiskogu istungil.
13. N. K. kaitsja leidis, et N. K-le KarS § 184 lg 2 p-de 1 ja 2 ning KarS § 256 järgi esitatud süüdistused kattuvad faktiliste asjaolude osas olulisel määral. Mõlemal juhul on N. K-le etteheidetavaks teoks narkootiliste ainete käitlemise korraldamine. Seega kattuvad käesoleval juhul ka kuritegeliku ühenduse juhtimise ja narkootilise aine grupiviisilise käitlemise objektiivse koosseisu tunnused. Ühtlasi asus kaitsja seisukohale, et kohtud on ebaõigesti käsitanud N. K. tegusid reaalkogumina.
14. Prokurör märkis, et kuritegeliku ühenduse organiseerimine ei kattu organisaatori poolt toime pandud üksikkuritegudega. Esiteks on erinev nende tegude ebaõigussisu. Teiseks, kui süüdistuses KarS § 184 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi on N. K-le ette heidetud narkootilise aine konkreetsete koguste käitlemist, siis süüdistuses KarS § 256 lg 1 järgi heidetakse talle ette kuritegeliku ühenduse juhtimist, kusjuures kuritegeliku ühenduse juhtimine ei hõlmanud üksnes narkootiliste ainete käitlemise korraldamist, vaid ka muid tegevusi: raamatupidamist, allumatuse eest karistamist jne. Kuritegeliku ühenduse loomine ja sellesse liikmete värbamine, mida N. K-le KarS § 256 lg 1 alusel veel ette heidetakse, ei kattu üldse narkootilise aine käitlemise süüdistusega. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT Riigikohtu kriminaalkolleegium käsitleb esmalt kuritegeliku ühenduse mõistet (I), siis analüüsib KarS § 256 lg-s 1 sätestatud süüteokoosseisu ja selle täidetust N. K. puhul (II) ja viimaks annab oma hinnangu väidetavale ne bis in idem põhimõtte rikkumisele N. K. süüditunnistamisel KarS § 256 lg 1 järgi (III). I
15. Kuritegeliku ühenduse organiseerimise ja sellesse ühendusse kuulumise kriminaliseerimisel on aluseks võetud rahvusvahelise organiseeritud kuritegevuse vastu võitlemise Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni konventsioon (RT II 2003, 1, 1). Selle konventsiooni teise artikli punkti a järgi on kuritegelik ühendus teatud ajavahemikus toimiv struktuuriga grupp, kuhu kuulub vähemalt kolm isikut, kes kooskõlastavad oma tegevuse, et panna toime konventsioonis raske kuriteona määratletud tegu või tegusid, saamaks otse või kaudselt rahalist või muud materiaalset kasu. Konventsiooni teise artikli punkti b kohaselt on raske kuritegu sama artikli punkti a tähenduses kuritegu, mille eest on karistuseks ette nähtud vähemalt neli aastat vangistust.
17. septembril 2002 jõustunud KarS § 255 lg 1 kohaselt defineeriti kuritegelikku ühendust kui kolmest või enamast isikust koosnevat püsivat isikutevahelise ülesannete jaotusega ühendust, mille tegevus on suunatud esimese astme kuritegude toimepanemisele või ametivõimude ebaseaduslikule mõjutamisele.
18. märtsil 2007 jõustus KarS § 255 lg 1 muudatus, millega laiendati kuritegeliku ühenduse mõistet selliselt, et see hõlmab teise astme kuritegude toimepanemise, mille eest ettenähtud vangistuse alammäär on vähemalt kolm aastat. Ühtlasi sätestati, et kuritegelikuks ühenduseks saab olla ainult selline ühendus, mis on loodud varalise kasu saamise eesmärgil.
19. Käesoleval ajal kehtiva KarS § 255 lg-s 1 sätestatud kuritegeliku ühenduse definitsiooni kohaselt iseloomustavad kuritegelikku ühendust järgmised tunnused: sinna kuulub kolm või enam isikut, see on püsiv, selle liikmete vahel on ülesanded jaotatud, see on loodud varalise kasu saamise eesmärgil ja selle tegevus on suunatud kas teise astme kuritegude, mille eest ettenähtud vangistuse ülemmäär on vähemalt kolm aastat, või esimese astme kuritegude toimepanemisele. 13.1 Kuritegelikku ühendusse kuulub isik, kes organisatsiooni osana allub selle tahtele ja aitab oma tegevusega kaasa ühenduse eesmärkide saavutamisele. Seejuures ei pea see isik vahetult osa võtma ühenduse poolt toimepandavatest kuritegudest. Nagu eespool märgitud, saab kuritegelikust ühendusest KarS § 255 mõttes rääkida üksnes juhul, kui ühendusse kuulub vähemalt kolm isikut, sealhulgas ka selle juht. 13.2 Kuritegelikku ühendust iseloomustab selle püsivus, ja mitte niivõrd liikmeskonna püsivus, vaid ühenduse kui organisatsiooni püsivus. Ühenduse püsivus tähendab omakorda seda, et selle struktuur võimaldab ühenduse liikmetel (kaasa arvatud juhil) vahetuda nii, et ühendus jätkab selle eesmärgiks seatud tulemuse poole pürgimist. 13.3 Kuritegeliku ühenduse liikmete ülesannete jaotus toetab ühenduse püsivust. See tähendab, et kõigil ühenduse liikmetel on kindel koht ühenduse struktuuris ja nad annavad sellest kohast lähtuvalt panuse ühenduse eesmärkide realiseerumisele. Seejuures on isikult oodatav panus seotud mitte isiku enda, vaid tema paiknemisega ühenduse struktuuris, mis tähendab, et liikme vahetumisel võtab uus liige üldjuhul eelmise liikme ülesanded üle. Samas tuleb arvestada asjaoluga, et kuritegelikud ühendused on tavaliselt mitteametlikud organisatsioonid, mistõttu ametlikele ühendustele sarnane formaalne tööjaotus ja hierarhia neile enamasti omane ei ole. 13.4 On vajalik silmas pidada, et varalise kasu saamise eesmärk iseloomustab kuritegelikku ühendust, mitte kuritegeliku ühenduse iga liiget eraldi. Kuritegeliku ühenduse tegevus on suunatud varalise kasu saamisele ja seda objektiivset koosseisutunnust tuleb tõendada kuritegeliku ühenduse loomise taga olevate isikute tahtluse kaudu. Seejuures piisab KarS § 255 puhul subjektiivses koosseisus kaudsest tahtlusest. Isik peab vähemalt võimalikuks pidama ja möönma, et ühendus on loodud varalise kasu saamise eesmärgil ja on suunatud KarS § 255 lg-s 1 kirjeldatud kuritegude toimepanemisele. 13.5 Ühenduse tegevus peab olema suunatud teise astme kuritegude, mille eest ettenähtud vangistuse ülemmäär on vähemalt kolm aastat, või esimese astme kuritegude toimepanemisele. Seejuures tuleb märkida, et KarS §-des 255 ja 256 sätestatud kuriteokoosseisud on formaalsed deliktid, mis tähendab, et koosseis on täidetud vastavalt kuritegelikku ühendusse astumisega või selle organiseerimisega, mitte nende kuritegude toimepanemisega, millele kuritegeliku ühenduse tegevus oli suunatud. Seetõttu tuleb vastutus KarS §-de 255 ja 256 järgi kõne alla juba siis, kui kuritegeliku ühenduse liikmed ei ole jõudnud veel ühtegi kavandatavat kuritegu toime panna. Kui aga kuritegeliku ühenduse liikmed on kuritegeliku ühenduse eesmärkide täitmiseks ühe või mitu kuritegu toime pannud, tuleb kõne alla kuritegeliku ühenduse olemasolu tõendamine ka selle kaudu, et ühenduse liikmed on kuritegusid toime pannud. II
20. Kui KarS § 255 lg 1 sätestab vastutuse kuritegelikku ühendusse kuulumise eest, siis KarS § 256 objektiivse koosseisu moodustab kuritegeliku ühenduse loomine, juhtimine või sinna liikme värbamine.

§ 255on § 256 suhtes üldnorm, mistõttu kuritegelikku ühendusse kuulunud isiku suhtes, kes on oma tegevusega täitnud ka Kar

S § 256 koosseisu, kohaldatakse vaid KarS § 256.

§ 256on ammendava loeteluga alternatiiv-aktiline formaalne kuriteokoosseis. Seega tuleb isiku süüditunnistamiseks Kar

S § 256 järgi objektiivse koosseisu tasandil tuvastada, et isik lõi kuritegeliku ühenduse, juhtis seda või värbas sellesse vähemalt ühe liikme. Seejuures peavad KarS § 256 järgi esitatud süüdistuses olema välja toodud tunnused, mille põhjal saab järeldada, et ühendus, mille isik lõi, mida ta juhtis või millesse ta liikmeid värbas, oli kuritegelik ühendus KarS § 255 lg 1 mõttes.

1. Käsitletavas kriminaalasjas on N. K-le esitatud süüdistus KarS § 256 lg 1 järgi selles, et ta lõi kuritegeliku ühenduse, juhtis ja rahastas selle liikmete tegevust ning värbas sellesse liikmeid, kellele andis mitmeid ülesandeid, sh korralduse narkootiliste ainete omandamiseks, vahendamiseks, hoidmiseks ja edasiandmiseks. 15.1 Kohtud on tuvastanud, et ühendus, mille loomises, juhtimises ja millesse liikmete värbamises N. K. süüdistatakse, on kuritegelik ühendus. Riigikohus nõustub selle järeldusega. Tegemist oli ühendusega, kuhu
2. aasta jaanuarist kuni
3. märtsini 2006 kuulus koos N. K-ga alati vähemalt kolm liiget. Kohtud on õigesti jõudnud järeldusele, et ühendusel oli kindel struktuur: N. K. asus hierarhias teistest liikmetest kõrgemal, andes neile erinevaid korraldusi. Ka lihtliikmete vahel olid ülesanded selgelt jaotatud, näiteks I. F. tegeles saadud tulu üle arvestuse pidamisega, A. S. pangaülekannetega jne. Ühenduse ülesehitusest, selle üle aasta pikkusest järjepidevast toimimisest ja asjaolust, et ühenduse liikmed küll vahetusid, kuid ühenduse tegevus jätkus, saab järeldada, et ühendus oli püsiv. Kuna ühendus loodi narkootilise aine suures koguses käitlemise, s.o KarS §-s 184 sätestatud esimese astme kuriteo toimepanemise abil varalise kasu saamiseks, oli tegemist kuritegeliku ühendusega KarS § 255 lg 1 mõttes. 15.2 N. K. ja tunnistajate ütluste ning dokumentaalsete tõenditega on kohtud põhjendatult lugenud tuvastatuks, et süüdistatav oli isikuks, kes lõi narkootiliste ainete käitlemisega tegeleva ühenduse, värbas sellesse liikmeid, jagas neile töökorraldusi, pidas narkoäri puudutavaid märkmeid ja käskis sama teha ka teistel. Samuti jagas N. K. korraldusi telefoninumbrite vahetamiseks, tegeles narkootikumide käitlemisest saadud tulu kogumisega, nõudis sisse võlgasid ja oli isikuks, kelle kaudu toimus narkootilise aine hankimine Tallinnast. Ühtlasi nõustub Riigikohus kassatsioonivastuses märgituga, et N. K. poolne süü ülestunnistamine ei anna iseenesest alust arvata, et süüdistatav ei ole süüdiv. Kuna maa- ja ringkonnakohtul ei tekkinud kahtlust süüdistatava süüdivuses, ei olnud neil KrMS § 105 lg 2 mõttes kohustust määrata kohtupsühhiaatriaekspertiisi süüdistatava süüvõime kindlakstegemiseks. III
4. Põhiseaduse § 23 lg 3 kohaselt ei tohi kedagi teist korda kohtu alla anda ega karistada teo eest, milles teda vastavalt seadusele on mõistetud lõplikult süüdi või õigeks. Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni
5. lisaprotokolli
6. artikli esimene lõige sätestab, et mitte kellegi üle ei või sama riigi jurisdiktsiooni alusel teistkordselt kohut mõista ning kedagi ei või kriminaalkorras karistada teo eest, mille eest ta on juba selle riigi seaduse alusel ja kriminaalprotsessuaalses korras lõplikult õigeks või süüdi mõistetud. Neid põhimõtteid kajastab ka KarS § 2 lg 3, sätestades, et sama süüteo eest ei või kedagi karistada mitu korda, sõltumata sellest, kas karistus on mõistetud Eestis või mõnes teises riigis. Tegemist on ne bis in idem põhimõttega ehk sama teo eest teistkordse kohtumõistmise ja karistamise keeluga. Sellest keelust tuleneva põhiõigusega tagatakse isiku võimalus teada, millised on need riikliku sunni iseloomuga järelmid, mida võidakse kohaldada tema toimepandud süüteo tuvastamise korral. Samuti tagatakse selle põhiõiguse abil õigusrahu ja välistatakse võimalus, et pärast isiku kohta tehtud jõustunud karistamisotsust võidakse teda üllatada sooviga hakata kaaluma täiendavat karistamist sama teo eest (vt Riigikohtu üldkogu
7. oktoobri
8. a otsus asjas nr 3-4-1-10-04, p 14). Ne bis in idem põhimõte kujutab endast ühelt poolt menetlustakistust, teisalt aga isiku subjektiivset õigust eeldada, et teda ei süüdistata sama teo eest uuesti. Nii on mitmekordse karistamise keeld seotud õiguskindluse põhimõttega, kaitstes isikut riigi omavoli eest (vt sama otsuse p 22). Ne bis in idem põhimõte peab kokkuvõttes kaitsma isikut riigi ülemäärase sekkumise eest (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
9. oktoobri
10. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-57-08, p 10).
11. Küsimust, millal on tegemist teo teistkordse menetlemisega PS § 23 lg 3 ja konventsiooni
12. protokolli
13. artikli tähenduses, on käsitletud ka Riigikohtu varasemas praktikas (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi eespool viidatud
14. oktoobri
15. a otsus, p 11;
16. aprilli
17. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-120-06 ja
18. mai
19. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-12406, p 7), võttes aluseks Euroopa Inimõiguste Kohtu seisukohad asjas Franz Fischer vs. Austria. Viidatud Euroopa Inimõiguste Kohtu lahendis leiti, et Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni
20. lisaprotokolli artikliga 4 ei ole vastuolus olukord, kus ühe teo suhtes on kohaldatavad mitu normi, kuid selle nõude rikkumise välistamiseks ei piisa ainuüksi asjaolust, et isiku sama tegu menetleti või teda karistati erinevates menetlustes või formaalselt erinevate sätete järgi. Esineb olukordi, kus üks tegu näib esmapilgul vastavat mitmele erinevale süüteokoosseisule, kuid mille puhul lähemal kontrollimisel ilmneb, et menetleda tuleb vaid ühe koosseisu järgi, sest see hõlmab kogu teise normi rikkumise ebaõigust. Selle ilmne näide on olukord, kus üks ja sama tegu vastab kahele süüteokoosseisule, millest üks sisaldab täpselt samu tunnuseid, mis teine, ning veel mingit lisatunnust. Võib esineda ka olukordi, kus erinevad süüteokoosseisud kattuvad vaid väikeses osas. Seega, kui isik mõistetakse üksteisele järgnevates eri menetlustes süüdi erinevate süüteokoosseisude järgi, peab kohus kontrollima, kas nende süütegude koosseisutunnused langevad kokku olulisel määral või mitte. Kohtu arvamuse kohaselt on esimesel juhul tegemist
21. protokolli
22. artikli rikkumisega, teisel juhul aga mitte.
23. veebruari
24. a otsusega asjas Sergey Zolotukhin vs. Venemaa revideeris Euroopa Inimõiguste Kohus ne bis in idem põhimõtte osas oma seisukohti. Selles otsuses märkis Euroopa Inimõiguste Kohus, et konventsiooni
25. protokolli
26. artikli esimest lõiget tuleb mõista selliselt, et see keelab isiku suhtes teistkordse menetluse läbiviimise juhul, kui see menetlus käsitleb samu või sisuliselt samu fakte. Ne bis in idem põhimõtte rikkumise väite kontrollimiseks tuleb alustada faktide võrdlemisest, sealjuures on tähtsusetu, millised uue süüdistuse osad järgnevas menetluses kinnitust leiavad või tagasi lükatakse. Ainult sellisel juhul on tagatud isiku kaitse mitte ainult uue karistamise, vaid ka uue menetluse eest. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et selline tõlgendus vastab PS § 23 lg 2 sõnastusele.
27. Eeltoodust tulenevalt tuleb teo teistkordse menetlemise keelu rikkumine tuvastada süüdistatavale omistatud kuritegude faktiliste asjaolude võrdlemise teel. Käesolevas asjas tähendab see järelikult, et võrrelda tuleb N. K-le omistatud kuritegude faktilisi asjaolusid nii, nagu need on olnud Tartu Maakohtu
28. oktoobri
29. a ja
30. oktoobri
31. a otsuste esemeks.
32. Kriminaalkolleegium on seisukohal, et N. K. süüditunnistamine käesolevas kriminaalasjas KarS § 256 lg 1 järgi rikub ne bis in idem põhimõtet järgmistel põhjustel. 19.1 Kriminaalasja materjalist nähtuvalt on N. K. Tartu Maakohtu
33. oktoobri
34. a otsusega tunnistatud KarS § 184 lg 2 p 1 ja 2 järgi süüdi muu hulgas selles, et ta korraldas ajavahemikul jaanuarist 2005 kuni märtsini 2006 suures koguses narkootilise aine toomist Tallinnast Tartusse ja selle ebaseaduslikku käitlemist Tartus. Nimetatud kohtuotsuse kohaselt mõisteti N. K. süüdi ka selles, et tema antud juhiste põhjal omandas H. L. mitmel korral narkootilisi aineid ja toimetas neid Tallinnast Tartusse, samuti selles, et tema juhendamisel omandas D. M. narkootilist ainet ja andis seda edasi. Kuigi kõnealune kohtuotsus tehti kokkuleppemenetluse korras, mistõttu kohtuotsuse põhiosa sisaldab vaid menetlusosaliste vahel sõlmitud kokkuleppe refereeringut, järeldub nii otsuses kajastatud N. K-le esitatud süüdistusest kui ka selle kvalifikatsioonist KarS § 184 lg 2 p 1 ja 2 järgi, et N. K. on tunnistatud süüdi narkootilise aine käitlemises suures koguses grupi poolt, olles ise varem narkokuriteo toime pannud isikuks. 19.2 Riigikohtu praktikas on alates kriminaalkolleegiumi täiskogu
35. jaanuari
36. a otsusest kriminaalasjas nr 3-1-1-97-04 järjekindlalt sisustatud gruppi ehk kaastäideviimist lähtuvalt funktsionaalse teovalitsemise teooria seisukohtadest. Funktsionaalset täideviimist iseloomustab, et tegu kui tervik realiseerub alles siis, kui kõik kaastäideviijad täidavad kooskõlastatult oma ülesannet kuriteokoosseisu realiseerimisel. Kõnealuse käsitluse kohaselt on ka kuriteo organisaator vaadeldav kaastäideviijana ja viimasena käsitab organisaatorit ka kohtupraktika (nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
37. märtsi
38. a otsus kriminaalasjas 3-1-1-20-03;
39. jaanuari
40. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-97-04;
41. oktoobri
42. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-101-05). Tartu Maakohtu
43. oktoobri
44. a otsuse kohaselt ongi N. K. kaastäideviijana H. L.-i ja D. M.-i puudutavas osas sisuliselt süüdi tunnistatud narkokuriteo organiseerimises, s.o nimetatud isikutele narkootilise aine käitlemisele suunatud ülesannete panemises.
45. Käesolevas kriminaalasjas tehtud Tartu Maakohtu
46. oktoobri
47. a otsusega tunnistati N. K. süüdi muu hulgas selles, et ta pani kuritegelikku ühendusse värvatud H. L.-le ja D. M.-le vastavalt ülesandeks narkootilise ja psühhotroopse aine hoidmise, edasiandmise, vahendamise ja omandamise ning sellise aine hoidmise ja edasiandmise. Selle kohtuotsuse aluseks olnud süüdistuses ei ole N. K-le seoses H. L.-ga ja D. M.-ga omistatud kuritegude faktilisi asjaolusid üksikasjalikumalt avatud. Samas on
48. oktoobri
49. a kohtuotsuses märgitu kohaselt kuritegude toimepanemise aeg - ajavahemik jaanuarist 2005 kuni märtsini 2006 - täielikult kokkulangev nende narkokuritegude toimepanemise ajaga, mille kaastäideviimises koos H. L.-i ja D. M.-ga mõisteti N. K. varasemalt süüdi Tartu Maakohtu
50. oktoobri
51. a kohtuotsusega. Seega on kriminaalkolleegiumil alust arvata, et kuriteod, mille toimepanemise pani N. K.
52. oktoobri
53. a kohtuotsuse kohaselt ülesandeks H. L.-le, s.o narkootilise ja psühhotroopse aine hoidmine, edasiandmine, vahendamine ja omandamine, ning D. M.-le, s.o narkootilise ja psühhotroopse aine hoidmine ja edasiandmine, on samad, mille kaastäideviimises tunnistati N. K. juba süüdi
54. oktoobri
55. a Tartu Maakohtu otsusega. Kontrollimaks ne bis in idem põhimõtte järgimist ei saa lähtuda kitsalt süüdistuses ja kohtuotsuses süüdistatava teo kirjeldamisel kasutatud sõnade erinevusest, vaid tuleb sisuliselt hinnata mõlema kriminaalmenetluse esemeks olevaid teo tehiolusid. Kolleegium on seisukohal, et Tartu Maakohtu
56. oktoobri
57. a kohtuotsusega N. K-le süüks arvatud narkootilise aine käitlemise korraldamine ja selleks juhiste andmine H. L.-le ja D. M.-le ning Tartu Maakohtu
58. oktoobri
59. a otsusega talle omistatud ülesande panemine samadele isikutele narkootilise aine käitlemiseks moodustavad mõlemal juhul samasisulise narkokuriteo organiseerimise. Sellest tulenevalt on Tartu Maakohus, tunnistades
60. oktoobri
61. a otsusega N. K. süüdi KarS § 256 lg 1 järgi H. L.-i ja D. M.-i puudutavates narkootilise ja psühhotroopse aine käitlemiseks korralduse andmisega seotud tegudes, rikkunud PS § 23 lg-s 3 ja KarS § 2 lg-s 3 sätestatud sama teo eest teistkordse kohtumõistmise ja karistamise keeldu.
62. N. K. õigeksmõistmine D. M.-le narkootilise ja psühhotroopse aine hoidmise ja edasiandmise ülesandeks panemises ning H. L.-le narkootilise ja psühhotroopse aine hoidmise, edasiandmise, vahendamise ja omandamise ülesandeks panemises ei anna alust kergendada N. K-le KarS § 256 lg 1 järgi mõistetud karistust.

§ 56lg 1 esimese lause kohaselt on karistamise aluseks isiku süü.

Arvestades seda, N. K. poolt loodud ja juhitud ühendus tegutses pikema aja vältel ja selle eesmärk oli narkootiliste ainete, s.o määramata hulga isikute tervist kahjustavate ainete süstemaatiline levitamine, on N. K. süü suurus piisav õigustamaks talle kohtute poolt mõistetud seitsme aasta pikkust vangistust. Kohtud on karistuse mõistmisel lisaks N. K. süü suurusele arvestanud õiguskorra kaitsmise huve ning leidnud, et karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud puuduvad. Süüdimõistmise mahu mõningane vähenemine ei oma käesoleval juhul sellist kaalu, et see tooks kaasa N. K-le uue karistuse mõistmise.

1. Lähtudes eeltoodust ja tulenevalt KrMS § 361 p-st 7 ning § 362 p-dest 1 ja 2 tühistab kriminaalkolleegium Tartu Maakohtu
2. oktoobri
3. a ja Tartu Ringkonnakohtu
4. veebruari
5. a kohtuotsused N. K. süüdimõistmises KarS § 256 lg 1 järgi osaliselt, s.o osas, milles ta on süüdi mõistetud Tartu Maakohtu
6. oktoobri
7. a kohtuotsusega. Hannes Kiris, Jüri Ilvest, Ott Järvesaar Eerik Kergandberg, Lea Kivi, Priit Pikamäe