3-3-1-81-09

RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine RESOLUTSIOON KOHTUMÄÄRUS 3-3-1-81-09

1. jaanuar 2010 Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Indrek Koolmeister ja Harri Salmann Romeo Kalda kaebus Justiitsministeeriumi toimingute õigusvastasuse tuvastamiseks ja kohustava ettekirjutuse tegemiseks Tartu Ringkonnakohtu
2. augusti
3. a määrus haldusasjas nr 3-09-1355 Romeo Kalda määruskaebus Kirjalik menetlus Rahuldada Romeo Kalda määruskaebus. Tühistada Tartu Halduskohtu
4. juuni
5. a määrus ja Tartu Ringkonnakohtu
6. augusti
7. a määrus haldusasjas nr 3-09-
8. Vabastada Romeo Kalda riigilõivu tasumisest halduskohtule kaebuse esitamisel haldusasjas nr 3-09-
9. Saata asi menetlusse võtmise otsustamiseks Tartu Halduskohtule. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
10. Romeo Kalda esitas
11. juunil 2009 Tartu Halduskohtule kaebuse Justiitsministeeriumi toimingute - kaebaja pöördumistele tähtaegses vastamata jätmises - õigusvastasuse tuvastamiseks ning ettekirjutuse tegemiseks pöördumistele vastamiseks. Kaebuse kohaselt esitas R. Kalda justiitsministrile
12. detsembril 2008 kaebuse ja
13. märtsil 2009 avalduse, kuid talle ei vastatud. Mittevastamine rikub kaebaja Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) §-st 14 tulenevat õigust heale haldusele ning on vastuolus märgukirjale ja selgitustaotlusele vastamise seadusega (MSVS). Koos kaebusega esitas R. Kalda taotluse riigilõivu tasumisest vabastamiseks. Taotluse kohaselt on kaebaja maksujõuetu, kuna ta on kinnipeetav ja ei tööta vanglas, sugulaste saadetud raha kulub vanglas hädavajaliku soetamiseks.
14. Tartu Halduskohtu
15. juuni
16. a määrusega jäeti R. Kalda menetlusabi taotlus riigilõivu tasumisest vabastamiseks rahuldamata ja anti kaebajale tähtaeg riigilõivu tasumiseks. Määruse põhjenduste kohaselt nähtub Viru Vangla vastusest kohtu järelepärimisele, et R. Kalda isikuarvel on
17. juuni
18. a seisuga vaba raha 266 krooni ja 54 senti ning seega on kaebajal piisavalt vahendeid riigilõivu tasumiseks.
19. R. Kalda esitas määruskaebuse, milles palus Tartu Halduskohtu määruse tühistamist ja riigilõivu tasumisest vabastamist. Määruskaebuse põhjenduste kohaselt on halduskohus jõudnud vaidlustatud määruses ebaõigele järeldusele, et kaebaja isikuarvel oli
20. juunil 2009 vaba raha 266 krooni ja 54 senti. Tegelikult oli kaebaja isikuarvel kaebuse esitamise ajal vaba raha ainult 15 krooni ja 54 senti. Viru Vangla esitas kohtule ebaõigeid andmeid, teades, et
21. juunil 2009 oli kaebajale väljastatud kauplusest 251 krooni eest kaupa ning see summa oli poe avalduse alusel broneeritud alates
22. juunist
23. Kaebaja on vaatamata tema vanglaarvel liikuvale vähesele rahale maksujõuetu ning kaupluses tehtud kulutused ei olnud ebamõistlikud ja maksujõuetust tahtlikult esile kutsuvad.
24. Tartu Ringkonnakohus jättis
25. augustil
26. a R. Kalda määruskaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus leidis, et kaebaja maksevõime kaebuse esitamisel ei ole küll tõendatud, kuid kaebaja on muutnud end ise mõjuva põhjuseta maksujõuetuks ning riigilõivust vabastamata jätmine ei jäta kaitseta kaebaja olulisi õigusi. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
27. R. Kalda esitas määruskaebuse, milles palub halduskohtu ja ringkonnakohtu määruste tühistamist ning riigilõivust vabastamist. Määruskaebuse põhjenduste kohaselt ei ole R. Kalda muutnud end ise mõjuva põhjuseta maksujõuetuks ning riigilõivust vabastamata jätmine jätab kaitseta kaebaja olulised õigused. R. Kalda
28. juunil 2009 hügieenitarvetele tehtud kulutused olid 100 krooni osas hädavajalikud, sest kaebajal puudub Viru Vangla direktori käskkirjaga
29. märtsil 2009 nr 11-1/70 kinnitatud "Kinnipeetavatele isikutele hügieenipakkide väljastamise juhendi" p 1.2 alusel õigus saada hügieenipakke. Vaatamata sellele, et 151 krooni ulatuses ei olnud kulutused põhjendatud, ei oleks nendele kulutustele tehtud rahasummast piisanud 250 krooni suuruse riigilõivu tasumiseks. Justiitsministeerium ei ole vastanud kaebaja pöördumistele, mistõttu on rikutud kaebaja PS §-st 14 tulenevat õigust heale haldusele. Kaebajal on õigus saada Justiitsministeeriumilt vastuseid ning riigilõivu tasumisest vabastamata jätmine jätab maksujõuetuse tõttu selle kaebaja jaoks olulise põhiseadusliku õiguse kaitseta. Kaebaja õiguste kaitsmine on oluline ka seetõttu, et vältida olukordi, kus Justiitsministeerium ei pea vajalikuks kinnipeetava kaebustele vastamist. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
30. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 91 lg 1 kohaselt võib kohus isiku taotlusel vabastada isiku täielikult või osaliselt riigilõivu tasumisest riigituludesse, kui kohus leiab, et isik on maksujõuetu.
31. Toimiku materjalidest nähtub, et kaebuse ja riigilõivust vabastamise taotluse esitamise hetkel oli R. Kaldal vaba raha 15 krooni ja 54 senti (tl 19). Ka juhul, kui vastava järelepärimise tegemise ajal ei kajastanud isikuarve 251 krooni suurust väljaminekut, puudus kaebajal faktiliselt siiski võimalus riigilõivu tasumiseks. Sellisena on kaebaja käsitatav maksujõuetu isikuna HKMS § 91 lg 1 tähenduses.
32. Ringkonnakohus leidis, et kaebaja on muutnud end ise mõjuva põhjuseta maksujõuetuks (tl 25 pöördel). Kolleegium ringkonnakohtu sellise seisukohaga ei nõustu. Kolleegium on varem asunud seisukohale, et ka kinnipeetavatel võib vaatamata nende ülalpidamisele riigieelarvest esineda väljaminekuid, mis ei ole põhjendamatud ning maksujõuetust tahtlikult esile kutsuvad (vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi
33. novembri
34. a määrus asjas nr 3-3-1-55-07 ja halduskolleegiumi
35. veebruari
36. a määrus asjas nr 3-3-1-93-07). Kaebaja ostetud kaupade loetelu sisaldab muu hulgas kaupu, millele kulutuste tegemine ei ole põhjendatud (erinevad toiduained, sest toitlustamine on kinnipeetavatele tagatud). Lisaks on R. Kalda
37. juunil 2009 teinud ka põhjendatud kulutusi. R. Kalda kulutused hügieenitarvetele on põhjendatud, sest R. Kaldal puudub õigus riigi poolt väljastatavatele hügieenipakkidele. Ka põhjendamatute ostude sooritamata jätmisel 151 krooni ulatuses oleksid kaebajal puudunud piisavad rahalised vahendid riigilõivu tasumiseks ning tuvastatav oleks olnud tema maksujõuetus.
38. Ringkonnakohus on leidnud, et kaebaja riigilõivust vabastamata jätmine ei jäta kaitseta PS §-dest 14 ja 46 tulenevaid kaebaja olulisi huvisid, sest õigus saada kaebusele või märgukirjale vastust ei ole antud olukorras piisavalt kaalukas. Kui avaldus sisaldas kaebaja jaoks olulist taotlust, oleks võinud kaebaja pöörduda vahetult halduskohtusse ning esmalt märgukirjale vastamise nõudmine ei oleks olnud vajalik. (Tl 26.)
39. Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga, mille järgi on kaebaja pöördunud kohtusse vaid märgukirjale vastamise nõudes. Halduskohtule esitatud kaebuses on R. Kalda esitanud õigusvastasuse tuvastamise nõude nii Justiitsministeeriumile
40. detsembril 2008 esitatud kaebuse kui
41. märtsil 2009 esitatud märgukirja suhtes (tl 1-3).
42. Samuti ei ole õige ringkonnakohtu seisukoht, et riigilõivust vabastamata jätmine ei jäta kaitseta kaebaja olulisi huvisid. Kolleegium on varasemalt leidnud, et maksujõuetu isiku riigilõivust vabastamata jätmine saab toimuda vaid juhul, kui kaebusega kaitstavat õigust ei saa pidada kaebaja jaoks oluliseks või kui kaebus on ilmselgelt perspektiivitu (vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi
43. veebruari
44. a määrus asjas nr 3-3-1-91-07).
45. PS §-s 14 sisalduva hea halduse põhimõtte kohaselt on õiguste ja vabaduste tagamine seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu ning kohalike omavalitsuste ülesanne. PS § 46 kohaselt on igaühel õigus pöörduda märgukirjade ja avaldustega riigiasutuse, kohalike omavalitsuste ja nende ametiisikute poole. Vastamise korra kehtestab seadus. Nimetatud põhimõtetest tulenevat üldist põhiõigust korraldustele ja menetlustele konkretiseerivad haldusmenetluse seadus ning erimenetluste osas eriseadused. Vangistusseaduse (VangS) § 1¹ lg 5 kohaselt on kinnipeetaval õigus esitada vangla haldusakti või toimingu peale kaebus halduskohtule tingimusel, et kinnipeetav on eelnevalt esitanud vaide vangla direktorile või Justiitsministeeriumile. VangS § 1¹ lg 7 kohaselt lahendatakse vaie 30 päeva jooksul. MSVS § 6 kohaselt vastatakse märgukirjale ja selgitustaotlusele viivitamata, kuid mitte hiljem kui 30 kalendripäeva jooksul selle registreerimisest. Erilise vajaduse korral lähtuvalt vastamise keerukusest võib vastamise tähtaega pikendada kuni kahe kuuni. Isikut teavitatakse vastamise tähtaja pikendamisest ja pikendamise põhjusest.
46. Toimiku materjalidest ei nähtu, et Justiitsministeerium oleks R. Kalda
47. detsembri
48. a kaebusele ning
49. märtsi
50. a märgukirjale vastanud. Kolleegium leiab, et R. Kalda kaitstavaks õiguseks halduskohtule kaebuse esitamisel oli õigus kaebusele ja märgukirjale vastuse saamiseks. Et seadus ei anna haldusorganile kaalutlusõigust selle osas, kas kaebustele ja märgukirjadele vastata, tuleb pidada kaebaja õigust vastuseid saada oluliseks. Riigilõivust vabastamata jätmisel jääb kaebaja seadusest tulenev õigus vastuste saamiseks kaitseta.
51. Tartu Halduskohtule esitatud kaebuses on R. Kalda taotlenud Justiitsministeeriumi toimingute õigusvastaseks tunnistamist ja Justiitsministeeriumile ettekirjutuse tegemist pöördumistele vastamiseks (tl 1). Kaebuse põhjenduste kohaselt on nimetatud taotluste eesmärk kaebusele ja märgukirjale vastuste saamine ning edaspidi kahju hüvitamise nõude esitamine (tl 2). Kolleegium leiab, et kui Justiitsministeeriumi toimingute õigusvastasus on tuvastatav, peab kohus õigusvastasuse tuvastamise taotluse rahuldama ning kohustama Justiitsministeeriumit kaebusele ja märgukirjale vastama.
52. Eeltoodust tulenevalt rahuldab kolleegium R. Kalda määruskaebuse ning vabastab ta riigilõivu tasumisest kaebuse esitamisel selles haldusasjas. Tartu Halduskohtu
53. juuni
54. a määrus ja Tartu Ringkonnakohtu
55. augusti
56. a määrus haldusasjas nr 3-09-1355 tuleb tühistada ja asi saata menetlusse võtmise otsustamiseks Tartu Halduskohtule. Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Harri Salmann